3-21-1045/41 - Korrakaitse - Vanglad - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3-21-1045 ei olnud põhjendatud ega proportsionaalne. Kehtiv õigus ei võimaldada värskes õhus toimuvaid jalutuskäike ära jätta. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 näeb ette selge ja ühemõttelise õiguse ning kehtiva õiguse kohaselt tuleb jalutuskäik tagada nii VangS § 69 lg 2 p-s 1 kui ka VangS § 8 lg-s 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele. Jalutuskäikude ärajätmine on õigusvastane ka VangS § 41 lg 2 alusel, kuna sellega rikuti kaebajate inimväärikust ning moonutati seaduses sätestatud teisi õigusi ja vabadusi. Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamise meetmed ei olnud proportsionaalsed ega möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste, põhiõigusi vähem riivavate meetmetega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 vastuolus olev tegevus (vt 17.02.2017 otsus Saarepu vs. Eesti, asi nr 24316/13). Piirangute kehtestamine on vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) väljastatud põhimõtete ja soovitustega. Kaebajate ööpäevaringne lukustamine 44 päeva vältel oli EIÕK art-ga 3 vastuolus ka põhjusel, et kaebajatele ei teatatud, kui kaua nad sellistes tingimustes viibima peavad ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada. Ka õiguskantsler on 06.04.2020 pöördumises Tallinna Vangla poole asunud seisukohale, et kehtestatud piirangud kvalifitseeruvad lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Kuivõrd Tallinna Vangla direktor ei rakendanud WHO, CPT ega ka SPT põhimõtteid ja soovitusi ning õiguskantsleri pöördumisele ei reageerinud, oli inimõiguste rikkumine teadlik ja taotluslik tegevus. Vangla oleks saanud jagada kinnipeetavatele kaitsemaske või tagada neile võimaluse ise maske valmistada. Jalutuskäike oleks saanud korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa ning suuremal õuealal. Erinevate võimaluste koostoimes rakendamine oleks piiranud kinnipeetavate õigusi ainult määral, mille ulatuses see oli tõesti möödapääsmatu. Piirangu kehtestamise ajal ja ka kaebuse esitamisel ajal on arstide ning Terviseameti soovitusel just värskes õhus viibimine viiruse levikut takistav abinõu. Vastustaja argument personalipuuduse kohta on lubamatu, kuna seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa põhjendada vanglaametnike vähesusega. Vangla oleks saanud riskigruppi kuuluvad kinnipeetavad ümber paigutada. Samuti ei saa isikutele panna kohustust olla kaaskinnipeetavatega solidaarne ja piirata nende õigusi riskigrupi tervisliku seisundi tõttu. Hingamisteede haigusi põdevatele kinnipeetavatele oli värske õhu mittesaamine rohkem ohtu tekitav, sest lõi pinnase ägedamate sümptomite/tüsistuste tekkeks. Raadio kuulamine, ajalehtede lugemine ja šokolaadi söömine ei saa asendada värskes õhus viibimist. Tegemist ei olnud pelgalt ebameeldiva ja väheolulise piiranguga, vaid vaimselt rusuvates ja ebainimlikes tingimustes hoidmisega. Teadmata ajaks kambrisse lukustamine oli vaimsele tervisele äärmiselt kurnav. Vastustaja etteheide esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas on alusetu. Üleüldine teadmatus, piirangute järjestikune kohaldamine ning isoleeritus ei võimaldanud kinnipeetavatel kiiremini reageerida. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta, et EIK on 04.04.2020 asjas nr 41743/17 (Shmelev jt vs. Venemaa) tehtud otsuse p-s 92 pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK välja mõistetud hüvitisele (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-18-360/41, p 16). EIK asjas nr 24316/13 (Saarepu vs. Eesti) on sarnastel asjaoludel kaebuse esitanud isikule makstud hüvitis 5000 eurot. 3(9)

Tallinna Vangla on koroonaviiruse tõrjeks kehtestatud piiranguid põhjendanud Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/11, 30.03.2020 käskkirjas nr 1-1/20/13, 13.04.2020 käskkirjas nr 1-1/20/17 ja 16.04.2021 vastuses nr 5-37/21/16-7. Vastustaja jäi neis dokumentides toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ja palus nendega arvestada. Piirangute aluseks olnud käskkirju ei ole vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud ega kohtumenetluses tühistatud või õigusvastaseks tunnistatud. COVID-19 haigust põhjustavat viirust puudutav informatsioon on küll pidevalt täienenud, kuid viiruse täpsed levimisviisid ei olnud 2020. a kevadel teada. Võimalust jalutada piirati eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Vanglal puudus teave isikute kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht. Seega tuli potentsiaalselt ohtlikuna käsitada kõiki isikuid, sh vanglateenistujaid. Vanglas ei ole võimalik välistada täielikult kokkupuudet vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide välistamise kaudu oluliselt vähendada. Kohaldatud meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada isikute elu ja tervise kaitse, arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning vajadust kaitsta kõigi elu ja tervist viiruse leviku tõkestamisel eriolukorra tingimustes. Piirangute tõttu ei saanud kaebajad jalutada ajavahemikul 16.03.2020‒28.04.2020, s.o 44 päeval. Tegemist ei ole perioodiga, mille jooksul võis värskes õhus jalutuskäigu puudumine põhjustada iseseisvalt kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitamisele. Pole mingit alust pidada jalutusvõimaluse puudumist vanglas rohkem kannatusi põhjustavaks, kui see oleks vabaduses. Ka vabaduses võib tulla ette olukordi (nt haigestumine, raske trauma, vanadus, füüsiline või vaimne puue vmt), kus värskes õhus viibimine pole võimalik ning sellist olukorda iseenesest ei peeta isiku tervist kahjustavaks ega väärikust alandavaks. Kogu riigis kehtestatud eriolukord puudutas paratamatult ka vanglas viibivaid ja töötavaid isikuid. Analoogseid piiranguid COVID-19 haigust põhjustava viiruse tõkestamiseks kohaldati 2020. a kevadel nii Tartu Vanglas kui ka Viru Vanglas. Kinnipeetavatele ajavahemikul 16.03.2020‒ 28.04.2020 jalutuskäikude mittevõimaldamist ja sellega seonduva kahju tekkimist on kohtupraktikas juba korduvalt hinnatud ning leitud, et piirangul oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meede oli vajalik ja õiguspärane (vt nt Tallinna Halduskohtu 15.04.2020 määrus nr 3-20-628; Tartu Halduskohtu 15.01.2021 otsus nr 3-20-766, 29.01.2021 otsus nr 3-20-1067). Kinnipeetavatele ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes (vt nt Tartu Halduskohtu 31.12.2020 otsus nr 3-20-1277, 20.01.2021 otsus nr 3-20-1367).

3-21-1045 eriolukorraga. VangS § 55 ei näe ette samas paragrahvis sätestatud õiguse piiramise aluseid. Sellest ei saa siiski järeldada, et nimetatud õigus oleks absoluutne ning vanglal poleks ühelgi juhul võimalik seda piirata. Juhul kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, võib kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Sellised piirangud peavad vastama piirangu kehtestamise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust (vrd VangS § 41). Värskes õhus jalutamise õigust saab piirata vangla julgeoleku tagamiseks. Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ja vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. ptk 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid. Piirangu kehtestamise ja vastavate meetmete kohaldamise jätkamise käskkirjades on vastustaja märkinud, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitada potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule oli reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele ja C-hepatiidi kandjatele. Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid. Vaatamata sellele, et piirangu kehtivuse ajal oli teave COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse kohta ebatäielik, oli vastustajal kohustus rakendada meetmeid, mis vähendaksid viirusest lähtuvat ohtu nii kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. Vangla tegevust hüvitamiskaebuse aluseks olevate piirangute kehtestamisel ei saa pidada õigusvastaseks (vt ka Tartu Halduskohtu 15.01.2021 otsus nr 3-20-766). Nii COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kui ka kinnipeetavate tervise ja avaliku huvi kaitseks oli värskes õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. On usutav, et jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju võis põhjustada kaebajatele ebamugavusi. Samas saab vastustaja käskkirjades ja kohtule esitatud vastuses kaebusele toodud seisukohti arvestades pidada tõenäoliseks, et tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks võinud ohustada teiste seas ka kaebajate tervist. Sellest tulenevalt ei põhjustatud jalutuskäikude piiramisega kaebajatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja seega ka COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Vangla ei oleks saanud kasutada sama tõhusaid, kuid kaebajate õigusi vähem piiravaid meetmeid. Viide kaitsemaskide jagamisele ei ole asjakohane, kuna on üldteada, et 2020. a kevadel oli Eestis üldine kaitsemaskide nappus. Kuigi kaebajad on õigesti viidanud õiguskantsleri arvamusele ja CPT ning SPT seisukohtadele, ei muuda nende soovituste mittejärgimine vangla tegevust õigusvastaseks. Tegemist on soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega ning need ei ole vanglale õiguslikult siduvad (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsus asjas nr 3-20-1367, p 18). Arvestades eeltoodut, ei ole alust pidada kaebajatele kohaldatud piiranguid nende suhtes ülemääraseks. Kuigi kaebajatel puudus 44 päeva vältel võimalus värskes õhus viibida ning tegemist on piiranguga, mille mõju kumuleerub ajas, ei ületanud see lävendit, millest alates tuleks piirangut igal juhul pidada õigusvastaseks (vt samas, p 24).

12.AK, AK, AR, AV, AJ, DK, ID, JT, LN, NT, PU, RK, RZ, VG, VT ja RN esitasid 14.02.2022 apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 14.01.2022 otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 18.03.2022 määrusega RN ja 26.04.2022 määrusega LN apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 2 kohaselt läbivaatamatult. Kohaldatud liikumispiirang kestis kokku 44 päeva ning selle kehtestamine ei ole objektiivselt seostatav vangla julgeolekuga. VangS § 41 lg 2 kohaldub spetsiifilistele, vanglale iseloomulikele riskidele ja viiruse leviku tõkestamine selleks ei ole. Seega puudus jalutuskäikude keelamiseks õiguslik alus. Vastustaja kehtestatud liikumispiirangud ei olnud proportsionaalsed ja möödapääsmatud, sest PS §-st 28 tulenevalt õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste vähem riivavate meetmetega. Näiteks oleks jalutuskäike saanud korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa ja suuremal õuealal; vangla oleks saanud kinnipeetavatele jagada kaitsemaske või tagada võimaluse neid ise valmistada; kinnipeetavatel oleks olnud võimalus ise rakendada nakatumise riske välistavaid meetmeid, sh pesta sageli käsi ja hoida teistega vahemaad; haigustunnustega isikud ja nendega kokku puutunud isikud oleks saanud teistest eraldada, piirates nii viiruse laialdast levikut. Jalutuskäikude ärajätmise põhjendamine personalipuudusega on vastuvõetamatu. Vanglal ei saanud tekkida ka täiendavat ebamõistlikku lisakohustust desinfitseerida ruume, sest vastustaja võttis sellised abinõud viiruse leviku tõttu kasutusele juba üldises korras. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaitsemaskidest oli puudus, tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga. Asjaolu, et koroonaviiruse teise ja kolmanda puhangu ajal võimaldati kinnipeetavale jalutuskäikudel käimine ja kasutati erinevaid alternatiivseid meetmeid, viitab sellele, et vastustaja mõistis ka ise, et tema tegevus esimese viirusepuhangu ajal oli vale. See tõendab ka seda, et vastustajal olid olemas võimalikud vahendid ja ta sai pakkuda muid lahendusi selleks, et jalutuskäigud saaks jätkuda.

18.Piirang oli vajalik. Koroonapandeemia oli 2020. a kevadtalvel, mil vangla piirangud kehtestas, alles algusfaasis ja epideemiline olukord kogu Eesti Vabariigis halvenes. Vabariigi Valitsus oli Eestis välja kuulutanud eriolukorra koroonahaigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu maailmas, samuti koroonaviiruse Eesti-sisese leviku tuvastamise ja laienemise suure tõenäosuse ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu. Sisuliselt kogu ühiskond oli allutatud erinevatele laiaulatuslikele ja osaliselt ka suure intensiivsusega piirangutele, mis kehtestati mh sellepärast, et eksisteeris tõsine haiglavõrgu ülekoormamise oht. Jalutuskäikude piiramine oli ennetav meede, mille õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. Kuna vangla sai piirangute kohaldamisel lähtuda vaid sel hetkel teada olnud ebapiisavatest alusandmetest, muutis see prognoosimise keeruliseks. Vangla järeldas, et mistahes liikumised tuli vanglas hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral. Vangla arutluskäik ei olnud ebaratsionaalne. Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist.