Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-1821 17. detsember 2021 Maria Lõbus Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla 3. juuli 2020. a käskkirja nr 6-2/425 ja 27. augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamiseks Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Marju Altsaar Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta Juri Kolesnikovile antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 17. jaanuar 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-1821 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla vanemvalvuri ettekande nr 6-38/2377 kohaselt tuvastati 4. juunil 2020 kell 11.55 läbi PRIONi, et kinnipeetav Juri Kolesnikov (kaebaja) kambrist 1010 kasutab helistamiseks teise kinnipeetava kõnekaarti (kõnekaardi omanikuks on O. Pityukov, kes paikneb s-majas). Kõne katkestati läbi PRIONi ja telefon võeti kambri 1010 juurest ära. Kaebajat teavitati ettekande koostamisest. Kaebaja seletusi anda ei soovinud.
2.Tartu Vangla teavitas kaebajat 29. juuni 2020. a teatega, et ettekandest lähtuvalt viiakse kaebaja suhtes läbi distsiplinaarmenetlus Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ punkti 8.2.4 rikkumise kahtluses. Vangla andis kaebajale võimaluse esitada distsiplinaarsüüteo kohta kirjalikus vormis selgitusi.
3.Kaebaja esitas 29. juunil 2020 vanglale järgmise selgituse: „Ei tea midagi. Võib olla juhuslikult valisin. Ei näe mingi probleemi.“
4.Tartu Vangla tunnistas kaebaja 3. juuli 2020. a käskkirjaga nr 6-2/425 süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 8.2.4 rikkumises ning määras karistuseks noomituse. Tartu Vangla kodukorra punkti 8.2.4 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada teiste isikute telefonikaarte või koode. Ettekande kohaselt kasutas kaebaja telefonikõnede tegemiseks kaaskinnipeetava telefonikaarti ja koode. See, et kaaskinnipeetav on loa enda kaardi ja koodide kasutamiseks andnud, ei muuda kirjeldatud tegu lubatuks. Teise kinnipeetava telefonikaardi ja koodide kasutamine ei saa toimuda juhuslikult, sest peab teadma teise kinnipeetava abonentnumbrit ja PIN-koodi. Kaebaja viibis 4. juunil 2020 kambris 1010 üksinda. Seega kasutas tema telefoni. Kaebaja süü on tõendatud ettekande, videosalvestise vaatluse protokolli ja PRIONi väljavõttega. Kaebajat on vaja karistada, et heidutada teda uusi rikkumisi toime panemast ning vältida negatiivse eeskuju andmist kaaskinnipeetavatele. Kuna tegu ei olnud raske rikkumisega ja kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused samaliigiliste rikkumiste eest, on proportsionaalne karistus noomitus.
5.Kaebaja palus vaides 3. juuli 2020. a käskkirja kehtetuks tunnistada. Kaebaja leidis, et rikutud on norme, reegleid ja uurimisprintsiipi. Kaebajaga pole keegi sellel teemal vestelnud ega asjaolusid küsinud. Menetleja pole mitte kelleltki küsinud asjaolude kohta, et teha õige, õiglane ja eelarvamusteta otsus. Menetleja võttis omaalgatuslikult seisukoha, et kaaskinnipeetava loaga ei tohi telefonikaarti kasutada, kuigi mitte keegi pole talle öelnud, et keegi andis loa. Alusetu on öelda, et on välistatud juhuslikult kaardi kasutamine. Eelarvamustega suhtumist ja meelega liiga tegemist kinnitab juba too fakt, et menetleja pidi tegema vähemalt vestluse, mitte noomituse. Õigusvastast käitumist tõestab veel see, et kartseris on lubatud helistada 10 minutit üks kord, aga käskkirjast nähtuvalt oli kaebaja kõneaeg vähemalt 17 minutit.
6.Tartu Vangla jättis 27. augusti 2020. a vaideotsusega nr 1-11/424-2 kaebaja vaide rahuldamata. 29. juunil 2020 teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse algatamisest ning anti võimalus selgituste esitamiseks, mida ka kaebaja tegi. Samuti anti kaebajale peale intsidenti võimalus esitada selgitusi, mida kaebaja teha ei soovinud. Kaebajale anti ka võimalus esitada vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile, kuid kaebaja seda ei teinud. Seega on kaebajale
3-20-1821 antud võimalus selgituste esitamiseks. Menetleja on distsiplinaarmenetluse raames vaadanud videokaamera salvestisi ning kontrollinud kõnede väljavõtet. Jääb arusaamatuks kaebaja viide sellele, et menetleja pole kelleltki asjaolusid küsinud. Distsiplinaarmenetluses on kogutud piisavalt tõendeid ning otsus on tehtud nende põhjal. Käskkirjas ei olegi väidetud, et keegi oleks kaebajale telefonikaardi ja koodi kasutamiseks loa andnud, vaid on selgitatud, et selline tegevus on igal juhul (sh teise kinnipeetava loa olemasolu korral) keelatud. Igale kinnipeetavale väljastatakse vanglasse saabudes telefonikaart ning seda on keelatud teisele kinnipeetavale edasi anda. Igal kinnipeetaval on enda number ja PIN-kood. PIN-koodid on erinevad. Kui kaebaja oleks juhuslikult eksinud abonentnumbriga, siis oleks ta sinna sisestanud enda PIN-koodi, mitte teise kinnipeetava numbrile vastava koodi. Kaebajal võimaldati tõesti helistada kauem kui 10 minutit, kuid tegu on asjassepuutumatu väitega, kuna kaebajat karistati distsiplinaarkorras teise isiku telefonikaardi kasutamise eest.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 3. juuli 2020. a käskkirja ja
27.augusti 2020. a vaideotsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja leiab, et vangla karistas teda ebaõigesti. Ühes teises distsiplinaarmenetluses, mis puudutas ka teise isiku telefonikaardi kasutamist, võeti selgitused nii kaebajalt kui ka kaebaja kambrikaaslaselt V. Gavrilovilt. See tõestab, et praeguses distsiplinaarmenetluses oleks pidanud võtma samamoodi selgitused nii kaebajalt kui ka O. Pityukovilt. Seega rikuti menetlusnorme. Kui kaebaja kasutas juhuslikult O. Pityukovi telefonikaarti, pidi ta saama kõige rohkem vestluse, mitte noomituse.
9.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja etteheited temaga vestlemata jätmise kohta on põhjendamatud. Haldusmenetluse seaduse § 40 lõikest 1, vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikest 4, § 64 lõigetest 2 ja 3 ega justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 98 punktist 3 ei tulene menetlejale kohustust distsiplinaarmenetluses kinnipeetavaga vestelda. Kaebaja sai menetluses anda oma seletused ning talle tutvustati menetlust kokkuvõtvat protokolli. Kaebaja pole kordagi eitanud teisele kinnipeetavale kuuluva kõnekaardi koodi kasutamist, pidades seda juhuslikult juhtunuks. Kinnipeetavatele on helistamiseks antud telefonikaardid. Igal kinnipeetaval on personaalne telefonikaardi number ja PIN-kood, mis mõlemad sisestatakse helistamise alustamisel telefonil oleva klahvistiku abil. Kinnipeetav ei vaja telefoni kasutamiseks füüsilist kaarti telefoniaparaati sisestamiseks, piisab vajalike andmete teadmisest. Helistamiseks peab kinnipeetav teadma seega nii kaardi kui sellega seotud PIN-koodi numbrit, st kahte erinevat neljakohalist arvu. Ainult ühe teadmisest telefoni kasutamiseks ei piisa. Isegi kui oletada, et kaebaja suutis juhuslikult valida O. Pityukovile kuuluva kaardi neljakohalise numbri, ei saa pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja oleks suutnud täiesti juhuslikult valida ka õige PIN-koodi. Seega on usutavam, et kaebajale olid O. Pityukovi telefonikaardi koodid teada, ta kasutas neid helistamisel teadlikult ega näinud enda tegevuses mingit probleemi.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10.Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt karistanud kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra punkti 8.2.4 rikkumise eest.
3-20-1821
11.VangS § 63 lõike 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on esmalt vaja tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Seega tuli kaebaja karistamiseks teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kaebaja tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kaebaja süü. Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toime pandud süütegu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, punkt 11).
12.Praegusel juhul karistati kaebajat Tartu Vangla kodukorra punkti 8.2.4 rikkumise eest. Tartu Vangla kodukorra punkti 8.2.4 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada teiste isikute telefonikaarte või koode.
13.Tartu Vangla vanemvalvuri ettekandest (tl 16) nähtuvalt tuvastati PRIONi kaudu, et kaebaja kasutas 4. juunil 2020 kella 11.55 paiku kambrist 1010 helistamiseks O. Pityukovi kõnekaarti. 2. juulil 2020 on menetleja vaadanud eeluuritavate eluhoone esimese eluosakonna videosalvestist ja selle kohta koostanud menetlustoimingu protokolli (tl 13). Protokollist nähtub, et 4. juunil 2020 kell 11.39.25 viis valvur telefonikäru koos telefoniga kambri 1010 juurde, kell 11.39.37 sirutas kinnipeetav käe toiduluugist välja ja kasutas telefoni ning kell 11.56.19 viis valvur telefonikäru kambri juurest eemale. Vastustaja on kohtule esitanud ka kõnede väljavõtte (tl 12), kust nähtub, et 4. juunil 2020 kell 11.41.33‒11.55.36 on kasutatud E1 osakonnas helistamiseks O. Pityukovile kuuluva telefonikaardi andmeid. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas märkinud, et selgitas PRIONi põhjal välja, et kaebaja ei kasutanud
4.juunil 2020 enda kõnekaarti. Samuti nähtub vaidlustatud käskkirjast, et kaebaja paiknes
4.juunil 2020 kambris 1010 üksinda. O. Pityukov paiknes 4. juunil 2020 süüdimõistetute eluhoone kaheksandas eluosakonnas.
14.Kaebaja ei ole eelmises punktis kirjeldatud asjaolusid kahtluse alla seadnud. Kaebaja ei ole otseselt vastu vaielnud ka sellele väitele, et ta kasutas O. Pityukovi telefonikaarti ja koode, vaid on märkinud, et tegi seda võib-olla juhuslikult.
15.Vastustaja on selgitanud, et teise kinnipeetava telefonikaardi ja koodide kasutamine ei saa toimuda juhuslikult. Vastustaja selgitas, et igal kinnipeetaval on oma telefonikaart, mille juurde kuulub personaalne number ja PIN-kood. Kui kinnipeetav soovib helistada, peab ta sisestama kaks erinevat neljakohalist numbrit: telefonikaardi numbri ja PIN-koodi. Ei ole eluliselt usutav, et kinnipeetaval õnnestuks samaaegselt juhuslikult õigesti valida nii teise kinnipeetava telefonikaardi number kui ka PIN-kood. Seega ei saa paika pidada kaebaja väide, et ta kasutas O. Pityukovi telefonikaardi numbrit ja PIN-koodi juhuslikult.
16.Kohus on seisukohal, et praeguse otsuse punktis 13 käsitletud tõendid ja asjaolud kinnitavad veenvalt, et kaebaja kasutas 4. juunil 2020 kella 11.55 paiku O. Pityukovi telefonikaardi numbrit ja PIN-koodi. Teise kinnipeetava telefonikaardi numbri ja PIN-koodi kasutamine kvalifitseerub Tartu Vangla kodukorra punkti 8.2.4 rikkumiseks. Seejuures pole oluline, kas teise kinnipeetava telefonikaardi numbri ja PIN-koodi kasutamine toimus teise kinnipeetava teadmisel ja nõusolekul. Samuti pole oluline see, kas kaebaja helistas kauem kui on kodukorra järgi lubatud. Kuna O. Pityukovi telefonikaardi numbri ja PIN-koodi kasutamine kaebaja poolt ei saanud toimuda juhuslikult, pidi kaebaja O. Pityukovi telefonikaardi numbrit ja PIN-koodi teadma ning neid teadlikult ja tahtlikult kasutama. Seega on kaebaja tahtlikult toime pannud distsiplinaarsüüteo.
3-20-1821
17.VangS § 63 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Kaebaja viidatud vestlust distsiplinaarkaristusena VangS § 63 lõikes 1 loetletud ei ole. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas kinnipeetavat on vaja distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest karistada. Kui vangla peab karistamist vajalikuks, on tal kaalumisruum karistuse liigi ja määra valikul ning hindamisruum teo raskusastme määratlemisel ja otsustamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib.
18.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas leidnud, et kaebaja karistamine on vajalik, et heidutada teda edaspidi taolisi rikkumisi mitte toime panema. Samuti on vastustaja seisukohal, et kui ta jätaks sellisele rikkumisele distsiplinaarkaristusega reageerimata, annaks see negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele. Vastustaja viitas ka sellele, et ta peab VangS § 29 lõike 21 kohaselt kontrollima, kellega kinnipeetavad telefoni teel suhtlevad. Kui kinnipeetavad kasutavad teiste kinnipeetavate telefonikaardi numbreid ja PIN-koode, pole vanglal võimalik oma ülesannet efektiivselt täita. See seab ohtu vangla julgeoleku. Seega tuleb ka vangla julgeoleku tagamiseks kaebajat karistada. Vastustaja leidis, et kuna tegu ei olnud raske rikkumisega ning kaebajal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused sarnaste rikkumiste eest, oli proportsionaalne kaebajat karistada noomitusega. Tegu on kõige leebema distsiplinaarkaristusega. Kohtu hinnangul on vastustaja kaebaja karistamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning kaebajale rikkumise eest määratud karistus on proportsionaalne. Vastustaja on selgitanud, miks kaebaja karistamine on vajalik. Nendest põhjendustest ilmneb ka see, miks vastustaja ei saanud rikkumisele reageerimisel piirduda üksnes kaebajaga vestlemisega.
19.Kaebaja on osutanud sellele, et vastustaja oleks pidanud võtma selgitused nii kaebajalt kui ka O. Pityukovilt. Tartu Vangla vanemvalvuri ettekandest nähtuvalt anti kaebajale juba rikkumise avastamisel võimalus esitada seletusi, kuid kaebaja seda teha ei soovinud. Samuti on kaebajat 29. juunil 2020 teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest ning antud talle võimalus esitada kirjalikus vormis selgitusi. Kaebaja kasutas seda võimalust ning esitas kohe samal päeval oma selgituse. Lisaks oli kaebajal võimalik tutvuda distsiplinaarmenetluse protokolliga ja esitada selle kohta oma kirjalik seisukoht, ent kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Seega on kaebajale antud korduvalt võimalusi esitada rikkumise toimepanemise kohta oma selgitusi. Seejuures ei tulene vastustajale ühestki õigusaktist kohustust võimaldada kinnipeetaval esitada distsiplinaarmenetluses oma selgitused just suuliselt. Kohtu hinnangul pole põhjust vastustajale ette heita O. Pityukovilt selgituste võtmata jätmist. Kohus asus juba eespool seisukohale, et praeguse otsuse punktis 13 käsitletud tõendid ja asjaolud kinnitavad veenvalt kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist. O. Pityukovi selgitused poleks seda järeldust muutnud. O. Pityukovilt selgituste võtmise kohustust ei saa tuletada ka sellest, kuidas vastustaja on mõnda teist sarnast distsiplinaarmenetlust läbi viinud. Vastustaja otsustab kaalutlusõigust kasutades igal üksikjuhtumil distsiplinaarmenetluse läbiviimise üksikasjad. Vastustaja otsustada on ka see, kuidas ja milliseid tõendeid ta tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks kogub. Kohtu hinnangul on vastustaja uurimispõhimõtet
3-20-1821 nõuetekohaselt rakendanud ja kõik tähtsust omavad asjaolud välja selgitanud ning tõendite abil ära näidanud, et kaebaja on toime pannud distsiplinaarsüüteo.
20.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja on toime pannud distsipliinirikkumise ning vastustaja on teda selle eest õiguspäraselt karistanud noomitusega. Tartu Vangla 3. juuli 2020. a käskkirja ja 27. augusti 2020. a vaideotsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
21.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kohus vabastas kaebaja kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lõige 3). Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.