Kohus Kohtukoosseis Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 09.12.2021, Tartu 3-20-1296 Xi kaebus Tartu Vangla vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt 31.03.2020 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega Tartu Halduskohtu 05.01.2021. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Xi apellatsioonkaebuse lisana esitatud väljavõte tema tervisekaardist, ülejäänud apellatsioonkaebuse lisad tagastada kaebajale.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.01.2021. a otsus muutmata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses Xi ja kinnipeetavate Yi ning Zi nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 09.12.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 13.05.2020 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 500 eurot seoses inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega, mis leidis aset 31.03.2020 (tl 8-12). Taotluse kohaselt kasutasid ametnikud 31.03.2020 kaebaja suhtes üleliigset jõudu, kui lükkasid ta kambrisse nr 1088. Kambrisse minemisest keeldumise põhjus seisnes kaebaja sõnutsi selles, et ta ei soovinud olla koos kinnipeetav Yiga, kes kambris nr 1088 paiknes. Ametnike käitumisega alandati kaebaja inimväärikust ja kahjustati tema tervist.
2.Tartu Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse 06.07.2020. a otsusega nr 1-13/92-2 rahuldamata (tl 13-14).
3.Kaebaja esitas 08.07.2020 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu (tl 1-2). Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt 31.03.2020 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57 p 1 ja 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-de 1-3 kohaselt on kõik saatmised, jalutuskäigud ja osakonnasisesed saatmised peatatud. Kaebaja ei osutanud ümberpaigutamisel mingit vastupanu, et oleks olnud vaja kasutada üleliigset jõudu. Ka vangla tunnistab, et kaebaja oli varem esitanud teabe- ja uurimisosakonnale taotluse, et teda ei pandaks kokku kinnipeetav Yiga ega Ziga. Üks asi on olla ühes osakonnas, aga teine asi olla ühes kambris, kus tuleb jagada ruumi. Osakonnas ei puutu eriti kokku, aga kamber on 9,7m2 ja seal tuleb tahes-tahtmata sõnavahetusi ette. Kaebaja ei soovi avaldada, miks ta eelnimetatud kinnipeetavatega ühes kambris ei soovi viibida. Vangla pidi kaebaja taotlusele reageerima, mitte käituma ükskõikselt. Kaebaja leiab, et see oli vanglaametnike provokatsioon, õhutada vaenu kinnipeetavate vahel.
4.Tartu Halduskohus jättis 05.01.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.
4.1.Kohus märkis, et kaebaja soovib vastustajalt 300 euro suurust hüvitist tervise kahjustamise ja 200 euro suurust hüvitist inimväärikuse alandamise eest, kuna leiab, et füüsilise jõu kasutamisega tekitati talle tervisekahju. Ta peab seda ebaõiglaseks, kuna ta ise ei osutanud valvuritele füüsilist vastupanu. Kaebaja tugineb sellele, et tema tervist kahjustati seonduvalt paigaldatud käe- ja jalaraudadega ning muuhulgas tuli kaebajal jalast verd ja kahjustada sai küünarnukk. Tartu Vangla 06.07. 2020. a otsusest nr 1-13/92-2 nähtuvalt on olemas tõendid kaebaja kehavigastuste fikseerimisest. Samuti leiab kaebaja, et valvurid alandasid tema inimväärikust ning talle tekitati moraalne kahju sellega, et teda ei kuulatud menetluses ära. Pooled on erineval seisukohal selles, kas kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli õiguspärane.
4.2.Halduskohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, oli seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja kaebus ei kuulu seega rahuldamisele. Kohus nõustus Tartu Vangla seisukohtadega ja ei pidanud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Ka menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (RKHK 26.06.2018. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
4.3.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole
võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (RKHK 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks, et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (RKHK 17.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-4110, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega on põhjendamatu jõu kasutamist peetud teatud juhtudel inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Halduskohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul jõu kasutamine põhjendamatu.
4.4.Kaebaja leidis, et teda ei oleks tohtinud 31.03.2020. a ümber paigutada, kuna seda keelasid vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54 (tl 3-4) ja 31.03.2020. a käskkiri nr 1-1/57 (tl 48-49), millega nähti COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks ette täiendavad liikumispiirangud. Kohus nõustus kaebajaga küll selles, et viidatud käskkirjadega piirati Tartu Vanglas kinnipeetavate vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust, sh otsustati lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks, kuid samas kuulub küsimus, millised kinnipeetavate saatmised osutusid nimetatud ajavahemikus hädavajalikuks, vanglateenistuse otsustuspädevusse. Vastustaja selgitas, et kaebaja ümberpaigutamine oli tingitud vanglas tekkinud olulisest ruumipuudusest. Vanglal oli vajalik luua karantiini või isolatsiooni paigutatud kinnipeetavate paigutamiseks eraldi osakond, mistõttu tuli sellise osakonna loomiseks kinnipeetavaid vanglasiseselt ümber paigutada ja see tekitas ka ruumipuudust tavapärastes eluosakondades. Seetõttu toimus ümberpaigutamisi ka eluosakonna siseselt. Halduskohus leidis, et vangla põhjendused on asjakohased, kaebaja ümberpaigutamine oli vajalik vangla igapäevase toimimise seisukohalt ja sellist vanglasisest ümberpaigutamist ei keelanud ka vangla direktori 18. ja 31.03.2020. a käskkirjad. Viidatud käskkirjadega seatud liikumispiirangutest ega ka riigis kehtinud eriolukorrast ei tulene objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks kaebajal talle antud korraldusi vabatahtlikult täitmast.
4.5.Kaeba selgitas, et ta ei saa olla ühes kambris kinnipeetav Yiga ja kinnipeetav Ziga, aga ta ei saa täpsustada põhjuseid, miks ta ei saa nende kinnipeetavatega ühes kambris olla. Siiski leidis kaebaja, et vaatamata sellele, et ta ei täpsustanud vanglale põhjuseid, pidi vangla tema taotlusele reageerima, mitte käituma ükskõikselt. Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotlust esitades selgitas kaebaja täiendavalt, et kinnipeetav Yiga võib tekkida füüsiline konflikt (kaklus). Kinnipeetava vanglasse paigutamist reguleerivad VangS §-d 11 – 111 ning justiitsministri määrus „Täitmisplaan“. Täitmisplaani § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt lähtutakse paigutamisel kinnipeetava toimepandud süüteost, soost, vanusest (noorte kinnipeetavate puhul) ja elukohast. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Kinnipeetava vanglasisest paigutamist reguleerib täpsemalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6. Vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi (VSkE § 5) (vt ka
RKHK 28.04.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 10). Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on kujunenud seisukoht, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist ega sobivat kambrikaaslast ning vanglal puudub kohustus paigutada isikuid vanglas ümber nende soovidest lähtuvalt. Vanglal on ulatuslik kaalumisruum kinnipeetavate otstarbekal (ümber)paigutamisel. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt on üheks kaalumisel arvestatavaks kriteeriumiks siiski kinnipeetavate iseloomuomadused. Vastustaja selgitas kaebaja ümberpaigutamise vajadust ning seda, et tal puudus korralduste andmise ajal teave kaebaja ja Yi varasematest konfliktidest ning sellest, et nende omavahelised suhted välistaksid ühes kambris viibimise. Vanglale oli küll teada kaebaja soovimatus viibida ühes kambris Yiga (tl 41-43), kuid kaebaja ei esitanud vanglale ühtegi adekvaatset põhjust, miks teda ei oleks tohtinud Yi ja Ziga kokku paigutada. Kuivõrd vanglale ei olnud teada selliseid objektiivseid asjaolusid, mis oleksid välitanud kaebaja, Yi ja Zi ühte kambrisse paigutamise, oli 31.03.2020 kaebaja ümberpaigutamine kambrisse nr 1088 õiguspärane. Vangla õiguspärast tegutsemist ei saa pidada provotseerimiseks.
4.6.Korraldustega, mille täitmisest keeldumise eest kaebajat karistati (haldusasi nr 3-20-1012), kohustati teda vanglasisese ümberpaigutamise käigus asuma kambrisse nr 1088 (tl 44-45). Halduskohtu hinnangul ei esine objektiivseid asjaolusid, mis õigustanuks vanglaametnike korralduste täitmata jätmist. Kohtupraktikas on märgitud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korralduse täitmisest. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (RKHK 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18)). Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (RKHK 30.05. 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10 ja seal viidatud praktika).
4.7.Kaebaja leiab, et ta ei osutanud ümberpaigutamisel mingit vastupanu ja passiivne vastupanu ei anna alust käe- ja jalaraudade kohaldamiseks ning põrandale mahasurumiseks. Halduskohus sellega ei nõustunud. Kohtule esitatud valvekaamera salvestisest nähtub, et kaebaja, viibides koos valvuritega kambri ukse juures, keeldub sinna sisenemast. Vanglaametnikud täitsid teenistusülesandeid ja kaebaja allumatus takistas ümberpaigutamise lõpuleviimist, mistõttu oli ametnikel nii õiguslik alus kui ka põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Kuivõrd jõu kasutamisel osutas kaebaja ametnikele vastupanu, siis oli põhjendatud kaebaja suunamine koridori põrandale pikali ja ametnike ohutuse tagamiseks käeraudade paigaldamine. Kohtu hinnangul ei kasutanud ametnikud kaebaja suhtes rohkem jõudu, kui oli vajalik ümberpaigutamise lõpuleviimiseks ja ametnike ohutuse tagamiseks.
4.8.Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tekkisid ametnike poolt füüsilise jõu kasutamise tagajärjel kergemat liiki vigastused (tl 28p-40) ja ta võis kannatada valu. VangS § 67 p 2 kohustab kinnipeetavat mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 71 lg 2 ei täpsusta füüsilise jõu kasutamise eesmärki ega selle läbiviimise menetlust. Riigikohus on 02.10.2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14 VangS § 71 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et erivahendite ja teenistusrelvade kasutamiseks peab esinema oht vangla julgeolekule, äärmine vajadus kasutada julgeoleku tagamiseks erivahendeid või teenistusrelva ning nende kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Tartu Ringkonnakohus leidis 06.06.2017. a otsuses asjas nr 3-15-2915 p-s 13, et füüsilise jõu kasutamiseks VangS § 71 lg 2 alusel peab samuti esinema oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Jõu kasutamine on väga intensiivne põhiõiguste riive, kuid VangS § 71 lg-s 2 sätestatud jõu kasutamise regulatsioonitihedus on selle jaoks äärmiselt madal. Kuigi
korrakaitseseadus (KorS) ei ole selle § 1 lg 9 järgi kohaldatav vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel, leidis ringkonnakohus viidatud otsuses, et korrakaitseseaduse kui üldseaduse vahetu sunni regulatsiooni on võimalik analoogia korras kohaldada juhtumil, kus vangistusseadus ise jõu kasutamise piisavat regulatsiooni ei sisalda. KorS § 76 lg 1 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik; kui KorS § 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 sätestab, et vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. KorS § 78 lg 1 sätestab, et enne vahetu sunni kohaldamist on korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. KorS § 78 lg 4 ls 1 järgi võib hoiatamisest loobuda ainult juhul, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Need põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses haldusasjas. Seejuures nähtub asja materjalidest, et jõu kasutamiseks esines oht vangla julgeolekule, kaebajat oli jõu kasutamisest ette hoiatatud ning jõu kasutamine vastas proportsionaalsuse põhimõttele.
4.9.Vanglaametnik J.-M. Boikovi 31.03.2020. a ettekanne, füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll ning Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe õiend kinnitavad küll füüsilise jõu kasutamist ametnike poolt, kuid halduskohus nõustus vastustajaga, et jõu kasutamine kaebaja suhtes oli proportsionaalne. Kinnipeetav, kes ei allu korraldusele, kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 "Järelevalve korraldus vanglas" § 12 lg 1 p 2 kohaselt seisneb julgeoleku tagamine vanglas muuhulgas ka õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks vajalike abinõude rakendamises.
4.10.Tutvudes intsidendi videosalvestisega, võib väita, et ühestki tõendist ei nähtu, et vanglaametnikud oleksid kasutanud kaebaja suhtes liigset füüsilist jõudu või tekitanud talle rohkem kannatusi, kui oli tema enese käitumist arvestades vältimatult vajalik. Ametnikud püüdsid korduvalt enne füüsilise jõu kasutamist olukorda sõnadega lahendada ja hoiatasid kaebajat füüsilise jõu kasutamise eest. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et talle tekitati moraalne kahju sellega, et teda ei kuulatud menetluses ära. HMS §-st 40 tuleneva ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid (RKHK 14.01.2004. a otsus asjas nr 3-3-1-82-03). Vastustaja tagas kaebajale piisavas mahus õiguse olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud. Eelnevast järeldub, et kahju hüvitamise eeldused on täitmata, mistõttu jääb kaebus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles märkis, et ta ei nõustu halduskohtu 05.01.2021. a otsusega ja taotleb selle tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema hüvitamiskaebus rahuldataks. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Kaebajale tekitati ka suurt valu käe- ja jalaraudade liiga tugeva paigaldamisega, samuti tekkis tal jõu kasutamise tulemusena põlve- ja küünarnukimarrastus. Viga sai samuti parem käeranne, mille osas kaebaja sai ka ravi. Oma vigastustest kirjutas kaebaja juba vanglale esitatud taotluses ja seda peaks kohus arvesse võtma. Kaebaja arvates olid talle tekkinud vigastused tugevad ja ranne teeb siiani valu.
5.2.Kaebaja ei osutanud valvuritele füüsilist vastupanu, aga ikkagi kasutati 31.03.2020 tema suhtes jõudu. Kuni valvemeediku saabumiseni hoiti kaebajat osakonna põrandal maas, mis oli must ja külm. Kuna jõudu ei olnud vaja kasutada, siis selle kasutamisega alandati kaebaja inimväärikust.
5.3.Kaebaja leiab, et tegemist on vanglapoolse õigusvastase teoga, millega rikuti kaebaja subjektiivseid õigusi ja tekitati talle mittevaralist kahju. VangS § 71 lg 2 ei luba ka asjatut käeja jalaraudade kasutamist. Erivahendite kasutamine on lubatud vaid kinnipeetava põgenemise takistamiseks või juhul, kui tal on mõni ohtlik ese vms. Selliste ohjeldusmeetmete kohaldamiseks tuleb tuvastada nende hädavajalikkus ja proportsionaalsus. Pole toodud asjaolusid, miks ei saanud näiteks tavalise füüsilise jõu kasutamisega võimalik julgeolekuohtu piisavalt maandada.
5.4.Kaebaja hinnangul keelasid vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54 ja 31.03.2020. a käskkiri nr 1-1/57 tema vanglasisest ümberpaigutamist. 5.5.Vangla teadis, et kaebaja ning Y vihkavad üksteist ja lähevad ühes kambris kaklema, aga ikka pandi meid vägisi kokku ja seati sellega meie elud ohtu. See oli provotseerimine vangla poolt.
5.6.Jõu kasutamine oli ebaproportsionaalne, kuna veri oli väljas, tekkisid marrastused ja kaebaja käsi valutab siiamaani.
5.7.Vangla rikkus VangS § 64 lg-t 2, kuna valvuri 31.03.2020. a ettekannet tutvustati kaebajale alles 13.04.2020, mitte kohe. Sellega tekitati kaebajale ka moraalset kahju, kuna ärakuulamisõigust ei tagatud.
6.Vastustaja märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et selle rahuldamiseks ei ole alust. Tartu Vangla jäi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ja nõustus halduskohtu põhjenduste ning järeldustega.
6.1.Kaebaja heidab halduskohtule ette, et kuigi kohus mõistis õigesti, et tema tervist kahjustati, jättis kohus tuvastatud vigastused tähelepanuta. Kaebaja selline etteheide on põhjendamatu. Üksnes kahjulike tagajärgede saabumine ei anna veel alust hüvitise väljamõistmiseks. Käesoleval juhul on halduskohus jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et vangla tegevus ei olnud õigusvastane ja seetõttu ei olnud ka kahju hüvitamise eeldused täidetud.
6.2.Kaebaja avaldab, et vangla rikkus VangS § 64 lg-t 2, kuna valvuri ettekandest teavitati teda 14 päeva hiljem. Kaebaja etteheited seoses ärakuulamisega distsiplinaarmenetluses ei anna alust pidada jõu kasutamist õigusvastaseks. Sellised etteheited oleksid asjakohased distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel. Kaebaja on talle määratud distsiplinaarkaristuse eraldi vaidlustanud (haldusasi nr 3-20-1012) ja eelnimetatud menetluse raames tuginenud ka ärakuulamisega seonduvatele asjaoludele. Tartu Halduskohus ei ole 30.09.2020. a otsuses ja Tartu Ringkonnakohus ei ole oma 18.02.2021. a otsuses asjas nr 3-20-1012 tuvastanud vangla õigusvastast tegevust seoses isiku ärakuulamisega distsiplinaarmenetluses. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 23.03.2021. Haldusasjas nr 3-20-1012 jõudsid kohtud järeldusele, et Xile tagati piisavas mahus õigus olla menetluses ära kuulatud, mistõttu ei ole ka käesoleval juhul alust pidada vangla tegevust distsiplinaarmenetluses õigusvastaseks.
6.3.Kaebaja leiab, et tema ei ole osutanud vastupanu ja seepärast puudus vajadus jõudu kasutada. Tartu Vangla sellise seisukohaga ei nõustu. Vastupanuna ei saa käsitleda üksnes kinnipeetava aktiivset ja ametnikke ründavat tegevust. Ka isiku passiivne vastupanu ja allumatus on käsitletav vastupanu osutamisena. Valvuri 31.03.2020. a ettekanne, füüsilise jõu,
teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll ning videosalvestis lükkavad ümber kaebaja väited selle kohta, et tema vastupanu ei osutanud. Nimetatud tõenditest nähtub selgelt kaebaja allumatus ja vastupanu ametnikele. Seetõttu oli ametnikel nii alus kui ka põhjus Xi suhtes jõu kasutamiseks.
6.4.Kaebaja on seisukohal, et vangla direktori 31.03.2020. a käskkiri keelas tema ümberpaigutamise sama osakonna ühest kambrist teise. Selline arusaam on ekslik. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 lukustati tõesti kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad ja lõpetati kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule ja osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57 p 1 kohaselt otsustati jätkata 18.03.2020. a käskkirja p-des 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse äralangemiseni. Eelnimetatud käskkirjast nähtub selgelt, et vangla igapäevaseks toimimiseks ja vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks olid kinnipeetavate saatmised lubatud. Samuti on Tartu Vangla oma 07.09.2020. a vastuses kaebusele selgitanud, miks oli kaebaja ümberpaigutamine vajalik. Kuna tema ümberpaigutamine oli vajalik vangla toimimiseks sel hetkel valitsenud olukorras, siis ei olnud sellise ümberpaigutuse teostamine vangla direktori eelnimetatud käskkirjade alusel keelatud. Kaebaja teistsugune arusaam vangla direktori 18.03.2020. a ja 31.03.2020. a käskkirjadest ei anna alust pidada tema ümberpaigutamist ega selle raames jõu kasutamist õigusvastaseks.
6.5.07.09.2020. a vastuses kaebusele selgitas vastustaja, et vanglale ei olnud teada ühtegi objektiivset põhjust, miks ei oleks tohtinud kaebajat paigutada ühte kambrisse Yiga. Tartu Vangla 07.06.2020. a vastuskirjast nr 2-3/1759-2 nähtuvalt oli kaebaja küll teabe- ja uurimisosakonnale teada andnud, et ei soovi kanda karistust ühes kambris Yiga, kuid ühes osakonnas paiknemine ei ole probleem. Täpsemaid põhjuseid ta välja ei toonud. Ka Tartu Vangla 29.04.2020. a vastusest nr 2-3/1282-2 nähtub, et kaebaja on varasemate vestluste käigus lihtsalt maininud, et ei soovi Yiga ühes kambris viibida, kuid ei ole teabe- ja uurimisosakonnale kordagi avaldanud, et tal oleks nimetatud isikuga varasemalt esinenud vägivalda või konflikte. Nimetatut on kinnitanud ka teabe- ja uurimisosakonna spetsialistid 24.04.2020. a e-kirjas ja 27.04.2020. a e-kirjas. Seega oli vanglale teada kaebaja soovimatus paikneda ühes kambris Yiga, kuid ei olnud teada ühtegi sellist objektiivset asjaolu või põhjendust, miks ei saaks nimetatud kinnipeetavad ühes kambris viibida. Seetõttu ei ole alust pidada ka sellist ümberpaigutust õigusvastaseks.
6.6.Kaebaja teeb apellatsioonkaebuses etteheiteid ka arsti vastuvõttude ja osutatava raviga seonduvalt. Tartu Vangla on seisukohal, et etteheited parema käe raviga seonduvalt ei ole asjakohased. Vajaliku ravi kui tervishoiuteenuse osutamine ei ole seotud jõu kasutamise õiguspärasusega ja tegemist on eraldiseisva küsimusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab uurimisprintsiibist lähtuvalt asja materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud väljavõtte tema tervisekaardist perioodil 16.03.2020- 22.12.2020. Ülejäänud apellatsioonkaebuse lisad (Tartu Vangla vastused Xi 07.04.2020, 06.10.2020 ja 04.11.2020 esitatud taotlustele; Tartu Vangla vastus Xi 09.04.2020. a märgukirjale ja Justiitsministeeriumi 06.05.2020. a kiri Tartu Vanglale ) 5-l lehel tuleb kaebajale tagastada, kuna neil pole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt sisulist tähtsust.
8.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 05.01.2021. a otsuse (tl 56-60) põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Halduskohus nõustus vastustaja 06.07.2020. a otsuses ja vastuses kaebusele esitatud põhjendustega ega korranud neid, viidates
asjakohaselt HKMS § 165 lg-le 2. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti ja muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole jäetud tähelepanuta. Kaebaja mittenõustumine halduskohtu otsuse põhjendustega ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Apellatsioonkaebuses esitatakse suuresti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole eksinud otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega ole rikkunud ka kohtumenetluse norme. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kaebaja hinnangul keelasid vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54 ja 31.03.2020. a käskkiri nr 1-1/57 tema vanglasisest ümberpaigutamist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p 1 alapunktide 1.1 ja 1.2 kohaselt lukustati tõesti alates 16.03.2020 kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad ning lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule ja osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57 p 1 kohaselt otsustati jätkata 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 punktides 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse äralangemiseni. Eelnimetatud käskkirjadest ei saa järeldada, et igasugused saatmised vanglas oleksid absoluutselt ja tingimusteta olnud välistatud. Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjast nähtub selgelt, et vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud saatmised olid lubatud. Tartu Vangla vastuse kohaselt (tl 24-25) selgitati ka kaebajale, et tema paigutamine Yiga samasse kambrisse oli tingitud vanglas tekkinud olulisest ruumipuudusest. Vanglal oli vajalik luua karantiini või isolatsiooni paigutatud kinnipeetavate paigutamiseks eraldi osakond, mistõttu tuli sellise osakonna loomiseks kinnipeetavaid vanglasiseselt ümber paigutada ja see tekitas ruumipuudust ka tavapärastes eluosakondades. Seetõttu toimus ka ümberpaigutamisi eluosakonna siseselt. Vanglal ei olnud teavet selle kohta, et kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamine võiks kaasa tuua ohu isikute elule või tervisele (tl 41-43). Seega oli kaebaja ümberpaigutamine vajalik vangla igapäevase toimimise seisukohalt ja selliseid ümberpaigutusi kaebaja viidatud käskkirjad ei keelanud.
10.Kaebaja väidab, et ta ei osutanud valvuritele füüsilist vastupanu, aga ikkagi kasutati 31.03.2020 tema suhtes jõudu ja kuna jõudu ei olnud tegelikult vaja kasutada, siis selle kasutamisega alandati kaebaja inimväärikust. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Ei ole vaidlust selles, et füüsilise jõu kasutamise tingis kaebaja allumatus, s.o kaebaja korduv keeldumine täita vanglaametniku seaduslikku korraldust minna temale määratud uude elukambrisse. Nimetatu nähtub valvur J.-M. Boikovi 31.03.2020. a ettekandest (tl 27) ning füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õiguserikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist (tl 28-29). VangS § 67 p-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele ning korralduse täitmisest ei või keelduda, sõltumata sellest, kas kinnipeetav peab seda korraldust õigusvastaseks või mitte. Kaebaja ei eita, et ta keeldus 31.03.2020 korduvalt kambrisse nr 1088 minemast. Ka halduskohtule esitatud valvekaamera salvestisest on näha, et kaebaja, viibides koos valvuritega kambri ukse juures, keeldub sinna sisenemast. Nagu juba märgitud, annab VangS § 71 lg 2 sellises olukorras vanglateenistuse ametnikele õiguse füüsilise jõu kasutamiseks.
Seega ei ole vaidlust selles, et ametnikud täitsid teenistusülesandeid ja kaebaja allumatus takistas tema ümberpaigutamise lõpuleviimist, mistõttu oli vanglaametnikel nii õiguslik alus kui ka põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Kuna jõu kasutamisel osutas kaebaja ametnikele vastupanu (ägestus, hakkas osutama passiivset vastupanu, tõmbas käed rinnale ja lükkas ennast seljaga vastu koridori seina), siis oli põhjendatud kaebaja koridori põrandale pikali panemine ja ametnike ohutuse tagamiseks talle käeraudade paigaldamine. Ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes rohkem jõudu kui oli vajalik ümberpaigutamise lõpuleviimiseks ja ametnike ohutuse tagamiseks. Kaebajal oli võimalik füüsilise jõu ning käeraudade kasutamist vältida, alludes vanglateenistuse ametnike korraldustele. Teistsugune arusaam korralduse õiguspärasusest või selle põhjendatusest ei anna kaebajale alust jätta korraldus täitmata ning osutada ametnikele vastupanu. Korraldustele allumise korral puudunuks vanglal igasugune alus ning vajadus kasutada kaebaja suhtes füüsilist jõudu. Korraldusi täites ja vastupanu mitte osutades saanuks kaebaja vältida füüsilise jõu ja käeraudade kasutamist ning nende kasutamise tagajärgi. Halduskohus leidis põhjendatult, et eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik kaebaja suhtes 31.03.2020 füüsilise jõu kasutamist pidada inimväärikust alandavaks VangS § 41 lg 1 mõttes.
11.Kaebaja selgituste kohaselt oli siiski tegemist vangla õigusvastase teoga, millega rikuti tema subjektiivseid õigusi ja tekitati talle mittevaralist kahju, kuna VangS § 71 lg 2 ei luba ka asjatut käe- ja jalaraudade kasutamist ning jõu kasutamine oli ebaproportsionaalne, kuna veri oli väljas, tekkisid marrastused ja kaebaja käsi valutab siiamaani. VangS § 67 p 2 kohustab kinnipeetavat mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Ringkonnakohus märgib, et enesekaitsevahendit või füüsilist jõudu võib vanglaametnik kasutada mitte ainult VangS §-s 71 toodud alustel, vaid teenistusülesannete täitmisel ja enda kaitsmiseks ka muudel juhtudel (nt sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust).1 Halduskohus märkis õigesti, et füüsilise jõu kasutamiseks VangS § 71 lg 2 alusel peab samuti esinema oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Samuti viitas halduskohus põhjendatult sellele, et asja materjalidest nähtuvalt esines 31.03.2020 jõu kasutamiseks oht vangla julgeolekule, kaebajat oli jõu kasutamisest ette hoiatatud ning jõu kasutamine vastas proportsionaalsuse põhimõttele. Kinnipeetav, kes ei allu korduvalt seaduslikule korraldusele, kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 "Järelevalve korraldus vanglas" § 12 lg 1 p 2 kohaselt seisneb julgeoleku tagamine vanglas muuhulgas ka õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks vajalike abinõude rakendamises. Jõu kasutamise tingis kaebaja enese käitumine, kui ta ei allunud ametnike korraldusele minna temale määratud elukambrisse. Seega ei saa järeldada, et jõu kasutamine oleks olnud lubamatu või ülemäärane. Ametnikud püüdsid korduvalt enne füüsilise jõu kasutamist olukorda sõnadega lahendada ja hoiatasid kaebajat füüsilise jõu kasutamise eest. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et vanglaametnikud oleksid kasutanud kaebaja suhtes liigset füüsilist jõudu või tekitanud talle rohkem kannatusi, kui oli tema enese käitumist arvestades vältimatult vajalik. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tekkisid ametnike poolt füüsilise jõu kasutamise tagajärjel kergemat liiki vigastused (kaela ja vasaku põsesarna piirkonnas nahk punetav; vasakul pool seljal abaluu piirkonnas nahk punetav; paremal pool abaluu alumisel osal ja alaseljal nahk punetav; vasaku jala põlvel veritsev marrastus ning parema käe küünarliigese piirkonnas nahk punetav) ja ta võis kannatada valu, kuid eeltoodu ei näita, et kaebajale oleks 1 L. Madise jt., Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne., Kirjastus Juura, 2014, lk 175
jõu kasutamise tagajärjel tekkinud püsiv tervisekahjustus. Seda ei näita ka kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud väljavõte tervisekaardist. Kaebaja on selle kohaselt küll 13.04.2020 kurtnud randmevalu ja turset, kuid objektiivselt ei ole tema randmetel turseid, punetust või marrastusi tuvastatud. Samuti ei ole röntgenülesvõtte kohaselt kaebaja paremal käelabal patoloogiat ega ka murdu avastatud. 31.03.2020. a vangla meditsiiniosakonna poolt koostatud õiendist ega ka kaebajast tema terviseseisundi kontrollimisel tehtud fotodelt ei nähtu, et 31.03.2020 oleks kaebajale tekitatud vigastusi või valu näiteks ka käe- ja jalaraudade liiga tugeva paigaldamisega, nagu kaebaja apellatsioonkaebuses väidab. Samuti ei vajanud kaebaja 31.03.2020 seoses tema suhtes jõu kasutamisega meditsiinilist abi. Kuna käesoleval juhul ei olnud jõu kasutamine põhjendamatu ning tegemist ei olnud ka ülemäärase jõu kasutamisega kaebaja suhtes, mille tulemusena oleks tal tekkinud oluline tervisekahju, siis jättis halduskohus õigesti esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamata.
12.Mis puudutab kaebaja väidet, mille kohaselt vangla teadis, et kaebaja ning Y vihkavad üksteist ja lähevad ühes kambris kaklema, aga ikka pandi nad vägisi kokku ja seati nii nende endi elud ohtu, siis asja materjalidest nähtuvalt ei olnud vanglale 2020. a märtsis teada ühtegi objektiivset põhjust, miks ei oleks tohtinud kaebajat paigutada ühte kambrisse Yiga. Seda enam polnud vastustajale teada infot, nagu oleksid kaebaja ja Y ühes kambris olles üksteisele lausa ohtlikud. Kaebaja oli küll vangla teabe- ja uurimisosakonnale teada andnud, et ei soovi kanda karistust ühes kambris Yiga, kuid ühes osakonnas paiknemine ei olevat neile probleem. Täpsemaid põhjuseid kaebaja välja ei toonud. Ka Tartu Vangla 29.04.2020. a vastusest (tl 41) nähtub, et kaebaja on varasemate vestluste käigus lihtsalt maininud, et ei soovi Yiga ühes kambris viibida, kuid ei ole teabe- ja uurimisosakonnale kordagi avaldanud, et tal oleks nimetatud isikuga varasemalt esinenud vägivalda või konflikte. Seega oli vanglale teada küll kaebaja soovimatus viibida ühes kambris Yiga, kuid ei olnud teada ühtegi sellist objektiivset asjaolu või põhjendust, miks ei saaks nimetatud kinnipeetavad ühes kambris viibida. Kinnipeetavad olid ühes eluosakonnas ja varasemad omavahelised konfliktid neil puudusid. Samuti ei anna vangistust reguleerivad õigusaktid kinnipeetavale subjektiivset õigust valida endale kambrit või kambrikaaslast ega ka seda, kellega nad vangistuse ajal kokku puutuvad. Kinnipeetava negatiivne hoiak ja subjektiivne hinnang teise kinnipeetava suhtes ei ole eraldihoidmise aluseks ja seega ei ole ühe kinnipeetava suhtumine teise kinnipeetavasse põhjus, mis välistaks kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamise. Nagu juba märgitud, oli kaebaja ümberpaigutamine kambrist nr 1096 kambrisse nr 1088 tingitud sellest, et E3 eluosakonda oli vaja paigutada vastuvõturežiimil olevad kinnipeetavad. Vastustaja märkis samuti, et tegemist oli tavapaigutusega ning see ei olnud teostatud provokatsiooni eesmärgil.
13.Kaebaja väidab jätkuvalt, et vangla rikkus VangS § 64 lg-t 2, kuna valvuri 31.03.2020. a ettekannet tutvustati kaebajale distsiplinaarmenetluses alles 13.04.2020, mitte kohe. Sellega tekitati kaebajale samuti moraalset kahju, kuna ärakuulamisõigust ei tagatud. Ringkonnakohus märgib, et etteheited seoses ärakuulamisega distsiplinaarmenetluses ei anna alust pidada 31.03.2020 kaebaja suhtes jõu kasutamist õigusvastaseks. Sellised etteheited oleksid asjakohased distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel ja seda on kaebaja ka eraldiseisva kaebusega teinud (haldusasi nr 3-20-1012). Nimetatud asjas tehtud lahendites leidsid kohtud, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust informeerida kinnipeetavat tema suhtes ettekande koostamisest. Samas sätestab VangS § 64 lg 2, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Vaidlust ei olnud selle üle, et kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 13.04.2020 ning oma selgitused aset leidnud sündmuse kohta andis ta 14.04.2020. Samuti ei saa asjaolu, et karistatava teo toimepanemise ja ettekande
koostamise järel teavitati kinnipeetavat distsiplinaarmenetluse alustamisest umbes kaks nädalat juhtunust hiljem, pidada ärakuulamiskohustuse rikkumiseks vangla poolt, millega oleks kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Asjas nr 3-20-1012 ei olnud vaidlust selles, et kaebaja andis vanglale 14.04.2020 omapoolse seletuse juhtunu kohta ning täiendavad seletused distsiplinaarmenetluse protokollile, millega ta realiseeris ka oma õiguse olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud.
14.Ringkonnakohus jätab seega Xi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata.
15.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja kinnipeetavate Yi ning Zi nimed tähemärgiga, nagu on seda teinud halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 3.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.