Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-1586 30. september 2021 Maria Lõbus X.X.i kaebus Viru Vangla tekitatud tervisekahju hüvitamiseks seoses kaebaja haigestumisega C-hepatiiti Kaebaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 1. november 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Viru Vanglas registreeriti 4. juunil 2020 kinnipeetav X.X.i (kaebaja) kahjunõue nr 616/86-1. Kaebaja nõudis Viru Vangla tekitatud tervisekahju hüvitamist seoses kaebaja haigestumisega C-hepatiiti. Viru Vangla ei vastanud kaebaja kahjunõudele tähtaegselt.
2.Tartu Halduskohtusse saabus 25. augustil 2020 kaebaja kaebus, kus ta nõudis Viru Vangla tekitatud tervisekahju hüvitamist seoses tema haigestumisega C-hepatiiti.
3.Viru Vangla jättis 28. augusti 2020. a otsusega nr 6-16/86-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.
4.Tartu Halduskohus tagastas 4. märtsi 2021. a määrusega kaebuse tervishoiuteenuse osutamisega (vereproovide võtmisega) põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõude osas ning võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse.
Viru Vangla palus 13. mai 2021. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
Viru Vangla esitas 10. septembril 2021 kohtu nõudel täiendavad dokumendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja nõuab Viru Vanglalt õiglast hüvitist kaebaja nakatamise eest C-hepatiiti. Kaebaja selgitas, et 2016. aastal vanglas tehtud analüüsid tõestavad, et vanglasse tulles tal seda haigust polnud. Kaebajal tuvastati C-hepatiit 2019. a suvel. Sellesse haigusesse nakatamisega on Viru Vangla kaebajale tekitanud pöördumatu tervisekahju. Kaebaja ei pea tõestama, kuidas täpselt Viru Vangla teda C-hepatiiti nakatas. Võimalusi on mitu. Näiteks pidi kaebaja 2019. a suvel koristama teise kinnipeetava verd. Samuti on Viru Vangla loonud nakkusohtliku olukorra juba sellega, et C-hepatiiti põdevaid kinnipeetavaid ei hoita tervetest kinnipeetavatest eraldi. Seega on Viru Vanglas olukord, kus näiteks jalutuskäigule minnes otsib valvur kõigepealt läbi C-hepatiiti põdeva kinnipeetava, kelle nahal on nakatunud vere plekk (nt hommikusest habemeajamisest või naha kriimustamisest), ja järgmisena otsib samade kinnastega läbi kaebaja, kandes nakatunud vere mõnele kaitsmata psoriaasilaigule kätel või jalgadel. Aastatel 2016‒2019 otsiti kinnipeetavaid läbi nii, et valvurid ei vahetanud kordagi kindaid. Kaebaja pole ise teinud midagi, mis oleks soodustanud tema C-hepatiiti nakatumist.
8.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märkis, et kaebaja ei ole tõendanud, et vastustajale etteheidetavad teod olid õigusvastased ja põhjuslikus seoses kaebaja väidetud kahjuga. Vastustaja ei vastuta kaebajal C-hepatiidi tekkimise eest. Kaebaja nakatumine C-hepatiiti on avastatud vangistuse jooksul, kuid teisalt ei ole tuvastatud nakatumise aeg. Pole üldse kindlaks tehtud, et kaebaja oleks nakatunud Viru Vanglas C-hepatiiti. C-hepatiit ei ole olmekontaktide teel leviv haigus. Juhtum, kui kaebaja pidi koristama teise kinnipeetava verd, toimus 1. augustil 2019. Ühel kinnipeetaval oli varasema jalutuskäigu ajal olnud ninaverejooks. Vastustaja on selle kinnipeetava tervisekaardi põhjal välja selgitanud, et tal ei olnud C-hepatiiti. Seetõttu pole võimalik, et kaebaja kõnealuse juhtumi raames viirusesse nakatus.
3-20-1586
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Kaebajal diagnoositi 2019. a augustis Viru Vanglas C-hepatiit. Kaebaja on seisukohal, et ta nakatus C-hepatiiti Viru Vangla tegevuse tulemusena. Kaebaja nõuab Viru Vangla tegevusega põhjustatud tervisekahju hüvitamist.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
11.Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord. Kontrollimist võib alustada näiteks põhjusliku seose tingimusest. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-16-2267, punkt 17.) Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu või põhjuslik seos), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
12.C-hepatiit levib kokkupuutel haige inimese verega: vere- või verekomponentide ülekandega; narkootikumi süstimisel ühiskasutatavate nõelte ja süstaldega; ninakaudse narkootikumi kasutamisel, st ninna tõmbamise vahendi jagamisel; tervishoiuasutuses ebapiisavalt steriliseeritud instrumentidega tehtavatel protseduuridel (sh hambaravi); tätoveerimisel, kui ei kasutata ühekordseid nõelu ja tindinõusid; keha needistamisel ja augustamisel; maniküüri ja pediküüri tegemisel; nõelravil; nakatunud emalt vastsündinule; sugulisel teel, kui ollakse vahekorras kaitsevahendita; vesipiibu huuliku jagamisel teis(t)e haiguskandja(te)ga, kellel on veritsevad igemed või suuhaavandid.1
13.Kaebaja on pidanud üheks võimalikuks viisiks, kuidas Viru Vangla võis teda C-hepatiiti nakatada, 2019. a suvel toimunud juhtumit. Asja materjalidest nähtuvalt pidi kaebaja 1. augustil 2019 koristama jalutusboksis teise kinnipeetava vere loiku. Viru Vangla on tuvastanud, kelle verega oli tegu, ja selle kinnipeetava tervisekaardi põhjal välja selgitanud, et tal ei ole C-hepatiiti. Seetõttu pole võimalik, et kaebaja võis vere koristamise käigus haigestuda C-hepatiiti. Puudub põhjuslik seos vangla tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel.
14.Kaebaja leidis, et Viru Vangla on loonud nakkusohtliku olukorra juba sellega, et C-hepatiiti põdevaid kinnipeetavaid ei hoita tervetest kinnipeetavatest eraldi. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 2 lõike 1 punkti 2 järgi on nakkushaigus haigus või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja mis levib või mille puhul on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt või kaudselt. Justiitsministeerium peab korraldama võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused arestialustele, vahistatutele ja kinnipeetavatele (NETS § 17 lõike 3 punkt 2). Kinnipeetava vanglasisene paigutamine on vangla toiming. Seega vanglasisese paigutamise osas vastutab nakkusohutuse tagamise eest vangla, täites sellega lisaks NETS § 17 lõike 3 punktis 2 sätestatule ühtlasi ka vangistusseaduse (VangS) § 66 lõikes 1 sätestatud vangla üldise julgeoleku tagamise kohustust. Seega vaatamata sellele, et VangS § 11
3-20-1586 lõikes 2, §-s 12 ega justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-s 6 ei ole kinnipeetava tervislikku seisundit ega nakkusohtlikkust otsesõnu nimetatud vanglasisese paigutamise tingimusena, tuleb neid siiski arvesse võtta, et tagada võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused vanglas. Täpsemad nõuded selleks on sätestatud NETS § 22 lõike 3 alusel kehtestatud sotsiaalministri 31. oktoobri 2003. a määruses nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“. Sellega on ette nähtud standard, mille järgimine on nõutav kolmandate isikute tervise ja rahvatervise kaitseks. Määruse § 2 näeb ette, et nakkushaiguste tõrje nõudeid täidavad tervishoiutöötaja, tervisekaitsetöötaja, nakkushaiguste levialal viibiv isik ja teised oma tööülesannete tõttu nakkushaiguste tõrjega seotud isikud. Määruse lisa „Nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamise juhised“ punkti 59 kohaselt toimub üksnes ägedat C-viirushepatiiti põdevate inimeste isoleerimine. Nende inimeste, kellel C-viirushepatiit ägedas vormis ei avaldu, isoleerimiseks alust pole. Olukorras, kus C-hepatiiti mitteägedas vormis põdevate isikute isoleerimine ja eraldi paigutamine ei ole nõutav ega lubatav vangistuse täideviimist reguleerivate normide ega nakkushaiguste tõrjet reguleerivate normide järgi, puudus vastustajal alus C-hepatiiti mitteägedas vormis põdevate kinnipeetavate eraldamiseks ülejäänud kinnipeetavatest. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu
28.jaanuari 2021. a otsus asjas nr 3-19-1850, punktid 18‒19.) Kaebaja pole väitnud, et ta oleks pidanud koos viibima ägedat C-hepatiiti põdevate kinnipeetavatega. See pole ka ägeda C-hepatiidi vähest esinemist arvestades tõenäoline (näiteks registreeriti 2018. aastal Eestis 5 ägeda C-viirushepatiidi haigusjuhtu2). C-hepatiidi edasikandumise vältimiseks on seadusandja seega pidanud piisavaks tavapäraseid tõrjemeetmeid: hoiduda võõraste hügieenitarvete, eeskätt hambaharjade, raseerimisvahendite, maniküüritarvete jm kasutamisest; mitte jagada teistega süstlaid ega nõelu; hoiduda tätoveerimisest ja augustamisest litsentsimata tegijate juures; kasutada seksuaalsuhete korral kondoomi.3 Seega oleneb C-hepatiiti nakatumine eelkõige inimese enda käitumisest ja hoolsusest. Seejuures tuleb arvestada, et C-hepatiit ei levi kätlemisel, joogiklaaside jagamisel, köhimisel ega aevastamisel.4 Eeltoodut arvestades ei olnud vastustajal kohustust hoida C-hepatiiti põdevaid kinnipeetavaid kaebajast eraldi. Vastustaja tegevus C-hepatiiti põdevate kinnipeetavate ja kaebaja kooshoidmisel ei olnud õigusvastane.
15.Kaebaja on pidanud järjestikusi läbiotsimisi üheks võimalikuks viisiks, kuidas Viru Vangla võis teda C-hepatiidiga nakatada. Kaebaja selgitas, et kui valvur otsib kõigepealt läbi C-hepatiiti põdeva kinnipeetava, kelle nahal on nakatunud vere plekk (nt hommikusest habemeajamisest või naha kriimustamisest), ja järgmisena otsib samade kinnastega läbi kaebaja, kannab ta niimoodi nakatunud vere mõnele kaitsmata psoriaasilaigule kaebaja kätel või jalgadel. Kohus palus 1. septembri 2021. a määrusega Viru Vanglal selgitada, kas kinnipeetavate läbiotsimise käigus puudutatakse ka kinnipeetavate paljast nahka. Viru Vangla esitas kohtule teise üksuse juhi 8. septembri 2021. a selgitused. Teise üksuse juht selgitas järgmist. Kinnipeetava läbiotsimine toimub hügieeni tagamise eesmärgil alati suunaga ülevalt alla. See tähendab, et esmalt otsitakse läbi müts (selle olemasolul), seejärel käed, keha, jalad ning viimasena alati sokid ning jalanõud. Tavapärase läbiotsimise puhul on kinnipeetav riides, seljast
3-20-1586 võetakse ainult jope ja müts. Läbiotsimine toimub riietuse pealt eesmärgiga avastada riiete alla peidetud keelatud esemeid. Juhul, kui kinnipeetav kannab lühikesi riideid (püksid, T-särk), siis paljast keha ametnik ei kompa, kuivõrd see on ka silmaga nähtav. Pükste värvel otsitakse läbi selliselt, et see tõmmatakse kehast eemale ning veendutakse, et värvli ja keha vahele või värvli sisse ei oleks peidetud keelatud esemeid. Kinnipeetava juuksed ja habe (kui need on pikad) otsitakse läbi selliselt, et kinnipeetav ise tõmbab sõrmedega läbi nende. Suud ja kõrvatagust kontrollitakse nende ette näitamisel ning valvur suud ja kõrvu ei katsu. Niisamuti näitab kinnipeetav ette peopesad ja sõrmede vahed. Vanglaametnikud kannavad alati läbiotsimiste teostamisel kindaid. Kinnaste purunemisel on ametnikul kohustus kindad välja vahetada. Ebahügieeniliseks muutunud kindad kas desinfitseeritakse või vahetatakse samuti välja. Viru Vangla teise üksuse juhi selgitustest ilmneb, et kinnipeetavate läbiotsimise käigus ei puudutata nende paljast nahka. Seetõttu pole ka tõenäoline, et läbiotsimist tegevad ametnikud võiksid puudutada C-hepatiiti põdeva kinnipeetava nahal olevat nakatunud vere plekki ja seejärel kaebaja kehal olevaid psoriaasilaike. Kohus palus 1. septembri 2021. a määrusega Viru Vanglal kohtule esitada ka arsti arvamuse, kas ja kui tõenäoline on, et järjestikuse läbiotsimise käigus võib C-hepatiit kanduda ühelt kinnipeetavalt teisele. Viru Vangla esitas kohtule arst Henry Silveti 10. septembri 2021. a seisukoha. Arst selgitas, et on korduvalt muu tegevuse kõrvalt näinud vangide läbiotsimisi Viru Vanglas. Samuti lisas arst, et on tutvunud teise üksuse juhi selgitustega vangide läbiotsimise kohta. Arst märkis, et võttes arvesse C-hepatiidi levikuteid, kaebaja terviseseisundit ja Viru Vangla läbiotsimispraktikat, on järjestikuse läbiotsimise käigus C-hepatiidi ülekanne ühelt kinnipeetavalt teisele äärmiselt vähetõenäoline (praktiliselt nullilähedase tõenäosusega). Kohus leiab, et kõike eeltoodut arvestades ei saa tõenäoliseks pidada, et kaebaja võinuks saada C-hepatiidi läbiotsimiste käigus. RVastS § 7 lõike 1 eelduste täitmine ei saa põhineda oletustel, vaid kohtul peab kujunema veendumus, et kirjeldatud olukorra läbi sai kaebaja tervis tõepoolest kahjustada, st tuleb tuvastada põhjuslik seos toimunu ja saabunud tagajärje vahel. Praegusel juhul ei ole kohtul läbiotsimistega seoses sellist veendumust kujunenud, st puudub põhjuslik seos vangla tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel.
16.Kaebaja viitas ka vereproovide võtmisele, kuid selles osas on kohus 4. märtsi 2021. a määrusega kaebuse tagastanud. Kaebaja ei ole rohkem osutanud ühelegi konkreetsele juhtumile, kuidas ta võinuks Viru Vangla tegevuse tulemusena haigestuda C-hepatiiti. Piisav ei ole kaebaja üldsõnaline viide sellele, et võimalusi tema nakatamiseks on mitu. Ekslik on kaebaja arusaam, justkui ta ei peaks ära näitama, kuidas täpselt Viru Vangla teda C-hepatiiti nakatas. Kui kaebaja soovib nõuda Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb tal ka konkreetselt esile tuua, millist tegevust ta õigusvastaseks ja kahju tekitavaks peab, ning näidata ära põhjuslik seos konkreetse teo ja tal tekkinud kahju vahel.
17.Kohus peab vajalikuks veel märkida, et ei ole kindel, et kaebaja nakatumine C-hepatiiti toimus just Viru Vanglas. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest nähtub, et kaebajale on tehtud enne 2019. aastat C-hepatiidi analüüsid 25. mail 2015 (ravilugu nr 1), 27. juulil 2015 (ravilugu nr 13) ja 16. veebruaril 2016 (ravilugu nr 57). Kaebaja viibis siis Tallinna Vanglas. Kaebaja paigutati Tallinna Vanglast Viru Vanglasse ümber 11. oktoobril 2016. Tervisekaardi väljavõtetest ei nähtu, et kaebajale oleks tehtud C-hepatiidi analüüs Viru Vanglasse saabumisel. Seega ei saa välistada, et kaebaja nakatumine C-hepatiiti toimus Tallinna Vanglas ajavahemikul
16.veebruarist 2016 kuni 11. oktoobrini 2016.
3-20-1586
18.Lisaks on kohus eespool juba tähelepanu juhtinud sellele, et C-hepatiidi levikuteid arvestades sõltub C-hepatiiti nakatumine eelkõige inimese enda käitumisest ja hoolsusest. Asjaolu, et kaebaja on haigestunud C-hepatiiti vangistuse ajal, ei tähenda tingimata seda, et nakatumise pidi põhjustama vangla tegevus.
19.Kõike eelnevat arvestades puudub alus Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 järgi. Kaebus jääb rahuldamata.
20.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegune kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Kaebajal ei ole ka muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja on teada andnud, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista.
21.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.