Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. detsember 2016, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-5977
Kohtuasi
MO hagi UÕ vastu omandiõiguse tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12. septembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
UÕ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) MO (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja (apellant) UÕ (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
29. november 2016
Istungil osalenud isikud
Hageja (vastustaja) MO lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja (apellant) UÕ
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 12. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-5977 osas, milles maakohus kohustas UÕ lõpetama sõiduki registrist ajutise kustutamise ja asendas tema vastava tahteavalduse kohtuotsusega, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid lisada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 omandiõiguse tekkimise kuupäev ja sõnastada selgelt resolutsiooni p-ides 3 ja 4 sisalduv UÕ tahteavaldus ning selle asendamine jõustunud kohtulahendiga.
2.3.Kohustada UÕ tegema Maanteeametile avalduse, millega lõpetab sõiduautole Mercedes-Benz CLS 320 CDI (tehasetähis XXXXXXXXXXXXXXXXXX, registreerimismärk XXX XXX) liiklusregistris 15. oktoobril 2014 seatud piirangu teha kõiki registritoiminguid tema juuresolekul. Nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral asendab jõustunud kohtulahend UÕ nimetatud tahteavaldust.
2.4.Jätta rahuldamata MO nõue kohustada UÕd lõpetama sõiduki liiklusregistrist ajutine kustutamine.
2.5.Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskuludest 90% kostja kanda ja 10% hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MO (hageja) esitas 20. aprillil 2015 Pärnu Maakohtule hagi UÕ (kostja) vastu, milles palus tunnustada hageja omandiõigust sõiduautole Mercedes-Benz CLS 320 CDI (tehasetähis XXXXXXXXXXXXXXXXXX, registreerimismärk XXX XXX). 30. mail 2016 täiendas hageja oma nõuet ja palus lisaks omandiõiguse tunnustamisele kohustada kostjat lõpetama hiljemalt kohtuotsuse jõustumise ajaks Maanteeameti liiklusregistris ülalnimetatud sõiduautole omaniku vahetuse kohta seatud keelu ja lõpetama sõiduki ajutiselt liiklusregistrist kustutamise ning juhul, kui kostja neid kohustusi vabatahtlikult ei täida, kohustada teda volitama hagejat tegema Liiklusregistris mistahes omanikule ettenähtud registritoiminguid ülalmärgitud sõiduki kohta. Hagiavalduse kohaselt võõrandas kostja 6. augustil 2013 vaidlusaluse sõiduauto PP-le (esimene ostja), kes omakorda võõrandas 20. augustil 2013 sõiduki hagejale. Mõlema tehingu
2-15-5977 kohta on sõlmitud müügilepingud. 2014. aasta septembris soovis hageja vormistada sõiduki enda nimele, kuid ei saanud seda teha, kuna sõiduk oli ajutiselt registrist kustutatud. Liiklusregistri andmete järgi oli kostja endiselt sõiduki omanik. Kostja on keeldunud omaniku vahetuse kohta registritoiminguid tegemast, kuni hageja ei ole tasunud Õigusbüroo Visioon OÜ arvet 2717 eurot 80 senti. Kostja rahaline nõue oli tekkinud sellest, et hageja sai sõidukit kasutades kiiruse ületamise eest trahvi 9 eurot, millele lisandusid kohtutäituri tasu, kostja väidetud võla sissenõudmise kulud ja viivised. Hageja ei ole nõus tasuma kostjale nõutud summat, kuna nõue on 9 eurot ületavas osas alusetu. Hageja võis saada trahvi kiiruse ületamise eest ning hoiatustrahv määrati kostjale kui sõiduki registrijärgsele omanikule. Miski ei takistanud kostjal trahviteadet hagejale edastamast. Kuna kostjal ei ole alust nõuda hagejalt nimetatud summat, ei ole kostjal alust ka keelduda liiklusregistris sõiduki kohta omaniku kande muutmisest ega kande muutmist takistada. Kostja käitumise tõttu ei saa hageja sõidukit sihtotstarbe kohaselt kasutada, kuna registrist kustutatud sõidukit ei ole seaduse järgi lubatud liikluses kasutada. Seega rikub kostja hageja omandiõigust ning kostjat tuleb kohustada rikkumisi kõrvaldama. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei ole tema praeguses menetluses kostjaks, kuna ta võõrandas sõiduauto PP-le. Kostja ei tea, kas hageja on sõiduki omandanud. Kostja vastu saaks hagi esitada esimene ostja, mitte hageja. Esimene ostja jättis sõiduki enda nimele ümber vormistamata, mistõttu tekitati kostjale liiklustrahv. Kostjal ei olnud esimese ostja kontaktandmeid, kuid ta suutis tuvastada sõiduki asukoha ja jättis korduvalt teateid auto kojamehe vahele, et temaga ühendust võetaks. Kostjaga võttis ühendust hageja, kes väitis, et on auto omanik. Kuna esimene ostja ei võtnud kostjaga ühendust, siis ei jäänud kostjal muud üle, kui kustutada sõiduk registrist kuni olukorra selginemiseni.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 11. septembri 2015. a otsusega hagi ja tunnistas hageja omandiõigust vaidlusalusele sõidukile. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna maakohus lahendas vaidluse normi alusel, mis saaks olla aluseks omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks, kuid sellest nõuet hageja ei esitanud. Ringkonnakohus viitas mh ka sellele, et hagejale tuleb anda võimalus nõuet täpsustada. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus rahuldas 12. septembri 2016. a otsusega hagi. Maakohus tunnustas hageja omandiõigust vaidlusalusele sõidukile ja kohustas kostjat lõpetama hiljemalt kohtuotsuse jõustumisel nimetatud sõidukile Maanteeameti liiklusregistris seatud keelu omaniku vahetuse kohta ning lõpetama sõiduki ajutiselt registrist kustutamise. Maakohus asendas kostja vastavad tahteavaldused kohtuotsusega. Menetluskulud jättis maakohus kõigis kohtuastmetes kostja kanda.
2-15-5977 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tõendatud järgmised asjaolud. Kostja ja esimene ostja sõlmisid 6. augustil 2013 müügilepingu, millega kostja müüs esimesele ostjale vaidlusaluse sõiduauto. Esimese ostja tunnistajana antud ütlustega on tõendatud, et hageja soovis osta autot, kuid tal jäi ostusummast 3000 eurot puudu. Esimene ostja oli nõustus hagejale puuduoleva summa laenama. Esimese ostja ja hageja kokkuleppe kohaselt oli sõiduki ostjaks ja omanikuks eelkõige hageja. Esimene ostja ennast ise auto omanikuks ei pidanud, kuna sõiduki müügilepingu sõlmimine esimese ostjaga oli mõeldud eelkõige tagatiseks, et hageja tasuks oma võla esimesele ostjale. Pärast laenu tagastamist andis esimene ostja hagejale auto valduse üle ning esimene ostja ja hageja sõlmisid 20. augustil 2013 sõiduki kirjaliku müügilepingu. AÕS § 92–94 järgi on sõiduki kui vallasasja omandi üleandmiseks vaja anda omandajale üle valdus ja sõlmida kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Esimese ostja ütluste kohaselt sai ta pärast esimese müügilepingu sõlmimist sai ta sõiduki valduse ning sõiduk jäi tema valdusesse, kuni hageja tasus talle võla. Seejärel andis esimene ostja valduse hagejale üle ja sõlmis kirjaliku müügilepingu hagejaga. Esimese ostja ütlustest nähtub, et esimene ostja ja hageja sõlmisid sõiduki omandi üleandmiseks AÕS § 94 mõttes asjaõiguskokkuleppe. Asjaolu, et esimene ostja ise ei pidanud ennast sõiduauto omanikuks, ei anna alust asuda seisukohale, et sõiduauto omandiõigus talle üle ei läinud. AÕS § 94 võimaldab üksnes erandlikult anda omandi üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel, et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta. Seega, sõlmides esmalt suulise müügilepingu hagejaga, jättis esimene ostja sõiduki kuni laenu tasumiseni enda valdusesse. Esimene ostja ja hageja leppisid kokku, et valdus läheb hagejale üle võla tasumise järel, samuti pidi siis minema sõiduki omand hagejale üle. See, et müügilepingu pooled sõlmisid
20.augustil 2013 ka kirjaliku müügilepingu, ei mõjutanud sõiduki omandiõiguse üleandmist. Kirjalik müügileping kinnitab faktiliselt toimunud sõiduki omandi üleminekut 20. augustil 2013, mil hageja tasus esimesele ostjale võla ja sai sõiduki valduse. Kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja selle üleandmise suhtes. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. Kanne liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnisasjade puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki kui vallasasja omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Eeltoodut arvestades on müügilepingute ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et alates
20.augustist 2013 oli hageja vaidlusaluse sõiduauto omanik ja tema omandiõiguse tunnustamise nõue tuleb AÕS § 68 lg 3 ja AÕS § 94 alusel rahuldada. Kostja omandiõigus sõidukile lõppes 6. augustil 2013, mil sõlmiti müügileping esimese ostjaga ja anti talle sõiduki valdus üle. Sellest hoolimata esines kostja Maanteeametis pärast omandiõiguse lõppemist sõiduki omanikuna ja teades, et ta ei ole enam vaidlusaluse sõiduki omanikuks, esitas 15. oktoobril 2014 Maanteeametile taotluse kustutada vaidlusalune sõiduk ajutiselt registrist ja panna sõidukile piirangud nii, et kõik toimingud tehakse tema nõusolekul. Kostjal oli LS § 77 lg 8 järgi võimalik Maanteeametile teatada, et ta ei ole enam sõiduki omanik ning siis saanuks Maanteeamet sõiduki ajutiselt registrist kostjale trahvide tekkimise vältimiseks kustutada. Kostja, esinedes Maanteeametis kui sõiduki omanik, lõi teadvalt olukorra, kus hagejal ei
2-15-5977 olnud võimalik teha registritoiminguid. Kostja selline tegevus rikub hageja kui omaniku võimalust teostada talle kuuluva auto üle täielikku õiguslikku võimu. Kui hageja ei saa sõlmida tema omandis olevale sõidukile kehtivat liikluskindlustuslepingut, teha omaniku kande muudatust liiklusregistris, on tegemist olukorraga, kus hageja omandiõigust rikutakse AÕS § 89 tähenduses. Kostja käitumise tagajärjel tekkis olukord, kus sekkutakse hagejale kuuluva sõiduki omandiõiguse õiguslikku ja faktilisse mõjupiirkonda, takistades hagejal õiguslike toimingute tegemist ning sõiduki faktilist kasutamist, kuna liiklusregistrist ajutise kustutamise tulemusena puudub hagejal õigus sõidukit liikluses kasutada. Seega rikub kostja hageja omandiõigust. Seda ei muuda ka asjaolu, et kostja soovis sel viisil saada trahvid ja trahvide sissenõudmise kulud hüvitatud, kuna kulutused olnuks välditavad, kui kostja oleks kasutanud LS § 77 lg-s 8 sätestatud võimalust. Kuna kostja takistab hagejal sõidukit eesmärgipäraselt kasutamast ja tegemist on omandiõiguse rikkumisega, tuleb kostjat kohustada rikkumist hageja taotletud viisil kõrvaldama. Kostjal tuleb lõpetada hiljemalt kohtuotsuse jõustumisel sõidukile seatud keeld omaniku vahetuse kohta ning sõiduki ajutiselt liiklusregistrist kustutamine. Kostja tahteavaldust asendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel kohtuotsus. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt müüs kostja vaidlusaluse sõiduki esimesele ostjale ja ei ole hagejaga ühtegi lepingut sõlminud. Seetõttu on kostja praeguses vaidluses vale kostja. Hageja võiks nõude esitada esimese ostja, mitte kostja vastu. Kui kostjale kuulunud sõidukile määrati liiklustrahv, selgus, et sõiduki esimene ostja ei olnud sõidukit nõuetekohaselt ümber vormistanud. Kostjal ei õnnestunud temaga ühendust saada. Hageja väitis, et tema on auto omanik, kuid keeldus trahvi maksmast. Hageja esitas kostjale võltsitud dokumendi auto ostu-müügi kohta kostjalt. Sellises olukorras ei jäänud kostjal muud üle, kui sõiduk ajutiselt registrist kustutada. Oma kulude ja kahjunõudega peaks hageja pöörduma esimese ostja poole. Vastustaja seisukoht
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuses ei ole ühtegi väidet selle kohta, mida maakohus otsuses valesti tegi. Kostja käsituse tema õigusest sõiduk registrist kustutada on maakohus õigesti kummutanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus kohustas kostjat lõpetama sõiduki registrist ajutise kustutamise ja asendas tema vastava tahteavalduse kohtuotsusega ning jagas poolte vahel menetluskulud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse. Muus osas tuleb maakohtu ostus jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid kohtuotsuse resolutsiooni selguse tagamiseks tuleb lisada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2
2-15-5977 hageja omandiõiguse tekkimise kuupäev ning sõnastada selgelt resolutsiooni p-ides 3 ja 4 sisalduv kostja tahteavaldus ning selle asendamine jõustunud kohtulahendiga.
7.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hageja on vaidlusaluse sõiduki omanik ja kas kostja peab lõpetama hageja omandiõiguse rikkumise, s.o lõpetama sõiduki registrist ajutise kustutamise ja lõpetama liiklusregistrisse seatud piirangu, mille kohaselt tuleb kõiki registritoiminguid teha kostja juuresolekul. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus keelduda neid kohustusi täitmast enne, kui hageja ei ole täitnud kostja nõuet hüvitada talle piirkiiruse ületamisega tekitatud kahju.
8.Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus asjas esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja omandiõigus sõidukile lõppes 6. augustil 2013 ja hageja sai sõiduki omanikuks 20. augustil 2013, mistõttu võivad kostja 15. oktoobri 2014. a toimingud, s.o sõiduki liiklusregistrist ajutine kustutamine ja sõiduki kohta registris muudatuste tegemiseks enda juuresoleku nõude seadmine rikkuda hageja omandiõigust, millest tulenevalt võib hagejal olla õigus nõuda sellise rikkumise kõrvaldamist AÕS § 89 järgi.
9.Siiski ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et kostja rikkus hageja omandiõigust sõidukit LS § 77 lg 7 järgi registrist ajutiselt kustutades viisil, mis annab alust kohustada kostjat rikkumist kõrvaldama. Seda järeldades on maakohus ekslikult tõlgendanud liiklusseaduse sätteid. Nagu maakohus õigesti osundas, oli sõiduki võõrandanud isikul igal juhul õigus LS § 77 lg 8 p 1 järgi teatada Maanteeametile sõiduki võõrandamisest, mille tagajärjel oleks Maanteeamet sõiduki ajutiselt registrist kustutanud, kui omandaja ei olnud ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust registriandmete, s.o sõiduki omaniku andmete muutmiseks. Sõiduki registrist kustutamine sai küll takistada sõiduki kasutamist, kuid sellise takistuse oleks sõiduki uus omanik saanud ise kõrvaldada, kui oleks esitanud sõiduki omanikuvahetuse tõttu Maanteeametile taotluse ja vastavad dokumendid registriandmete muutmiseks ja sõiduki registreerimiseks. Seega saanuks hageja kostja nimetatud käitumise negatiivsed tagajärjed ise kõrvaldada, kohustamata kostjat seda tegema. Ka hageja esindaja möönis seda ringkonnakohtu istungil. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada ja jätta maakohtu otsusest välja osa, milles kohus kohustas kostjat lõpetama sõiduki registrist kustutamise. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtule edastatud liiklusregistri väljavõtte kohaselt on praeguseks nimetatud nõue kaotanud ka tähenduse, kuna sõiduki ajutise registrist kustutamise tähtaeg (kaks aastat) on möödunud ja sõiduk on taas registrisse kantud.
10.Küll leidis maakohus õigesti, et kostja rikub hageja omandiõigust sellega, et esitas Maanteeametile avalduse, milles ta piiras sõiduki kohta registritoimingute tegemise ilma tema juuresolekuta, ning keeldub lubamast hagejat omanikuna registrisse kanda. Selle avalduse tõttu ei saanud hageja kanda end sõiduki omanikuna liiklusregistrisse ega võtta sõidukit uuesti registris arvele, mistõttu oli sõiduki registrist kustutamise ajal takistatud ka sõiduki kasutamine.
11.Kostja on põhjendanud oma käitumist sellega, et liiklusregistris omaniku kohta kande muutmata jätmise tõttu esitati sõidukiga sooritatud piirkiiruse ületamise kohta trahvid kostjale kui registrijärgsele omanikule. Kostja vastuväidetest ja ka hageja esile toodud asjaoludest
2-15-5977 saab järeldada, et kostja keeldub liiklusregistris muudatusi tegemast seni, kuni hageja ei ole talle hüvitanud trahvi ja sellega seotud kulutusi. Kolleegiumi hinnangul saab kostja sellist vastuväidet pidada kohustuse täitmisest keeldumiseks VÕS § 110 tähenduses, s.o kohustuse täitmist edasilükkavaks vastuväiteks. Iseenesest võib võlgnik VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti, sh on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kolleegium möönab, et iseenesest võiks kostjal olla õigus keelduda VÕS § 110 lg 1 järgi liiklusregistris omanikukande muutmist lubamast, kuna hageja ei ole hüvitanud talle piirkiiruse ületamise ja liiklusregistris õigel ajal omanikukande muutmata jätmisega kostjale õigusvastaselt tekitatud kahju. Siiski ei saa kolleegiumi arvates kuuluda sellise kahju hulka kostja enda käitumisega põhjustatud sundtäitemenetluse kulud. Küll võib hageja olla kostjale tekitanud kahju trahvisumma ulatuses. Kuna aga kostja on keeldunud hagejalt 9 eurot vastu võtmast, leides kohtumenetluse eel, et tal on õigus saada hagejalt 2717 eurot 80 senti, ning asudes ringkonnakohtu istungil seisukohale, et vähemalt 50 eurot (sh trahv ja trahvi sissenõudmise kulud täitemenetluses), ei oleks kostjal siiski VÕS § 110 lg 2 p 2 järgi õigust keelduda oma kohustust täitmast, kuna hageja võimaliku kohustuse täitmist (9 euro maksmist) on takistanud kostja enda vastuvõtuviivitus. Lisaks, arvestades ühelt poolt hageja omandiõiguse rikkumise ulatust ja tähendust ning teisalt kostja põhjendatud nõude suurust, võib kostja täitmisest keeldumine olla siiski vastuolus ka hea usu põhimõttega. Neil põhjustel on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti rahuldanud hageja nõude kostja vastu ja kohustanud kostjat rikkumist kõrvaldama, arvestamata kostja vastuväidet, kuid maakohus on jätnud vastamata kostja vastuväitele. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ja täiendab kohtuotsust ülalmärgitud põhjendustega.
12.Lisaks on kostja toonud apellatsioonkaebuses esile, et ta ei ole praeguses kohtuasjas üldse õige kostja, st hageja ei saa esitada hagi omandiõiguse tuvastamiseks ja omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks kostja vastu, kuna hageja ei ole kostjaga sõiduki müügilepingut sõlminud. Kolleegium nende väidetega ei nõustu. Omanikul on AÕS § 89 järgi õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kuna hageja tugines kostja vastu nõuet esitades sellele, et kostja rikub liiklusregistrisse seatud piirangutega tema omandiõigust, tuli tal viidatud sätte alusel esitada hagi just kostja kui väidetava rikkuja vastu. Asjaolu, et kostja ei sõlminud sõiduki müügilepingut hagejaga, ei tähenda seda, et hagejal ei oleks sõiduki omanikuna õigust esitada tema vastu omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks hagi. AÕS § 89 järgi on omanikul õigus esitada hagi iga isiku vastu, kes rikub tema omandiõigust. Lisaks on hageja esitanud kostja vastu ka omandiõiguse tuvastamise nõude. Hageja võib TsMS § 368 lg 1 järgi esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Sellist tuvastushuvi ei olnud hagejal hagi asjaolude kohaselt esimese ostja vastu, kes talle sõiduki võõrandas, sest see isik tunnistas, et sõiduki omandiõigus läks hagejale üle. Küll aga on asjas esitatud asjaolude kohaselt kostja hageja
2-15-5977 omandiõigusele vastu vaielnud ja käitudes ise sõiduki omanikuna, takistanud hagejal omandiõigust täies mahus teostada. Sellega on põhjendatud hageja huvi tuvastada enda omandiõigust just kostja vastu. Seda enam, et tänaseni on liiklusregistri andmete kohaselt sõiduki omanikuks kostja.
13.Kolleegium märgib lisaks, et kuigi üldjuhul hõlmab omandiõiguse rikkumise nõude lahendamine ka omandiõiguse tuvastamist ja eraldi nõuet ei ole selleks vaja esitada, st omandiõiguse tunnustamise nõudel ei ole iseseisvat tähendust, kuna see on omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13), ja eraldi esitatud omandiõiguse tuvastamise nõue tuleks jätta läbi vaatamata (vt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 37-38), võib erandlikel asjaoludel olla hagejal siiski tuvastushuvi ka siis, kui tal on iseenesest võimalik esitada oma õiguste kaitseks ka sooritushagi kostja vastu (vt Riigikohtu 3.oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10). Praeguses asjas esitas hageja alguses hagi omandiõiguse tunnustamiseks (tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 mõttes) ning täiendas hiljem hagi sooritusnõudega (omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise hagi AÕS § 89 alusel). Hagi eesmärgiks oli kõrvaldada omandiõiguse rikkumine, mis seisnes selles, et kostja, teades, et ta ei ole enam sõiduki omanik, esitles end liiklusregistris sõiduki omanikuna ja teostas omaniku õigusi, mille tagajärjel ei saanud hageja enam enda omandiõigust registris nähtavaks teha ega sõidukit kustutamise tõttu kasutada. Sellest tulenevalt oli hageja esmane huvi küll kohustada kostjat tema poolt väidetava omanikuna liiklusregistrisse seatud piiranguid kõrvaldama, kuid tulenevalt liiklusregistri omanikukandest oli hagi eesmärk kolleegiumi hinnangul siiski laiem ning hageja huviks oli mh tuvastada, et hoolimata liiklusregistri kandest, mille kohaselt on ka pärast sõiduki omandiõiguse üleminekut sõiduki omanikuks kostja, on sõiduki tegelikuks omanikuks alates
20.augustist 2013 hageja. Sellist huvi saab järeldada ka asjaolust, et enne maakohtu otsuse tegemist on muud isikud käsitanud sõidukit kostja omandina, mille tagajärjel on sõidukile seatud kostja kohustuste täitmise tagamiseks MTA kasuks käsutamise keelumärge. Neil asjaoludel on maakohus asjas põhjendatult lahendanud ka hageja tuvastushagi kostja vastu. Siiski ei ole maakohtu otsuse resolutsioon kolleegiumi arvates selles osas selgelt arusaadav TsMS § 442 lg 5 tähenduses, mistõttu täpsustab kolleegium seda. Kuna hageja esitas omandiõiguse tuvastamise nõude, s.o hagi õigussuhte olemasolu tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 tähenduses ja maakohus tuvastas, et sõiduki omand läks hagejale üle
20.augustil 2013, tuleb selles osas täpsustada ka maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 ja lisada kohtuotsuse resolutsiooni hageja omandiõiguse tekkimise kuupäev.
14.Arvestades eeltoodud põhjendusi tuleb kostja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat lõpetama sõiduki liiklusregistrist ajutine kustutamine. Kuigi ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat lõpetama sõiduki registrist kustutamine, on kogu hagi eesmärki arvestades selle nõude puhul tegemist kolleegiumi hinnangul vähetähtsa nõudega, mis pidi üksnes toetama hagis taotletud lõppeesmärki, s.o omandiõiguse tunnustamist ja liiklusregistri andmete muutmist vastavalt omandiõiguse muudatustele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskuludest 90% kostja kanda ja 10% hageja kanda.
2-15-5977 Menetluskulude hüvitatava suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.