Andrus Lutsu kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses valvekaamera kambris paiknemisega 05.04.2017 – 18.07.2017
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Andrus Lutsu Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Raul Kadaste
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.09.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 23).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja Andrus Lutsu esitas 13.05.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 1011). Kaebaja viibis 05.04.2017 - 18.07.2017 kambris K-1068. Kamber erineb tavakambrist selle poolest, et selles on valvekaamera, mis on paigutatud kambri nurka lakke. Kaebaja leidis, et tema viibimine selles kambris oli õigusvastane. Kaebaja tundis, et on kogu aeg jälgitav ja tema privaatsust rikutakse, kaebaja oli pinges ja ärritatud, kaamera põhjustas psühholoogilisi kannatusi. Kaameral on heidutav toime sõltumata sellest, kas ta töötab või mitte. Kambris viibimise ajal on kaebaja saanud psühhiaatrilise diagnoosi segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon, mida tal enne polnud. Arst kirjutas kaebajale ravimid, et ta saaks öösel magada. Kaebaja väitel on vangla kahjustanud tema õigusi ja
psüühilist tervist. Kaebaja taotles kahju hüvitamist summas 3120 eurot, s.o 104 päeva x 30 eurot päevas.
2.Tartu Vangla tegi 04.08.2020 otsuse nr 1-13/95-4, millega jättis kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuna see on esitatud tähtaega ületades ja tähtaega ei ennistata (tl 14). Otsuse pealkirjaks oli „Kinnipeetav Andrus Lutsu kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine“. Vangla selgitas vastuses kohtunõudele (tl 8), et otsuse pealkiri on eksitav.
3.Kaebaja esitas 06.08.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses valvekaameraga kambris paiknemisega perioodil 05.04.2017 – 18.07.2017. Kohus luges kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks, kuna kohtu hinnangul esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt ja vastustaja jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata õigusvastaselt.
4.Kaebaja jäi kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde (vt otsuse punkti 1). Kaebaja rõhutas, et ta on esitanud kaks erineva nõuet - esiteks tema õiguste rikkumise eest, mis kahjustas kaebaja väärikust, hüvitise suurus 10 eurot päevas ja teiseks tervise kahjustamise eest, hüvitise suurus 20 eurot päevas. Kaebaja hinnangul on tõendatud, et kaamera oli sisse lülitatud, kuna ta kattis kahel korral kaamera paberiga ning kohe tuli valvur, kes käskis paberi eemaldada. Vanglal ei ole õigus anda hinnanguid kaebaja diagnoosile. Vangla on põhjustanud kaebajale tervisekahjustuse, mille tõttu tal tuleb ravimeid tarvitada praegu ja tõenäoliselt ka tulevikus. Kaebajal oli vanglasse saabudes mõõdukas depressioon, mille põhjuseks olid tööalased probleemid, ning ta tarvitas vajadusel ravimit Alventa. Kaebaja psüühika sai tugevalt kannatada alles siis, kui ta paigutati kaameraga kambrisse. Tekkisid ärevushäired ja jälituspaanika ning kaebajal diagnoositi segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Vangla psühhiaater on vangla palgal ja kaebajal ei ole usaldust selle suhtes, kuidas psühhiaater kaebaja räägitut tervisekaardis kajastab. Kui kaebaja kinnitab, et tervisehäireid põhjustas valvekaamera, siis ei saa kohus seda ümber lükata.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja viibib püsivalt Tartu Vanglas alates 06.01.2017. Vaidlust ei ole selles, et 04.0418.07.2017 paiknes kaebaja kambris, mis võimaldas kinnipeetava pideva elektroonilise jälgimise. Vangistust reguleerivad õigusaktid annavad vanglateenistusele õiguse jälgida vangla ruume ja isikuid nii vahetult kui elektrooniliselt. Kinnipeetava paigutamist elektroonilise järelevalve võimekusega kambrisse ei saa pidada automaatselt õigusvastaseks. Praegu ei ole enam võimalik objektiivselt kontrollida, kas vaidlusalusel perioodil oli kaamera sisse lülitatud või mitte. Ühtegi kirjalikku otsustust kaebaja suhtes elektroonilise järelevalve teostamiseks ei ole välja antud. Vastustaja lähtub kaebajale 01.08.2017 ja 14.09.2017 antud kirjalikest vastustest, mille järgi kaamera ei olnud sisse lülitatud ja kaebaja üle elektroonilist järelevalvet ei teostatud. Vastuste andmine toimus lühikest aega pärast vaidlusalust perioodi ja võib eeldada, et vastuste koostamisel asjaolusid kontrolliti. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale sedavõrd hilja, ei ole võimalik objektiivselt kontrollida kaebaja väiteid kaamera kinnikatmise kohta. Kaebaja kirjeldab oma avaldustes kaamera katmist erinevalt. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.6 alusel on keelatud kleepida või kinnitada kambrisse ajakirjade
väljalõikeid, katteid jms. Kui seda on tehtud, siis on valvuril kohustus anda korraldus eseme eemaldamiseks. Ametnikud võisid kaamera katmist märgata visuaalse järelevalve tegemisel. Elektroonilise jälgimise korral oleks valvur tõenäoliselt koostanud kaamera katmise kohta ettekande. Vastab tõele, et 08.05.2017 on psühhiaater diagnoosinud kaebajal segatüüpi ärev-depressiivse reaktsiooni. Diagnoosi määramisest ei saa järeldada, et see on tingitud kaameraga kambris paiknemisest. Kaebaja ei ole psühhiaatri vastuvõtul viidanud sellistele asjaoludele, mis lubaksid seostada temale määratud diagnoosi kaameraga kambris paiknemisega. Pigem nähtub tervisekaardist, et kaebaja tundis ülekohut seoses vahistamisega ning uurimise tulemusega. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.o esitanud kirjalikku vaiet või taotlust seoses paigutamisega kaameraga kambrisse. Kohtu seisukoht
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus hindab esmalt seda, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane.
7.Kaebaja taotleb hüvitist perioodi 05.04.2017 - 18.07.2017 eest. Kaebaja oli sel perioodil kinnipeetav, kuna Tartu Maakohus pööras 15.02.2017.a määrusega täitmisele kaebajale kriminaalasjas 1-12-4881 mõistetud vangistuse. Vangistusseaduse (VangS) § 7 lg 2 kohaselt on kinnises vanglas kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.
8.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis 05.04.2017 - 18.07.2017 kambris, kuhu oli paigaldatud valvekaamera ja kus oli võimalik kinnipeetava elektrooniline jälgimine. Pooled vaidlevad selle üle, kas elektrooniline jälgimine tegelikult ka toimus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 ja 4 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab eeltoodu kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.
9.Kaebaja väitel tõendab tema elektroonilist jälgimist see, et kui ta kaamera kinni kattis, siis nõudis valvur kohe katte eemaldamist. Kaebaja ei ole oma väidet tõendanud. Tegemist on kaebaja sõnadega, mida ei kinnita mingid muud tõendid. Lisaks nõustub kohus vastustajaga selles, et kaebaja väide on aja jooksul muutunud. 18.07.2017 koostatud avalduses väitis kaebaja, et kahel korral kattis ta kaamera ajalehega (tl 20 pöördel). 11.05.2020 koostatud kahju hüvitamise taotluses väitis kaebaja, et kattis kaamera silma väikese paberitükiga (tl 11) ning kohtumenetluses, et see oli 2 x 2 cm suurune ajalehetükk (tl 37). Tegemist on erinevate väidetega. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja nimetas oma algses avalduses väikest paberi- või ajalehetükki ajaleheks. Kaebaja võis muuta väidetavalt kaamera ette paigutatud eseme kirjeldust lähtudes vastustaja selgitusest, et valvuril on ka visuaalse vaatluse põhjal kohustus nõuda kambri sisustuselementidele kinnitatud esemete
eemaldamist. Kaebaja väite muutumine tekitab kahtluse, kas kaebaja väidetud juhtumid tegelikult toimusid ja kui toimusid, siis millised olid täpsemad asjaolud.
10.Kohtu hinnangul ei ole võimalik koguda tõendeid kaebaja väite tõendamiseks. Vastustaja selgitas kohtule, et puuduvad vanglaametnike ettekanded selle kohta, et kaebajalt oleks nõutud kaamerale kinnitatud katte eemaldamist. Kaebuse esitamise ajal oli vaidluse all olevast perioodist möödas ligikaudu 3 aastat, praeguseks ligikaudu 4 aastat. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja väite kohta oleks võimalik koguda muid tõendeid, näiteks et vanglaametnikud toimunut sedavõrd täpselt mäletaksid, et võimalik oleks koguda tunnistajate ütlusi. Seega ei saa enam kindlaks teha, kas kaebajalt nõuti kaameralt katte eemaldamist, kui jah, siis kui suure esemega oli kaamera kaetud, kas seda eset sai märgata tavapärase järelevalve käigus, kui pikk aeg jäi kaamera katmise ja eseme eemaldamise korralduse andmise vahele jne. Kohus märgib, et kaebaja väljendas juba 18.07.2017.a selgitustaotluses kavatsust esitada vanglale lähiajal kahjunõue, kuid tegi seda alles 13.05.2020. Kaebaja ei ole küll ületanud kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega, kuid taotluse sedavõrd hilise esitamisega võttis kaebaja riski, et asjaolude tõendamine võib osutuda raskemaks või võimatuks.
11.Vastustaja positsioonilt on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, kuna vastustaja väidab, et kaamera ei olnud sisse lülitatud. Negatiivset asjaolu (asjaolu puudumist) ei saa tõendada. Vastustaja on esitanud kaudseid tõendeid, mis muudavad tema väite usutavaks. Kaebaja pöördus kohe pärast vaidluse all olevat perioodi vastustaja poole selgituste saamiseks ning vanglaametnik kinnitas oma 01.08.2017.a ja 14.09.2017.a vastustes (tl 19, 21), et kaebaja puhul puudus elektroonilise jälgimise vajadus ja kaamera ei olnud sisse lülitatud. Vastustaja viitas ka sellele, et kaebaja kurtis arstile probleemide üle vanglas, kuid ei maininud seejuures võimalikku videovalvet (tl 45).
12.Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et kaebajat jälgiti vaidluse all oleval perioodil elektrooniliselt. Kohus saab seega hinnata, kas õigusvastane oli kaebaja paigutamine kambrisse, milles oli valvekaamera, olenemata sellest, et kaamerat tegelikult ei kasutatud. VangS § 41 lg 2 alusel allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Üheks selliseks on VangS § 7 lg 1 nimetatud pidev järelevalve kinnipeetava üle. VangS § 66 lg 1 ja 11 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning järelevalve täpsema korralduse kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Justiitsministri määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 p 1 alusel on üheks järelevalvetoiminguks vanglas isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Visuaalse järelevalve puhul tuleb seda teostaval vanglaametnikul (toimkonna liikmel) määruse § 12 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel teha ringkäik sisevalvepiirkonnas vähemalt kord tunnis ning ringkäiku tehes kontrollida kambris toimuvat.
13.Eeltoodu tähendab, et järelevalve all olek on üks vangistusega kaasnevatest paratamatutest piirangutest. Kinnipeetav peab arvestama ja leppima sellega, et tema tegevust võidakse suvalisel ajahetkel vaadelda, kusjuures see toimub vähemalt sagedusega üks kord tunnis. Õigusvastaseks ei saa pidada seda, kui kambris on olemas järelevalve tegemist võimaldavad sisustuselemendid.
14.Kaebaja viitab Tallinna Halduskohtu 05.07.2017.a otsusele asjas 3-16-2147, kus kohus tegi
kindlaks kinnipeetava elektroonilise jälgimise õigusvastasuse. Selle kohtuasja asjaolud on praegusest vaidlusest erinevad, kuna tõendamist leidis kinnipeetava pidev (ööpäevaringne) elektrooniline jälgimine. Käesolevas asjas ei ole tõendatud kaebaja mistahes kestusega elektrooniline jälgimine, rääkimata pidevast jälgimisest. Kohus märgib lisaks, et Eesti kohtupraktika ei ole valvekaamera kasutamise osas ühtne - Tallinna Ringkonnakohus leidis 16.01.2014.a otsuses asjas 3-12-1379, et elektrooniline jälgimine ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud eraelu puutumatuse riiveks seda, kui vanglas toimub kõigi kambrite pidev elektrooniline jälgimine (kohtuasi Gorlov jt vs Venemaa, nr 27057/06) ja õiguspäraseks seda, kui elektrooniliselt jälgitakse konkreetset kinnipeetavat administratsiooni põhjendatud otsuse alusel (kohtuasi Van der Graaf vs Holland, nr 8704/03). Ka nendes asjades oli videojärelevalve tegemine tõendatud. Kohtule ei ole teada, et Euroopa Inimõiguste Kohus oleks võtnud seisukoha praegusele kohtuasjale sarnase olukorra kohta, s.t kui kambris on kaamera, mis ei ole sisse lülitatud.
15.Juba ühe kahju hüvitamise eelduse ehk vastustaja õigusvastase tegevuse puudumine välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohtu hinnangul ei saa lisaks möönda kaebajal mittevaralise kahju tekkimist. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
16.Kaebaja väitel on tal tekkinud tervisekahju. Kohtuasjas esitatud tõendid seda ei kinnita. Kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 40-41, 45) näitab, et kaebaja viibis 08.05.2017 dr Marika Miti vastuvõtul, avalikult kättesaadava tervishoiutöötajate registri põhjal on tegemist psühhiaatriga. Teemaks oli ravi - varem kaebaja võttis Alventat, nüüd ravimiks Venlafaxini. Probleemiks higistamine. Arst selgitas, et tegemist on sama ravimiga. Kaebaja kurtis, et on ärev ja pinges, vahistamist peab ülekohtuks, kohtuistung veel tulemata. Arst määras diagnoosiks segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon ning raviks jätkuvalt Venlafaxini 75 mg H (hommikul). 05.06.2017 viibis kaebaja taas dr Miti vastuvõtul. Kaebaja kurtis, et on rahulolematu uurimise tulemustega ja tunneb, et talle on ülekohut tehtud. Närviline, ei maga. Kaebaja diagnoos jäi samaks. Arst määras lisaks varasemale ravile ka Mirtazapini 15 mg Õ (õhtul). 07.06.2017 ja 23.08.2017 on kaebaja kurtnud rohket higistamist, arstide arvates on tegemist psühhiaatriliste ravimite kõrvaltoimega.
17.Otsuse punktis 16 toodud andmed ei tõenda seda, et kaebaja vaimne tervis on alates 05.04.2017 halvenenud ning et see toimus üksnes või peamiselt seetõttu, et kaebaja kambris oli valvekaamera. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajal oleks varem diagnoositud segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Diagnoosist üksi ei saa aga järeldada kaebaja tervise halvenemist. Tervisekaardi andmetel tarvitas kaebaja varem ravimit Alventa ja arsti poole pöördumise ajal ravimit Venlafaxini. Arsti kinnitusel on tegemist sama ravimiga. Ka avalikult kättesaadavatel ravimiregistri andmetel on nii Alventa kui ka Venlafaxini serotoniini ja noradrenaliini ehk norepinefriini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI) gruppi kuuluvad antidepressandid, mida kasutatakse depressiooni ja muude seisundite, nagu ärevushäirete raviks. Ravimi Venlafaxini väga sage kõrvaltoime (võib esineda rohkem kui ühel inimesel 10-st) on higistamine, sealhulgas
öine higistamine. Seega olid kaebajal juba enne vaidlusalusesse kambrisse paigutamist psüühikahäired, mille tõttu kaebajale oli määratud ravi, ning kaebaja ravi jäi 08.05.2017.a seisuga samaks. Kui kaebaja terviseseisund oleks olnud endisest raskem, siis tõenäoliselt oleks muutunud ka tema ravi. Tervisekaardi andmete põhjal ei avaldanud kaebaja arstile, et talle mõjub halvasti kambris paiknev kaamera. Kaebaja seostas oma probleeme vahistamise ja uurimisega. Kohus ei pea usutavaks, et psühhiaater jätab tervisekaardile märkimata olulised asjaolud, millega kaebaja oma vaimse tervise probleeme seostab. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja taotlust lahendanud vanglaametnikul puudus õigus anda hinnangut tema tervislikule seisundile või tervisekaardi andmetele. Kui kaebaja taotleb hüvitist tervise kahjustamise eest, siis tuleb tal arvestada sellega, et vastustaja analüüsib tema väiteid ja tõendeid ning annab neile oma hinnangu.
18.Kaebaja väitel ei ole talle tekkinud kahju täielikult hõlmatud tervisekahjuga. Kaebaja sõnastuses on vastustaja lisaks tervise kahjustamisele rikkunud tema õigusi. Kohus selgitab, et õiguste rikkumine ei ole kahju hüvitamise nõude esitamiseks piisav, vaid õiguste rikkumine peab kaebajale olema põhjustanud kahju. See, millise RVastS § 9 lg 1 sätestatud kahju tekkimise alusega on kaebuse aluseks olevatel faktilistel asjaoludel tegemist, on õiguslik küsimus, millele annab lõpliku hinnangu kohus. Kohtu hinnangul taotleb kaebaja kahju hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise tõttu. Kaebaja viitab küll vangla kohustusele austada inimväärikust, kuid eraelu puutumatuse rikkumine on väärikuse alandamise suhtes erinormiks. Eraelu puutumatuse austamine on inimväärikuse austamise üks kitsam aspekt.
19.Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2). Praegusel juhul oli kaebaja olukorras, kus tema kambris paiknes kaamera, vastustaja kinnitusel oli see välja lülitatud, kuid kaebaja kahtles selles. Kaebaja võis olla mures seetõttu, et tema eraelu puutumatuse rikkumine on võimalik. Üksnes ohu olemasolu ei ole aga kahju tekkimise alusena piisav, kui kardetud risk tegelikult ei realiseerunud. See, et kaebaja sai ohu puudumise osas tugineda üksnes vastustaja kinnitusele, et kaamera ei tööta, ei saanud põhjustada kaebajale sellise intensiivsusega valu ja kannatusi, mida saaks käsitleda mittevaralise kahju tekkimisena.
20.Kokkuvõttes on täitmata kaks olulist kahju hüvitamise eeldust. Vastustaja tegevus oli õiguspärane ja kaebajal ei ole tekkinud kahju. Sel juhul ei ole muude kahju hüvitamise eelduste käsitlemine vajalik. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
21.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
22.Kohus vabastas kaebaja 18.06.2021.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
23.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.