X. kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus kahju hüvitamise nõudes inimväärikuse alandamise eest läbi vaatamata. Ülejäänud osas jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Tagastada kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot kaebajale. Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla kohaldas 16. septembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/336 alates
16.septembrist 2020 X. (kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud
3-21-1381 lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist.
2.Kaebaja esitas 5. aprillil 2021 Tartu Vanglale avalduse, milles nõudis enda ümberpaigutamist kambrist nr 473 tavakambrisse ning vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Kaebaja põhjendas, et 26. oktoobril 2020 paigutati ta ümber kambrisse nr 473, mis on mõeldud agressiivsetele kinnipeetavatele. Kaebaja ei ole vanglale andnud põhjust enda paigutamiseks agressiivsetele kinnipeetavatele mõeldud kambrisse. Vangla ei ole kaebajale esitanud ühtegi haldusakti agressiivsetele kinnipeetavatele mõeldud kambrisse ümberpaigutamise kohta ning kaebaja viibib kambris õigusliku aluseta. Kambri aken on kaetud pleksiklaasiga, mille tõttu on tõkestatud aknaluugi avamine, kambrisse on paigaldatud valvekaamera, tualettruumis puuduvad nagid, sundventilatsioon on puudulik ning lisaks oli kambris elektririke. Kaebaja tervis on pärast eelnimetatud kambrisse paigutamist halvenenud.
3.Tartu Vangla jättis 21. mai 2021. a otsusega nr 1-13/117-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja paigutati 26. oktoobril 2020 S8 eluosakonna kambrist nr 469 ümber sama osakonna kambrisse nr 473, kus ta viibis kuni 14. aprillini 2021. Kuigi kamber nr 473 on kohandatud tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks, ei järeldu sellest, et sellist kambrit võib kasutada üksnes agressiivse käitumisega kinnipeetavate paigutamiseks. Kamber erineb mõnevõrra teistest S8 eluosakonna kambritest, kuid tegemist on tavapärase elukambri nõuetele vastava kambriga. Kaebaja paigutati sama eluosakonna ühest kambrist teise, mistõttu on tegemist vanglasisese paigutamisega. Kuna vanglasisese paigutamise näol on tegemist toiminguga, siis ei anna kahju hüvitamise taotluses toodud väited haldusakti andmata jätmise kohta alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Akna avamisvõimaluse puudumine ei ole õigusvastane ning kambri sundventilatsioon on nõuetekohane. Kambris on mitu riidenagi ning vanglal puudub kohustus tagada riidenagi olemasolu tualettruumis. Kambrisse on paigaldatud valvekaamera, kuid see ei olnud kaebaja kambris paiknemise ajal sisse lülitatud. Üksnes valvekaameraga kambris viibimist ei saa õigusvastaseks pidada. Asjaolude kontrollimisel on ilmnenud, et kambris nr 473 oli elektririke, kuid võimalus elektrilöögi saamiseks esines üksnes teatud tingimustel. Vangla vabandas sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. Vangla toob välja, et kaebaja ei ole enne kahju hüvitamise taotlust esitanud vanglale ühtegi kirjalikku pöördumist seoses elektririkkega. Vangla meditsiiniosakonnast saadud teabest ei ole võimalik järeldada, et kaebaja tervis oleks kambri nr 473 tingimuste tõttu saanud kahjustada. Samuti ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kambri nr 473 tingimustega seoses.
4.Kaebaja esitas 21. juunil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, 16. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/336 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks paigutada ta tavakambrisse tagasi.
5.Tartu Halduskohus tagastas 7. juuli 2021. a määrusega kaebuse tühistamisnõude osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei olnud selle nõude osas läbinud vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 5 ette nähtud kohustuslikku kohtueelset vaidemenetlust (resolutsiooni p 1). Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse käiguta. Tartu Ringkonnakohus tagastas 4. novembri 2021. a määrusega kaebaja esindaja määruskaebuse.
6.Kaebaja esitas kohtule 22. juulil 2021 kaebuse täpsustuse ning 29. augustil 2021 ja
12.septembril 2021 täiendavad seisukohad koos lisadokumentidega. Kaebaja esitas ka taotluse vastustajalt menetluskulude (480 eurot) väljamõistmiseks.
3-21-1381
7.Tartu Halduskohus võttis 13. detsembri 2021. a määrusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas menetlusse, lõpetas menetluse kaebaja tavakambrisse paigutamise kohustamise nõude osas, määras vastustajale kaebusele vastamiseks ning vanglaametniku ning meediku kirjalike selgituste esitamiseks tähtaja (resolutsiooni punktid 1, 2, 4).
8.Vastustaja esitas 17. jaanuaril 2022 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus jättis 22. aprilli 2022. a määrusega kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks.
10.Kaebaja esitas 1. mail 2022 Tartu Halduskohtule avalduse, mida kohus käsitas kaebuse muutmise ning tõendite kogumise taotlusena. Kohus jättis 10. mai 2022. a määrusega taotlused rahuldamata.
11.1.Kaebaja paigutati 26. oktoobril 2020 ümber kambrisse nr 473, mis on mõeldud agressiivsetele kinnipeetavatele. Kaebaja ei ole vanglale andnud põhjust enda paigutamiseks agressiivsetele kinnipeetavatele mõeldud kambrisse ning vangla ei ole kaebajale esitanud kambrisse paigutamise kohta ühtegi haldusakti. Kaebajal paluti Tartu Vangla 16. septembri 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/336 allkirjastada alles 7. aprillil 2021. Seetõttu oli kaebaja paigutamine kambrisse nr 473 õigusvastane. Kuna kaebajale ei ole haldusakti tema ümberpaigutamise kohta kambrisse nr 473 õigeaegselt teatavaks tehtud, viibis ta kambris õigusvastaselt. Arvestades seda, et kambri nr 473 sisustuselemendid on valmistatud täielikult metallist ning selles kambris kantakse ka kartserikaristust, siis ei saa nõustuda vangla väitega, et tegemist on tavapärase elukambriga.
11.2.Kambris nr 473 esinesid mitmed puudused. Kambri aken oli kaetud pleksiiga, mistõttu ei olnud võimalik avada aknaluuki. Kambrisse oli paigaldatud valvekaamera ja kuigi vangla väidab, et see ei töötanud, siis kaebajat keegi sellest ei teavitanud ja ta elas teadmisega, et teda jälgitakse ööpäevaringselt. Tualettruumis puudusid nagid ning kambri sundventilatsioon oli puudulik. Kuigi vangla väidab, et ventilatsioonisüsteem on ühtne terve eluosakonna peale ja pole võimalik, et tõrge oleks vaid ühes kambris, siis Tartu Vangla 26. augusti 2021. a vastus nr 2-3/1774-3 tõendab vastupidist. Sellest nähtub, et ventilatsioonisüsteemi ummistus avastati ka kambris nr 482, mis asub üle koridori vastamisi kambriga nr 473. Ka teised kinnipeetavad on kambrite nr 482 ja 473 sundventilatsiooni osas probleeme täheldanud. Lisaks eelnevale oli kambris mingisugune elektririke, sest kaebaja sai kambris viibides elektrilööke (nt seinal olevast terminalist, WC lülitist). Kaebaja teavitas sellest valvurit suuliselt ning märgib, et ka valvur sai kambrist elektrilöögi juba 2019. a detsembris. Kaebaja märgib, et ta sai kambris viibides elektrilööke erineval viisil, mitte üksnes kambri terminali ja metallust üheaegselt puudutades. Kuna kambri sisustus oli metallist, siis näiteks tualettruumi minnes ja samaaegselt valgustust sisse lülitades sai ta elektrilöögi. Vanglaametnikud olid rikkest teadlikud, kuid keeldusid selle kõrvaldamisest.
11.3.Kaebaja tervis hakkas kambrisse nr 473 paigutamise tulemusena oluliselt halvenema. Kaebajal tekkisid erinevad tervisehädad, mis on seostatavad kambris olevate äärmiselt kehvade tingimustega. Kaebaja viibis eluohtlikus olukorras seitse kuud ja sai pidevalt tugevaid
3-21-1381 elektrilööke. Eeltoodud tingimused põhjustasid stressi, ärevust ja hingelisi üleelamisi. Elektrilöögid olid nii tugevad, et käte lihased olid krampis ja valusad mitmeid tunde peale elektrilöögi saamist. Pärast esimeste elektrilöökide saamist tekkisid ka terviseprobleemid. Kaebaja rääkis perearstile elektrilöökide saamisest ning pöördus korduvalt meedikute poole õhupuudusest tekkinud peavalu, kõhuvalu ja halva enesetunde pärast. Kaebaja haigusloo väljavõttest (alates 9. detsember 2020) nähtub, et tal on tuvastatud mitmed terviserikked, mis võisid olla põhjustatud elektrilöögi saamisest. Haigusloost nähtub, et kaebajal on südame piirkonnas torked ja rõhumistunne ning hingamisraskused. Kaebaja hinnangul võis see olla põhjustatud vaidlusaluse kambri kehvast (et mitte öelda puudulikust) ventilatsioonist. Kaebaja lisab, et ta tundis kambrisse nr 473 paigutamisel ja seal pikka aega hoidmisel riivet oma väärikusele. Ka asjaolu, et talle ei tehtud teatavaks haldusakti, mille alusel ta nimetatud kambrisse paigutati, on eraldiseisvalt inimväärikust alandav.
11.4.Kaebaja palub enda kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitise summas 1000 eurot, nõudes 500 eurot väärikuse alandamise eest ja 500 eurot tervise kahjustamise eest.
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
12.1.Kaebaja paigutati 26. oktoobril 2020 ümber osakonna kambrisse nr 473, kus ta viibis kuni
14.aprillini 2021. Kinnipeetava vanglasisene paigutamine on toiming, mistõttu ei anta selleks haldusakti. Kamber nr 473 on S8 eluosakonnas paiknev kamber, mis on kohandatud tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks ning lõhkumiskindlaks, kuid tegemist on siiski tavapärase elukambri tingimustele vastava kambriga ja kinnipeetava paigutamist sellisesse kambrisse ei saa pidada õigusvastaseks.
12.2.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et akna avamisvõimaluse puudumine ei ole õigusvastane. Mis puudutab ventilatsiooni, siis Tartu Vanglas on sundventilatsioon, mis tagab kõikides kambrites elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja seda ka suletud akende korral. Ventilatsioonisüsteem on projekteeritud ning ehitatud vastavalt Eesti Vabariigis kehtinud normidele. Sundventilatsioon töötab ööpäevaringselt ja sellega on kambrites piisav õhuvahetus tagatud. Kaebaja esitas 14. juulil 2021 ja 30. juulil 2021 pöördumised seoses S8 osakonna ventilatsioonisüsteemist leitud nn võõrkehaga. Sellest järeldab kaebaja, et ka kambri nr 473 ventilatsioon oli häiritud. Tartu Vangla 26. augusti 2021. a vastuskirjast nr 2-3/1774-3 nähtuvalt leiti tõesti S8 osakonna ventilatsioonisüsteemist takistus. Vastuskirjast nähtuvalt leiti takistus kambri nr 482 torustikust. Täiendavalt kontrolliti ka kambri nr 473 ventilatsioonitorustiku seisukorda ja seal takistusi ei leitud. Kuna takistus leiti teise elukambri torustikust, siis ei mõjutanud see kambri nr 473 ventilatsiooni tööd. Vastustaja selgitab, et konkreetse eluosakonna õhuvahetust tagavad ventilatsioonitorud on paigaldatud piki osakonda ja nendest torudest lähevad omakorda ristipidi ventilatsioonitorud igasse kambrisse. Kui takistus leitakse konkreetsesse kambrisse viivast torustikust, siis ei mõjuta see ülejäänud osakonda ega teiste kambrite ventileeritust. Nimetatud juhul ei leitud takistust mitte osakonna üldisest ventilatsioonitorustikust, vaid konkreetse kambri ventilatsioonitorustikust, mistõttu ei mõjutanud selline takistus kambri nr 473 õhuvahetust.
12.3.Kaebaja heidab kaebuses ette, et tualettruumis puudusid riidenagid. Justiitsministri
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 ei näe imperatiivse nõudena ette riidenagi olemasolu tualettruumis. Kambris oli riidenagi olemas ning kaebajal oli seda võimalik kasutada. Seetõttu ei saa ka nagi puudumist tualettruumis pidada õigusvastaseks ja isiku õigusi rikkuvaks.
12.4.Kambris nr 473 oli valvekaamera, kuid see ei töötanud ja kaebajat selle kaudu ei jälgitud. Kinnipeetava paigutamist elektroonilise järelevalve võimekusega kambrisse ei saa automaatselt pidada õigusvastaseks. Kambrisse nr 473 paigaldatud kaamera kaudu tehakse elektroonilist järelevalvet üksnes äärmisel vajadusel (nt kui kinnipeetav on aktiivse ennast kahjustava
3-21-1381 käitumisega vms). Muul ajal valvekaamerat ei kasutata ja kambris paiknevat kinnipeetavat selle vahendusel ei jälgita. Üksuse juhi kinnitusel kaebajat ei jälgitud ja kaamera oli välja lülitatud. Üksnes valvekaameraga kambris viibimist ei saa pidada õigusvastaseks ega isiku õigusi rikkuvaks.
12.5.Üksuse juhi kinnitusel ilmnes 8. aprillil 2021 kahju hüvitamise taotluses toodud asjaolude kontrollimisel, et kambri tualettruumi valguslüliti ja kambri terminal (sidepidamissüsteem kambri ja valvuriruumi vahel) olid nö voolu all. Tõenäoliselt tekitas probleemi kaablisse lastud kruvi ja peale selle eemaldamist sai probleem kõrvaldatud. Üksuse juhi selgituste kohaselt avaldas kinnipeetav, et elektrit sai ainult juhul, kui samaaegselt puudutati näiteks kambri ust ja valguslülitit või kambri terminali ja muud metallist eset. Kaebaja enda sõnul üksnes valguslüliti või kambri terminali puudutamisest elektrilöögi saamiseks ei piisanud. Seda kinnitas kaebaja üksuse juhile ka 19. aprillil 2021 kui üksuse juht temaga kambri terminali kaudu ühendust võttis. Seega esines võimalus elektrilöögi saamiseks üksnes teatud tingimuste esinemisel. Vanemvalvuri 10. jaanuari 2022. a selgitustest nähtub, et ka 2019. aasta talvel oli kambris nr 473 elektrisüsteemis rike ja elektrilöögi saamine oli võimalik. 2020. a sügisel toimus kambri nr 473 ümberehitus ja selle raames elektririke ei avaldunud. Kuivõrd menetluses on siiski kinnitust leidnud, et kambris nr 473 esines oht saada voolu, siis ei saa kinnipidamistingimusi pidada selles osas õiguspäraseks. Tartu Vangla on seetõttu kaebaja ees vabandanud.
12.6.Vangla dokumendihaldusprogrammist ei nähtu, et kaebaja oleks alates kambrisse nr 473 paigutamisest 26. oktoobril 2020 kuni kahju hüvitamise taotluse esitamiseni 5. aprillil 2021 esitanud vanglale pöördumisi seoses kambri tingimustega. Isegi kui kaebaja pöördus suuliselt mõne ametniku poole probleemiga ja nägi, et sellele mingit tegevust ei järgnenud, siis pidanuks ta vangla poole kirjalikult pöörduma. Kui kaebaja tundis, et kambrisse nr 473 paigutamisega ja konkreetse kambri tingimustega rikutakse tema õigusi, pidanuks kaebaja kasutama esmaseid õiguskaitsevahendeid kahjuliku tagajärje vältimiseks või selle vähendamiseks. Kuivõrd kaebaja ühtegi kirjalikku pöördumist kambri nr 473 tingimustega seonduvalt ei esitanud (sh ei nõudnud teise kambrisse paigutamist elektririkke tõttu), siis jättis kaebaja esmased õiguskaitsevahendid kahju vältimiseks kasutamata.
12.7.Ainuüksi õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna veel alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Isikule peab olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ja see peab täitma mõne riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikes 1 nimetatud koosseisu. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses avaldas kaebaja, et peale kambrisse nr 473 paigutamist on tema tervis hakanud oluliselt langema, tekkinud on erinevad tervisehädad, mis on seostatavad kambri äärmiselt kehvade tingimustega. Seega viitas kaebaja tervise kahjustumisele. Muudele asjaoludele, millest oleks saanud järeldada veel mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärje saabumist, vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu. Kohtumenetluses on kaebaja esindaja 22. juuli 2021. a vastuses kohtunõudele selgitanud, et kaebaja tundis ka riivet oma väärikusele. Tartu Vangla on seisukohal, et kohustuslikus kohtueelses menetluses kaebaja väärikust alandavale kohtlemisele ei tuginenud. Selliseid asjaolusid, ei õigusliku alusena ega asjaolude kirjeldusena, millest saaks järeldada väärikust alandavat kohtlemist, kaebaja välja ei toonud. Vastustaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue väärikuse alandamise tõttu ei ole seetõttu kohtumenetluses lubatav, sest sellisel alusel ei ole kaebaja vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõudnud. Selles osas tuleks kaebus jätta läbi vaatamata.
12.8.Meditsiiniosakonna kinnitusel on kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul pöördunud meedikute poole erinevate tervisekaebustega (rindkerevalu, survetunne rinnus, pigem kõrgemapoolsed vererõhu väärtused). Kõikidel läbivaatustel muud objektiivsed näitajad on olnud korras. Arsti kinnitusel on kaebaja esitatud subjektiivsed tervisekaebused väga iseloomulikud kõrgenenud vererõhu väärtuste korral. Köhimisel esinenud valu rindkeres oli pigem seotud roietevaheliste närvidega. Korra on kaebaja enda sõnul esinenud öösel paanikahoog. Tervishoiutöötaja on menetluses selgitanud, et kaebajal esinenud sümptomeid ei
3-21-1381 saa otseselt seostada kambri tingimustega. Arsti selgituste kohaselt ei saa kaebaja kambri tingimused olla otseseks põhjuseks vererõhu väärtuste kõrgenemisele ega köhimisel/liigutamisel rindkerevalu tekkimisele. Elektrikahjustustele iseloomulikke kaebusi ega sümptomeid ei ole kaebaja vastuvõttudel kurtnud. Selliseid sümptomeid ei ole ka meedikud märganud. Ka kaebaja tervisekaardi väljavõte ei kinnita, et kaebaja tervis oleks võimalikust elektrilöögist kahjustada saanud. Kaebaja viitab sellele, et meditsiiniosakonna õde ei ole tema suusõnalist avaldust elektrilöökide saamise kohta kirjalikult fikseerinud. Meedik selliseid asjaolusid ei kinnita. 12. jaanuari 2022. a seletuses kinnitas meedik, et käis tõesti 24. detsembril 2020 kaebaja juures tema tervisliku seisundiga seonduvalt. Kuna kaebaja kurtis õhupuudust, valu südame piirkonnas, mis kiirgub kätte ja sellised kaebused püsisid juba üle nädala, siis pidas õde vajalikuks suunata kaebaja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (SA TÜK) välistamaks erakorralist seisundit ja edasise ravi ordineerimiseks/korrigeerimiseks. Meedik ei mäletanud, et kaebaja oleks kurtnud probleeme seoses elektrilöökidega. Meediku hinnangul oleks selline teave olnud oluline ja see oleks kaebaja tervisekaardil fikseeritud. Kuna sellist asjaolu tervisekaardil fikseeritud ei ole, siis ei ole seda teavet järelikult meedikule avaldatud. SA TÜK ambulatoorsest epikriisist ei nähtu, et kaebaja oleks ka seal väitnud tervise halvenemist seoses võimaliku elektrilöögi saamisega või seostanud oma tervisekaebusi sellega. Seega ei kinnita ka SA TÜK epikriis tervise halvenemise seost võimaliku elektrilöögi saamisega.
12.9.Kaebaja on kohtule esitanud esindaja 31. juuli 2021. a arve nr 21070151 summas 480 eurot. Vastustaja leiab, et tegemist on kohtueelse menetluse kuludega, mille väljamõistmine halduskohtumenetluses ei ole võimalik. Tartu Vangla vaidleb selliste kulude väljamõistmisele vastu ning palub jätta need kulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
13.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kahjuhüvitise 1000 eurot seoses ebaõige paigutamisega kambrisse nr 473 ning ebakohaste kambritingimustega. Kaebaja leiab, et puudusid alused tema paigutamiseks agressiivsete kinnipeetavate hoidmiseks mõeldud kambrisse nr 473 ning samuti ei vastanud selle kambri tingimused nõuetele. Kaebaja palub inimväärikuse alandamise eest välja mõista 500 eurot ja tervisekahjustuse tekitamise eest 500 eurot. Vastustaja palub jätta kahjunõude läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõuab hüvitist inimväärikuse alandamise eest ning ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
14.Kohus nõustub vastustajaga, et kahjunõue tuleb osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest, jätta läbi vaatamata. Vastavalt HKMS § 151 lg 1 p 1 jätab kohus kaebuse läbi vaatamata kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad sama seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastatakse kaebus kui nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast ei ole kinni peetud. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kinnipeetava puhul näeb hüvitamiskaebuse osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude ette VangS § 11 lg 8. Kohtupraktikas on selgitatud, et RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna. Kohtumenetluses ei ole kaebajal õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Kohus saab seega kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja
3-21-1381 on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2.oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-74-14, p 20). Vanglale ja halduskohtule esitatud kahjunõuete aluste võrdlemisel ilmneb, et kaebaja ei taotlenud vanglale esitatud taotluses ebakohaste kinnipidamistingimuste ning kambrisse nr 473 paigutamisega seonduvalt mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest, vaid tugines üksnes tervisekahju tekkimise alusele. Kohus möönab, et kinnipidamistingimused võivad alandada ka inimväärikust, kuid vanglale esitatud taotluses ei ole kaebaja esindaja selgelt inimväärikuse alandamise alusele tuginenud. Kaebaja esindaja viitas üksnes kaebaja tervisliku seisundi halvenemisele (tl 12, taotluse p 5 ja 14-17). Kohus nõustub vangla seisukohaga, et kuna kaebajat esindas kohtueelses menetluses ja algselt ka kohtumenetluses vandeadvokaat, siis ei ole põhjust kahelda selles, et kaebaja sooviski vanglale esitatud kahjunõudes tervisekahju hüvitamist. Sellele viitab ka algse kaebuse sõnastus, milles ei heideta ette kahjunõude ebapiisavas ulatuses lahendamist vanglas. Inimväärikuse alandamise alusele asus kaebaja tuginema alles pärast kaebuse käiguta jätmist 22. juulil 2021 esitatud kaebuse täienduses. Kuna kohtueelses menetluses ei ole kaebaja kahjunõudes kambritingimuste ning kambrisse paigutamise asjaoludega seonduvalt inimväärikuse alandamise eest kahju nõudnud, siis on selles osas kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning kaebus tuleb vastavas osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatama.
15.Eelnevast tulenevalt lahendab kohus sisuliselt kahjunõude osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist tervisekahju tekitamise eest.
16.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub seega rahuldamisele siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes; tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
17.Kaebaja hinnangul oli tema paigutamine agressiivsete kinnipeetavate hoidmiseks mõeldud kambrisse nr 473 õigusvastane. Vangla selgitas kohtumenetluses, et tegemist oli kinnipeetava tavapärase eluosakonnasisese ümberpaigutamisega. Kohus nõustub sellega. Kaebajat ei paigutatud kambrisse nr 473 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja alusel. Kaebaja kambrisse nr 473 paigutamise näol oli tegemist vanglasisese toiminguga, mistõttu ei eeldanud see haldusakti tegemist. Kuigi kamber nr 473 oli ehituslikult teistest tavakambritest mõnevõrra erinev, sest selles oli vangla julgeoleku tagamise eesmärgil kasutatud lisaelemente (nt pleksiklaas akna ees ja valvekaamera asumine kambris), ei erine see kamber siiski oluliselt nn tavakambri sisustusest. Asjaolu, et kaebajat ei olnud põhjust pidada agressiivseks ning osa
3-21-1381 kambri sisustuselementidest on metallist, ei muuda tema paigutamist kambrisse nr 473 õigusvastaseks, sest kamber vastas tavakambrile kehtestatud nõuetele.
18.Kaebaja ei ole vaidlustanud tema suhtes julgeolekuabinõude kohaldamist vanglas. Seetõttu tagastas kohus 7. juuli 2021. a määrusega julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja peale esitatud tühistamisnõude. Kahjunõude raames on kaebaja tuginenud ka asjaolule, et talle ei tehtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigeaegselt teatavaks. Kuna kaebaja kambrisse nr 473 paigutamise õiguspärasus ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga seotud, siis ei saanud eelnimetatud käskkirja kättetoimetamisel esinenud puudused isiku kambrisse paigutamise ja seal hoidmisega seoses kahju tekitada. Lisaks tuleb arvestada, et kuna kaebaja ei ole kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid osas, milles kaebaja heidab ette täiendavate julgeolekubinõude kohaldamise käskkirja kättetoimetamisega seotud puudusi, siis ei ole selles osas alust ka kahju hüvitamiseks (RVastS § 7 lg 1).
19.Kaebaja peab õigusvastaseks ja kahju tekitavaks asjaolu, et tema kambri tualettruumis ei olnud nagisid. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selles, et kambris nr 473 olid riidenagid olemas, kuid neid ei olnud paigutatud tualettruumi. Kohtule ei ole arusaadav, miks riidenagid peaksid olema just tualettruumis ja millist kaebaja õigust riivatakse sellega, et riiete kuivatamiseks on võimalik kasutada kambrisse paigutatud riidenagisid. VangS § 45 lg 1 ls-st 3 lähtuvalt kehtestab kinnipeetava kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE § 7 näeb ette kambri kohustuslikud elemendid. VSkE § 7 lg 1 p-s 6 on ühe kambri kohustusliku elemendina ette nähtud riidenagi, selle asukoha osas ei ole täpsemaid juhiseid kehtestatud. Ka Tartu Vangla kodukord ei näe ette, et tualettruumis peab olema nagi. Kuna riidenagid olid kambris olemas, siis on vangla järginud kehtestatud korda.
20.Kaebaja peab õigusvastaseks, et kambri akent ei saa pleksiklaasi tõttu avada ning ventilatsioon on puudulik. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambris olev aken ei olnud avatav ja akna ette oli paigaldatud pleksiklaas, et vältida kambriakna võimalikku lõhkumist. VangS § 45 lg-st 1 ei tulene, et kambri aken või tuulutusosa peaks olema avatav, kuid kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -ringlus. Ka kohtupraktikas ei ole akna avamise võimaluse puudumist peetud õigusvastaseks, kui sundventilatsiooni kasutamisega on kambris piisav õhuringlus tagatud (Vt Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2020. a otsus asjas nr 3-212148). Tartu Vangla kambrites töötab ööpäevaringselt sundventilatsioon ja sellega on vanglas tagatud kambrite piisav ventileeritus. Kohtul puudub alus kahelda vangla väite, et kaebaja kambris oli ööpäev läbi töötav sundventilatsioon, mis tagas kambris elutegevuseks piisava õhuhulga ja selle ringluse, tõele vastavuses. Asjaolu, et kaebaja kambri läheduses asuvas teises kambris esines ventilatsioonisüsteemis takistus ei tähenda, et ka kaebaja kambri ventileerimine nõuetekohasel viisil oleks olnud takistatud. Vangla on põhjendatult viidanud sellele, et üldises ventilatsioonitorus takistusi ei olnud ning igasse kambrisse läheb üldisest ventilatsioonitorust eraldi ventilatsioonitoru. Seega ei saanud teise kambri ventilatsioonitorus avastatud võõrkeha mõjutada kaebaja kambri ventilatsiooni. Samuti on vangla kontrollinud kaebaja kambris ventilatsiooni toimimist ning probleeme ei täheldatud (tl 40). Seega ei saanud teise kambri ventilatsiooni probleemid kanduda üle kaebaja kambrisse ja sealset õhuringlust ja õhukogust mõjutada. Kohus nõustub seetõttu vanglaga, et sundventilatsiooni süsteem toimis kaebaja kambris nõuetekohaselt ning piisav õhukogus ja -ringlus oli kaebaja kambris tagatud. Seega ei tulene asjaolust, et kambri aken ei olnud avatav ning akna ees oli pleksiklaas, et vangla tegevus oli õigusvastane. Samuti on kohus seisukohal, et väidetavad probleemid ventilatsioonisüsteemis ei oleks saanud tekitada kaebajale sedavõrd ülemääraseid ebamugavusi, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks määral, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.
3-21-1381
21.Õigusvastaseks ei saa eraldiseisvalt pidada ka pleksiklaasi kasutamist julgeoleku tagamise eesmärgil. Pleksiklaasi kasutamise eesmärgiks on vähendada akna klaaspaketi lõhkumise võimalusi. Vanglal on julgeolekualastest kaalutlustest lähtuvalt õigus kasutada kambris sisustuselemente, mis selle eesmärgi täitmisele kaasa aitavad. Pleksiklaasi asumine kaebajale ebasobivas kohas ei saa tekitada kaebajale sedavõrd ülemääraseid ebamugavusi, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita ka seda, et pleksiklaasi kasutamine akna ees oleks mõjutanud kambris ventilatsiooni toimimist määral, mis seaks kahtluse alla piisava õhuringlus kambris. Kuna kambri ventilatsioonisüsteem võimaldas kambris piisava õhukoguse ja -ringluse ning muid negatiivseid tagajärgi ei ole kaebaja seoses pleksiklaasi kasutamisega välja toonud, siis ei saa ka pleksiklaasi kasutamist julgeoleku tagamise eesmärgil iseseisvalt õigusvastaseks pidada.
22.Kaebaja peab kambri nr 473 tingimusi õigusvastaseks ka seetõttu, et kambris oli valvekaamera ning ta elas teadmises, et teda jälgitakse ööpäevaringselt. Vaidlust ei ole selles, et kambris nr 473 oli paigaldatud valvekaamera. VangS § 7 lg 2 kohaselt on kinnises vanglas kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 66 lg-test 1 ja 11 tulenevalt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 lg 1 järgi on üheks järelevalvetoiminguks vanglas isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et järelevalvetoimingute tegemiseks võib kinnipeetava kambris asuda ka valvekaamera ning kinnipeetava paigutamist elektroonilise järelevalve võimekusega kambrisse ei saa iseenesest pidada automaatselt õigusvastaseks. Eraelu puutumatuse lubamatu riivena saab käsitleda eelkõige olukordi, kui vanglas toimub kõigi kambrite pidev elektrooniline jälgimine või konkreetse isiku pidev põhjendamatu elektrooniline jälgimine (Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2022. a otsus asjas nr 3-20-1462, p-d ). Vangla on otsuses selgitanud, et kuigi kambris oli võimalik teostada elektroonilist jälgimist, seda ei tehtud. Valvekaamera ei olnud sisse lülitatud ning kaebajat selle kaudu ei jälgitud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis lubaks selle väite tõele vastavuses kahelda. Asjaolu, et kaebaja võis tunda ebamugavust ainuüksi valvekaamera olemasolu tõttu ei ole kahju tekkimise tõendamiseks piisav. Kui kaebajal tekkis kahtlus, et valvekaamera töötas ja teda sai selle kaudu jälgida, oleks ta saanud selles osas vanglaametnikelt uurida, kas ja mis põhjustel videokaamerat kasutatakse ja seeläbi oma hirme vähendada. Üksnes valvekaamera asetsemine kambris ei ole seega õigusvastane ning kuna ei ole tõendatud, et vastustaja oleks kaebajat pidevalt elektrooniliselt jälginud, siis on vastustaja tegevus selles osas õiguspärane.
23.Eeltoodust tulenevalt ei ole kahjunõude rahuldamiseks seoses kambri akna ja sellega seonduva ventilatsiooni probleemidega, pleksiklaasi kasutamise, riidenagi asukoha ja valvekaamera kambris asumisega alust, sest vangla ei ole tegutsenud õigusvastaselt. Samuti nõustub kohus vanglaga, et kaebaja ei ole eeltoodud puudutuse osas ka vangla administratsiooni enne kahjunõude esitamist piisavalt informeerinud ega ole nõuetekohaselt üritanud kahju tekkimist ära hoida. Ka seetõttu ei ole eeltoodud osas kahjunõude rahuldamiseks alust.
24.Kohtumenetluses esitatud valvuri selgitusest (tl 80) nähtub, et juba 2019 aastal esines kambris nr 473 elektriprobleeme. Vastustaja esitatud materjalidest nähtub, et kambris nr 473 tehti 2020. a sügisel remonttöid ja seejärel kambri elektrisüsteemis probleeme ei täheldatud. 8. aprillil 2021 tuvastati vanglas, et kambris nr 473 siiski esineb elektririke ja teatud tingimuste koos esinemisel võib saada kambri terminali või tualettruumi valguslüliti kasutamisel elektrilöögi. Kohtumenetluses ei ole tuvastatav mitu korda ja millise sagedusega kaebaja
3-21-1381 kambris elektrilööke sai. Kindel on aga see, et teatud tingimuste koosmõjul (terminali või valguslüliti puudutamisega samal ajal mõne metalleseme puudutamine) oli kambris võimalik elektrilööke saada. Kuna vangla on tunnistanud, et kambris esines elektririke ning kaebaja võis saada elektrilööke, siis ei oma vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel määravat tähtsust, milliste tingimuste esinemisel ja millises asukohas täpselt kaebaja elektrilööke võis saada. Kambris elektrilöögi saamise oht on piisav, et lugeda selline kamber nõuetele mittevastavaks. Vangla on eksimust tunnistanud ning kaebaja ees vabandanud.
25.Kaebaja on seisukohal, et vabandamine pole piisav, sest talle on tekkinud tervisekahju. Kaebaja seostab tervisekaardil kajastatud terviseprobleeme peaasjalikult puuduliku ventilatsiooniga ja elektrilöökide saamisega. Kuna ventilatsiooni osas asus kohus seisukohale, et puudub vangla õigusvastane tegevus, siis ei ole selles osas kahjunõude rahuldamiseks alust. Mis puudutab tervisekahju tekkimist seoses elektrilöökide saamisega, siis nõustub kohus vastustajaga, et tervisekahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja tervisekaardilt nähtuvaid terviseprobleeme ei ole võimalik tõsikindlalt seostada just elektrilöökide saamisega. Vangla arst on analüüsinud kaebaja terviseprobleeme ning ei ole leidnud seost nende tekkimise ja võimaliku elektrilöökide saamise vahel. Kohus nõustub Tartu Vangla 21. mai 2021. a otsuses nr 1-13/117-2 esitatud seisukohtadega selles küsimuses ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohtul puudub alus kahelda vangla arsti hinnangu, et kaebajal esinenud vererõhu väärtuste suurenemine ja rindkerevalud ega muud terviseprobleemid ei saa olla tingitud elektrilöökide saamisest, õigsuses ja usaldusväärsuses. Tervisekaardi väljavõtted ei kinnita seda, et kaebaja oleks enne kahjunõude esitamist tihedalt seostanud oma terviseprobleeme elektrilöökide saamisega. Tervisekaardi andmetest nähtub, et kaebaja on arsti vastuvõtul üksnes 12. jaanuaril 2021 (tl 82p) märkinud, et kambris võib saada elektrilöögi, kuid ka nimetatud sissekandest ei nähtu, et kaebaja seostaks oma terviseprobleeme just nimetatud asjaoluga. Elektrikahjustustele iseloomulikke sümptomeid ei ole kaebaja meedikutele kurtnud ning meedikud ei ole neid ka tuvastanud. Samuti ei viita tervisekaardil kajastatud diagnoosid ja kohaldatud ravi sellele, et nende peamiseks tekkepõhjuseks oli elektrilöögi saamine. Kohus peab kaebaja väiteid pidevate elektrilöökide saamise ja sellega seonduvate kahjustuste tekkimise kohta seetõttu ülepaisutatuks. Kui kaebaja sai kambris nr 473 viibides pidevalt elektrilööke, millega kaasnesid tervisekahjustused, siis on täiesti arusaamatu, miks ta ei juhtinud enne kahjunõude esitamist jõulisemalt vangla administratsiooni ja meedikute tähelepanu sellele. Ühtegi kirjalikku teavitust elektrilöökide saamise kohta ei ole kaebaja vangla administratsioonile esitanud. On tõenäoline, et kui kaebaja tõesti tundis, et elektrilöögid olid nii tugevad, et käte lihased olid krampis ja valusad mitmeid tunde peale elektrilöögi saamist, oleks ta sellest meedikuid koheselt ja korduvalt teavitanud. Tervisekaardilt selliseid korduvaid sissekandeid aga ei leia. Kohtu hinnangul viitab arsti vastuvõtul elektrilöökide saamise kohta vähese teabe andmine enam sellele, et väidetavalt saadud elektrilöögid ei põhjustanud kaebajale selliseid tagajärgi, mida ta üritab nüüd kahjunõudes tervisekahjuna välja tuua. Kohtul ei ole põhjust meediku kinnituse, et kaebaja väljendatud teave on tervisekaardil adekvaatselt kajastatud ning elektrilöökide saamise kohta esitatud teavet ei ole varjatud, õigsuses kahelda. Kohtu hinnangul viitab kaebaja käitumine sellele, et ta ei saanud elektrilööke kuigi tihedalt ja üritab kahjunõudes võimalikke tagajärgi võimendada, et nii tugevdada oma kahjunõude rahuldamise võimalusi. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajale ei ole hüvitatavat tervisekahju tekkinud.
26.Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et juhul kui kahju hüvitamise nõue kuuluks läbivaatamisele ka inimväärikuse alandamist puudutavas osas, siis ei oleks ka sellel alusel rahalise hüvitise määramiseks alust, sest vangla on elektrisüsteemis esinenud puuduseid
3-21-1381 tunnistanud ning kaebaja ees vabandanud, mis oleks rikkumise hüvitamiseks piisav (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 6. jaanuari 2021. a otsus asjas nr 3-19-1207, p 26.2).
27.Eelnevast lähtuvalt jätab kohus kahjunõude inimväärikuse alandamist puudutavas osas HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.
28.HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p 2 või p 3 või lg 2 alusel. Kuna kohus jätab X. kaebuse kahju hüvitamise nõudes inimväärikuse alandamise eest läbi vaatamata, siis tuleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot kaebajale tagastada. Kohus tagastab riigilõivu pärast otsuse jõustumist. Terviskahju tekitamisele tuginev kahjunõue on riigilõivuvaba.
29.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kohtumenetlusega seotud menetluskulu 480 eurot. Vastustaja hinnangul ei oleks selle menetluskulu temalt väljamõistmine võimalik ka siis, kui kaebus kuuluks rahuldamisele. Vangla hinnangul on tegemist kohtueelses menetluses kantud menetluskuluga. Kohus sellega ei nõustu. Kaebajale õigusabiteenust osutanud isiku esitatud arve (tl 57) kannab kuupäeva 31. juuli 2021, kaebus esitati kohtule 21. juunil 2021 ning kaebuse täiendus 22. juulil 2021. Arve spetsifikatsioonist nähtub, et õigusabiteenust osutati kohtumenetluses seoses kaebuse täiendamisega ning määruskaebuse koostamisega. Seega on arvel kajastatud menetluskulu seotud kohtumenetlusega ja iseenesest väljamõistetav. Selle menetluskulu väljamõistmine vastustajalt ei ole siiski põhjendatud, sest osaliselt jättis kohus kaebuse läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole enda menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ning menetluskulu nimekirja kohtule esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.