Jevgeni Kovaljovi kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 21.01.2021. a otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Jevgeni Kovaljov Vastustaja – Eesti Advokatuur
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Jevgeni Kovaljovi kaebus.
2.Jätta Jevgeni Kovaljovi riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus koos tõlkega vene keelde toimetatakse kätte kaebajale ja edastatakse teadmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD
1.Advokatuuri aukohtusse saabus 29.12.2020 Jevgeni Kovaljovi venekeelne avaldus ja 14.01.2021 J. Kovaljovi eestikeelne kaebus vandeadvokaat Gennadi Kulli tegevuse peale. Kaebuse kohaselt koostas kaebaja kriminaalasjas 1-19-7433 ise kassatsioonkaebuse Riigikohtule ning advokaat ei kirjutanud ega allkirjastanud kassatsioonkaebust, rikkudes sellega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 344 lg 3 punkti 3 ja KrMS § 45 lõiget 8.
2.Advokatuuri aukohus küsis advokaadilt selgitusi. Vandeadvokaat G. Kull esitas 15.01.2021 aukohtule oma selgitused.
3.Advokatuuri aukohus vaatas 21.01.2021 istungil läbi J. Kovaljovi kaebuse ja otsustas mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat G. Kulli tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Otsus allkirjastati 22.01.2021.
4.J. Kovaljov esitas 29.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 21.01.2021. a otsuse ja kohustada Eesti Advokatuuri asja uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt on aukohtu otsus haldusakt, mis rikub kaebaja õigusi. Aukohus pole otsuse tegemisel arvestanud, et kaebaja ei saanud riigi poolt määratud kaitsja vahendusel esitada oma õiguste kaitseks seisukohti Riigikohtule. Riigikohtu määrusest nähtub, et kaitsja pole kaebaja kaebust ja argumente esitanud oma kaebuses, vaid on esitanud need eraldi kaebusena,
3-21-676 mida seadus ei võimalda. Kaebaja kinnitusel sai ta Advokatuuri aukohtu otsuse kätte 01.03.2021. Kaebaja palub kohtult juriidilist abi halduskohtus arutamiseks.
5.Tallinna Halduskohus andis 02.04.2021. a määrusega J. Kovaljovi kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
6.Eesti Advokatuur esitas 29.04.2021. a vastuses Tartu Halduskohtu kohtunõudele vaidlustatud aukohtu otsuse koos selle menetlemisega seotud materjalidega. Advokatuur selgitas, et aukohus tegi asjas resolutsioonina vormistatud otsuse. Vastavalt Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg-le 31 täiendab aukohus resolutsioonina vormistatud otsust kirjeldava ja põhjendava osaga, kui menetlusosaline teatab aukohtule 15 päeva jooksul otsuse resolutsiooni avaldamisest arvates soovist esitada otsuse peale kaebuse halduskohtule. Kaebaja ei ole teavitanud vastustajat soovist esitada otsuse peale kaebus, millest tulenevalt ei ole aukohus motiveeritud otsust teinud. Kaebaja kinnitusel sai ta otsuse kätte 01.03.2021, mistõttu on möödunud kodukorra § 57 lg-s 31 sätestatud tähtaeg.
KOHTU SEISUKOHT
7.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
8.Kaebaja soovib vaidlustada Eesti Advokatuuri aukohtu otsust, millega ei tuvastatud kaebajale õigusteenust osutanud vandeadvokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.
9.Kohus leiab, et kaebajal puudub Eesti Advokatuuri aukohtu 21.01.2021. a otsuse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
10.Huvitatud isikul on advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 võimaldab aukohtu otsust vaidlustada halduskohtus. Kohtupraktika kohaselt saab huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata nii, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms. Aukohtul on aukohtumenetluses tehtava otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum. Kohus ei kontrolli aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust, st kas advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas aukohtu hinnang nendele asjaoludele on õige. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi otsus rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. (Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2020. a määrus asjas nr 3-20-490, p 8; Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019. a määrus asjas nr 3-19-362, p 10 ja seal viidatud praktika).
11.Vaidlustatud otsusest ning J. Kovaljovi kaebuse aukohtus menetlemise teistest materjalidest ei nähtu menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja õigusi. Praeguses asjas on aukohus J. Kovaljovi avalduse sisuliselt läbi vaadanud, andnud mõlemale poolele võimaluse avaldada oma seisukohti ja esitada tõendeid ning tuvastanud, et advokaadi tegevuses ei esinenud distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Eesti Advokatuuri kinnitusel ei teatanud kaebaja, et soovib esitada otsuse peale kaebust, mistõttu ei ole aukohus teinud motiveeritud otsust, vaid üksnes resolutiivotsuse vastavalt Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg-le 31. Kaebaja ei ole ka ise väitnud, et oleks vastavast soovist aukohtule teatanud. Kaebaja avaldas rahulolematust, et aukohus ei arvestanud tema arvamusega seoses Riigikohtule arvamuse esitamise õiguse minetamisega. Kohus märgib, et kuna kaebaja
3-21-676 ei ole avaldanud aukohtule tähtaegselt soovi esitada otsuse peale kaebust halduskohtule, siis ei pidanud aukohus lisama otsusele põhjendusi ning ka resolutsioonina vormistatud otsus vastab ettenähtud menetlusnormidele. Asjaolu, et aukohus ei ole põhjendusi kirjalikult esitanud, ei tähenda, et aukohus oleks jätnud kaebaja seisukohad hindamata. Kaebaja mittenõustumine menetluse tulemusega ei anna kaebajale kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks.
12.Kaebeõiguse eelduseks on, et vaidlustatav haldusakt või toiming võib rikkuda kaebaja õigusi (vt HKMS § 44 lg 1). Advokaadi suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste tuvastamata jätmine ei saa rikkuda AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Samuti ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.
13.Kaebaja on ekslikul seisukohal, et aukohtu otsus on haldusakt, mis rikub tema õigusi. Kohtupraktikas on nenditud, et aukohtumenetlust on reguleeritud eelkõige karistatava isiku õiguste tagamise seisukohast ning huvitatud isiku taotluse lahendamisel ei otsustata tema õiguste või kohustuste üle. Seega ei saa huvitatud isikut pidada isikuks, kelle õigusi või kohustusi saab aukohtumenetluse tulemusel antav haldusakt muuta. (Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2019. a määrus asjas nr 3-18-2282, p 14) Ka praegusel juhul ei reguleeri aukohtu otsus kaebaja õigusi ega kohustusi, mistõttu ei saa vastav menetlusreegleid järgides koostatud otsus rikkuda kaebaja õigusi.
14.Lähtudes eeltoodust, asub kohus seisukohale, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus Eesti Advokatuuri aukohtu 21.01.2021. a otsuse vaidlustamiseks. Kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
15.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda seaduse nõuetele vastava kaebusega uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
16.Kaebaja on avaldanud soovi saada juriidilist kohtulikku abi halduskohtus arutamiseks (kaebuse sõnastus). Kohus mõistab, et kaebaja on soovinud riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses vastavalt RÕS § 4 lg 3 p-le 5.
17.RÕS § 7 lg 1 p 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. J. Kovaljovil puudub subjektiivne õigus Eesti Advokatuuri aukohtu 21.01.2021. a otsuse vaidlustamiseks, kuna aukohus ei ole kaebaja kaebust menetledes rikkunud menetlusnõudeid ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi karistamist. Seega ei saa tulenevalt RÕS § 7 lg 1 p-st 2 kaebajale praeguses asjas riigi õigusabi määrata. Eeltoodud põhjustel jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.