1-19-7433/117 - Isikuvastased süüteod - Eluvastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.1 J. Kovaljov taotleb apellatsioonis, et ta mõistetaks õigeks või kvalifitseeritaks tegu ümber KarS § 115 lg 1 järgi. J. Kovaljov leiab, et WW ütlused, millele kohus otsuses peamiselt tugines, ei ole üldse tõendina kasutatavad. Nimelt ei ole WW rääkinud oma ütlustes noast või muust teravast esemest. WW ütluste kohaselt peksti rusikatega; see, kes oli punastes riietes hakkas peksma seda, kes oli sinistes riietes. Ka videosalvestiselt on näha, et tüdruk näitab poksilöökidele sarnaseid liigutusi. J. Kovaljov leiab, et need ütlused lükkavad ümber kohtu versiooni ja kinnitavad hoopis tema väiteid. J. Kovaljovi väitel ei löönud ta väikses koridoris XX noaga. Vale on kohtu väide, et XX-l ega J. Kovaljovil ei olnud kummalgi korteris seljas ei punast ega sinist riietuseset. Temal olid jalas sinised teksapüksid. Seetõttu on vale ka kohtu järeldus, et peksmine oli ühepoolne. WW ütlused tähendavad, et XX lõi J. Kovaljovi, kellel olid jalas sinised teksapüksid. Pealegi on WW selgelt öelnud, et kaklus oli vastastikune. J. Kovaljov heidab kohtule ette, et kohus oletas, mida WW selle all mõtles, et kaklejaist ühel olid seljas punased, teisel sinised riided. Ta leiab, et see on vastuolus KrMS § 7 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Põhjendamatu on ka kohtu seisukoht, et J. Kovaljovi läbivaatuse protokoll ei toeta tema väidet, et ta kaitses ennast. Kohus märkis, et läbivaatusel tuvastati J. Kovaljovil vaid vasaku silma piirkonnas punetus, ei midagi enamat. J. Kovaljov leiab, et läbivaatus on ebausaldusväärne, sest toimus alles mitu nädalat pärast juhtunut ja fotode alusel. Kriminaalasja materjalide hulgas on kahtlustatava kinnipidamise protokoll, milles on kirjeldatud tema tervisekahjustusi. Samuti on selles kajastatud J. Kovaljovi hingelise erutuse seisund. Kohus pidas J. Kovaljovi ütlusi ebausaldusväärseks muu hulgas põhjusel, et kannatanule tekitatud vigastuste iseloom ei vasta J. Kovaljovi väitele, et ta vehkis noaga enda ees. Kohus leidis, et kui J. Kovaljov oleks lihtsalt noaga enda ees vehkinud, oleks ta tekitanud XX-le üksnes lõikehaavad, surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt on ekspert aga tuvastanud, et eluohtlike vigastuste puhul oli tegemist torke-lõikehaavadega ning tekkemehhanismina märgitud löögid torke-lõikevahendiga vastavatesse keha piirkondadesse. J. Kovaljov märgib, et ei ole väitnud, et ta vehkis noaga enda ees, vaid XX suunas. J. Kovaljov leiab, et kohus ei ole selgitanud, miks tema kirjeldatud viisil ei ole võimalik tekitada selliseid vigastusi, nagu XX-l olid. Ta leiab, et ekspertiis just kinnitab tema väiteid.

J. Kovaljov ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et XX seljahaav ei saanud tekkida selle tulemusel, et XX kukkus täiest jõust noa otsa. Kohus leidis, et siis oleks pidanud haavakanal olema noa tera pikkune, oli aga lühem. J. Kovaljov märgib, et ta pole väitnud, et nad kukkusid noa otsa täiest jõust. Teiseks nähtub ekspertiisiaktist, et haavakanal oli nurga all, st XX ei kukkunud otse noa otsa. Kolmandaks toetab väidet, et XX kukkus noa otsa, DNA-ekspertiisi akt nr 19E-GEO534. Kohtu seisukoht, et J. Kovaljovi ütlused on eluliselt mitteusutavad, on vastuolus KrMS § 63 lg-ga 1. Tunnistajate ütlustest ilmneb selgelt, et kaklus algas köögis ja kandus sealt koridori. J. Kovaljov juhib tähelepanu, et XX oli purjus, narkootikumi tarvitanud ja agressiivne. Kohus ei uskunud ka J. Kovaljovi ütlusi selle kohta, kuidas XX läks peale kõikide vigastuste saamist vannituppa, vaatas seal oma vigastusi, rääkis Jevgeni Kovaljoviga. Kohus leidis, et need väited on vastuolus tunnistajate ütlustega. J. Kovaljov ei nõustu ka selle kohtu järeldusega. Ta märgib, et WW ütluste kohaselt toimus kaklus ka vannitoas. Lisaks on sündmuskohal tehtud fotodelt näha, et verd oli ka vannitoas. Kohtu järeldus, et XX vannituppa mineku välistab juba tema vigastuste iseloom, ei põhine ühelgi tõendil. See kohtu seisukoht on vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Kohus ei ole viidanud ka ühelegi tõendile, mis näitaks, et keelevigastusega ei oleks saanud rääkida. J. Kovaljov ei ole nõus ka kohtu järeldustega subjektiivse külje kohta. J. Kovaljovi väitel oli ta šokis ja ei mõelnud ega näinud, kuhu ta XX noaga lõi. XX rünnak oli eluohtlik, tal läks silme eest pimedaks ja ta tundis nõrkust ja ta ei saanud paljakäsi XX-le vastu. J. Kovaljov märgib, et tarvitas ravimit, mis vähendab vere hüübimist. Ta kutsus kohe kiirabi, seetõttu tuleks kohaldada ka KarS § 57 lg 1 p 1. Samuti tuleks kohaldada KarS § 57 lg 1 p 3, sest ta aitas menetlusele aktiivselt kaasa. J. Kovaljov leiab veel, et prokurör ja kohus rikkusid tema menetluslikke õigusi. Ta on lisanud apellatsioonile oma taotlused maakohtule ja maakohtu vastused nendele, samuti prokuratuuri vastuse tema taotlusele. Veel on ta lisanud õiguste loetelu, ravimi infolehe koopia ja korteri plaani. J. Kovaljov juhib tähelepanu, et XX oli kriminaalkorras karistatud.

Kohus märgib, et Q nägi, kuidas XX kukkus maha ning sellega kaklus lõppes. Samas märgib kohus, et J. Kovaljov lõi XX veel peale seda, kui too oli pikali maas. Ometi ei ole keegi korteris viibinutest väitnud, et J. Kovaljov oleks löönud XX siis, kui too oli maha kukkunud. Kohus ei uskunud alusetult J. Kovaljovi väidet, et XX käis vannitoas. Kaitsja märgib, et J. Kovaljovi selgitus peab vastama tõele, sest kohtule esitatud fotodelt on näha, et vannitoas on vere jälgi. Kohus ei arvestanud, et XX noris tüli juba baaris enne korterisse minekut ning oli kakluse algataja. Ekspertiis tuvastas, et XX oli kakluse ajal narkojoobes. Kaitsja leiab, et tulenevalt sellest olid XX valuaistingud pärsitud ning seetõttu ei saanud ta oma tervislikust seisundist aru. Asjas leidis kinnitust asjaolu, et XX lõi esimesena J. Kovaljovi, saadud löökidest kaotas J. Kovaljov peaaegu teadvuse. Asjaolu, et XX löögid võisid viia J. Kovaljovi teadvuse kaotuseni, kinnitas XX ema, kes kinnitas kohtus, et tema pojast ei olnud võimalik niisama lihtsalt jagu saada, sest too oli väga tugev. Kohus viitab, et J. Kovaljov on varemalt toime pannud KaRS § 121 järgi karistatava teo, kuid jätab märkimata, et XX on olnud karistatud KarS § 200 järgi. Seega kakluse poolte puhul ei saa väita, et XX oli lihtsalt J. Kovaljov peksmise ohver. Kaitsja heidab ette ka seda, et maakohtu otsus tugineb suuresti lapse ütlustele. Kaitsja leiab, et kohus tegi neist ütlustest valesid järeldusi. Laps ütles, et sinises meest peksti. Kohus teeb kohtuotsuses järelduse, et laps järeldas seda tuppa tulnud meeste riietuse järgi. Politsei poolt tehtud fotodelt, mis on asja materjalide juurde lisatud, on näha, et sinistes teksades oli tegelikult J. Kovaljov. Laps ütleb, et ta nägi, kuidas üks onu lõi teist onu kõvade rusikatega. Laps ei näinud nuga. Kuidas saab, siis teha järelduse, et J. Kovaljov oli hetkel, kui laps nägi kaklust, lööjaks. Laps väitis ka seda, et köögis joodi õlut, kuigi seda ei tehtud. Paljudele lapsele esitatud küsimustele vastab laps noogutades. See tähendab, et lapsele esitati suunav küsimus, mille puhul oli lapsel vaja kas nõustuda küsitava poolt esitatud versiooniga või eitada seda. J. Kovaljov tegutses enesekaitse seisundis, sest ta kartis, et XX löökide tagajärjel tekib tal verejooks. J. Kovaljov esitas kohtule tõendi, milles arst kinnitas, et J. Kovaljovile määratud arstim võib tekitada vere hüübimatuse. Vaidlust ei ole selles, et XX lõi esimesena J. Kovaljovi. Ühe löögi tagajärjeks oli hematoom silma all, mis tõendab, et XX soov oli tekitada J. Kovaljovile löökide tagajärjel olukord, milles J. Kovaljov ei oleks enam suuteline talle vastupanu osutama. Kaitsja märgib, et kohus ei põhjendanud, miks ta ei usu, et J. Kovaljovil tekkis peale XX lööki paaniline erutusseisund hirmust oma elu pärast. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et XX-l oleks olnud võimalus kakluse vältimiseks korterist lahkuda. Ka toonitab kaitsja, et XX ei palunud kaklust lõpetada. Kohtuotsuse kohaselt pani J. Kovaljov kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuid kohus pole selgitanud, millal J. Kovaljovil tekkis tahtlus XX tappa. Asjaolu, et J. Kovaljovi löökide tugevus oli suur, ei näita J. Kovaljovi poolset tahtlust teist isikut tappa. End kaitsev isik ei valitse oma löökide tugevust. Kaitsja peab põhjendamatuks raskendava asjaoluna selle arvestamist, et kuritegu pandi toime lapse juuresolekul. Kaitsja leiab, et lapse juuresolekut ei saa J. Kovaljovile ette heita, sest laps

Ringkonnakohus nendib, et ainus, kelle kirjelduse kohaselt käitus XX väga konfliktselt, on J. Kovaljov. DD (kd III;tl. 81 prd) ega ŠŠ (kd III; tl. 85) väitel ei olnud baaris mingeid konflikte. Ka ei nähtu neist kummagi ütlustest, et mingit tõsisemat tüli oleks põhjustanud see, et baaris nendega tutvunud XX soovis nendega kaasa tulla, kui nad J. Kovaljovi tuttava, st QQ juurde sõitma hakkasid. Ka korteris tekkis nii DD (kd III;tl. 82), ŠŠ (kd III; tl. 85) kui QQ (kd III; tl. 76 prd) sõnul enne seda konflikti, mis lõppes XX surmaga, J. Kovaljovi ja XX vahel vaid üks sõnelus. Nii DD (kd III, tl. 84) kui ŠŠ (kd III; tl. 85) sõnul oli XX ja J. Kovaljovi vahel õiendamist selle üle, kes kui kaua vangis olnud on. QQ nimetas sõneluse tekkepõhjusena seda, et XX arvas, et teised teevad kaardimängus sohki, ja viskas kaardid lauale. QQ ütluste kohaselt korjas ta kaardid kokku, õhkkond muutus taas normaalseks ja kõik läksid rõdule suitsetama (kd III; tl. 76 prd). Ka DD ütluste kohaselt rahustasid teised tüli maha ning XX ja J. Kovaljov leppisid ära (kd III;tl. 82). DD (kd III; tl. 82), ŠŠ (kd III;tl. 85 prd) ja QQ (kd III; tl. 76 prd) ütluste kohaselt käis seltskond mingi aeg hiljem rõdul suitsetamas. Korteris olnute ütlustest nähtub, et pärast rõdult tuppa tagasi tulemist tekkiski J. Kovaljovi ja XX vahel konflikt, mis lõppes XX surmaga. QQ ja ŠŠ väitel nad seda, mis täpselt juhtus, ei näinud. ŠŠ väitel oli siis, kui tema rõdult tuli, juba kõikjal verine ja XX lamas vahekoridoris maas (kd III; tl. 85 prd). QQ sõnul tegeles tema pärast rõdult tulekut lapsega ja käis WC-s ning kui ta WC-st tuli, kähmlesid J. Kovaljov ja XX koridoris (kd III; tl. 77). Konflikti algust nägi pealt DD, kelle ütluste kohaselt vaidlesid J. Kovaljov ja XX siis, kui nad rõdult kööki tagasi tulid, millegi üle (kd III; tk. 82 prd). Selle sõneluse käigus ütles J. Kovaljov XX-le midagi sellist, et „proovi“ ja XX lõi J. Kovaljovi kaks korda küünarnukiga. Pärast seda tekkis XX ja J. Kovaljovi vahel kähmlus, mida tema lahutada püüdis ja ise noahaava sai. Sel ajal, kui tema oma vigastust uuris, olid XX ja J. Kovaljov juba köögist välja liikunud (kd III; tl. 82 prd). Seega ei kinnita DD, ŠŠ ega QQ ütlused, et XX üldine käitumine oleks olnud agressiivne, ülbe või peremehetsev, XX ja J. Kovaljovi vahel tekkinud konflikte iseloomustas aga vastastikune ärplemine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa J. Kovaljovi enda käitumisest tulenevalt rääkida sellest, et ta oleks tegutsenud XX löökide tulemusel tekkinud hingelise erutuse seisundis. Apellatsioonide kohaselt seisnes J. Kovaljovi hingelise erutuse seisund selles, et ta kartis paanilisest oma tervise ja elu pärast, sest võttis ravimit, mis halvendas vere hüübivust. XX ja J. Kovaljoviga koos köögis olnud DD ütluste kohaselt vastas J. Kovaljov XX ähvardusele teda küünarnukiga lüüa, et too proovigu. Seega andis J. Kovaljov mõista, et on valmis XX-ga kaklema. Kohtukolleegiumi hinnangul ei näita selline reaktsioon, et J. Kovaljov oleks tundnud hirmu selle pärast, mis tagajärgi XX löök talle võiks põhjustada. Ka ei ole tuvastatav, et XX löögid oleksid olnud nii tugevad, et anda XX-le põhjust tunda paanilist hirmu oma elu pärast. Kaitsja väidab apellatsioonis: „Asjas leidis kinnitust asjaolu, et XX lõi esimesena J. Kovaljovi, saadud löökidest kaotas J. Kovaljov peaaegu teadvuse.“ Sellest väitest peab paika vaid esimene pool. Seda, et J. Kovaljov oleks löökidest peaaegu teadvuse

kaotanud, ei ole maakohus tõendatuks lugenud. Vastupidi, kohus leidis, et J. Kovaljovi ütlused on vastuolulised ning tal olnud vigastuste kergus ei toeta tema väiteid selle kohta, millist mõju XX löögid talle põhjustasid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Kovaljovi ütlused on vastuolulised: ta väitis, et teda tabas XX löökide tulemusel nõrkus, kirjeldades samas, kuidas ta haaras pärast XX lööke XXst nii tugevasti kinni, et viimane ei suutnud tema haardest lahti rabeleda. Kuigi maakohus on kirjeldanud J. Kovaljovi vigastusi ebatäpselt, leiab ka ringkonnakohus, et J. Kovaljovi vigastused olid suhteliselt tagasihoidlikud. J. Kovaljovi vigastustesse puutuvalt leidis maakohus, et J. Kovaljovi läbivaatusel tuvastati tal „vaid vasaku silma piirkonnas punetus, ei midagi enamat“. J. Kovaljovi on seisukohal, et maakohus on tuginenud valedele andmetele ja tema vigastused on fikseeritud tema kahtlustatavana kinnipidamise protokollis. Ringkonnakohus nendib, et selle protokolli kohaselt ei ole maakohtu otsuses öeldu päris täpne – kahtlustatava kinnipidamise protokollis on J. Kovaljovi välimust kirjeldades märgitud, et tal on vasaku silma all ja põsesarna piirkonnas nähtavad turse ja hematoomid. Need hematoomid on seostatavad XX küünarnukilöökidega, pärast mida J. Kovaljov nuga kasutada otsustas. Seda, et XX pärast seda veel J. Kovaljovi löönud oleks, need vigastused ega ka ükski muu tõend ei tõenda. Kuigi DD ja QQ rääkisid kähmlemisest või kätega vehkimisest, pole keegi kõrvalseisjatest maininud, et oleks näinud XX pärast edasise sündmuste ahela vallandanud lööke veel J. Kovaljovi löömas. WW ütluste kohaselt üks mees peksis teist, kes ära suri. QQ sõnade kohaselt vehkisid mõlemad kätega, kuid konkreetselt löömas nägi ta ainult J. Kovaljovi. Need ütlused annavad alust järelduseks, et kirjeldatud kähmlemine või kaklus seisnes selles, et XX üritas tõrjuda teda noaga ründavat J. Kovaljovi. J. Kovaljov väidab apellatsioonis, nagu oleks WW andnud ütlusi selle kohta, et kaklus oli vastastikune. See väide ei pea paika. Algul, kui WW-l paluti toimunust vabas vormis rääkida, ütles ta: „Ja seal üks inimene suri ära. Teda üks onu peksis...“ (kd I; tl. 36). Ka hiljem kordas WW, et ainult „üks kakles“. Kui uurija küsis, et kas see tähendab, et üks peksis teist, vastas WW jaatavalt (tl. 43). Seda, et tegemist ei olnud vastastikuse kaklusega, vaid üks mees peksis teist, näitavad ka WW edasised ütlused, mille kohaselt peksis punastes riietes mees sinistes riietes meest (tl. 43). WW väite kohta, et punastes riietes onu peksis sinistes riietes meest, märkis maakohus, et J. Kovaljov ega XX polnud punastes või sinistes riietes. Kohus pidas võimalikuks, et WW lähtus sellest, mis värvi joped olid J. Kovaljovil ja XX-l korterisse saabudes seljas. J. Kovaljov ja tema kaitsja väidavad mõlemad apellatsioonis, et see, kellest WW rääkis kui siniste riietega mehest, pidi olema J. Kovaljov, kellel olid jalas sinised teksapüksid. Selle alusel teevad apellandid järelduse, et WW on kirjeldanud, kuidas XX J. Kovaljovi peksis. Ringkonnakohus peab seda väidet täiesti põhjendamatuks. Esiteks nähtub nt surnu ekspertiisiaktist, et ka XX-l olid jalas teksapüksid; seega selle poolest ei erinenud J. Kovaljov XX-st. Täielikult välistab aga järelduse, et WW mõtles sinistes riietes mehe all J. Kovaljovi, tema selgitus, et sinistes riietes oli see, kes suri (kd I; tl. 43). Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus tõendatuks apellatsioonides esitatud väidet, et XX jätkas J. Kovaljovi peksmist hoolimata sellest, et nägi süüdistatava käes olevat nuga.

8.WW ütlustele, mida maakohus pidas oluliseks tõendiks sündmuste käigu kohta, on apellatsioonides tehtud erinevaid etteheiteid ning sellest tulenevalt leitud, et need ei ole usaldusväärsed. J. Kovaljovi väitel ei ole WW ütlused teda süüstava tõendina kasutatavad, sest WW ei ole rääkinud noaga löömisest, tema sõnul peksti rusikatega. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. See, et WW nuga ei näinud, ei tähenda, et kohus peaks lugema tõendatuks, et lööjal nuga käes ei olnud. On võimalik, et lööjal ei oli nuga käes, kuid tunnistajale jäi see mingil põhjusel märkamatuks. WW ütlused kajastavad seda, mida ta tajus ja kuidas tema sellest aru sai. Tema ütlused näitavad, et ta ei näinud lööja käes nuga. Et tema kirjeldatud kakluse puhul oli tegemist just sellega, kui J. Kovaljov XX-le noaga lööke jagas, näitavad WW ütlused osas, milles ta kirjeldab peksmise tulemusi, rääkides, et üks inimene, keda üks teine onu peksis, suri ära ja kõik kohad olid verd täis (kd I; tl. 36). WW ei olnud sugugi ainus, kelle jaoks jäi J. Kovaljovi käes olnud nuga märkamatuks. Isegi DD ja QQ, kes said ise haavu, ei märganud J. Kovaljovi käes nuga. DD sõnul köögis J. Kovaljov ja XX kähmlesid, mingeid konkreetseid lööke ta ei märganudki. Ta püüdis neile vahele minna, aga tundis, kuidas sai millegagi pihta. Kui ta hakkas vaatama, mis juhtus, nägi, et kampsun on lõhki ja tal endal on küljes lõikehaav (kd III; tl. 82 prd). WW ema QQ on oma kohtus antud ütluses kirjeldanud, et J. Kovaljov ja XX vehkisid kätega ning J. Kovaljov lõi XX rindkerre, nii et XX kukkus selili. Ta kinnitas aga, et ei näinud J. Kovaljovi käes nuga (kd III; tl. 77, 77prd) ega saanud õieti arugi, kuidas ise haava sai. See, et lisaks WW-le jäi nuga märkamatuks ka kannatanutel, kes ise noaga pihta said, näitab, et J. Kovaljovil oligi nuga käes nii, et seda ei olnud näha. Fakt on aga see, et kannatanutel olid noalöökidele iseloomulikud haavad ning seda, et tal nuga käes oli, ei ole J. Kovaljov ise eitanudki. See, et QQ sai noahaava koridoris pärast seda, kui XX oli juba põrandale selili kukkunud, näitab, et J. Kovaljovil ka väljaspool kööki toimunud kakluse ajal endiselt nuga käes. See tähendab, et ka seal XX lüües tegi ta seda noaga. Kaitsja on toonud välja, et WW ütluste kohaselt jõid täiskasvanud korteris õlut, see ei pea aga paika. See, et WW väitel jõid täiskasvanud korteris õlut, täiskasvanute ütluste kohaselt joodi aga viskit, ei muuda WW ütlusi ebausaldusväärseks. Tema ütlused näitavad, et ta sai aru, et joodi alkohoolset jooki. 6-aastane laps ei pea tundma ära, millist alkohoolset jooki konkreetselt tarbiti.

lihtsalt tema eest mööda liikuv nuga, vaid noa liikumissuund oli XX kehasse. See tähendab, et XX vigastused on tekitatud noalöökidega tema pihta, mitte lihtsalt noaga XX suunas vehkides. Tähelepanu väärib, et kõnealuses osas on J. Kovaljov ise oma ütlusi muutnud. Maakohtu otsuse protokolli kohaselt on prokurör selle näitamiseks, et J. Kovaljovi kohtus antud ütlused on kohtueelses menetluses antutega vastuolus, avaldanud tema kahtlustatavana antud ütlused XX löömise kohta. Protokolli avaldatud osa kohaselt tunnistas J. Kovaljov: „Seejärel võtsin pükste taskust välja noa, mis on kokkupandav ja mille käepide on puidust, pruunikat värvi ja seejärel lõin X kolm korda keha piirkonda“ (kd III; tl. 98prd). J. Kovaljovi maakohtus ütluste kohaselt lõppes kaklus köögis. Nimelt kukkusid nad köögis koos ja XX kukkus seljaga tema käele, milles oli nuga. J. Kovaljovi väitel tõusis tema uuesti püsti ja taganes koridori. XX järgnes talle ja püüdis teda veel kaks korda lüüa, siis hakkas talle aga „kohale jõudma“, et tal on noahaavad, ja ta läks vannituppa. Vannitoas olles palus XX kutsuda kiirabi. J. Kovaljovi ütluste kohaselt nägi ta siis, kui rääkis kiirabiga, kuidas XX kukkus vannitoa juures põrandale. Selle peale viskas ta telefoni kõrvale ja surus vannitoast võetud käterätiku XX kaelal olevale haavale (kd III; tl. 97prd). Ühtlasi väitis J. Kovaljov, et tabas tema selja taha tulnud QQ noaga siis, kui tema helistas kiirabisse (kd III; tl. 98). Maakohus ei uskunud J. Kovaljovi versiooni, põhjendades seda muu hulgas väitega, et XX vigastused olid sellised, et XX ei saanud pärast kõigi vigastuste saamist tõusta püsti, minna vannituppa ning rääkida J. Kovaljoviga. J. Kovaljov märgib, et surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt pidas ekspert võimalikuks, et XX võis pärast kõigi vigastuste saamist lühikest aega aktiivselt tegutseda. Mõlemas apellatsioonis on viidatud sellele, et vannitoas oli verejälgi. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu järeldus eeldaks meditsiinilisi eriteadmisi. Pealegi ei välista ekspert tõesti, et XX võis pärast tema surma põhjustanud vigastuse saamist väga lühikest aega aktiivselt tegutseda. See tähendab aga üksnes seda, et meditsiiniliste eriteadmiste alusel ei saa välistada võimalust, et XX vannituppa läks. Seda, et XX seda teinud oleks, ei kinnita aga korteris viibinute ütlused ega muud tõendid. J. Kovaljovi versioon läheb teiste korteris viibinute ütlustega hoopis selgelt vastuollu. WW ütluste kohaselt toimus kaklus ka seal, kus on vann ja tualett (kd I; tl. 41). Tema vastusest uurija täpsustavale küsimusele selgub, et selle all ei mõelnud WW, et kaklus toimus vannitoas, vaid seda, et kaklus toimus vannitoa ja tualeti ukse ees koridoris (kd I; tl. 42). Sellega haakuvad DD ja WW ema QQ ütlused. DD ütluste kohaselt oli siis, kui J. Kovaljov ja XX olid köögist ära liikunud, kuulda koridorist „maadluse heli“ (kd III; tl. 82prd), st ka tema ütlused toetavad väidet, et kaklus jätkus ka väljaspool kööki. QQ ütluste kohaselt nägi ta WC-st tulles koridoris toimuvat kähmlust ning seda, kuidas XX sai selle käigus hoobi rindu ja kukkus. Ta ise jooksis meeste juurde, kui nägi XX kukkumist, kuid sai ise ka noahaava (kd III, tl. 77 prd). Seega on QQ versioon sellest, kuidas ja millal J. Kovaljov teda haavas, oluliselt erinev J. Kovaljovi versioonist. Põhjust uskuda just QQ versiooni annab see, et ŠŠ sõnade kohaselt nägi ta rõdult suitsetamast tulles XX lamamas just koridoris, st seal, kus XX QQ ütluste kohaselt J. Kovaljovi löögi tulemusel kukkus. Ka politseiametnike rinnakaamerate salvestiste vaatlusprotokolli kohaselt lebas XX just vahekoridoris (kd I; tl. 184).