Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulud tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvele, mille andmed kohus lisab käesolevale otsusele eraldi lehel. Maksmisel tuleb kindlasti kasutada kohtu määratud viitenumbrit. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Ostus saata vabatahtliku täitmise tähtaja möödumisel täitmise korraldamiseks Riigi Tugiteenuste keskusele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista üürilepingu mittekohasest täimisest tulenev võlgnevus 359.16€, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 330.95€ ning lisanduv viivis. Hagaiavdluse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.11.2011.a üürilepingu, mille kohaselt andis hageja kostja kasutusse eluruumi aadressiga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxmaakond (üürilepingu punkt 1.1) ning kostja kohustus maksma hagejale üüri ning kõrvalkulusid. Kostja ei ole täielikult tasunud arveid nr 13229 ja 13264- tasumata on 359.16€. hageja on arvestanud võlgnevuselt viivist lepingus kokku lepitud määras 0,1% päevas tasumata summalt ja hagi esitamise seisuga on viiviseid kogunenud 330.95€. Hageja palus mõista kostjalt viivist ka kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväidetega seoses teatas hageja 06.06.2016.a menetlusdokumendis järgmist: Üürisuhe lõppes 2013.a septembri viimasel päeval, mitte 06.09.2013.a nagu väitis kostja. Hageja esitas 2013.a septembrikuu üüri arve 05.09.2013.a. 05.11.2016.a esitas hageja arve 2013.a septembrikuu kõrvalkulude eest, milles oli arvestanud ka kostja tasutud tagatisraha 130€. Kostja pole peaaegu kolme aasta jooksul esitanud arvetele ühtegi vastuväidet. Hageja esitas väljatrüki oma raamatupidamisprogrammist, millest nähtub, et kogu üürilepingu perioodi jooksul on kostjale esitatud arveid kokku summas 5210.49€ ja kostja on tasunud kokku 4851.33€. Seega võlgneb kostja 359.16€. Võlgnevuse arvestamisel lähtus hageja sellest, et luges esmalt tasutud varasemad arved ja seega on tasumata summa kahel viimasel arvel. Kostja selgitas, et tõstis üüri 140 eurole vastavalt suulisele kokkuleppele kostjaga ning kostja on kokkulepet kinnitanud arvete tasumisega (nt 05.03.2013.a arve 13066). Kostja väide, et kokkulepet ei ole olnud, on ebausaldusväärne. Hageja oli ka seisukohal, et kostjal on vastavalt lepingu p.2.2 kohtus tasuda kõik korteriga seotud kõrvalkulud, sh ka kõrvalkulud, mida lepingus punktis konkreetselt kirjas ei ole. 14.10.2016.a seisukohas vaidles hageja vastu kostja väitele sularahas üüritasumise kohta ja teatas, et hageja ei võta vastu üüri sularahas. Hageja seadis kostja väited sularahas tasumise kohta kahtluse alla ja leidis, et nimetatud asjaolu on tõendamata. Hageja leidis, et kostja erinevad vastuväited on ka omavahel vastuolus: väide, et sularahas on tasunud 360 eurot ja

väide, et võlgnevus tekkis 2011.aastal ja on seetõttu aegunud. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud, sest täitmata kohustus ei pärine 2011.aastast. 2011.aastal täitmata kohustuse katteks on hageja arvestanud kostja poolt vahepealsel ajal tasud summad ning seetõttu ongi tasumata kaks viimast arvet. Kostja poolt tasutud arvestati varasema võlgnevuse katteks VÕS § 88 lg 6 alusel. Hageja viitas,. Et kohtule esitatud arvete väljatrükid kajastavad võlgnevust, kuigi varasemad arved seda ei kajastanud, sest raamatupidamisprogramm seda ei võimaldanud. Samas kajastas viimane 05.11.2003.a esitatud arve võlgnevust ja kostja on sellisel kujul arve ka saanud. Hageja on kotjat varem teavitanud võlgnevusest arvet saatva ekirjaga. Kostja ei ole kordagi hageja poolepöördunud seoses oma võlgnevusega. Kohtuistungil jäi hageja nõude juurde ja leidis, et kõik nõutud summad ja üüri tõstmine on toimunud seaduslikul alusel. Kostja poolt istungil esitatud uue väite osas märkis hageja, et kui kostja tasus sularahas Mxxxxxx Axxxx, oli see nendevaheline asi, sest Mxxxxxx Axx ei ole hageja töötaja ega esindaja ega ole volitatud makseid vastu võtma. Hageja leidis jätkuvalt, et kostja tasumine sularahas on tõendamata. Hageja leidis, et kostja esitatuid tõendid ei kinnita tema väidet, et ta igakordse makse tegemisel näitas ära, millise kohustuse täitmiseks täpselt tasus. Hageja jäi seisukohale, et tal oli õigus arvestada makseid vartasemate võlgnevsute katteks ja tasumata on kaks viimast arvet. Hageja hinnangul on kostja väited jätkuvalt omavahel vastuolus. Kostja vastuväited Kostja vaides hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul ei ole hageja esitanud korrektseid ja selgeid arveid, mis vasta ka üürilepingule. Hageja nõue on kostja hinnangul ebaselge. Hageja ei ole kostjat lepingu kehtivuse ajal ka kordagi võlgnevusest teavitanud ja menetluse ajal on esitanud nõudeid erinevates summades. Kostja teatas, et üürileping lõppes 06.09.2013.a, mistõttu pole esitatud nõue ka septembrikuu osas põhjendatud. Kostja on tasunud augustis 2013.a hagejale 279 eurot ülekandega ning tasus lepingu sõlmimisel tagatisraha 130 eurot sularahas, mis tuleb lepingu lõppemisel tema kohustest maha arvestada. Seega on kostja kohustuse täitnud. Täiendavalt leidis kostja, et hageja nõue kõrvalkulude osas on samuti põhjendamatu: arvetel kajastatakse makseid: remondifondi ja haldustasu maksed, milles lepingus kokku ei lepitud. Samuti ei leppinud kooled kokku üüri tõstmises 130 eurolt 140 eurole. 21.09.2016.a esitatud täiendavas vastuväites jäi kostja seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest see on ebaselge ja põhjendamatu. Hageja on nõudnud kostjalt alusetuid summasid: kõrgem üür, kõrvalkulud. Kostja rõhutas, et ei ole hagejaga üüri tõstmises kokku leppinud ja suurema üürisummaga arvete tasumine ei tähenda kõrgema üürsummaga nõustumist nagu väidab hageja. Kostja märkis, et hageja ei ole osutanud talle haldusteenust ja remondifondi maksete tegemine on omaniku kohustus, mistõttu nimetatud osas üürnikule nõude esitamine on seadusega vastuolus. Kostja on oma kohustuse täitnud tasudes hagejale makseid ka sularahas: lepingu sõlmimisel kokku 260 eurot- tagatisraha ja esimese kuu üür. Lisaks on kostja tasunud veel vähemalt ühel korral 100 eurot sularahas. Kostja leidis, et võlgnevus ei ole tekkinud 2013.aastal nagu väidab hageja, sest üürisuhte ajal on kostja tasunud järjepidevalt jooksva kuu üüri, mis nähtub tema pangaväljavõttest. Kui võlgnevus, mida hageja nõuab, on tekkinud 2011.aastal, on nõue kostja hinnangul aegunud. Kostja selgitas, et hageja on kogu üürisuhte ajal esitanud talle arveid, millest ei nähtunud võlgnevust ja kohtule esitatud arved erinevad selles osas talle esitatutest. Hageja ei ole kostjat kordagi tema võlgnevusest teavitanud.

Kohtuistungil palus kostja jätta hagi rahuldamata, sest nõue ei ole selge. Võlgnevus võis tekkida 2011.aastal, kuid nõue esitati alles 2015.aastal ja seega on nõue aegunud. Kostja leidis, et on tõendanud sularahas tasumist üürilepingu sõlmimisel, kuigi hageja ei andnud sularaha vastuvõtu kviitungit talle. Sularaha võtsid vastu nii juhatuse liige kui hageja esindaja kohapeal- Mxxxxxa Axx. Perioodil august 2012-jaanuar 2013.a toimus maksmine sularahas, kuigi kliendilaekumiste aruande kohaselt sai hageja raha siiski ülekandega. Kostja on üüri tasunud korrektselt- üür on tasutud jooksva kuuest kahe ülekandega, märkides selgitusse „Jxxx üür 1“ ja „Jxxx üür 2“. Seega ei saa makseid arvestada varasema väidetava võla katteks. Kostja leidis, et hageja on esitanud nõudeid ka alusetute summade osas- kõrgem üür, kõrvalkulud. Viimasel arvel märgitud võlgnevust pidas kostja eksituseks, sest varasematel arvetel ei olnud võlga kirjas. Kui kostja lõpetas lepingu 06.09.2013.a teadis ta, et tal on võlg, kuid ta maksis selle ajapikku ära. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja vahel oli 01.11.2011.a sõlmitud üürileping eluruumi xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxüürimiseks (t lk 15-17). Pooled ei vaidle ka, et kostja ütles lepingu üles 06.09.2013.a. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja võis esitada kostjale 2013.a septembrikuu eest arve. Kohus leiab, et 2013.a septembrikuu eest võis hageja kostjale arve esitada: 05.11.2013.a esitatud arvelt nr 13299 (t lk 49) nähtub, et arve esitati septembrikuus tarbitud teenuste eest: üldelekter, prügivedu jne ning arvel kajastub ka tagatisraha 130 eurot tagastus- sellega on tasaarvestatud osutatud teenused. Lepingu p 4.1. sätestas poole õiguse öelda leping üles teatades sellest 3 kuud ette. Nimetatud sätte kohaselt võis hageja nõuda kostjalt üüri ja teenuste eest tasumist kuni 06.12.2013.a, kuid hageja on esitanud arve vaid septembrikuu eest. Seega on arve esitatud õiguspäraselt. Kohus juhib kostja tähelepanu ka VÕS § 296 lg 3, millest tulenevalt ei vabasta asjaolu, et ta üüritud ruumi enam ei kasuta temast oleneval põhjusel (s.o kui ta ise lepingu päeva pealt üles ütleb ja ruumist lahkub) teda kohustusest tasuda üüri selle aja eest. Millised summad nimetatud arvel on asjakohased ja millised mitte, hindab kohus allpool. Hageja on asunud alates 2013.a veebruarist nõudma kostjalt üüri 140 eurot kuus. Lepingu p 2.1 kohaselt oli üüri suuruseks kokku lepitud 130 eurot kuus. Hageja teatas, et üüri tõstmiseks oli suuline kokkulepe ning lisaks on kostja nõustunud suurema üüriga oma tahteavalduste läbi: kostja on tasunud arved, mis olid esitatud suurema üür summaga. Kostja vaidles vastu ja teatas, et kokkulepet üüri tõstmiseks ei olnud. Kohus leiab, et üüri tõstmine ei ole toimunud seaduslikult, sest nimetatud kokkulepe tulnuks vormistada kirjalikult. Pooled on lepingu p

Poolte vahel oli vaidlus ka kõrvalkulude nõude õiguspärasuse üle. Lepingu p 2.2 sätestab, et lisaks üürile peab üürnik tasuma üürileandjale kõik eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud: korteri elektrienergia, vee ja kanalisatsiooni eest (vastavalt mõõturite näitudele), ühiskasutuses oleva koridori, keldri ja välisvalgustuse eest vastavalt korterite arvule (mõõturi näidu alusel), prügiveo eest (arvestus inimese kohta 3€), hooldusteenuse eest (kindel summa 15€ kuus) ning muude võimalike kommunaalteenuste eest. lepingu p 2.3 kohaselt võis nõuda ka muid eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulusid, mida lepingu p 2.2 ei ole nimetatud. Hageja esitatud arvetel nähtub, et kuni juulini 2013 (k.a) esitas hageja arveid kokku lepitud kõrvalkkulude osas, mida üürnik kasutas: vesi ja kanalisatsioon, elekter, üldelekter, prügivedu ja hooldustasu. Alates 2013.a augustikuu arvest on hageja lisanud aga ka haldustasu ja sissemaksed remondifondi. Nimetatud kõrvalkulude tasumist üürileping ette ei näe ja kohtu hinnangul ei ole nimetatud kulud ka kulud, mis kaasnevad üüritud eluruumi kasutamisega ning mida saaks lugeda põhjendatud kõrvalkuludeks lepingu p 2.2 ja 2.3 alusel. VÕS § 292 lg 1 sätestab: Lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Seega näeb ka seadus ette, et üürnik peab tasuma vaid teenused, mida kolmandad isikud osutavad selleks, et korterit oleks võimalik kasutada. Nimetatud kulud ongi elekter, küte, üldruumide/territooriumi koristamine ja korrashoid (hooldustasu), tarbitud vesi, kanalisatsioon, prügivedu. Haldustasu on hageja enda ettevõtte ülalpidamise kulu –seega pole see üürnikule vahendatav teenus ja nimetatud kulud peaks olema kaetud üürimaksega. Sissemaksed remondifondi on aga kulud, mida peab kandma eluruumi omanik seoses oma kohustusega osaleda kaasomandi valitsemisel ja korrashoiul. Sissemaksed on sihtotstarbelised (eesmärgiga koguda raha elamu remondiks või parendamiseks) ja ei ole samuti üürnikule osutatavad teenused. Kohtu hinnangul, puudus hagejal õigus kostjalt nõude haldustasu ja remondifondi sissemaksete tegemist. Eeltoodust tulenevalt on hageja esitanud kostjale perioodil august-november 2013.a (t lk 18-19, 39) alusetult arveid kokku summas 44.64 eurot (3x 14.88). Kohus leiab, et hageja on kostjale esitanud alusetult nõudeid seega kokku 124.64 euro suuruses summas ning nimetatud summas tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus arvestav nimetatud summasid allpool, kui analüüsib arvete tasumist. Ülejäänud nõude summa osas 234.52 eurot on pooltel vaidlus selle üle, kas kostja on oma makseid tasunud nõuetekohaselt kogu üüriperioodi vältel ja juhul, kui ei ole, kas hagejal oli õigus lugeda tehtud makseid varasema võlgnevuse katteks. Pooled vaidlevad selle üle, millisest perioodist kostja võlgnevus pärineb: hageja leiab, et on varasemate võlgnevuste katteks arvestanud hiljem laekunud maksed, kostja leidis, et kuna on tasunud igakuiselt määrates ära, mille eest tasub, et saanud hageja kanda tasutud summasid varasemate kohustuste katteks ja võlgnevus pärineb 2011.aaastast ning on aegunud. Samas esitas kostja ka vastuolulise vastuväite teatades, et on kõik summad alati tasunud ja mingit võlga pole tal olnud. Kohus leiab, et kostja väide tasumise kohta sularahas sai kohtus tõendatud vaid osaliselt: tunnistaja Axxxx Kxxxxxxx kinnitas, et kosta tasus üürilepingu sõlmimisel sularahas 130 eurot tagatisraha hageja juhatuse liikmele ning lepingu sõlmimisel kostja rohkem sularahas ei tasunud. Muude summade täpset tasumist, eelkõige esimese kuu üüri tasumist sularahas tunnistaja ei kinnitanud. Tagatisraha on hageja tasaarvestanud viimasel arvel, millega on hageja omaks võtnud tagatisraha saamise. Samas nähtub hageja esitatud tõenditest vastuolu: hageja esitas tagatisraha kohta arve nr 11140, 29.10.2011.a ning esimese kuu üürisumma kohta arve nr 11151 05.11.2011.a (t lk 68-69). Hageja koostatud kliendilaekumiste aruande (t lk 50) on ta lugenud tagatisraha tasutuks 08.12.2011.a laekumisega SEB Pank AS kontole

ning novembrikuu üüriraha on loetud tasutuks mitmes osas: 08.12 ja 10.12. 2011, 17.08,

Seega saab lugeda kostja kohustused täidetuks järgmiselt: - arve 11140, tagatisraha 130 eurot- tasutud sularahas hageja esindajale; - arve 11151 (november) summas 130 eurot, arvestatud tasutuks 2012.a augustis laekunud summalt; - arve 11160 (detsember) summas 224.15 eurot, tasutud 217.15 eurot jooksval kuul, 7 eurot arvestatud 2012.a augustis laekunud summalt; - arve 12001 (jaanuar) summas 229.12 eurot, tasutud jooksval kuul, - arve 12024 (veebruar) summas 235.05 eurot, tasutud jooksval kuul, - arve 12045 (märts) summas 233.90 eurot, tasutud jooksval kuul, - arve 12069 (aprill) summas 236.27 eurot, 236.20 eurot tasutud jooksval kuul; 0,07 eurot augustis 2012.a laekunud summalt, - arve 12096 (mai) summas 223.30 eurot, tasutud jooksval kuul, - arve 12124 (juuni) summas 231.82 eurot, tasutud jooksval kuul, - arve 12153 (juuli) summas 205.13 eurot, tasutud jooksval kuul, - arve 12182 (august) summas 230.63 eurot, 93.56 eurot tasutud jooksval kuul, 137.07 eurot arvestatud septembris laekunud summalt; - arve 12212 (september) summas 234.87 eurot, 97.08 eurot tasutud jooksval kuul, 137.07 eurot arvestatud oktoobris laekunud summalt, - arve 12241 (oktoober) summas 231.46 eurot, 94.39 eurot tasutud jooksval kuul, 137.07 eurot arvestatud novembris laekunud summalt, - arve 12272 (november) summas 223.95 eurot, 86.88 eurot tasutud jooksval kuul, 137.07 eurot arvestatud detsembris laekunud summalt, - arve 12305 (detsember) summas 245.25 eurot, 108.18 eurot tasutud jooksval kuul, 137.07 eurot arvestatud jaanuaris laekunud summalt, - arve 13001 (jaanuar) summas 192.32 eurot, 88.25 eurot tasutud jooksval kuul, 137.07 eurot seni tasumata, - arve 13032 (veebruar) summas 252.03 eurot, õige arve summa 242.03 eurot, tasutud jooksval kuul, enam tasutud 10 eurot, mis arvestada 2013.a jaanuari kohustuse katteks (võla jääk 127.07€); - arve 13066 (märts) summas 226.96 eurot, õige arve summa 216.96 eurot, 227 eurot tasutud jooksval kuul, enam tasutud 10.04 eurot, mis arvestada 2013.a jaanuari kohustuse katteks, (võla jääk 117.03€), - arve 13094 (aprill) summas 233.61 eurot, õige arve summa 223.61 eurot, 233 eurot tasutud jooksval kuul, enam tasutud 9.39 eurot, mis arvestada 2013.a jaanuari kohustuse katteks (jääk 107.64€), - arve 13124 (mai) summas 252.61 eurot, õige arve summa 242.61 eurot, 240.11 eurot tasutud jooksval kuul (90.11€ küll 06.06.13), seega 142.61 eurot vähem (võla jääk 110.14€); - arve 13161 (juuni) summas 192.12 eurot, õige arve summa 182.12 eurot, 192 eurot tasutud jooksval kuul, enam tasutud 9.88 eurot, mis arvestada varasema võla katteks (võla jääk 100.26€); - arve 13209 (juuli) summas 234.99 eurot, õige arve summa 224.99 eurot, 200 eurot tasutud jooksval kuul, vähem tasutud 24.99 eurot (võla jääk 125.25€); - arve 13229 (august) summas 248.23 eurot, õige arve summa 223.35 eurot; 29 eurot tasutud 05.08.2013; vähem tasutud 194.35 eurot, hageja kliendilaekumiste aruandest nähtub tasumine ka 24.08.2013.a summas 50 eurot(kostja kontolt see ei nähtu, seega tasutud muul viisil), seega vähem 144.35€ (võla jääk 269.60€); - arve 13264 (september) summas 214.77 eurot, õige arve summa 189.89 eurot, 100 eurot tasutud jooksval kuul, vähem tasutud 89.89 eurot (võla jääk 359.49€);

arve 13299 (novembris esitatud arve) summas -91.05 eurot, õige arve summa -105.93 eurot (võla jääk 253.56€). - Kostja tasus oktoobris ja novembris kokku 150 eurot- lõplik võla jääk seega 103.56 eurot. Kohus arvestas alates veebruarist 2013.a esmalt maha jooksva kuu kohustuse täitmise, mis oli kostja maksel näidatud „Jxxx üür 1“ või „Jxxx üür 2“ ning seejärel kas puudjäägi või enam tasutud summa. Kostja jäi võlgu esimese kuu üüri ja ei ole tasunud summasid ka õiges suuruses (jättes nt arvel märgitud sendid tasumata), mistõttu oli õige arvestuse pidamine keskmisest keerukam Kostja ei ole tõendanud, et ta on kohustuse nõuetekohaselt täitnud. Arvestades asjaoluga, et hageja on alates 2013.a arvestanud üüri suuremana ning on alates 2013.a augustis nõudnud lubamatuid kõrvalkulusid, kujunes kohtu arvutuste kohaselt kostja tasumata kohustuse suuruseks 103.56 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. -

Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et hageja nõue on aegunud. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna 2011.a sissenõutavaks muutunud võlgnevus loeti tasutuks 2012.a augustis tehtud maksega ning seejärel augustis tekkinud võlg järgmise kuu (septembri) maksega ja nii edasi, kujunes jooksev võlgnevus välja alles 2012.a augustist alates ja tegelik võlgnevus alles lepingu lõppemise järel. Tegemist on maksetega, mida kostja polnud konkreetselt määratlenud. Võlgnevus ei saanud kordagi päriselt likvideeritud alates 2013.a jaanuarist (see küll vähenes vahepeal, kuid jäi teatud summas ikkagi alles). Seega saab aegumist hakata arvestama 2013.a jaanuarist. TsÜS § 147 lõige 3 sätestab: kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kuna TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on aegumistähtaeg 3 aastat, lõppeks aegumine seega käeoleval juhul alles 31.12.2016.a. Hageja esitas maksekäsu avalduse 21.12.2015.a Tulenevalt TsÜS § 160 lg 2 p 3 peatus nõude aegumistähtaeg. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue aegunud. Kohus leiab, et kostja vastuväide selle kohta, et tema arvetel ei olnud kordagi märgitud võla olemasolu, ei vabasta teda kohustuse täitmisest. Kostja enda poolt esitatud tõendiga- 2013.a novembrikuu arve- on tõendatud, et lõpparvelt oli võlgnevus selgelt näha ja alates sellest ajast oli kostja oma kohustusest kindlasti teadlik. Kohtule selgitas kostja, et pidas seda eksituseks ja asja ei uurinud. Kostja selgitas kohtuistungil ka, et augustis 2013.a oli ta teadlik, et tal on võlgnevus umbes kahe kuu eest. Ta tasus mõningad summad pärast lepingu lõpetamist (tegelikkuses 250 eurot) ja ei uurinud ise hagejalt, kas tema kohustused on kõik nõuetekohaselt täidetud. Kohus leiab, et kostja ei ole käitunud heas usus- teades, et tal on täitmata kohustusi, samas teadmata kui suures summas täpselt, ei teinud ta võlga näitavat arvet saades midagi, et olukorda selgitada või kohustus täita. VÕS § 101 lg 1 p 1, 108 ja 271 tulenevalt on hagejal õigus üüri ja kõrvalkulude tasumist mittekohaselt täitnud üürnikult-kostjalt- nõuda kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 103.56 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise. Pooled on lepingus kokku leppinud täitmata kohustuselt viivise tasumise: lepingu p 2.7 on mõlemal poolel õigus nõuda vastaspoolelt viivist 0,1% kalendripäeva kohta. Võlaõigusseaduse § 101 lg 1 p 6 võib võlausaldaja nõude rahalise kohutuse täitmisega viivitamise korral kohustust rikkunud võlgnikult viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul lepingu järgselt viivise määraks lepingu p 2.7 kokku lepitud viivise määr 0,1% päevas. Lähtudes Riigikohtu lahendites 3-2-1-25-16 (p 13) ja 3-2-1-118-16 (p 17,18) avaldatud seisukohtadest tuleb käesolevalt asuda aga seisukohale, et lepingus määratud viivise määr on ebamõistlikult suur ja tühine. Tunnistaja Axxxx Kxxxxxxx ütluste kohaselt olid lepingud enne nende sõlmimist hageja poolel olemas. Lepingu vaatlusel on selge, et see on eelnevalt ette valmistatud: terve leping on trükitud ja käsitsi on lisatud vaid kostja isikukood ja allkirjad. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli lepingu sõlmimiseks kohale hageja juhatuse liige Txxxx Kxxxxx, kuid kortereid näitas Mxxxxxx Axx. Hageja ei tõendnaud, et tegemist pole varasemalt ette valmistatud lepinguga ja et kostja olid kõik lepingu punktid, sh ja viivise suurus eraldi läbi räägitud. Kohus leiab, et tegemist on siiski tüüptingimustega lepinguga. Riigikohus on eelviidatud lahendites märkinud, et kui tüüptingimustega lepingus määratud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivise määra, on nimetatud kokkulepe tühine. Käesolevat see nii ka on: lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise määr 8,25% aastas (VÕS § 113 lg 1 järgi 7%+ eesti panga kinnitatud määr 1,25%) ja kolmekordne määr seega 24,75%. Lepingu kohaselt tuleks aga aasta määraks 36,5%. Tühise kokkuleppe korral saab hageja nõuda vaid seadusjärgset määra. Kohus arvestab viivist alates ajast, millal kostja lõplik täitmata kohustuse summa välja kujunes: viimase arve 13299 maksetähtajast alates- seega alates 21.11.2013.a. Kohus arvestab viivist kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o kuni 12.12.2016. Viivis on kokku 25,57 eurot. Viivis on arvestatud järgmiselt: perioodil 21.11.2013-31.12.2013 on viivis 0,96 eurot (8,25%/100/365px103,56€x41p); perioodil 01.01.2014-30.06.2014 on viivis 4,19 eurot (8,15%/100/365px103,56€x181p); perioodil 01.07.2014-31.12.2015 on viivis 12,54 eurot (8,05%/100/365px103,56€x549p); perioodil 01.01.2016-12.12.2016 on viivis 7,88 eurot (8,0%/100/365px103,56€x347p). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõla 103.56 eurot täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 ja arvestades, et kohus rahuldas hagi umbes 1/3 suuruses ulatuses ja jagab kohus menetluskulud vastavas ulatuses ka poolte vahel: hageja kanda 2/3 kõigist menetluskuludest ja kostja kanda 1/3 kõigust menetluskuludest.

Kohus tegi kulutusi seoses tõendite kogumisega 7.44 eurot- rahuldades osaliselt tunnistaja taotluse enda sõidukulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on asja läbivaatamise kulud vastavalt TsMS § 143 p 1. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 175 eurot. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulud: riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulud 1386 eurot (käibemaksuta). Õigusabikulud koosnevad 10,5tunnist, mis kulus hagi vastuse ja dokumentidega tutvumisele, kliendiga suhtlemisele, menetlusdokumentide koostamisele ja esitamisele; 2,9 tundi kulus esindamisele kohtus ja 4 tundi kohtuistungile sõiduks , kokku ajakulu 17,4 tundi. Hageja esindaja teatas, et tema tasumäär on 90 eurot /tund ja sõiduaja eest pole väiksem, so 45 eurot/tund. Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal menetluskulusid kokku 2761.50 eurot. Menetluskulu koosneb materjalidega tutvumine, menetlusdokumentide koostamine, nõupidamised kostjaga kokku 11,75 tundi, ettevalmistus istungiks ja osalemine istungil kokku 3,5 tundi, protokolliga tutvumine 0,75 tundi, kokku 17.25 tundi. Kostja esindaja teatas, et tema tasumäär on 125 eurot /tund, millele lisandub käibemaks. Tasu õigusabi osutamise eest koos käibemaksuga 2587.50 eurot. Lisaks nimetas kostja oma menetluskuluna esindaja sõidukulu 174 eurot: marsruut Tallinn-Jõgeva-Tallinn, 290km, 0,5€/km, käibemaksuta. Vastaspoole menetluskuludele ei ole pooled vastuväiteid esitanud. Pooled on esitanud taotlused õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1 ja p 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohus leiab, et mõlema esindaja aja kulu on vastavuses nende poolt menetluses esitatud menetlusdokumentide mahu ja asja keerukusega. Kohus leiab aga, et arvestades kostja poolt menetlusdokumentides esitatud seisukohtade omavahelist vastuolu ja asjakohatudi taotlusi, mille sisu ja eesmärk oli ebaselge (tasaarvestuse taotlus), ei ole kostja esindaja töötasu tunnimäär vastavuses tema kvalifikatsiooni ja oskustega. Kohus möönab, et pool võib vabalt esindajat valida, kuid vastaspool ei pea materiaalselt vastutama selle eest, kui valitakse puudulikult pädeva ja seejuures ülehinnatud esindaja. Niinimetatud ülehinnatud esindaja kasutamine on selle esindaja valinud poole risk. Kohus möönab, et riigikohtu senises praktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (nii käibemaksuga kui käibemaksuta) (1.10.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, 13.11.2013. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-115-13). Käesolevalt on kostja esindaja tasuks 125 eurot /tund, millele lisandub käibemaks. Põhimõtteliselt ületab tasumäär riigikohtu poolt aktsepteeritavaks loetud tasumäär küll ainult 5 euroga, küdi nagu kohus eelpool leidis, on tasumäär konkreetse esindaja tegevust arvestades liiga kõrge. Kohus leiab, et põhjendatuks tuleb lugeda tasumäära sumas suuruse kui hageja esindajal: 90 eurot/tund, millel lisandub käibemaks. Kokku põhjendatud esindamisega seotud kulud 1057.50 eurot, mille lisandub käibemaks, kokku 1268.40 eurot

Kohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja esindaja tasu taotlus sõidule kulunud aja hüvitamise osas. Kohus leiab, et nimetatud ajakulu ei saa lugeda põhjendatud kuluks. Riigikohus on tsiviilasja 3-2-1-64-13 lahendi p 13 leidnud järgmist: “Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib eelkõige olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest“. Seega ei ole põhjendatud hageja esindaja kulu summas 180 eurot. Kostja esindaja on palunud lugeda põhjendatud menetluskuluks sõidukulu summas 174 eurot. Kostja esindaja kulude arvestus on arvestuslik. Kohus leiab, et kulude nõue on ebamõistlikult suur. Kohus nõustub, et teekond kohtuistungile oli kokku 290 kilomeetrit, kuid on seisukohal, et kostja nimetatud ühe kilomeetri maksumus on ebamõistlikult kõrge. Arvestades keskmisi autokütuse hindu 1.00-1.10€/liiter ja asjaolu, et tänapäeval ei kuluta autod kütust rohkem kui 10liitrit 100kilomeetrile, tuleks keskmiseks kilomeetri hinnaks 0.1-0.11 eurot. Kohus võtab arvesse ka autoga seotud püsikulusid ning leiab, et kilomeetri hinnaks saab lugeda 0.12 eurot. Seega on põhjendatud sõidukulud 34.80 eurot. Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatuks järgmised poolte menetluskulud: hagejal riigilõiv 175 eurot ja kohtuvälised kulud 1206 eurot, kokku 1381 eurot; kostjal kohtuvälised kulud 1268.40 eurot ja sõidukulu 34.80 eurot, kokku 1303.20 eurot. Kuna kohus jagas poolte vahel menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise osale, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 868.80 eurot (2/3 1303.20 eurost) ning kostjalt hageja kasuks välja mõista 460.33 eurot (1/3 1381 eurost). Muus osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohus tasaarvestab TsMS § 169 lg 1 tulenevalt poolte menetluskulud ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 408.47 eurot. Riigi kasuks mõistab kohus välja tunnistaja tasu järgmiselt: hagejalt 4.96 eurot; kostjalt 2.48 eurot. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.