Kohustada XXXX tasuma XXXX menetluskulud D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS-i arvelduskontole nr EE472200221049641283, selgitusega: “XXXX menetluskulud tsiviilasjas nr 2-15-16130”.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XXXX tasuda XXXX käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-15-16130 Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.XXXX(hageja) esitas 28.10.2015 Harju Maakohtule hagi XXXX(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahju kohtu õiglasel äranägemisel.
2.Hagiavalduse kohaselt lõi kostja 28.07.2012 kella 00.00 ajal Tallinnas Kullerkupu 20 lähistel hagejat rusikaga näkku, põhjustades sellega hagejale füüsilist valu ja tervisekahjustuse: hematoom vasaku silma nurgas ning ninaluude nihketa murru. Seejärel võttis kostja hageja kõrist kinni, kägistas hagejat ja lõi teda vähemalt viiel korral jalaga kõhtu, põhjustades hagejale füüsilist valu ja marrastused kaelal. 05.08.2012 kella 20.40 paiku, kui alaealine hageja soovis pääseda koju, lõi kostja uuesti hagejat rusikaga näkku, mille tulemusena hageja kukkus ja tundis füüsilist valu. Kostja käitumine kvalifitseeriti karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi ja ta tunnistati süüdi Harju Maakohtu 13.05.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-1918. See otsus jäi jõusse ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2014 otsusega. Lõplikult jõustus kostja süüditunnistamine ülalnimetatud kuritegudes 25.01.2015. Nimetatud kohtuotsustega on leidnud tõendamist, et kostja on tekitanud hagejale kehavigastused ja põhjustanud valu, millega on põhjustatud hagejale mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude õigus tekkis hagejal alates 25.01.2015, mil jõustus otsus kostja süüditunnistamise kohta.
3.Kostja poolt avaldatu ei vasta tõele. Kostja provotseerib teadlikult ja sihilikult hageja perega konflikte eesmärgil saada hageja emalt kätte osa kinnistust asukohaga Kibuvitsa 4, Tallinn. Pärast konflikti tekitamist üritab kostja näidata end süütu kannatajana, kuid nagu on näha ka tema süüdimõistmisest, ei suuda ta sageli oma kunstlikult kujundatud rollis püsida. Kostja süüdimõistmine jõustus 25.01.2015. Alates sellest ajast hakkas kulgema tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg-s 1 ettenähtud hagi esitamise tähtaeg, kuna teatavasti ei ole kostja kunagi tunnistanud ega tunnista ka oma vastuses, et ta hagejale üldse mingeid vigastusi põhjustas. Seega ei saa hageja esitada hagi isiku vastu, kes eitab, et tema tegevus hagejale kahju põhjustas enne selle isiku jõustunud kohtuotsusega süüditunnistamist, kuna enne seda ei ole nõue muutunud sissenõutavaks. Kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasjas nr 1-14-1918 tekkis hagejal õiguslik alus kostja vastu nõude esitamiseks. Enne kostja süüditunnistamist ei olnud võimalik ega ka mõistlik tema vastu hagi esitada põhjusel, et ei olnud teada, kas kostja tunnistatakse kuriteos süüdi või mitte ning tulenevalt sellest kas hagejal tekib õigus kostja vastu nõue esitada või mitte.
2-15-16130 Kostja käsitleb aegumistähtaja algust ebaõigesti. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Aegumistähtaja kulgemine algas 25.01.2015. Enne seda ei olnud hageja nõue sissenõutav. Lisaks sätestab TsÜS § 153 lg 2, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Nõue ei ole aegunud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata.
4.Kostja ei ole kunagi menetluses omaks võtnud, et ta on hagejale mittevaralist kahju tekitanud hageja löömisega. Kostja jätkuv seisukoht oli, et hoopis hageja on temale kallale tunginud ja/või on ta hagejat rünnates tegutsenud hädakaitse seisundis. Seega ei olnud hagejal põhjust esitada kostja vastu mittevaralise nõudega hagi olukorras, kus ei olnud teada, kas kostja kriminaalasjas üldse süüdi tunnistatakse või mitte. Hageja ootas õigusselguse saabumist. Nõude aegumine algab 25.01.2015, mil hagejal oli või pidi olema selge, et tal on tekkinud nõue kostja vastu. Hageja on käesolevas tsiviilasjas esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole kriminaalmenetluses riigilõivuvaba. Hagejal puudus arvestades kostja käitumist ja väiteid põhjus esitada nn „ennatlik hagi“ olukorras, kus ei olnud teada, kas kostja hageja ründamises ja löömises süüdi tunnistatakse või mitte. Teoreetiliselt võib arutleda ka selle üle, et hageja pidi kostja vastutusest ja/või õigusvastasest käitumisest teada saama hiljemalt toimiku tutvustamisel, prokuratuuri poolt kannatanuna ülekuulamisel või muu menetlustoimingu läbiviimisel kriminaalasjas, kus hagejale oli või pidi olema juba selge, et kostja on kriminaalasjas vähemalt kahtlustatav. Olid ju varasemad kostja väited kõik sellised, et hageja oli hoopis teda rünnanud. Prokuratuuril oli ka kohustus selgitada hagejale tema õigusi esitada kostja vastu nõue. Seega peab kostja juhul, kui ta tugineb hagi aegumise vastuväitele, tõendama, et hageja oli või pidi olema teadlik oma nõude tekkimisest kostja vastu kriminaalmenetluses. Selliseid tõendeid ei ole kostja kohtule esitanud. Nõue ei ole aegunud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ning vaheotsuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja vaidles hagile vastu ning palus kohaldada asjas aegumist.
6.Pooled on sugulased ja elavad naabritena elumajas aadressil Kibuvitsa tn 4, Tallinn. Hageja on kostja õepoeg ja kostja arvates ei ole hageja ema kostja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kasvatamisesse eriliselt panustanud. Hagejal tekkisid alaealisena probleemid õiguskuuleka käitumisega, vargused, suitsetamine, pidev alkoholi tarbimine, narkootikumid ja koolikohustuse täitmata jätmine. Hageja kasvades lisandus vägivaldne käitumine, millele kõigele hageja ema (kostja õde) vaatas „läbi sõrmede“. 31.04.2012 korraldas hageja elamu hoovis lärmaka peo, mis algas kell 19.00 ja kestis enam kui 25 tundi. Peol tarbiti ohtralt alkoholi, lagastati maja koridor ja ümbrus. Korralekutsumisele hageja ei allunud, vaid ähvardas asjad selgeks rääkida kostja üheksa aastase tütrega. Pidu lõpetas kostja poolt väljakutsutud politsei, kes viis hageja kainenema. 03.07.2012 öösel kella 00.15 paiku käis joobes hageja kostjat ähvardamas, kuna kostja oli üritanud oma õele verbaalselt selgitada, et hageja käitumine on pehmelt väljendudes taunitav ning pidevad joobes alaealiste peod kinnistul on lubamatud. 07.07.2012 hommikul kella 08.35 paiku peksis joobes hageja kurikaga puruks hoovis parkivad kostja perekonnale kuuluvad autod, mille osas alustati kriminaalmenetlust ja mille raames tuvastati hageja süüline
2-15-16130 käitumine. Antud lõhkumisega põhjustatud varalise kahju osas on jõustunud ka kohtulahend tsiviilasjas 2-14-1344. Hageja ega ka hageja ema ei nõustunud kohtulahendit vabatahtlikult täitma ja otsus täideti alles hiljuti kohtutäituri vahendusel. Lisaks tungis alkoholijoobes hageja 07.07.2012 hommikul sellesama kurikaga ebaseaduslikult kostja korterisse, kus viibisid nii kostja kui ka tema alaealine tütar. Ka selles osas oli alustatud kriminaalmenetlust, kuid menetlus lõpetati seoses hageja kui alaealise suhtes muude mõjutusvahendite kohaldamise tõttu. Ka nimetatud määrusest nähtub, et hagejat on väärtegude eest karistatud 11-korral ja Alaealiste komisjonis on olnud arutamisel hageja tegevus seoses pisivarguse, koolikohustuse täitmise, alkoholi tarbimise ja kanepi suitsetamisega. 28.07.2012 ja 05.08.2012 leidsid aset sündmused, mida on kirjeldatud kriminaalasjas nr 1-14-1918, kuid milles kostja enesel süüd ei näe. Arvestades hageja vägivaldsust ning 07.07.2012 hageja poolt toimepandut, on kostja jätkuvalt seisukohal, et käitus hagejat rünnates hädakaitse seisundis või oli muul moel hageja käitumisest provotseeritud. 12.08.2012 kell 23.30 käis tugevas joobes hageja taaskord kostjat ähvardamas ja lahkudes teatas, et „sina sured esimesena“. Seega on asjaoludest nähtuvalt ilmne, et pooltevahelised suhted on pingestatud eelkõige hageja pideva õigusvastase käitumise tõttu. 25.01.2015 jõustus kostjat süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas 1-14-1918. Hagis esitatud nõude aluseks on väidetavalt kostja poolt tekitatud tervisekahjustused (õigusvastane kahju), mis tulenevad sündmustest, mis leidsid aset 28.07.2012 kella 00.00 ajal ja 05.08.2012 kella 20.40 ajal. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja sai teada nii väidetavast kahjust kui ka väidetavast kahju tekitajast, st kostjast, vastavalt 28.07.2012 kella 00.00 ajal ja 05.08.2012 kella 20.40 ajal. Seega on ilmne, et väidetavates kahjujuhtumitest kuni hagi esitamiseni kohtule on möödunud hagi kohtusse esitamise seisuga 28.10.2015 enam kui kolm aastat. Hageja nõue on aegunud. Seega taotleb kostja kohtult nõude aegumise arvesse võtmist ja palub teha vaheotsuse kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 3.
7.Hageja seisukohad ei tulene ega põhine seadusel ja on seletatavad seaduse mittetundmisega (lisaks prokuratuurile etteheited tehes), mis aga ei ole vabandatav. Antud juhul ei ole aegumise kohaldamise küsimuses oluline tuvastada, mitte kostja teadmine, vaid hageja teadmine. Seega ei oma asjas tähtsust, kas ja millal on kostja hageja löömist tunnistanud. Oluline on vaid see, millal hageja sai teada kahjust ja talle kahju põhjustanud isikust. Seejuures ei ole oluline, kas kostja on kriminaalkorras süüdi tunnistatud või mitte. Hagejal oleks olnud võimalik tõendada talle kahju tekitamist ka tsiviilkohtumenetluse korras ja asja eelnev menetlemine kriminaalkorras pole seaduse kohaselt kohustuslik. Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt justkui kostja peaks antud asjas tõendama, et hageja oli või pidi olema teadlik oma nõude tekkimisest kostja vastu kriminaalmenetluses. Hageja oli kriminaalmenetluses kannatanu ja tuleb eeldada, et nii uurija, prokurör kui ka kohus tutvustasid kannatanule tema õigusi, sh ka õigust esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi, mis oleks vähemasti kaasa toonud nõude aegumise peatumise kriminaalmenetluse ajaks. Kannatanu kriminaalasjas mingit tsiviilhagi ei esitanud. Seega oli hageja poolt hagi esitamise ajaks, s.o 28.10.2015, nõue aegunud.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning seega puudub alus hagi rahuldamiseks.
2-15-16130
9.Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud hagis esitatud nõude suhtes aegumise kohaldamist. Vastavalt TsMS § 449 lg-le 3 võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse kohta, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
10.Hageja nõude aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalune nõue tuleneb. Hageja on esitanud kostja vastu õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tuginedes väitele, et kostja tekitas talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Nimetatud nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 lg 1 alusel.
11.TsÜS § 153 lg 1 sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 153 lg 2 näeb ette, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kohus märgib, et üldjuhul on otstarbekas esmalt tuvastada, kas kahju tekitamisest on möödunud 30 aastat või enam. Kui see on nii, siis on nõue TsÜS § 153 lg 2 järgi aegunud. Peaks aga kahju põhjustanud teost või sündmusest olema möödas vähem kui 30 aastat, tuleb järgmisena kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi saama teada nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam. Jaatav vastus sellele küsimusele tähendab, et nõue on ikkagi aegunud (TsÜS § 153 lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga nõue aegunud ei ole (vt analoogia korras ka Riigikohtu 22.02.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-106-12, p-d 36-38; 01.06.2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-16, p 19).
12.Kuna hageja nõude aluseks olevad kostja teod leidsid vaidlustamata asjaolude kohaselt aset 28.07.2012 ja 05.08.2012, ei ole TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud (absoluutne) 30-aastane aegumistähtaeg möödunud. Seega vajab selgitamist, kas hageja nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 1 järgi. Selleks tuleb esmalt lahendada küsimus, kunas kõnealune aegumistähtaeg kulgema hakkas ehk millal hageja sai kahjust ja kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 153 lg 1 mõttes teada.
13.Kohus selgitab, et TsÜS § 153 lg 1 tähenduses peab teadmine kahjust hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab, kui kannatanul (hagejal) on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud teadma. Üldjuhul võib eeldada, et kriminaalasjas kannatanu (hageja) teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Samas ei ole välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama
2-15-16130 kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, nt juhul, kui ta on kahju põhjustanud teo vahetu tunnistaja ja tunneb teo toimepanijat (vt analoogia korras nt Riigikohtu 01.06.2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-16, p 21). Sellisel juhul hakkab TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg üldiselt kulgema juba kahju põhjustanud teo toimepanemisest.
14.Hagiavalduse kohaselt lõi kostja 28.07.2012 kella 00.00 ajal Tallinnas Kullerkupu 20 lähistel hagejat rusikaga näkku, põhjustades sellega hagejale füüsilist valu ja tervisekahjustuse: hematoom vasaku silma nurgas ning ninaluude nihketa murru. Seejärel võttis kostja hageja kõrist kinni, kägistas hagejat ja lõi teda vähemalt viiel korral jalaga kõhtu, põhjustades hagejale füüsilist valu ja marrastused kaelal. Kostja lõi hagejat uuesti rusikaga näkku 05.08.2012 kella 20.40 paiku, mille tulemusena hageja kukkus ja tundis füüsilist valu. Vaidlustamata asjaolude kohaselt tunnistati kostja Harju Maakohtu 13.05.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-1918 süüdi KarS § 121 järgi eelnevalt (hagis) nimetatud sündmustes. Viidatud otsus jõustus 25.01.2015. Vaidlus puudub ka selles, et pooled on sugulased (hageja on kostja õepoeg) ja nad elavad naabritena elumajas aadressil Kibuvitsa 4, Tallinn. Seega tundis hageja tegude toimepanijat (kostjat). Kohtu hinnangul on Harju Maakohtu 13.05.2014 otsusest kriminaalasjas nr 1-14-1918 (vt tl 6-15) nähtuv hageja teadmine talle füüsilise valu ja tervisekahjustusega tekitatud kahjust ja kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 153 lg 1 mõttes piisav, lugemaks selles sättes ette nähtud aegumistähtaja kulgemine alanuks. Seda ei muuda asjaolu, et kostja ei tunnistanud end kohtueelses menetluse ega kohtus kuriteos süüdi olevaks. Asjaolu, et kahju tekitaja (kostja) eitab oma vastutust, ei välista TsÜS § 153 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist. Kui õigustatud isikul (hagejal) on teada kahju ja kahju hüvitamiseks kohustatud isik (kostja), nagu see antud juhul oli, pole kohustatud isiku (kostja) enda avaldustel TsÜS § 153 lg-s 1 nimetatud teadasaamise seisukohast tähtsust. Praeguses asjas ei ole alust ka väita, nagu saanuks kannatanu (hageja) kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada alles kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus. Asjaolu, et kostja süüdimõistmise otsus jõustus 25.01.2015, ei mõjuta hageja teadasaamist kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust.
15.Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus (vt ka Riigikohtu 23.05.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7). TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kohus on tuvastanud, et hageja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust (kostjast) teada talle füüsilise valu ja tervisekahjustuse tekitamise päeval, s.o vastavalt 28.07.2012 ja 05.08.2012. Seega tulnuks hagejal TsÜS § 153 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise nõue esitada esimese sündmuse osas hiljemalt 28.07.2015 kell 24.00 ja teise sündmuse osas hiljemalt 05.08.2015 kell 24.00. Tsiviilasja esemeks olev hagi on kohtule esitatud 28.10.2015, seega pärast aegumistähtaja lõppu.
2-15-16130
16.Seoses hageja väidetega märgib kohus veel järgmist. TsÜS § 153 lg 2 on kombineeritud sama paragrahvi lõikega 1, st seda kohaldatakse vaid maksimaalse aegumistähtajana ning see ei oma tähendust, kui hageja nõue on juba aegunud lõike 1 järgi. Hageja käsitlus sellest, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole kriminaalmenetluses riigilõivuvaba ja ennatliku hagi esitamisest, on asjakohatud. KrMS § 38 lg 3 kohaselt on kriminaalmenetluses riigilõivuvaba tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes. Samas saab kuni 31.12.2014 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 (praegu kehtiva RLS § 22 lg 1 p 12) kohaselt mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitada ka kriminaalmenetluses riigilõivuvabalt, kui hagi esitatakse kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt nt Riigikohtu 12.05.2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p-d 12 ja 13; 26.02.2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-13, p 11). Seega kehtib riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel ka kriminaalmenetluses. Samuti oleks hageja saanud esitada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude koheselt tsiviilkohtule, kuigi tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluse raames oleks andnud kannatanule mitmeid eeliseid võrreldes sama nõude esitamisega tsiviilkohtumenetluse korras. Näiteks oleks saanud kannatanu tsiviilhagis tugineda olulisel määral prokuratuuri kogutud tõendusteabele, mistõttu oma nõude kaitsmine kannatanuna kriminaalmenetluses on enamasti lihtsam kui hagejana tsiviilkohtumenetluses. Lisaks on tsiviilhagi avalduse sisu- ja vorminõuded kriminaalmenetluses võrreldes tsiviilkohtumenetlusega mõnevõrra leebemad.
17.Lähtudes ülaltoodust, jätab kohus hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud asjas jätta hageja kanda.
19.Järgnevalt hindab kohus, millised kostja menetluskulud tuleb hagejalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
20.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et
2-15-16130 kostjal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas kostja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.
21.TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
22.Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja (vt tl 98-99), mille järgi on tema menetluskuludeks õigusabikulud summas 1254 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjast nähtub, et tsiviilasja menetluse käigus on kostjale osutatud õigustoiminguid kokku 9 tunni ja 30 minuti ulatuses, tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa ka muul põhjusel käibemaksu tagasi küsida (TsMS § 174 lg 10). Kostja märkis, et kuna tema eest on kandnud/kannab kulud kindlustusfirma, siis tuleb need hagejalt välja mõista küll kostja kasuks, kuid hagejal tuleb need väljamõistmisel kostja nõusolekul üle kanda D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS-i arvelduskontole nr EE472200221049641283, selgitusega :“XXXX menetluskulud tsiviilasjas nr 2-15-16130”. Kuna kindlustusteenus on vastavalt käibemaksuseadusele käibemaksuvaba, siis ka kindlustus ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu kulud tuleb välja mõista ikkagi koos käibemaksuga. Veel kinnitas kostja, et kõik kulud on vajalikud, põhjendatud ja täies ulatuses seotud kohtumenetlusega tsiviilasjas 2-15-16130. Kostja palus menetluskulud välja mõista koos seadusest tuleneva viivisega.
23.Hageja arvates on kostja menetluskulude arvestus selgelt ülepaisutatud. Hageja hindas kostja töö maksimaalseks vajaduseks 2 tundi ja 30 minutit ning esitas kogu ülejäänud summale vastuväite.
24.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
25.Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist keskmisest keerulisema menetlusega. Seejuures tuleb arvesse võtta ka asjaolusid, et käesolevat tsiviilasja menetleti kirjalikus menetluses, kohtuasja materjalide maht ei ole suur ning menetlus on ajaliselt kestnud veidi üle aasta.
26.Kohus on seisukohal, et esindaja toimingud olid kostja esindamiseks vajalikud ja toimingute ajakulu vastab tsiviilasja sisule ja mahule ning on põhjendatud 9 tunni ja 30 minuti ulatuses. Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti hageja poolt kohtule
2-15-16130 esitatud menetlusdokumendi suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega. Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud.
27.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kostja esindaja tunnitasu suuruseks on 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja esindajaks on vandeadvokaat, peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.
28.Lähtudes eelnevast on kostja esindaja põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 1045 eurot (9,5 h x 110 eurot), millele lisandub käibemaks 20%, seega kokku 1254 eurot.
29.Kokkuvõttes mõistab kohus hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1254 eurot (koos käibemaksuga). Vastavalt kostja taotlusele, tuleb hagejal tasuda kostja menetluskulud D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS-i arvelduskontole nr EE472200221049641283, selgitusega: “XXXX menetluskulud tsiviilasjas nr 2-15-16130”.
30.Menetluskulude hüvitamisel soovis kostja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peab hageja kostjale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
31.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.