V.L. hagi Eesti Vabariigi vastu kutsehaiguse hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
2490,48 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.L. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): V.L. (ik: XXX), esindaja advokaat Heiki Kuningas Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik Sotsiaalministeeriumi kaudu Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus Keskkonnaministeeriumi kaudu Riigimetsa Majandamise Keskus, esindaja Mare Hiiesalu
esindajad
Tartu Maakohtu 9. juuni 2016 otsus
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. juuni 2016 otsus muutmata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
V.L. (hageja) esitas 09.12.2014 maakohtule Eesti Vabariigi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista välja kostjalt Sotsiaalkindlustusameti kaudu 12 008,76 eurot ja alates 01.12.2014 igakuiselt 406,48 eurot, mida indekseerida iga aasta 1. aprillil avaldatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 312 järgse pensioniindeksiga, ning Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kaudu 2161,19 eurot ja alates 01.12.2014 igakuiselt 106,10 eurot, mida indekseerida iga aasta 1. aprillil avaldatud TTOS § 312 järgse pensioniindeksiga. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 11.01.1966 kuni 01.03.1992 Tartu Metsamajandis ja 01.03.1992 kuni 31.12.1998 RMK Alatskivi metskonnas. VEK-i 03.07.2001 otsusega nr 8310 tuvastati hagejal kutsehaigus. Kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määr on 60%, hagejal on keelatud erialane töö, mistõttu kutsealane tervisekadu on 100%. RMK on tasunud hagejale hüvitist alates 2001. a. RMK ei ole kohaldanud indekseerimist. 23.04.2012 teatas RMK hagejale, et hüvitise nõudes peab ta pöörduma ka Lõuna Pensioniameti Tartu büroo poole, kes vastutab kuni 1992. aastani töötatud aja eest. Seega sai hageja teisest kahju tekitajast ehk Sotsiaalkindlustusametist teada 23.04.2012. Sotsiaalkindlustusamet asus 14.01.2013 otsuses seisukohale, et hüvitab kutsehaigusest tingitud lisakulutused, kuid mitte kutsehaiguse hüvitist, kuna puudub kahju. Oma otsusega on Sotsiaalkindlustusamet hageja nõuet osaliselt tunnustanud ning seega on nõue Sotsiaalkindlustusameti vastu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 kohaselt tähtaegne. Isegi kui Sotsiaalkindlustusameti käitumist ei saa lugeda nõude tunnustamiseks, on hagi tähtaegne põhjusel, et hageja sai kostjast teada alles 23.04.2012.
2.Kostja vaidles hagile vastu. RMK vastuväidete kohaselt möönis RMK 2001. a võimalust, et hageja kutsehaigus võib olla põhjustatud töötamisest Alatskivi metskonnas, ja alustas hüvitise maksmist. Hüvitise suuruseks arvutati esmalt 40%, alates 2002. a 60% keskmisest töötasust vastavalt kutsehaigusest tuleneva püsiva töövõimetuse määrale. Hüvitisest arvestati maha kutsehaiguse tõttu saadav töövõimetuspension. Hüvitist on indekseeritud iga aasta 1. märtsil tarbijahinnaindeksiga. Alates 2012. a juunist ei ole hüvitist vähendatud pensioni võrra, samas hakati juhinduma Riigikohtu seisukohast 07.12.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 (p 12), millest tuleneb, et sissetuleku kaotuse eest makstava igakuise hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd kutsehaigusest põhjustatud töövõimetuse protsent suurendab kogutöövõimetuse protsenti võrreldes üldhaigestumisest põhjustatud töövõimetuse protsendiga. Kuna RMK ja tema õiguseellase juures töötamise aeg moodustab 20,70% koguajast, mis võis põhjustada kutsehaiguse, siis maksab RMK hüvitisest 20,70%. Sellest tulenevalt arvestati RMK-s 2014. a detsembrikuu eest hagejale hüvitist 30,37 eurot. Sotsiaalkindlustusamet leidis, et hageja nõue on aegunud. Hageja pidi kutsehaigusest tulenevast varalisest kahjust olema teadlik hiljemalt 03.07.2001 ning alates sellest kuupäevast muutus sissenõutavaks ja hakkas aeguma ka Sotsiaalkindlustusameti vastu esitatud töövõime
vähenemisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-te 1 ja 2 ning TsÜS § 153 lg 1 järgi aegus hageja nõue 01.07.2005. Kutsehaigusest tulenevate lisakulutuste hüvitamise nõude tunnustamine ei katkesta aegumist kutsehaigusest tuleneva saamata jäänud töötasu hüvitamise nõude osas. Põhjendamatu on hageja väide, et ta sai kahju tekitanud isikust teada 23.04.2012. Hageja teadis, et kutsehaigus on seotud töötamisega Tartu Metsamajandis, teada saamine nõude seaduse alusel üleminekust Sotsiaalkindlustusametile ei ole aegumise seisukohalt oluline. Kostja taotles aegumise kohta vaheotsuse tegemist. Hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna tema sissetuleku kaotuse põhjustas üldhaigestumine.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 9. juuni 2016 otsusega hagi aegumise tõttu osaliselt rahuldamata osas, milles V.L. palus Eesti Vabariigilt välja mõista igakuine hüvitis 235,86 eurot ületavas osas ja ühekordne hüvitis 6370,19 eurot ületavas osas. Maakohus jättis aegumise kohaldamata ja otsustas jätkata asja menetlust osas, milles V.L. palus Eesti Vabariigilt välja mõista igakuine hüvitis 235,86 eurot ja ühekordne hüvitis 6370,19 eurot ning indekseerida igakuist hüvitist alates 1. aprillist 2015 iga aasta 1. aprillil avaldatud TTOS § 312 järgse pensioniindeksiga. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt kutsehaigusest tingitud saamata jäänud töötasu. Tegemist on kehavigastusest tingitud kahju hüvitamise nõudega, mille aegumistähtaeg on VÕSRS § 9 lg-te 1 ja 2 ning TsÜS § 153 lg 1 järgi kolm aastat alates 01.07.2002. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi (3-2-1-199-13, p 12). Ekslik on hageja seisukoht aegumise alguse kohta 23. aprillist 2012. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tuleb aegumise algusele kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine algas enne 01.07.2002. Sel ajal kehtinud TsÜS § 116 järgi algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seega hakkas aegumine kulgema hiljemalt ajast, mil hageja sai teada sellest, et tal kutsehaiguse tõttu kahju tekkis. Hiljemalt sel ajal pidi hageja teadma ka kahju põhjustanud isikust, kuivõrd hageja pidi teadma, milliste tööandjate juures ta on töötanud. Ekslik on hageja käsitlus, et talle kahju tekitanud isikuks on Sotsiaalkindlustusamet. Tegemist on riigiasutusega, kellele kahju hüvitamise kohustus on üle läinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel, mitte hagejale kahju tekitanud isikuga. Aegumistähtaeg kolm aastat alates 01.07.2002 möödunuks 30.06.2005. Hagi on esitatud 09.12.2014. Seega ei ole esitatud nõue aegunud üksnes juhul, kui vahepeal on aegumine katkenud või peatunud. Samas on kostja RMK kaudu maksnud hagejale igakuist hüvitist kutsehaiguse tõttu saamata jäänud tulu eest. Nõude tunnustamiseks saab pidada selle täitmist. Kostja esitatud tabelist nähtub, et kostja tasutud summad on oluliselt väiksemad kui 512,58 eurot kuus, mida hageja hagis nõuab. Nõude osalist tasumist saab lugeda terviknõude tunnustamiseks üksnes juhul, kui tasumisest mingil viisil nähtub, et kohustatud isik möönab ülejäänud kohustuse olemasolu, ja üksnes osas, milles kohustuse olemasolu mööndakse. Praegusel juhul saab lugeda, et kostja on tunnustanud hageja nõuet tehtud maksete suuruses ning üksnes selles osas on ka aegumine katkenud. Kostja on maksnud hagejale juunist 2011 kuni maini 2012 hüvitist 235,86 eurot kuus, millest on arvatud maha tulumaks. Hiljem on olnud maksed oluliselt väiksemad. Seega katkes hageja nõude kolmeaastase aegumistähtaja kulgemine ja algas uuesti 235,86 euro suuruse kuumakse suuruses osas viimati mais 2012. Seega selles osas ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Nõude ülejäänud osas ei ole esitatud asjaolusid, mis oleksid aegumise katkemise või peatumise aluseks, mistõttu igakuiste maksete nõue on ülejäänud osas aegunud ning hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata.
Eelmises punktis toodust tingituna on osaliselt aegunud ka hageja ühekordse kahju hüvitise nõue, kuivõrd see põhineb asjaolul, et kostja ei ole tasunud igakuiseid makseid alates 01.05.2012 kuni hagi esitamiseni hageja nõutud suuruses. Hageja ühekordse hüvitise nõue ei ole aegunud üksnes osas, mis moodustub aegumata kuumaksetest. Hagi kohaselt koosneb hageja ühekordse hüvitise nõue 31 kuu hüvitisest, millest on maha arvatud kostja tasutud 941,47 eurot. Seega on hageja ühekordse hüvitise nõue aegumata 6370,19 euro ulatuses (31 × 235,86 – 941,47), ülejäänud osas on see aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue indekseerida hüvitis alates 01.04.2015 on suunatud hagi esitamise ajaga võrreldes tulevikus toimuva kahju suurenemise hüvitamiseks, mistõttu see nõue ei ole aegunud. Aegumise katkemist ei mõjuta asjaolu, et kohustus hüvitada hagejale kahju on kostjal tekkinud kahel erineval alusel (RMK kaudu tööandja vastutus tekkinud kahju eest ja Sotsiaalkindlustusameti kaudu nõude seadusejärgse ülemineku tõttu kostjale TTOS § 314 lg 1 alusel) ning makseid on teinud kostja RMK kaudu. TsÜS § 25 lg-te 2 ja 3 kohaselt on isikuks, kes saab nõuet tunnustada, riik. Kostja maksis RMK kaudu hagejale hüvitist kuni 2012. aastani täies ulatuses, seega ka osas, mille peaks tasuma Sotsiaalkindlustusamet. Olukorras, kus hageja sai kostjalt tervikulatuses hüvitist, ei olnud tal põhjust kostja vastu kohtusse nõuet esitada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 9. juuni 2016 otsuse tühistamist ja menetluse jätkamist nõude täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, kas ja millise juriidilise isiku õigusjärglane RMK on. Hageja tööandjad tegutsesid kõik samadel tegevusaladel nagu RMK. Kuivõrd RMK tasus hüvitist, oli loogiline arvata, et RMK on ainsana kutsehaigusest tekkinud õigussuhte pooleks. Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht nagu pidanuks hageja 2001. a teadma, et Sotsiaalkindlustusamet on isikuks, kelle vastu tuleb hageda; 2) on RMK 06.05.2016 vastuses märkinud, et 15 aastat tagasi tegi kohalik metskond otsustuse hakata hüvitist maksma. Kuna asjas on üks ja terviklik kostja (Eesti Vabariik), siis juhul kui kunagi on mingi osa kostjast nõuet tunnustanud, siis laieneb see tunnustamine kostjale tervikuna ja hagi aegumine on katkenud; 3) tasus RMK hagejale hüvitist täies ulatuses, kuid ei kohaldanud indekseerimist ei keskmise töötasu ega hüvitise arvutamisel ja seetõttu on hüvitis ebaõigesti arvutatud. Kui RMK lõpetas hüvitise täies ulatuses maksmise ja lähtus vaid oma osa suurusest, siis sellega lõpetas ta hüvitise maksmise osas, mida ta maksis Sotsiaalkindlustusameti eest. See tähendab, et riik lõpetas hüvitise täies mahus maksmise, leides, et hüvitist peavad tasuma erinevad riigiasutused. 23.04.2012 teatas RMK, et hüvitise maksmise kohustust peavad kandma nii RMK kui ka Sotsiaalkindlustusamet. Sellest johtuvalt esitas hageja nõude, kus kostjaks on küll riik, kuid läbi erinevate riigiasutuste. Eeltoodust tulenevalt ei ole nõue aegunud.
5.Eesti Vabariik sotsiaalministeeriumi kaudu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ja hageja menetluskulude tema enda kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt jääb vastustaja varasemalt kohtule esitatud seisukohtade juurde ning nõustub üldjoontes maakohtu põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. juuni 2016 otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ning põhjendatult leidnud, et hageja nõue on osaliselt aegunud.
7.1.Maakohtu otsuse kohaselt tuvastati hagejal 03.07.2001 kutsehaigus ja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määr 60%. Alates 2001. a on kostja (RMK) tasunud hagejale igakuiselt hüvitist. Hageja esitas maakohtule hagi 09.12.2014, milles leidis, et talle on makstud hüvitist ettenähtust vähem ning tema nõue ei ole aegunud. Apellatsioonkaebuses on hageja endiselt seisukohal, et tema nõue ei ole aegunud ning maakohus ebaõigesti kohaldanud aegumist. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu.
7.2.Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale (nr 3-2-1-177-12, nr 3-2-1-199-13), et tervisekahjustusest tulenev nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Lähtuda tuleb nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osa saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Lahendis nr 3-2-1-106-16 märkis Riigikohus, et perioodiliste maksete (VÕS § 136 lg 2) korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Antud asja on maakohus kooskõlas eelnevaga õigesti leidnud, et kostja ei ole hagejale makstust suuremat kahju hüvitamise nõuet tunnustanud. Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht on ebaõige. Kostja esitatud tabelist (tl 122-124) nähtuvalt on kostja maksnud hagejale juunist 2011 kuni maini 2012 hüvitist 235,86 eurot kuus ning edasised maksed on oluliselt väiksemad. Seega on õige maakohtu seisukoht, et aegumine katkes ja algas uuesti 235,86 euro suuruse kuumakse tegemisega mais 2012 ning sellele eelnenud ajavahemiku osas on hageja nõue aegunud.
7.3.Põhjendatud on ka see maakohtu seisukoht, et antud asjas on kostjaks Eesti Vabariik ning nõude tunnustamise seisukohalt ei ole tähendust sellel, et hüvitist on hagejale maksnud kostja RMK kaudu. Hageja seisukoht, et antud asjas on kostjateks Sotsiaalkindlustusamet ja Riigimetsa Majandamise Keskus, on väär.
8.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõppotsuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.