K1 ja K2 kaebus Viljandi Vallavalitsuse 29.01.2020.a korralduse nr 2-3/62 ja 04.03.2020.a kirja nr 8-2/452-10 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja K1 Kaebaja K2 Mõlema kaebaja esindaja vandeadvokaat Mart Sikut Vastustaja Viljandi vald
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Asendada määruse avaldamisel kaebajate ja A nimed vastavalt märkidega K1, K2 ja A.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest.
4.Määrus toimetatakse kätte kaebajatele.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Viljandi Vallavalitsus andis 29.01.2020 korralduse nr 2-3/62 „Hooldusteenuse osaluse kinnitamine“ (tl 11-12, edaspidi vaidlustatud korraldus). Korraldus käsitleb A sotsiaalteenuse (ööpäevaringse hooldusteenuse) osutamist ja selle eest tasumist. Korralduses on öeldud, et A viibib alates 04.12.2019 ööpäevaringsel hooldusteenusel. Tervislikust seisundist tingituna vajab A ööpäevaringset asutushooldust, kuna tema abivajadus on suurenenud kõigis igapäevatoimingutes. Sotsiaalteenuse tasu on 880 eurot kalendrikuus, millele lisandub retseptiravimite maksumus. A sissetulek (vanaduspension ja sotsiaaltoetus) ei kata hooldusteenusega seonduvaid kulusid täielikult. A on kaks last, poeg ja tütar. Poeg on surnud ja tal on kolm last. Kaebajad K1 ja K2 on A pojalapsed. Vastustaja otsustas, et ajavahemikul 04.12.2019 kuni 31.12.2020 tasub A oma hoolduskuludeks 100 % vanaduspensionist ja sotsiaaltoetusest. A tütar tasub 100 eurot kalendrikuus. Ülejäänud osa hoolekandeteenuse maksumusest ja retseptiravimite eest tasuvad kaebajad. Vaidlustatud
korralduses sisalduvate arvandmete põhjal tuleks kaebajatel ühiselt tasuda hooldusteenuse eest 348,63 eurot kuus. Vastustaja põhjendas, et A tütrel ja pojalastel on kohustus anda talle ülalpidamist. A tütar suudab seda teha osaliselt. Üks pojalastest ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu ülalpidamist anda. Kaebajad ei ole tõendanud, et neil puudub võimalus ülalpidamise kohustust täita. Vastustaja ei osale A hooldusteenuse eest tasumisel. Vastustaja asub võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p 3 alusel täitma ülalpidamiskohustust kaebajate eest käsundita asjaajamise korras, kui kaebajad ei asu ülalpidamiskohustust täitma hiljemalt 01.03.2020. Korraldusega on Viljandi Vallavalitsus kaebajatele teatavaks teinud käsundita asjaajamise kavatsuse (VÕS § 1020 lg 1).
2.K1 saatis 06.02.2020 Viljandi vallale e-kirja (tl 19), milles märkis, et tema ja K2 ei nõustu, et nad on käsundita asjaajamise soodustatud isikuteks. Ka ei nõustu nad, et neil on ülalpidamiskohustus A suhtes. Vastustaja vastas kirjale 04.03.2020 nr 8-2/452-10 (tl 14-16).
3.Kaebajad esitasid 19.03.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Korralduse kuupäevana on kaebuses ekslikult märgitud 29.02.2020. Kaebajad leidsid, et määruse punktis 2 toodud kirja tuleb käsitleda vaidena ja vastust vaideotsusena ning taotlesid ka 04.03.2020.a vaideotsuse tühistamist. Vaidemenetlust arvestades on kaebus esitatud tähtaegselt. Kaebajad leidsid, et neil ei ole kohustust anda A ülalpidamist, kuna neil puudub temaga emotsionaalne side ja kontakt. Pärast kaebajate isa surma 2000. aastal ei ole vanaema neid kasvatanud ega ülal pidanud. A on kaebajad pärijate ringist välja arvanud. A tütre majanduslik olukord on vastustaja väidetust parem. A kinkis oma kinnisvara tütrele, kinkelepingust tuleneb tütre kohustus A ülal pidada. Kohtu seisukoht
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 sätestab, et halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 44 lg 1 alusel võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel saab kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
5.Vaidlustatud korraldus sisaldab endas nii avalik-õiguslikke kui eraõiguslikke otsustusi. Kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb kohtul välja selgitada korralduse avalikõiguslik osa ning hinnata, kas kaebus selle tühistamise nõudes on lubatav. Sotsiaalteenuse eest tasu võtmise otsus ja vaideotsus
6.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 20 lg 1-3 alusel on väljaspool isiku kodu osutatav üldhooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mis teenuse ööpäevaringse osutamise korral seisneb isikule majutamise, toitlustamise ning teda toetavate ja toimetulekut tagavate toimingute ja teenuste tagamises. SHS § 16 lg 1 ja 2 kohaselt võib
sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu ning isikult võetava tasu suurus oleneb muuhulgas teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast.
7.Riigikohus käsitles 31.03.2020.a määruses kohtuasjas 3-18-1168 käesoleva kaebusega sarnast olukorda, kus kohalik omavalitsus otsustas korraldusega võtta tasu kaebajate isale osutatava sotsiaalteenuse eest ning esitada hooldusteenuse tasu osaliseks katteks kaebajatele arveid. Riigikohus leidis, et kohalik omavalitsus saab tasu nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Omavalitsusüksus ei saa seejuures õiguslikult siduvalt määrata seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Kohalik omavalitsus võib teha isikutele teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitedokument ja seda ei saa sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi, et tuvastada, et neil ei ole ülalpidamiskohustust. Riigikohus selgitas, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma nõudega maakohtusse. Korraldus, millega kohalik omavalitsus otsustas esitada nõuded kaebajatele, ei riiva kaebajate õigusi ja neil puudub korralduse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kohaliku omavalitsuse ettepanek ülalpidamiskohustuslase hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused ning tegevus neile arvete esitamisel on eraõiguslik ja sellest lähtuvaid vaidlusi ei saa lahendada halduskohtus.
8.Kohus leiab eeltoodu põhjal, et vaidlustatud korralduses sisalduva avalik-õigusliku otsuse (haldusakti) sisu seisneb selles, et vastustaja ei osale A hooldusteenuse eest tasumisel. Vastustaja leidis, et A suudab oma sissetuleku ja teda ülal pidama kohustatud isikutelt elatise saamise või nõudmise abil sotsiaalteenuse eest ise tasuda. Eeltoodud otsuse tegemisel sai vastustaja lähtuda eeldusest, et kui maakohus A last või lapselast ülalpidamis-kohustusest vabastanud ei ole, siis on isikul ülalpidamise andmise kohustus olemas. Kaebajad ei ole kaebuses esitanud mingeid väiteid või põhjendusi selle kohta, et A sotsiaalteenuse osutamise eest peaks mingis osas tasuma vastustaja. Kõik kaebajate väited on suunatud sellele, kuidas jaguneb ülalpidamise kohustus A laste ja lapselaste vahel.
9.Vastutaja pädevuses ei ole lahendada sotsiaalteenuse osutamise raames ülalpidamise andmiseks kohustatud isikute omavahelist vaidlust selle üle, kas neil kõigil on ülalpidamise andmise kohustus ning kui suures osas keegi ülalpidamist andma peab. Sotsiaalteenuse eest võetava tasu suuruse määramisel piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et mõni ülalpidamise andmiseks kohustatud isik või need isikud ühiselt saavad kulud kanda. Vaidlustatud korralduse resolutsioon on sõnastatud mõnevõrra eksitavalt, kuna jätab mulje, nagu oleks vastustaja pannud kaebajatele konkreetses summas elatise tasumise kohustuse. See ei muuda aga asjaolu, et vastustaja ei saa vaidlustatud korraldusele kui haldusaktile tuginedes esitada nõudeid kaebajate vastu või neid sisse nõuda või täitmisele pöörata. Vastustajal on õigus nõuda sotsiaalteenuse eest tasumist A. Vastustaja põhjendusi ja järeldust ülalpidamiskohustuse jagunemise kohta tuleb mõista põhjendusena sellele, kas ja milliseid võlaõiguslikke nõudeid kavatseb vastustaja kaebajatele esitada (vt määruse punkti 13).
10.Kui vaidlustatud korraldus kui haldusakt kaebajatele kohustusi ei pane, siis ei riku korraldus eeltoodud osas kaebajate õigusi. Kaebajatel ei ole selle vaidlustamisel kaebeõigust ning kaebus tuleb selles osas tagastada.
11.Kuna kaebus vaidlustatud korralduse kui haldusakti tühistamiseks kuulub eeltoodud alusel tagastamisele, siis ei analüüsi kohus muid kaebuse lubatavuse eeldusi. Kohus siiski märgib lühidalt, et kaebuse tähtaegsus on vaieldav. Kui vastustaja 04.03.2020.a kiri ei ole käsitletav vaideotsusena (vt määruse punkti 12), siis on K1 kaebetähtaega ületanud. K2 ei ole vaiet esitanud.
12.Kohus tagastab kaebuse vaideotsuse tühistamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kohtu hinnangul ei kujuta vastustaja 04.03.2020.a kiri nr 8-2/452-10 endast vaideotsust ning kaebajatel puudub kaebeõigus selle vaidlustamisel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 p 3-5 alusel tuleb vaides märkida vaidlustatava haldusakti või toimingu sisu, põhjused, miks vaide esitaja leiab, et haldusakt või toiming rikub tema õigusi ning vaide esitaja selgelt väljendatud nõue. K1 06.02.2020.a e-kiri ei sisalda ühtegi eeltoodud elementidest. K1 ei vaidle vastu otsusele, et A tuleb sotsiaalteenuse eest tasuda täies ulatuses. Kirjast ei saa välja lugeda ühtegi põhjendust või viidet sellele, et vastustaja eeltoodud otsus K1 õigusi mingil moel rikub ning K1 ei taotle selle otsuse muutmist või tühistamist. K1 vaidlustab selgelt ja üheselt arusaadavalt üksnes seda, et tema vastu saab esitada käsundita asjaajamisest tuleneva nõude. Tegemist ei ole vaidega, vaid võlaõigusliku vaidlusega. Ka vastustaja ei mõistnud toimunut vaidemenetlusena. 04.03.2020.a kirja alguses ütleb vastustaja, et selgitab meeleldi veelkord kõiki asjaolusid ja vastab küsimustele. Kui K1 06.02.2020.a e-kiri ei ole vaie, siis ei saa vastustaja 04.03.2020.a kirja nr 8-2/452-10 vaidlustada kohtus kui vaideotsust. Kiri ei ole halduskohtus vaidlustatav ka muul alusel, kuna see ei riku kaebajate õigusi ja ei pane neile kohustusi. Tegemist on täiendavate selgitustega vaidlustatud korraldusele. Käsundita asjaajamisest tulenev nõue
13.Osa vaidlustatud korraldusest on pühendatud sellele, et vastustaja teatab kaebajatele kavatsusest esitada nende vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue ning põhjendab, miks esitab ta nõude just kaebajate vastu ja korralduses toodud ulatuses. Selles osas on kaebajate ja vastustaja vaidlus eraõiguslik ja kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Ülalpidamiskohustusi perekonnas reguleerib perekonnaseadus ning käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid VÕS. Vaidlust ei muuda avalik-õiguslikuks see, kui ülalpidamise andmise kohustuse on täitnud ja sellest tulenevaid võlaõiguslikke nõudeid esitab avalik-õiguslik isik ehk kohalik omavalitsus. On õige, et vastustaja ei saa A elatise maksmise kohustust kindlale isikule ja summas panna ning ei saa ka kedagi ülalpidamise andmise kohustusest siduvalt vabastada. Võlaõiguses kehtivast privaatautonoomia põhimõttest lähtuvalt on vastustajal aga õigus otsustada, kelle vastu, millisel alusel ja summas nõudeid esitada. Vastustaja on vaidlustatud korralduses deklareerinud oma kavatsust esitada kaebajate vastu käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded. Kui kaebajad soovivad sellele vastu vaielda, siis tuleb neil seda teha maakohtus. Samuti tuleb kaebajatel pöörduda maakohtusse, kui nad soovivad A ülalpidamise kohustusest vabaneda.
14.Kokkuvõttes tagastab kohus kaebuse tervikuna, osaliselt kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ja osaliselt halduskohtu pädevuse puudumise tõttu HKMS §121 lg 1 p 1 alusel. HKMS § 43 lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse (eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
15.Kaebajate menetluskulud, sh tasutud riigilõiv jäävad HKMS § 108 lg 4 alusel kaebajate endi kanda.
16.HKMS § 179 lg 4 kohaselt avaldatakse arvutivõrgus jõustunud määrus, millega kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või lõpetatakse menetlus. Kuna määrus käsitleb andmeid A terviseseisundi ja abivajaduse kohta, siis tuleb kohtu hinnangul jätta avaldamata A nimi ja tema identifitseerimist võimaldavate teiste isikute nimed. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel omal algatusel määruse avaldamisel kaebajate ja A nimed märkidega. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.