Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 22.07.2015 esitas ML Harju Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse osaühingu Autovaruosa vastu võlgnevuse 1807,48 euro saamiseks. 23.07.2015 tegi Pärnu Maakohus osaühingule Autovaruosa makseettepaneku, mis toimetati osaühingule Autovaruosa kätte 27.07.2015 ja kes esitas oma vastuväite makseettepanekule 04.08.2015. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 29.09.2015 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus ML (hageja) mõista osaühingult Autovaruosa (kostja) hageja kasuks välja kahjuhüvitis 1607,48 eurot, alusetult saadud 200 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 24,17 eurot kuni põhinõude täitmiseni, 40 eurot sissenõudmiskulude hüvitamise katteks ja riigilõivu summas 225 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Tunnistajatena palus hageja üle kuulata LL ja MP, kes on koos hagejaga käinud kostja juures sõiduautoga seotud probleeme lahendamas. Hagiavalduse kohaselt seiskus 02.06.2015 ootamatult hagejale kuuluv sõiduauto MercedesBenz XXX XXX Jüri alevikus ja hageja parkis sõiduauto tee äärde. Mootor uuesti ei käivitunud. Hageja pöördus samal päeval mõnisada meetrit eemal asunud autoremonditöökotta, mis kuulub kostjale. Kostja oli nõus auto parandama ja pukseeris auto ise töökotta. Hageja leidis, et ta ei sõlminud kostjaga kokkulepet, mille kohaselt oleks ta pidanud sõiduki pukseerimise eest tasuma. Pärast sõiduki töökotta viimist helistas hageja regulaarselt kostjale ja uuris, kuidas sõiduauto parandamine edeneb. 04.06.2015 vastas kostja, et ei ole veel teada, mis on autol rikke põhjustanud. Kuigi kostja kodulehel on teave, et töökojas tehakse diagnostikat, selgus, et töökojal endal diagnostika tegemiseks vajalikku seadet ei olnud ja kostja pidi selle laenama. Pärast diagnostika tegemist teatas kostja, et viga on nukkvõlli anduris. Kostja paigaldas hageja sõidukile 08.06.2015 uue nukkvõlli anduri, kuid vaatamata sellele auto endiselt ei käivitunud. Kostja ütles, et tuleb teha uus diagnostika. Hageja ei soovinud uut diagnostikat teha ja teatas, et kuna kostja ei ole suutnud sõiduauto viga tuvastada, peab hageja selle viima mujale. Kostja soovis siiski enda kulul sõidukil uut diagnostikat teha. Kuna kostja ei suutnud vaatamata eeltoodule viga tuvastada, läks hageja 10.06.2015 sõiduautole järele. Kostja esitas hagejale arved, kuid hageja ei olnud nõus kostjale raha tasuma, sest kostja ei olnud sõiduautol viga tuvastanud ega seda parandanud. Kostja keeldus sõiduautot tagastamast enne, kui hageja tasub kostja arved kogusummas 200 eurot. Arved sisaldasid nukkvõlli andurit summas 75 eurot, anduri vahetust summas 50 eurot (2 tundi), diagnostikat summas 25 eurot, uut demontaaži ja testimist summas 10 eurot, puksiiriteenust summas 30 eurot ja aku laadimist summas 10 eurot. Hageja leidis, et mitte ükski arvel märgitud tegevustest ei olnud vajalik, kuna viga ei olnud anduris. Aku laadimise, diagnostika ja puksiiriteenuse eest tasumine ei olnud hageja ja kostja vahel eelnevalt kokku lepitud. Kui

hageja oli tasunud 160 eurot sularahas, millest 40 eurot jäi maksmiseks pangaülekandega, andis kostja sõiduauto hagejale üle. Hageja pukseeris sõiduauto samal päeval 10.06.2015 teise autoremonditöökotta. Diped Car OÜ tuvastas esimese läbivaatuse käigus auto mootoris vea. Samuti tuvastas Diped Car OÜ, et puudu oli nukkvõlli andur, mille eest kostja oli hagejalt raha nõudnud ning väidetavalt sõiduautole paigaldanud. Hageja läks 10.06.2015 kostja juurde ja nõudis nukkvõlli anduri tagastamist. Kostja tagastas selle. Hageja tellis Egamar OÜ-lt sõiduautole uue mootori ja tasus selle eest 750 eurot (arve lisatud). Kuna uue mootori tellimine võttis aega, siis alustas Diped Car OÜ autoremondiga 10.07.2015. Kui sõiduauto sai 13.07.2015 parandatud, selgus, et eelmises töökojas oli sõiduautolt maha monteeritud mootori jahutusventilaator ja pihustite alumiiniumist kattekaan, millest koheselt teavitas Diped Car OÜ hagejat. Kostja oli eelmärgitud detailid sõiduautolt eemaldanud ilma hageja teadmata. Kostja keeldus neid osasid tagastamast enne, kui hageja tasub 40 eurot kostja varasemalt esitatud arvete alusel. 14.07.2015 läks hageja uuesti kostjalt mootori jahutusventilaatorit ja pihustite alumiiniumist kattekaant nõudma. Lõpuks pidi hageja kostjale siiski 40 eurot tasuma, mille järel sai hageja mootori jahutusventilaatori ja pihustite alumiiniumist kattekaane kätte. Jahutusventilaator ei olnud kahjustunud ega seotud auto rikkega. Kattekaan oli kostja poolt rikutud ning hageja tellis uue kattekaane. Hageja tasus 40 eurot kostjale sularahas. Hageja saatis kostjale samal päeval 14.07.2015 kirjaliku võlanõude e-posti teel. 03.06.2015 rentis hageja tuttavalt sõiduauto, kuna hageja elab XXX külas, kuid käib tööl Tallinnas. Hageja kasutas renditud sõiduautot kuni enda sõiduauto tagasisaamiseni 14.07.2015 ja tasus sõiduauto eest renti summas 300 eurot. Auto rentimine oli kulu, mida poleks olnud, kui kostja oleks sõiduauto nõuetekohaselt ja ebamõistlikult viivitamata parandanud. Kuna hagejale kuuluv sõiduauto oli liisitud, tasus hageja 2015 juuni eest AS-le Nordea Finance Estonia arve nr 13155129 autoliisingu eest summas 117,48 eurot, kuigi hageja ei saanud sel perioodil autot kasutada. Hageja leidis, et kostja peab need kulud hüvitama. Hageja tasus Diped Car OÜ esitatud arve nr 91 alusel sõiduauto parandamise eest 440 eurot. Hageja leidis, et kostja peab ka selle summa hagejale hüvitama, kuna kostja ei suutnud sõiduautot ise parandada. Kokku nõudis hageja kostjalt esialgses hagiavalduses 1807,48 euro väljamõistmist. 200 eurot tuleb kostjalt välja mõista kui alusetult saadu. Ülejäänud nõue on kahjunõue, mis tuleneb sellest, et kostja ei parandanud hageja autot ega tagastanud varastatud osi. Nendeks kuludeks on sõiduauto mujal parandamisega seotud tööraha ja autoosa, liisinguarve ja teise auto renditasu. Viimast korda täpsustas hageja oma nõuet 23.10.2015, milles loobus 750 euro nõudest hageja autole lisatud jahutusvedeliku, õlifiltri, õli ja tellitud mootori eest ning samuti loobus 117,48 euro suuruse liisingu arve tasumise nõudest. Lisaks loobus hageja viivisenõudest hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest. Hageja nõuab kostjalt jätkuvalt kostjale tasutud 200 euro tagastamist, asendusauto kasutamise kulu 300 euro hüvitamist ajavahemikus 03.06.2015 kuni 14.07.2015 ja Diped Car OÜ-le sõiduki parandamise eest tasutud 440 euro väljamõistmist töökuluna. Viivise palus hageja kostjalt välja mõista võlaõigusseaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest. Hageja põhinõude summaks jäi pärast hagi täpsustamist 940 eurot (200 + 300 + 440). Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata, kuulata tunnistajana üle KK ning jätta menetluskulud hageja kanda. 03.06.2015 keskpäeval helistas hageja kostja omanikule JA-le ja teatas sõiduki Merzedes Benz registreerimisnumbriga XXX XXX seiskumisest Jüris, Aruküla teel paari kilomeetri

kaugusel Autovaruosa OÜ töökojast. Telefonivestluse käigus palus kostja hagejal selgitada, milliste tööde tegemist hageja kostjalt soovib, kuid hageja seda selgitada ei osanud. Kostja tegi ettepaneku esmalt teostada töökojas diagnostika ning seejärel remont. 03.06.2015 tööpäeva lõpus tuli hageja jalgsi kostja töökotta ning koos mindi endiselt tee ääres seisvat sõidukit vaatama. Kostja veendus, et sõiduk ei käivitu ning pukseeris sõiduki oma autoga töökotta. Kuna diiselmootorid käivitamisel tarbivad ohtralt voolu, laadis kostja esmalt sõiduki aku täis, et diagnoosimisel ei tekiks tõrkeid. Hageja loal teostas kostja sõidukile diagnostika 04.06.2015. Diagnostika käigus ilmnes, et kostjale kuuluv diagnostikaseade Launch x-431 Masterei ei ühildunud Mercedes Benz B-klassi diiselmootori juhtplokiga, mistõttu sooritas kostja diagnostika kõrvalise abiga. Abistajaks oli Bosch diagnostikaseadmete müügispetsialist KK oma seadmega Bosch KTS-540. Diagnostika tulemusel selgus 8 veakoodi, millest esimene (nukkvõlli anduri signaali puudumine) oli mootori seiskumise põhjuseks. Selle vea põhjustajaks võib olla kas vigane andur, vigane juhtmestik, katkine nukkvõll ja/või selle ketiajam. 04.06.2015 suhtles kostja hageja abikaasa LL-ga ning selgitas talle probleemi olemust. Hageja abikaasa oli veendunud, et viga ei saanud olla mootoris, kuna tegemist oli heas seisukorras sõidukiga. Hageja abikaasa ütles kostjale selgesõnaliselt: „Alustame anduri vahetusega, sest see on lihtsam ja odavam võimalus.“ Selgitanud probleemi hagejale endale ning saanud loa anduri vahetuseks, hankis kostja sõidukile uue nukkvõlli anduri 05.06.2015. Veendudes uue anduri töökorras, teostas kostja vahetuse, eemaldades ligipääsemiseks ca 20 erinevat sõiduki detaili. Siiski keeldus mootor ka uue anduriga käivitumast. Järgneval tööpäeval ehk 08.06.2015 kontrollis kostja kütusesüsteemi ja muid pisemaid tehnilisi sõlmi ja ühendusi, mis võisid põhjustada sõiduki mittekäivitumist. 09.06.2015 eemaldas kostja edaspidiseks uurimistööks veel ühe kronsteini nukkvõlli ketiratta kohalt, et pääseda vaatama nukkvõlli ajamit ehk mootori ketti. Mootori ringipööramisel seisid nukkvõll ja koos sellega mootori kett paigal ja see oligi põhjuseks, miks mootor ei olnud töökorras. Selle vea selgitamiseks polnud muid võimalusi, kui eemaldada nukkvõlli andur ja nukkvõlli hammasratta juures asuv kronstein. Ainult nende osade eemaldamisel selgus, et nukkvõll ise on terve, aga selle keti ajam oli purunenud. 10.06.2015 käis töökojas hageja abikaasa ning kostja teavitas teda mootoriketi purunemisest ning demonstreeris seda. Teada saanud, et mootor vajab tõsisemat remonti, soovis hageja sõiduki ära viia, kuna kostja ei osanud hagejale koheselt öelda mootori remondi kalkulatsiooni. Samal päeval küsisid hageja ja tema abikaasa, kuidas oleks mõistlikum tegutseda ja kostja soovitus oli mootor vahetada teise kasutatud samasuguse mootori vastu. Kostja poolt selleks ajaks teostatud tööde eest hageja tasuma ei nõustunud. Viimaks jõuti kokkuleppele, mille kohaselt tasus hageja 160 eurot sularahas ja lubas 40 eurot samal päeval üle kanda. Sõiduki äraviimisel kostja töökojast võttis hageja abikaasa sõiduki osad ise kaasa, samal ajal kui kostja sularaha kviitungeid kirjutas. Hiljem selgus, et andur, ventilaator ja anduri-pihustite kaas oli jäänud riiulitesse. 10.06.2015 tuli hageja abikaasa andurile järele ja viis need osad kaasa. Arve nr 414 tasumist kokkulepitud ajaks ei toimunud ja kostja sellekohasele päringule vastas hageja, et ei kavatsegi maksta. Juulis 2015 käisid kostja töökojas hageja abikaasa ja OÜ Diped Car tegevjuht MP ventilaatorit ja anduri-pihustite kaant küsimas. Kostja osundas tasumata arvele nr 414 ning keeldus detaile enne arve tasumist tagastama. Arve sai tasutud 14.07.2015, misjärel tagastas kostja hagejale ventilaatori ja pihustite kaane. Kostja nõustus, et tema ja hageja vahel sõlmitud leping on tarbijatöövõtuleping. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ta ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Töövõtulepingu eesmärgiks oli esiteks tuvastada sõiduki rikke põhjus ning teiseks eesmärgiks oli teostada

sõiduki remont. Kuivõrd sõiduki mootor oli seiskunud tee ääres, tuli rikke tuvastamiseks esmalt sõiduk töökotta pukseerida. Kostja hinnangul sai pukseerimist pidada töövõtulepingu oluliseks osaks, ilma milleta poleks lepingu täitmine olnud võimalik. Sama väitis kostja sõiduki aku laadimise kohta. Aku oli tühjenenud mootori käivitamise katsetega ning kuna diiselmootorite omapärasusest tulenevalt tarbivad need käivitamisel rohkelt voolu, pidas kostja paremaks aku täis laadida. Kostja leidis, et kummagi kulu näol ei ole tegemist kõrvalkuluga. Tegemist oli põhjendatud kuludega, mis olid vajalikud lepingu täitmiseks. Kostja pidas ebaõigeks ja eksitavaks hageja väidet, et ta ei suutnud viga tuvastada mõistliku aja jooksul. Kostja on detailselt kirjeldanud sõidukile teostatud diagnostilist protsessi, mille käigus tuli kostjal paremaks ligipääsemiseks eemaldada osad detailid ning mille tulemusel kostja tuvastas vea. Kostja teavitas rikke põhjusest hagejat ja tema abikaasat ning selgitas, et seda tüüpi rikke parandamiseks vajab sõiduk teist mootorit. Hageja otsustas seepeale sõiduki kostja töökojast ära viia. Eksperdist töövõtjana puudus kostjal kohustus tellijale detailselt igast lepingu täitmisega seonduvast sammust teada anda, kõik suuremad leiud ning ettepanekud kooskõlastas kostja nii hagejaga kui hageja abikaasaga. Kostjal oli samal ajal ka teisi kliente ning nädalane periood, mil sõiduk oli kostja töökojas, ei olnud ebamõistlikult pikk aeg. Kostja ei eemaldanud sõidukilt osi mitte omavoliliselt, vaid selle rikke tuvastamise eesmärgil. Kostja esindaja näol on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva autoremondieksperdiga, kes järgib üldiselt tunnustatud kutsenõudeid. Tegu ei olnud käsunduslepinguga, kus käsundisaaja peab lepingu täitmiseks järgima käsundiandja täpseid juhiseid. Kostja rakendas oma erialateadmisi, et tagada tarbijale kuuluva vallaseseme remont. Ebaõige on hageja väide, et vea tuvastas sõidukil OÜ Diped Car. Viga oli kostja poolt tuvastatud ja sellest oli hagejat teavitatud. Sõiduki äraviimise ajaks oli kostja eemaldanud sõidukilt juba need detailid, mis võimaldasid visuaalse ligipääsu mootoriketile ning millest vastavate erialateadmise olemasolu korral oleks olnud võimatu mitte aru saada. Kostja oli ära teinud suure eeltöö selleks, et viga tuvastada. Hageja väiteid seoses asendussõiduki hüvitamise kuluga pidas kostja meelevaldseteks. Sõiduk seiskus enne, kui see kostja juurde toodi ning järelikult oli hagejal nagunii asendusautot vaja. Hagejale kuuluv sõiduk oli kostja töökojas perioodil 03.06-10.06.2015, mille jooksul teostas kostja diagnostika, tuvastas vea ning teavitas sellest hagejat. Alates 10.06.2015 oli sõiduk kuni parandamiseni OÜ Diped Car töökojas ja kostja ei saanud vastutada selle ettevõtte tegevuse kiiruse eest. Samuti nähtub asjas kogutud tõenditest, et hagejale esitati sõiduki mootori eest arve 03.07.2015. Järelikult oli hageja sellel ajal mootori tellinud. Kostjale jäi ebaselgeks, miks viivitati vea parandamisega ca 20 päeva, kui OÜ Diped Car tuvastas hageja väitel vea koheselt. Kui uue mootori tarneaeg oli ligikaudu 20 päeva, ei olnud see kuidagi kostjast sõltuv. VÕS § 127 lg 1 alusel ei saa kostja poolt hüvitamisele kuuluda OÜ Diped Car remondiarve. Kui kostja oleks hageja sõiduki remontinud, oleks hagejal tulnud remondi eest tasuda kostjale. Kostja viitas VÕS § 655 lõikele 1 ja leidis, et hageja ütles lepingu üles, kuigi kostja oluline rikkumine puudus. Kostja on teinud endast kõik, et töövõtulepingut täita, kuid hageja pidas ise paremaks oma sõiduk mujale viia. VÕS § 655 lg 1 sätestab tasu osas erireegli erinevalt hageja väidetest. Nimelt ei vabasta lepingu ülesütlemine tellijat töövõtjale kokkulepitud tasu maksmisest. Kostjal oli õigus nõuda juba tehtud töö ning materjalide eest hüvitist. Kui hageja otsustas sõiduki mujale viia, keeldus ta kostjale tasumisest. Kostjal oli VÕS § 654 lg 1 alusel õigus teostada pandiõigust hageja vallasesemete suhtes. Pärast arve täielikku tasumist on kostja hagejale mootori detailid tagastanud.

Maakohtu otsus 08.07.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja kostja õigusabikulud 1015,67 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi 200 eurot, mille hageja tasus diagnostika, nukkvõlli anduri vahetuse, aku laadimise ja sõiduki töökotta pukseerimise eest. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 440 euro hüvitamist, mille hageja tasus teisele remondiettevõttele sõiduki remondi eest ning 300 euro hüvitamist, mille hageja tasus asendussõiduki rentimise eest. Poolte vahel on ühtlasi vaidlus selle üle, kas hageja taganes kostjaga sõlmitud lepingust. Hageja väited selle kohta, millistel faktilistel põhjustel ja õiguslikel alustel on tal võimalik kostjalt hagiavalduses viidatud summasid nõuda, muutusid menetluse kestel korduvalt. Algselt leidis hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt sõiduki remondi eest teisele ettevõttele tasutud 440 eurot ja asendussõiduki rendi kulu 300 eurot kahju hüvitisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel, sest kostja ei suutnud ise sõidukit remontida. 200 eurot soovis hageja kostjalt tagasi saada kui alusetult makstud summat, sest hageja arvates ei olnud ükski kostja poolt arvetel märgitud toimingutest vajalik. Menetluse käigus asus hageja väitma, et sõiduki pukseerimise eest tasumise kohta puudus tal kostjaga kokkulepe, kuigi kostja oleks pidanud hagejat kui tarbijat teavitama kõrvalteenuse tasu suurusest. Hageja väitis, et asendussõiduk oli talle vajalik selleks, et viia lapsed igal hommikul kodust kooli. Kui kohus juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et asendussõiduki rentimine toimus ajal, mil lastel pidi olema koolivaheaeg, väitis hageja, et asendussõiduk oli talle vajalik selleks, et viia lapsed oma ema juurde Tallinnas ja minna ise tööle, sest ühissõiduki kasutamisel oleksid need toimingud hagejalt ülemääraselt aega võtnud. Menetluse käigus asus hageja väitma, et tal on õigus nõuda kostjale tasutud 200 euro tagasimaksmist, sest kostja kui töövõtja tasunõue ei muutunud sissenõutavaks. OÜ Diped Car pidi kostja töö uuesti tegema ning viimasena nimetatud ettevõte tuvastas koheselt, et purunenud oli mootorikett, mis on hageja sõidukiga analoogiliste sõidukite puhul tavaline tüüpviga. Hageja väited selle kohta, kas või millal ta taganes kostjaga sõlmitud töövõtulepingust, on samuti menetluse käigus korduvalt muutunud. Esialgses kohtule esitatud hagiavalduses ei väitnud hageja, et ta oleks kostjaga sõlmitud lepingust taganenud. Hageja pelgalt avaldas, et kuna kostja ei suutnud viga tuvastada, viis hageja oma sõiduki teise töökotta, sest ta ei olnud kostja tööga rahul. Hiljem väitis hageja, et sõiduki teise töökotta viimist tuleb käsitleda lepingust taganemisena. 04.04.2016 eelistungil (toimiku lk 171) väitis hageja, et ta hoopis ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles. Kui kohus selgitas hagejale lepingu ülesütlemise ja lepingust taganemise erisusi, väitis hageja 27.06.2016 istungil (toimiku lk 208), et ta siiski taganes lepingust, sest kostja ei suutnud sõiduki viga tuvastada. Hageja väited olid vastuolulised ka küsimuses, kas ta andis või ei andnud kostjale nõusolekut nukkvõlli anduri vahetuseks. Kohtule esitatud menetlusdokumentides hageja eitas nõusoleku andmist, kuid võttis seejärel 04.04.2016 istungil (toimiku lk 172) omaks nõusoleku andmise nukkvõlli anduri vahetuseks. Kohus osundas, et eelviidatud vastuolud muudavad hageja seletused kohtu jaoks osaliselt ebausutavateks. Hageja vastuolulised seletused ei lähe ka kokku asjas kogutud tõenditega. Kui hageja seletused hagi aluseks olevate asjaolude kohta menetluse käigus korduvalt muutuvad, ei saa kohus neid väiteid lugeda usutavateks, arvestades seejuures asjaolu, et väiteid põhistavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole.

Kohus leidis esmalt, et hageja ei saa esitada kostja vastu nõuet tulenevalt kahju õigusvastasest tekitamisest ega nõuet tulenevalt alusetult saadu tagastamisest. Seejuures viitas kohus VÕS § 1044 lg-le 2 ja § 1028 lg-le 1 ning märkis, et antud juhul puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid töövõtulepingu. Hagejal on lepingu olemasolu korral võimalik esitada kostja vastu ainult lepingulisel alusel põhinevaid nõudeid. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et kuivõrd hagejale kui tarbijale ei tutvustatud lepingu sõlmimisel pukseerimisteenuse maksumust, ei olnud hagejal kohustust selle eest tasuda. Samuti ei nõustunud kohus hageja käsitlusega, et hagejal puudus kohustus tasuda kostjale aku laadimise või nukkvõlli anduri vahetamise eest, sest nende toimingute tulemusena ei olevat sõidukil viga tuvastatud ega sõidukit remonditud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mis on tasuline leping. Kohus leidis, et VÕS § 627 lg 1, mis reguleerib käsunduslepingute puhul, et kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses, on kohaldatav üldnormina ka töövõtulepingute suhtes. Hageja ei saanud majandus- ja kutsetegevuses tavapäraselt tasulisi teenuseid osutava ettevõtte poole pöördudes eeldada, et talle osutatavad teenused on tasuta. Lisaks sätestab VÕS § 637 lg 1, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Tavaliseks tasuks loetakse sellisel juhul töövõtja hinnakirja kohast tasu, mida töövõtja osutatud teenuse eest tavaliselt oma klientidelt küsib. Kostja esitas kohtule oma tööde hinnakirja (toimiku lk 182), mille kohaselt oli diagnostika hinnaks 25 eurot, aku laadimise hinnaks 10 eurot ning puksiirteenuse hinnaks 30 eurot. Töötundi hind oli 25 eurot ja diagnostika hinnaks samuti 25 euro. Hinnakirjas olid hinnad toodud ilma käibemaksuta. Viidatud hinnakirjaga on kostja kohtu hinnangul tõendanud, milline oli tema poolt küsitud tavaline tasu analoogiliste tööde puhul. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hagejale esitatud arvetes toodud summad vastavad kostja hinnakirjale. Kohus selgitas hagejale 04.04.2016 eelistungil (toimiku lk 171-173), et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt ettevõttelt teenuste tellimisel tuleb eeldada, et tegemist on tasuliste teenustega. Vaatamata sellele hageja oma seisukohti täiendavalt ei põhistanud ega tõendanud. Hageja esitas kohtule üksnes ekraanitõmmise kostja kodulehelt (toimiku lk 188-190), milles puuduvad viited hinnakirjale. Kohtu hinnangul ei tõenda ekraanitõmmis hinnakirja puudumist ning hinnakirja avaldamata jätmine kostja kodulehel ei välista hageja kohustust tasuda osutatud teenuste eest. Kostja ise ei ole menetluses väitnud, et tema hinnakiri oleks olnud avaldatud kodulehel. Kostja väiteil oli tema hinnakiri avaldatud kohapeal töökojas. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kostja koostas hagejale kolm sularaha arvet (toimiku lk 26), milles hageja nimeks oli tema enda sõnade kohaselt märgitud MJ. Sularahaarve nr 416 oli esitatud nukkvõlli anduri vahetuse töö ning uue demontaaži ja testi eest summas 60 eurot. Arve nr 415 oli esitatud diagnostika ja nukkvõlli anduri eest kokku summas 100 eurot. Arve nr 414 oli esitatud puksiiriteenuse ja aku laadimise eest summas 40 eurot. Seega olid arved kooskõlas kostja hinnakirjaga. Kostjal oli õigus nõuda hagejalt tavalist tasu oma teenuste eest. 27.06.2016 istungil tunnistajana ütlusi andnud KK (toimiku lk 209) selgitas, et ta läks kostja juurde oma diagnostikaseadmega, et tuvastada hageja sõiduki viga. Autot ei olnud tunnistaja ütluste kohaselt võimalik laadimata akuga diagnoosida. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et sõiduki aku laadimise vajadus oli otseselt seotud töövõtulepingu täitmise eesmärgi ehk vea tuvastamisega. Tunnistaja KK selgitas ühtlasi, et diagnoosimise tulemusena tuvastati 6 või 7 veakoodi millest esimene oli nukkvõlli anduri signaali puudumine. Tunnistaja KK ütluste

kohaselt võis nukkvõlli anduri signaali puudumisest järeldada, et andur oli katki. Tunnistaja avaldas kostjale arvamust, et mõistlik oleks alustada nukkvõlli anduri vahetamisest, sest see oli kergem variant. Veakoodide alusel ei saanud tunnistaja hinnangul koheselt järeldada, et esmane rikke põhjus oli mootoriketi purunemine, sest viimane on sõidukitel harva esinev viga. Tunnistaja KK sõnul on sõidukitel ka remondijuhised, mis kirjeldavad, mida teatud veakoodide esinemisel esmalt teha. Üks esimesi juhiseid on vahetada andur, sest nukkvõlli anduri purunemist esineb kümneid kordi rohkem kui mootoriketi purunemist. Teist korda käis tunnistaja KK samal sõidukil diagnostikat tegemas pärast anduri vahetamist. Testi tulemusena selgus, et sõiduki viga ei olnud kadunud. Tunnistaja ütluste kohaselt asus kostja seejärel mootorit lahti võtma ja tuvastas, et mootorikett oli katki. Mootoriketi nägemiseks tuli tunnistaja sõnul eemaldada sõidukilt mitmeid detaile. Tunnistaja KK selgitas täiendavalt, et diagnostika ei võimalda sageli üheselt ja kohe tuvastada sõiduki viga. 27.06.2016 istungil tunnistajana ütlusi andnud MP (toimiku lk 210) avaldas kohtule, kui vaidlusalune sõiduk tema juurde toodi, oli tal kerge tuvastada mootoriketi purunemine, sest sõiduki mootor oli juba avatud. Tunnistaja MP ei olnud küll enda sõnul kohe alguses kindel selles, kas probleem oli mootoriketis. Samuti leidis MP, et vaidlusalusel sõidukil esinenud veakoodide alusel oleks ka tema esimesena asunud kontrollima nukkvõlli andurit. Eelviidatud tõendeid kogumis hinnates ei nõustunud kohus hageja väitega, et kostja esitatud arvetel kajastatud toimingud ei olnud sõidukil vea tuvastamiseks ja selle remontimiseks vajalikud ning tegemist oli tasuga kõrvalkohustuste eest, mille eest hageja ei pidanudki midagi kostjale maksma. Samuti ei nõustunud kohus hageja väitega, et sõiduki pukseerimine kostja töökotta sellel vea diagnoosimiseks ja sõiduki remontimiseks, samuti aku laadimine ja nukkvõlli anduri vahetamine oleksid olnud hinnatavad kõrvalkohustuse või muu täiendava kohustusena. Kõik arvetel kirjeldatud toimingud olid otseselt suunatud lepingulise põhikohustuse ehk vea tuvastamisele ja selle remontimisele. Ilma sõiduki kostja juurde toomiseta ei oleks olnud võimalik teostada diagnostikat ega ühtegi remonditeenust. Aku laadimine oli otseselt seotud vea tuvastamise ehk diagnostikaga. Nukkvõlli anduri vahetamiseks nõusoleku andmise võttis hageja omaks 04.04.2016 istungil (toimiku lk 172). Seega hageja nõustus, et tuvastatud veakoodi alusel oli mõistlik alustada kõige tõenäolisemast põhjusest ehk nukkvõlli andurist. Vaidlus puudub selle üle, et kostja pukseeris hageja sõiduki kostja juurde, teostas seal diagnostika ning vahetas nukkvõlli anduri. Viimati märgitud toimingute teostamine ning sõidukil aku laadimine on ühtlasi tõendatud tunnistaja KK ütlustega. Järelikult ei saa olla põhjendatud hageja väited, et kostjal ei olnud õigust temalt sõiduki pukseerimise, diagnostika, aku laadimise ja nukkvõlli anduri vahetamise eest tasu nõuda, sest tööd oli tegemata. Hageja on ise möönnud, et kõik arvetel kajastatud toimingud olid tehtud, kuid hageja ei soovinud nende eest tegelikult maksta põhjusel, et sõiduki tegelikuks veaks osutus mootoriketi purunemine. Kohus leidis, et ainuüksi asjaolu, et sõiduki tegeliku vea tuvastamiseks tuli teha mitmeid eeltoiminguid, ei saa vabastada hagejat kohustusest tasuda kostjale tehtud tööde eest. Juhul, kui hageja ja kostja on sõlminud töövõtulepingu, saab tellija esitada töövõtja vastu rahalisi nõudeid vaid siis, kui kostja on sõlmitud lepingut rikkunud ning sellest rikkumisest tulenevalt on tellija kasutanud töövõtja vastu mõnda seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesolevas asjas selgelt välja toonud, milles seisnes kostja kui töövõtja lepingu rikkumine ja millist õiguskaitsevahendit kasutades on hagejal õigus nõuda kostjalt kokku 940 euro väljamõistmist. Hageja väitis esialgses hagiavalduses, et kostja ei suutnud sõidukil tuvastada tavapärast tüüpviga, mida teine ettevõte Diped Car OÜ suutis koheselt teha. Menetluse käigus asus hageja ühtlasi väitma, et kostja ei suutnud viga tuvastada mõistliku aja jooksul. Seda, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud tähtaja, mille jooksul pidi kostja vea tuvastama ja sõiduki remontima, ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Miks ei

olnud aga kostja poolt nädala jooksul vea tuvastamise toimingud tehtud „mõistliku“ aja jooksul ning milline oleks pidanud olema hageja hinnangul mõistlik aeg vea tuvastamiseks ja sõiduki remontimiseks, hageja seisukohtadest ja kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Kohus osundas siinkohal, et hageja viis oma sõiduki kostja juurest teise ettevõtja juurde 10.06.2015. Teine ettevõtja Diped Car OÜ teostas sõiduki remondi 15.07.2015. Järelikult oli sõiduk uue ettevõtte valduses oluliselt pikema perioodi jooksul, kui kostja juures ning seda olukorras, kus sõidukil esinev viga oli juba tuvastatud. Kirjeldatud olukorras ei saa hageja väited mõistliku aja eiramise kohta kostja poolt olla põhjendatud. Egamar OÜ 03.07.2015 arve kohaselt tuli hagejal tasuda Mercedes Benz sõiduki mootori eest 750 eurot (toimiku lk 30). OÜ Diped Car esitas 15.07.2015 arve (toimiku lk 29), milles oli probleemi kirjelduseks märgitud „mootorikett purunenud“ ning lahenduseks „mootori vahetus“. Remondi ning sellega seotud jahtusvedelike vahetuse ja õlivahetusega seotud tööde eest tuli arve kohaselt tasuda 440 eurot. Seega võib eelviidatud tõenditest järeldada, et vea tuvastamiseks ja sõiduki remontimiseks kulus järgmisel ettevõttel kostjaga võrreldes kauem aega, sest kostja valduses oli sõiduk alates 03.06.2015 kuni 10.06.2015 (ehk kokku nädal aega), kuid järgmises ettevõttes oli sõiduk alates 10.06.2015 kuni 15.07.2015 (ehk ligikaudu kuu aega). Kostja esitas kohtule sõidukil registreerimismärgiga XXX XXX tuvastatud veakoodide loetelu koos tõlkega (toimiku lk 180-181). Loetelu järgi oli esimeseks veakoodiks: „vigane nukkvõlli andur, signaal puudub“. Ükski veakood ei viidanud otseselt mootoriketi või ketiajami purunemisele. Varasemalt viidatud tunnistajana üle kuulatud KK ütlustest (toimiku lk 209) nähtub, et sõidukil vea leidmiseks tuli alustada nukkvõlli anduri signaali puudumise põhjuse tuvastamisest. KK avaldas kohtule, et tal on erialane haridus sõidukite remondi ja mehhaanika valdkonnas ning antud tunnistaja pidas mootoriketi purunemist väga harva esinevaks veaks. Tunnistaja KK juhtis tähelepanu sellele, et talle oli teadmata, kuidas oli vaidlusalust sõidukit hooldatud ja kas enne selle seiskumist võis mootorist kosta mõnda ebaharilikku heli. Tunnistaja KK ei nõustunud hageja väitega, et mootoriketi purunemine oleks olnud antud sõiduki puhul tüüpiline viga. Tunnistaja selgitas täiendavalt, et diagnostika ei võimalda sageli üheselt ja kohe tuvastada sõiduki viga. Tunnistaja MP ütlusi mootoriketi purunemise kui tüüpvea esinemise kohta teatud tüüpi sõidukite puhul ei lugenud kohus usaldusväärseteks, sest tunnistajal puudub autoremondialane haridus ning mistahes muu sügavam teadmine Mercedes-Benz tüüpi sõidukite kohta. Vaatamata eeltoodule nähtub nii KK kui ka MP ütlustest, et kumbki nendest ei oleks alustanud sõidukil vea tuvastamist mootori lahtivõtmisest ning kumbki neist ei oleks veakoodide ilmnemisel saanud koheselt eeldada, et tegemist on mootoriketi purunemise kui ainukese võimaliku veaga. Kohus luges meelevaldseteks hageja järeldusi, et kostja on lepingut rikkunud ainuüksi seetõttu, et ta nädala jooksul ei suutnud tuvastada mootoriketi purunemist. Kostja tegi 7 päeva jooksul (mille hulka kuulus kaks nädalavahetuse päeva) ära kõik mõistlikud ja vajalikud toimingud selleks, et tegelikku viga tuvastada. Hageja etteheited selle kohta, et kostja ei remontinud sõidukit ühe nädala jooksul olukorras, kus teise ettevõtja juures võttis remontimine aega ligikaudu üks kuu, on kohtu hinnangul selgelt asjakohatud ja põhjendamatud. Ühtegi muud lepingu rikkumist lisaks väidetava mõistliku aja eiramisele ei ole hageja esile toonud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oli kostjaga sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt pidi mistahes viga sõidukil olema leitud ja remonditud hiljemalt 7 või päeva või veelgi lühema aja jooksul. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks esitanud kostjale VÕS § 646 lg 1 kohaselt uue töö tegemisena mootori vahetamise nõude, mistõttu oleks tal töö tegemata jätmise tõttu tekkinud õigus nõuda kostjalt mootori vahetamise töö maksumuse 440 euro hüvitamist. Tunnistajana 27.06.2016 istungil ütlusi andnud hageja elukaaslane LL (toimiku lk 209 pöördel) avaldas, et tal on lisaks kõrgharidusele omandatud kutseharidus automehaanika valdkonnas. Tunnistaja käis enda sõnul kostja juures 08.06.2015 ja siis räägiti talle, et viga

pole teada. Selleks ajaks oli nukkvõlli andur vahetatud, aga diagnostika andis endiselt nukkvõlli anduri veateadet. Tunnistaja leidis, et järelikult ei saanud viga olla nukkvõlli anduris ja kui andur oli vahetatud, võis tunnistaja sõnul vea põhjuseid olla mitmeid. Tunnistaja väitis, et pärast 08.06.2015 andis hageja kostjale kaks päeva aega vea tuvastamiseks, kuid seda ta tegi telefoni teel. Teisalt väitis tunnistaja vastuoluliselt, et ta hageja ning kostja vaheliste telefonikõnede sisu ei tea. Tunnistaja eitas, et kostja oleks talle 10.06.2015 näidanud purunenud mootori ketti. Eeltoodud tunnistaja ütlustest ei saa kohtu hinnangul järeldada, kas või millise nõue hageja kostjale tegelikult 08.06.2015 esitas. Tunnistaja LL väitis, et ta ei tea hageja ja kostja vaheliste telefonivestluste sisu. Samuti võib tunnistaja ütlustest järeldada, et täiendav tähtaeg anti kostjale mitte mootori vahetamise või remondi teostamiseks, vaid üksnes vea tuvastamiseks. Järelikult ei esine käesolevas asjas olukorda, kus hageja oleks nõudnud kostjalt õigustatult mootori remontimist ning kostja oleks selle töö jätnud täiendava tähtaja jooksul tegemata, mis õigustaks hagejat esitama kostja vastu töö tegemiseks vajalike kulutuste hüvitamise nõude. Hageja väidetest ning tema poolt esile toodud asjaolude pinnalt ei ole kohtu hinnangul võimalik rahuldada ühtegi esitatud nõuetest ka kahju hüvitamise nõuetena. Seejuures tugines kohus VÕS § 115 lg-tele 1 ja 2 ja § 127 lg-tele 1-3. Töövõtulepingu puhul kahju nõude esitamisel tuleb tuvastada, kas ja millal teavitas tellija töövõtjat puudustest, mille osas ta nõuab kahju hüvitamist ning kas või milline täiendav tähtaeg anti töövõtjale puuduste kõrvaldamiseks (RK TKo 3-2-1-145-14, p 27). Kohus selgitas hagejale 04.04.2016 eelistungil (toimiku lk 171-173) vajadust põhistada 440 euro väljamõistmise nõuet olukorras, kus hageja ei sõlminud kostjaga kokkulepet mootoriketi vahetamiseks ega esitanud sellise töö tegemise nõuet. Kohus selgitas kostjale VÕS § 646 lg 5. Kohus leidis, et puudub alus rahuldada hageja 440 euro nõuet kostja vastu kahju hüvitamise nõudena. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks mistahes viisil rikkunud hagejaga sõlmitud töövõtulepingut. Hageja ei ole esitanud kostjale nõuet teostada tööna mootoriketi vahetus ning hageja ei ole tõendanud isegi seda, kas või millise töö tegemiseks ta andis kostjale 08.06.2015 väidetavalt täiendava tähtaja. Kostja teostas mõistliku aja jooksul kõik toimingud, mis olid vajalikud vea tuvastamiseks. Kuivõrd kostja ei ole hagejaga sõlmitud lepingut rikkunud, puudub alus mõista kostjalt välja asendusauto rentimisega seotud kulu 300 eurot. Ka antud nõude puhul puuduks põhjuslik seos isegi siis, kui hageja ja kostja oleksid kokku leppinud vea tuvastamise ja mootori remontimise tähtajas ning kostja oleks seda tähtaega rikkunud. Antud juhul ei saanud sõiduki kasutamise võimatus hageja jaoks alguse ühestki kostjale etteheidetavast teost. Lisaks ei võimalda hageja 300 euro suuruse asendussõiduki kasutamise kulu hüvitamist VÕS § 132 lg 4, millest tuleneb, et asendusauto üürimise kulud kuuluksid hüvitamisele siis, kui kahjustatud asi (kahjustatud sõiduk) oli kannatanule vajalik, eeskätt tema majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus on leidnud, et kuigi VÕS § 132 lg 4 iseenesest võimaldab nõuda asendussõiduki kasutamise kulu ka siis, kui sõiduk oli hagejale vajalik mõnel muul moel lisaks majandus- või kutsetegevusele, kuid sellisel juhul tuleb tõendada sõiduki vajalikkust või kasulikkust nimelt VÕS § 132 lg 4 mõistes, mille tähenduses peab kahjustatud asi olema isikule tarviklik või tulus majandus- või kutsetegevuse või tööga võrreldaval põhjusel (RK TKo 3-2-1-90-14, p 14). Kohtu hinnangul ei kuulu asendussõiduki kasutamise kulu hüvitamisele pelgalt põhjusel, et sellise sõiduki kasutamine oli hagejale mugav. Kohus selgitas hagejale 04.04.2016 eelistungil (toimiku lk 171-173) vajadust põhistada ja tõendada asendusauto kasutamise kulu hüvitamise nõuet, samuti põhjusliku seose põhistamise vajadust. 27.06.2016 istungil selgitas kohus hagejale täiendavalt, et viimane ei ole tõendanud, et asendusauto kasutamine oli talle vajalik või kasulik (toimiku lk 208). Hageja poolt esile toodud asjaolude pinnalt võib üksnes järeldada, et asendussõiduki puudumisel oleks hageja pidanud ja saanud kasutanud ühissõidukit, mis oli kahtlemata ebamugavam, kuid oli siiski võimalik. Vajadust viia oma lapsed suvisel ajal igal päeval vaatamata puhkuste perioodile Tallinnasse ei ole hageja ühegi tõendiga tõendanud.

Seetõttu võib kohtu hinnangul vaid järeldada, et asendussõiduki kasutamine muutis hageja elu mugavamaks, kuid VÕS § 132 lg 4 mõistes vajadus sellise sõiduki kasutamiseks hagejal puudus. Seoses kostjale tasutud 200 euro suuruse tasuga asus hageja menetluse kestel kohtu selgituste alusel muuhulgas väitma, et ta taganes kostjaga sõlmitud lepingust. Viidates VÕS § 116 lg-tes 1, 2 ja 4, § 118 lg-s 1 ja § 188 lg-s 2 sätestatule leidis kohus, et hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud ei taganemise avalduse esitamist ega seda, et taganemiseks eksisteeris seda õigustav põhjus. Kirjalikku lepingust taganemise avaldust hageja kostjale ei esitanud. Tunnistajana 27.06.2016 istungil ütlusi andnud hageja elukaaslane LL (toimiku lk 209) avaldas, et lepingust taganemiseks andis hageja kostjale 08.06.2015 telefoni teel täiendava tähtaja, kuid samas teatas tunnistaja, et ta ei tea hageja ja kostja vaheliste telefonivestluste sisu. Järelikult ei lugenud kohus tunnistaja ütlustega tõendatuks kostjale täiendava tähtaja andmist VÕS § 114 kohaselt. 10.06.2015 olevat hageja tunnistaja LL ütluste kohaselt taganenud lepingust suuliselt. Kohus ei lugenud antud osas tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, sest tegemist on hageja elukaaslasega. Ühtlasi on hageja menetluse käigus esitanud vastuolulisi väiteid selle kohta, kas ta tegelikult lepingust taganes või ütles selle üles ning kas ta tegi kostjale mõne avalduse või pidi kostja lepingust taganemist või selle ülesütlemist järeldama hageja käitumisest. Kostja eitas taganemisavalduse tegemist. Hageja vastuoluliste väidete ning hageja käitumise alusel luges kohus usutavaks, et hageja lihtsalt viis oma sõiduki kostja juurest 10.06.2015 ära, tegemata seejuures mistahes avaldust ning keeldudes talle esitatud arvete tasumisest. Kuivõrd hagejal puudus õiguslik alus lepingust taganemiseks (kostjale ei olnud antud täiendavat tähtaega ning kostja ei olnud lepingut rikkunud), võib hageja käitumisest järeldada, et hageja soovis lepingu tellijana üles öelda. Võlaõigusseadus võimaldab tellijal töövõtulepingut alati üles öelda, ära näitamata ülesütlemise põhjust. Lepingu ülesütlemine aga ei võimalda hagejal VÕS § 655 lg-test 1 ja 2 tulenevalt nõuda kostjalt juba tehtud tööde eest tasu tagasimaksmist. Kohus märkis, et ülejäänud hageja esitatud tõendid, milliseid kohus lahendi tegemisel ei hinnanud, ei olnud nõude lahendamisel asjakohased. Kuivõrd kohus jättis rahuldamata hageja kolm rahalist nõuet, leidis kohus, et rahuldamata tuleb jätta ka hageja võla sissenõudmise kulu nõue VÕS § 1131 lg 1 alusel. Samuti tuleb rahuldamata jätta hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue, kuna puudus alus põhinõude rahuldamiseks. TsMS § 162 lg-le 1 tuginedes märkis kohus, et kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja palus hagejalt menetluskuludena välja mõista lepingulise esindaja kulud ilma käibemaksuta. Õigusabi osutati tunnihinnaga 115 eurot. Kuni viimase kohtuistungini olid õigusabikulud 948,75 eurot. Viimasel istungil osalemise eest palus kostja täiendavalt õigusabikuluna välja mõista 172,50 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 115 eurot on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega. Samuti luges kohus mõistlikuks ja kohtule esitatud menetlusdokumentide ning nende lisadega kooskõlas olevaks ajakulu 3 tundi, mis kulus hagiavaldusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks, hageja 14.12.2015 seisukohtadega tutvumiseks, 04.04.2016 eelistungi ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks, 30.05.2016 seisukohtade koostamiseks ning hageja 20.06.2016 kuupäeva kandnud menetlusdokumendiga tutvumiseks. Kohus luges ka mõistlikuks ning põhjendatuks aega 1,5 tundi, mis kulus esindajal viimasel kohtuistungil osalemiseks. Kohus ei lugenud põhjendatuks ajakulu 1 tundi, mis kulus 31.03.2016 kliendiga kohtumisele ja talle menetlusliku olukorra tutvustamisele. Hagimenetluses on vajalikud ja põhjendatud need õigusabikulud, mis on seotud menetluses mõne toimingu tegemisega. Kohtumine kliendiga ei ole seotud mistahes menetlustoimingu tegemisega. Lisaks ei ole

võimalik toimiku pinnalt tuvastada, kas kohtumine tegelikult toimus, kaua see kestis ning mida seal arutati. Seetõttu luges kohus kogumis mõistlikuks ja põhjendatud õigusabi osutamisele kulunud ajaks 9,75 tundi. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud tunnitasu suurust 115 eurot, luges kohus mõistlikuks ja põhjendatud kostja õigusabikuluks 1121,25 eurot. Käesolevas asjas oli hagi hinnaks 1015,67 eurot. Kohus leidis, et üldjuhul tuleb mõistlikuks ja põhjendatuks lugeda õigusabikulu, mis ei ületa hagi hinda. Riigikohus on leidnud, et menetluskulud peavad olema mõistlikus proportsioonis hagi hinnaga ja peavad olema teisele poolele ettenähtavad (RKTKm 3-2-1-4-15, p 14). Kostja ei ole esile toonud põhjuseid, mis võimaldaksid hagejalt menetluskulusid välja mõista hagi hinda ületavas osas. Seetõttu leiab kohus, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kostja õigusabikuludena summa, mis vastab hagi hinnale. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 1015,67 eurot. Apellatsioonkaebus 08.08.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 08.07.2016 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub hageja tühistada Harju Maakohtu 08.07.2016 otsus osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1015,67 eurot ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagejalt kostja kasuks menetluskulud välja mõistmata või mõista need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lõikele 1 ning ei ole seaduslik ja põhjendatud. Seejuures on kohus jätnud vahetult uurimata tõendid (TsMS 243 lg 1), ebaõigesti hinnanud tõendeid (TsMS 232 lg 1), tõendite ebaõige hindamise tagajärjel (TsMS § 232 lg 1) tuvastanud ebaõigesti asjaolud ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jätnud hagejale tagamata võimaluse esitada vastaspoole menetluskulude väljamõistmise taotlusele ja menetluskulude nimekirjale oma seisukoht (TsMS § 328 lg 2; TsMS § 176 lg 8) ja kõrvale kaldunud poolte võrdsuse põhimõttest (TsMS § 7). Maakohus on menetlusnormide rikkumisega ebaõigesti tuvastanud järgmised asjaolud: 1) Kostja hinnakiri oli avaldatud kostja töökojas (p 62). Kohtul oli võimalik hinnakirja olemasolu kostja kodulehel ise üle kontrollida, kuid kohus seda ei teinud. Kostja esitas kohtule 30.05.2016, so aasta pärast hagejale arvete esitamist, hinnakirja, kuid ühtegi tõendit selle kohta, et hinnakiri oleks välja pandud kostja töökojas või avaldatud kostja kodulehel, kohtule esitatud ei ole. Seega ei ole võimalik üheselt välistada, et kostja koostas hinnakirja kohtu jaoks tagantjärele, et õigustada hagejale esitatud arveid. Seega ei saa kostja esitatud hinnakiri tõendada, millised olid kostja küsitud tasud analoogsete tööde puhul. Hageja on esitanud kohtule väljatrüki kostja kodulehelt, et näidata, et kostja kodulehel hinnakirja ei ole (20.06.2016 menetlusdokumendi lisa 1). 2) Kostja esitas hagejale kolm sularahaarvet (p 64). Tegelikkuses esitas kostja hagejale kaks sularaha arvet ja ühe arve raha ülekandmiseks. Hageja ei saanud kostjale 10.06.2015 raha võlgneda, sest arve ei olnud selle esitamisel veel muutunud sissenõutavaks. Seega ei oleks kostjal olnud õigust sõiduki osasid sõidukilt eemaldada ning neid enda kätte jätta. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja jättis eelnimetatud sõiduki osad enda kätte sellest hagejat teavitamata. 3) Sõiduk pukseeriti OÜ Autovaruosa töökotta 03.06.2016 (p 58, 73, 87). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sõiduk pukseeriti OÜ Autovaruosa töökotta 02.06.2016, mitte 03.06.2016. Eeltoodust tulenevalt on kohus ebaõigesti järeldanud, et sõiduk oli kostja juures 7 päeva. 4) Sõiduki mootor oli lahti võetud sõiduki Diped Car OÜ-sse viimisel (p 72). Tegelikkuses oli eemaldatud vaid sõiduki ventilaator ja kaas. Eeltoodust järeldas kohus ebaõigesti, et kostja oli teinud kõik vajalikud toimingud, et sõidukil viga tuvastada ning Diped Car OÜ-l oli võimalik sõiduki viga koheselt tuvastada (p 66, 76). Asjaolu, et sõiduki rikke põhjust

10.06.2015, kui sõiduk viidi teise töökotta rikke põhjuse väljaselgitamiseks, tuvastatud ei olnud, on tõendatud tunnistajate LL ja MP ütlustega. 5) Sõidukil vea tuvastamiseks kulus Diped Car OÜ-l kauem aega kui kostjal (p 73 ja 76). Eeltoodust järeldas kohus, et kostja poolne sõiduki vea tuvastamiseks kulunud aeg - 8 päeva – on mõistlik ning seetõttu ei ole kostja töövõtulepingut rikkunud. Kohtu seisukoht seoses Diped Car OÜ poolse sõiduki vea tuvastamise ajaga on vastuolus tunnistaja MP vande alla antud ütlusega, et ta tuvastas sõiduki vea kohe esimesel päeval (vt 27.06.2016 kohtuistungi protokolli). Kui viga oli tuvastatav üksnes sõiduki katte ja ventilaatori eemaldamisel, siis sõiduki katte ja ventilaatori eemaldamiseks 8 päeva kulutamine ei saa ilmselgelt olla mõistlik aeg. 6) Hageja ütles lepingu üles. Vastupidi, kohtuasjas on esitatud tõendid selle kohta, et hageja taganes kostjaga sõlmitud töövõtulepingust, mitte ei öelnud seda üles. Kohus on põhjendamatult pidanud LL ütlusi ebausaldusväärseks ainuüksi seetõttu, et LL on hageja elukaaslane. TsMS § 251 lg-st ei tulene, et tunnistajaks ei või olla hageja elukaaslane ning et tunnistaja saab esitada kohtus tunnistusi vaid siis, kui ta on isiklikult poolte telefonivestluse juures. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuna LL ei teadnud täpselt hageja ja kostja vahelise kõne sisu, siis ei saanud LL teada, et hageja on andnud sõiduki parandamiseks kostjale täiendavalt aega. Kui kohus oli hagejale selgitanud taganemise ja ülesütlemise erisusi, siis hageja kinnitas, et ta taganes lepingust. Kuna hagejal puuduvad õigusalased teadmised, siis on kohtu poolt kohatu hagejale teha etteheiteid, et hageja ei osanud kohe täpselt öelda, kas tegemist oli lepingu ülesütlemise või lepingust taganemisega. 7) Asendusauto ebavajalikkuse hageja jaoks. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja väited asendusauto vajalikkuse osas on vastuolulised. Samuti on kohus põhjendamatult leidnud, et hageja väited asendusauto rentimise vajalikkusest on tõendamata. Kohus pole arusaadavalt põhjendanud, millistest asjaoludest tulenevalt kohus leidis, et puhkuste perioodil ei olnud asendusauto hagejale vajalik. Vaatamata puhkuste perioodile käis hageja tööl ning ajavahemikus 02.06.2015-05.06.2015 käisid lapsed veel koolis. Pärast koolivaheaja algust pidi hageja lapsed viima oma ema juurde, kuna neid üksinda koju jätta ei olnud võimalik. Kohus on jätnud hindamata hageja esitatud tõendid sõiduaja kestuse kohta. Kuna kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja ütles töövõtulepingu üles, siis on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 665 lg-t 1 ning selle tulemusel ebaõigesti leidnud, et hagejal puudus õigus nõuda kostjalt tagasi 200 eurot nõuetekohaselt tegemata töö eest ning nõuda kahju hüvitamist. Kuna hageja taganes kostjaga sõlmitud töövõtulepingust, kuulub kohaldamisele VÕS § 637 lg 3, VÕS § 647 lg 1, VÕS § 641 lg 2. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta ega ole käsitlenud hageja väidet, et nukkvõlli andur, mille kostja välja vahetas, ei olnud seotud sõiduki rikkega ning kostjal ei olnud seetõttu õigust nukkvõlli anduri eest raha nõuda. Sõltumata sellest, kas hageja andis nõusoleku nukkvõlli anduri vahetuseks või mitte, ei õigusta hageja nõusolek kostja poolt mittevajalike tööde tegemist. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 281 lg 1. Hageja leiab, et sõiduki pukseerimine ei saa kuidagi olla vajalik ega suunatud sõiduki vea tuvastamiseks ning remontimiseks. Kohus ei ole oma seisukohta pukseerimise osas põhjendanud. Kui hageja oleks teadnud, et kostja nõuab selle eest hagejalt raha, oleks hageja palunud sõiduki kellelgi teisel autoremonditöökotta pukseerida. Samuti on kohus kõrvale kaldunud TsMS §-s 7 sätestatud poolte võrdsuse põhimõttest. Nii hageja kui ka hageja tunnistajad on kohtu arvates ebausaldusväärsed, seevastu kostja väited ja kostja tunnistaja on kohtu arvates usaldusväärsed. Kohus on põhjendamatult pidanud MP ütlusi mootoriketi purunemise kui tüüpvea esinemise kohta teatud tüüpi sõidukite puhul ebausaldusväärseteks ainuüksi seetõttu, et MP-l ei ole autoremondialast haridust, ta ei ole kunagi töötanud Mercedes-Benzi volitatud esindaja AS

Silberauto juures ega käinud sõiduki tootja juures Saksamaal koolitustel. Selline järeldus olukorras, kus MP on andnud kohtule asjatundlikke ütlusi, on meelevaldne. Muu hulgas ütles MP järgmist: „Mul on olnud selliseid sõidukeid mitmeid, millel on olnud sama olukord samal kilometraažil. Tean kolme sellist juhust. Mootori ülemine osa ei liikunud kaasa ja sellest piisas, et leida, et arvatavasti on kett purunenud.“ Seega on MP-l olnud reaalne kogemus sedalaadi riketega. Kostja seadusjärgsel esindajal on küll autoremondialane haridus, kuid vaatamata sellele ei suutnud ta 8 päeva jooksul ka sõiduki katet ja ventilaatorit eemaldades sõiduki viga tuvastada. Ka kostja ei ole kunagi töötanud AS Silberauto juures ega käinud sõiduki tootja juures Saksamaal koolitusel, kuid kohus ei leia, et kostja oleks seetõttu ebausaldusväärne. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja LL ütlused selle kohta, et kostja ei öelnud ei 08.06.2015 ega 10.06.2015, mis sõidukil viga on. Maakohus rikkus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja mõistes TsMS § 176 lg-d 1 ja 8 ning TsMS § 328 lg-t 2 ja § 351 lg-t 2. Maakohus ei selgitanud hagejale võimalust esitada menetluskulude kohta oma seisukoht ega andnud hagejale võimalust kostja menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitada. Kohus jättis hageja 02.07.2016 seisukohad kostja menetluskulude nimekirja kohta tähelepanuta. Lisaks märgib hageja, et kostja menetluskulude nimekiri, mille kostja esitas kohtuistungil, ei sisalda 28.06.2016 kohtuistungil osalemise kulu. Samas on maakohus rahuldanud kostja menetluskulude nõude ka kohtuistungi tasu osas. Kohus ei ole hagejat kostja täiendava menetluskulu nimekirja esitamisest teavitanud ega andnud hagejale võimalust sellele oma seisukohta esitada. Kostja menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja ennistamiseks avaldust ei esitanud. Kuna menetluskulude taotluse näol ei ole tegemist kohtu määratud tähtajaga ega eelmenetluses esitatava avaldusega (TsMS § 329 ja § 330), ei saa hageja hinnangul kostja menetluskulude lisataotlust TsMS § 331 lg 1 sätestatud juhul menetleda. Isegi kui menetluskulude taotluse menetlemine oleks TsMS § 331 lg 1 juhul võimalik, ei esitanud kostja hilinemise osas mis tahes põhjuseid. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 08.07.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses maakohtu tuvastatud asjaolud kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning tõendite hindamata jätmist või ebaõiget hindamist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Samuti vastab maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja seeläbi õigesti järeldanud, et tõendatud ei ole, et kostja oleks mistahes viisil rikkunud hagejaga sõlmitud töövõtulepingut. Hageja on apellatsioonkaebuses toonud valdavalt esile asjaolud, mille osas on maakohus vaidlustatud otsuses oma seisukoha juba kujundanud. Hageja väidete osas, mis puudutavad

kostja hinnakirja puudumist kostja kodulehel ja selle tõendamiseks hageja poolt esitatud ekraanitõmmist kostja kodulehelt, on maakohus otsuses selgitanud, et hinnakirja avaldamata jätmine kostja kodulehel ei välista hageja kohustust tasuda osutatud teenuste eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega. Erinevalt apellatsioonkaebuses märgitust ei ole maakohus otsuses tuvastanud, et kostja hinnakiri oli avaldatud kostja töökojas. Maakohus on otsuse p-s 63 üksnes märkinud, et kostja väiteil oli tema hinnakiri avaldatud kohapeal töökojas. Vastuseks kaebuse väidetele seoses kostja hinnakirja avaldamisega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asjaolu, kas või kus kostja hinnakiri oli avaldatud, ei oma vaidluse lahendamise seisukohast ka tähtsust, kuivõrd sellest ei sõltu hageja kohustus tasuda talle osutatud teenuste eest. Maakohus on õigesti selgitanud, et hageja ei saanud majandus- ja kutsetegevuses tavapäraselt tasulisi teenuseid osutava ettevõtte poole pöördudes eeldada, et talle osutatavad teenused on tasuta. Samuti on maakohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-le 1 viidates õigesti leidnud, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Tavaliseks tasuks loetakse sellisel juhul töövõtja hinnakirja kohast tasu, mida töövõtja tavaliselt oma klientidelt küsib. Hagejale esitatud arvetes toodud summad vastavad kostja hinnakirjale (kd I tl 182). Seega oli kostjal õigus nõuda 200 euro tasumist diagnostika, nukkvõli anduri vahetuse, aku laadimise ja sõiduki töökotta pukseerimise eest. Kaebuses osundatu, mille kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostja esitas hagejale kolm sularahaarvet, ei väära maakohtu otsustust eelnimetatud teenuste eest tasumise kohustuse osas. Vaatamata asjaolule, et pooled saavutasid kolmest hageja esitatud sularahaarvest (kd I tl 26) ühe arve (arve nr 414) puhul kokkuleppe selle tasumiseks pangaülekandena, ei välista see hageja kohustust talle arvel märgitud teenuste eest (puksiiriteenus ja aku laadimine) tasuda, kuna arve nr 414 tasumise tähtpäev oli sellel märgitust tulenevalt 10.06, ent arve tasuti sularahas 14.07.2015. Kuivõrd maakohus on õigesti tuvastanud, et kostjal oli õigus saada tasu hagejale arvete alusel osutatud teenuste eest, ei oma eeltoodut arvestades asja lahendamisel tähtsust hageja väide, et hagejat teavitamata ei olnud kostjal õigus jätta eelnimetatud arve tasumiseni tagastamata sõiduautolt maha monteeritud osasid. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et sõltumata sellest, kas hageja andis nõusoleku nukkvõlli anduri vahetuseks või mitte, ei õigusta hageja nõusolek kostja poolt mittevajalike tööde tegemist. Ringkonnakohutu hinnangul on maakohus otsuses viidatud tõendeid kogumis hinnates õigesti leidnud, et kõik arvetel kirjeldatud toimingud olid otseselt suunatud lepingulise põhikohustuse täitmisele ehk vea tuvastamisele ja selle remontimisele. Ka on tunnistaja MP 27.06.2016 kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et sõiduki nende (Diped Car OÜ) juurde viimisel oli sõiduki mootor juba avatud ja et nukkvõllianduri eemaldamine lihtsustas rikke tuvastamist. Alusetud on apellatsioonkaebuse väited, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et sõiduki mootor oli lahti võetud sõiduki Diped Car OÜ-sse viimisel ja et tegelikkuses oli eemaldatud vaid sõiduki ventilaator ja kaas. Ringkonnakohus nõustub kostja tehtud tööde vajalikkuse osas täielikult maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu motiive korrata. Sarnaselt maakohtu menetlusele ei ole hageja ka apellatsioonimenetluses tõendanud, et kostja oleks rikkunud hagejaga sõlmitud töövõtulepingut ja millist õiguskaitsevahendit kasutades on hagejal õigus nõuda kostjalt kokku 940 euro väljamõistmist. Samuti on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et hageja käitumisest võib järeldada, et hageja soovis kostjaga sõlmitud lepingu tellijana üles öelda. Kaebuse vastupidise väitega ringkonnakohus ei nõustu. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ja leiab, et hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud ei taganemise avalduse esitamist ega seda, et taganemiseks eksisteeris seda õigustav põhjus. 27.06.2016 istungil hageja elukaaslase LL ütlustega ei saa lugeda tõendatuks kostjale täiendava tähtaja andmist VÕS § 114 kohaselt.

Kuivõrd LL on teatanud, et ta ei tea hageja ja kostja vaheliste telefonivestluste sisu, ei saa nimetatud ütlustega seega lugeda tõendatuks, et hageja on kostjale 08.06.2015 telefoni teel andnud täiendava tähtaja. Ka ei ole hageja apellatsioonimenetluses esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid lepingust taganemise kohta. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et kostja ei ole töövõtulepingut rikkunud ning hageja sõiduki kasutamise võimatus ei ole tingitud ühestki kostjale etteheidetavast teost, ei pea ringkonnakohus sellest tulenevalt vajalikuks käsitleda täiendavalt hageja väiteid asendusauto rentimise vajalikkusest. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja ka maakohtu otsuses kindlaksmääratud kostja menetluskulude rahalise suuruse, paludes jätta menetluskulud välja mõistmata või mõista need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja leiab, et maakohus on menetluskulusid välja mõistes rikkunud TsMS § 176 lg-eid 1 ja 8, § 328 lg-t 2 ja § 351 lg-t 2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramisel menetlusnorme rikkunud. Kuivõrd maakohus vaatas asja läbi kohtuistungil ja kostja esitas oma menetluskulude nimekirja, va kohtuistungil osalemisega seotud kulud, 27.06.2016 kohtuistungil ning maakohus ei määranud pooltele tähtaega menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks, pidi hageja seisukoha kostja kulude osas esitama 27.06.2016 kohtuistungil. Nimetatud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja kohtuistungil kostja kulude osas küll seisukohta avaldanud, kuid vastuväiteid konkreetsete kostja kulude osas esitanud ei ole. Ka on maakohus hagejale 04.07.2016 saadetud e-kirjas (kd I tl 217) selgitanud, et hageja pidi kõik seisukohad menetluskulude osas esitama kohtuistungil ning et kohus jätab tähelepanuta hageja poolt pärast kohtuvaidluse lõppemist (02.07.2016) esitatud seisukohad. Vastuseks kaebuse väidetele seoses 27.06.2016 kohtuistungil osalemise tasu väljamõistmisega märgib ringkonnakohus, et kuivõrd kohtuistungil osalemise ajakulu selgub alles pärast istungi toimumist, on vastava kulu väljamõistmine istungi toimumise järgselt esitatud taotluse alusel igati põhjendatud. Lisaks eeltoodule selgitab ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et diskretsioonipiiride ületamist menetluskulude kindlaksmääramisel maakohtule kõnealusel juhul ette heita ei saa. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2016 istungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 632,50 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud kostjale õigusteenust kokku 5 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 115 eurot. Osutatud õigusabi seisneb järgmiste toimingute tegemises: 23.08.2016 tutvumine hageja apellatsiooniga ja vastuse koostamine apellatsioonile ning edastamine kohtule – 4,5h (517,50 eurot) ja 16.11.2016 ettevalmistumine kohtuistungiks – 1h

(115 eurot). Ringkonnakohtu 16.11.2016 istungil palus kostja kirjalikult esitatud kuludele lisada istungil osalemise kulu 57,50 eurot. Kostja kinnitas, et nimekirjas märgitud kulud on seotud käesoleva kohtuasjaga. Samuti kinnitas kostja, et ta on käibemaksukohuslane, mistõttu on kulud esitatud ilma käibemaksuta. Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväited. Hageja leiab seoses kostja 23.08.2016 toiminguga, et 8 leheküljelise dokumendiga tutvumine ja 5 leheküljelise vastuse koostamine ei saa professionaalil, kelleks advokaat kahtlemata on, võtta aega 4,5 tundi. Samuti leiab hageja, et 1 tund ettevalmistamiseks istungiks on ebamõistlikult pikk aeg, kuna lisaks apellatsioonkaebusele ja selle vastusele ei ole apellatsioonimenetluses dokumente esitatud. Lisaks märgib hageja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-4-15 tuginedes, et kostja menetluskulud ületavad hagihinda. Samuti on hageja arvamusel, et kostja ei ole tegelikult menetluskulusid kandnud. TsMS § 176 lg-le 6 viidates palub hageja määrata kostjale tähtaja menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamiseks. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses koostatud ja esitatud dokumentide mahtu ja sisu ning ringkonnakohtu istungi kestust, leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Seoses hageja vastuväidetega selgitab ringkonnakohus, et ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ajakulu 1 tund ei saa pidada ülemäära suureks, arvestades seejuures, et istungiks ettevalmistamine hõlmab endas lisaks apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide analüüsile ka eelnevalt menetluses toimunu analüüsi. Varasematest Riigikohtu lahenditest tuleneva hagihinna arvestamise ja ettenähtavuse osas menetluskulude kindlaksmääramisel märgib ringkonnakohus, et lepingulise esindaja kulude nn ettenähtavuse põhimõte tulenes küll mitmetest Riigikohtu lahenditest, kuid need seondusid Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahendiga põhiseaduse vastaseks tunnistatud TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade rakendamisega. Ka on Riigikohus hageja viidatud lahendi nr 3-2-1-4-15 p-s 13 märkinud, et seega ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt lähtutakse menetlusosalise lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks hageja taotlust kohustada kostjat esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-13, p 26, 3-2-1-65-13 p 18). Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-112-01 leitule piisab õigusabi tasu väljamõistmiseks, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Seda, et kostjal on tekkinud kohustus talle osutatud õigusabi eest tasuda, ei ole hageja kuludele esitatud vastuväidetes kahtluse alla seadnud, ka puudub ringkonnakohtul alus arvata, et kostjale on käesoleva asja raames õigusabi osutatud tasuta. Seetõttu ei pea ringkonnakohus apellatsioonimenetluses vajalikuks kohustada kostjat esitama täiendavaid tõendeid hüvitatavate menetluskulude kohta. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostja taotlus tuleb rahuldada täies ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 690 eurot. Kuivõrd vastavalt kostja avaldatule on kostja käibemaksukohuslane, kuuluvad menetluskulud kostjale hüvitamisele ilma käibemaksuta.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.