Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Kui kostja I ei vastuta deliktiõiguslikul alusel, siis vastutab kostja I suurema ohuallikaga tekitatud kahju eest (VÕS § 1056). Lift kui tõsteseade on suurema ohu allikas, millele iseloomuliku riski tõttu võib tekkida suur kahju isegi asjatundjatelt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Liftist lähtuv iseloomulik oht on välditud üksnes juhul, kui kogu tõsteseadme süsteem toimib veatult. Hageja esitas kostja II vastu nõude nii lepingu kui lepinguvälisel alusel ning jätab kohtu otsustada, millisel õiguslikul alusel kuulub hagi rahuldamisele (VÕS § 1044 lg 3). Kostja II ei taganud hagejale ohutut töökeskkonda. Kostja I vastuväited

Kolmanda isiku seisukoht

riivistus korrusel, kus kabiin on peatunud. Riivistusmehhanismi üheks osaks on põll, mis on kolme hinge abil šarniirselt kinnitatud šahtiuste kohale ning mille siseküljele kinnitatud keel ei võimalda riivistusmehhanismil rakenduda, kui šahtiuste mõlemad pooled ei ole täielikult suletud. Hageja tugines esmase nõude alusena sellele, et kostja I on Tallinnas Pärnu mnt 158G asuva ehitise omanik ja ehitise omanikul oli seadusest tulenev kohustus korraldada lifti hooldus, et tagada selle kasutamise ohutus. Kostjal I lasub lifti korrashoidmise kohustus. Õnnetuse toimumise ajal kehtinud lifti ja köistee ohutuse seaduse (LKOS) § 13 lg 1 sätestab tõsteseadme omaniku kohustused. LKOS § 12 lg 1 p 2 järgi võib lifti kasutusele võtta või seda kasutada, kui ettenähtud juhtudel ja korras on teostatud selle tehniline kontroll. Nimetatud ehitises asuva lifti kasutamise järelevaatajaks oli kolmas isik, kes pidi LKOS § 14 lg 4 p 1 järgi tagama, et tõsteseadme kasutamine toimuks LKOS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt ning et tõsteseadme ümberehitamist, remonti ja tehnohooldust teeks pädev isik. Puudub vaidlus, et kostja I kasutas kolmandat isikut oma kohustuse täitmiseks. Seega, kui kolmanda isiku tegevus on õigusvastane ja süüline, siis vastutab kostja I VÕS § 1054 lg 2 alusel hagejale tekkinud kahju eest. Inspecta Estonia OÜ 10.01.2014 ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et lift ei olnud tehniliselt korras. Õnnetuse põhjustas asjaolu, et neljanda korruse šahtiuste ühe uksepoole sulgumist kontrolliva elektrilise kontrollkontakti liialt varajase sulgumise ning riivistusmehhanismi mehhaanilise blokeeringu (põlle) ebatäpse reguleerimise tõttu oli võimalik liftikabiini liikumine mittetäielikult suletud ustega ning selle tagajärjel hilisem šahtiuste avamine olukorras, kui liftikabiin ei asunud sellel korrusel. Tegemist oli 1971.a valmistatud kaubaliftiga ning asjatundja arvamusega on tuvastatud, et kaubalift ei olnud tehniliselt korras. Kostja I vastutuse välistamiseks ei piisa asjaolust, et kolmas isik hooldas ja reguleeris lifti regulaarselt. Ühegi teise tõendiga ei ole ümber lükatud asjatundja arvamust õnnetuse põhjuse kohta. Kostja I ei ole tõendanud, et kolmas isik tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et tema hoolduses olevast vanast liftist tulenev risk ei realiseeruks. Kolmas isik pidi mõistlikult hindama liftist tulenevat riski ning vajadusel soovitama selle tihedamat hooldust või selle kasutamise peatamist. Näiteks oli liftis vaid manuaalne valgustus, õnnetuse ajal ei olnud liftišaht valgustatud ning lifti uste ette olid pandud kardinad. Kostja II seadusliku esindaja Artur Rahamägi seletuse kohaselt kolmas isik lifti uste ette paigaldatud kardinate kohta midagi ei öelnud. Pärast õnnetust on liftišahti paigaldatud valgustus ja kabiinis põleb koguaeg tuli. Seega olid olemas sobilikud meetmed, millega oleks saanud ära hoida vaidlusaluse õnnetuse. Kolmanda isiku kohustuseks oli hoone omaniku tähelepanu juhtida, et võtta tarvitusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Kolmanda isiku tegevust saab lugeda õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine ning tõendamata on VÕS § 1050 lg 1 järgi, et kolmas isik ei olnud hooletu. Seega esinevad kõik deliktilise üldvastutuse eeldused ning kostja I vastutab hagejale tekitatud kahju eest VÕS § 1054 lg 2 alusel. Lisaks eeltoodule tuleneb kostja I vastutus ka sellest, et kostja I ise rikkus käibekohustust. Kostjal I, kui ehitise omanikul ja ruumid välja üürinud isikul, tuli tagada lifti kasutavate isikute ohutus. Kostja I kohustuseks oli võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Kostja I üüris välja tootmishoone, milles oli 1971.a toodetud lift. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt üürilepingu objektide hulka kaubalift ei kuulunud, kuid seda kasutasid hoones olevad üürnikud. Seega, üürileandja ei keelanud üürniku töötajatel kaubalifti kasutamist. Kui lifti kasutamisega tekkis probleeme, siis selleks pöördus kostja II juhatuse liige kolmanda isiku poole. Samuti on

kostja II juhatuse liige vande all seletanud, et töötajatel ei olnud keelatud lifti kasutamine muuks kui kaubaveo otstarbeks. Kostja I lõi ohtliku olukorra hageja jaoks sellega, et lifti rikke tõttu vajalikud mehhanismid ei toiminud ning liftikabiin ja liftišaht ei olnud valgustatud. Lisaks oli üürniku poolt lifti ette paigaldatud kardin tõmbetuule vältimiseks. Selline lahendus ei taganud lifti kasutajate ohutust. Kostja II juhatuse liige on vande all seletanud, et hagejat instrueeriti selliselt, et kui lifti uksed on kinni ja uksi ei ole võimalik avada lingiga, siis järelikult lifti kohal ei ole. Kui aga linki saab vajutada ja ust saab lahti teha, siis on lift kohal. Kui hageja lifti kasutama hakkas, siis olid lifti uksed avatud ning mitte miski ei viidanud sellele, et liftikabiini vastaval korrusel ei olnud. See võimaldas liftišahti kukkumise. Liftišahti ja -kabiini valgustus oli selline, et see ei taganud lifti kasutajale ohutut lifti kasutamist. Ohtlik olukord tekkis sellest, et lift ei olnud tehniliselt korras, liftikabiini uksed olid avatud olukorras, kus liftikabiin ei olnud vastaval korrusel, liftikabiinis oli pime ning selle tagajärjel kukkus hageja liftišahti ja sai kehavigastuse. Kostja I ei ole tõendanud, et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et liftist tulenev risk ei realiseeruks. Kostja I ei olnud liftist tulenevat ohtu teadvustanud: puudus liftikabiini automaatne valgustus, kasutaja pidi liftikabiini sisenedes valgustuse süütama käsitsi ning liftišaht oli valgustamata. Pärast õnnetust on liftišahtis valgustus ja kabiinis põleb koguaeg tuli. Seega olid olemas sobilikud meetmed, millega oleks saanud ära hoida vaidlusaluse õnnetuse. Ohutuse tagamiseks ei olnud vajalik teha suuremahulisi ehitusöid või lift ümber vahetada. Kostja ei ole tõendanud, et valgustuse lisamine, lifti täiendav ja tihedam hooldus ning üürnike instrueerimine, oleks olnud võimatu või oleks nõudnud kostjalt I ebamõistlike kulutusi. Hagejal kui üürniku töötajal oli õigus lifti kasutada ning asjaolu, kas ta konkreetselt sellel hetkel pidi liftiga alla sõitma, kas ta pidi pappkaste vedama, kas ta sai trepist minna, ei välista kostja I vastutust. Üürnike töötajatele ei olnud lifti kasutamine keelatud. Tööandja peab tagama ohutu töökeskkonna. Lepinguväliselt saab kostja II vastutada hagejale tekkinud kahju eest juhul, kui kostja II on rikkunud mingit üldist käibekohustust. Nõude aluseks on VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050. Kostja II töötajatel ei olnud lifti kasutamine keelatud. Kostja II juhatuse liige on vande all seletanud, et hagejat instrueeriti selliselt, et kui lifti uksed on kinni ja uksi ei ole võimalik avada lingiga, siis järelikult lifti kohal ei ole. Kui aga linki saab vajutada ja ust saab lahti teha, siis on lift kohal. Lifti ette olid paigaldatud kardinad tuuletõmbe vältimiseks. Kardina alumist serva hoidis kinni puidust pruss. Lifti sisenemiseks tuli puidust pruss eemale tõsta ja kardinad eest ära lükata. Hageja on vande all seletanud õnnetusega seotud asjaolusid. Hagejal oli vastu ennast surutud tühi karp, ta läks lifti juurde, lükkas rinna kõrguselt kardinad lahti ning lifti uksed olid umbes 10 cm ulatuses avatud. Hageja oli kindel, et lift on jõudnud õigele korrusele ja astus edasi. Üksnes kostja II seadusliku esindaja seletuse alusel ei saa võtta aluseks, et lifti esine valgustus oli piisav liftikabiini nägemiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja täitis töökohustust või mitte, sõites liftiga neljandalt korruselt teisele korrusele. See asjaolu ei oma tähtsust, sest lift asus ehitises, kus kostja II üüris tööruume. Ehitises olev lift oli töötajatele kasutamiseks. Õnnetusjuhtum ei sõltunud sellest, kas hageja kasutas lifti kauba transportimiseks või lihtsalt teisele korrusele sõitmiseks. Seega ei sõltu tööandja vastutus sellest, mis eesmärgil töötaja lifti kasutas.

Kostja II hoolsuskohustuseks oli ka see, et hinnata liftiga seotud riske. Ennekõike on oluline asjaolu, et tuuletõmbe vältimiseks paigaldati kostja II poolt lifti ette kardin, mis kahtlemata mõjutas valgustust ja vaatevälja lifti ustele. Samas jättis kostja II selle asjaolu tähelepanuta ning ei paigaldanud automaatset valgustust liftikabiini. Tööandjal tuleb tagada töökeskkonnas töötajate ohutus, seda ka üldkasutatavates ruumides. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt ilmnesid töökeskkonnas puudused – töötajaid ei olnud piisavalt juhendatud. Samuti ei olnud tööandja käsitlenud riskianalüüsis piisava põhjalikkusega lifti kasutamisega seotud riske. Töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS) tulenevad tööandjale kohustused rakendada meetmeid töökeskkonnas olevate riskide vältimiseks. Kostja II seadusliku esindaja seletusest tulenevalt oli hageja instrueeritud selliselt, et vastavas olukorras oli hagejal põhjendatud alus arvata, et lift on õigel korrusel. Kostja II ei ole tõendanud, et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et liftist tulenev risk ei realiseeruks. Kostja II lõi ohtliku olukorra hageja jaoks sellega, et paigaldas lifti ette kardina ning ei taganud lifti valgustust. Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud deliktilise üldvastutuse eeldused ning kostjad peavad hagejale tekitatud kahju hüvitama. VÕS § 65 lg 2 ja § 137 lg 1 alusel on põhjendatud kohaldada kostjate suhtes solidaarvastutust. Asjas on tuvastamist leidnud, et kukkumise tagajärjel sai hageja kehavigastusi: paremal säärel haav, X lülikeha purustusmurd, parema puusaliigese luksatsioon reieluupea murruga. Hagejal tuvastati 13.05.2014 töövigastusest töövõime kaotus 100% alates 12.05.2014 - 30.11.2014. Hagejal tuvastati 30.10.2014 töövigastusest töövõime kaotus 80% alates 30.11.2014 31.05.2015. Hagejal tuvastati 29.05.2015 töövigastusest töövõime kaotus 60% alates 31.05.2015 - 31.05.2016. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue koosneb järgmistest komponentidest: sissetuleku vähenemine perioodi 26.06.2014 – 31.03.2016 eest 6340 eurot 25 senti; sissetuleku vähenemisest tulenev igakuine hüvitis 317 eurot 5senti; vajaduste suurenemisest tekkinud kulud transpordile 1500 eurot; vajaduste suurenemisest tekkinud igakuine kulu transpordile 100 eurot; vajaduste suurenemisest tekkinud kulud kommunikatsioonivahenditele 500 eurot. Hageja on maha arvestanud saadud pensioni ja töötasu. Hageja on kahjuhüvitist indekseerinud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga (riikliku pensioni indeksiga) TTOS § 312 alusel. Hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib olla pensioniindeks, kuna selle väärtus sõltub tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja ei saaks tulevikus sellist töötasu, nagu indekseerimine ette näeks. Asjas puudub vaidlus, et hageja sissetulek enne õnnetust oli 830 eurot 85 senti kuus. Perioodil, kui hageja oli 100% töövõimetu (26.06.2014 – 30.11.2014), vähenes tema sissetulek: 830 eurot 85 senti – 318 eurot 85 senti (pension) = 512 eurot x 1,058 (01.04.2014 pensioniindeks) = 541 eurot 70 senti kuus, so 1 päev 18 eurot 6 senti. Hageja oli 100% töövõimetu viis kuud ja viis päeva, so 2650 eurot 30 senti. Perioodil, kui hageja oli 80% töövõimetu (01.12.2014 – 31.12.2014), vähenes tema sissetulek: 664 eurot 68 senti (830,85 x 80%) – 255 eurot 8 senti (pension) = 409 eurot 60 senti x 1,058 (01.04.2014 pensioniindeks) = 433 eurot 36 senti. Puudub vaidlus, et hageja asus 01.01.2015 tööle ja sai töötasuna sissetulekut 415 eurot kuus. Arvestades saadud pensioni 255 eurot 8 senti ja sissetulekut 415 eurot, on kahjuhüvitis perioodil 01.01.2015 – 31.03.2015: 664,68 (830,85 x 80%) – 255,08 (pension) – 248,83 (enamsaadud töötasu) = 160

eurot 77 senti x 1,058 (01.04.2014 pensioniindeks) = 170,09 x 3 kuud 510 eurot 27 senti. Alates 01.04.2015 on pensioniindeks 1,063 ning perioodil 01.12.2014 – 31.05.2015 on kahjuhüvitis 170,09 x 1,063 = 180 eurot 81senti x 2 kuud = 361 eurot 62 senti. Kui hageja on töövõimetu 60%, on tema kaotatud sissetulek 498 eurot 51 senti. Kui hageja saab töötasu 415 eurot kuus, siis tuleb sissetuleku vähenemisest tulenevat kahjuhüvitis vähendada 82 euro 66 sendi võrra, sest see on summa, mis ületab töötasu 40% ulatuses. Arvestades pensioni ja saadavat sissetulekut on kahjuhüvitis 01.06.2015 – 31.03.2016: 498,51 (830,85 x 60%) – 203,81 (pension) – 82,66 = 212 eurot 4 senti x 1,058 = 224,34 x 1,063 = 238,47 x 10 kuud = 2384 eurot 70 senti. Alates 01.04.2016 on hageja 60% töövõimetu, ta ei tööta ning tema töövõimetuspension on 216 eurot 60 senti kuus. Seega on alates 01.04.2016 igakuine hüvitis: 498,51 (830,85 x 60%) – 216,60 = 281 eurot 91 senti kuus x 1,058 = 298,26 x 1,063 = 317 eurot 5 senti. VÕS § 136 lg 2 alusel kuulub alates 01.04.2016 sissetuleku vähenemisest tulenev hüvitis 317 eurot 5 senti väljamaksmisele igakuiste maksetena. VÕS § 130 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele perioodil 19.12.2013 – 31.07.2015 omaosalustasuna tasutud 50 eurot haiglaravil viibimise eest, ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu 5 eurot, hüvitist abivahendi soki jalgatõmbaja eest 20,08 eurot ja poroloonmadratsi eest 66 eurot. Hageja vande all antud seletuse kohaselt käis ta tööl nii jalgsi kui ka autoga. Nüüd teeb hageja kõik sõidud autoga – poes, taastusravis, maal, tuttavate juures. Samas tuleneb hageja seletusest, et ta käib taastusravis vastavalt vajadusele, varem käis üle nädala korra ning arsti juures käib kord kuus või vastavalt vajadusele. Samuti ei ole ühistranspordi kasutamine välistatud, kui ta saab istuda. Eeltoodust tulenevalt on lisakulud transpordile tõendamata. Samuti on tõendamata, et hageja sülearvuti vajadus on seotud kehavigastuse ja hageja puudega. Hageja saab liikuda ja ta käis osalise tööajaga tööl, mistõttu ei saa nõustuda hageja väitega, et ta on abitus seisundis ning saab informatsiooni üksnes Internetist. On eluliselt usutavam, et hagejale soovitavad taastusravi ja füsioteraapiat tema raviga tegelevad arstid. Hagejale ei saa ette heita käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist. Kindlasti ei esinenud hagejal enesevigastamise tahtlust. Tulenevalt hagejale antud lifti kasutamise juhistest sai hageja olla kindel, et lift on vastaval korrusel. Hagejal oli lifti kasutamine lubatud, nii kauba transportimisel kui korruste vahel liikumiseks. Samuti ei saa kahjuhüvitise vähendamise aluseks olla see, kui hageja tegi ettepaneku lifti ette kardina panemiseks. Ennekõike on tööandja ülesandeks see, et tagada töötajatele ohutu töökeskkond. Seega ei ole tuvastatud VÕS § 140 lg 1 kohaldamise eeldusi. Hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue on esitatud seoses tööõnnetuse tagajärjel saadud raskete kehavigastustega, millest raskemad olid selgroo rinnalülimurd ja puusaliigese murd, mis vajasid operatsioone ning parema sääre haav, mis allus raskesti ravile ja vajas korduvaid operatsioone nahaplastikaks. Hageja haigusloost nähtub, et pärast õnnetust viibis hageja haiglaravil kaks kuud, sellest ajast enamus tohtis ta olla ainult selili asendis. Hagejal olid suured valud, mida ta suutis taluda üksnes valuvaigistite abil. Hagejale teostati operatsioon puusaliigese proteesimiseks, seljaoperatsioon ja kaks jalasääre nahasiirdamist. Tulenevalt osalisest liikumispiirangust on hageja elukorraldus muutunud, mis tingib omakorda heaolu languse. Samas tuleb kaaluda hageja enda osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel. Asjas tuvastatud asjaoludel oli hagejal võimalus ohtu tajuda ja selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Hageja oleks saanud panna põlema liftikabiini valgustuse või jätta ette tõmbamata liftikabiini ees olevad kardinad. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitisena 4000 eurot.

Hageja menetluskulud jäid 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning kostjate ja kolmanda isiku menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulud 1728 eurot, hagejalt Tamarindo OÜ kasuks menetluskulud 437 eurot, OÜ VR-Sebastian kasuks menetluskulud 420 eurot ning tasaarvestas vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ja tasaarvestuse tagajärjel mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 1291 eurot ja OÜ-lt VR-Sebastian täiendavalt 17 eurot ning mõistis välja hagejalt AS KONE kasuks menetluskulud 240 eurot. Kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esindaja menetlustoimingutest on põhjendatud: hagiavalduse koostamine (sh informatsiooni kogumine ja töötlemine) – 8 tundi, 20.10.2015 menetlusdokumendi koostamine – 2 tundi, 17.11.2015 ja 11.01.2016 seisukohad kostja I ja kostja II taotlustele 0,5 tundi; 14.01.2016 hageja taotlus – 0,5 tundi, 20.01.2016 menetlusdokumendi koostamine – 1 tund; 03.02.2016 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine – 4 tundi; kompromissi läbirääkimised – 1 tund; 11.04.2016 kokkuvõte (menetlusdokument koosneb varasematest kirjalikest seisukohtadest) – 1 tund. Eeltoodust tulenevalt on hageja vajalikud esindaja kulud 2160 eurot. Kuna hageja ei ole TsMS § 174 lg-st 10 tulenevalt käibemaksukohustuslane, siis käsitleb kohus menetluskulusid käibemaksuga. Kostja I esindaja menetlustoimingutest on põhjendatud: 22.09.2015 vastuse koostamine (sh informatsiooni kogumine ja töötlemine) – 7 tundi, 20.10.2015 hageja seisukohtadega tutvumine – 2 tundi; 06.11.2015 seisukoha ja taotluse koostamine – 2 tundi; 20.01.2016 menetlusdokumendi koostamine – 2 tundi; 03.02.2016 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine – 4 tundi; kompromissi läbirääkimised – 1 tund; 11.04.2016 kokkuvõte (menetlusdokument koosneb varasematest kirjalikest seisukohtadest) – 1 tund. Eeltoodust tulenevalt on kostja I vajalikud esindaja kulud 2185 eurot. Kostja II esindaja menetlustoimingutest on põhjendatud: 25.09.2015 vastuse koostamine (sh informatsiooni kogumine ja töötlemine) – 7 tundi, 20.10.2015 hageja seisukohtadega tutvumine – 2 tundi; 06.11.2015 seisukoht ja taotlus (taotlus oli esitatud puudustega, mistõttu ei arvesta kohus puuduste kõrvaldamise 05.01.2016 menetlusdokumendi ajakulu) ning 17.11.2015 seisukoht – 2 tundi; 22.01.2016 menetlusdokumendi koostamine – 0,5 tundi; 03.02.2016 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine – 4 tundi; kompromissi läbirääkimised – 1 tund; 11.04.2016 kokkuvõte (menetlusdokument koosneb varasematest kirjalikest seisukohtadest) – 1 tund. Eeltoodust tulenevalt on kostja II vajalikud esindaja kulud 2100 eurot. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku esindaja menetlustoimingutest on põhjendatud: seisukoht ja materjalidega tutvumine – 5 tundi, 11.01.2016 seisukoha koostamine – 0,5 tundi; 20.01.2016 seisukoha koostamine – 0,5 tundi; 03.02.2016 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine – 4 tundi. Eeltoodust tulenevalt on kolmanda isiku vajalikud esindaja kulud 1200 eurot. Tamarindo OÜ apellatsioonkaebus

on paljasõnalised. Kolmas isik on seisukohas hagile selgitanud, et kolmanda isiku lifti hooldaja hoolsuskohustus väljendus kostja I ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lifti korrashoiu lepingule vastavas lifti hooldamises, mille käigus veendutakse igal hoolduskorral, et lifti kõik funktsioonid töötavad nõuetekohaselt. Kolmas isik märkis, et saaks lifti tehnilisest rikkest põhjustatud kahju eest vastutada ainult juhul, kui see oleks põhjustatud korralise hoolduse tegemata jätmisest või mittenõuetekohasest teostamisest või tellija (kostja I) poolt tellitud muu töö mittenõuetekohasest teostamisest. Ühtegi sellist konkreetset rikkumist ei ole hageja aga välja toonud ega tõendanud. Kostja I on muu hulgas kohtukõne teesides samuti rõhutanud, et hageja ei ole kuidagi põhistanud, et kolmas isik oleks lifti viimase hooldamise käigus 2013 novembris enne hagejaga juhtunud õnnetust jätnud mingid vead tuvastamata või kõrvaldamata või et kolmanda isiku konkreetne aktiivne tegevus lifti kontrollimisel oleks põhjustanud liftiõnnetuse. Kolmas isik ei ole Inspecta Estonia OÜ poolt tuvastatud tehnilisi puudusi tekitanud, tähelepanuta või parandamata jätnud, muu hulgas kontrollis kolmas isik 2013 novembris enne õnnetust lifti korralise hoolduse käigus lifti kõikide korruste šahtiuste korrasolekut ning ühtegi riket selle käigus ei tuvastatud. Ka ei olnud enne hagejaga juhtunud õnnetust neljanda korruse šahtiustega seoses esitatud kolmandale isikule ühtegi veateadet, mille tõenduseks on kolmas isik 11.12.2015 seisukoha lisana esitanud veateadete loetelu. Inspecta Estonia OÜ ekspertotsuse kohaselt sai lifti tehniline rike võimalikuks elektrilise blokeeringu (põlle) ebatäpse reguleerimise tõttu. Ekspertiisi tulemusel ei tehtud järeldust, et ebatäpne reguleerimine oleks põhjustatud lifti hooldustööde käigus. Ekspertotsusest ei ole ka võimalik järeldada, et riivistusmehhanismi mehaanilise blokeeringu (põlle) ebatäpne reguleerimine oleks olnud kellegi isikuline tegevus või tegevusetus, liiatigi kolmanda isiku poolt põhjustatud. Ekspertiisiaktist tervikust nähtuvalt põhjustas liftiõnnetuse neljanda korruse šahtiukse ühe uksepoole sulgumist kontrolliva elektrilise kontakti tõukuri ja kontakti vahele asetunud mutter, mille tagajärjel omakorda lühistati kontaktid enne šahtiukse poole täielikku sulgumist. Ekspertiisiakti kohaselt oli liftikabiini hageja liftišahtist väljapääsemiseks liigutatud, mistõttu ei olnud esmase ülevaatuse hetkeks tegelikult õnnetusejärgne täpne olukord säilinud. Lisaks on ekspertiisiaktis kirjeldatud lifti tehnilist seisundit rohkem kui 2 kuud pärast kolmanda isiku poolt lifti hooldustööde tegemist 01.11.2013, seejuures hoolduse ja hagejaga juhtunud õnnetuse (19.12.2013) vahel töötas lift korralikult ligi 7 nädalat, mistõttu pole ka eluliselt mõeldav, et kolmas isik oleks lifti korralise hoolduse käigus vigu teinud (s.o lifti mehhanismi osasid ebatäpselt reguleerinud). Maakohus ei analüüsinud kolmanda isiku üldise käibekohustuse väidetava rikkumisega seoses mingilgi määral Inspecta Estonia OÜ ekspertiisiaktis tuvastatut ega käsitlenud kostja I poolt menetluses esitatud vastavaid selgitusi selles osas. Maakohtu käsitlus kolmanda isiku üldisest käibekohustusest ei ole vastavuses kolmanda isiku hoolsuskohustuse tegeliku ulatuse ega liftiõnnetuse asjaoludega. Väär on kohtu seisukoht, et kolmas isik pidanuks lifti korralise hoolduse järel tegema kostjale I ettepaneku täiendavate meetmete kasutuselevõtuks liftist lähtuva ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Vajadus täiendavate meetmete kasutuselevõtuks lifti eesmärgipärase kasutamise korral lifti edasise korrashoiu tagamiseks puudus. Kohus on sisustanud sellist vajadust ekslikult liftišahti ja –kabiini valgustatuse kaudu, mis olnuks justkui sobilik meede liftiõnnetuse ärahoidmiseks. Kohus tuvastas ebapiisava valgustatuse õnnetuse ajal, mitte 2013 novembris kolmanda isiku poolt teostatud lifti korralise hoolduse aja seisuga, mistõttu on kohtu väited puudulikust valgustusest ja sellel põhinevad etteheited kolmanda isiku poolt üldise käibekohustuse rikkumise kohta ainuüksi sel põhjusel alusetud. Lisaks, õnnetuse hetkel oli valgustatus tegelikult piisav, märkamaks liftikabiini puudumist neljandal korrusel. Kostja II seaduslik esindaja kinnitas

03.02.2016 kohtuistungil, et lifti esine ruum oli õnnetuse ajal hästi valgustatud. Lifti kabiinis oli valgustus võimalik kabiinist väljas seistes (st sisenemata kabiini) kerge vaevaga ja ohutult lifti kabiinis sisse lülitada, millist asjaolu on kostja II seaduslik esindaja vande all antud ütlustega samuti kinnitanud. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole arvestatud kostja II seadusliku esindaja vande all antud ütlustega valgustatuse piisavuse osas, vaid tuginetud selle asemel üksnes hageja paljasõnalistele väidetele. Kuivõrd liftiõnnetuse hetkel oli valgustatus lifti eesruumis lifti kohalolekus veendumiseks piisav, leidis kohus ekslikult, et kolmanda isiku kohustuseks oli juhtida kostja I tähelepanu valgustusega seotud riskidele. Eelmärgitust johtuvalt ei pidanud ega saanudki kolmas isik valgustatuse küsimusele lifti hoolduse teostamise järgselt osundada, sest lifti esine ruum oli hästi valgustatud. Kuna lifti esine ruum oli muu hulgas õnnetuse hetkel piisavalt valgustatud selliselt, et litišahti ukse avamisel oli lifti puudumist võimalik näha, ei oma asjas tähtsust püsiva valgustuse puudumine liftišahtis, mida mööda lift hoone erinevate korruste vahel liigub. Nii on kohus kolmanda isiku poolt üldise käibekohustuse kohase täitmise analüüsimisel põhjendamatult hinnanud liftišahti valgustatuse piisavuse küsimust. Pelgalt asjaolu, et õnnetusejärgselt leidis kostja I, et liftišaht võiks edaspidi olla pidevalt valgustatud ja kabiinis põleda kogu aeg tuli, ei tähenda, et selliseid meetmeid tulnuks rakendada juba varem või et nende rakendamata jätmine õnnetuse-eelselt oleks hageja enda raskest hooletusest põhjustatud liftiõnnetuse kuidagi ära hoidnud. Lifti manuaalne valgustus ja liftišahti vähesem valgustatus, kui kohtu hinnangul sobivad meetmed liftiõnnetuse vältimiseks, ei ole liftiõnnetusega põhjuslikus seoses. Liftišahti kukkumine ja sellest põhjustatud väidetavad kahjud on hoopis hageja enda ebamõistliku raskelt hooletu tegevusetuse vahetuks tagajärjeks Eeltoodust tulenevalt ei ole õige maakohtu seisukoht, et tõendamist on leidnud kolmanda isiku poolt üldise käibekohustuse rikkumine. Kolmas isik ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses õigusvastast tegu toime pannud. Sellest tulenevalt puudub ka põhjuslik seos kolmanda isiku (olematu) teo ja hagejal väidetavalt tekkinud kahjude vahel ning kolmanda isiku süü. Seega puudub kolmanda isiku õigusvastane ja süüline tegu, mis oleks VÕS § 1054 lg 2 alusel kostjale I omistatav. Maakohus peab kostjat I lisaks VÕS § 1054 lg-le 2 põhinevale vastutusele kolmanda isiku delikti eest vastutatavaks ka üldise käibekohustuse rikkumise eest. Kohtuotsuse pinnalt jääb arusaamatuks, milliste konkreetse kohustuste rikkumist üldise käibekohustuse raames kohus kostjale I ette heidab. Kohtu hinnangul nägi kostjal I1 lasuv üldine käibekohustus muu hulgas ette liftišahtis ja –kabiinis piisava valgustatuse tagamise, mis võimaldaks lifti ohutut kasutamist ning millist kohustust kostja I väidetavalt rikkus. Samas oli lifti esine ruum õnnetuse ajal piisavalt valgustatud ja seeläbi oli kindlustatud lifti ohutu kasutamine. Käibes vajaliku hoole järgimisel oleks hageja liftikabiini puudumist neljandal korrusel igal juhul näinud. Lifti kohaolekus vastava korruse mademel oli võimalik veenduda. Olenemata automaatsest valgustusest liftis, oli võimalik liftis tuli liftist väljas seistes ohutult ja lihtsalt sisse lülitada. Manuaalne valgustus liftis ei muutnud lifti kasutamist vähem ohutuks. Maakohus jättis kostja I väited selles osas sisuliselt käsitlemata ning väidetega mittenõustumise otsuses põhjendamata. Vaidlust ei olnud selles, et kardina paigaldamisest kostja I teadlik ei olnud. Kummikardinad paigaldas lifti eesruumi kostja 2II, millise asjaolu on kohus õigesti tuvastanud. Teisalt on kohus jätnud õigustamatult tähelepanuta kostja I väited, et kardinate paigaldamine lifti ette toimus hageja initsiatiivil ning hageja õmbles ka kardinad valmis. Kardinate valmistamist ja ülesseadmist kostjaga I eelnevalt ei kooskõlastatud. Juhul, kui lifti ette ei oleks omavoliliselt

kardinaid paigaldatud, vaid vastav ala oleks säilitatud sellisena nagu kostja I poolt üürile andmisel, oleks hagejale igal juhul olnud kogu lifti esine ruum ja liftišahti ukse avamisel lifti kabiini puudumine neljandal korrusel selgelt näha, seda olenemata seejuures liftišahti ja lifti valgustusest. Kuivõrd lifti ette paigaldas kardinad kostja II (hageja ettepanekul) ilma kostja I teadmise ja nõusolekuta, mistõttu ei saanud ega osanud kostja I kuidagi ette näha, et kardinate paigaldamise kaudu vähendatakse liftiesise ruumi valgustatust, ei saa ka kardinate paigaldamisega seonduv, sealhulgas sellest lähtuvad riskid olla kostjale I etteheidetavad. Seda ei ole kohus aga kostja I deliktiõigusliku vastutuse analüüsimisel arvesse võtnud. Kostjale I teadaolevalt pidi liftiesine ruum olema üürniku pool kasutusel õmblustöökojana ning sellist otstarvet arvestades väga hästi valgustatud. Lisaks valgustuse ja kardinatega seonduvale on kohus lakooniliselt sedastanud, et kostja I lõi ohtliku olukorra hageja jaoks sellega, et lifti rikke tõttu vajalikud mehhanismid ei toiminud, lift ei olnud tehniliselt korras, leides samuti, et kostja 1 ei ole tõendanud, et lifti täiendav ja tihedam hooldus olnuks võimatu või liiga kulukas. Kohtu sellised seisukohad on arusaamatud ja paljasõnalised. Kohus ei ole välja toonud, millised menetluses esitatud tõendid põhistavad, et lifti täiendav ja tihedam hooldus oleks liftiõnnetuse ära hoidnud. Kostja I üldist käibekohustust lifti omanikuna tuleb sisustada lifti korraliste hooldustööde ja tehnilise kontrolli teostamise kohustuste kaudu, milliste kohustuste eesmärgiks on tagada lifti sihtotstarbelisel kasutamisel lifti ohutus. Kostja I on nimetatud kohustused nõuetekohaselt täitnud. Keskmise lifti omaniku hoolsusstandardist lähtuvalt sõlmis kostja I kolmanda isikuga hoolduslepingu vaidlusaluse lifti hooldamiseks, kolmas isik on lifti kooskõlas nimetatud hoolduslepinguga nõuetekohaselt ja iga kindla intervalli tagant hooldanud ning lifti osas on kohaselt teostatud tehnilist kontrolli, muu hulgas 29.01.2013 Inspecta Estonia OÜ poolt, mille tulemusel leiti, et lift on tehniliselt korras, vastab õigusaktide nõuetele ja on edasiseks kasutamiseks ohutu. Mõistlikkuse põhimõtet silmas pidades ei saa olla vaidlust, et kostja I kui lifti omaniku universaalsed hoolsuskohustused piirnevad lifti kasutusotstarbega. Kostja I on lifti kasutusotstarbele vastava lifti ohutu kasutamise igakülgselt taganud. Tegemist on kaubaliftiga ja ruumide üürile andmisel oli kostjal I põhjendatud alus uskuda, et lifti hoones ka vastaval sihtotstarbel kasutatakse, s.o kaupade ja muude raskete esemete vedamiseks. Kostjale I ei saanud olla ega olnud mõistlikult ettenähtav, et tegelikkuses hakkavad kostja II töötajad, sealhulgas hageja (olles teadlik, et tegemist on kaubaliftiga), kasutama kaupade vedamiseks mõeldud lifti hoopis jalavaeva vähendamiseks. Hagejaga juhtus liftiõnnetus just lifti sellise mittesihtotstarbelise kasutamise tagajärjel hageja enda raskest hooletusest. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus vääralt, et kostja I vastutab liftiõnnetuse ja hagejal sellest põhjustatud väidetavate kahjude eest üldise käibekohustuse rikkumisest tulenevalt. Kostja I ei ole ühtegi üldist käibekohustust rikkunud. Kohus jättia otsuse tegemisel täiesti kõrvale ja sisulise analüüsita kostja I kohtukõne teesides esitatud asjakohased selgitused ja põhjendused üldise käibekohustuse nõuetekohase täitmise kohta. Maakohus rahuldas ebaõigesti hageja kahjunõuded, sealhulgas mittevaralise kahju nõude. Kohus leidis ekslikult, et hageja sissetuleku vähenemist tulenevat ühekordset kahjuhüvitist ja perioodiliselt makstavaid kahjuhüvitisi tuleb indekseerida pensioniindeksiga. TTOS § 312 ei ole rakendatav hageja nõuete suhtes kostja I vastu, sest kostjal I ja hagejal, erinevalt hagejast ja kostjast II, puudus liftiõnnetuse ajal ja puudub ka praegu mistahes töösuhe. Kohus kostja I sellekohaseid põhjendusi ei käsitlenud ega andnud neile õiguslikku hinnangut. Samuti jättis kohus tähelepanuta kostja I selgitused, et kohtupraktikas on kahjuhüvitist indekseeritud reeglina üksnes tööõnnetuste ja kutsehaigustega põhjustatud kahjude puhul, millega kostja I vastu

suunatud kahjunõuete osas tegemist pole. Kohus ei põhjendanud ka, mille tuginedes leidis, et hageja saaks tulevikus just sellist töötasu, nagu indekseerimine ette näeb. Indekseerimine ei järgi antud juhul VÕS § 127 lg-st 1 tulenevat kahju hüvitamise üldist eesmärki asetada hageja kahjustatud isikuna olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles hageja oleks olnud, kui liftiõnnetust ei oleks juhtunud. Indekseerimine parandaks hoopis hageja olukorda õigustamatult, kuivõrd hageja rikastuks seeläbi alusetult. Sellest johtuvalt on kostjalt I väljamõistetud ühekordne hüvitis ja sissetuleku vähenemisest tulenevad perioodilised hüvitised indekseerimise võrra lubatust suuremad. Maakohus ei ole piisaval määral põhistanud, et liftiõnnetusest tingitud kehavigastustega hagejale kaasnenud füüsiline ja hingeline valu õigustab mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kostjatelt solidaarselt just 4000 euro ulatuses. Kohus on alahinnanud hageja enda tegevust ja tegevusetust liftiõnnetuse toimumisel. Hageja jäi lifti astudes kõikvõimalikke ohte eirates ise tegevusetuks ega teinud temast mõistlikult oodatavat liftiõnnetuse ja sellest põhjustatud kahjude ära hoidmiseks. Kuna hagejalt nõutav keskmise mõistliku isiku tegutsemine sarnases olukorras eeldanuks üksnes liftikabiinis valgustuse sisselülitamist või kummikardinate ette tõmbamata jätmist, on selliste tavapäraste toimingute tegemata jätmine igal juhul käsitletav raske hooletusena, mitte lihtsalt käibes vajaliku hoole järgimata jätmise ehk tavalise hooletusena. Tavapäraseid mõistlikke ettevaatusabinõusid ja tähelepanelikkust rakendades oleks saanud hageja liftiõnnetust täielikult vältida. Liftišahti kukkumine ja selle tagajärjel tekkinud kahjud on seega hageja enda raskelt hooletu tegevusetuse otseseks tagajärjeks. Kohtuotsus on mittevaralise kahju osas ka üllatuslik. 03.02.2016 kohtuistungil tegi kohus pooltele kompromissi ettepaneku summas 5000 - 6000 eurot, mis sisaldas juba ka mittevaralist kahju, samas pidas otsuses kohus mittevaralise kahju hüvitisena põhjendatuks 4000 eurot. Kuna hageja tegevusetus liftiõnnetuse ärahoidmisel pole käsitletav raske hooletusena, jättis kohus kostjalt I hageja kasuks väljamõistetavad kahjuhüvitised VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel põhjendamatult vähendamata. Kohus tuvastas, et hageja oleks saanud hoolsa käitumise korral ise liftiõnnetust vältida, kui poleks astunud pimedas lifti või lifti ees olevaid kardinaid kinni tõmmanud. Juhul, kui lifti sisenemine toimus tõesti pimedas, ei saanud hageja kuidagi tõsikindlalt veendunud olla, et liftikabiin asub neljanda korruse mademel. Sellises olukorras pidanuks hageja hoopis käibes nõutava hoolsuse kohasel rakendamisel olema pimedas liftikabiini (sealhulgas selle uksi, seinu ja põrandaid) nägemata eriti ettevaatlik, mitte kiirustades lifti astuma. Hageja seevastu tegi pimedas lifti nägemata ja selle kohalolekus veendumata ebaratsionaalse järelduse, et lifti uksed on avatud ja lift asub neljandal korrusel. Nii asetas hageja ise end mistahes ettevaatusabinõusid järgimata vabatahtlikult sellisesse riskantsesse olukorda, kus sai võimalikuks liftišahti kukkumine sellest tulenevad kahjud. Liftikabiini puudumine olnuks hagejale ka igal juhul nähtav ja arusaadav, kui hageja poleks enda järel lifti eesruumis kardinaid sulgenud. Veelgi enam, kostja II seadusliku esindaja ütluste kohaselt oli lifti ees tegelikult piisavalt valgust isegi siis, kui kardinad olid ette tõmmatud. Neid asjaolusid arvesse võttes on kohus asunud ebaõigele seisukohale, et hageja ei olnud raskelt hooletu ning et kahjuhüvitiste vähendamine VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel pole võimalik. Eelnevast nähtuvalt tekkis kahju VÕS § 139 lg 1 tähenduses kahtlemata hagejast tulenevatel asjaoludel, hageja jättis VÕS § 139 lg 2 mõttes kahju tekkimise ohu tõrjumata ja tegemata selleks temalt mõistlikult oodatavad toimingud. Seega ei ole kostjalt I väljamõistetud kahjuhüvitiste vähendamata jätmine VÕS § 140 lg 1 alusel ka õiglane ja proportsionaalne.

Maakohus vähendas alusetult kostja I menetluskulusid. Kostja 1 poolt esimeses kohtuastmes kantud menetluskulud on kõik TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud ning seega tuleb kostja I maakohtu menetluse menetluskulud kokku 5836 eurot 25 senti (käibemaksuta) mõista täies ulatuses hagejalt välja. OÜ VR-Sebastian apellatsioonkaebus

ohtlikkuse või mittesobivuse kohta. Samuti ei heitnud kostja I kostjale II kordagi ette, et kardinate olemasolu piirab valguse juurdepääsu või muudab lifti kasutamise vähemohutuks. Lisaks ei tõusetunud kordagi küsimust, et valgustus liftiruumi ees on ebapiisav. Liftiesine ruum oli piisavalt valgustatud ja liftikabiin oli nähtav ka juhul kui kardinad olid suletud. Eeltoodust tulenevalt järeldas maakohus ebaõigesti, et kardinad takistasid valguse ligipääsu liftiruumi ning kardinate olemasolu muutis lifti kasutamist vähemohutuks. Maakohus jättis tuvastamata põhjusliku seose kostja II väidetava rikkumise ja tagajärje vahel. Hageja ei tõendanud, et mõni kostjale II etteheidetav tegu oleks otseselt põhjustanud hageja liftišahti kukkumise. Ka maakohus ei põhjendanud, milline kostjale II etteheidetav asjaolu väidetavalt tingis hageja õnnetuse. Seega põhjuslik seos kostjale II etteheidetavate rikkumiste ja hageja õnnetuse vahel puudub. Hagejaga toimunud õnnetuse põhjuseks ei saanud olla hageja ebapiisav juhendamine, sest hagejat oli lifti kasutamisest instrueeritud ja ta oli lifti kauaaegne kasutaja. Samuti ei saanud õnnetuse põhjuseks olla riskianalüüsis lifti ukse lukustuse võimaliku rikke mittekajastamine, hageja ei ole ka tõendanud, kuidas see oleks hoidnud ära õnnetuse toimumise. Hageja astus liftišahti eeldades liftikabiini olemasolu ja eirates elementaarset ettevaatusabinõu „vaata kuhu astud“. Sellises olukorras ei saa kostja II olla vastutav hagejaga aset leidnud õnnetuse toimumise eest. Samuti ei saanud hageja õnnetuse põhjuseks olla liftiruumi ette paigutatud kardinad, sest kardinate kasutamisel oli tagatud piisav valgustus tuvastamaks kas liftikabiin asub soovitud korrusel või mitte. Samas ei oma lifti esise ruumi valgustuse ulatus ka määravat tähendust, sest asja materjalidest nähtuvalt enne liftišahti astumist hageja ei veendunud ega üritanudki veenduda, kas lifti astumine on ohutu, vaid eeldas, et liftikabiin on oma kohal. Hageja ei üritanud tuvastada liftikabiini olemasolu ka vaatamata sellele, et liftiuksed oli irvakil ja liftiuste avamine oli raskendatud (millised asjaolud oli mõlemad ebatavalised ja oleksid pidanud hagejas tõstatama kõrgendatud ohutunde ja tähelepanu). Seega ei oma asjaolu, kui valge oli liftiesine ruum mingit sisulist tähendust, sest hageja astus liftišahti nn kinnisilmi üksnes eeldades ja mitte kontrollides lifti olemasolu. Seega puudub põhjuslik seos liftiruumi ees asunud kardinate ja toimunud õnnetuse vahel. Maakohus ei võtnud arvesse õnnetuse tegelikke põhjuseid. Õnnetus leidis aset kahe asjaolu kokkusattumusel: lifti ootamatu ja ennenägematu rike ning hageja poolt hoolsusnõuete mittetäitmine, kuna ta mh ei üritanud veenduda lifti olemasolus, ei üritanud panna lifti tuld põlema enne liftikabiini astumist ja astus ilma enda ette vaatamata liftišahti. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja II ei ole tõendanud, et ta tegi mõistlikult vajaliku selleks, et liftist tulenev risk ei realiseeruks. Lifti tööpõhimõtted ei näinud ette võimalust, et lifti uks on avatav olukorras, kus lift samal korrusel ei asu. Kostja II tegi endast oleneva tagamaks ohutud töötingimused ning sellise õnnetuse esinemine ei olnud kostjale II mõistlikult ettenähtav ega ärahoitav. Eeltoodu tõttu ei ole kostja II ka hagejale kahju tekkimises süüdi. Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja kahjunõuded, kuna kostja II ei vastuta hagejale õnnetusega tekkinud kahju hüvitamise eest. Samas on maakohus ka ebaõigesti mõistnud välja kahjuhüvitise suurused. Hageja nõue on põhjendamatu, kuna ta ei tõendanud oma tegeliku sissetuleku suurust. Hageja ei esitanud tõendeid sotsiaalmaksuga maksustatavate hageja sissetulekute kohta. Maakohus rahuldas hageja nõude vaatamata sellele, et hageja eksitas ka kohut oma tegelike sissetulekute osas, teatades 03.02.2016 istungil üllatuslikult, et erinevalt varem avaldatust saab hageja ka igakuist töötasu 415 eurot. Samuti on maakohus ebaõigesti indekseerinud hüvitise nõude pensioniindeksiga.

Ka mittevaralise kahju nõude rahuldas maakohus ebaõigesti, sest kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus ei ole kooskõlas kohtupraktikaga, kohus ei hinnanud kostja II ulatust ja süüd kahju tekkimisel ega ole sisuliselt hinnanud hageja enda rolli kahju tekkimisel, kohtu väljamõistetud hüvitis ületab kordades 03.02.2016 istungil kohtu ettepanekut (ca 5-6 000 eurot nii varaliste kui mittevaraliste nõuete katteks) ja on seega üllatuslik. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata ka VÕS § 139. Lisaks kohtu poolt viidatud asjaoludele (hageja astus kiirustades lifti, veendumata liftikabiini kohalolekus neljandal korrusel; hageja nägi liftiuste ebatavalist asendit, kuid ei rakendanud kõrgendaud tähelepanu) esinesid ka muud asjaolud, mis kinnitavad hageja raskelt hooletust liftišahti kukkumisel: hageja eeldas lifti kohalolu; hageja pidi kasutama jõudu liftiuste avamiseks ja see ei tekitanud temas tähelepanu; hageja ei üritanud liftikabiini tuld põlema panna väljaspool kabiini seistes; hageja varjas teadlikult oma vaadet kastiga; kui leiab tuvastamist, kardinad takistasid valguse pääsemist liftiruumi siis see oli tingitud hageja enda käitumisest, kes tõmbas kardinad ette. Lisaks jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 140. Kostja II käitumises ei esinenud ühtegi otsest rikkumist, mis oleks otseselt põhjustanud hageja õnnetuse. Kuna õnnetus juhtus ettenägematutel ning kostja II tegevusest sõltumatutel asjaoludel (õnnetus juhtus liftiga, mida kostja II ei omanud ega hooldanud; õnnetuse põhjustas hageja vähemalt raskelt hooletu käitumine) on kahju tervikuna väljamõistmine kostjalt II äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Vastused apellatsioonkaebustele

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega ja leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud kostjate deliktilise üldvastutuse eeldused ja kostjad peavad tekitatud kahju hüvitama solidaarselt. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist, mis annaks alust otsuse tühistamiseks ja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja I heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja leiab, et tema vastutuse eeldused tuvastas maakohus ebaõigesti. Maakohus tuvastas õigesti kostja I vastutuse eelduse, milleks oli kolmanda isiku õigusvastane ja süüline tegu. Ekslikud on apellatsioonkaebuse väited ekspertiisiakti kui tõendi hindamise kohta. Kohus tuvastas õigesti, et lift ei olnud tehniliselt korras. Ekspertiisiaktis (I kd tl 111-113) tuvastati õnnetusjuhtumi tehniline põhjus, milleks oli IV korruse šahtiuste ühe uksepoole sulgemist kontrolliva elektrilise kontrollkontakti liialt varajane sulgemine ning riivistusmehhanismi liikuma hakkamine blokeeringu (põlle) ebatäpse reguleerimise tõttu oli võimalik liftikabiini liikuma hakkamine mittetäielikult suletud ustega ning selle tagajärjel hilisem šahtiuste avamine olukorras, kui liftikabiin ei asunud sellel korrusel. Vaidlust ei olnud selles, et lifti korrashoiu kohustus oli kostjal I, kes kasutas kohustuse täitmiseks kolmandat isikut. Kolmas isik kohustus teostama regulaarselt liftide korrasoleku kontrolli ning hooldus- ja reguleerimistöid. Lifti tehniliste rikete eest, mis olid tingitud mittenõuetekohasest hooldusest, vastutas kolmas isik. Ringkonnakohtul ei ole alust jõuda tõendite hindamise tulemusel maakohtust erinevale järeldusele, et kolmas isik ei täitnud nõuetekohaselt oma kohustust teostada regulaarselt lifti hooldus- ja reguleerimistöid. Kuigi peale hooldustööde tegemist töötas lift 7 nädalat, ei ole nimetatu õigustuseks, et kolmas isik on teinud hooldustööd nõuetekohaselt. Kuna kolmas isik oli seadusest tulenevalt tõsteseadme kasutamise järelevaataja, oli tema kohustuseks juhtida kostja I tähelepanu lifti puudulikule valgustusele jm ohu vältimiseks vajalike abinõude kasutuselevõtule. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt pidanuks hageja ise olema ettevaatlikum ja veenduma lifti kohalolekus IV korruse mademel ning seetõttu tuleks vähendada hüvitist nullini. Maakohus tuvastas põhjendatult, et hageja jaoks lõi ohtliku olukorra liftirike, mille tõttu vajalikud mehhanismid ei töötanud ning täiendavaks riskiteguriks oli puudulik valgustus (valgustamata oli liftikabiin- ja šaht). Kostja I kordas apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud vastuväidet, et ta ei ole rikkunud üldist käibekohustust. Sellele väitele on maakohus piisava põhjalikkusega otsuse p-s 13 vastanud ja kolleegiumil ei korda otsuse põhjendusi, nõustudes nendega (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lifti ja liftišahti valgustus olid täiendavaks riskiteguriks, s.t et risk realiseerus olukorras, kus liftikabiin tehnilise rikke tõttu ei asunud IV korruse mademel. Lifti ette paigaldatud tumedad kardinad olid takistuseks märkamaks ohtu, muutes pimedaks ruumi kardinate ja liftiuste vahel. Liftišahti valgustuse korral oleks hageja näinud, et liftikabiini ei ole soovitud IV korrusel. Põhjendatud on maakohtu etteheide kostjale I, et at jättis tegemata kõik mõistlikult vajaliku selleks, et liftist tuleneva risk ei realiseeruks. Kuna lifti kasutamist kostja I üürniku töötajatel kasutada ei olnud keelanud, tuli tal tagada lifti kasutavate isikute ohutus. Kostja I apellatsioonkaebuse väite, et ta ei olnud teadlik kardina paigaldamisest lifti ette, jätab kolleegium kui uue väite tähelepanuta, kuid märgib, et nimetatu annab aluse järelduseks, et kostja I ei teadvustanud liftist tulenevat riski.

Kuigi kostja I on apellatsioonkaebuse p-s 2.3 pidanud vajalikuks rõhutada, et tema vastutus on ka VÕS § 1056 lg-st 1 tulenevalt välistatud (hageja alternatiivne nõue). Maakohus jättis õigesti kooskõlas TsMS § 442 lg-le 8 hageja alternatiivse nõude hindamata, kuna tuvastas kostja I vastutuse aluse VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 alusel. Põhjendatud ei ole kostja I väide, mille kohaselt tuleb hüvitist indekseerida pensioniindeksiga, kuna kostja I ei ole hagejaga töösuhtes. Kuivõrd VÕS § 130 lg 1 võimaldab perioodiliselt väljamakstavat hüvitist indeksiga korrigeerida, saab nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole oluline, kes hagejal kaotatud töötasu hüvitab, st kas selleks on tööandja või mõni muu isik. Maakohus on otsust indekseerimise osas piisavalt põhjendanud ja tegemist ei ole seejuures hageja alusetu rikastumisega, nagu ekslikult väidab kostja I. Maakohtule ei ole alust ette heita selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Maakohus on tsiviilasja menetlenud TsMS § 5 kohaselt poolte esitatud asjaolude alusel, pooled on saanud esitada seisukohti, taotlusi ja tõendeid ning kasutada TsMS-st tulenevaid õigusi ning kohtuotsus ei saanud olla kostjale I üllatav mittevaralise kahju suuruse osas. Maakohus on istungil pakkunud kompromissi korras vaidluse lahendamisel varalise ja mittevaralise kahju hüvitise suuruseks kokku 5000-6000 eurot, arvestades seejuures ka hageja enda osa (03.02.2016 istungi protokoll II kd, tl 119-127). Seega ei saanud mittevaralise kahju hüvitise suurus 4000 eurot olla kostjale I üllatuslik nagu ta kaebuses kirjutab. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtu otsus vastab seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele (TsMS § 436 lg 1). Apellatsioonkaebuse väited, et otsus on põhistamata, ei selgu kostja II vastutuse alus ning järeldused töötajate ebapiisavast juhendamisest ei ole kooskõlas tõenditega, on ebaõiged. Maakohtule ei saa ühtki neist kaebuse väidetest ette heita ja kohtulahend on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kohus on otsuses tuginenud TTOS nõutele ja põhjendatult leidnud, et kostja II pidi tagama seaduse täitmise ja töötajate ohutuse. 02.07.2015 tööinspektsiooni koostatud tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes nr 3.4-6/13917/-5 oli välja toodud tööõnnetuse põhjused aja õigusaktide nõuete rikkumine ja abinõud samalaadsete tööõnnetuste ärahoidmiseks (I kd, tl 75-78). Maakohus tuvastas õigesti, tuginedes õnnetuse asjaoludele ning hageja ja kostja II seadusliku esindaja selgitustele, et töötajad olid ebapiisavalt instrueeritud. Tõendamata ja vastuolus tööinspektsiooni aktis väljatoodud puudustega oli kostja II väide, et õnnetuse põhjuseks ei saanud olla ebapiisav juhendamine. Ükski etteheide hagejale, et ta ei üritanud tuvastada liftikabiini olemasolu, et liftiuste raskendatud avanemine olevat olnud ebatavaline ja hageja oleks pidanud aimama ohtu, hageja olevat lifti astunud kiirustades, on oletuslikud ja tõendavad vastaspoole väiteid ebapiisavast juhendamisest. Kostja II hoolsuskohustuseks oli hinnata liftiga seotud riske. Kuna kostja II töötajatele ei olnud lifti kasutamine keelatud, tuli kostjal II tööandjana tagada töökeskkonnas töötajate ohutus. Hageja jaoks ohtlik olukord oli kostja II poolt loodud sellega, et lifti ette oli tuuletõmbe vältimiseks paigaldatud kardin ja sellega ei olnud tagatud lifti valgustus. Maakohus tuvastas õigesti kahju hüvitamise üldised eeldused, kohaldas VÕS § 137 lg 1 järgi kostjate suhtes solidaarvastutust ja leidis, et VÕS § 139 ja § 140 alusel hageja nõude vähendamiseks ei ole alust, kuivõrd tuvastamist leidis, et kahju tekitamisele ei aidanud kaasa hageja tahtlus ega raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). Kohus arvestas, et hageja oli hooletu ja tal oli võimalus ohtu tajuda ja mitte astuda pimedasse liftikabiini ning mõistis seetõttu kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 4000 eurot.

Vastuseks kostja I määruskaebuses esitatud etteheitele menetluskulude kindlaksmääramise osas selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 3-2-1-11514, p 11; RKTKm 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud ja kaebuse väited ei anna alust lahendi muutmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.