Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

I Hageja nõue ja seisukohad

2-15-108307 kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks infotahvlile on parkla sissesõidu juurde paigaldatud liiklus- ja teavitusmärgid (tl 53-60), mis annavad parklaalale sissesõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla omanik osaühing XXXX on kehtestanud tingimused seal parkimiseks. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Parkimistingimuste avaldamisega esitas hageja omapoolse pakkumuse, mida hageja on selgelt parkimistingimustes väljendanud ning parkimisega esitati kostja nimel nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis hageja ja kostja vahel lepinguline suhe. See tähendab, et isikul on õigus kostja esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi, hagejale kuuluvast parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale. Kostja on sõiduki (reg nr xxxx) omanik, millest tulenevalt on kostjal seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ja käsutada ning üksnes kostjal on õigus otsustada, kellele ta sõiduki kasutusõiguse annab. Sõiduki kasutamine ei tähenda aga pelgalt sõidukiga liiklemist liiklusseaduse tähenduses, vaid ka kütuse võtmist, pesula kasutamist, parkimist eramaal jne, mis tähendab lepingute sõlmimist. Seega võib järeldada, et sõiduki kasutamiseks antud volitus sisaldab ka õigust sõiduki kasutamisega seotud tehingute tegemiseks. Kuna kostja on äriühing, siis sõidukiga liiklemine ja tehingu tegemine on kostja majandustegevuse osa. Tuginedes eeltoodule on kostja seega üheks parkimislepingu pooleks ning kuivõrd parkimislepingu pooleks oli kostja, tuli tal parkimislepingut ka täita. Muuhulgas juhib hageja tähelepanu sellele, et näiteks Xxxx parkimisalal olevatel parkimistingimustel on kirjas, et osaühing XXXX võib eeldada, et sõiduki omanik/vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks ning sõiduki kasutajana võib käsitleda ka juriidilist isikut. 10.08.2015 esitas hageja seisukoha kostja 15.07.2015 vastusele. Hageja leiab, et kostja vastuses esitatud vastuväited on asjakohatud ja esitatud tõendite seos vastuväidetega ebaselged. Kostja väitele, et hageja on jätnud esitamata hageja ja kostja registrikaardid ning on jätnud märkimata hageja ja kostja esindajate isikukoodid, leidis hageja, et kuna maakohus on hagiavalduse menetlusse võtnud, siis järelikult oli kohtul võimalik kontrollida äriregistrist hageja ja kostja õigusvõimet; hageja esindaja isikukood on märgitud e-toimikusse ja on nähtavad volikirjast; kostja seaduslike esindajate isikukoodid on avaldatud äriregistris. Kuivõrd maakohus ei ole hagejalt nimetatud asjaolusid esitada palunud, on kostja sellekohased viited puudustele asjakohatud. Kostja väitel ei ole hageja märkinud, kas esitatud lisad on originaalid, koopiad või väljavõtted, kuid hagiavalduse lõpus on esitatud lisade loetelulus välja toodud, kas tegemist on ärakirja või koopiaga. Lisaks on kostja märkinud vastuses veel, et hageja on jätnud tõendamata, kes oli sõiduki numbrimärgiga xxxx juht. Hageja jääb hagis esitatud juurde, et tõendamiskoormis, kas sõidukit juhtis kostja töötaja või mitte, on kostjal. Tuginedes kostja vastusele, puudub poolte vahel vaidlus selles, et sõiduk on kostja omandis, et sõiduk pargiti hagiavalduses toodud aegadel ja hageja nimetatud parkimisaladel selle eest tasumata ning parkimislepingu rikkumise tõttu on hageja esitanud leppetrahvinõuded, mis on käesoleva ajani tasumata. Kuivõrd kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et sõidukit ei kasutatud tema majandustegevuses ning sõiduki kasutaja ei ole tema töötaja, siis hageja hinnangul on kostja andnud nõustumuse hageja pakkumusele ja sõlminud hagejaga vaidlusalustel aegadel parkimislepingud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 alusel. Kuna parkimisleping loetakse sõlmituks sõiduki parkimisega, mitte kirjalikult, siis on ilmselge, et hageja ei tuvasta/kogu andmeid selle kohta, kes konkreetselt juhul sõidukit juhib (nimi, isikukood/sünniaeg, elukoht jne). Hageja on seisukohal, et parkimisteenuse osutamise

2-15-108307 valdkonna tavast ja praktikast tulenevalt tuleb lugeda mõistlikuks, et võlasuhte tekkimisel tuleb eeldada, et sõiduki omanik/vastutav kasutaja ka reaalselt kasutab sõidukit ja on muuhulgas parkimislepingu pooleks. Samuti viitab hageja lepingu vormivabadusele. Seaduses ei ole sätestatud parkimisteenuse osutamiseks kohustuslikku vormi, st kirjalikku vormi, mistõttu on antud juhul parkimislepingu puhul tegemist tavalise vormivaba lepinguga. Lähtudes parkimise valdkonna tavadest ning praktikast, parkimislepingu lepingu vormivabadusest ja analoogia korras liiklusseaduse (LS) § 188 lg-st 2, tuleb eeldada, et kostja oli parkimislepingu pooleks hagiavalduses märgitud aegadel ning kostjal tuleb ka lepingust tulenevat kohustust täita. Kostja viited hageja esitatud leppetrahvi sisu mittevastavusest LS § 188 lg-ga 4 on asjakohatud, kuna poolte vahel on lepinguline suhe, siis ei pea leppetrahvi sisu sisaldama LS § 188 lg-s 4 kehtestatud andmeid. Hageja on leppetrahvi nõuetes välja toonud millal, kus ja millisel põhjusel on leppetrahv väljastatud, kes leppetrahvi väljastas jne. Seoses vormivabaduse põhimõttega ei pea leppetrahvinõue olema hageja töötaja poolt allkirjastatud. Kuna käesolevas asjas on kostja vastu esitatud võlgnevuse nõue, leiab hageja, et ei puutu kostja sõiduki teisaldamisega seonduv käesoleva vaidluse esemesse ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja vastusele lisatud tõendite osas jääb kirjavahetuse lisamise eesmärk hagejale ebaselgeks. Kuivõrd kooskõlas TsMS § 238 lg-ga 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust, siis taotleb hageja, et kostja esitatud tõendid tuleb jätta nende asjakohatuse tõttu tähelepanuta. 28.03.2016 esitas hageja seisukoha tõendite kogumise korras kostja poolt 07.03.2016 esitatud dokumentaalsetele tõenditele. Hageja leidis, et kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendeid, et Xxxx (registrikood xxxx) oleks taotlenud perioodil 02.06.2014 kuni 31.12.2014 sõiduki kolmanda isiku kasutusse andmist, tuleb eeldada, et sõiduk ei ole nimetatud perioodil kolmandate isikute kasutuses olnud. Antud juhul on kostja esitanud üksnes tõendid selle kohta, et perioodil 02.06.2014 kuni 31.12.2014 võisid sõidukit kasutada kostja juhatuse liikmed Heiki Lutschan ja Kuno Kompus ning ka Xxxx, kuid mitte seda, kes sõiduki 17.10.2014 Xxxx parklasse, 17.10.2014 Xxxx parklasse, 20.10.2014 Xxxx parklasse, 28.10.2014 Xxxx parklasse, 11.11.2014 Xxxx parklasse, 15.11.2014 Xxxx parklasse, 27.11.2014 Xxxx parklasse ja 10.12.2014 Xxxx parklasse parkis. Äriregistri teabesüsteemi ja väljaande Ametlikud Teadaanded andmetel on Xxxx suhtes lõpetatud pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-9139, tl 157-161). Maakohus on kohustanud ajutist haldurit Eve Selbergi likvideerima Xxxx kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta PankrS § 29 lg 8 alusel. Hageja esitas hagiavalduse juba 20.05.2015, kuid kostja ei ole varasemalt kordagi viidanud, et vaidlusalusel perioodil võis sõidukit kasutada lepingu alusel keegi teine. Kuivõrd pankrotiavalduse menetlus lõpetati raugemise tõttu, võib eeldada, et Xxxx-l puudub vara kohustuste täitmiseks, samuti avalikult kättesaadavate andmete järgi on Xxxx maksuvõlgnevus 1 794.97 eurot ja 28.03.2016 seisuga kogunenud intress 434.35 eurot. Äriregistri andmetel on Xxxx juhatuse liikme kanne Kuno Kompuse kui juhatuse liikmeks määramise kohta tehtud alles 13.08.2014, s.o kolm kuud hiljem, kui kostja esitatud leping. Hagejal puudub teave selle kohta, kas Kuno Kompusel üldse oli õigus sõiduauto kasutamise lepingut 02.06.2014 allkirjastada. Sõiduki kasutamisega leping Xxxx-ga on allkirjastatud paberkandjal, millest tulenevalt võidi sõiduauto kasutamise leping ka tagantjärele käesoleva menetluse raames sõlmida.

2-15-108307 Hageja taotleb jätta kostja poolt 07.03.2016 esitatud tõendid tsiviilasja materjalide juurde võtmata. Juhul, kui maakohus võtab 07.03.2016 esitatud tõendid tsiviilasja materjalide juurde, palub hageja jätta need tähelepanuta, sest need ei tõenda, kes kasutas kostja sõidukit vaidlusalusel ajavahemikul, kus on tuvastatud parkimistingimuste rikkumised hageja parkimisaladel. 08.11.2016 kohtule esitatud menetlusdokumendis leiab hageja, et parkimisalad, kuhu parkides on rikutud parkimistingimusi, ei kuulu kohalikule omavalitsusele, muus osas jääb hageja menetluses esitatu ja lisadega tõendatu juurde. Menetluskuludesse puutuvana märkis hageja, et neid on hageja kandud üksnes hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 75 euro ulatuses. 22.11.2016 toimunud kohtuistungil jäi hageja varasemalt esitatud seisukohtade ja väidete juurde. Hageja tehtud kompromissi, s.o kostja poolt 120 euro ja 37.50 eurot riigilõivust hüvitamiseks, kostja vastu võtta ei soovinud.

II Kostja vastuväited

2-15-108307 - hageja ei ole märkinud, millise võlaõigusliku lepinguga on tegemist, kuivõrd parkimislepingut kehtiv võlaõigusseadus ette ei näe; - hageja ei ole TsMS-is sätestatud nõuetekohast hagi, st isikukoodidesse puutuvana, esitanud ja - tsiviilasja on menetletud liiga kaua. 16.11.2016 kohtule esitatud menetlusdokumendis leidis kostja, et hageja venitab menetlust, samuti asjaoluga, et hagejal puuduvad tõendid kostja vastu. Kostja asus seisukohale, et: - hageja ei ole kohtule esitanud kirjalikku lepingut; - hageja peab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-75-10 toodud asjaolud esitama ja - hageja peab välja tooma ka seadusest tuleneva aluse leppetrahvi 30 eurot esitamiseks; - 240 euro suurune võlgnevus käib kostjale üle jõu, seda enam, et MTÜ ei tegele majandustegevusega ning tulu ei teeni. Kostja leiab, et kohus võiks jätta eelnevalt nimetatud põhjusel hagi rahuldamata või vähendada võlgnevust. Kostja esitas menetluskulude nimekirja lepingulise esindaja kulude kandmise kohta summas 295 eurot. 22.11.2016 toimunud kohtuistungil jäi kostja varasemalt esitatud seisukohtade ja väidete juurde.

III Kohtu põhjendused

2-15-108307 VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Parkimistingimuste p 9 sätestab, et kui sõiduki juht pargib sõiduki eirates käesolevates tingimustes sätestatud korda, on parkla operaatoril õigus määrata sõiduki juhile ja sõiduki juhi kohustus on sel juhul maksta parkimiskorra rikkumise eest leppetrahvi summas 30 eurot. Harju Maakohtu menetluses on osaühing XXXX hagi kostja Xxxxu vastu 240 euro saamiseks seoses kostja sõiduki korduvalt parkimisega hageja parklasse parkimistasu maksmata. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ning tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

2-15-108307 Kohus leiab, et kostja andis VÕS § 20 lg 1 ja lg 2 ning VÕS § 16 lg 3 alusel hageja territooriumile parkimisega nõustumuse pakkumuse tingimustel lepingu sõlmimiseks. Kohtu hinnangul olid pakkumuse tingimused kostjale nähtavad, arusaadavad ning sellise tava järgi on Tallinnas parkimist korraldatud juba aastaid. Kohtu hinnangul on üheselt arusaadav, et sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutab sõiduki juht end tingimustele, mis on territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobi või ta ei soovi olla nendega seotud, siis tuleb tal parkimiseks valida teine koht ning territooriumil mitte parkida. Linn või riik korraldab parkimist avalikult kasutataval maal (vt teeseadus, liiklusseadus, Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 kehtestatud „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“) ning eraisik talle kuuluval maal. Juhul, kui riigi või kohaliku omavalitsuse maa on seaduses sätestatud korras antud eraõigusliku isiku kasutusse, siis on viimasel õigus korraldada selle kasutamist (Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määrusega nr 32 kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise kord“). Sõiduki juhil puudub õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maa-alale. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks asjaolu, et kostja tegi Tallinnas Xxxx, Xxxx ja Xxxxparkimisaladele sissesõidul avalikult pakkumuse parkimiskoha üürilepingu sõlmimiseks ning sõiduauto Toyota Avensis juht võttis hagiavalduses nimetatud kuupäevadel pakkumuse vastu ja sõlmis parkimiskoha üürilepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile. Parkimislepingule kohalduvad VÕS-is üürilepingut sätestavad õigusnormid.

2-15-108307 tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. LS § 72 lg 2 p 1-4 sätestavad, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. Kostja on väitnud, et ta ei ole isik, kelle seaduslikud esindajad kasutasid sõidukit. 07.03.2016 kirjalikus vastuses on kostja märkinud, et tal ei ole võimalik rohkem tõendeid esitada, kuna sõiduki kasutamise kohta arvestust päevade kaupa ei peetud, sest seadus seda ei nõudnud. 22.11.2016 kohtuistungil leidis kostja seaduslik esindaja K. Kompus, et tulenevalt kohtupraktikast tuleb hagejal tõendada, kes oli sõiduki roolis. Kostja seaduslik esindaja on kohtuistungil leidnud, et kuigi neilt nõuti andmeid isiku kohta, kes pidi olema roolis, on kostja seisukohal, et ei pea neid andmeid esitama. Kuna LS § 72 lg 2 kohaselt on andmete säilitamise kohustus 6 kuud ja kohtu nõue tuli hiljem, siis ei ole meil neid andmeid esitada. Hageja nimetatud seisukohaga ei nõustu, kuna hageja saatis kostjale elektrooniliselt 04.02.2015 nõudekirja, milles palus võlgnevuse likvideerimist hiljemalt 11.02.2015. Kostja juhatuse liige vastas hageja nõudele samal päeval, teatades nõude mittetunnustamisest. (tl 203-204) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja seisukoht selle kohta, et ta ei saa esitada andmeid sõidukit kasutanud isikute kohta, kuna sai kohtuvaidlusest teada pärast LS § 72 lg 2 sätestatud tähtaja möödumist ja seetõttu ei ole ta nimetatud andmeid säilitanud, on alusetu. Asja materjalidest nähtub, et kostja seaduslik esindaja on vastanud 04.02.2015 hageja kirjale, milles hageja tõi välja asjaolu, et kostja on ajavahemikul 17.10.2014-10.12.2014 kasutanud hageja parklaid ja jätnud parkimisteenuse eest tasumata. Kohus leiab, et kuna 04. veebruariks 2015 ei olnud möödunud LS § 72 lg 2 sätestatud tähtaeg ühegi vaidlusaluse parkimise osas, siis sai kostja 04.02.2015 teadlikuks asjaolust, et talle kuuluvat sõidukit on pargitud tasu maksmata hageja parklasse ja hageja nõuab seetõttu kostjalt leppetrahvi trasumist. Kohus leiab, et kuna kostja väidab, et leppetrahvi nõude aluseks olnud ajal kasutas kostjale kuuluvat sõidukit kolmas isik, siis oleks kostja pidanud 04.02.2015, kui ta sai teada leppetrahvi nõudest, säilitama andmed isikute kohta, kes väidetavalt kasutasid kostjale kuuluvat sõidukit vaidlusalusel ajal.

Kuna kostja on sõiduki omanik ja kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema sõiduautot kasutavad teised isikud või et sõiduautoga sõidavad ja pargivad teised isikud tema tahte vastaselt, siis tuleb eeldada, et sõidukit juhtis kostja oma seadusliku esindaja vahendusel. Kostja ei ole tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal hageja parklasse keegi teine (vt ka Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-3-16).

2-15-108307 Kohtu hinnangul on leppetrahvi nõude esitamisel järgitud ka mõistliku aja kriteeriumi, kuna üldise tava kohaselt (TsMS § 231 lg 1) esitab hageja leppetrahvinõude kohe pärast parkimislepingu rikkumise tuvastamist jättes trahvinõude sõiduki esiklaasile. Asjakohatu on kohtu hinnangul kostja viide LS § 188 lg-s 4 sätestatud andmete puudumisel leppetrahvinõuetel, kuna LS § 188 tuleb vaadata koosmõjus LS §-ga 187 ehk antud regulatsioon käib kohaliku omavalitsuse parklates parkimiskorda rikkuvatele otsusele viivistasu sisunõuete kohta. Kostja ei ole tõendanud, et ta 17.10.2014 või ka järgnevate parkimiste eest tasunud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta on hageja leppetrahvi nõuded rahuldanud. Kostja on esitanud leppetrahvi vähendamise nõude. Käesolevas asjas tulevad hindamisele tüüptingimustena leppetrahvi kokkulepe. VÕS § 35 lg 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohus leiab, et hageja on paigaldanud parkimistingimused nähtavale kohale ning nende sisuga oli kostjal võimalik suuremate pingutusteta tutvuda. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Kohtu hinnangul ei ole leppetrahvi tingimus tühine tüüptingimus. Kohaldatava leppetrahvi suurus on mõistlik. Hageja rakendas kostja suhtes leppetrahvi, kuna kostja jättis parkimistasu maksmata. Hageja jaoks, kelle majandustegevuseks on tasuliste eraparklate pidamine, on oluline huvi lepingu täitmise vastu. Kostjal oli võimalus hageja pakutud lepingutingimustega tutvuda ja nende mittesobivusel võimalik keelduda parkla kasutamisest ehk lepingu sõlmimisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on õigustatud kostjalt kui sõiduki omanikult nõudma leppetrahvi ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 240 eurot. Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2-15-108307 TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 177 lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Kohus rahuldab hagi ja jätab kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

08.11.2016 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja tasunud asja menetlemisel riigilõivu kokku 75 eurot. Hageja palub hagi rahuldada ja jätta menetluskulud summas 75 eurot kostja kanda. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude koosseisule ja rahalisele suurusele. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 75 (seitsekümmend viis) eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.