Dmitri Berjozkini kaebus Tallinna Vanglalt seoses inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud mittevaralise kahju 20 000 eurot hüvitamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus osaliselt, s.o osas, milles kaebaja taotleb hüvitist seetõttu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal (15.05-05.12.2018) võimaldati pesta ainult üks kord nädalas, jalutusboksid olid väikesed ning kambris ei olnud kuuma vett.
2.Võtta asja materjalide juurde Dmitri Berjozkini vanglasisese vabakasutuskonto väljavõte perioodi 20. veebruar 2019 kuni 19. juuni 2019 kohta.
3.Jätta Dmitri Berjozkini menetlusabi taotlus rahuldamata.
4.Jätta kaebus käiguta ning anda Dmitri Berjozkini riigilõivu 600 euro tasumiseks tähtaeg viis päeva pärast käesoleva määruse resolutsiooni p 3 jõustumist.
5.Jätta Dmitri Berjozkini taotlus koopiate saamiseks rahuldamata.
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Dmitri Berjozkin esitas 11. aprillil 2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 20 000 euro ulatuses seoses perioodil 15. mai 2018 - 5. detsember 2018 inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. D. Berjozkin põhjendas kahjunõuet sellega, et teda hoiti nimetatud ajavahemikul Tallinna Vangla kinnises osakonnas ebainimlikes tingimustes, kuna kambrites oli viis kinnipeetavat ning ühe kinnipeetava kohta oli reaalselt 1,5 m2 vaba pinda, kambrites oli niiske ja rõske, sest riideid tuli pesta ja kuivatada kambris ning samuti ei vastanud kambri valgustus nõuetele.
2.Tallinna Vangla jättis 12. juuni 2019. a otsusega nr 5-37/19/60-5 kahjunõude rahuldamata. Vangla märkis, et vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja kambris nr 317 (15.05-04.06.18), mille suurus on 14,5 m2 ning 15 päeval viibis kambris korraga 3 isikut ja seega oli isiku kohta vaba põrandapinda 4,84 m2. Kahel ja kolmel päeval sellest perioodist viibis kaebaja selles kambris
3-19-1180 vastavalt kahekesi ja üksinda. Kambri nr 363 (04.06-05.12.18) suurus on 14,8 m2 ja seal viibis 170 päeval 3 isikut ning seega oli sellel ajal vaba põrandapinda isiku kohta 4,93 m 2. Ülejäänud 14 päeval viibis kambris korraga kaks isikut, mistõttu oli vaba põrandapinda isiku kohta 7, 4 m2. Kaebaja väited halva valgustuse kohta ei ole põhjendatud. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid. Seega oli olemas nii kunstlik kui loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Valgustihedust mõõdetakse kambrites siis, kui mõni kambrisse paigutatud kinnipeetav selleks soovi avaldab või väidab, et kamber on liiga pime või valge. Vaidlusalusel perioodil ei ole kambrites nr 317 ja 363 valgustihedust mõõdetud. Kambrites oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Ventilatsioonisüsteeme hooldati regulaarselt. Kambrites oli lisaks tuulutusavaga aken, mille kaudu oli võimalik õhuvoolu kambrisse reguleerida. Mõningane niiskus on eluruumides loomulik ning tavapärane on, et riiete pesemise ja kuivatamise järgselt suureneb ruumis olev niiskuse tase. Kaebajal oli võimalik kasutada pesumaja teenust ning selle kasutamiseks raha puudumisel loobuda isiklikest riietest ja kasutada vangla antud riideid. Seega oleks saanud kaebaja vältida riiete pesemisest tingitud niiskuse teket. Kaebaja ei pöördunud vangla poole seoses ebapiisava ventilatsiooni, niiskuse või rõskuse küsimusega. Vangla hinnangul ei ole tingimused kogumis sellised, et oleksid kaebaja inimväärikust alandanud. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna. Talle oli tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus ning suveperioodil nädalas üks täiendav tunniajane jalutuskäik. Kaebajal oli võimalus ca iga kahe nädala tagant laenutada vangla raamatukogust raamatuid ning samuti väljastas vangla ajalehti. Vangistustingimused ei ületanud nõutavat minimaalset raskusastet.
3.Dmitri Berjozkin (kaebaja) esitas 20. juunil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 20 000 euro ulatuses seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega perioodil 15. mai 2018 – 5. detsember 2018. Kaebaja märgib, et kambris oli vähem kui 3 m2 põrandapinda ühe inimese kohta, halb ventilatsioon, halb valgustus, niiskus ning ei olnud kuuma vett. Suvisel ajal oli väga palav ja ei jätkunud värsket õhku. Igal pool kambri nurkades ja tualetis oli hallitus. Jalutamisboksid olid väga väikesed ja pesemispäev ainult üks kord nädalas. Duširuum oli antisanitaarne. Kaebaja pöördus korduvalt suuliselt vangla administratsioon poole, kuid tema palveid ignoreeriti. Kaebaja kinnitusel pöördus ta hagiavaldusega vangla direktori poole, kuid avaldus jäeti rahuldamata. Kaebaja ei ole nõus vangla vastusega ja leiab, et sellega vangla alandas tema inimväärikust. Kaebaja palub vabastada ta riigilõivu tasumisest ning riigi õigusabi korras advokaadi määramist.
4.Tartu Halduskohus jättis 29. augusti 2019. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tagastas 6. septembri 2019. a määrusega D. Berjozkini määruskaebuse halduskohtu 29. augusti 2019. a määrusele. Riigikohus tagastas 15. oktoobri 2019. a määrusega kaebaja määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse osalise tagastamise osas (I), seejärel lahendab kaebaja menetlusabi taotluse (II) ning võtab seisukoha kaebaja taotluse menetlusdokumentidest koopiate saamiseks (III) I
6.Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
3-19-1180
7.Kohus leiab, et D. Berjozkini kaebus kuulub osaliselt tagastamisele ja seda osas, milles kaebaja taotleb hüvitist seetõttu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal (15.05-05.12.2018) võimaldati pesta ainult üks kord nädalas, jalutusboksid olid väikesed, mistõttu ei olnud seal võimalik tegeleda spordiga ning kambris ei olnud kuuma vett.
7.1.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadusega mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kohtule kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 näeb ette, et kinnipeetav peab läbima enne kohtusse pöördumist kohustusliku kohtueelse menetluse.
7.2.Kaebaja on seoses vanglas kinnipidamistingimustega tekitatud kahjuga pöördunud kahju hüvitamise taotlusega Tallinna Vangla poole ja nõudnud ebainimlike ja alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju rahalist hüvitamist. Samas ei ole kaebaja vanglale esitatud taotluses viidanud sellele, et kahju oleks talle tekkinud ka seetõttu, et ta ei saanud Tallinna Vanglas viibimise ajal pesta tihedamini, kui üks kord nädalas ega seetõttu, et kambris ei olnud kuuma vett ja et jalutusboksis ei olnud võimalik tegeleda spordiga. Nimetatud asjaolud toob kaebaja välja alles kohtule esitatud kaebuses. Kohtu hinnangul ei saa selliste tingimuste eest hüvitise nõudmisel lugeda kaebajat kohtueelset menetlust läbinuks. Kaebaja ei ole selliste tingimustega tekitatud kahju eest vanglalt hüvitist taotlenud, mistõttu on tal sellel alusel esitatud hüvitamisnõudes kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.
7.3.Eeltoodust tulenevalt tuleb D. Berjozkini kaebus osas, milles ta taotleb hüvitist seetõttu, et ta ei saanud Tallinna Vanglas viibimise ajal pesta tihedamini kui üks kord nädalas, jalutusboks oli liiga väike ning kambris ei olnud kuuma vett, tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
II
8.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist 20 000 euro ulatuses Tallinna Vanglas viibitud aja eest (s. o 15. mai 208 – 5. detsember 2018). Seega kuulub kaebaja nõudelt tasumisele riigilõiv 600 eurot (3% 20 000-st). Kaebaja palub oma majandusliku seisundi tõttu vabastada end kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.
8.1.HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi juhul, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.
8.2.Kohus tegi päringu kaebaja vanglasisesele vabakasutuskontole ning võtab HKMS § 62 lg 2 alusel selle asja materjalide juurde. Kaebaja konto väljavõttest nähtub, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid kaebuselt riigilõivu tasumiseks. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused antud juhul täidetud. Menetlusabi andmise eelduseks on aga ka see, et kaebusel oleksid piisavad eduväljavaated (HKMS § 111 lg-d 1 ja 3, Riigikohtu halduskolleegiumi 22. septembri 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-40-15, p 20). Kohus leiab, et D. Berjozkini kaebust ei saa pidada sedavõrd perspektiivikaks, et anda kaebajale menetlusabi.
8.3.Kaebaja leiab, et tema inimväärikust on nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega alandatud, kuna kaebaja oli kambrites, kus vaba põrandapinda oli alla 3 m2 ning nõuetele ei vastanud ka valgustus ja ventilatsioon (kambris oli suvel palav, ei jätkunud õhku, kambris oli
3-19-1180 niiskus ja hallitus). Toimiku materjalides olevast Tallinna Vangla 12. juuni 2019. a otsusest nr 5-37/19/60-5 kahjunõude rahuldamata jätmise kohta nähtub, et kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil kordagi kambrites, kus vaba põrandapinda ühe inimese kohta oli alla 3 m2 (vangla on esitanud kambrite pindala suurused ilma tualettruumi arvestamata). Kambrites, kus kaebaja viibis, oli vaba põrandapinda ühe isiku kohta 4,84 – 14,51 m2. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuse Tunis vs Eesti (asja nr 429/12) p-s 44 on selgitatud, et kuigi 4 m2 kinnipeetava kohta on soovituslik standard, on üksnes isiklikust ruumi vähesusest tuvastatav inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumine juhul, kui isiklikku ruumi on alla 3 m2 kinnipeetava kohta. Seega kaebajale oli tagatud kambris enam vaba põrandapinda, kui on EIK praktikast tulenev soovituslik. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õigusi ei ole Tallinna Vangla kambrites ebapiisava põrandapinna tingimustes hoidmisega rikutud ning talle sellega kahju tekitatud. Ka viitab senine kohtupraktika, et kinnipidamistingimused tervikuna Tallinna Vangla kambrites (sh ventilatsioon ja valgustus) vastavad õigusaktidega kehtestatud nõuetele vähemalt ulatuses, mis ei mõjuta täiendavalt väidetavalt vähesest kambripinnast tingitud ebamugavusi kinnipeetavatele.
8.4.Isegi kui nõustuda, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, peab kohus vajalikuks rõhutada, et igasugune haldusorgani õigusvastane tegevus ei too endaga tingimata kaasa rahalise hüvitise väljamõistmist. Rahaliselt hüvitatava inimväärikuse alandamise tuvastamiseks peab olema tegemist kannatustega, mis ületavad kohtupraktikas kujunenud raskusastme. Käesoleval juhul ei nähtu esitatud kaebusest, et seda läve oleks ületatud. Kohtupraktikas on sellistel juhtudel peetud hüvitise väljamõistmise asemel sageli piisavaks heastamise viisiks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist. Ühtlasi märgib kohus, et kaebaja viide asjale nr 3-16-616 ei ole antud asjas määrav, kuivõrd kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda oluliselt rohkem, kui kaebaja viidatud asjas.
8.5.Kohus märgib ka, et kaebaja nõue (20 000 eurot) on põhjendamatult suur ning kehtivat kohtupraktikalt arvestades oleks selle summa väljamõistmine äärmiselt ebatõenäoline, kui kohus ka tuvastaks kahju tekkimise praeguses asjas.
8.6.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et D. Berjozkini kaebuse rahuldamise võimalus kaebaja soovitud ulatuses ning kaebuses esitatud asjaoludel on vähene, mistõttu jätab kohus menetlusabi taotluse rahuldamata.
9.Riigilõiv
eurot tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is, nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank Eesti filiaalis. Maksekorralduse selgitusse tuleb märkida kaebaja nimi ja käesoleva haldusasja number. Viitenumber puudub. Kaebajal tuleb esitada kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument.
10.Halduskohus jätab kaebuse käiguta (HKMS § 120 lg 3). Kaebajal tuleb riigilõiv tasuda viie päeva jooksul käesoleva määruse resolutsiooni p 3 jõustumisest alates. Kui kaebaja jätab puuduse tähtajaks kõrvaldamata, tagastab kohus kaebuse selle esitajale.
III
11.Kaebaja soovib, et talle väljastataks koopiad tema avaldusest. Kohus mõistab kaebaja taotlust selliselt, et ta soovib koopiat kohtule esitatud kaebusest.
3-19-1180
12.Menetlusdokumentidest koopiate väljastamist reguleerivad HKMS §-d 88 ja 89. Eriregulatsiooni olemasolu tõttu ei kohaldata haldusasja menetlusdokumendist ärakirja väljastamisele avaliku teabe seadust (AvTS § 2 lg 2 p 4). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumentidest, sest niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakirju (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-59-16, p 13; 8. septembri 2015. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15).
13.Kaebaja soovib koopiaid enda avaldustest ja muudest kohtule esitatud dokumentidest, mille sisu on talle teada ning millest tal oli enne kohtule esitamist võimalik teha näiteks käsikirjalised ärakirjad. Kohtule ei nähtu ka, kuidas võiks nõutud koopiate puudumine antud juhul kaebajat tema edasisel õiguste kaitsmisel takistada.
14.Eelnevast tulenevalt jätab kohus Dmitri Berjozkini taotluse koopiate saamiseks rahuldamata. Koopiate väljastamise taotluse rahuldamata jätmise määrus ei ole määruskaebuse korras vaidlustav (vt HKMS § 88 ja RKHK 8. septembri 2015. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.