2.Tühistada Viru Maakohtu 21. märtsi 2016 otsus, millega jäeti Andrei Šmakovi hagi Dmitriy Guželja (end. Sirota), Irina Šmakova (end. Sirota) ja Nikolay Sirota vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses rahuldamata.
3.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning tunnistada kehtetuks Irina Sirota, Nikolay Sirota ja Dmitriy Sirota vahel 11. märtsil 2011 sõlmitud korteriomandi XXXXX , Narva (registriosa nr XXXXX ) kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ning asjaõigusleping.
4.Tühistada käesoleva kohtuotsuse jõustumisel Viru Maakohtu 11. detsembri 2013 hagi tagamise määrus, millega seati Dmitriy Guželja (end. Sirota) omandis olevale kinnistule asukohaga Albert-August XXXXX , registriosa nr XXXXX kohtulik hüpoteek Andrei Šmakovi kasuks summas 13 000 eurot.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt Dmitriy Guželja (end. Sirota), Irina Šmakova (end. Sirota) ja Nikolay Sirota kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Andrei Šmakov (hageja) esitas 4. novembril 2013 hagi Dmitriy Guželja (end. Sirota) (kostja I), Irina Šmakova (end. Sirota) (kostja II) ja Nikolay Sirota (kostja III) (koos kostjad) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt mõistis Viru Maakohus 25. oktoobri 2010 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-10-20067 kostjalt II hageja kasuks välja 162 000 Eesti krooni, viivise 14 413 Eesti krooni ning viivise protsendina põhinõudelt alates 30. märtsist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Kohtuotsus jõustus 26. novembril 2010. Kostja II keeldus kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest, mistõttu pöördus hageja kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks. Kohtutäituri
31.jaanuari 2011 otsusega jäeti ära kostjale II kuuluva korteriomandi XXXXX , Narva
(registriosa nr XXXXX ) arest ja kustutati korteriomandile seatud keelumärge, kuna tegemist on abikaasadest kostjatele II ja III kuuluva jagamata ühisvaraga. Kostjad II ja III kinkisid 11. märtsil 2011 vaidlusaluse korteriomandi oma pojale, s.o kostjale I. Tehingu tegemise eesmärgiks oli teadlikult hageja huvide kahjustamine, kuna kostjal II puudus muu vara, mille arvelt olnuks võimalik hageja nõuet täita. Kostja II ettepanek rahuldada nõue osamaksetena hagejat ei rahulda, kuna hageja soov on saavutada nõude kiirkorras täitmine. Kostjad I ja III kostja II lähikondsetena pidid täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg-st 2 tulenevalt olema teadlikud tehingu kahjulikust mõjust hageja kui sissenõudja huvidele. Kostjad II ja III kasutavad korteriomandit jätkuvalt oma elukohana eluaegse kasutusõiguse alusel, seega ei ole 11. märtsi 2011 tehinguga valdus üle läinud.
2.Kostja I jättis hagile vastamata. Kostjad II ja III palusid jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt kohaldada TMS § 189 järgi nõude aegumist ja jätta menetluskulud hageja kanda. Vaidlusalune korteriomand kuulus selle võõrandamiseni kostjale I kostjate II ja III ühisvara hulka. Täitemenetluses palus hageja pöörata sissenõude korterile. Kohtutäitur selgitas hagejale õigust nõuda ühisvara jagamist enne nõude täitmisele pööramist kostja II lahusvara arvel. Hageja kohtutäituri otsust ei vaidlustanud. Kostja III ei ole andnud luba sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale, tema suhtes puudub kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument ning kostja III pole tehingu teiseks pooleks TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 tähenduses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 21. märtsi 2016 otsusega hagi kostjate vahel 11. märtsil 2011 sõlmitud kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas 11. detsembri 2013 hagi tagamise määruse. TMS § 187 lg 2 alusel võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei vii nõude rahuldamiseni. Võlgniku kohustuste täitmise eest saab vastutada vaid temale kuuluv vara. Vaidlusalune korteriomand kuulus ühiselt kostjatele II ja III, kuid täitedokumendist nähtuv võlgnik on üksnes kostja II. Ühise omandi liigid on asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 2 kohaselt ühisomand või kaasomand. TMS § 138 lg 2 kohaselt kinnisasja või sellega võrdsustatud õiguse osale võib sissenõude pöörata ainult siis, kui osa on kaasomaniku mõtteline osa või kui sissenõudja nõue põhineb õigusel, millega mõtteline osa on koormatud. Kaasomanik, kellele kuulub mõtteline osa asjast, võib oma osa vabalt käsutada (AÕS § 73 lg 1), sama kehtib ka sunniviisilise käsutamise puhul täitemenetluses. Ühisomandi osa võõrandamine ühe ühisomaniku poolt aga võimalik ei ole, sest ühisomaniku suurus ei ole kindlaks määratud (AÕS § 70 lg 4). Ühisomandisse kuuluvat asja saab võõrandada kas tervikuna või jagada omanike vahel kindlaksmääratud osadeks. Sama kehtib ka ühisomandisse kuuluva asja suhtes sundtäitmise läbiviimisel. Kohtutäitur oma
31.jaanuari 2011 otsuses selgitas hagejale õigesti, et tal on õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist TMS § 14 lg 2 kohaselt. Korteriomandi 11. märtsi 2011 notariaalse kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu kohaselt kuulus korteriomand lepingu sõlmimise ajal abikaasadest kostjate II ja III ühisvara hulka (II kd, tl 145). Kui asi kuulub abikaasade ühisomandisse, saab selle suhtes sundtäitmist läbi viia vaid mittevõlgnikust abikaasa nõusolekul või juhul, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustav täitedokument (TMS § 14 lg 1). Hageja pole kumbagi neist kohtule esitanud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole TMS § 14 lg 1 kohaldatav, kuna hageja ei nõudnud veel sissenõude pööramist abikaasade (kostjate II ja III) ühisvarale, vaid nõudis ühisvara tagasivõitmist. Antud juhul ei tekkinud alust ka TMS § 14 lg 2 kohaldamiseks.
Hagejal ei olnud võimalust ühisvara jagamise hagi esitamiseks, kuna korteriomand oli võõrandatud kostjale I varem, kui hageja kohtutäituri teatest sai teada, et tegemist on abikaasade ühisvaraga. TMS §-d 187 ja 188 ei keela ühisvara tagasivõitmist isegi juhul, kui ainult üks kaasomanikest on täitemenetluses võlgnik. Ühisvara tagasivõitmine ei riku teise kaasomaniku õigusi, kuna pärast ühisvara tagasivõitmist ja selle jagamist saab teine kaasomanik, kes ei ole võlgnik täitemenetluses, kätte rahalise hüvituse temale kuuluva osa kaotamise eest.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei ole hageja nõue esitatud kujul teostatav. Hageja ei selgita kooskõlas TMS §-ga 195, kellele pannakse vara üleandmise kohustus, kellele vara üle antakse, milline tekkib õiguslik olukord peale tehingu kehtetuks tunnistamist. Esitatud hagi abil üritab hageja taastada oma kaotatud õiguse ühisvara jagamise nõude esitamiseks. Hageja taotletav eesmärk ei ole saavutatav. Vara tagasivõitmise sätted täitemenetluse seadustikus ei näe ette võõrandatud vara tagastamist võlgnikule ja tema abikaasale, kes ei ole võlgnik. Tegelikkusele ei vasta hageja väide, et ta ei saanud kohtutäiturilt teavet, et võlgniku lahusvara arvel täitmine ebaõnnestus. Hageja kinnitas (I kd, tl 165), et lahusvara kohustuse täitmiseks kostjal II ei olnud. Asjaolu, et hagejale kui sissenõudjale ei ole ühe aasta jooksul laekunud raha, on märk sellest, et täitemenetlus ebaõnnestus. Hageja nõue ühisvara jagamiseks on aegunud. Hageja on TMS § 189 lg 1 kohaselt mööda lasknud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise tähtaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab TMS § 188 lg 1 alusel hageja nõude kostjate vastu kinkelepingu, asjaõiguslepingu ning isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks.
7.Hageja palub tunnistada kehtetuks kostjate vahel 11. märtsil 2011 sõlmitud tehingud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asja menetlemisel lähtunud hageja nõudest ning on ekslikult tuginenud TMS § 14 lg-le 1. Praegusel juhul ei nõua hageja ühisvara jagamist täitemenetluses, seega ei ole maakohtu käsitlus ühisomandisse kuuluva asja suhtes sundtäitmise läbiviimise kohta asjakohane.
8.TMS § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks seaduses sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudja huvisid. TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.
Hagejal on olemas kostja II vastu TMS § 2 lg 1 p 1 kohane täitedokument – Viru Maakohtu
25.oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 2-10-20067, mis on jõustunud. Kohtu otsusega mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja 162 000 Eesti krooni ja viivis 14 413 Eesti krooni. Kostjad ei ole vaidlustanud seda, et täitemenetluse käigus ei ole nõuet täidetud. Kostja II ei ole menetluses esitanud vastuväiteid hagiavalduses toodule, et kohtuotsust kostja II täitnud ei ole ning kostjal II puudub vara, mille arvelt temalt väljamõistetud summat tasuda. Asja materjalide põhjal on piisav alus arvata, et nõuet ei õnnestu ilmselt täita ka tulevikus. Kostja II ja kostja III kohtumenetluses antud ütlused tõendavad, et kostjal II puudus piisav sissetulek hageja nõude täitmiseks (II kd, tl 10 jj). TMS § 188 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Vaidlusalune kinkeleping ja asjaõigusleping ning isikliku kasutusõiguse seadmise leping on sõlmitud 11. märtsil 2011 ning hageja on hagi kohtusse esitanud
4.novembril 2013, ehk vähem kui kolm aastat pärast tehingu tegemist. TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldaja huvide kahjustamine (TMS § 187 lg 1).
9.Kostjate II ja III ühisvara hulka kuulus korteriomand nr XXXX Narva linnas. Kostjad kinkisid 11. märtsil 2011 sõlmitud tehinguga nimetatud korteriomandi kostjale I. TMS § 189 lg 1 järgi tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kui sissenõudja ei ole esitanud nõuet kinkelepingu tagasivõitmiseks TMS § 189 lg 1 järgi või kui on möödunud selles sättes nimetatud õigust lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi TMS § 188 järgi, kuid sellisel juhul peab ta üldjuhul tõendama ka oma huvide teadlikku kahjustamist (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 13). TMS § 188 ja § 189 kohaldamise eelduseks on TMS §-s 187 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Seega ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et hageja on mööda lasknud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise tähtaja. Kohus nõustub hagejaga, et kostjate vahel sõlmitud tehing kahjustab hageja huve ja tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kostjad II ja III kinkisid korteriomandi kostjale I, seades sellele isikliku kasutusõiguse. Riigikohus leidis 18. novembri 2009 otsuse tsiviilasja nr 3-2-1-113-09 p-s 9, et võlausaldaja huvide kahjustamisega võib olla tegemist siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna, praegusel juhul sõlmiti kostjate vahel kinkeleping. Kinnisasja müük alla turuhinna või kinkimine ei saa siiski olla ainukeseks asjaoluks, millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel. Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12). Ringkonnakohus leiab, et kostja II ja kostja III vaheline tehing kahjustab hageja huvisid seetõttu, et tehingu tagajärjel muutus hageja nõuete rahuldamine võimatuks. Kostjad sõlmisid lepingu lühikese aja, s.o ca 5 kuu jooksul pärast täitedokumendiks oleva Viru Maakohtu otsuse tegemist. Kostjad II ja III ei saanud kostjalt I sellist vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Kostjal II ei ole piisavat sissetulekut et hageja nõuet täita. Kohus on menetluses kuulanud ära tunnistaja (I kd, tl 165 jj), kelle väitel oli kostja I soovitanud kellelegi telefoni teel kirjutada kogu oma vara sugulaste nimele. Kostjad ei ole tunnistaja ütlustele sisulisi vastuväiteid esitanud. Eeltoodust lähtudes on alust arvata, et korteriomand oli kostja II ainuke väärtuslik vara ja ta kinkis selle teadlikult eesmärgiga vältida hageja nõude täitmist.
10.TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. TMS § 188 lg-s 2 nimetatud eeldus kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide kahjustamine on tõendatud. Antud juhul on võlausaldaja huvide kahjustamine tõendatud ning seetõttu kehtib TMS § 188 lg-s 2 nimetatud eeldus. TMS § 188 lg 3 ja PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad. Seega on kostja I kostja II lähikondne. Seetõttu esineb TMS § 188 lg-s 2 sätestatud alus eeldada, et kostja I teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse hageja huve. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja I ei teadnud ega pidanudki teadma tehingu tegemise ajal teise võlausaldaja huvide kahjustamisest. Eeltoodut arvestades tuleb TMS § 187 ja § 188 alusel tunnistada kehtetuks kostjate vahel
11.märtsil 2011 sõlmitud korteriomandi kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping (notar Sergei Nikonov ametitegevuse raamatu registri nr 864). Ringkonnakohus märgib, et TMS § 195 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 järgi asendab tahteavaldust juhul, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahtevalduse, jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Hageja ei ole praeguses menetluses taotlenud kinnistusraamatuseaduse § 341 lg-te 1, 8 ja TsÜS § 68 lg 5 alusel kohustada kostjat I andma nõusolekut kinnistusraamatus omanikukande kustutamiseks ning kohustada kostjaid II ja III nõusolekute andmiseks kinnistusraamatusse kinnistute omanikuna.
11.Ringkonnakohus tühistab käesoleva kohtuotsuse jõustumisel Viru Maakohtu 11. detsembri 2013 hagi tagamise määruse, millega seati vaidlusalusele kinnistule kohtulik hüpoteek hageja kasuks, kuivõrd tegemist ei ole kohase abinõuga. Seatud kohtulik hüpoteek ei takista vara edasivõõrandamist. Hagejal on võimalik taotleda kohtult uue hagi tagamise abinõu seadmist TsMS § 378 lg 1 alusel.
12.Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. Seoses hagi rahuldamisega jätab ringkonnakohus maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, märkides, et teeb menetluskulude rahalise suuruse kohta eraldi määruse pärast kohtuotsuse jõustumist. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.