Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

VASTUVÄITED KOSTJATE VASTUSELE

1) 08.01.2016 esitas hageja XXXX OÜ Tartu Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjate XXXX ja XXXX vastu võlgnevuse summas 934 eurot solidaarselt väljamõistmiseks. Kohus tegi 27.10.2015 võlgnikele makseettepaneku, millele võlgnikud XXXX ja XXXX esitasid vastuväite. Pärnu Maakohtu 08.01.2016 kohtumääruse kohaselt lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti võlanõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (tl 1-17). 18.01.2016 esitas hageja XXXX OÜ Harju Maakohtusse hagiavalduse kostjate XXXX ja XXXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Tartu Maakohtu 27.01.2016.a määrusega jäeti hagiavaldus menetlusse võtmata ja hagi saadeti Harju Maakohtusse kohtualluvuse sätete järgi (tl 39-41). Harju Maakohus jättis 14.03.2016.a määrusega hagi käiguta ja andis 10 päeva aega puuduste kõrvaldamiseks, paludes täpsustada nõudesummat ja viivise kujunemise arvutuskäiku (tl 48). 23.03.2016 esitas hageja täiendatud hagiavalduse kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõla summas 462 eurot ja põhivõla tagastamisega viivitamisest tulenevad lepinguliste viiviste 426 eurot väljamõistmiseks. Samuti taotleb hageja menetluskulude jätmist kostjate kanda ja kuni selle nõude täitmiseni kohustada neid maksma viivist VÕS § 113 lg 1 määras (tl 51-57). 2) Hagiavalduse kohaselt sõlmisid XXXX OÜ (endine ärinimi XXXX OÜ) ja kostja I XXXX 19.11.2013 laenulepingu nr XXXX (edaspidi laenuleping). Laenulepingu alusel anti kostjale laenu summas 700 eurot (tl 22-32). Vastavalt laenulepingu punktile 2 kohustus laenusaaja tasuma laenuandjale alates 19.12.2013 igal järgneval kuuel kuul 135 eurot ja seitsmendal kuul 130 eurot, so kokku 940 eurot. Lepingutasu oli 30 eurot, intress 6% kuus (intress sisaldus juba graafikujärgsetes maksetes). Täitmisega viivitamise puhul pidi võlgnik tasuma 1% viivist tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. XXXX OÜ ja kostja II XXXX sõlmisid 19.11.2013 käenduslepingu nr XXXX, mille kohaselt pidi käendaja tagama hageja ja kostja I vahelise laenulepingu alusel kohustuse täitmise. Käenduslepingu kohaselt oli käendussumma piirmäär 940 eurot (tl 29-30). Menetlusdokumendis selgitab hageja, et kostja laenulepingujärgse kohustuse kogusumma oli 940 eurot (700 eurot põhivõlg + 30 eurot lepingutasu + 210 eurot intressid seitsme kuu eest), millele lisandub viivis tähtaegselt tasumata maksete eest 1% päevas. Seega selgitab hageja, et oli ekslikult märkinud intressiprotsendiks 6% kuus eelnevalt maksekäsu kiirmenetluse avalduses (tl 53). Enne hageja poolt hagiavalduse esitamist on kostja I maksnud hagejale kokku 478 eurot. Hageja

arvestab nii, et sellest makstud summast läheb 210 eurot laenuintresside katteks ja 268 eurot põhivõla katteks (sh 30 eurot lepingutasu katteks). Seega on laenulepingust tulenev põhinõue kostjate vastu 462 eurot (940 – 478 eurot). Hageja arvestab viiviseid alates 19.08.2014 kuni hagiavalduse esitamise päevani 17.01.2016 lepingujärgse viivise määraga 1% päevas. See on kokku 516 viivitatud päeva. Viiviste arvestus: 462 eurot x 516 päeva x 1% = 2 383,92 eurot. Hageja vähendas sissenõuetavat viivist 426 euroni (tl 51-57). 3) 15.06.2016 kohtule esitatud hageja vastuses nendib hageja, et kostja vastus ei lükka ümber hagiavalduses toodud asjaolusid. Hageja jääb hagi juurde, lisades vaid, et kostja II valmistas ise lepingud ette (tl 118). Samuti ei ole kostjad tõendanud oma rasket majanduslikku seisundit. Kostjad on ise põhjustanud hageja poolt hagi esitamise, mistõttu peavad nad kinni maksma solidaarselt ka menetluskulud. Hageja soovib menetluskuludelt viivist VÕS § 113 määras (tl 115-117). 27.08.2016 täiendavates seisukohtades leiab hageja, et ei ole alust lõpetada menetlust. Nõude osaline täitmine ei ole menetluse lõpetamise aluseks (tl 136-140). Kostja II väide, et kuna kostja I on tasunud käendusesuuruse summa, siis ta ei vastuta enam millegi eest, on väär. Käendusleping ei olnud tingimuslik. Kuna kostjal I on põhisummast tasumata 416 eurot, tuleb kostjal II selle eest vastutada jätkuvalt, samuti tuleb tal vastutada menetluskulude eest.

KOSTJA I VASTUVÄITED HAGILE

4) Kostja I tunnistab võlgnevust summas 462 eurot. Ajavahemikul 20.12.2013 kuni 19.08.2014 on tema poolt hagejale tasutud 478 eurot, kuid tasumata on võlgnevus summas 462 eurot (tl 94-96). Kostja I selgitab, et ei tasunud hagejale võlgnevust, kuna ootas maksegraafikut. Hageja saatis ebakorrektse maksegraafiku kostjale I 16. märts 2015, millele kostja I ei nõustunud alla kirjutama, kuna graafik oli koostatud makstud summasid mitte arvestades, samuti oli välja jäetud vajalikud andmed tasumiseks (tl 103). Kirjavahetuses hagejaga ei saanud kostja I vastuseid oma küsimustele, vaid ainult survestamist (tl 97). Sellest järeldab kostja I, et hageja ei soovigi läbi rääkida, vaid enda pakutud varianti peale suruda. Hageja on kostjatele öelnud, et ei saa kostjatele pakkuda pikendatud maksegraafiku alusel maksmist, sest tema sõnul alates 01.03.2016 jõustuva krediidiandjate ja krediidivahendajate seaduse alusel ei oma hageja õigust anda kostjatele maksegraafiku alusel täiendavat krediiti. Siinkohal leiab kostja I, et hageja soov on kohut eksitada, sest kostja I ei soovi täiendavat krediiti, vaid maksegraafikut. Kostja I leiab, et hageja kasvatas viiviseid pahatahtlikult, kuna oli oma esindajaga sõlminud volikirja juba 06.10.2014, kuid kohtusse pöörduti alles oktoober 2015 (tl 94-96). 5) Kostja I teatab oma täiendavates vastustes 15.08.2016, et on hagejale tasunud 08.08.2016 500 eurot, so laenujääk 462 eurot ja 38 eurot menetluskulusid on tema poolt tasutud ning seoses sellega palub menetluse lõpetada (tl 132-133). 01.08.2016 tegi kostja taas hagejale kompromissettepaneku, kuid vastust ei laekunud, mis näitab, et hagejal huvi puudub Tl 132133).

KOSTJA II VASTUVÄITED HAGILE

6) 21.04.2016 esitatud menetlusdokumendis tunnistab kostja II (käendaja) nõuet summas 462 eurot, kuivõrd käenduslepingu vastutuse piirmäär oli 940 eurot ja kuna kostja I on tasunud juba 478 eurot. Kostja II sai teada kostja I mittemaksmisest alles 2015.a novembris kohtu poolt. Hageja vastupidised väited ei vasta tõele. Kostja II arvates soovib hageja kohut eksitada väites, et alates 01.03.2016 jõustuva krediidiandjate ja krediidivahendajate seaduse kohaselt ei oma hageja õigust anda kostjatele maksegraafiku alusel täiendavat krediiti. Kostja II ei soovi krediiti, vaid maksegraafikut. Vaidlust pole selle üle, et laenusumma 700 eurot on hageja kätte saanud. Kostja II on lapsehoolduspuhkusel ja sissetulek on 633,43 eurot. Peale kommunaalkulude ja elektri maksmist jääb muudeks kuludeks vaid 147 eurot (tl 75-80).

Hageja on sõlminud oma esindajaga volikirja juba aastal 2014, aga kohtusse pöörduti alles aasta hiljem, kostja II arvates on siinkohal tegemist pahauskse käitumisega ja viiviste kasvamise ootamisega. Kostja II palub otsuse tegemisel kohtul arvestada tema majanduslikult rasket olukorda, samuti soovib ta sõlmida maksegraafikut ning palub kontrollida kohtul, kas hageja on teinud oma esindajale õigusabikulude tasumise ülekande. Veel soovib ta, et et kõik menetlus-, kohtu- ja õigusabikulud jäetaks hageja enda kanda (tl 75-80). 12.08.2016 saadetud lisaseisukohas leiab kostja II, et kostja I on tasunud kokku juba 978 eurot (perioodil 20.12.2013 – 19.08.2014 478 eurot ja 08.08.2016 500 eurot) ja kuna käendaja vastutuse piirmäär on 940 eurot, siis on kostja II kohustus juba täidetud (tl 124126). Kostja I on soovinud kompromissi, kuid tema kirjadele on vastatud valikuliselt või üldse mitte. Hageja väide, et hageja esindaja ja kostja II on 2015.a märtsis pidanud kirjavahetust kostja I kohustuse täitmata jätmise kohta, pole õige. Hageja väide, et kostja II koostas lepingud ise, on väär. Hageja on saatnud e-kirja, kus ta palub lepingut mitte muuta, vaid ainult oma andmed meili lisada (tl 128).

MENETLUSE KÄIK

7) 25.10.2016 kohtuistungil avaldas hageja, et tema nõue hagiavalduses on põhivõlgnevus 492 eurot ja viivisenõue 426 eurot. Kostja I tasus 08.08.2016 hagejale ära 500 eurot, hageja arvestas selle kõrvalnõude katteks ehk viivise katteks ning 74 eurot põhivõla katteks. Hageja kinnitusel on kõrvalnõuded temale tasutud, kuid kostjate poolt on tasumata põhinõue summas 386 eurot (tl 170-172). 8) 25.10.2016 toimunud kohtuistungil esitasid kostjad viivise vähendamise taotluse, kuna viivisenõue on ebamõistlikult suur ning kostjatel on raske majanduslik seis (tl 170-172).

KOHTU PÕHJENDUSED

9) Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 10) TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ning viidatud sätet selgitanud nii 25.09.2016.a, 15.09.2016.a kohtumäärustes (tl 105, 142) kui ka 25.10.2016.a kohtuistungil (tl 170-172). 11) Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 3 p 1 alusel võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on

võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 12) Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 19.11.2013.a on sõlmitud laenuleping nr XXXX hageja ja kostja I XXXX vahel (tl 28, 30) ning et hageja ja kostja II XXXX vahel on sõlmitud 19.11.2013 käendusleping nr XXXX, mille kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 940 eurot (tl 29-30). Vaidlust ei ole selle üle, et kostja I XXXX on hagejalt saanud laenu kokku summas 700 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja I on ajavahemikul 20.12.2013 kuni 19.08.2014 hagejale tasunud laenulepingu alusel kokku 478 eurot. Peale hageja poolt hagiavalduse esitamist on kostja I 08.08.2016 hagejale tasunud 500 eurot (tl 127). 13) 25.10.2016 kohtuistungil avaldas hageja, et tema nõue hagiavalduses on põhivõlgnevus 492 eurot ja viivisenõue 426 eurot. Kostja I tasus 08.08.2016 hagejale ära 500 eurot, hageja arvestas selle kõrvalnõude katteks ehk viivise katteks ning 74 eurot põhivõla katteks. Hageja kinnitusel on kõrvalnõuded temale tasutud, kuid kostjate poolt on tasumata põhinõue summas 386 eurot (tl 170-172). Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatud seisukohast nähtub, kuidas on kujunenud kostja vastu võlgnevuse nõue (tl 22-26, 51-56, 116-117, 170-172). Nimetatud arvutuskäik on kohtu hinnangul järgitav ning arusaadav. Hageja ei ole hagiavalduses esitatud nõudest loobunud. 14) Järgnevalt annab kohus hinnangu kostjate seisukohale, et kostja I põhinõue on hagejale tasutud. Kostja I on seisukohal, et kuna ta märkis 08.08.2016 maksekorraldusse nr XXXX (tl 127), et makstes 08.08.2016 hagejale 500 eurot, arvestas ta sellest 462 eurot põhivõla katteks ja 38 eurot menetluskulude katteks, siis tuleb lähtuda tema enda määramisest, millise kohustuse täitmiseks on ta raha üle andnud. Hageja seiskoha järgi ei saa kostja I sellisel viisil täitmist erinevate kohustuste katteks ise määrata. Kohus nõustub hageja seisukohaga. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu punkti 6 (tl 28) viimases lauses on märgitud, et makse tasumisel laenusaaja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus, siis intressid ja seejärel laenusumma. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Nimetatud säte on dispositiivse sisuga ning pooled võivad VÕS §-s 88 sätestatust teistmoodi kokku leppida. Õigusalases kirjanduses on soovitatud, et pooled lepiksid kokku, kuidas täitmist eri kohustuste katteks arvesse võtta. Sellisel juhul ei ole vajadust VÕS § 88 kohaldamiseks ja jäävad ära võimalikud vaidlused VÕS § 88 pinnal. Kokkulepe on eelkõige võlausaldaja huvides. Käesolevas asjas on tuvastatud, et hageja ja kostja I on 19.11.2013 laenulepingus kokku leppinud, kuidas võlgniku täitmist eri kohustuste katteks arvesse võetakse ning ei ole põhjendatud kostja I väide, et tal oli 08.08.2016 rahalise kohustuse täitmisel õigus ise määrata, millise kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Kostjal I puudus selline otsustusõigus. Seega nõustub kohus hagejaga, et 08.08.2016 kostja I poolt 500 euro suuruse summa üleandmisega hagejale, saab laenulepingu punkti 6 alusel arvestada 500 eurot esmalt kõrvalnõude ehk viivisenõude katteks ning seejärel põhivõlgnevuse katteks. Eraõiguses kehtiva lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima, igaüks võib vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib ning seda õigust on kasutanud ka käesolevas asjas hageja ja

kostjad. VÕS § 5 kohaselt võib võlaõigusseaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.

15) Järgnevalt analüüsib kohus kostjate viivise vähendamise taotlust. Kohus leiab, et hageja viivisenõue tuleb rahuldada täies ulatuses. Hageja viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 . VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viiviseid alates 19.08.2014 kuni hagiavalduse esitamise päevani 17.01.2016 lepingujärgse viivise määraga 1% päevas. See on kokku 516 viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud viivist järgmiselt: 462 eurot x 516 päeva x 1% = 2 383,92 eurot. Hageja vähendas aga sissenõutavat viivist 426 euroni (tl 51-56). Antud asjas ei ületa viivisenõude suurus põhivõla (462 eurot) suurust. Kohus leiab, et hageja on õigustatult arvestanud viivist. Kostjatele pidi teada olema, et juhul kui nad rikuvad lepingujärgseid kohustusi, tuleb neil tasuda viivist. Kostjad on 25.10.2016 kohtuistungil (tl 170-172) esitanud viivise vähendamise taotluse seoses sellega, et viivisenõue on ebamõistlikult suur ning seoses kostjate raske majandusliku seisuga. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on oma 10.05.2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 leidnud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Antud juhul hageja viivisenõue ei ületa põhivõla suurust. Kostjad ei ole põhjendanud, miks nende arvates viivisenõue on ebamõistlikult suur. Samuti ei ole kostjad tõendanud enda rasket majanduslikku seisundit. Kostja I on esitanud enda 16.05.2016 vastuse lisana maksekorralduse nr 0021219050 selle kohta, et ta on saanud 29.04.2016 Eesti Haigekassalt 218,40 eurot (tl 104), kuid ainuüksi selle tõendiga ei ole tõendatud kostja I raske majanduslik seis, mis annaks kohtule aluse hageja viivisenõude vähendamiseks seoses kostja raske majandusliku seisuga. Kostjad on 25.10.2016 kohtuistungil (tl 170172) küll selgitanud, miks nad leiavad, et nende majanduslik seis on raske, kuid kostjad ei ole oma seisukohti tõendanud, kuigi kohus on selgitanud neile tõendamiskoormist eelnevalt korduvalt (tl 105, 142). Seetõttu leiab kohus, et hageja viivisenõude vähendamiseks puudub VÕS § 162 lg 1 kohaselt alus. 16) VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2 kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. VÕS § 142 lg 1 alusel käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja

ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastava sätte lõige 2 alusel käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 65 lg 1 alusel kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostja II on seisukohal, et kuna kostja I on hagejale 700 eurosest põhivõlast kokku ära tasunud 978 eurot ning käenduslepingu järgi on tema poolt käendatavaks summaks 940 eurot, siis ei saa hagejal olla tema vastu nõuet, kuna tema vastutuse piirmäära ulatuses on kostja I juba hagejale võlgnevuse tasunud. Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud 19.11.2013 käendusleping nr XXXX, mille punkti üks kohaselt kohustub käendaja tagama solidaarselt XXXXga (laenusaaja) laenuandja ja laenusaaja vahel 19.11.2013 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ja nende tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise (tl 29-30). Käendatavaks summaks on 940 eurot, mis käendaja suurim võimalik vastutus liisinguandja ees. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat tagatud võla suurenemise ees. Sõlmides käenduslepingu, on kostja II avaldanud tahet vastutada võlausaldaja ehk hageja ees põhivõlgniku ehk kostja I kohustuste täitmise eest. Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada põhiusaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kostja I on hagejale tasunud kokku 978 eurot. 25.10.2016 toimunud kohtuistungil avaldas hageja, et tema nõue hagiavalduses on põhivõlgnevus 492 eurot ja viivisenõue 426 eurot. Kostja I tasus 08.08.2016 hagejale ära 500 eurot, hageja arvestas selle vastavalt laenulepingule kõrvalnõude katteks ehk viivise katteks ning 74 eurot põhivõla katteks. Hageja kinnitusel on kõrvalnõuded temale tasutud, kuid kostjate poolt on tasumata põhinõue summas 386 eurot (tl 170-172). VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik kostja I ja käendaja kostja II võlausaldaja (hageja) ees solidaarselt. Antud juhul on väär kostja II seisukoht, et hagejal ei saa olla tema vastu nõuet, kuna tema vastutuse piirmäära ulatuses on kostja I juba hagejale võlgnevuse tasunud. Kostja II ei ole käendajana kostja I kohustust hageja ees täitnud. Käenduslepingus vastutuse rahalise maksimumsumma kokkulepe tähendab seda, et käendaja saab käendatava kohustuse täitmisest keelduda ulatuses, milles see ületab vastavat maksimumsummat. Kohtu hinnangul vastutab kostja II VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 ja 2 alusel koos põhivõlgnikuga ehk kostjaga I hageja ees solidaarselt ning kostja II vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. 17) Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus peab põhjendatuks hageja kasuks välja mõista kostjatelt solidaarselt põhivõlg 386 eurot, kuna hagiavalduses märgitud viivisenõue summas 426 eurot ning 462 euro suurusest põhivõlast 76 eurot on kostja I poolt kohustusena täidetud ja selle üle poolte vahel vaidlus puudub. Kuivõrd hageja ei ole selles osas nõudest loobunud, siis kohus rahuldab hagi osaliselt. 18) Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 19) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 20) Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 174 lg 8 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades 5. jaos sätestatud erisusi. 21) TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 22) Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. 23) TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 sätestatud aluseid käesolevas asjas kohtu hinnangul ei esine, mistõttu puudub alus nimetatud sätte kohaldamiseks. 24) Hageja on palunud jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja on esitanud menetluskulude esialgse nimekirja 23.03.2016, mis on kostjale I kätte toimetatud 30.03.2016 ja kostjale II kätte toimetatud 20.04.2016 (tl 68, 183). 25.10.2016 toimunud kohtuistungil esitas hageja kohtule ja kostjatele lõpliku menetluskulude nimekirja (tl 173). 25.10.2016 toimunud kohtuistungil hageja palus lisada istungi kestvuse aja järgi (istung kestis 25.10.2016 kell 11.00 kuni kell 12.24) tasu õigusabi eest, arvestusega 100 eurot tund (tl 170172). 25) Kostja I ei nõustu hageja menetluskuludega ning palub menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja esindaja tunnihind 100 eurot on ilmselgelt ülepaisutatud, hageja ja tema esindaja on peretuttavad ning arve on fiktiivne ning koostatud üksnes kohtu jaoks. Seega palub kostja I kontrollida maksekorraldust. Kostja I palub jätta menetluskulud hageja kanda (tl 94-96, 170172).

26) Kostja II arvates on hageja menetluskulud liiga suured. Hageja tunnihind 100 eurot on liiga kallis. Hageja ja tema esindaja on peretuttavad, mistõttu arvab kostja II, et arve on koostatud fiktiivselt kohtu jaoks. Seetõttu kahtleb kostja II, kas hagejal on üldse võimalik esitada kohtule maksekorraldus arve tasumise kohta ja soovib, et kohus seda kontrolliks, tuvastamaks hageja pahatahtlikku käitumist. Kostja II palub jätta menetluskulud hageja kanda (tl 75-80, 170-172). 27) Hageja 25.10.2016 menetluskulude nimekirjast (tl 173) ja 25.10.2016 kohtuistungi protokollist (tl 170-172) nähtuvalt palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista õigusabikulu kokku summas 605 eurot ning riigilõivu eest tasutud kulu 130 eurot, so kokku 735 eurot (tl 173, 170-172). 28) Hageja esindaja tunnitasumäär on olnud 100 eurot (tl 173). Riigikohus on kohtuasjas nr 3-21-115-13 (p 25) leidnud, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et hageja tunnitasumäär 100 eurot on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega. 29) Kohtutoimikust (tl 36) ja hageja menetluskulude nimekirjast (tl 173) nähtub, et hageja on kandnud kulusid seoses riigilõivu tasumisega 18.01.2016 käesolevas tsiviilasjas summas 130 eurot. Vastava kulu kandmine hageja poolt on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kulutusega. 30) Hageja menetluskulude nimekirjast ja kohtuistungi protokollist nähtuvalt on õigusabikulud kokku 605 eurot. Hageja esindaja on kohtule esitanud 23.01.2016 lepingu/arve nr XXXX (tl 6), millise spetsifiaktsiooni kohaselt on esindaja hagi materjalidega (sh kohtumäärusega) tutvumiseks kulutanud aega 80 ühikut, so 48 minutit, mille eest tasu on 80 eurot ning seoses hagiavalduse koostamisega käesolevas tsiviilasjas on kulunud aega 2 tundi, mille eest tasu on 200 eurot. Lisaks on hagejal seoses kostjate 12.08.16 ja 15.08.16 menetlusdokumentidega tutvumiseks kulunud aega 0,25 tundi, so 15 minutit, so summas 25 eurot; seisukohtade koostamine kostjate menetlusdokumentidele 0,6 tundi, so 36 minutit, summas 60 eurot; kohtuistungiks ettevalmistamine 1 tund, summas 100 eurot (tl 173). Kohtuistungil osalemise eest 25.10.2016 ajavahemikul kell 10.00 kuni 11.24 on õigusabikulu 1 tunni ja 25 minuti eest 140 eurot (tl 170-172). Kokku on hageja esindaja ajakulu enne 25.10.2016 istungit olnud 4 tundi 39 minutit. Kohtu hinnangul ei ole selline hageja esindaja ajakulu põhjendatud. Käesolevas asjas ei ole tegemist õiguslikult keerulise vaidlusega; sellele on tähelepanu juhtinud ka hageja ise enda 15.06.2016 seisukohtades (tl 117, p 14). Hageja hagi alused ja põhjendused on erinevates menetlusdokumentides olnud samad ning sisuliselt kordab hageja igas uues kohtule esitatud menetlusdokumendis hagiavalduses märgitut. Kohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu enne 25.10.2016 toimunud kohtuistungit 4 tunni ja 39 minuti (tasuga kokku 465 eurot) ulatuses põhjendamatult suur ja seda tuleb vähendada, kuna see ei vasta tsiviilasja toimikus olevatele materjalidele ning kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu enne 25.10.2016 toimunud kohtuistungit on põhjendatud 3 tunni ulatuses, so tasu suurusega 300 eurot. 31) Seoses 25.10.2016.a kohtuistungiga kestvusega 1 tund ja 24 minutit lisandub hageja esindaja põhjendatud õigusabi kuludele (300 eurole) 140 eurot. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud hageja lepingulise esindaja õigusabikulud 440 eurot (ajakuluga 4 tundi 24 minutit). 32) Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 570 eurot, mille moodustab õigusabikulu 440 eurot (4 tundi 24 minutit x 100 eurot = 440 eurot) ning riigilõivu tasumisel tekkinud kulu 130 eurot. Rahuldamata tuleb jätta hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks summas 165 eurot

(so õigusabikulu ajakuluga 1 tund 39 minutit). 33) Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.