Vjatšeslav Koguti kaebus Viru Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes (kukkumine jalutuskäigul 17.03.2018)
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Vjatšeslav Kogut Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord
kanda.
Jätta
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2019. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Vjatšeslav Kogut esitas 17.07.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja palus tema kasuks välja mõista õiglase kompensatsiooni kohtu äranägemisel. Kahju tekitati kaebajale sellega, et kaebaja libises 17.03.2018 jalutuskäigult tagasi tulles, kukkus ja sai trauma, mille arst fikseeris. Jalutusboksi hoov oli täielikult jääs. Kaebaja juhtis vangla tähelepanu libedusele, kuid selle ennetamiseks midagi ei tehtud. Alles pärast kaebaja kukkumist puistati jää peale liiva. Kohtueelse menetluse materjalide põhjal kestis ilmastikust tingitud libedus jalutusboksides 1417.03.2018.
2.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas ka kohtueelses menetluses esitatud põhjendustele. Vaidluse all ei ole fakt, et kaebaja kukkus. Libeduse tõrje on vastustaja ülesanne, kuid meie klimaatilistes tingimustes ei ole ka normaalse hoolsuse korral võimalik tagada libeduse
täielikku puudumist. Kaebajaga juhtunu on kahetsusväärne, kuid sellest ei lähtu automaatselt vastustaja süü. Vangla teostab jalutusboksides ja nende juurde viivatel aladel jooksvalt libeduse tõrjet. Vangla dokumentide põhjal tehti jalutusboksides libeduse tõrjet 16.03.2018 kella 13 ja 14 vahel. Seega on vangla tegevus olnud õiguspärane. Kaebaja kannatused olid minimaalsed ja talle osutati kohast meditsiiniabi. Kaebajal ei ole kukkumisest tekkinud püsivaid tüsistusi. Kahju hüvitamine rahas ei ole põhjendatud. Vangla vabandab, et kaebaja pidi võimaliku libeduse tõttu kukkuma ja peab seda kohaseks hüvitiseks.
Kohtu seisukoht
3.Kohtul tekkis asja lahendades küsimus, kas vaidlust tuleks lahendada halduskohtus või maakohtus. Ühelt poolt tuleneb kinnipeetavale jalutuskäigu võimaldamise kohustus vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2. Kaebaja viibis kohas, kus ta libises ja kukkus, avalik-õiguslikust suhtest tuleneva subjektiivse õiguse teostamise tõttu. Vanglas jalutamiseks ette nähtud ala omadusi ja kasutamist käsitlevaid vaidlusi on halduskohtumenetluses korduvalt lahendatud (näiteks seoses jalutusboksile katuse ehitamisega, jalutusalal suitsetamisega). Halduskohus on lahendanud ka vaidlusi, kus kinnipeetav nõudis vanglalt hüvitist, kuna ta kukkus jalutuskäigul libeduse tõttu (kohtuasjad 3-17-742, 3-15-3215, 3-15-1002, 3-13-1689). Teiselt poolt ei ole olukord, kus isik talvistes tingimustes libeduse tõttu kukub ja ennast vigastab, ainuomane vangistuse täideviimisele. Kohustus tõrjuda libedust ja võimalikult vähendada inimeste kukkumise võimalust on kinnisasja omanikul olenemata sellest, kas isikud, kes võivad kukkuda, on temaga mingis avalik-õiguslikus või eraõiguslikus suhtes (näiteks töötajad, ametnikud, kliendid) või mitte (näiteks juhuslikud möödakäijad). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 2 ja lg 3 p 2 sätestavad, et see seadus ei reguleeri kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes ning kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes käsitatakse muuhulgas kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt kinnisasja omanikuna. Kohus lahendab praeguse asja siiski sisuliselt halduskohtumenetluses. Pooled ei ole kohtu pädevusele vastuväiteid esitanud. Nagu eespool näha, on mitmeid argumente selle kasuks, et vaidlus allub halduskohtule. Praeguses menetlusstaadiumis oleks vaidluse suunamine maakohtusse ebaotstarbekas.
4.RVastS § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt tervise kahjustamise korral. RVastS § 13 lg 1 p 3 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse muuhulgas õiguste rikkumise raskust. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.
5.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis tekitati talle tervise kahjustamisega (vt 10.09.2018.a määruse p 4). Kaebaja tugineb sellele, et ta kukkus Viru vangla territooriumil libeduse tõttu. Pooltel ei ole vaidlust selle osas, et kaebaja tõepoolest kukkus 17.03.2018 jalutuskäigult tulles ning meditsiinitöötaja fikseeris kaebajal kehavigastused.
6.VangS § 55 lg 2 sätestab vanglale kohustuse võimaldada kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vangistusseadusest ei tulene nõudeid jalutamiseks kasutatava ala või sinna viiva tee seisundi või korrashoiu kohta. Eraõiguses tuletatakse omaniku kohustus tõrjuda talvel libedust käibekohustusest, mis põhineb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 sätestatud hea usu põhimõttel. Isik peab õigusi teostades ja kohustusi täites tegema käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Kohtu hinnangul saab ka VangS § 41 lg 1 tuletada eeltooduga sarnase põhimõtte, mis paneb vanglale kohustuse rakendada mõistlikult vajalikud abinõud selleks, et jalutamiseks ette nähtud ala kasutamine oleks kinnipeetavatele, sh kaebajale ohutu. Vastustaja iseenesest ei vaidle vastu sellele, et tal tuli jalutamiseks ette nähtud alal libedust tõrjuda. Vastustaja väidab, et ta tegi selleks kõik mõistlikult vajaliku.
7.Vaidlusaluse juhtumi asjaolude kohta on kohtul olemas järgmised andmed: 1) vanglaametniku ettekanne (tl 25). Selles on öeldud, et kaebaja kukkus 17.03.2018 kella 10.58 paiku jää peal selili. Kaebaja ei osanud koheselt otsustada, kas ta vajab arsti ning küsis arsti kambrist kell 11.10, kuna pea, selg ja käsi valutavad; 2) tervisekaardi ravilugu 223, 17.03.2018 (tl 26 pöördel): kaebajal tuvastati parema küünarnuki piirkonnas helelilla kergelt marrastunud naha ala mõõtmetega 2 x 4 cm ning parema õlavarre ülemise osa välispinnal 8 horisontaalselt asetsevat punetavat nahapindmist kriimustust pikkustega 8 kuni 6 cm. Ülejäänud kehal vigastusi ei leidu. Kaebaja kurtis valu üle paremas käes, seljas ning paremas põlves (parema põlve piirkond iseärasuseta). Kaebajale anti valuvaigisteid; 3) tervisekaardi ravilugu 224, 18.03.2018 (tl 26 pöördel): kaebaja küsis valuvaigistavat geeli, kuna eelmisel päeval kahjustatud kohad valutavad; 4) kaebaja seletused kohtueelses menetluses ja kaebuses, mille järgi 14.-17.03.2018 olid jalutusboksid ja jalutuskoridorid täielikult jääs, oli väga libe. Kinnipeetavad, sh kaebaja palusid korduvalt libedust tõrjuda, kuid seda ei tehtud. Liiva puistati jää peale alles pärast kaebaja kukkumist; 5) vastustaja seletused kohtueelses menetluses ja vastuses kaebusele, mille järgi vangla teostab jalutusboksides ja nende juurde viivatel aladel jooksvat libedusetõrjet ning jalutusboksides tehti libedusetõrjet 16.03.2018 kella 13 ja 14 vahel.
8.Kohtu hinnangul tõendavad kaebaja kukkumise fakt ja vanglaametniku ettekanne, et vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal esines jalutamiseks ette nähtud alal jääd. Ettekande järgi kukkus kaebaja jää peal selili. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millal ja kuidas tõrjuti jalutamiseks ette nähtud alal libedust. Kaebaja ja vastustaja seletused ei ole halduskohtumenetluses tõenditeks. Kohus küsis vastustajalt juhtumi videosalvestist, kuid see ei ole säilinud (tl 23).
Kohtu hinnangul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, kas jalutamiseks ette nähtud alal teostati libeduse tõrjet eelmisel päeval (nagu väidab vastustaja) või ei olnud seda tehtud mitu päeva (nagu väidab kaebaja). Isegi kui oleks tõendatud libeduse tõrjumine
16.märtsil kell 13-14, siis ei tähenda see, et jalutusala oli kasutamiseks ohutu 17. märtsil kell 10-11. Kui vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal esines jalutusalal jääd piisavas ulatuses selleks, et normaalselt liikuv inimene kukkus selili (teistsugust liikumist ei ole pooled väitnud), siis ei saa öelda, et vastustaja on järginud libeduse tõrjumisel käibes vajalikku hoolt võlaõigusseaduse § 104 lg 3 tähenduses. Kohus leiab, et vastustaja oli jalutamiseks ette nähtud alal libeduse tõrjumisel hooletu.
9.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta vabaneb vastutusest, kuna Eesti oludes ei olegi libedusest tingitud probleeme võimalik täielikult kõrvaldada. Vaidluse lahendamisel ei ole määrava tähendusega see, kas libeduse täielik tõrjumine on võimalik, vaid see, kas vastustaja tegi selleks mõistlikult vajalikud toimingud. Kui libedust ei tõrjutud igapäevaselt, vaid harvem, siis ei ole vastustaja kohtu hinnangul libeduse tõrjumiseks mõistlikult vajalikke toiminguid teinud. Kohtu hinnangul ei saa kaebajale ette heita, et ta läks jalutama hoolimata jalutusala libedusest. Kohtupraktikas on leitud, et ei ole õige panna isikut sundseisu, kas loobuda jalutamisest või kanda täielikult kogu risk, mis võib jalutamisega kaasneda. Sellega vabastataks vangla täielikult oma kohustusest jalutusboksi hooldamisel (Tartu Ringkonnakohtu 06.04.2017.a otsus kohtuasjas 3-15-3215, p 10).
10.Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja ei olnud jalutamiseks ette nähtud alal libedust tõrjudes piisavalt hoolas. Selle asjaolu ning kaebaja kukkumise vahel on põhjuslik seos kaebaja ei oleks tõenäoliselt libastunud, kui vastustaja oleks libeduse kõrvaldamise kohustust järginud. Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.
11.Kohus ei rahulda siiski kaebust, kuna kaebajal ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mille puhul oleks põhjendatud kaebajale rahalise hüvitise maksmine. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju puhul on kohtupraktikas juba kinnistunud seisukoht, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Ka tervise kahjustamisest põhjustatud kahju puhul on kohtupraktikas leitud, et rahalise hüvitise määramine ja suurus sõltub isiku kannatuste intensiivsusest (Riigikohtu lahend 3-3-1-9-17, p 13, 16).
12.Halduskohtute praktikas ei ole praegusega sarnastes vaidlustes enamasti kannatanule hüvitist välja mõistetud. Kohtuasjas 3-15-3215 kukkus kannatanu esmalt jalutusboksis libeduse tõttu, hiljem veel siseruumides märjal põrandal. Kannatanul tuvastati pärast viimast kukkumist küünarnukil punetav ala, käte ja pea värin, alajäsemete raskendatud liigutamine, ta ei saanud põrandalt ilma abita tõusta ega ka valuvaigistava süsti tegemiseks pikali minna. Kohus määras mittevaralise kahju hüvitiseks mõlema juhtumi eest kokku 300 eurot. Kohtu hinnangul tuleb arvestada ka sarnaste juhtumite kohta olemas olevat maakohtute praktikat (vt otsuse punkti 3). Maakohus on mittevaralise kahju eest rahalisi hüvitisi välja mõistnud olukorras, kus kannatanute vigastused olid praegusest asjast oluliselt tõsisemad ning ka siis ei ole hüvitiste summad olnud suured. Näiteks oli libedaga kukkumisest põhjustatud reieluu murru puhul varalise ja mittevaralise kahju hüvitiseks kokku 1000 eurot (kohtuasi 215-9992), vasaku jala sääreluu, pekse ja lateraalse malleooli murru puhul mittevaralise kahju hüvitis 338,11 eurot (kohtuasi 2-17-833), vasaku hüppeliigese luude hulgimurru
(bimalleolaarne) puhul mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot (kohtuasi 2-15-7363), vasaku jala lahtise luumurru puhul mittevaralise kahju hüvitis 241 eurot (kohtuasi 2-11-45733).
13.Kaebaja vigastusteks olid helelilla kergelt marrastunud naha ala mõõtmetega 2 x 4 cm parema küünarnuki piirkonnas ning 8 horisontaalselt asetsevat punetavat nahapindmist kriimustust pikkustega 8 kuni 6 cm parema õlavarre ülemise osa välispinnal. Muid vigastusi kaebajal ei olnud. Kaebaja kurtis valu üle ning meditsiinitöötaja andis talle samal ja järgmisel päeval valuvaigisteid. Kirjeldatud tervisehäireid ja nendest tingitud kannatusi ei saa pidada sedavõrd intensiivseteks, et õigustatud oleks kaebajale rahalise hüvitise määramine. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
14.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja teatas, et tal ei ole menetluskulusid, mille väljamõistmist ta taotleks (tl 23 pöördel). Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.