K kaebus Tallinna Vangla vastu 05.01.2019.a jalutuskäigul kukkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – K, esindaja Indrek Repnau Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 15.03.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse p 18).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.K (edaspidi kaebaja) esitas 16.10.2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mida ta hiljem täiendas (tl 31, 42-43). Kaebaja taotles muuhulgas hüvitist 3000 eurot 05.01.2019 libedal jalutusalal kukkumisest tingitud põlvevigastuse eest.
2.Tallinna Vangla jättis 07.02.2020.a otsusega nr 5-37/19/146-8 (tl 6-10) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja põlvevigastusest tingitud valu ja ebamugavustunnet ei saa pidada sedavõrd intensiivseks, et rahalise hüvitise määramine oleks õigustatud. Kaebaja sai otsuse kätte 12.02.2020 (tl 49).
3.Tartu Halduskohtule edastati 13.04.2020 kohtualluvusel kaebaja 12.03.2020 esitatud kaebus, menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse 05.01.2019.a jalutuskäigul kukkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
Kaebaja esitas kaebuses ka muid nõuded, kuid need kohus tagastas ning selle kohta tehtud kohtumäärus on jõustunud.
4.Kaebaja taotles õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Hiljem täpsustas kaebaja, et ta taotleb hüvitist 3000 eurot. Kaebaja leidis, et kahju on tekitatud tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja kukkus jalutuskäigu ajal libeduse tõttu põlvele, kuna jalutusalal oli libedusetõrje tegemata. Tekkis valu põlves. 10 päeva hiljem oli kaebaja põlv jätkuvalt turses ning liigutused piiratud. Kaebajal tekkis mittevaraline kahju kukkumisest tingitud valu ja liigutuste piiratusest tingitud ebamugavustunde tõttu. Kaebaja on tõendanud kukkumist ning puuduvad tõendid, et kaebaja oleks kukkunud kavatsetult. Ei ole õige, et kaebaja pöördus ainult ühel korral peale kukkumist arsti poole. Kaebaja avaldas iga päev soovi pöörduda arsti poole, kuid vastustaja viitas järjekorrale. Kaebaja ei pääsenud arsti vastuvõtule enne Tartu Vanglasse viimist. Vastustaja ei ole kaebaja põlvevigastust ravinud. Tartu Vanglas tuvastati kaebajal rebend. Heakorra ja ohutuse tagamine vangla territooriumil on vangla kohustus. Kui Tallinna Vangla oleks teostanud libedusetõrje õigeaegselt, s.o. enne kinnipeetavate saabumist jalutusalale, siis ei oleks kaebaja suure tõenäosusega libisenud ega kukkunud ning põlvevigastus ei oleks aset leidnud. Kaebajal ei ole võimalik valida, kuhu ta jalutuskäigule läheb ning ta pole oma kukkumist süüliselt põhjustanud.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 18.05.2018 25.02.2019. Tagantjärgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas 05.01.2019 tehti jalutusboksis libedusetõrjet või kas jalutusboksis oli jääd. Ei ole välistatud, et kaebaja jalutuskäigu ajal kukkus. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu selliseid tagajärgi, mis õigustaksid rahalise hüvitise maksmist. Kaebaja käsitleb tervisekahjuna põlve valu ja liikumise piiratust. Samas meditsiinitöötaja vaatas kaebaja üle ja midagi erakorralist ei tuvastanud. On tõenäoline, et kui kaebajal oleks põlv valutanud või liikumine oleks olnud piiratud, oleks ta pöördunud kohe vanglaametniku poole, kes oleks vajadusel meditsiinitöötaja kutsunud. Seega saab asuda seisukohale, et 05.01.2019 kukkumine kaebajale suuri vaevusi ei põhjustanud. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kaebaja kohtueelses menetluses ei taotlenud. Tervise kahjustamisest põhjustatud kahju puhul on kohtupraktikas leitud, et rahalise hüvitise määramine ja suurus sõltub isiku kannatuste intensiivsusest. Antud juhul ei saa kaebaja kirjeldatud kannatusi pidada sedavõrd intensiivseteks, et õigustatud oleks rahalise hüvitise määramine. Kaebajaga juhtunut saab pidada kahetsusväärseks, kuid kaebaja kannatused olid minimaalsed ning kaebajale osutati kohast meditsiiniabi. Tekkinud kahju hüvitamiseks ei pea olema rahaline hüvitis. Vangla palub vabandust, et kaebaja pidi võimaliku libeduse tõttu kukkuma ning peab seda asjaolusid arvestades kohaseks hüvitiseks. Kohtu seisukoht
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
RVastS § 7 lg 1 tähendab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.
7.RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtu hinnangul saab praeguse kohtuasja asjaoludel rääkida tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralisest kahjust. Kaebaja tugineb sellele, et ta vigastas kukkumisel põlve ning see põhjustas talle valu ja kannatusi. Kohtule ei ole äratuntavad asjaolud, mis ei ole eeltoodud nõudega hõlmatud, kuid võisid kaebajale põhjustada valu või kannatusi sellisel määral, et tegemist võiks olla väärikuse alandamisega. Kuna kaebaja nõue ei ole kvalifitseeritav väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena, siis ei käsitle kohus vastustaja väidet, et seda nõuet kaebaja kohtueelses menetluses ei esitanud.
8.Vastustaja iseenesest ei vaidle vastu, et libeduse tõrje jalutusboksis on vangla ülesanne. Vastustaja viitab sellele, et kahju hüvitamise taotluse esitamise ajal ei olnud asjaolusid enam võimalik kindlaks teha ning ei saa välistada, et kaebaja jalutuskäigul libeduse tõttu kukkus.
9.Üheks hüvitamisnõude eelduseks on kaebajale kahju tekitamine. Mittevaralise kahju puhul ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas ja kui suur kahju on kaebajale tekkinud. Kohus saab lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud teo või tegevusetuse asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.
10.Kohtule on esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 11), valvuri ettekanne (tl 65) ja Tartu Vangla vastus järelpärimisele (tl 72), millest nähtuvad järgmised andmed: - 05.01.2019 pöördus kaebaja meditsiiniõe poole, kuna ta oli jalutuskäigu ajal kukkunud ja nüüd pea ja vasak põlv valutavad. Meditsiiniõde andis kaebajale valuvaigistit; - 07.01.2019 õhtuse ravimiringi ajal küsis kaebaja valvurilt valuvaigistit ja millal ta röntgenisse läheb, kaebaja viitas kukkumisele; - 08. ja 10.01.2019 pöördus kaebaja hommikusel ravimiringil meditsiiniõe poole seoses hambavaluga; - 15.01.2019 võttis kaebaja vastu arst L. Solomatina. Kaebaja ütles arstile, et ta kukkus nädal tagasi paremale põlvele (varem op rebendi tõttu). Liigutused piiratud, kerge turse. Arst suunas kaebaja ultraheliuuringule; - 31.01.2019 toimus ultraheliuuring paremast põlvest. Järeldus: väljendunud gonartroos. Mediaalne menisk ilmselt rebendiga; - kaebaja oli kontaktis meditsiinitöötajaga 19, 28, 29.01.2019 ning 13. ja 17.02.2019. Sh viibis kaebaja 13.02.2019 arst L. Solomatina vastuvõtul. Põlvega seotud vaevusi ei ole kaebaja ühelgi korral nimetanud; - Tartu Vangla andmetel on kaebajal teostatud röntgenuuringu alusel diagnoositud traumajärgne kahepoolne gonartroos, rohkem väljendunud paremal põlvel.
Kaebaja taotles vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 42) ka ajavahemikul 30.12.2014 kuni 21.10.2016 Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja tõi välja, et tema põlved on vigastatud, kambris oli aasia tüüpi WC, kaebajal oli raske kükitada, WC kasutamine põhjustas talle valu ja krampe, põlvede olukord halvenes märgatavalt ning kaebajal on diagnoositud IV astme artroos. Vastustaja märkis kahju hüvitamise taotluse lahendamisel (tl 8 pöördel), et tervisekaardi 02.02.2015.a kande järgi on kaebaja avaldanud, et 2008. aastal oli põlve trauma mootorratta avariis ning mõlemad põlveliigesed on opereeritud. 17.02.2015.a kande järgi on kaebaja kurtnud valu mõlemas põlveliigeses ning arst on väljastanud tõendi, mille järgi oli vajalik ortooside kandmine mõlemal põlveliigesel.
11.Kohtu hinnangul on otsuse punktis 10 toodut arvestades küll usutav, et kaebaja kukkus 05.01.2019 jalutuskäigu ajal, kuid usutavad ei ole sellised kukkumisega põhjuslikus seoses olevad kannatused, mida saaks käsitleda mittevaralise kahjuna või mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebusest tuleneb üheselt, et kaebaja väitel vigastas ta 05.01.2019 toimunud kukkumisel üht põlve. Kaebaja ei ole kaebuses ega vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses täpsemalt kirjeldanud kukkumise asjaolusid, sh ei ole nimetanud, kumba põlve ta vigastas. Tervisekaardi andmetel väitis kaebaja esmalt, et kukkumise tõttu valutab tal vasak põlv, meditsiiniõde andis kaebajale valuvaigistit. Kaebaja küsis seoses kukkumisega valuvaigistit ka 07.01.2019. Järgnevatel päevadel kaebaja põlvevalu ei kurtnud. 15.01.2019 arsti vastuvõtul väitis kaebaja hoopis parema põlve vigastamist ning sellest põlvest tehti ultraheliuuring. Tartu Vangla andmetel on kaebajal gonartroos (s.o põlveliigese artroos) mõlemas põlves.
12.Ultraheliuuringu ja Tartu Vangla õiendis nimetatud röntgenuuringu tulemused ühilduvad sellega, et kaebajal on põlved vigastatud juba alates 2008. aastast ning hiljemalt 2016. aastal oli kaebajal tema väitel välja kujunenud IV astme artroos. Kukkumisega on kaebaja terviseandmetest ühildatav see, et kaebaja väitis meditsiinitöötajale valu ja vajas mõne päeva jooksul valuvaigistit. Ka kaebaja väitis algses ehk 13.12.2019 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kukkumise mõjudeks seda, et tal tekkis valu põlves, turse ja põlve liikumine oli piiratud (tl 43). 22.01.2021 esitatud avalduses väitis kaebaja, et kukkumise tõttu on tal tekkinud oluline tervisekahjustus, mis nõuab kirurgilist ravi (tl 68, 72). Samas eelnimetatud dokumendis märgitud diagnoos ehk traumajärgne kahepoolne gonartroos, mis on rohkem väljendunud paremal põlvel (3.-4. astme gonartroos) on sama, mis kaebaja varasema avalduse kohaselt oli tal diagnoositud juba pärast esimest Tallinna Vanglas viibitud perioodi - trauma leidis aset 2008. aastal ja IV astme gonartroos oli tekkinud 2016. aastaks. Tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et kukkumise tagajärjel tekkis põlves rebend. 31.01.2019.a ultraheliuuringu põhjal on mediaalse meniski rebend oletuslik. Sellest hilisemad Tartu Vangla andmed rebendit ei nimeta.
13.Halduskohtute praktikas ei ole praegusega sarnastes vaidlustes enamasti kannatanule hüvitist välja mõistetud. Kohtuasjas 3-18-1438 olid kaebaja vigastusteks marrastused ja kriimustused ning kaebaja vajas kahe päeva jooksul valuvaigisteid. Kohus leidis, et tervisehäireid ja nendest tingitud kannatusi ei saa pidada intensiivseteks ning hüvitist kaebajale ei määranud. Kohtuasjas 3-15-3215 kukkus kannatanu esmalt jalutusboksis libeduse tõttu, hiljem veel siseruumides märjal põrandal. Kannatanul tuvastati pärast viimast kukkumist
küünarnukil punetav ala, käte ja pea värin, alajäsemete raskendatud liigutamine, ta ei saanud põrandalt ilma abita tõusta ega ka valuvaigistava süsti tegemiseks pikali minna. Kohus määras mittevaralise kahju hüvitiseks mõlema juhtumi eest kokku 300 eurot. Kohtu hinnangul tuleb arvestada ka sarnaste juhtumite kohta olemas olevat maakohtute praktikat, kuivõrd olukord, kus isik talvistes tingimustes libeduse tõttu kukub, ei ole ainuomane vangistuse täideviimisele. Kohustus tõrjuda libedust ja võimalikult vähendada inimeste kukkumise võimalust on sarnane olenemata sellest, kas isikud, kes võivad kukkuda, on kinnisasja omaniku või valdajaga mingis avalik-õiguslikus või eraõiguslikus suhtes või üksnes juhuslikud möödakäijad. Maakohus on mittevaralise kahju eest rahalisi hüvitisi välja mõistnud olukorras, kus kannatanu vigastused olid praegusest asjast oluliselt tõsisemad ning ka siis ei ole hüvitiste summad olnud suured. Libedaga kukkumisest põhjustatud reieluu murru puhul oli mittevaralise kahju hüvitis 448,39 eurot (kohtuasi 2-15-9992), vasaku jala sääreluu, pekse ja lateraalse malleooli murru puhul mittevaralise kahju hüvitis 338,11 eurot (kohtuasi 2-17-833), vasaku hüppeliigese luude hulgimurru (bimalleolaarne) puhul mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot (kohtuasi 2-15-7363).
14.Kokkuvõttes leiab kohus, et 07.01.2019 toimunud kukkumine võis kaebajale põhjustada valu, kuid kaebaja ei ole usutavaks muutnud sellest juhtumist tingitud tõsisemat tervisekahjustust või sedavõrd intensiivset valu või kannatusi, mida saaks käsitleda rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimisena. Sel juhul ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik ning kohus muid kahju hüvitamise eeldusi ei käsitle. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
15.Kohus kordab 01.10.2020.a määruses kaebajale antud selgitust. Kui kaebaja leiab, et vangla ei ole osutanud talle kohast ravi, siis sellise vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kui kaebajal on etteheiteid vangla poolt talle osutatud tervishoiuteenusele (kaebaja läbivaatamine, diagnoosi määramine, ravimine, nõustamine või muul viisil tervishoiuteenuse osutamine arsti poolt), siis tuleb kaebajal esitada hagi maakohtule. Menetluskulud. Selgitused
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja teatas, et tal menetluskulud puuduvad (tl 64 pöördel). Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
17.Kohus leidis 01.10.2020.a määruses, et kaebus on riigilõivuvaba. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
18.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.