OSAÜHINGU ja HP vastu põhivõla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.09.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ELFLUIDO OSAÜHINGU ja HP apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
14 550,54 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: aktsiaselts Raasiku Elekter (registrikood 10038162), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Kostja I: ELFLUIDO OSAÜHING (äriregistrist kustutatud, registrikood 11427397) Kostja II: HP (isikukood XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.09.2015 otsus osas, milles ELFLUIDO OSAÜHINGULT mõisteti aktsiaseltsi Raasiku Elekter kasuks välja viivis 520,29 eurot ületavas osas ning lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus.
2.Samuti tühistada Harju Maakohtu 17.09.2015 otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi HP vastu ja mõistis HP-lt aktsiaseltsi Raasiku Elekter kasuks välja põhivõla summas 11 080,80 eurot ja viivise 3469,74 eurot. Teha selles osas uus otsus, millega jätta aktsiaseltsi Raasiku Elekter hagi HP vastu põhivõla ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
3.Lisaks tühistada Harju Maakohtu 17.09.2015 otsus menetluskulude jaotuse osas. Lõpetada tsiviilasja menetlus ELFLUIDO OSAÜHINGU vastu esitatud hagiga seotud menetluskulude jaotuse osas. HP vastu esitatud hagiga seotud aktsiaseltsi
Raasiku Elekter ja HP maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta aktsiaseltsi Raasiku Elekter kanda.
4.HP apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 5.1 Rahuldada aktsiaseltsi Raasiku Elekter hagi ELFLUIDO OSAÜHINGU vastu osaliselt ja välja mõista ELFLUIDO OSAÜHINGULT aktsiaseltsi Raasiku Elekter kasuks põhivõlgnevus summas 11 080,80 eurot (üksteist tuhat kaheksakümmend eurot ja 80 senti) ning viivis summas 520,29 eurot (viissada kakskümmend eurot ja 29 senti). 5.2 Lõpetada tsiviilasja menetlus aktsiaseltsi Raasiku Elekter hagis ELFLUIDO OSAÜHINGU vastu viivise väljamõistmiseks 520,29 eurot ületavas osas. 5.3 Jätta aktsiaseltsi Raasiku Elekter hagi HP vastu põhivõla ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. 5.4 Lõpetada tsiviilasja menetlus ELFLUIDO OSAÜHINGU vastu esitatud hagiga seotud menetluskulude jaotuse osas. HP vastu esitatud hagiga seotud aktsiaseltsi Raasiku Elekter ja HP maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta aktsiaseltsi Raasiku Elekter kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Raasiku Elekter (hageja) esitas 28.10.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus ELFLUIDO OSAÜHINGULT (kostja I) ja HP-lt (kostja II) solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse summas 11 080,80 eurot ja viivise summas 3 469,74 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja I ja hageja vahel 25.04.2013 sõlmitud müügileping nr. 198-13, mille kohaselt hageja müüb ja kostja I ostab kaupu vastavalt tellimusele ning kostja I kohustuseks on tasuda kaupade eest 30 kalendripäeva jooksul arvates arve esitamisest. Hageja on esitanud kostjale I müügilepingu alusel arved nr 20, nr 53 ja nr 81 kogusummas 11 080,80 eurot ning mis on hagejale tasumata. Kostja II ja hageja sõlmisid 14.11.2013 käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja II hageja ees vastutama müügilepingu nr.
198-13 nõuetekohase täitmise eest. Müügilepingu p. 4.1 kohaselt on hagejal õigus tasumistähtaja ületamisel nõuda viivist 0,15% päevas. Kokku on kostjate võlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga 14 550,54 eurot, millest põhisumma on 11 080,80 eurot ja viivis 3469,74 eurot. Kostjate vastuväited
3.Kostjad palusid jätta hagi kostja II osas rahuldamata ja kostja I osas rahuldamata osas, milles nõutav viivis ületab VÕS § 113 lg 1 järgset viivisemäära. Vaatamata põhivõlgnevuse olemasolule kostja I vastu, puudub hagejal mistahes nõue kostja II vastu, kuna käendusleping on tühine. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 tähenduses ning kuna see ei sisalda kokkulepet käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta, on see VÕS § 143 lg 2 tulenevalt tühine. Samuti leidsid kostjad, et lepingus sätestatud viivisemäär 0,15% on ebamõistlikult suur ja vastav lepingutingimus tühine, mistõttu tuleb rakendada VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära. Lepingus sätestatud viivisemäära näol on tegemist tüüptingimusega, mis kahjustab kostjaid ebamõistlikult eeskätt põhjusel, et sellises suuruses viivisemäär ei ole praktikas tavapärane. Kostjad palusid TsMS § 162 lg 4 ja § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud tervikuna hageja kanda. Kohtusse pöördumine on toimunud hageja poolt ennatlikult, tekitades sellega mõlemale poolele põhjendamatuid menetluskulusid. Kostja I soovis jõuda hagejaga kohtuvälisele kokkuleppele, kuid hageja keeldus sellest. Kostja II poole ei ole hageja kohtuväliselt pöördunudki. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 17.09.2015 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 11 080,80 eurot ja viivise summas 3469,74 eurot. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.
5.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust järgnevate asjaolude osas: 25.04.2013 sõlmiti kostja I ja hageja vahel müügileping nr. 198-13, mille kohaselt hageja müüb ja kostja I ostab kooskõlas lepingu lisaga 1 kaupu vastavalt ostja poolt esitatud tellimustele. Kostja I kohustuseks oli tasuda kaupade eest 30 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest. 13.11.2013 sõlmisid kostja II ja hageja käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja II hageja ees vastutama hageja ja kostja I vahel 25.04.2013 sõlmitud müügilepingu nr. 198-13 nõuetekohase täitmise eest. Kostja I ja hageja vahel on toimunud ostu-müügitehingud, mille kohta hageja koostas kostjale arved nr 20, nr 53 ja nr 81 kogusummas 11 080,80 eurot, mis on hagejale tasumata. Müügilepingu p. 4.1 kohaselt on hagejal õigus tasumistähtaja ületamisel nõuda viivist 0,15% päevas.
6.Kohus asus seisukohale, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping, mistõttu ei ole vastav käendusleping tühine. Seega vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I hageja ees müügilepingu nr. 198-13 nõuetekohase täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-89-08 otsuse p-s 11 selgitanud, et juhul,
kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Kohus leidis, et antud vaidluse lahendamisel ei saa lähtuda VÕS §-st 143. Tarbijakäenduslepingu puhul on tehingu üheks pooleks tarbija, kuid füüsiline isik ei ole mistahes lepingu sõlmimisel automaatselt tarbija. Antud juhul on kostja II kui kostja I juhatuse liige ja osanik sõlminud käenduslepingu kostja I kohustuse täitmise tagamiseks huvist ühingu majandustegevuse vastu. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga, kui võlgnikust äriühingu juhatuse liige ja osanik käendab äriühingu kohustusi, kuivõrd sellisel juhul on käendus seotud majandustegevusega, vastupidist peab tõendama käendaja. Seejuures ei pea majandustegevusega seotud käenduse puhul olema kindlaks määratud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Kohus leidis, et käendatud lepingu puhul oli tegemist kostja I majandustegevusega seotuga ja seega oli ka kostja II poolne käendus majandustegevusega seotud (esitatud müügilepingust ja arvetest nähtub, et hageja müüs kostjale I elektrikilpe. Äriregistri kohaselt on kostja I tegevusalaks arvutite ja arvuti välisseadmete parandus ning elektrijuhtmete ja -seadmete paigaldus).
7.Maakohus leidis, et müügilepingujärgne viivisemäär ei ole tühine. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.
8.Hageja on esitanud viivisenõude arvutatuna müügilepingu p 4.1 alusel viivisemääraga 0,15% päevas, kogusummas 3469,74 eurot. Kohus leidis, et kostjad ei ole veenvalt põhistanud, kuidas lepingujärgne viivisemäär lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, mistõttu ei ole kokkulepe viivisemäära kohta tühine. Ainuüksi asjaolu, et lepingujärgne viivisemäär on suurem kui seadusejärgne viivisemäär, ei muuda lepingujärgset viivisemäära automaatselt teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Lepingujärgse viivisemääraga ei ole antud juhul kaldutud kõrvale ühestki seaduse olulisest põhimõttest ning lepingujärgse viivisemääraga ei ole piiratud kostja lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kohus märkis, et on kontrollinud hageja viivisenõude summa kujunemist ja leidis, et see on korrektne. Kohus asus seisukohale, et kostjad on kohustatud solidaarselt hüvitama hagejale põhivõlgnevuse. Samuti on hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist ning hageja viivisenõue kuulub täies ulatuses rahuldamisele.
9.Maakohus asus seisukohale, et menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 165 lg 3 alusel jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Põhjendatud ei ole kostjate menetluskulude ja hageja enda menetluskulude hageja kanda jätmine. Tõele ei vasta kostjate väide, et kostjad
ei andnud hagejale põhjust kohtusse pöörduda. Kohtusse pöördumise ajaks olid kostjad võlgnevuses hageja ees juba ca 200 päeva. Samuti hoiatas hageja kostjaid kohtusse pöördumise eest, kuivõrd saatis kostjale I nõudekirja, milles teavitas kostjat I võlgnevuse olemasolust ning sellest, et selle tasumata jätmise korral on hageja sunnitud kohtu poole pöörduma. Võlausaldaja ei ole kohustatud võlgnikega lõputult läbirääkimisi pidama. Kohus märkis, et kompromissiettepanekuid on teinud mõlemad pooled. Hinnates sisuliselt toimikus sisalduvaid poolte kompromissiettepanekuid, nähtub, et kohus rahuldab antud hagi hageja poolt pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, mitte aga kostjate poolt pakutud kompromissiga sarnases ulatuses. Seega tuleks ka TsMS § 163 lg 2 kohaselt jätta asja menetluskulud ikkagi kostjate kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.Kostjad esitasid 19.10.2015 Harju Maakohtu 17.09.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hagiavalduse kostja II suhtes ning kostja I suhtes osas, milles nõutav viivis ületab VÕS § 113 lõike 1 järgset viivisemäära. Kostjad palusid teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja II suhtes täielikult rahuldamata ning kostja I suhtes jätta hagi rahuldamata osas, milles nõutav viivis ületab VÕS § 113 lõike 1 järgset viivisemäära. Menetluskulud paluvad kostjad jätta tervikuna hageja kanda.
11.Kostjad leiavad, et maakohtu otsus on vastuolus kehtiva õigusega osas, mis puudutab hagi rahuldamist kostja II suhtes. Maakohus on VÕS § 143 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades leidnud, et käendusleping ei ole käsitatav tarbijakäenduslepinguna. Kostjad leiavad jätkuvalt, et käenduslepingut tuleb lugeda tarbijakäenduslepinguks ning käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma puudumisel on käendusleping tühine. Riigikohus on erinevate tsiviilasjade raames andnud juhiseid, kuidas teatavatel juhtudel käenduslepinguid klassifitseerida, ja maakohus on nendele lahenditele ka tuginenud, kuid kostjate hinnangul pole need kohtulahendid antud juhul asjakohased. Käenduslepingust ei nähtu, et kostja II oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Lisaks ei nõustu kostjad otsusega ka osas, mis puudutab viiviste väljamõistmist, kuna lepingus sätestatud viivisemäär 0,15% päevas on ebamõistlikult suur ja vastav lepingutingimus tühine. Kohaldada tuleb seadusejärgset viivisemäära.
12.Lisaks on maakohus ebaõigesti jaotanud ka menetluskulud. Kostjad pakkusid kohe hagile vastamisel ja edasises menetluses välja kompromissi, mille kohaselt kostja I tasub kogu nõutava summa osamaksetena. Ka enne hagi esitamist aktsepteeris kostja I võla olemasolu ja soovis leida kompromissi. Maakohus ei ole neid asjaolusid menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtnud, kuigi kostja I poolt kompromissipakkumise tegemine osas, mis vastab hagiavalduses nõutule, ja põhivõlgnevuse aktsepteerimine, annaksid aluse hageja menetluskulude hageja enda kanda jätmiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
13.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja viivise 520,29 eurot ületavas osas. Selles osas tuleb tsiviilasja menetlus lõpetada. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja II vastu. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab hagi kostja II vastu
rahuldamata. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Kostja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
15.Kostja I ei vaidlustanud maakohtu otsust põhivõla ja seadusjärgse viivise väljamõistmise osas. Kostja I vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hageja nõutav viivis ületab VÕS § 113 lg 1 järgset viivise määra (vaidlustatava osa suurust kostja I apellatsioonkaebuses summaliselt esile ei toonud). Kostja I ei vaidlustanud menetluses, et arvelt nr 53 (summas 4176 eurot) on viivise arvestamise algusaeg 23.02.2014, arvelt nr 20 (summas 4816,80 eurot) on viivise arvestamise algusaeg 27.02.2014 ja arvelt nr 81 (summas 2088 eurot) on viivise arvestamise algusaeg 03.03.2014. Viivist on kõikide arvete puhul hageja arvestanud kuni 23.09.2014. Sellest tulenevalt moodustab hageja põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi arvutatav viivis 520,29 eurot. Eeltoodust järeldub, et kostja I vaidlustas maakohtu otsust viivise osas, mis ületab 520,29 eurot, s.o summas 2949,45 eurot (3469,74 eurot – 520,29 eurot). Põhivõla 11 080,80 eurot ning viivise 520,29 eurot väljamõistmise osas ei ole kostja I maakohtu otsust vaidlustanud.
16.Äriregistri andmetest nähtuvalt on kostja I 02.05.2016 registrist kustutatud Harju Maakohtu 27.01.2016 määruse (tsiviilasi nr 2-15-18905) alusel, millega lõpetati pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Äriregistrist ei nähtu, et kostjal I oleks õigusjärglane. TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks olev juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. TsMS § 431 lg 2 alusel, kui menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta määrusega ühtlasi ka alama astme kohtu lahendi või lahendid. Kuna kostja I on õigusjärglaseta lõppenud, tuleb TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel asja menetlus kostja I suhtes vaidlustatud osas (s.o viivist summas 520,29 eurot ületavas osas) lõpetada ja maakohtu otsus selles osas tühistada. Kostjalt I põhivõla 11 080,80 eurot ning viivise 520,29 eurot väljamõistmise osas ei kuulu maakohtu otsus tühistamisele ja menetlus lõpetamisele, kuna selles osas kostja I kohtuotsust ei vaidlustanud ja otsus on tema suhtes selles osas enne äriregistrist kustutamist jõustunud.
17.Kolleegium leiab, et kostja II osas tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Hageja ja kostja II vahel sõlmiti käendusleping 14.11.2013 ning käenduslepingus ei lepitud kokku käendaja vastutuse maksimumsummas. Alates 05.04.2011 kehtiva VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kostja II on füüsiline isik, mistõttu on vaidlusaluse käenduslepingu puhul tegemist tarbijakäenduslepinguga. Põhjendamatu on maakohtu arutlus sellest, et käendusleping ei ole tarbijakäendusleping, kuna kostja II käendus oli seotud tema majandustegevusega. Asjaolu, kas käendaja sõlmis käenduslepingu oma majandustegevuse raames, omas tähtust kuni 04.04.2011 kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni kontekstis, mis sätestas, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei ole käesoleval juhul kohaldatavad, kuna need ei puuduta praegu kehtivat VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni. Kehtivast VÕS § 143 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakäendusleping igasugune käendusleping, mille on käendajana sõlminud füüsiline isik ning tähendust ei oma see, kas käendusleping on seotud käendaja majandus- või kutsetegevusega. VÕS § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kuna käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas ei olnud käesoleval juhul kokku lepitud, siis on vaidlusalune käendusleping tühine ning hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
18.Kuna kostja I on lõppenud õigusjärgluseta, siis tuleb tsiviilasja menetlus lõpetada kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulude jaotuse osas. Arvestades, et hagi kostja II vastu jääb rahuldamata, siis tuleb kostja II vastu esitatud hagiga seotud poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
19.Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). TsMS § 177 lg-st 2 tulenevalt määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.