2.Välja mõista XXXX (XXXX) XXXXOÜ kasuks põhivõlgnevus summas 7 112,98 eurot ja seisuga 13.01.2016 sissenõutavaks muutunud viivis summas 4 789,83 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud XXXXkanda.
2.Välja mõista XXXX(XXXX) hageja menetluskulu summas 1 150 eurot (s.o riigilõiv summas 600 eurot ja esindaja kulud 550 eurot) XXXXOÜ kasuks.
Välja mõista XXXX(XXXX) XXXXOÜ kasuks viivis menetluskuludelt (1150 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja hagi asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-15-126359 XXXXOÜ (hageja) hagis XXXX(kostja) vastu võlgnevuse 7 112,98 eurot ja viiviste tasumiseks. Hageja on arvestanud võlgnevusele viiviseid VÕS §-s 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud lepingujärgse viivise määraga 0,2% päevas alates arve(te) tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni 13.01.2016 kokku summas 4 789,83 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja XXXXOÜ (XXXX) (kustutatud) (edaspidi põhivõlgnik) vahel 22.03.2013 sõlmitud müügilepingu nr XXXXalusel toimunud tehingute eest esitanud hageja põhivõlgnikule arved nr 2258010, nr 2306310, nr 2339210, nr 2346510, nr 2342210, nr 26110 ja nr 288710 ning kõik arved on tasumata. Kokku on hagiavalduse kohaselt arvetest tulenev võlgnevus hageja ees 7 112,98 eurot.
2.04.03.2014 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt kostja kohustub vastutama hageja ees müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest kuni 30 000 euro ulatuses.
3.Hageja esindaja Kreedix OÜ esitas põhivõlgnikule 18.02.2015 maksenõude võlgnevuse tasumiseks, kuid põhivõlgnik ega ka käendaja ei ole oma võlgnevust seni tasunud. Kostja vastuväited
4.Kostja leiab oma 01.03.2016 vastuses hagile, et põhjendatud on üksnes põhivõlg, mitte aga viivised ning 22.08.2016 täiendavas vastuses hagile, et põhinõude suurus on tõendamata.
5.Kreedix OÜ poolt volitatud isik ei saa käesolevas menetluses osaleda hageja esindajana, kuna volitusest puudub viide algsele volitajale, kelle tahet väidetavalt realiseeritakse. Kreedix OÜ ei saa oma nimel hagi esitada.
6.Kostja on küll hagejalt arved kätte saanud, kuid arved-saatelehed on vastuvõtja poolt allkirjastamata, kuigi selline kohustus tulenes müügilepingu punktist 1.3., mistõttu ei ole kostja kindel, kas kogu arvetel märgitud kaup on põhivõlgnikule üle antud, seetõttu leiab kostja, et põhinõue on tõendamata. Kohtule esitatud arved-saatelehed on hiljem arvutist välja lastud ning võivad olla monteeritud, kuna nendel on maksjaks märgitud „inkassos Kreedix“.
7.Hageja on tekitanud kostjale kui käendajale kahju. Põhivõlgniku osas on toimunud pankrotimenetlus. Pankrotimenetlusest teadasaamisel pidi hageja sellest viivitamata teatama käendajale. Kui hageja oleks osalenud pankrotimenetluses ja tasunud Ametlikes Teadaannetes 28.04.2016 avaldatud deposiiti tasumise nõudest tuleneva summa deposiiti, oleks põhivõlgniku osas toimunud pankrotimenetlus ning hageja oleks saanud oma nõuded kas kogu ulatuses või osaliselt rahuldatud.
8.Vastavalt müügilepingu punktile 1.4. on hagejal müüdud asjadele omandireservatsioon kuni ostuhinna tasumiseni. Kui kauba eest tasutud ei ole, kuulub kaup tänaseni hagejale ning hagejale ei ole kahju tekkinud. Omandiõiguse maksmapanek sõltus sellest, kas hageja põhivõlgniku pankrotimenetluses esitas nõude oma vara väljaandmiseks või mitte. Kui hageja sellist nõuet ei esitanud, on hageja oma varast ilma jäänud enese tegevuse tõttu, mille eest aga kostja ei vastuta.
9.Viivist tuleb vähendada, kuivõrd senise viivisearvestusega hageja rikastuks kostja arvelt.
10.Kostja on nõus tasuma 36 kalendrikuu pikkuse maksegraafiku alusel tõendatud põhivõlgnevuse koos seadusjärgse viivisemäära alusel arvestatud viivisega. Kostja selgitab, et tal on makseraskused, kuid need on kostja arvates ületatavad. Kohtuotsuse põhjendused
11.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
13.Hageja põhinõue on suunatud kostja vastu käenduse alusel põhivõlgniku eest (VÕS § 142 lg 1) raha maksmise kohustuse täitmisele (VÕS § 108) kokku summas 7 112,98 eurot (tl 29). Hageja tugineb nõuet esitades asjaolule, et hageja ja põhivõlgniku vahel on 22.03.2013 sõlmitud müügileping nr XXXX(müügileping) (tl 35-37) ja 04.03.2014 müügilepingu muudatus (tl 42) ning müügilepingu lisana 22.03.2013 ja 04.03.2014 käendusleping kostjaga (käendusleping), millest tulenevalt kostja vastutab põhivõlgniku kohustuste täitmise eest 30 000 euro ulatuses (tl 38-41). Hageja on esitanud müügilepingu alusel põhivõlgnikule 28.11.2014 arve nr 2258010 summas 1 872,90 eurot maksetähtajaga 12.01.2015 (tl 44) ning arve on tasumata; 05.12.2014 arve nr 2306310 summas 442,80 eurot maksetähtajaga 19.01.2015 (tl 45) ning arve on tasumata; 10.12.2014 arve nr 2339210 summas 147 eurot maksetähtajaga 24.01.2015 (tl 46) ning arve on tasumata; 11.12.2014 arve nr 2346510 summas 88,56 eurot maksetähtajaga 25.01.2015 (tl 47) ning arve on tasumata;11.12.2014 arve nr 2342210 summas 139,40 eurot maksetähtajaga 25.01.2015 (tl 48) ning arve on tasumata; 07.01.2015 arve nr 26110 summas 4 027,68 eurot maksetähtajaga 21.02.2015 (tl 49) ning arve on tasumata ning 18.02.2015 arve nr 288710 summas 395 eurot maksetähtajaga 04.04.2015 (tl 50) ning arve on tasumata (edaspidi arved). Kokku on arvetest tulenev võlgnevus hageja ees 7 112,98 eurot. Võlausaldaja õigus nõuda põhivõlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2, § 76 lg 1,3, § 100 ja § 101 lg 1. Kohus märgib, et kuivõrd 06.10.2016 lõpetas kohus käesolevas
tsiviilasjas menetluse põhivõlgniku XXXXOÜ (kustutatud) osas ning jätkas menetlust üksnes kostja XXXXosas ning kuivõrd põhivõlgnik ei ole arvetest tulenevat võlgnevust hagejale tasunud, tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 ja lg 2 alusel.
14.Pooled ei vaidle käenduslepingu kehtivuse ja sisu üle. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja on põhivõlgnikule arved esitanud ning arved on kostja poolt kätte saadud (tl 86) ning et käendatav kohustus on põhivõlgniku poolt täitmata. Kohus loeb TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.
15.Kostja leiab, et hageja ja põhivõlgniku vahelise omandireservatsiooni kokkuleppe tõttu ei saanud kostjal käenduse alusel vastutust üldse tekkida ning isegi kui kostjal oleks vastutus tekkinud, on see lõppenud, kuna hageja ei esitanud oma nõuet põhivõlgniku vastu põhivõlgniku pankrotimenetluses. Juhul, kui kostja siiski vastutab hageja ees põhivõlgniku kohustuste mittetäitmise eest, leiab kostja, et hagejal tuleb tõendada arvetel märgitud kauba üleandmine põhivõlgnikule ja sellest tulenevalt põhinõude suurust ning viivist tuleb vähendada. Lisaks leiab kostja, et XXXX ei saa menetluses osaleda hageja esindajana, kuna tema volitusest puudub viide hagejale. Kreedix OÜ ei saa oma nimel hagi esitada.
16.Esmalt kontrollib kohus hageja esindaja esindusõigust. TsMS § 217 lg 1 ja lg 5 kohaselt menetlusosaline võib menetluses osaleda esindaja kaudu. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. TsMS § 217 lg 4 kohaselt esindusele kohtus kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. TsMS § 221 lg 2 kohaselt lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule. Kohtule esitatud volikirja kohaselt hageja juhatuse liige XXXXisikus on 24.11.2015 volitanud Kreedix OÜ ́d hageja nimel sisse nõudma hageja poolt Kreedix OÜ menetlusse antud võlgnike võlgnevusi, tegema kõiki protsessitoiminguid hageja nimel ning esindama hagejat kohtus. Samuti on Kreedix OÜ ́le antud samas volituses õigus edasivolituseks (tl 53). Kohus on kontrollinud eäriregistrist, et XXXXon hageja juhatuse liige alates 26.11.1999 kuni tänaseni ning hagejat võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks Kreedix OÜ`le antud volituse tagasi võtnud. Kohus leiab, et hageja volitus Kreedix OÜ ́le on kehtiv. TSÜS § 119 kohaselt seaduslik esindaja võib anda teisele isikule volituse tehingu tegemiseks ning esindajal on edasivolitamise õigus, kui see tuleneb volitusest. Kohtule esitatud tähtajatu volikirja kohaselt hageja poolt Kreedix OÜ ́le antud edasivolitamise õiguse alusel on Kreedix OÜ andnud hageja esindamiseks edasivolituse XXXX. Kreedix OÜ juhatuse liige Marie Rosin on 01.01.2012 volitanud tähtajatult XXXXtegema kõiki protsessitoiminguid Kreedix OÜ nimel ning esindama Kreedix OÜ ́d kohtus (tl 55). Kohus on kontrollinud e-äriregistrist, et Marie Rosin on Kreedix OÜ juhatuse liige alates 04.10.2006 kuni tänaseni ning Kreedix OÜ ́d võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige. Kohtule ei ole teada, et Kreedix OÜ oleks volituse tagasi võtnud. Kohus leiab, et ka Kreedix OÜ edasivolitus XXXX on kehtiv. TsMS § 218 lg 1 p 2 kohaselt lepinguline esindaja võib kohtus olla isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. XXXX on kohtule esitanud tõendi (tl 58), et ta omab magistrikraadi.
Kohus on tuvastanud käesolevas tsiviilasjas hageja esindaja esindusõiguse olemasolu. TsMS § 222 lg 1 kohaselt õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid. Kreedix OÜ poolt edasivolitatud XXXX saab käesolevas menetluses osaleda hageja esindajana sõltumata sellest, et XXXXile antud volituses puudub viide hagejale. Kohus selgitab kostjale lisaks, et käesolevas asjas on hagejaks XXXXOÜ ning hagi ei ole esitatud Kreedix OÜ või XXXX ́i nimel.
17.Järgnevalt käsitleb kohus kostja vastuväidet, mille kohaselt hageja on tekitanud kostjale kui käendajale kahju, kuna põhivõlgniku pankrotimenetlusest teadasaamisel ei teatanud hageja sellest viivitamata käendajat ning ei esitanud oma nõuet pankrotimenetluses ning kui hageja oleks osalenud põhivõlgniku pankrotimenetluses ja tasunud Ametlikes Teadaannetes 28.04.2016 avaldatud deposiiti tasumise nõudest tuleneva summa deposiiti, oleks põhivõlgniku osas toimunud pankrotimenetlus ning hageja oleks saanud oma nõuded kas kogu ulatuses või osaliselt rahuldatud. Kohus on tuvastanud, et põhivõlgnik XXXXOÜ lõppes õigusjärgluseta ning kustutati 03.08.2016 äriregistrist vastavalt 10.05.2016 Harju Maakohtu määrusele tsiviilasjas 2-16-3147, millega lõpetati põhivõlgniku XXXXOÜ pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna põhivõlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudus vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Seetõttu tuleb kohtul tuvastada, kas hagejal oli VÕS §-ist 146 lg 2 tulenev kohustus käendaja teavitamise osas ning kas selle kohustuse täitmata jätmise tõttu hageja nõue kostja vastu tulenevalt VÕS § 146 lõikest 3 on vähenenud. VÕS § 146 lg 2 kohaselt põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. VÕS § 146 lg 3 kohaselt kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kohus on tuvastanud e-äriregistrist, et kostja XXXXoli põhivõlgniku juhatuse liige alates 21.04.2011 kuni 10.02.2016 ning samaaegselt ka põhivõlgniku osanik kuni põhivõlgniku äriregistrist kustutamiseni 03.08.2016. Kohus märgib, et kostja ei saa hagejale ette heita VÕS § 146 lg-s 2 märgitud teatamiskohustuse täitmata jätmist, kuna kostja oli teadlik põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Lisaks on Riigikohus oma otsuses 3-2-1-113-06 selgitanud, et VÕS § 146 lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustused, mille eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nimetatud sätte järgi tuleb kostjal tõendada, milline oleks olnud tema varaline olukord siis, kui hageja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras pankrotimenetluses. Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa. Otsuses 3-2-1-3-10 on samuti Riigikohus selgitanud, et kuna praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis pankrotimenetlusest teatamata jätmisega ei tekkinud käendajale kahju. Seega ei tekkinud kostjale kui käendajale kahju seetõttu, et pankrotimenetlusest teadasaamisel ei teatanud hageja sellest käendajat ning ei esitanud oma nõuet pankrotimenetluses. Hageja nõue kostja vastu ei ole tulenevalt VÕS § 146 lõikest 3 vähenenud.
18.Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on müügilepingu lisana 04.03.2014 sõlmitud käendusleping, millega tagatakse põhivõlgniku müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Käenduslepingu punkti 2 kohaselt kostja vastutab hageja ees kõigi põhivõlgniku ja hageja vahel
sõlmitud müügilepingust tulenevate põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmise eest, mis on tekkinud müügilepingu alusel, kui põhivõlgnik ei täida oma lepingujärgseid kohustusi või ei täida neid nõuetekohaselt. Kostja käendajana vastutab põhivõlgniku müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest maksimaalselt kuni 30 000 (kolmkümmend tuhat) eurot ulatuses (tl 3841). Käenduslepingu punkti 4 kohaselt kostja vastutab kõikide müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga. Kostja vastutab ka müügilepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti müügilepingust taganemise või ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest ning võla sissenõudmisega seotud kulude (sh kulud õigusabile ja inkassofirma teenusele) eest. Käenduslepingu punkti 5 kohaselt käenduslepingu eesmärk seisneb hagejale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks ja kostja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada. Kohus märgib, et käenduse osas on sätestatud eriregulatsioon VÕS § 149 lõikes 2. VÕS § 149 lg 2 kohaselt käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Käesoleva juhul kostja ei saa VÕS § 149 lg 2 järgi põhivõlgniku vastuväiteid esitada, sest käenduslepingu p 5 eesmärgiks on tagada võlausaldaja kõigi müügilepingust tulenevate nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu. Tulenevalt eeltoodust on põhjendatud kostja müügilepinguga seotud vastuväited jätta kohtu poolt käsitlemata. Kohus leiab, et kostjal kui käendajal puudub käesoleval juhul VÕS § 149 lg 2 järgi müügilepingule vastuväidete esitamise õigus. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas VÕS § 145 lg-ga 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul tulenevalt käenduslepingu punktist 4 vastutavad põhivõlgnik ning käendaja hageja ees solidaarselt. VÕS § 145 lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kuigi kohus leiab, et on põhjendatud jätta kohtu poolt käsitlemata kostja vastuväited seoses omandireservatsiooniga, seonduvalt kauba üleandmise ning põhinõude suuruse tõendamisega, samuti seonduvalt viivise vähendamisega, käsitleb kohus siiski kostja sellesisulisi vastuväiteid sõltumata sellest, et kostjal ei ole eeltoodud vastuväidetele tuginemise õigust. Kohus selgitab, et kuigi kohus ei arvesta kostja vastuväiteid, mida oleks saanud esitada ka põhivõlgnik, oleks kohus jätnud kostja müügilepingule põhinevad vastuväited arvestamata ka juhul, kui käenduslepingus ei oleks olnud punktis 5 sisalduvat kokkulepet.
19.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt vastavalt müügilepingu punktile 1.4. on hagejal müüdud asjadele omandireservatsioon kuni ostuhinna tasumiseni ning kuivõrd kauba eest tasutud ei ole, kuulub kaup tänaseni hagejale ning hagejale ei ole kahju tekkinud. Omandiõiguse maksmapanek sõltus sellest, kas hageja põhivõlgniku pankrotimenetluses esitas nõude oma vara väljaandmiseks või mitte. Kui hageja sellist nõuet ei esitanud, on hageja oma varast ilma jäänud enese tegevuse tõttu, mille eest aga kostja ei vastuta. Kohus on tuvastanud, et müügilepingu p 1.4. kohaselt omandiõigus kaubale läheb ostjale üle alles kauba eest ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon).
VÕS § 233 lg 1 kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Praegusel juhul on kaupade valdus antud üle põhivõlgnikule. Kuna müük on toimunud omandireservatsiooniga VÕS § 233 lg 1 järgi, on asjaõigusleping omandi üleandmiseks sõlmitud tingimuslikult, jättes kauba omandi kuni müügihinna täieliku tasumiseni hagejale (müügilepingu p 1.4). Kostja leiab, et kuivõrd kostja ei ole kauba eest tasunud, pole kauba omandiõigus üle läinud ning hagejale pole kahju tekkinud, mistõttu kostja vastutus on välistatud. Kohus märgib, et käesoleval juhul on hageja esitanud nõude kostja vastu müügilepingu täitmiseks, mitte omandi väljaandmiseks. Omandireservatsiooni alusel oleks hageja saanud esitada nõude kauba väljaandmiseks ja/või kahju hüvitamiseks, kuid selliseid nõudeid ei ole hageja esitanud, mistõttu on asjakohatu kostja vastuväide, et hagejale pole kahju tekkinud. TsMS § 442 lg 5 ja TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse lähtudes nõudest. Hagejal on õigus valida, millise materiaalõiguse normi alusel ta oma nõude esitab ning käesolevas asjas on nõue esitatud müügilepingu alusel. VÕS § 233 lg 2 kohaselt omandireservatsioonile tuginedes võib müüja asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud. Käesolevas asjas oli müügilepingu järgi hageja põhikohustuseks müüa põhivõlgnikule värve, lakke, pahtleid, viimistlusmaterjale, maalritarbeid ja värvimise abivahendeid vastavalt põhivõlgniku tellimusele ning põhivõlgniku põhikohustuseks oli hagejale kui müüjale kauba eest tasumine. Kuivõrd põhivõlgnik on jätnud kauba eest tasumata, nõuab hageja müüdud kauba eest tasu maksmist kostjalt käenduse alusel. Hageja on valinud omandiõiguse maksmapaneku asemel nn müüja õiguste maksmapaneku ning seetõttu kostja vastutab käendusest tulenevalt müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest ja seda sõltumata sellest, kas müügilepingus oli omandireservatsiooni kokkulepe või mitte. Kostja vastuväide, mille kohaselt omandiõiguse maksmapanek sõltus sellest, kas hageja põhivõlgniku pankrotimenetluses esitas nõude oma vara väljaandmiseks või mitte ning vastuväide, mille kohaselt hagejale pole kahju tekkinud, on käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatud, muuhulgas seetõttu, et hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet ning pankrotiavalduse menetlus lõppes raugemisega, mistõttu hagejal ei olnudki võimalik oma nõuet pankrotimenetluses esitada.
20.Kostja on esitanud vastuväite ka põhinõude suuruse osas ning leidnud, et kuna arved-saatelehed on vastuvõtja poolt allkirjastamata, kuigi selline kohustus tulenes müügilepingu punktist 1.3., ei ole kostja kindel, kas kogu arvetel märgitud kaup on põhivõlgnikule üle antud ning hageja põhinõue on seetõttu tõendamata. Kohtule esitatud arved-saatelehed on hiljem arvutist välja lastud ning võivad olla monteeritud, kuna nendel on maksjaks märgitud „inkassos Kreedix“ . Kohus on tuvastanud, et müügilepingu p 1.3. kohaselt kauba juhusliku hävimise riisiko läheb hagejalt põhivõlgnikule üle kauba saatedokumendile allakirjutamise või kauba vastuvõtmise hetkest sõltuvalt sellest, kumb neist toimub varem. Müügilepingu p 1.1 kohaselt hageja poolt tellimuse kinnitamisega loetakse igakordne müügileping sõlmituks ning põhivõlgnikul tekib nimetatud hetkest kauba vastuvõtmise ja selle eest tasumise kohustus. Müügilepingu p 2.1.4. kohaselt põhivõlgnik kohustub kauba vastuvõtmisel alati kontrollima selle vastavust tellitud kaubale ning p 2.1.8 kohaselt põhivõlgnikul on õigus teavitada hagejat kauba lepingutingimustele mittevastavusest mitte hiljem kui 2 kuu jooksul arvates kauba üleandmise päevast põhivõlgnikule. Seega märgib kohus, et müügilepingu punktist 1.3. ei tulenenud kohustust arvele-saatelehele
allakirjutamiseks. Sellist kohustust ei nähtunud ka muudest müügilepingu tingimustest. Põhivõlgnikul tekkis arvete tasumise kohustus juba alates hageja poolt tellimuse kinnitamisest. Lisaks oli põhivõlgnikul kohustus kaup üle vaadata. Kostja ei ole kohtule tõendanud oma vastuväidet, et põhivõlgnik pole kaupa kätte saanud või et põhivõlgnik oleks esitanud hagejale selles osa pretensioone. Lisaks märgib kohus, et paljasõnaline ja asjakohatu on kostja vastuväide, et kohtule esitatud arved-saatelehed on hiljem arvutist välja lastud ning võivad olla monteeritud, kuna nendel on maksjaks märgitud „inkassos Kreedix“ . Kohus märgib, et arved võivad iseenesest olla mistahes hetkel arvutist välja lastud ning nendel võib hageja enda infosüsteemis olla ka märge inkassole üleandmise kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on põhivõlgnikule arved esitanud ning arved on ka kostja poolt kätte saadud (tl 86).
21.Kostja leiab ka, et hageja poolt nõutavat viivist summas 4 789,83 eurot tuleb vähendada, kuivõrd sellises suuruses viivise väljamõistmisel hageja rikastuks kostja arvel. Kostja on nõus tasuma 36 kalendrikuu pikkuse maksegraafiku alusel tõendatud põhivõlgnevuse koos seadusjärgse viivisemäära alusel arvestatud viivisega. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Käesoleval juhul on hageja arvestanud viivist kuni 13.01.2016. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Müügilepingu p 2.1.3. kohaselt olid viivise määraks 0,2% nõuetekohaselt tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Seisuga 13.01.2016 oli sissenõutavaks muutunud viivis, mille väljamõistmist hageja taotleb, summas 4 789,83 eurot (tl 31). VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu, mida käesolevas asjas, kohus märgib, ei ole tuvastatud. Kuna põhivõlgniku rikkumine ei ole vabandatav, siis on põhjendatud hageja nõue õiguskaitsevahendina viivise saamiseks. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus otsuses 3- 2-1-162-12 (p 20) on korranud enda korduvalt väljendatud seisukohti, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas vaidluses kostja toonud esile selliseid faktilisi ajaolusid, mille alusel kohaldada VÕS §-i 162. Viivis tuleneb ja on kooskõlas müügilepinguga, mille tingimused olid põhivõlgnikule ja käendajale eelnevalt teada ja aktsepteeritud. Sissenõutav viivis ei ületa põhinõuet ning viivist on arvestatud üksnes perioodi eest kuni 13.01.2016. Asjaolu, et kostjal on rahalised raskused, ei saa iseenesest olla aluseks viivisemäära alandamisele või viivise väljamõistmata jätmisele. Lepinguid sõlmides pidi kostja käendajana arvestama sellega, et kui põhivõlgnik enda kohustust ei täida, siis tuleb käendajal
põhivõlgniku eest kohustus täita, sh täita kohustuse täitmisega kaasnev viivitus. Rahalise kohustuse (sh viivise tasumise kohustuse) rikkumine ei ole reeglina vabandatav. Erandlikke asjaolusid, mis välistaksid viivise nõude käesolevas asjas, kohus tuvastanud ei ole. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks oma õigusi kuritarvitanud või tegutsenud eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Viivist ei saa pidada ebamõistlikult suureks ainuüksi põhjusel, et seda on arvestatud seaduses sätestatud määrast suuremas määras, st lepingus kokkulepitud määras. VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtte kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- ja kutseala tavasid ning praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohus märgib, et viivise üks eesmärkidest on suunata võlgnikku oma kohustuse täitmisele. Kui tegemist on tarbijakrediidilepinguga, võib siiski olla alus viivise vähendamiseks VÕS § 415 lõike 1 alusel. Riigikohtu otsuse 3-2-1-148-11 kohaselt füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandusvõi kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte. Kohus on tuvastanud e-äriregistrist, et kostja XXXX oli põhivõlgniku juhatuse liige alates 21.04.2011 kuni 10.02.2016 ning samaaegselt ka põhivõlgniku osanik kuni põhivõlgniku äriregistrist kustutamiseni 03.08.2016. Käendusleping sõlmiti 04.03.2014. Riigikohtu otsuse 3-2-1-148-11 kohaselt kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud, et ta käenduslepingule alla kirjutades ei tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. See oli kostja tõendamiskoormis. Eeltoodud põhjustel on kostja taotlus vähendada tasumisele kuuluvat viivist kohtu hinnangul põhjendamatu. Kohus oleks jätnud rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks ka juhul, kui kostja vastuväidetega tulnuks kohtul arvestada.
22.Kohus märgib, et kostjal oli kompromissi kaudu võimalik hagejaga kokku leppida võlgnevuse tasumine maksegraafiku alusel, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Kuivõrd pooled kompromissi ei saavutanud ning kuivõrd kohus leiab, et ei esine põhjendatud asjaolusid maksegraafiku alusel võlgnevuse tasumise võimaldamiseks, jätab kohus kostja sellesisulise taotluse rahuldamata.
23.Eeltoodud alustel ja põhjendustel tuleb välja mõista kostjalt XXXX hageja XXXXOÜ kasuks käenduslepingu alusel põhivõlgniku müügilepingust tulenev põhivõlgnevus summas 7 112,98
eurot ning viivised alates arve(te) tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni 13.01.2016 kokku summas 4 789,83 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
24.TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas 18.08.2016 kohtule hageja menetluskulude nimekirja koos teostatud tööde aruandega, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluses ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv kokku summas 600 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu 550 eurot (käibemaksuta). Lisaks taotleb hageja kostjalt välja mõista viivis tasumisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
25.Kostja esitas 22.08.2016 menetlusdokumendis hageja menetluskulude nimekirjale vastuväite, mille kohaselt on hageja menetluskulu põhjendamatu, eriti olukorras, kus esitatakse umbmääraseid tõendeid ning kus kostja ise oma vara tagasisaamiseks OÜ XXXXaadressil midagi teinud ei ole. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.
26.Esitatud aruandest nähtuvalt on hagejale osutatud õigusteenust käesolevas tsiviilasjas tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta) kokku 5,5 tundi, mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-13 p 25 ja 3-2-1-93-13). Õigusabi osutati hagiavalduse koostamisel ja kohtule esitamisel 4,5 tunni ulatuses ning arvamuse koostamisel ja kohtule esitamisel 1 tunni ulatuses. Nii riigilõivu kui hageja lepingulise esindaja kulu puhul on tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega ning kohus nõustub ka hageja lepingulise esindaja poolt tehtud toimingutega ning õigusabile kulunud ajaga. Hageja palub hüvitada oma menetluskulud ilma nendelt arvestatavat käibemaksu hüvitamata. Seega on hageja menetluskulud antud tsiviilasjas kokku 1 150 eurot (ilma käibemaksuta) (riigilõiv 600 eurot + õigusabikulu 550 eurot).
27.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 1 150 eurot.
28.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
29.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/
Kaire Pullerits Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.