3-18-1795 XX taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks
Haldusasi Menetlusosalised
Taotleja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. septembri 2018. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28. septembri 2018. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale asjas nr 3-18-1795 menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. septembri 2018. a määruse resolutsiooni punkt 2 asjas nr 3-18-1795 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla muutis 26.04.2017 käskkirjaga nr 1-1/17/31 Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorda ja selle seletuskirja. Käskkirja p-dega 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 keelati vangla territooriumil suitsetamine ja tubakatoodete omamine.
2.XX esitas 10.09.2018 vaide, milles taotles Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 11/17/31 p-de 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 kehtetuks tunnistamist.
3.Tallinna Vangla tagastas 17.09.2018 otsustusega nr 5-15/18/228-2 vaide, sest samasisulises asjas toimub kohtumenetlus (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 5). XX vaidlustas haldusasjas nr 3-17-1991 Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 p-d 1.16–1.26. Tallinna Halduskohus tagastas 07.06.2018 määrusega kaebuse, sest XX ei tasunud riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.08.2018 määrusega XX määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus ei ole jõustunud.
4.XX esitas 17.09.2018 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 p-de 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 täitmise või kehtivuse peatamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on ära hoida psüühikahäiretest tingitud
3-18-1795 tüsistused. Hilisem sekkumine ei pruugi sama eesmärki tagada. Samuti aitab esialgse õiguskaitse kohaldamine hoida ära kaebaja tervise kahjustamise. Haldusasi nr 3-17-1991 on juba lõppstaadiumis. Taotlusele oli lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
5.XX esitas Justiitsministeeriumile 19.09.2018 uue vaide Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 p-de 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 peale.
6.Tallinna Halduskohtu 28.09.2018 määrusega rahuldati menetlusabi taotlus ja vabastati XX riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (p 1) ning jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata (p 2). Vangistusseaduse § 11 lg 5 näeb ette, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Riigikohtu 19.09.2018 määrusest asjas nr 3-18-32 (p 10) tuleneb, et juhul, kui vaie tagastati õigesti, on isikul kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja kaebuse saab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada. Tallinna Vangla tagastas 17.09.2018 otsustusega kaebaja vaide põhjusel, et samas asjas on pooleli kohtumenetlus haldusasjas nr 3-17-1991. Haldusasja nr 3-17-1991 materjalidest nähtuvalt on taotleja esitanud selles asjas samuti tühistamiskaebuse Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 peale osas, mis keelab vanglas suitsetamise. Menetlus on pooleli Riigikohtus. Kuni haldusasja menetlus ei ole lõppenud jõustunud lahendiga, puudub taotlejal õigus esitada uut samasisulist vaiet. Seega tagastas Tallinna Vangla vaide õiguspäraselt ning taotlejat ei saa lugeda kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinuks ja kaebust ei saaks menetlusse võtta, mistõttu puudub alus kohaldada esialgset õiguskaitset. Esialgse õiguskaitse eesmärk on kaitsta isiku õigusi juba kohtumenetluse ajal, et tagada kaebuse rahuldamise korral kohtuotsuse täitmise võimalikkus. Kuna taotleja kaebust ei saaks menetlusse võtta ja puuduks võimalus tema kaebust rahuldada, puudub ka võimalus eelnevalt tema õigusi kaitsta.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 28.09.2018 määruse resolutsiooni p 2 ja teha uue määrus, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Isikul õigus esitada kaebus halduskohtule 30 päeva jooksul arvates hetkest, kui leiab aset väidetav õiguste riive. Seega ei ole esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel määrav haldusasja nr 3-17-1991 menetlus, sest määruskaebuse esitaja õigusi riivati uuesti 23.08.2018 ning tegemist on uue vaidlusega. Määruskaebusele on lisatud menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1; § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 2(4)
3-18-1795 205 toodud nõuetele.
9.XX menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest 01.01.2018 jõustunud HKMS ja riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni kohaselt on määruskaebuse esitamine haldusasjades riigilõivuvaba (vt HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9).
10.XX määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.09.2018 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
11.Riigikohus on 16.06.2014 määruse nr 3-3-1-29-14 p-s 35 (viitega halduskolleegiumi 13.02.2008 määruse nr 3-3-1-95-07 p-le 13) selgitanud, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Selleks ajaks, kui üldkorralduses sätestatud ettekirjutuse mõju selle adressaadile avaldub, võib olla möödunud oluliselt rohkem aega. Üldkorraldusega kehtestatud regulatsiooni rakendamine haldusorgani poolt võib toimuda toimingute või täiendavate haldusaktide kaudu. Vangla juhtkonna kehtestatud kinnipeetavate käitumis- ja elutingimusi reguleerivate aktide käsitamine üldkorraldustena ei saa aga kaasa tuua olukorda, kus kinnipeetavatel ei ole võimalik vaidlustada nende õigusi rikkuvaid, kuid üldkorraldusega kooskõlas olevaid toiminguid või haldusakte põhjusel, et nad ei ole vaidlustanud toimingute või aktide aluseks olnud üldkorraldust 30 päeva jooksul pärast selle teatavakstegemist. Samas määruses on Riigikohus lisaks selgitanud, et üldkorraldusest ühes haldusasjas teada saamine ei võta alati võimalust vaidlustada sama üldkorraldust teises haldusasjas. Sõltuvalt haldusasja asjaoludest võib üldkorraldus ühes asjas isiku õigusi mitte rikkuda, teistes aga rikkuda. Üldkorralduse vaidlustamise võimalust ei saa seepärast seada sõltuvusse üldkorraldusest teises haldusasjas teada saamisest (viidatud määruse p 35). Seega on põhimõtteliselt võimalik vaidlustada ühte ja sama üldkorraldust kahe erineva haldusasja menetluse raames.
12.Eelnev ei tähenda aga, et esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks praegusel juhul põhjendatud. Halduskohus on õigesti selgitanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks on tagada isiku õiguste kaitse vaide- või kohtumenetluse ajaks. Kui konkreetses asjas esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajal ei ole käimas vaide- või kohtumenetlust ning selle algatamine ei ole vaides või kaebuses esinevate puuduste tõttu ka võimalik, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Sellise olukorraga on tegemist ka praegusel juhul.
13.Ringkonnakohtu hinnangul on Tallinna Vangla jõudnud vaide tagastamise osas õigele järeldusele. Kaebaja on haldusasja nr 3-17-1991 raames vaidlustanud samad Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 p-d 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25, mille kehtetuks tunnistamist soovis kaebaja 10.09.2018 algatatud uues vaidemenetluses. HMS § 79 lg 1 p 5 ei võimalda sellises olukorras vaidemenetluse jätkamist. Vastupidisele seisukohale asumiseks ei annaks alust ka asjaolu, et kaebaja viibis vahepeal (perioodil 25.05.2018–03.08.2018) vabaduses ning tema hinnangul hakkas vaidlusaluste kodukorra punktide vaidlustamistähtaeg uuesti kulgema 23.08.2018. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on põhimõtteliselt võimalik vaidlustada ühte ja sama üldkorraldust kahe erineva haldusasja menetluse raames. Sarnaselt on võimalik, et olukorras, kus isik on vahepeal viibinud vabaduses, hakkab üldkorralduse mõju ning sellega ka vaidlustamise tähtajad uuesti kulgema hetkest, mil isik satub tagasi vanglasse (vt ka nt Riigikohtu halduskolleegiumi 07.06.2018 määruse asjas nr 3-17-2610 p 13.1 seonduvalt uuesti 3(4)
3-18-1795 suitsetama hakkamisega). See asjaolu ei anna aga põhjust määruskaebuse rahuldamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, sest lõppastmes ei oleks kaebajal praegu siiski võimalik vaidemenetlust algatada ega kaebusega halduskohtusse pöörduda. Ka juhul, kui XX esitaks uue vaide (mida ta on nähtuvalt 19.09.2018 menetlusdokumendi lisast ka teinud (tl 14)), ei saaks seda menetleda, kuni asjas nr 3-17-1991 on kohtuvaidlus pooleli. Vaide õiguspärase tagastamise korral ei oleks aga XX-l võimalik pöörduda ka kaebusega kohtu poole (HKMS § 121 lg 1 p 4). Riigikohtu eelpool viidatud seisukohti ei saa tõlgendada nii, et see tooks kaasa samade nõuete paralleelse menetlemise vaide- või kohtumenetluses. Silmas tuleb pidada ka seda, et sama nõude ja samal alusel esitatud kaebusega on võimalik uuesti pöörduda halduskohtusse üksnes juhul, kui kaebus on tagastatud või jäetud läbi vaatamata (HKMS § 43 lg 2). Seega tuleb kaebajal ära oodata haldusasja nr 3-17-1991 lõpplahendus.
14.Eelnevast tulenevalt on halduskohus jõudnud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise osas õigele järeldusele.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.