Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.11.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-16649
Tsiviilasi
KOHVIK TOIMETUS osaühingu hagi RE ja Ongreen OÜ vastu solidaarselt võlgnevuse 18 288 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks, RE vastu 11 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.03.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
RE apellatsioonkaebuse osas 10 748,76 eurot ja KOHVIK TOIMETUS osaühingu apellatsioonkaebuse osas 17 173,27 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RE ja
KOHVIK
apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
TOIMETUS
osaühingu
Hageja KOHVIK TOIMETUS osaühing (registrikood 10922657), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal Kostja I RE (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II Ongreen OÜ (registrikood 11325283) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Kohtuistungi toimumise aeg
17.10.2016
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 28.03.2016 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
3.Maakohtu menetluskulude jaotus on järgmine: Jätta KOHVIK TOIMETUS osaühingu menetluskulud 33 % ulatuses RE’i kanda ja RE’i menetluskulud 67 % ulatuses KOHVIK TOIMETUS osaühingu kanda. Jätta KOHVIK TOIMETUS osaühingu menetluskulud 8 % ulatuses Ongreen OÜ kanda ja Ongreen OÜ menetluskulud 92 % ulatuses KOHVIK TOIMETUS osaühingu kanda. Poolte apellatsiooniastme menetluskulud jäävad riigilõivu osas apellatsioonkaebuse esitanud poolte kanda, muus osas jäävad RE ja Ongreen OÜ menetluskulud 40 % ulatuses KOHVIK TOIMETUS osaühingu kanda ja KOHVIK TOIMETUS osaühingu menetluskulud 60 % ulatuses RE kanda. RE menetluskulud (lisaks riigilõivule) jäävad 60 % ulatuses tema enda kanda ja KOHVIK TOIMETUS osaühingu menetluskulud (lisaks riigilõivule) jäävad 40 % ulatuses tema enda kanda.
4.Välja mõista RElt KOHVIK TOIMETUS osaühingu kasuks 741,6 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks.
5.Välja mõista KOHVIK TOIMETUS osaühingult RE kasuks 410,4 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks.
6.Tasaarvestada hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kuuluv summa 410,4 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluva summaga 741,6 eurot.
7.Tasaarvestuse tulemusena välja mõista RE-lt KOHVIK TOIMETUS osaühingu kasuks 331,2 eurot menetluskulude hüvitamiseks.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb RE-l tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.KOHVIK TOIMETUS osaühing (hageja) esitas 05.11.2015 maakohtule hagi RE’i (kostja I) ja Ongreen OÜ (kostja II) vastu solidaarselt võlgnevuse 18 288 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks, RE’i vastu 11 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt pidas hageja 2003 jaanuarist 2015 suveni kohvikut Kaffel. Kostja I oli hageja juhatuse liige. Alates 2006 on kostja I ka kostja II juhatuse liige ning osanik. 2015 tekkisid hageja osaniku AE ja kostja I vahel erimeelsused, mille järel kostja I võttis kostja II abil hageja ettevõtte üle ja ütles oma töölepingu hagejaga üles. Kostjate tegevuse tulemusel on hageja kaotanud kogu oma vara ning hageja majandustegevus on seiskunud. Oma tegevusega põhjustasid kostjad hagejale kahju. Samuti on kostjad hageja arvel alusetult rikastunud. Kostja I maksis endale juhatuse liikme tasu 11 000 eurot. Hageja heidab kostjale I ette juhatuse liikme kohustuse rikkumist, kuna nimetatud summat kasutas kostja I enda huvides ning sellise summa väljamaksmiseks puudus õiguslik alus.Hageja palus kostjalt I välja mõista hageja poolt kostjale I tehtud väljamakse 11 000 eurot ja lisanduva viivise juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenevalt või alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel.
2(14)
Kostja I võõrandas hageja põhivara alla turuhinna kolmandatele isikutele, kuid kostja II jätkab oma majandustegevuses selle kasutamist. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivara võõrandamisest tekkinud kahju 11 245,17 eurot ja lisanduva viivise kostja I suhtes juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenevalt ja kostja II suhtes õigusvastaselt tekitatud kahju sätete alusel. Kostja I ei tagastanud hageja liisitud autot ja kasutas seda kostja II huvides. Hageja toob nõude alusena välja asjaolu, et kostja II kasutas hageja autot ja sai sellest kasu. Kasu, mille hageja sai, oli kolme kuu auto liisingumaksed summas 471,36 eurot. Hageja palub kostjalt II välja mõista 471,36 eurot auto kasutamise eest ning lisanduva viivise alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja töölepingud läksid kolme töötaja osas kostjale II üle, kuid hageja tasus neile nende töötasu töövaidluskomisjoni otsuse alusel kokku 2115,91 eurot. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja töötajate augusti 2015 töötasud summas 2115,91 eurot ja lisanduva viivise kostja I suhtes juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenevalt ja kostja II suhtes alusetu rikastumise sätete alusel, alternatiivselt ettevõtte üleminekust teavitamiskohustuse rikkumisest. Kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõue tuleneb sellest, et kostja I ei informeerinud töötajaid, et ettevõte läks üle ja töötasu nõue tuleb esitada kostja II vastu. Kostja II suhtes palub hageja rahuldada nõude alusetu rikastumise sätete alusel, alternatiivselt ettevõtte üleminekust teavitamiskohustuse rikkumisest. 2015 augustis tasusid kostjad hageja kontodelt hagejale väljastada lastud arveid. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kontolt tehtud makseid augustis 2015 summas 916,10 eurot ja lisanduva viivise kostja I suhtes juhatuse liikme kohustuse ja võlausaldajate teavitamiskohustuse rikkumisest ja kostja II suhtes alusetu rikastumise sätete alusel, alternatiivselt ettevõtte üleminekust teavitamiskohustuse rikkumisest. Hageja vaidleb kostjate tasaarvestuse avaldusele vastu, leides, et kostjatel ei ole tasaarvestamiseks esitatud nõudeid hageja vastu. Kostjal I ei olnud õigust tasuda endale juhatuse liikme tasu. 01.08.2015 läksid kostjale II üle kõik kohustused kohviku tarnija ees. Seega pidigi kostja II neid kohustusi täitma. Kostjal II ei ole õigust nõuda hagejalt 2015 septembris laekunud kaardimakseid, sest selleks puudub õiguslik alus. Õigused ei lähe automaatselt üle. Hageja leiab, et kostja I poolt hagejale laenu andmine ei ole tõendatud. Sellise lepingu sõlmimise aluseks oleks pidanud olema osanike otsus. Sellist laenu ei olnud kajastatud hageja majandusaasta aruannetes. Alates 01.08.2015 läksid kostja I töötasu ja puhkusehüvitise nõuded üle kostjale II. Kostjate vastuväited hagile
2.Kostjad hagi ei tunnista ja vaidlevad sellele vastu. Kostjad ei ole hageja majandustegevust ega ettevõtet üle võtnud. Kostjad ei ole hageja vara omastanud ning hageja vara ei ole läinud kostjate käsutusse. Hagejal puudusid rahalised vahendid kohviku pidamiseks. Hageja ei tasunud oma töötajatele töötasu 2015 augusti eest ja töötajad ütlesid hagejaga sõlmitud töölepingud üles. Kostja II sõlmis hageja endiste töötajatega töölepingud pärast töötajate poolt hagejaga töölepingute ülesütlemist alates 01.09.2015. Rahaliste vahendite puudumise tõttu oli kostja I hageja juhatuse liikmena kohustatud võtma tarvitusele meetmed, sh ütlema üles üürilepingu ja müüma hageja vara. Pärast üürilepingu lõpetamist üüris kostja II samad kohviku ruumid. Hageja tegutses vaidlusalustes ruumides kuni 31.08.2015 ning kuni selle ajani laekusid kohviku pidamisest tulenevad rahalised vahendid hagejale. Kostjad ei pea hüvitama 2015 augustis hageja enda majandustegevuse tarbeks tehtud kulutusi. Kostja I müüs hageja vara kolmandatele isikutele ning kostja II kasutab vaid osa müüdud põhivarast üürilepingu alusel. Kostja I võõrandas hagejale kuuluva põhivara kallimalt kui on selle tegelik turuväärtus. Tegemist oli hagejale kasumliku
3(14)
tehinguga, sest kostjate hinnangul on põhivara väärtus seoses amortiseerumisega 13 aasta jooksul vähenenud 0 euroni. Kostjad ei vaidle vastu, et auto oli kostja I kasutuses ning ta tagastas selle hagejale koheselt pärast väljaandmise nõude saamist. Kostjal I oli õigus kasutada hageja töötajana sõidukit Ford Mondeo. Hageja nõudis sõiduki üleandmist esmakordselt alles 04.09.2015 ja sõiduki üleandmise aja ja koha teatas alles 06.11.2015. Hageja nõue sõiduki liisingumaksete hüvitamiseks on põhjendamatu ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja I ei ole omastanud hageja raha ega kasutanud seda enda või kostja II huvides. Kostja I oli alates 29.01.2003 kuni 14.09.2015 hageja juhatuse liige. Kostjal I oli õigus 14.08.2015 maksta endale hageja kassast välja juhatuse liikme tasu 11 000 eurot VÕS § 627 lg 2 alusel. Kuigi poolte vahel ei olnud sõlmitud juhatuse liikme lepingut ega kindlaks määratud tasu, tuleb maksta kostjale I mõistlik tasu. Kostja I peab mõistlikuks tasuks 1500 eurot netosummana kuus. Kostjale I on hageja poolt 24.08.2015 tasutud juhatuse liikme tasu 11 000 eurot, mistõttu leiab kostja I, et viimase kolme aasta eest oleks kostja I pidanud saama juhatuse liikme tasu kokku 43 000 eurot (1500 eurot x 36 kuud – 11 000 eurot). Lisaks sellele, et kostja I oli hageja juhatuse liige, täitis ta hageja juures ka töölepingust tulenevaid kohustusi igakuise töötasuga 1024 eurot brutosummana. Hageja on kostjale augusti 2015 eest jätnud tasumata 1033,28 eurot brutosummana. Kostjad esitavad menetluses alternatiivse tasaarvestuse avalduse juhuks kui kohus leiab, et hageja nõuded kuuluvad kostjate suhtes rahuldamisele. Kostjal I on hageja vastu nõudeid summas 56 918,61 eurot. 30.08.2006 viidi hageja kohviku ruumides läbi ulatuslik renoveerimine, mille läbiviimiseks laenas kostja I hagejale tähtajatult 200 000 krooni (12 782,33 eurot). Laen on kostjale I tagastamata ning laenu kasutamise eest ei ole tasutud intresse. Kostja I ütles 14.09.2015 laenulepingu üles ning nõudis hagejalt kogu laenusumma tagastamist hiljemalt 14.11.2015, kuid laenu ei ole tagastatud. Hageja ei ole tasunud kostjale I juhatuse liikme tasu perioodi 29.01.2003 kuni 14.09.2015 eest summas 43 000 eurot. Osaliselt on kostja I saanud tasu 11 000 eurot. Hageja ei ole kostjale I tasunud töötasu summas 1033,28 eurot ega puhkusekompensatsiooni 103 eurot. Lisaks peab kostja I tasuma pangale hageja laenu käendamisest tuleneva nõude 1449,12 eurot. Hagejal oli kuni 31.08.2015 kohustus tasuda kõik kohviku pidamisega seotud kulud. Hageja on jätnud kulud tasumata summas 1468,62 eurot ja kostja II on need hageja eest tasunud. Samuti laekus 03.09.2015 hageja arvelduskontole ekslikult kaardimakse terminali kohese ümberseadistamata jätmise tõttu kostja II majandustegevusest laekunud kaardimaksed summas 709,97 eurot. Kokku on kostjal II hageja vastu nõue summas 2178,59 eurot. Kostjad väidavad, et kostja II ei ole hageja majandustegevust ega ettevõtet üle võtnud, vaid kostja II tegutses kohviku ruumides seaduslikult ruumide omanikuga sõlmitud üürilepingu alusel, mis sõlmiti pärast hageja üürilepingu lõppemist. Kuni 31.08.2015 jätkus kohviku ruumides hageja majandustegevus ning kõik rahalised vahendid laekusid hagejale. Menetluse käik
3.Hageja esitas maakohtule hagi põhinõudes 29 288 eurot. 22.02.2016 menetlusdokumendis hageja korrigeeris kostjate vastu esitatud rahalisi nõudeid ning vähendatud nõuete osas esitas 01.03.2016 kohtuistungil loobumise (vt 01.03.2016 kohtuistungi protokoll, II kd tl 72). Kostjad ei vaielnud osaliselt nõudest loobumisele vastu ja kohus lõpetas menetluse kostjatelt solidaarset 3629,46 euro väljamõistmiseks. Maakohtu põhjendused
4(14)
4.Kohus rahuldas hageja nõude kostja I suhtes osaliselt, kostja II suhtes jättis rahuldamata. Pooltel puudus vaidlus, et hageja pidas kohvikut Kaffel Pärnu mnt Holding OÜ-ga sõlmitud üürilepingu alusel asukohas Pärnu mnt 67A; kostja I oli hageja juhatuse liige alates 29.01.2003 kuni 14.09.2015; kostja I on kostja II juhatuse liige alates 04.12.2006; kostja I ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles 14.09.2015 avaldusega alates 14.09.2015; kostja I ütles 01.05.2015 avaldusega hageja ja Pärnu mnt Holding OÜ-ga sõlmitud üürilepingu üles alates 01.08.2015; 01.09.2015 avaldusega ütlesid hageja töötajad KS, MS ja AU hagejaga sõlmitud töölepingud üles; Töövaidluskomisjoni 14.10.2015 otsustega rahuldati hageja töötajate avaldused ning hagejalt mõisteti välja 2015 saamata jäänud töötasud; hageja on otsustega välja mõistetud summad töötajatele tasunud; kostja I müüs hagejale kuulunud soodapesuri hinnaga 10 800 eurot Printline OÜ-le; kostja I müüs hagejale kuulunud põhivara (masinad, seadmed, inventar) hinnaga 2500 eurot OÜ-le Metro Paadid. Puudub vaidlus, et kostja I maksis endale välja 24.08.2015 hageja rahalistest vahenditest 11 000 eurot. Hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud tööleping ning kostjale I maksti töötasu. Kostja I poolt välja toodud seisukoht VÕS § 627 lg 2 alusel juhatuse liikmele tasu maksmiseks ei ole õige. Juhatuse liikme tasustamiseks on ette nähtud erisäte äriseadustiku (ÄS) §-s 1801, mille lg 1 järgi juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Sellise otsuse olemasolu ei ole kostja I tõendanud. Seega ei olnud kostjal I õiguslikku alust saada hagejalt 11 000 eurot ning kuna raha ei ole kasutatud hageja huvides, on ta tekitanud sellega hagejale kahju. Kostja I ei ole tegutsenud hageja huvides ning hageja kassast raha võtmisega on hagejal tekkinud otsene varaline kahju 11 000 eurot vähenenud rahaliste vahendite võrra. Kohtu hinnangul on kostja I vastutuse eeldused täidetud ning kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista 11 000 eurot (VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel). Puudub vaidlus, et kostja I müüs hagejale kuulunud soodapesuri ning muu hagejale kuulunud kohviku inventari. Hageja ei ole tehingute kehtivust vaidlustanud ega nõua selle tagasitäitmist. Hageja loeb põhivara väärtuseks 13 328,50 eurot, mis tuleneb äriühingu koondaruandest. Sellest on hageja maha arvestanud müügist saadud 2083,33 eurot (käibemaksuta). Hageja ei tõendanud, et kostja I võõrandas hageja põhivara alla turuväärtuse (TsÜS § 65). Tehingu tegemisel võib eeldada, et asi müüdi turuhinnaga. Kostjad on välja toonud asjaolud, et vara, välja arvatud mööbel, soetati 2003 ja mööbel 2006. Seega on kostjad seadnud kahtluse alla põhivarade väärtuse, mis on kajastatud põhivarade koondaruandes. Kahtluse korral ei saa kohus lähtuda üksnes paberil kajastatud põhivarade koondaruandest. Kohus loeb tõendatuks, et hageja põhivara müüdi kohaliku keskmise müügihinnaga. Soodapesuri müük ei ole ühegi hageja poolt esitatud nõude aluseks ja kohus sellega seotud asjaolusid ei hinda. Hageja kahju hüvitamise nõuet põhivara võõrandamise tõttu kontrollis kohus ka VÕS § 1043 ja § 1045 alusel. Kostja II asus tegutsema samal tegevusalal – kohviku pidamine, samades ruumides ja kasutades hagejale varasemalt kuulunud vara (mööbel, tehnika ja muu kohviku inventar). Kohus tuvastas, et hagejaga sõlmitud kohviku ruumide üürileping lõpetati ja kostja II sõlmis uue üürilepingu. Samuti, et hageja põhivara müüdi OÜ-le Metro Paadid. Tõendamist ei leidnud, et kostja II on hagejale varem kuulunud põhivara omanik. Seega kostja II kasutab vallasvara mõnel muul õiguslikul alusel.
5(14)
Kuigi hageja rõhub kostja I ja kostja II poolt toime pandud kuritahtlikule hageja ettevõtte ülevõtmisele, siis ainuüksi see asjaolu ei saa olla kahju hüvitamise nõude aluseks. Tuvastada tuleb konkreetne tegu, mis vastab kahju hüvitamise koosseisule. Hageja väidab, et vara on läinud hageja tahtevastaselt välja kostja II omandisse. Samas pole hageja välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaksid vara müügilepingu tühisusele või kehtetusele. Samuti pole hageja tõendanud, et kostja II on hagejale kuulunud põhivara omanik. Kostjad on vastuseks hageja väidetele vastanud, et kostja II kasutab kohviku sisustust üürilepingu alusel. Eeltoodust tulenevalt ei riku kostja II hageja omandiõigust (VÕS § 1037 lg 1). Hageja poolt välja toodud asjaolude kogum ei anna välja VÕS § 1049 sätestatud eeldust, et hageja saaks kostjalt II nõuda majandustegevuse sekkumisega tekitatud kahju deliktiõiguslikku hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. VÕS § 1049 järgi teise isiku majandus- või kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise põhjustamine loetakse õigusvastaseks, kui see toimus tegevusse õigusvastase ähvarduse, lubamatu boikoti, demonstratsiooni või streigiga sekkumise tagajärjel või muul viisil, mis on vahetult suunatud isiku majandus- või kutsetegevuse seiskamisele. Kohus ei ole tuvastanud kostja II tegu, mis oleks hinnatav kostja II keelatud tegevusena ja suunatud vahetult hageja majandustegevuse seiskamisele. Kostja II ei ole omavoliliselt hõivanud kohviku pidamiseks kasutatud ruume ega rikkunud hageja omandiõigust vallasasjadele. Kohus ei tuvastanud kostja II käitumises õigusvastast tegevust, mis oleks kahju hüvitamise nõude aluseks. Konkurentsikeeld tuleneb ÄS §-st 185 juhatuse liikmele. Hageja ei ole sellist nõuet kostja I vastu esitanud. Kostja II ei tegutsenud varasemalt hagejaga samal tegevusalal. Hageja poolt esile toodud asjaoludel ei ole võimalik tuvastada kõlvatut konkurentsi, et selle alusel hinnata varalise kahju tekkimist. Kohus kontrollis, kas kostja I müüs õigustamatult hageja vara ning tekitas sellega hagejale varalise kahju. Hagejale ei saanud varalist kahju tekkida olukorras, kus vara võõrandati turuhinnaga. Teiseks on kostja I välja toonud asjaolud, et ta pidi vara võõrandama, kuna hagejal puudusid rahalised vahendid kohviku edasiseks pidamiseks ning töötajatele töötasu maksmiseks. Hageja osanik kandis olulise osa hageja rahalistest vahenditest talle kuuluva äriühingu OÜ ArtWabrik kontole. Hagejal ei olnud ka majandustegevuse jätkamiseks vahendeid, sest lao jääk oli 2015. a augustikuu lõpuks 19,77 eurot. Hageja ei ole kostja I väiteid ümber lükanud. Hageja ei ole tõendanud nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid auto kasutamise eest hagetava 471,36 euro osas. Auto kasutamine kostja I poolt ei tähenda, et kostja II on hageja omandi õigustamatust kasutamisest kasu saanud (VÕS § 1037 lg 1). Kostja I on väitnud, et ta ei andnud sõidukit kostjale II kasutamiseks ega kasutanud seda kostja II huvides. Isegi juhul kui eeldada, et kostjaga I sõlmitud tööleping läks kostjale II üle, siis ei ole alust nõuda kostja I poolt kasutatud auto väärtuse hüvitamist kostjalt II. Seega tulnuks hagejal oma väiteid TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada. Töötajate palkade tasumisest tuleneva nõude lahendamiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas hageja väidetav ettevõtte üleminek on toimunud. Ettevõte läheb VÕS § 180 lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad selle kohta võlaõigusliku lepingu. VÕS § 182 lg 1 esimeses lauses täpsustatakse, et ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-10, p 12 ja 13). VÕS § 182 lg 2 järgi lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega
6(14)
seotud kohustused. TsÜS § 6 lg 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Hageja peab tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste üleandmist ja käsutamist. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-10, p 15). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-105-09, p 12). Hageja leiab, et ettevõte peamiseks elemendiks olid ruumid, mida hageja kasutas üürilepingu alusel kohviku pidamiseks. Üürileping lõppes hagejapoolse ülesütlemisega 01.08.2015. Enne seda oli võõrandatud hageja põhivara kolmandatele isikutele. Samas väidavad kostjad, et hageja tegutses ruumides kuni 31.08.2015. Tulenevalt töövaidluskomisjoni otsustest sõlmis kostja II töötajatega töölepingud 01.09.2015. Samas on töövaidluskomisjon tuvastanud, et töölepingute lõpetamiseks puudus alus ning tuvastas töölepingu seaduse (TLS) § 112 lg 1 alusel töölepingute ülemineku kostjale II. Samuti asus kostja II juurde tööle hageja endine juhatuse liige kostja I. Hageja varakogum müüdi kolmandatele isikutele ning osa sellest on kostja II kasutuses. Asjaolu, kas vara omandanud kolmandad isikud on kostjaga II seotud, ei oma kohtu hinnangul tähtsust. Kostja II sõlmis samade ruumide osas uue üürilepingu. Pooled pole kohtule avaldanud, millal kostja II ruumide osas üürilepingu sõlmis. Hageja on tõendina esitanud kviitungi, millest nähtuvalt tegutses vaidlusalustes üüriruumides kostja II 06.10.2015. Töötajate kirjalikult antud seletusega, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina, on töötajad kinnitanud, et hageja osanik teavitas neid, et kohvik on alates 01.09.2015 suletud ja tööle ei ole vaja neil tulla. Töövaidluskomisjoni poolt tuvastatu ei ole kohtule siduv ning tegemist on dokumentaalse tõendiga, mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega. Ainuüksi selle tuvastamine, et kostja II kasutab samu ruume ja tegutseb samal tegevusalal kui hageja, et töötajad kattuvad osaliselt ning hageja endine juhatuse liige on kostja II juhatuse liige, ei anna alust VÕS § 182 kohaldamiseks. Hageja ei ole tõendanud ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole antud juhul tegemist hageja ettevõtte kostjale II üleminekuga. Kostjale I etteheidetav tegu – informeerimiskohustuse täitmata jätmine - ei ole kahjuhüvitise 2115,91 eurot väljanõudmise eelduseks. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et ettevõtte üleminekut pole toimunud. Kuna hagejal oli töölepingutest tulenev töötasu maksmise kohustus, siis hageja ei ole VÕS § 1041 mõttes täitnud kostja II kohustust. Samal põhjusel ei saa väita, et hageja oleks täitnud kostja II kohustusi 916,10 euro ulatuses tarnijatele tasudes. Hageja ei ole toonud kohtu ette nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, mille tõendatuse korral kuuluks nõue rahuldamisele. Kostja I leiab, et tal on laenulepingust tulenev nõue hageja vastu summas 12 782,33 eurot. Väidetavalt andis kostja I laenu kohvikuruumides remondi tegemiseks. Kostja I ütles tähtajatu laenulepingu üles 14.09.2015 avaldusega. Hageja ja kostja I vaheline laenukohustusest tulenev võlasuhe ei ole tõendatud. Sellist kohustust ei nähtu ka hageja majandusaasta aruannetes, mille on kinnitanud kostja I (vt I kd tl 79-109).
7(14)
Juhatuse liikme tasu 43 000 eurot saamiseks ei ole alust, kuna puudub osanike või nõukogu otsus. Kostja I saamata jäänud töötasu 1033,28 eurot ja puhkusekompensatsiooni nõue 103 eurot tuleb tasaarvestada, kuna kohus ei ole tuvastanud ettevõtte üleminekut ning hageja ei ole alternatiivseid vastuväiteid nõudele esitanud. Hageja ja Swedbank AS-i vahel on sõlmitud laenuleping nr 14-041744-JK, millest tulenev hageja kohustus panga ees on 1449,12 eurot. Kostja on eeltoodud laenulepingu käendaja. Kostja I on hageja asemel täitnud kohustuse summas 200 eurot. VÕS § 152 lg 1 järgi põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut. VÕS § 151 lg 1 järgi kui käendaja on kohustuse põhivõlgniku asemel täitnud enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei või käendaja käendusest tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu esitada enne põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtpäeva. Tulenevalt laenu tagastamise graafikust ei ole laen muutunud sissenõutavaks ning kostja I ei ole tõendanud kohustuse täitmise tähtpäeva saabumist. Eeltoodu põhjal kuulub tasaarvestamisele 200 eurot. Kohus on tuvastanud, et kostjal I on hageja vastu nõue summas 1336,28 eurot. Nõuete tasaarvestamise tagajärjel tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista 9663,72 eurot. Hageja viivise nõude kostja I vastu rahuldas kohus alates hagiavalduse esitamisest kuni 28.03.2016 309,04 euro ulatuses, edasi protsendina põhinõudelt 9663,72 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. 6.11.2015 määrusega tagas kohus hagi ning seadis kostjale I kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi summas 31 645,68 eurot (I kd tl 135-136). Kuna hagi kuulub kostja I suhtes osaliselt rahuldamisele, siis kohtulik hüpoteek jääb tagama kohtuotsuse täitmist. Hageja menetluskulud jäid 33 % ulatuses kostja I kanda, kostja I menetluskulud 67 % ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud jäid 8 % ulatuses kostja II kanda ja kostja II menetluskulud 92 % ulatuses hageja kanda. Kohus määras kindlaks väljamõistetavate menetluskulude suuruse. RE apellatsioonkaebus
4.RE (kostja I) vaidlustab maakohtu otsust osas, millega hageja hagi kostja I vastu osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitis 9663,72 eurot ja viivis, samuti menetluskulude osas. Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata kostja I tasaarvestuse avalduse juhatuse liikme tasu ja laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas . ÄS §-s 1801 lg 1 ei välista juhatuse liikme tasu osas VÕS § 627 lg 1 ja lg 2 kohaldamist. Juhatuse liikme kohustuste täitmist saab mõistlikult eeldada vaid tasu eest, arvestades mh juhatuse liikmele seadusest tulenevalt isiklikku vastutust nii osaühingu kui kolmandate isikute ees (vt ÄS § 187). VÕS § 627 lg 2 kohaselt kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu, milleks antud juhul on min 1500 eurot (netosumma) kuus, 3 viimase aasta eest 54 000 eurot. Kohus on jätnud hindamata VÕS § 140 lg 1 kohased kahju hüvitamise piiramise alused. Kahju hüvitise summat tuleb vähendada nullini, kuna kostja I on täitnud hageja juhatuse liikme kohustusi ja kandnud sellega kaasnevat vastutust ilma selle eest mingit tasu saamata rohkem kui 12 aasta vältel. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et kostjal I tuleb käendajana tasuda AS Swedbank ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust nr. 14-041744-JK tulenevad hageja kohustused (kokku summas 1449,12 eurot), sest hageja on teada andnud, et hageja oma eelviidatud laenukohustust ise täita ei kavatse. 8(14)
Ühtlasi on AS Swedbank kostjat I 22.03.2016 teavitanud, et hageja ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenuleping nr. 14-041744-JK loetakse 08.04.2016 seisuga ülesöelduks ning kostjal I tuleb käendajana täita hageja kohustused summas 1237,72 eurot. Eelviidatud teatise põhjal tuleks ühtlasi arvestada kostja I tasaarvestust eelviidatud laenulepingu osas täies ulatuses. Eelnevat arvestades oleks kostja I suhtes äärmiselt ebaõiglane 11 000 euro hageja kasuks väljamõistmine. Kohus on jätnud ebaõigesti arvestamata kostja I tasaarvestuse avalduse laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas. Kohus on menetlusõiguse normi rikkudes jätnud käsitlemata kõik hageja väited ja viited asjaoludele, mis tõendavad üheselt sellise laenukohustuse olemasolu. Olukorras, kus vaidlust ei ole, et vastav remont teostati ning, et hagejal endal sellise remondi teostamiseks rahalised vahendid puudusid, tuleb kostja I hinnangul lugeda tõendatuks kostja I väide hagejale laenu andmise kohta. Kostja I on maakohtus selgitanud, et nimetatud laenukohustust ei märgitud hageja majandusaasta aruandesse ainuüksi põhjusel, et sel juhul oleks hagejal olnud kohustus esitada pankrotiavaldus hageja pankroti väljakuulutamiseks, sest hagejal puudus vara selle laenukohustuse täitmiseks. Kostja I oli hagejale (so hageja omanikule AE-le) vastu tulles nõus ootama nimetatud laenu tagastamisega kuni hagejal oleks tekkinud majandustegevusest vastav raha ülejääk (sel põhjusel antigi laen tähtajatult), mida aga kahjuks ei tekkinudki. Kuna eelnevast nähtuvalt tuleks hageja hagi kostja I vastu jätta täies ulatuses rahuldamata, siis tuleb ka kõik menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kohvik Toimetus OÜ (hageja) apellatsioonkaebus
5.Apellant II vaidlustab otsuse osas, milles kohus jättis apellandi nõude rahuldamata. Apellant ei vaidlusta otsust osas, milles kohus tasaarvestas apellandi nõudega kostja I vastunõude 200 eurot (liisingumakse). Kohus leidis ebaõigesti, et põhivara väärtus on tõendamata. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja I kinnitas ise 24.04.2015 esitatud hageja majandusaasta aruandes vara kõrgemat väärtust, mille müük toimus 1,5 kuud hiljem. Seega kinnitas RE hageja juhatuse liikmena enne vara müüki, et vara väärtus on müügihinnast oluliselt kõrgem. Kohus on kirjeldatud olukorras ekslikult leidnud, et vara väärtuse osas saab poolte vahel olla sisuline vaidlus. Kuna kostja I on kinnitanud raamatupidamise andmete õigsust, tuleb eeldada, et vara väärtus vastas kostja kinnitatud bilansis toodule. Kuna kostja I oli aastaid hageja kohviku juht ja teadis kõnealust põhivara, ei ole eluliselt usutav, et kostja I oleks kinnitanud teadvalt ebaõige majandusaasta aruande. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata apellandi tõendite vastuvõtmise taotluse. Taotlust ei esitatud hilinemisega, kuna apellant esitas taotluse tõendite kogumiseks esimeses dokumendis pärast vastustajate poolt vaidluse tõstatamist vara põhiväärtuse üle, mistõttu taotluse esitamiseks pärast kohtu antud 20.01.2015 tähtaega oli mõjuv põhjus. Kostja II vastutab põhivaraga seotud kahju eest solidaarselt kostjaga I vara väärtuse vahe hüvitamise eest. Õigusvastase teona on käsitletav apellandi ettevõtte ülevõtmine, mis vastab nii kannatanu omandi rikkumise koosseisule (VÕS § 1045 lg 5) kui isiku majandustegevusse sekkumise koosseisule (VÕS § 1045 lg 6). Müügilepingu kehtetus ei ole nõude eelduseks, kuna ettevõtte ülevõtmise õigusvastasus ei sõltu iga üksiku elemendi ülevõtmise õigusvastasusest – ettevõte on läinud üle õigusvastaselt ka juhul, kui iga element eraldi on läinud üle õiguspäraselt. Apellant tasus 2015. aasta augusti eest kohviku töötajate töötasud, mitmeid makseid tarnijatele ning kohviku majandamiseks kasutatud auto liisingumaksed 01.08.2015 kuni auto tagastamiseni apellandile. Nimetatud nõuded tuginevad eeldusele, et ettevõte läks 01.08.2015 apellandilt kostjale II üle, mistõttu kostja II oli sellest ajast kohustatud tasuma kohviku majandamisega seotud kulusid.
9(14)
Kohus on ettevõtte üleminekut hinnanud valede kriteeriumite järgi, tuginedes valele tõendamisstandardile. Apellant viitab Euroopa nõukogu direktiivi nr 2001/23/EU1 art-le 1 ja Riigikohtu lahendile 3-2-1-54-04. Kuna üle läinud elemendid moodustasid olulise osa apellandi iseseisvaks tegutsemiseks vajalikest ressurssidest ja moodustavad nüüd sama osa kostja II kohviku majandamisega tegelevast ettevõttest, on üle läinud varakogum identiteeti kandev majandusüksus, mille kaotamisel kaotas apellant tegutsemise võime – ning tänu mille omandamisele on kostja II täna suuteline kohvikut pidama. Maakohus on kogumi hindamata jätmisel eksinud. Eksitav ja ebavajalik on iga elemendi ülemineku õigusliku aluse analüüs, kuna see ei oma ettevõtte ülemineku tuvastamisel tähtsust. Apellant pidi ettevõtte ülemineku tõendamiseks üksnes tegema usutavaks, et oluline osa ettevõtte ressurssidest on läinud üle vastustajale. Tõendamiskoormus on jagatud kirjeldatud viisil, kuna ettevõtte üleminekule tuginejal puudub enamasti vajalike tõendite iseloomust tulenevalt võimalus kõigi ressursside ülemineku kohta ammendavaid tõendeid koguda (nt ülevõetud ettevõtte säilinud koostööpartnerid, töötajad jm). Käesolevas menetluses tegi apellant ettevõtte ülevõtmise vähemalt usutavaks. Kuna vastustajad ei tõendanud, et elementide üleminek ei viita ettevõtte üleminekule, on ettevõtte üleminek tõendatud. Ettevõte läks vastustajatele üle 01.08.2015, mistõttu kostjal I ei ole apellandi suhtes töötasu nõuet. Ringkonnakohtu otsus
6.Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte selgitused kohtuistungil ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb täiendada selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 21). Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. I
7.Ringkonnakohus annab esmalt hinnangu kostja I apellatsioonkaebusele. Maakohus leidis põhjendatult, et kostjal I ei olnud õigust saada hagejalt 11 000 eurot juhatuse liikme tasuna, sest juhatuse liikme tasustamiseks on ette nähtud erisäte äriseadustiku (ÄS) §1801 lg-s 1 ja kostja I ei ole esile toonud vastava otsuse olemasolu. Põhimõtteliselt õige on kostja I seisukoht, et ka osanike otsuse puudumise korral ei ole tasu saamine välistatud, majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute tasulisust eeldatakse (VÕS § 28 lg 1), kuid selleks peaks kostja pöörduma kohtusse vastava nõudega osaniku vastu ja hagema tahteavaldust sooritushagiga. Ilma osanike otsuseta või jõustunud kohtuotsuseta ei tohtinud kostja I endale ise tasu määrata ega välja maksta. Eeltoodud põhjustel ei ole kostjal I võimalik ka tasaarvestada oma juhatuse liikme tasu nõuet hageja nõudega.
8.Kostjalt I kahjuna väljamõistetud hüvitist ei ole alust vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel nullini põhjusel, et kostjal on juhatuse liikmena töötamisest potentsiaalne nõue hageja vastu, mida ta pole mingitel põhjustel kehtivalt maksma pannud enam kui 12 aasta vältel. Arvestada ei saa ka asjaoluga, et kostjal I käendajana tuleb potentsiaalselt veel tasuda AS Swedbank ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust nr. 14-041744-JK tulenevad hageja kohustused 1237,72 euro ulatuses. Kui pank on laenulepingu üles öelnud ja kostja I tasub võlgnevuse, läheb panga nõue põhivõlgniku vastu kostjale I seadusest tulenevalt üle (VÕS § 152 lg 1 esimene lause) ja kostjal on võimalik see põhivõlgniku vastu maksma panna. Seega ei saa öelda, et kahju hüvitamine oleks kostja I suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlikult vastuvõtmatu, sest kostja on ise teatavatel põhjustel minevikus tasu mitte nõudnud ja kostja pidi käenduslepingu sõlmimisel arvestama võimalusega, et temal kui tagatise andjal tuleb võlgnevus panga ees tasuda, lisaks tekib kostjal vastunõue põhivõlgniku vastu.
9.Kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud panga teatist ei ole võimalik arvestada tasaarvestuse tegemisel, sest kostja ei ole tõendanud panga nõude tasuda 1237,72 euro rahuldamist, käendajale läheb üle aga vaid põhivõlgniku kohustus käendaja poolt rahuldatud ulatuses (VÕS § 152 lg 1 I lause). Üksnes panga ülesütlemisavalduse ja nõudekirja saatmine kostjale ei tõenda, et kostja I on kohustuse 10(14)
mingis ulatuses täitnud. Seetõttu tasaarvestas maakohus põhjendatult hageja nõude kostja I panga ees rahuldatud põhivõlgniku nõudega VÕS § 151 lg 1 alusel 200 euro ulatuses ja ringkonnakohtul puudub alus täiendavaks tasaarvestuseks.
10.Maakohus jättis põhjendatult arvestamata kostja I tasaarvestuse avaldusega laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas. Kostja I väitis menetluses, et laenuleping sõlmiti 200 000 krooni laenamiseks tähtajatult ja suuliselt. Kohtu sedastus, et laenukohustus ei nähtunud hageja majandusaasta aruannetes, kinnitab kohtu siseveendumuse kujunemist ja kohus ei ole rajanud otsust üksnes nimetatud asjaolule. Eelkõige tugines kohus asjaolule, et kostja I ei tõendanud laenu andmist. Kostja I väited, et hageja ruumides viidi läbi remont, hagejal endal puudusid rahalised vahendid sellise remondi finantseerimiseks, laenu ei märgitud majandusaasta aruandesse põhjusel, et siis oleks hagejal olnud kohustus esitada pankrotiavaldus hageja pankroti väljakuulutamiseks, kostja I oli nõus hagejale (s.o hageja omanikule AE-le) vastu tulles ootama nimetatud laenu tagasinõudmisega kuni hageja majandustegevus oleks tekkinud vastav raha ülejääk, ei tõenda laenu andmist kostja I poolt. Hageja ei ole selgesõnaliselt kostja I väiteid omaks võtnud. Seni kuni kostja I ei esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, ei pidanud hageja kostja väiteid ümber lükkama. II
11.Hageja apellatsioonkaebuse osas vastab ringkonnakohus esmalt väidetele ettevõtte ülemineku kohta. Euroopa nõukogu direktiivi nr 2001/23/EU puhul tuleb silmas pidada, et see reguleerib ettevõtte üleminekuga seonduvaid küsimusi töösuhte raames ja on sätestatud töötajate kaitseks. Käesoleva vaidluse olemus on teine ja kohaldatavad normid sõltuvad sellest, et tegemist on ettevõtte väidetava üleandja ja omandaja vahelise vaidlusega. Seetõttu ei ole direktiiv vaidluses otseselt kohaldatav. Eesti õiguse ettevõtte ülemineku üldise regulatsiooni (nii TLS § 112 kui VÕS §-d 180-185) eesmärk on samuti kaitsta töötajat ja võlausaldajat ning anda neile võimalus nõuda kohustuse täitmist nii ettevõtte üleandjalt kui ka omandajalt. Ka hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend 3-2-1-54-04 on tehtud äriühingu võlausaldaja ja ettevõtte omandaja vahelises vaidluses, mistõttu ei ole selles toodud põhimõtted rakendatavad käesolevas menetluses. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ettevõtte üleminek eeldab teatud varakogumi (ettevõttega seotud asjad, õigused, kohustused, lepingud) kas täielikku või osalist üleminekut teisele isikule, kes jätkab tegevust samal tegevusalal sama varakogumi baasil.
12.Vaidlust pole poolte vahel, et kostja II tegeleb sama valdkonnaga, kasutab samu ruume, töövahendeid ja mööblit mis hageja ning hageja töötajad on sõlminud kostjaga II uued töölepingud ning jätkavad töötamist samas kohas tehes sama tööd. Iseenesest võivad need asjaolud rääkida ettevõtte ülemineku kasuks, kuid asjaolusid tuleb hinnata tervikuna kogumis.
13.Vaidlust pole selles, et hageja põhivara on võõrandatud kolmandatele isikutele. Kuigi kolmandad isikud on väidetavalt seotud kostjaga I ja andnud võõrandatud vara kasutada kostjale II väidetavalt tasuta, ei anna see asjaolu veel alust järelduseks, et tegemist on ettevõtte üleminekuga VÕS § 180 lg 1 mõistes.
14.Ettevõtte üleminek võib toimuda ka konkludentselt ja kohustustehing olla rahatu. Ainuüksi juhatuse liikmete osalisest kattuvusest ettevõtte üleminekut järeldada ei saa, kuid see ei välista ka seda. Vaidlust pole selles, et hageja ja kostja II osanikud ei kattu. Hageja osaniku otsuse puudumine ettevõtte üleminekut siiski ei välista ja tahteavalduse ettevõtte üleminekuks saab iseenesest teha ka juhatuse liige.
11(14)
15.Õige on apellandi seisukoht, et müügilepingu kehtetus ei ole nõude eelduseks, kuna ettevõtte ülevõtmise õigusvastasus ei sõltu iga üksiku elemendi ülevõtmise õigusvastasusest – ettevõte on läinud üle õigusvastaselt ka juhul, kui iga element eraldi on läinud üle õiguspäraselt. Samas on oluline, et käesoleva vaidluse puhul on tegemist mitte võlausaldaja hagiga, vaid väidetava ettevõtte üleandja hagiga omandaja vastu, kes sisuliselt väidab, et osanikul ei olnud tahet ettevõtet üle anda. Ettevõtte üleminek peab mingil viisil asjaoludest järelduma. Ettevõtte üleandmise aluseks ei saa pidada üürilepingut, millega eelnevalt väidetava üleandja poolt üüritud ruume hakkas kasutama kostja II. Iseenesest saab rääkida ettevõtte üleminekust ka siis, kui üleandja ja omandaja vahel ei ole otsest lepingulist seost ja üleminek toimub kolmandate isikute vahendusel.
16.Hageja ei ole esile toonud, et kostjale II üle läinud ka üleandja ettevõttega seotud muud õigused, kohustused, lepingud jms sellisel viisil, et ettevõtte üleandja on lõpetanud oma tegevuse üleantud ettevõtte suhtes ja ettevõtte omandaja jätkab majandustegevust samade õiguste, kohustuste ja lepingute alusel. Kuna hagejale olid teada tema õigused ja kohustused, samuti lepingud, oleks selle asjaolu tõendamine hagejal võimalik. Poolte poolt esile toodud asjaoludest saab järeldada, et üle on jäänud andmata näiteks vaidluses märkimist leidnud auto liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, kostja I juhatuse liikme potentsiaalne tasu nõue, samuti väidetavast kostjaga I laenulepingust tulenevad kohustused. On ilmne, et kostja I ettevõtte ülemineku väidetava tahteavalduse tegijana oleks pidanud huvitatud olema juhatuse liikme kohustuste täitmisest ja laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekust kostjale II põhjusel, et hageja oli väidetavalt majanduslikes raskustes või isegi pankrotis. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et asjaoludest ei ole võimalik järeldada hageja ettevõtte üleminekut kostjale II.
17.Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et asjaoludest tulenevalt ei ole võimalik väita, et hageja saaks kostjalt II nõuda majandustegevusse sekkumisega tekitatud kahju hüvitamist. III
18.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei tõendanud põhivara võõrandamist alla turuväärtuse. Asjaolu, et kostja I majandusaasta aruandes vara kõrgemat väärtust kinnitas, ei muuda põhivarade koondaruannet kohaseks tõendiks vastava asjaolu tõendamiseks. Kohus arvestas põhjendatult asjaoluga, et mööbel soetati 2006 ja muu vara 2003 aastal. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et eeldada tuleb vara väärtuse vastavust kostja I poolt kinnitatud bilansis toodule. Majandusaasta aruandeid kinnitavad osanikud (ÄS § 971 lg 1), kuid ka juhul, kui see koostati kostja I poolt esitatud andmete alusel, ei muuda see tõendit kohaseks tõendiks vara keskmise müügihinna kohta.
19.Maakohus jättis hageja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks põhivara väärtuse kohta õigesti rahuldamata. Asjaolu, et kostjad esitasid esmakordselt vara koosseisu ja seisukorda puudutavad tõendid 08.02.2015, ei välistanud hageja tõendamiskoormust põhivara väärtuse osas. Asjaolu, et kostjad vaidlustasid hageja poolt väidetud põhivara maksumust, pidi hagejale selge olema alates kostjate 05.01.2016 vastuse kättesaamist. Kostjate poolt esitatud tõendile kohus ei tuginenud, sest see tõendamisväärtust menetluses ei omanud. Seetõttu puudus hagejal vajadus hakata ümber lükkama kostjate väiteid vara kulumise või puudumise kohta olukorras, kus ta ei olnud esitanud tõendeid vara väärtuse kohta.
20.Kuna maakohus leidis õigesti, et ettevõtte üleminekut ei toimunud, on põhjendamatu hageja väide, et kostja II vastutab põhivaraga seotud kahju eest solidaarselt kostjaga I. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus ka põhjendatult, et kostjal I on hageja vastu töötasu nõue 1136,28 eurot augusti kuu eest ja tasaarvestas selle õigesti hageja nõudega. Tulenevalt asjaolust, et ettevõtte üleminek ei leidnud tõendamist, jättis maakohus õigesti rahuldamata auto kasutamisega seonduva nõude kostja II vastu, töötajate palganõude hüvitamise kostjate vastu solidaarselt ja tasaarvestas põhjendatult kostja I töötasu ning puhkusekompensatsiooninõude 1136,28 ulatuses hageja rahuldatud nõudega.
12(14)
IV
21.Maakohus jaotas õigesti menetluskulud. Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluses kostjate menetluskulud 40 % ulatuses hageja ja hageja menetluskulud 60 % ulatuses kostja I kanda, v.a riigilõiv, mis jääb kummagi apellandi (hageja ja kostja I) enda kanda (TsMS § 171 lg 3). Kohus arvestab proportsiooni määramisel maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust ja asjaolu, et kostja II apellatsioonkaebust ei esitanud. Ringkonnakohus määrab vastavalt TsMS § 174 lg 3 kindlaks väljamõistetavad menetluskulud.
22.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on apellatsiooniastmes hageja menetluskuludeks kulutused õigusabile summas 4293 eurot (käibemaksuga), apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 700 eurot ning transpordikulu 7,70 eurot. Hageja lepinguline esindaja teostas järgmisi õigusabitoiminguid: kohtuotsusega tutvumine, apellatsioonkaebuse koostamine (11,3 h); vastaspoole apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (4,2 h); tagatise taotluse osas seisukoha koostamine ja määrusega tutvumine (2,7 h); suhtlus kliendiga (0,4 h); vastustaja vastusega apellatsioonkaebusele tutvumine (0,5 h); kohtu nõudega tutvumine ja seisukoha koostamine tõendi osas (0,7 h); vastustaja vastuse analüüs (1 h); kostja taotluse ja uute tõenditega tutvumine, seisukoha koostamine (1,3 h); kohtutoimikuga tutvumine (0,25 h); istungiks valmistumine (1,5 h). Nimekirjas märgitud toimingutele lisandub esindaja istungil osalemise ajakulu 0,8 h. Hagejale osutati õigusabiteenust tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta). Hageja on palunud kostjalt menetluskulude hüvitise välja mõista käibemaksuga. Kokku on hageja õigusabi kulud seega 4437 (24,65 h x 150 x 1,2) eurot. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu, leides, et õigusabitoimingutele kulutatud aeg ning lepingulise esindaja tunnitasu on põhjendamatult suured.
23.Ringkonnakohus, tutvunud hageja esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et hageja esindaja poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aeg oli esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabitoimingute ajakulu seoses apellatsioonkaebuse esitamisega 11,3 h ülemäära suur, ringkonnakohus loeb nimetatud ajakulu põhjendatuks 4 tunni ulatuses. Ülejäänud hageja esindaja toimingutest loeb ringkonnakohus vajalikeks tagatise taotluse osas seisukoha koostamise 1 tunni ulatuses, vastaspoole apellatsioonkaebusele vastuse koostamise 2,5 tunni ulatuses, kohtu nõudega tutvumise ja seisukoha koostamise tõendi osas 0,5 tunni ulatuses ning kostja uute tõendite osas seisukoha koostamise 0,5 tunni ulatuses. Ringkonnakohus arvestab eeltoodud toimingute ajakulu määratlemisel esitatud dokumentide sisulist mahtu ning seda, et kõik vaidluse asjaolud ja materjalid olid hageja lepingulisel esindajal juba eelnevalt seoses maakohtu menetlusega teada ning läbi töötatud. Kohtuistungiks ettevalmistuse mõistlikuks ajakuluks loeb ringkonnakohus 1 tunni ning kohtuistungil osalemise ajakuluks 0,8 tundi.
24.Põhjendatud ja vajalikuks toiminguks ei saa ringkonnakohtu hinnangul hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel pidada toimikuga kohtus tutvumist, kuivõrd kõik menetlusdokumendid on menetlusosalistele elektroonselt kättesaadavad. Eeltoodud põhjusel jääb rahuldamata ka esindaja kohtus käimisel tekkinud transpordikulu 7,70 eurot. Samuti ei saa vastaspoole poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel lugeda vajalikuks toiminguks kliendile menetlusdokumentide komplekteerimist ja menetluse selgitamist. Taoliste toimingute tegemist saab pidada küll lubatavaks, kuid vastav kulu ei kuulu vastaspoole poolt hüvitamisele. Seega loeb ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja toimingud põhjendatuteks ja vajalikeks kokku 10,3 (4+1+2,5+0,5 + 0,5 + 1 + 0,8) tunni ulatuses.
25.Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu, põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on hagejale osutatud õigusabiteenust tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). 13(14)
26.11.02.2015 lahendis nr 3-2-1-115-14 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi.
27.Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja keerukust ja sooritatud õigusabi toiminguid puudub alus lugeda põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu keskmisest kõrgemas määras. Seega on põhjendatud vähendada hageja lepingulise esindaja tunnitasu määra 120 euroni käibemaksuta (s.o 144 eurot käibemaksuga). Hageja on taotlenud menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, kuid taotluses puudub hageja TsMS § 174 lg 10 kohane kinnitus, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane või et ta ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. 01.03.2016 maakohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses on hageja märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane ja palunud menetluskulud vastaspoolelt välja mõista ilma käibemaksuta. Lähtudes eeltoodust määrab ringkonnakohus hageja menetluskulud kindlaks ilma käibemaksuta. Seega kuulub hageja taotlus õigusabikulude suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamisele kokku 1236 (s.o 10,3 x 120) euro ulatuses. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 700 eurot jääb vastavalt menetluskulude jaotusele hageja enda kanda. Vastavalt jaotusele jääb hageja menetluskuludest, s.o 1236 eurost, 494,4 (40 %) eurot hageja kanda ja 741,6 (60%) eurot tuleb välja mõista kostjalt I.
28.Kostja I esitas ringkonnakohtu istungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja apellatsioonimenetluse menetluskuludeks kulutused õigusabile summas 930 eurot (käibemaksuga) õigusabi toimingute eest ajakuluga 7,75 tundi ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 600 eurot. Kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingutele (apellatsioonkaebuse koostamine (3,5 h); tagatise taotluse koostamine (1 h); tutvumine hageja apellatsioonkaebusega, vastuse koostamine (2,25 h); tõendi esitamine, ettevalmistus kohtuistungiks (1 h)) lisandub esindaja istungil osalemise ajakulu 0,8 tundi. Kostjale osutati õigusabiteenust tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga). Kokku on kostja õigusabikulud seega 1026 (7,75 + 0,8) x 120) eurot. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
29.Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulud summas 1026 eurot on arvestades kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toiminguid, sealhulgas esitatud dokumentide sisulist mahtu, ning esindaja tavapärast tunnitasu põhjendatud ja vajalikud. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 600 eurot jääb vastavalt menetluskulude jaotusele kostja enda kanda. Vastavalt jaotusele jääb kostja menetluskuludest, s.o 1026 eurost, 615,6 (60 %) eurot kostja enda kanda ja 410,4 (40 %) eurot tuleb välja mõista hagejalt.
30.Tasaarvestades hagejalt kostjale väljamõistmisele kuuluva summa 410,4 eurot kostjalt hagejale väljamõistmisele kuuluva summaga 741,6 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks 331,2 eurot.