Harju Maakohtu 2. septembri 2016. (menetluskulude kindlaksmääramine)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AV määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja AV (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
kasutuskorra a
määrus
Puudutatud isik RS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anatoli Jort
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 2. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-57071 osas, milles maakohus rahuldas RS menetluskulude kindlaksmääramise avalduse suuremas ulatuses kui 150 eurot ja mõistis AV-lt RS kasuks välja menetluskulud 150 eurot ületavas osas ning 150 eurot ületava osa tasumata osalt seadusjärgse viivise.
2.2.Määrata hüvitatavate menetluskulude suuruseks 150 eurot ning mõista AV-lt menetluskulude katteks RS kasuks välja 150 eurot.
2.3.RS-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse määruse jõustumisest arvates kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.
3.AV määruskaebus rahuldada osaliselt. Kohtu selgitused
Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude kindlaksmääramisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
AVALDUS JA MENETLUSE KÄIK
1.AV (avaldaja) esitas 9. septembril 2014. a Harju Maakohtule avalduse kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks, märkides avalduses ühe puudutatud isikuna RS (puudutatud isik) ja tema esindajaks Anatoli Jorti. Maakohus võttis avalduse menetlusse, andis puudutatud isikutele avaldusele vastamise tähtajaks 14 päeva alates kohtumääruse ja avalduse kättesaamisest. Kohtute infosüsteemi andmetel toimetas maakohus menetlusse võtmise määruse 29. septembril 2014 kätte avalduses puudutatud isiku esindajana nimetatud isikule.
1.oktoobril 2014. a esitas avaldaja Harju Maakohtule avalduse tagasivõtmise avalduse. Maakohus jättis 2. oktoobri 2014. a määrusega AV avalduse kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks läbi vaatamata ning puudutatud isikute menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus toimetas määruse kätte puudutatud isiku esindajana nimetatud isikule 6. oktoobril 2014. a.
2.Puudutatud isik esitas 30. oktoobril 2014 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kindlaks määrata ja avaldajalt puudutatud isiku menetluskulude katteks välja mõista 450 eurot ning kohustada avaldajat tasuma kindlaksmääratud summalt seadusjärgses määras viiviseid. Avalduse kohaselt on puudutatud isikule osutatud õigusabi kokku 6 tunni ulatuses: avaldusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine (neli tundi), puudutatud isiku nõustamine (üks tund) ning kohtupraktika monitooring (üks tund). Esindaja töötunni tasuks oli 75 eurot.
3.Avaldaja vaidles menetluskulude avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuna puudutatud isikul ei olnud kohtumenetluses esindajat ja esindaja ei ole kohtumenetluses ühtegi menetlustoimingut teinud, siis ei tule talle õigusabikulusid hüvitada. Igal juhul ei saa lugeda põhjendatuks ja vajalikuks kulusid, mis tekkisid menetluses, mis lõppes vahetult pärast selle alustamist. Puudutatud isik ei vajanud õigusabi, kuna on ise juriidilise haridusega. Menetluskulude väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna väidetavad kulud on näilikud ja puudutatud isik kasutab pahauskselt ära olukorda, kus menetluskulud jäeti avaldaja kanda.
4.Harju Maakohus jättis 26. jaanuari 2016. a määrusega puudutatud isiku avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. 3. mai 2016. a määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Ringkonnakohus märkis, et maakohus lähtus vähemalt kuni põhimenetluse lõppemiseni menetlusdokumentide kättetoimetamisel eeldusest, et puudutatud isikul on esindaja, hoolimata asjaolust, et esindusõigust tõendavat dokumenti maakohtule esitatud ei olnud. Praegusel juhul oli tegemist erandliku olukorraga, kus menetlustoimingute tegemist, s.t vastuse esitamist puudutatud isiku esindaja poolt enne asjas lõpplahendi tegemist, oodata ei olekski saanud, kuna põhimenetlus lõpetati enne kui saabus avaldusele vastuse esitamise tähtaeg. Riigikohus jättis 15. juuni 2016. a määrusega avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 2. septembri 2016. a määrusega avalduse. Maakohus määras kindlaks ja mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud 450 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kulus puudutatud isiku esindajal avaldusega tutvumiseks, avalduse analüüsimiseks ja kirjaliku vastuse koostamiseks neli tundi, mis on põhjendatud ja vajalik aeg, et analüüsida avaldust ja sellele lisatud tõendeid, koostada vastus (6 lk, tl 27–30, III kd) ning teha toimingud menetlusdokumendi kohtule esitamiseks. Kohtule esitatud avalduse maht oli 8 lehte ja tõendite maht 110 lehte. Kohtupraktika analüüsimiseks kulunud 1 tund oli mõistlik aeg. Nimetatud aja jooksul on võimalik tutvuda kohtupraktikaga ja kujundada vastavalt selle oma seisukoht. Kliendi nõustamiseks kulunud aeg 1 tund oli mõistlik aeg. Esindaja on kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest ja edasiste toimingute osas kliendiga nõu pidama. Puudutatud isiku esindaja tunnitasu suurus 75 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega oli puudutatud isiku lepingulise esindaja põhjendatud kuludeks kokku 450 eurot. Avaldaja taotluse Maksu- ja Tolliametilt andmete nõudmiseks puudutatud isiku esindaja tulude kohta (füüsilise isiku tuludeklaratsioon) 2014. a eest jättis kohus rahuldamata. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus täielikult rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus asjas menetluskulusid jaotades vääralt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) TsMS § 144 ja jättis põhjendamatult kohaldamata TsMS § 138, § 226 lg 1 ja § 218 lg 1. Puudutatud isiku õigusabikulud ei ole käsitatavad kohtukuludena ega kohtuväliste kuludena TsMS § 138 lg 1 ja § 144 mõttes. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et A. Jort oleks osalenud tsiviilasja menetluses puudutatud isiku esindajana – volikiri on esitatud alles 30. oktoobri 2014. a menetlusdokumendiga, s.t ajal, kui tsiviilasja menetlus oli lõppenud. Toimikus puuduvad andmed, mille alusel oleks võimalik tuvastada, kas A. Jort vastab lepingulisele esindajale esitatud nõuetele TsMS § 218 lg 1 mõttes.
Maakohus kohaldas vääralt TsMS § 175 lg-t 1 ning jättis põhjendamatult kohaldamata TsMS § 172 lg 8. Menetluskuludeks on need menetlusosaliste kulud, mis on seotud selles tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega. Kohus ei saa arvestada menetlustoiminguid, samuti hinnata menetlustoimingute vajadust ja põhjendatust, kui toimingute tegemine kohtutoimikust ei nähtu. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Võttes sisuliselt toimumata menetluses avalduse tagasi ning teades, et keegi menetlusosalistest ei ole jõudnud tsiviilasjas ühtegi menetlustoimingut teha, eeldas avaldaja, et tal ei teki avalduse tagasivõtmise tagajärjel menetluskulude hüvitamise kohustust. Sel põhjusel ei vaidlustanud avaldaja 2. oktoobri 2014. a määrust menetluskulude jaotuse osas, kuigi selles osas rikkus maakohus selgelt TsMS § 1741 lg-t 1, kui ka TsMS § 172 lg-t 7, mille kohaselt võis kohus tsiviilasja menetluskulud jätta avaldaja kanda üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et menetlus oli põhjendamatu ja põhjustati avaldaja poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
18.septembri 2014. a määruse kättetoimetamisest A. Jortile 29. septembril 2014 ei tekkinud puudutatud isikul mingit menetluslikku kohustust, sest 29. septembri 2014. a seisuga puudusid kohtutoimikus andmed A. Jorti esindusõiguse kohta. Olukorras, kus kohtumaterjalid ei olnud puudutatud isikule kätte toimetatud, puudus viimasel õigusabi kulude tegemiseks vajadus, mh ei olnud puudutatud isikul vajadust kasutada professionaalset õigusabi seetõttu, et ta on ise õigusteadmisega isik. Õigusabile väidetavalt tehtud kulud on selgelt näilikud. Hagita menetluses kohaldub TsMS § 172 lg 8, mis võimaldab hüvitada hagita menetluses õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Põhjendamata on õigusabi kulu nõudmine „vastuse projekti“ koostamise eest (300 eurot). Avaldajale ei ole „projekti“ kätte toimetatud, „projekt“ ei ole nähtav e-toimikust. Nimetatud põhjusel ei ole avaldajal võimalik „projekti“ koostamise eest nõutud õigusabi kulu põhjendatuse kohta seisukohta esitada. Põhjendamata on õigusabikulude hüvitamise nõue „kohtupraktika analüüsimise“ eest (75 eurot). Õigusabi osutamise korral eeldatakse, et õigusnõustaja on asjakohase kohtupraktikaga kursis. Põhjendamata on õigusabi kulu nõudmine „kliendi nõustamise“ eest (75 eurot). Kohtutoimikust ei nähtu, kuidas on nimetatud kulu seotud praeguse tsiviilasja menetlemisega. Maakohtu määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud. TsMS § 1741 lg 1 kohaselt tuli kohtul lisaks menetluskulude jaotusele määrata ka hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus, andes enne määruse tegemist menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS § 1741 lg 4 sätestas sõnaselgelt, et TsMS § 1741 lõigetes 1–3 nimetatud juhul ei või menetlusosaline nõuda kulude hüvitamist käesoleva seadustiku § 174 lõigetes 1–3 sätestatud korras. Puudutatud isiku avalduse menetlemiseks puudusid menetluslikud alused ka siis, kui menetluskulude kindlaksmääramise avalduse menetlemine oleks võimalik TsMS § 174 lg 1 alusel. Osundatud normi kohaselt võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 2. oktoobri 2014. a kohtumäärus ei olnud 30. oktoobri 2014. a seisuga jõustunud.
7.Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isiku arvates on avaldaja väited põhjendamatud.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas puudutatud isiku menetluskulude hüvitamise avalduse 150 eurot ületavas osas ja kohustas selles osas avaldajat tasuma seadusjärgset viivist. Muus osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada, kuid selles osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta kohtumääruse põhjendusi.
10.Esmalt märgib kolleegium, et avaldaja väited selle kohta, et kohus ei oleks saanud puudutatud isiku menetluskulusid asjas üldse kindlaks määrata, ei ole põhjendatud. Avaldaja väitel ei ole puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramiseks alust, kuna puudutatud isik ei saanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ajal kehtinud TsMS §1741 lg-te 1 ja 4 järgi sellist avaldust kohtule esitada. Iseenesest on õige avaldaja arusaam, et avalduse esitamise ja menetlust lõpetava kohtumääruse tegemise ajal kehtinud TsMS § 1741 lg 1 järgi pidi kohus hagist loobumise tõttu asja menetluse lõpetamise korral määrama menetluse lõpetamise määruses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse, sh andma enne määruse või otsuse tegemist menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. Sellisel juhul ei võinud menetlusosaline TsMS § 1741 lg 4 järgi nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1–3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui kohtulahend, milles menetluskulud kindlaks määrati või kindlaks määrata tuli, tühistati või tagaseljaotsuse puhul asja menetlus taastati. Praeguses asjas ei ole aga avaldaja avaldusest mitte loobunud, vaid ta võttis 1. oktoobril 2014 avalduse tagasi. Sellest tulenevalt ei lõpetanud Harju Maakohus 2. oktoobri 2014. a määrusega menetlust avaldusest loobumise tõttu, mis anduks alust kohaldada TsMS § 1741 lg-id 1 ja 4, vaid jättis avalduse TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata ning TsMS § 168 lg 2 järgi menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja ei ole nimetatud maakohtu määrust ka vaidlustanud.
11.Õige ei ole ka avaldaja käsitus, et puudutatud isiku avalduse menetlemiseks ei ole alust, kuna puudutatud isik esitas avalduse enne Harju Maakohtu 2. oktoobri 2014. a määruse jõustumist, s.o eirates TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud avalduse esitamise tähtaega. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 174 lg 1 ei keela avalduse esitamist menetluskulude kindlaksmääramiseks enne menetluskulude jaotust määrava kohtulahendi jõustumist. Viidatud sätte mõtteks on sätestada tähtaeg, mille jooksul tuleb avaldus hiljemalt esitada, kuid see ei piira menetlusosalise võimalust esitada menetluskulude kindlaksmääramise taotlust enne kohtumääruse jõustumist. Mh on puudutatud isiku esindaja saanud Harju Maakohtu
2.oktoobri 2014. a määruse kätte 6. oktoobril 2014. Seega esitas puudutatud isik avalduse õigel ajal.
12.Eeltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku menetluskulud, s.o lepingulise esindaja kulud saab tema avalduse alusel kindlaks määrata.
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 175 lg 1 teise lausel järgi tuli kohtul menetluskulude kindlaksmääramisel juhul, kui avaldus oli selgelt põhjendamatu või vastaspool esitas sellele vastuväite, kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kuna Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääradˮ (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 70–76), tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel menetluskulude väljamõistmisele vastuväite esitamise korral kohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (TsMS § 175 lg 1 teine lause). Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul õige määruskaebuse väide, et kohus pidi lähtuma TsMS § 172 lg-st 8, s.o hüvitama menetluskulud hagita menetluses samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et ka hagita menetluses tuleb lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kohaldada üldnormina TsMS § 175 lg-d 1-31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude väljamõistmisel nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Riigikohus on seda põhjendanud sellega, et TsMS § 172 lg 8 esimeses lauses sätestatu ei võimalda kohtul hagita asjade puhul (nt avalikult teelt kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatiste talumise asjades, mida iseloomustab sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel) arvestada nende erinevat iseloomu (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, p 13 ja 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). Kolleegiumi hinnangul on ülalmärgitu kohaselt ka kaasomandi kasutuskorra määramine selline hagita asi, mille lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel saab lähtuda TsMS § 175 lg-test 1–31 ega tule juhinduda TsMS § 172 lg-st 8.
13.Õige ei ole ka määruskaebuse väide, et puudutatud isikul ei olnud kohtumenetluses lepingulist esindajat, mistõttu ei saanud tal hüvitatavaid menetluskulusid tekkida. Kolleegium jääb ringkonnakohtus menetluskulude kindlaksmääramise küsimuse eelmisel korral läbivaatamisel, s.o 3. mai 2016. a määruses väljendatud seisukohale, et maakohus lähtus avaldust läbi vaadates sellest, et avaldaja oli avaldusele märkinud puudutatud isiku esindajaks A. Jorti, mistõttu oli maakohtule teada esindaja olemasolu. Samuti selgitas ringkonnakohus juba eelmisel korral välja A. Jorti esindusõiguse ning asus kogutud tõendeid hinnates seisukohale, et puudutatud isikul oli menetluses esindaja ja esindaja jõudis enne avalduse läbivaatamata jätmist koostada puudutatud isiku vastuse projekti, mistõttu olid puudutatud isikul tekkinud maakohtu menetluses lepingulise esindaja kulud hoolimata asjaolust, et esindaja ei jõudnud põhimenetluse ajal veel menetlustoiminguid teha, s.o vastust kohtule esitada. Nimetatud kohtumääruse peale esitas avaldaja Riigikohtule määruskaebuse, kuid Riigikohus jättis kaebuse 15. juuni 2016. a määrusega menetlusse võtmata.
14.Õige on siiski avaldaja väide, et puudutatud isiku väidetud lepingulise esindaja kulud ei ole vähemalt osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Puudutatud isik palus avaldajalt menetluskuluna välja mõista lepingulise esindaja tasu 450 eurot, s.o tasu kuue töötunni eest, millest neli tundi kulus avaldusega tutvumiseks, selle
analüüsimiseks ja kirjaliku vastuse koostamiseks, üks tund kohtupraktika monitooringuks ja üks tund puudutatud isiku nõustamiseks. Kolleegium osundab, et lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Maakohtule esitatud avalduses palus avaldaja kindlaks määrata kaasomandi, Pae tn 68/78 elamu, esimesel korrusel ühiseks kasutamiseks ette nähtud ruumide, elamu katuse ja elamu seinte kasutuskorra. Maakohus toimetas esitatud avalduse koos lisadega puudutatud isiku esindajale kätte 29. septembril 2014. Puudutatud isik on menetluskulude tekkimist tõendanud pärast avalduse saamist, kuid enne maakohtu 2. oktoobri 2014. a menetlust lõpetava määruse tegemist ja selle 6. oktoobril 2014 kättesaamist koostatud vastuse projektiga (tl 27 pöördel–30, III kd). Kuigi puudutatud isiku esindaja ei jõudnud seda enne asjas menetlust lõpetava lahendi tegemist veel kohtule esitada, asus ringkonnakohus juba asja eelmisel korral läbi vaadates seisukohale, et praeguses asjas on tegemist erandliku olukorraga ning hoolimata sellest, et toimikust ei nähtunud enne asjas menetlust lõpetava määruse tegemist menetlustoiminute tegemine esindaja poolt, tuleb nendega siiski arvestada. Ülalmärgitut arvestades tuleb asjas hinnata, kas puudutatud isiku vastuse projekti koostamiseks väidetavalt kulunud aeg oli vajalik ja põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul see nii ei ole. Puudutatud isiku esindaja koostatud vastuse projektis (tl 27 pöördel–30, III kd) sisalduvad küll kopeeritud lõigud praeguses tsiviilasjas esitatud avaldusest (vastuse lk 1 ja 4– 6) koos esindaja kommentaaridega, kuid muu vastuse sisu ei haaku praeguses tsiviilasjas esitatud avalduse nõuetega. Nii nähtub projektist, nagu oleks küsimuse all olnud korteriomandite ümberehitus lodžade, vahekoridoride jne arvel, mille tõttu ei ole registrisse kantud andmed korteriomandite suuruse kohta vastavuses reaalse olukorraga jmt. Kolleegiumil on alust arvata, et need väited on esitatud mõnes teises tsiviilasjas, kus vaidlus võis toimuda korteriühistu ja puudutatud isiku vahel. Samuti on vastuse projektis taolised väited ja viited, mis seonduvad sama avaldaja teise avaldusega, mis lahendati tsiviilasja nr 2-10-15740 menetluses (parkla kasutuskord, vt vastuse lk 6). Et tegemist on üksnes vastuse projektiga, mis on koostatud samal kuupäeval, mil puudutatud isiku esindaja sai kohtult kätte avalduse koos selle lisadega, ei saagi eeldada, et projekt oleks koostatud põhjalikult ja valmis kohtule esitamiseks. Siiski leiab kolleegium, et puudutatud isiku esindajal, kes on ka varem puudutatud isikut korteriühistuga seotud vaidluses nõustanud ja esindanud, ei saanud avaldusega tutvumiseks ning kohtule esitatud vastuse projekti koostamiseks kuluda rohkem aega kui üks tund. Kuna vastuse projektist ei nähtu puudutatud isiku sisulisi vastuväiteid avaldusele ega viiteid kohtupraktikale, ei ole kolleegiumi hinnangul olnud vajalik ja põhjendatud ajakulu puudutatud isiku esindaja märgitud kohtupraktika monitooringule (üks tund). Küll aga on põhjendatud ja vajalik puudutatud isiku nõustamiseks kulunud aeg (üks tund), et arutada puudutatud isikuga esitatud avaldust ning kujundada edasine tegevusplaan.
15.Eeltoodud põhjendustel tuleb avaldajalt tuleb puudutatud isiku kasuks välja mõista põhjendatud ja vajaliku kuluna lepingulise esindaja tasu 150 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.