Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
KOHTUMÄÄRUS
3-3-1-71-16 26. mai 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld AS-i Starman kaebus Tarbijakaitseameti 15. juuni 2015. a ettekirjutuse tühistamiseks Kaebaja AS Starman, esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks ja Carri Ginter Vastustaja Tarbijakaitseamet, esindaja Ave Mägi Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1699 AS-i Starman kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
I
Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes.
1)
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. a direktiivi 2011/83/EL artiklit 21
tuleb tõlgendada selliselt, et kaupleja võib teha kättesaadavaks telefoninumbri, millele kohaldub tavatariifist kõrgem tariif, juhul, kui kaupleja pakub lisaks kõrgema tariifiga telefoninumbrile tarbijatele seoses sõlmitud lepinguga ühenduse võtmiseks arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval viisil ka tavatariifiga lauatelefoninumbrit? 2)
Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2011/83/EL artikkel 21
keelab olukorra, kus tarbija, kes omal vabal tahtel vaatamata kaupleja poolt tavatariifiga telefoninumbri haldamisele arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval viisil, kasutab seoses sõlmitud lepinguga ühenduse võtmiseks siiski kõrgendatud tariifiga telefoninumbrit, on kohustatud kauplejaga ühendust võttes maksma kõrgendatud tariifi järgi? 3)
Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2011/83/EL artikkel 21
piirang kohustab kauplejat esitama koos lühinumbriga kõikjal ka tavatariifiga lauatelefoninumbri ja info hinnaerinevuste kohta? II
Peatada halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 4 alusel praeguses asjas menetlus kuni
Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud küsimustes.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tarbijakaitseamet tegi 15. juunil 2015. a-l tele- ja internetiteenuste pakkujale AS-ile Starman ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00042, millega 1) juhtis tähelepanu õigusrikkumisele, mis seisnes AS-i Starman poolt tarbijatele juba sõlmitud lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks klienditeeninduse lühinumbri 1770 pakkumises, millele helistamine on maksustatud tavapärasest kõrgema tariifiga; 2) kohustas AS-i Starman lõpetama tarbijatele lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega ühenduse võtmiseks tava-
pärasest (põhitariifist) kõrgema hinnaga klienditeeninduse telefoninumbri pakkumine ning pakkuma kõigile tarbijatele sõlmitud lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks üksnes tavapärase lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamise tariifiga maksutatavat või soodsaima kõnehinnaga telefoninumbrit. AS-i Starman kohustati edaspidi rikkumisest hoiduma. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 9. juuli 2015 ning ettekirjutuse täitmise tagamiseks tehti sunniraha hoiatus summas 7200 eurot. Ettekirjutuses leiti, et AS Starman pakub enda osutatava sideteenuse kasutajatele (seega juba sõlmitud lepinguga seotud küsimustes) ühenduse võtmiseks lühinumbrit 1770. Lühinumbri pakkumine kõigile tarbijatele toimub AS-i Starman veebilehe avalehel, põhilepingutes, lepingu juurde kuuluvates üldtingimustes ja erinevates spetsifikatsioonides. Lühinumbrile 1770 mobiiltelefoniga helistamine maksab rohkem kui tavalisele lauatelefonile või mobiiltelefonile helistamine. See on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 281 lg-ga 3 ning selle aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (direktiiv 2011/83) art-ga 21. Euroopa Komisjon on
1.detsembril 2014 avaldanud seisukoha, et Eestis kohaldatav lühinumbrisüsteem ei vasta direktiivi 2011/83 art-s 21 kehtestatud põhitariifi nõudele ning ettevõtja, kes avaldab oma veebilehel klienditeeninduse lühinumbri, ei ole direktiivi täitnud. Põhitariifist kõrgema tasuga numbrit võib pakkuda vaid mittelepingulistele tarbijatele ja ka sel juhul peab ettevõtja lähtuvalt tarbijakaitseseaduse §-s 4 sätestatud tarbija teavitamise kohustusest selgelt piiritlema, milline tema telefoninumber on mõeldud tarbijatele, kes on sõlminud lepingu, ja milline number on ette nähtud muudes küsimustes ettevõtjaga ühenduse võtmiseks. AS Starman pakub klienditeeninduse telefoninumbrina kõrvuti nii pikka kui ka lühinumbrit ilma informatsioonita, milleks üks või teine number on mõeldud või kellele see on mõeldud. Sellise teabe puudumisega on oluliselt rikutud tarbija vaba valiku teostamise õigust. Ei ole piisav, et üksnes veebilehel olevate kontaktandmete all on ära toodud klienditeeninduse numbritele helistamise juhised ja hinnad. Tarbija ei pruugi kontaktide otsimisel minna veebilehe esilehest kaugemale. Pika ja lühinumbri ette märgitud mobiiltelefoni ja tavatelefoni ikoonid ei anna tarbijatele piisavalt infot, kumba telefoninumbrit kasutada. Piisav ei ole ka see, et AS-i Starman kliendid (edaspidi ka lepinguline tarbija) saavad AS-i Starman võrgust helistada lühinumbrile tasuta. Kõigil AS-i Starman klientidel ei ole telefoniteenuste kasutamise lepingut, sest AS-ilt Starman on võimalik osta nii televisiooni-, interneti- kui ka telefoniteenuseid.
2.AS Starman taotles halduskohtus Tarbijakaitseameti 15. juuni 2015. a ettekirjutuse tühistamist. Kaebuse põhjendused olid järgmised. Ettekirjutus rikub kaebaja õigust pakkuda oma klientidele parimat teenust ning kasutada kommunikatsioonis kergesti meeldejäävat klienditeeninduse lühinumbrit. Lepingulistele tarbijatele on selgelt edastatud informatsioon ka pika tavanumbri kasutamise võimaluse kohta ja kallimale lühinumbrile helistamine on klientide teadlik valik. Kaebaja võrgust on lühinumbrile helistamine tasuta. Mobiililt helistamine on küll mõnevõrra kallim, aga kuna probleemid on üldjuhul võimalik lahendada kiiresti, on hinnavahe võrreldes pikale
telefoninumbrile helistamisega kliendi jaoks väga väike. Lühinumbri puhul on tegemist lisateenusega ning kaebaja ise ei saa lühinumbri tariifi mõjutada. Ettekirjutus põhineb VÕS § 281 lg 3 ja direktiivi 2011/83 artikli 21 väärtõlgendusel. Sätted sisaldavad keeldu võtta lepingulistelt klientidelt telefoninumbrite kasutamise eest lisatasu, kuid ei keela pakkuda klientidele lühinumbrit. Ettekirjutuse resolutsiooni ei ole võimalik täita. Kaebajal on seaduse järgi lubatud kasutada lühinumbrit reklaamimiseks ja suhtluseks mitteklientidega ning kaebaja ei saa tehniliselt keelata või takistada lepingulistel klientidel sellele numbrile helistamast. Ettekirjutuse täitmiseks tuleks lühinumbrist loobuda.
3.Tallinna Halduskohus jättis 22. detsembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. Direktiivi 2011/83 artiklist 21 ei tulene lühinumbri kasutamise keeldu, määravaks on, et kliendil ei tuleks lepingulistes küsimustes kõne eest tasuda kõrgemat hinda kui tavapärasele lauatelefonile või riigisisesele mobiilile helistamise põhitariif. Tarbijate kaitseks kehtestatud normid peavad tagama, et kaupleja teave ei eksitaks tarbijaid. Vastustaja on ettekirjutuses selgitanud, milles eksitamine seisneb. Piisav ei ole teavitada kliente lühinumbri kõrgemast tariifist veebilehe kontaktide rubriigis, sest ilmselt ei hakka kliendid seda infot otsima, leides vajalikud telefoninumbrid veebilehe avalehelt. Põhitariifist kõrgema hinnaga lühinumbrile helistamine peab olema klientide teadlik valik.
4.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, lisades halduskohtu põhjendustele järgmist. Direktiiv 2011/83 ei keela lühinumbri kasutamist, kuid lubatud ei ole tarbijalt nõuda põhitariifist kõrgemat kõnehinda. VÕS § 281 lg 4 välistab tõlgenduse, et säte ei keela tarbija vabatahtlikku pöördumist kaupleja poole kallima ja mugavama lühinumbriga olukorras, kus kaupleja ise numbri kasutamisest tulu ei teeni. Eelnimetatud sätte järgi oleks selline VÕS §-st 281 tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Eelnevast tuleneb, et lühinumbri pakkumine tarbijale lepinguliste küsimuste esitamiseks ei ole lubatav, mistõttu on ettekirjutus kooskõlas asjakohaste õigusnormidega. Kui kaebaja soovib jätkata lühinumbri kasutamist muudes valdkondades, on tema kohustus tagada, et teave lühinumbri ja põhitariifse numbri kasutamise kohta oleks edastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Ettekirjutuse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga. Seega ei ole asjakohane hinnata kaebaja kodulehe jms nõuetekohasust praegusel ajal, vaid oluline on, kuidas oli teave avaldatud 15. juunil 2015. Ettekirjutuses kirjeldatu põhjal ei vastanud kaebaja veebileht nõuetele. Lepingulistele klientidele pakuti ka kallima lühinumbri kasutamise võimalust, kuid hinnainfo oli leitav vaid rubriigist "Kontakt". Kaebaja võib klientidele lühinumbrit pakkuda, kuid sellega klientidele kaasnev lisakulu tuleb kanda kaebajal endal. Kaebaja viidatud väljendusvabadus ei kaalu praegusel juhul üles vajadust kaitsta
tarbijate õigusi. Ettekirjutus on piisavalt selge. Vastustajal ei ole võimalik kaebajale täpselt ette kirjutada, kuidas tuleb VÕS § 281 lg 3 ja direktiivi 2011/83 art 21 täitmine tagada. Selle eesmärgi saavutamiseks vahendite valimisel on kaebajal avar otsustusruum. Küsimused, kas vastustaja mingid konkreetsed nõudmised on ettekirjutusega kooskõlas, tuleb vajaduse korral lahendada sunniraha määramise üle käivates vaidlustes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses taotleb kaebaja kohtuotsuste tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebaja leiab, et asja lahendamiseks on vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas direktiivi 2011/83 artiklit 21 võib tõlgendada selliselt, et lühinumbri pakkumine kõigile tarbijatele on lubatud siis, kui kaupleja ise selliste kõnede pealt tulu ei teeni ning kui kõrgema tariifiga lühinumbri kõrval on lepingulistele tarbijatele arusaadaval viisil tehtud kättesaadavaks tavatariifiga lauatelefoninumber. Kaebaja arvates ei ole Euroopa Kohus 2. märtsi 2017. a otsuses asjas C-568/15 sellele küsimusele vastanud. Kohtud pole VÕS § 281 lg-t 4 ja direktiivi 2011/83 art-t 21 õigesti tõlgendanud. Kui kaupleja pakub lisaks lühinumbrile ka põhitariifset numbrit ja on taganud tarbija teavitamise lühinumbri kõrgemast hinnatariifist, ei põhjusta kaebaja olukorda, kus kliendid hoiduvad kallima telefonikõne tõttu temaga ühendust võtmast. Tarbijakaitseameti tõlgendus laiendab direktiivi mõju, keelates sisuliselt lühinumbrite kasutamise. Kauplejad on hakanud Tarbijakaitseameti ettekirjutuste tagajärjel lühinumbreid sulgema, sest lühinumbritele vabatahtlikult helistavate lepinguliste klientide kõnesid ei saa tehniliselt eristada mittelepinguliste tarbijate kõnedest. Täiendavalt eelotsusetaotluse kohta esitatud seisukohas leidis kaebaja, et taotlust tuleks täiendada veel kahe küsimusega artikli 21 tõlgendamiseks, tegemaks kindlaks, kas artiklile 21 tuginedes võib piirata tarbijaga suhtlemist turunduslikes küsimustes, nii nagu ettekirjutusest praegu välja loetav on. Lühinumbri kasutamise turunduses muudab võimatuks fakt, et kaebaja peab ettekirjutuse kohaselt tegema igal pool tarbijatele kättesaadavaks informatsiooni lühinumbri kallima maksumuse kohta ja tavatariifiga numbri olemasolu. Kaebaja arvates sõltub vastusest ettekirjutuse resolutsiooni teise punkti ja juba määratud sunnirahaotsuste õiguspärasus.
7.Tarbijakaitseamet vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, esitades järgmised põhjendused. Ettekirjutuse tegemise aluseks olevad asjaolud on fikseeritud 10. juunil 2015 riikliku järelevalve kohaldamise protokollis ja kajastatud ettekirjutuse punktides 1.1 kuni 1.10. Kaebuse lahendamisel tuleb lähtuda just neist asjaoludest, mitte pärast ettekirjutuse tegemist muutunud olukorrast. Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas olukord, kus kaebaja pakub klientidele lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks nii põhitariifset lauatelefoni numbrit kui ka kõrgendatud tariifiga lühinumbrit. Kaebaja võib säilitada lühinumbri lepinguliste klientidega ühenduse pidamiseks juhul, kui lepinguline klient ka sellele numbrile helistades ei maksaks rohkem kui põhitariif. Lühinumbri kasutamine mittelepinguliste klientide kõnede vastuvõtmiseks pole direktiivile antud tõlgendusest lähtuvalt
takistatud ka tehniliselt. Tarbijakaitseameti teada kasutab kaebaja lühinumbri alusnumbrina klientidele pakutud pikka lauatelefoninumbrit. Seetõttu suunduvad ükskõik kummale telefoninumbrile tehtavad kõned ühele ja samale numbrile. Lühinumbri alusnumbrit muutes on see probleem kõrvaldatav. Täiendavas seisukohas eelotsusetaotluse kohta märgib Tarbijakaitseamet, et kohtuasja C-568/15 analüüs võimaldab asuda seisukohale, et lühinumbri kasutamisest tulenev võimalik lisatasu peab jääma kaupleja kanda. Tarbijakaitseamet pole keelanud kaebajal klienditeeninduses lühinumbrit kasutada tingimusel, et AS-i Starman teenuse tarbija ei pea kinni maksma eritariifi (0,28 või 0,3 eurot minuti eest). Tarbija ei saa direktiivi artiklist 25 ja VÕS § 281 lg-st 4 tulenevalt loobuda talle direktiivi alusel antud õigustest ning sellised lepingutingimused pole tarbijale siduvad. Arvestades direktiivi artiklit 4, ei või liikmesriigid lubada sellist olukorda, et tavatariifist kõrgem tasu jääks lepingulise tarbija kanda.
ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED
8.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), "Artikkel 21 Telefonikõned Liikmesriigid tagavad, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui põhitariifi järgi. Esimene lõik ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust selliste kõnede eest tasu võtta."
9.Võlaõigusseadus Vastu võetud 26. septembril 2001 (RT I 2001, 81, 487), jõustunud 1. juulil 2002 "§ 281. Tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava lepingu puhul [---] (3) Kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja nimetatud telefonil, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine."
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Tarbijakaitseamet leiab ettekirjutuses, et põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbri pakkumine lepingulistele tarbijatele on vastuolus VÕS § 281 lg-ga 3 ja selle sätte aluseks oleva direktiivi 2011/83 art-ga 21. Ettekirjutuse p 2 keelab kõrgema tariifiga lühinumbri pakkumise lepingulisele tarbijale ning ettekirjutuse põhjendustest tuleneb, et lühinumbrit võib pakkuda üksnes siis, kui kaebaja katab
kõrgema tariifi oma rahalistest vahenditest. Kohtud on Tarbijakaitseametiga nõustunud.
11.Kaebaja leiab, et lühinumbrit võib pakkuda ka lepingulisele tarbijale, kui kaebaja selle pealt tulu ei teeni ning on lepingulisele tarbijale selgelt teatanud, et tal on ühenduse võtmiseks lisaks lühinumbrile põhitariifiga telefoninumber. Kaebaja selgitab veel, et ettekirjutuse täitmine tähendab sisuliselt lühinumbri kasutamisest loobumist ka turunduslikel eesmärkidel, sest raskendatud, kui mitte võimatu, on kõigil reklaamikandjatel teha lühinumbri juures viide selle kõnetariifile ja pikemale tavatariifiga numbrile ja arvestada lepinguliste tarbijatega, kes võivad reklaami näha. Kui sellist viidet pole, on Tarbijakaitseameti arvates rikutud direktiivi 2011/83 nõudeid, sõltumata sellest, et kaebaja tegi lühinumbri kättesaadavaks mittelepingulistes küsimustes ja turunduslikel eesmärkidel. Tarbijakaitseameti tõlgenduses on direktiivi 2011/83 artikkel 21 omandanud laiemad mõõtmed, kui artikli grammatiline tõlgendus lubab. Kaebaja arvates on direktiivi eesmärgi saavutamiseks piisav, kui sõlmitud lepingus esitatakse ühemõtteliselt ja selgelt teave põhitariifiga telefoninumbri kohta ja tagatakse selle numbri töökindlus lepingu kestuse jooksul.
12.Vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada VÕS § 281 lg-t 3, millega võeti Eesti õigusesse üle direktiivi 2011/83 artikkel 21. Direktiiviga 2011/83 kehtestati tüüpeeskirjad kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ühiste aspektide suhtes (põhjenduste p 2) ning liikmesriikidel pole võimalik neis küsimustes kehtestada ega säilitada rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks tarbijakaitse erinev tase (direktiivi 2011/83 artikkel 4). Sisustamaks VÕS § 281 lg-t 3, tuleb seega teada, millised nõuded esitab kauplejale artikkel 21.
13.Euroopa Kohus asus kohtuasjas C-568/15 tehtud 2. märtsi 2017. a otsuse p-s 32 järgmisele seisukohale: "[---] direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile, ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust. Kui sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte." Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest.
14.Ehkki Euroopa Kohus lahendas eelviidatud otsuses ühe praeguses vaidluses tõstatatud küsimuse (kallima tariifi kasutamisest saadava tulu laekumine), ei toonud see otsus kolleegiumi arvates selgust küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord, mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. Viidatud kohtuasja faktilistest asjaoludest selgub, et kaupleja pakkus tarbijatele vaid põhitariifist kallima tariifiga telefoniliini. Selles haldusasjas pakub kaebaja tarbijale alternatiivselt ka põhitariifiga telefoniliini. Seega on kohtuasjade faktilised asjaolud erinevad. Lisaks on erinev ka küsimuse fookus: kui kohtuasjas C-568/15 oli põhiküsimuseks mõiste "põhitariif" tõlgendamine, siis praeguses asjas on oluline, kuidas mõista artikli 21 tekstiosa "tarbija ei pea maksma rohkem".
15.Artikli 21 teksti ("ei pea tarbija ettevõtjaga ühendust võttes maksma rohkem") saab mõista ka nii, et lepingulist tarbijat ei tohi panna olukorda, kus tema ainus mõistlik võimalus kauplejaga ühenduse
võtmiseks on kõrgendatud tariifiga numbri kasutamine. Niisugune tõlgendus ei välistaks kõrgendatud tasu sissenõudmist, kui lepinguline tarbija kasutas kõrgendatud tariifiga numbrit vabast tahtest. Teistsugust järeldust ei anna teha ka sätte eesmärgi põhjal.
16.Direktiivi 2011/83 eesmärk ei ole välistada kallima, kuid kergesti meelde jääva lühinumbri pakkumist suhtluseks lepinguvälistes küsimustes, nt info saamiseks uute toodete või teenuste kohta või nõustamiseks väljaspool lepingus ettenähtud raame. Kui valikus on põhitariifiga telefoninumber, ei hoia kõrgema tariifiga numbri pakkumine lepingulist tarbijat tagasi abitelefoniliini kasutamisest ega ole seetõttu vastuolus direktiivi 2011/83 eesmärgiga tagada lepinguliste tarbijate kõrgetasemeline kaitse. Kõrge tarbijate kaitse ei pea tähendama kõigi valikute tegemist tarbija eest või tarbijalt valikuvõimaluse äravõtmist. Lepinguline tarbija saab teha teadliku valiku aga üksnes siis, kui teda on selgelt ja üheselt mõistetavalt teavitatud lühinumbri kõrgemast tariifist ja võimalusest kasutada selle asemel põhitariifiga numbrit.
17.Kui kaupleja kasutab kõrgendatud tariifiga lühinumbrit lepinguvälises suhtlemises, saab ta tarbijaid kutsuda üles kasutama lepingulises suhtluses tavatariifiga numbrit. Kauplejal on aga keeruline tagada, et lepingulised tarbijad kallimat lühinumbrit üldse ei kasutaks. Lepingulised tarbijad võivad seda teha erinevatel põhjustel. Lühinumber on kergesti meeldejääv, lepingulised ja lepinguvälised küsimused võivad omavahel põimuda. Kui kaupleja peaks sellises olukorras suunama lepingulise tarbija helistama teisele telefoniliinile, siis see raskendaks, mitte ei lihtsustaks suhtlust tarbijaga ja töötaks direktiivi eesmärkidele vastu. Kui lühinumbri põhitariifi ületav maksumus tuleks tarbijaga suhtlemisel alati jätta kaupleja kanda, võib see tuua kaasa olukorra, kus kauplejad peavad õigemaks lühinumbri kasutamisest loobuda. Selline mõju oleks laiem, kui direktiivi 2011/83 artikli 21 sõnastus ette näeb.
18.Kolleegium nõustub kohtutega, et kaebaja varasem äripraktika ei vastanud direktiivi 2011/83 artiklile 21. Praeguses asjas ei käi vaidlus üksnes kaebaja omaaegse tegevuse õiguspärasuse üle, vaid vastustaja ettekirjutusega peale pandud ja tulevikku suunatud kohustuste üle. Sõltuvalt artikli 21 tõlgendusest võivad need kohustused osutuda liiga kaugele ulatuvateks. Turunduskommunikatsioonis võib olla problemaatiline teavitada tarbijaid lühinumbri kõrgendatud tariifist ning põhitariifiga lauatelefoni olemasolust. Kaebaja on esile toonud näiteks hinnainfo edastamist reklaamautodel, tele- ja raadioreklaamides ning pastakatel ja väikestel kleebistel. Vastata tuleb ka küsimusele, kas kõrgema tariifiga lühinumbri haldamine selleks, et tarbijad saaksid kauplejaga ühendust võtta, on üldse kooskõlas direktiiviga 2011/83, kui kaupleja ei võta lepingulise tarbija kõrgema tariifiga seotud kulusid enda kanda.
19.Seepärast ei saa direktiivi 2011/83 artiklist 21 teha kindlat järeldust, et kauplejal on keelatud suhelda lepingulise tarbijaga põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbri abil lepingulistes küsimustes tarbija soovil. Direktiiv ei anna vastust ka küsimusele, kas lepingulise tarbija kanda võib jääda kõrgema tariifiga lühinumbri kasutamisega seotud lisakulu, kui tarbija valis suhtlemiseks selle kanali, olgugi et talle pakuti suhtlemiseks põhitariifiga numbrit. Kolmandaks puudub selgus, kui ulatuslikult peab kaupleja teavitama tarbijaid põhitariifiga numbri kasutamise võimalusest, juhul kui ta kasutab
mittelepinguliseks suhtlemiseks kõrgema tariifiga lühinumbrit. Eelotsuse taotlemise tõttu tuleb haldusasjas menetlus peatada kuni eelotsuse taotluse kohta tehtava lahendi jõustumiseni (halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.