Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Tsiviilasi nr 2-14-41372 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud PlusPlus Legal OÜ esitas 07.04.2015. a hagiavalduse R. T.’e vastu võlgnevuse summas 1050 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 684,18 euro ja TsMS § 367 tuleneva viivise nõuetes ning palus kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 288 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tartu Ülikool ja kostja 30.07.2009. a õppeteenuse osutamise lepingu nr 2.1-9.2/01-10599. Lepinguga kohustus Tartu Ülikool osutama kostjale õppeteenust ja kostja kohustus tasuma õppeteenustasu iga semestri eest. Tartu Ülikool esitas 27.02.2012. a kostjale õppeteenustasu arve nr OG02703 summas 1050 eurot, maksetähtajaga 15.04.2012. a. Kostja ei ole informeerinud Tartu Ülikooli õppelepingu lõpetamisest ja akadeemilise puhkuse pikendamiseks avaldust ei ole esitanud. Tartu Ülikool loovutas 23.10.2012. a eelmärgitud nõude OÜ-le PlusPlus Baltic koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Nõude loovutamisest teavitas Tartu Ülikool kostjat kirjalikult ja seetõttu lasus kostjal kohustus nõue täita uuele võlausaldajale, kelleks oli OÜ PlusPlus Baltic. Kuivõrd kostja vaidles nõudele vastu ja ei nõustunud võlgnevust tasuma, loovutas OÜ PlusPlus Baltic nõude 19.12.2014. a PlusPlus Legal OÜ-le. Hageja nõudeks on põhivõlgnevus summas 1050 eurot, VÕS § 113 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud viivis summas 684,18 eurot ja TsMS § 367 tulenevalt jooksev viivis. Hagiavalduse punktist 1.2 nähtuvalt arvestas hageja viivist vastavalt õppeteenuse osutamise lepingu punktile 4.5, mis sätestab, et õppeteenustasu tähtaegselt maksmata jätmisel tasutakse viivist õppekulude hüvitamise tingimustes ettenähtud ulatuses. Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuse ja korra punkti 26 kohaselt kohustus kostja tasuma õppeteenustasu tähtaegselt maksmata jätmisel viivist 0,06% päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja hinnangul on sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 1050 eurolt summas 684,18 eurot. s.o viivitatud päevad 1087, viivis 0,06% päevas, viivitusperiood 16.04.2012 kuni 07.04.2015. a. Lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele nõuab hageja TsMS § 367 alusel jooksvat viivist 1050 eurot x 0,06% = 0,63 eurot päevas. Kostja kirjalikud vastuväited Kostja oma 16.09.2015. a esitatud vastuses ei tunnista hageja poolt esitatud hagi ja leiab, et hagiavalduses toodud nõuded on alusetud ja õiguslikult põhjendamatud. Kostja palub kohtul jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja esitab hagiavaldusele omapoolsed vastuväited. Kostja esitas Tartu Ülikoolile taasesitatavas vormis e-kirja, milles väljendas akadeemilise puhkuse lõppemisel, et ei soovi õpinguid jätkata ja akadeemilist puhkust pikendada. Kostja saab eelnevat tõendada tunnistaja ütlusega, kes omab teavet asjaolude kohta, et kostja koostas ja edastas vastavasisulise e-kirja Tartu Ülikoolis töötavale M.O.’le. Hageja kogunõue on alusetu, sest õppeteenuse osutamise leping oli kostja tahteavaldusest tingituna lepingu punkti 16 ja VÕS § 195 alusel korraliselt lõppenud ja sellest 2 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 tulenevalt ei saanud kostjale tekkida mis tahes võlakohustust semestritasu näol, kuivõrd kostja ei õppinud enam TÜ-s. Lepingu korralise ülesütlemisega seonduvalt ei saa kostja vastutada VÕS § 195 lg 2 mõistes alusetute nõuete eest ega kohustu neid ka täitma. Johtuvalt eeltoodust ei ole kostja VÕS §-de 108, 100, 101 ja 113 järgi lepingut rikkunud ja hagejal puudus kostja vastu õiguskaitsevahendite rakendamise õigus. Omakorda oli õigustamatu ka TÜ poolne eksmatrikuleerimine alusel, mis käsitles õppeteenustasu tähtajaks tasumata jätmist. Sealjuures kontrollimata ja arvestamata, et leping oli VÕS § 195 alusel korraliselt üles öeldud ja seetõttu ei saanud mingeid nõudeid kostja vastu enam tekkidagi. Kostja on seisukohal, et nõude loovutamine ei ole kostja suhtes toimunud, sest võlausaldaja ei ole VÕS § 170 kohaselt kostjat nõude loovutamisest teavitanud ja talle ei ole esitatud sellekohast teadet ehk loovutamisdokumenti. Kostjal on VÕS § 172 alusel õigus keelduda kohustuse täitmisest hagejale ehk OÜ-le PlusPlus Baltic. VÕS § 172 annab õiguse keelduda kohustuse täitmisest võlausaldajale, kes on nõude omandanud loovutamise teel, kui väidetav uus võlausaldaja pole esitanud loovutamisdokumenti või kui senine võlausaldaja ei ole võlgnikule nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja keeldub kohustuse täitmisest asjaolul, et nõue ei ole uuele võlausaldajale üle läinud, kuna loovutamist ei ole toimunud (loovutamislepingut pole sõlmitud, loovutamisdokumenti pole kostjale edastatud ja seda ei nähtu ka hagiavaldusest ega selle lisadest) ning nõude loovutamine ei ole kehtiv, mistõttu pole hageja materiaalõiguslikult õigustatud kostjalt kohustuse täitmist nõudma. Võttes arvesse eelviidatud põhjendusi, ei ole kostjal hageja ees kohustust täita võlakohustusi eelkõige seetõttu, et hageja ja kostja vahel puudub VÕS § 2 lg-st 1 tulenevalt relatiivne võlasuhe ehk võlaõiguslik seotus inter partes. Kolmandad isikud ei osale relatiivses suhtes võlasuhtest tuleneva õigusliku seotuse alusel, mis tähendab, et nad ei või sellest võlasuhtest esitada nõudeid, samuti omandada sellisest võlasuhtest mingeid õigusi ega kohustusi. Nõudeõiguse relatiivsuse põhimõttest tulenevalt ei ole hageja võlausaldajaks (mh kostja ei tunnista võlasuhte olemasolu). Kostja osundab, et Tartu Ülikool ja OÜ PlusPlus Baltic on teadvalt jätnud kostja teadmatusse nõude loovutamisest, mille eesmärgiks on antud hetkel alusetu täitmisnõue kohtumenetluse kaudu. Selline protsessiõiguste kasutamine ei ole kooskõlas TsMS §-s 200 lõikes 1 ja lõikes 2 tooduga, mis sätestab protsessiõiguste heauskse kasutamise (RK lahendid nr 3-2-1-54-04, 3-2-1-36-99, 3-2-1-107-03). Kostja on seisukohal, et võlasuhte puudumisel ei eksisteeri õigussuhet, millest tuleneks võlgniku kohustust täita võlausaldaja ees kohustus ning võlausaldajal pole õigust võlgnikult nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 2 lg 1). Hagiavaldusest nähtuvalt ei saa rääkida kostja suhtes kohustuste rikkumisest ja vastutusest, kui võlasuhet ei esine ning võlausaldaja huvist negatiivsete tagajärgede likvideerimisest. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendite rakendamise eeldused ei ole täidetud ja õiguskaitsevahendite (viivise) kasutamise võimalikkus tuleb välistada. Kostja on seisukohal, et hageja kogunõue tuleb lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja lõppenuks pikemaajalise nõude sisse nõudmata jätmise tõttu. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt pidi võlausaldaja käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hageja poolt esitatud viivisnõue on hea usu põhimõttega vastuolus ja hageja on kaotanud seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kuivõrd õiguste teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud

3 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 moraalistandardite seisukohast (vt Riigikohtu 10.10.2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07). Hea usu põhimõttest tulenevalt on hageja kui võlausaldaja oma õigusi kuritarvitanud, käitunud eesmärgiga tekitada kostjale kahju (TsÜS § 138 lg 2). Eelnevast tulenevalt ei ole hageja ega Tartu Ülikool esitanud kostjale kunagi põhi- ega viivisnõuet (arveid ja muid teatisi) ning hagi on antud tsiviilasjas nr 2-14-41372 esitatud alles detsembris 2014. a. Sellest järelduvalt on hageja teadvalt nõude maksmapanekuga viivitanud enam kui 2,5 aastat ja seda eesmärgiga saada viivist, tekitades seeläbi kostjale kahju. Hageja olles teadlik nõudest 2012. aastal, sest väidetav nõue loovutati juba 23.10.2012 ei pannud viivitamisest saadava tulu eesmärgist lähtuvalt nõuet maksma, vaid jätkas teadlikult venitamist, siis on ilmselgelt võimalik, et hageja ei toiminud hagiavalduse esitamisel 2,5. a hiljem heas usus (vt Riigikohtu lahend nr 32-144-07 p 15). Tegemist on erandliku asjaoluga ja ilmselgelt hageja viivisnõudeõiguse minetamisega ning hagejapoolse pahauskse käitumisega. Kostja õiguslikku käsitlust kinnitavad ka mitmed Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-129-11, 3-2-1-70-03, 3-2-1-132-09, 3-21-100-07 ("Nõude maksmapanek aegumistähtaja kestel on vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu saab lugeda nõude lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmise tõttu"). Seega tuleb erandlikuks asjaoluks pidada hageja ja TÜ vastuolulist käitumist, mis on jätnud kostjale teadmise, et kostjal puuduvad kohustused TÜ ees või et võlausaldaja on nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13). Lisaks eeltoodule esitab kostja vastuväited kostja poolt nõutud viivisemäärale. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel õigus nõuda seadusest tulenevat või lepingus kokku lepitud viivist. Õppeteenuse osutamise leping ei reguleeri viivisega seonduvat. Hageja on hagiavalduses arvestanud viivist vastavalt Tasemeõppe õppekulude hüvitamise korra p 26 järgi (millist korda pole hagiavaldusele mh lisatudki), mis ei ole VÕS § 113 mõttes leping, millest tulenevalt ei ole pooled lepingujärgses viivises kokku leppinud ja viivisemäära osas puudub kostja nõustumus. Riigikohus on 17.12.2009. a lahendis nr 3-2-1-144-09 osundanud, et "Viivisemääras peab sõnaselgelt kokku leppima pooltevahelises lepingus. Kui seda aga tehtud ei ole või on pooltevaheline leping suuline, peab vaidluse tekkimisel viivist nõudev pool siiski suutma tõendada, et viivisemäära osas on tuvastatav poolte kokkulepe." Kostja leiab, et hagejal puudub õiguslik alus kohaldada ja nõuda kostjalt väidetava rahalise kohustuse täitmata jätmisel viivist 0,06% päevas iga viivitatud päeva eest. Kostja on kokkuvõttes seisukohal, et hagiavalduses esitatud nõue on õigusvastane ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluse käik Hageja kirjalikus arvamuses hagi vastuse kohta leiab, et kostja väited lepingu ülesütlemise kohta on tõendamata ning kostja viide, et ta saab antud kirja edastamist tõendada tunnistajaga on sisutu, sest sellisel juhul tuleks ka hagejal taotleda tunnistaja M.O. tunnistajana ülekuulamist, sest sellekohast e-kirja ei ole kostja Tartu Ülikoolile edastanud. Lisaks eelnevale on kostja oma 08.01.2013 saadetud e-mailis märkinud: „Oleksin ma seda teadnud, oleksin koheselt enda lepingu lõpetanud nii nagu te praegu nõuate“ – seega nähtub kostja enda ekirjast, et sellekohast lõpetamise teadet ei ole ta Tartu Ülikoolile edastanud. Lisaks nähtub Tartu Ülikooli poolt saadetud e-kirjadest , et kostjaga on korduvalt üritatud lepingu täitmise osas ühendust võtta, kuid see ei ole osutunud võimalikuks. Juhuks kui kostja oleks oma

4 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 väidetava e-kirja Tartu Ülikoolile saatnud, siis ei oleks hagi lisaks olevaid kirju pidanud kostjale saatma. Hagiavalduse lisadest nähtub ilmekalt, et loovutusteatised on kostja nimele edastatud, samuti nähtub, et PlusPlus Inkasso OÜ poolt edastatud võlateatis on kostjale kätte toimetatud, sest kostja on antud võlateatisele reageerinud 28.11.2012 saadetud e-mailiga, milles kinnitab, et sai võlanõude kätte. Seega on kostja väited sisutud, et teda ei ole teavitatud nõude loovutamisest. Isegi juhul kui spekuleerida, et kostja ei saanud loovutusteatisi kätte, siis sai kostja antud nõude loovutamisest teada tema suhtes tsiviilmenetluse alustamisel. Hageja peab vajalikuks märkida, et VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Antud juhul on ka PlusPlus Inkasso OÜ poolt edastatud võlateatise viidatud, et nõue on omandatud Tartu Ülikoolilt ning kostja ei ole sellekohaseid vastuväiteid esitanud. Viivise ebaseaduslikkus, hea usu põhimõttega vastuolus olev viivis ja viivisemäära kokkulepe puudumine - hageja ei nõustu kostja eelnimetatud väidetega ning viitab, et e-toimikus on hagiavalduse lisa 1.1 kättesaadav Tasemeõppe õppekulude hüvitamise kord – seetõttu jääb hageja esindajale kostja esindaja väide viivisemäära kokkuleppe puudumise osas arusaamatuks. Jääb mulje, et lepinguline esindaja ei ole kas tutvunud kõigi e-toimikus avaldatud materjalidega või avaldab sellekohaseid väiteid tahtlikult, et kohut eksitusse viia. Samuti on sisutud kostja esindaja väited viivisnõude vastuolust hea usu põhimõttega. Viivisnõude esitamise võimalus on seadusandja poolt loodud kahju kandnud isiku õiguskaitsevahendina. Hageja on antud õiguskaitsevahendit kasutanud alles peale seda, kui oli üritanud korduvalt saavutada kostjaga kokkulepet võlgnevuse tasumise osas. Seega ei ole sellisel kujul viivisenõude esitamine vastuolus seaduse ega ka õiguspraktikaga. Eelnevale tuginedes on hageja seisukohal, et kostja vastuväited hagile ei ole arvestatavad ning kohustuse rikkumist vabandatavad ning seetõttu tuleb hagi kostja suhtes rahuldada kogu ulatuses. Pärnu Maakohus määrusega 09.05.2016.a. kohustas pooli esitama kõik täiendused , tõendid ja taotlused mida pooled peavad vajalikuks veel esitada, määras eelmenetluse lõpptähtaja ja kohtuistungi toimumise aja. Hageja 06.06.2016. a vastuses kohtunõudele selgitab, et poolte vahel sõlmitud õppeteenuste lepingu p-s 2 märgiti: „Lepingu sõlmimisel ja täitmisel juhindutakse ülikooli nõukogu kehtestatud tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimustest ja korrast (edaspidi õppekulude hüvitamise tingimused), mis on kättesaadavad interneti aadressil www.ut.ee/6038.“ Samuti sedastab lepingu p 4.5: „Üliõpilane kohustub igakordsel makse tähtajaks maksmisega viivitamisel maksma viivist õppekulude hüvitamise tingimustes ettenähtud ulatuses“. Õppekulude hüvitamise tingimuste punktis 26 on märgitud: „Õppeteenustasu tähtaegselt maksmata jätmisel tasutakse viivist 0,06 % päevas viivitatud summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest.“ Tegemist on samade tingimustega, mida hageja lisas hagiavaldusele. Seega oli viiviste tasumise kohustus kokku lepitud Õppeteenuste lepingus, milles sisaldus viide viiviste määrale. Samuti märgib hageja, et õppeteenuste lepingus märgitud viivise määr jääb alla Riigikohtu poolt märgitud kolmekordse Võlaõigusseaduse § 113 märgitud määra ning ei ole seega teisele poolele liigselt koormavad. Kuna hageja on esitanud viivise arvestuse kuni hagiavalduse hetkeni, mis oli järgnev: Viivis põhinõudelt 1050 eurolt summas 684,18 eurot, s.o viivitatud päevad 1087, viivis 0,06% päevas, viivitusperiood 16.04.2012 kuni 07.04.2015. a. Hageja viivise arvestuse hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni kohtuistungini: Viivis põhinõudelt 1050 eurolt summas 313,11 eurot, s.o viivitatud päevad 496, viivis 0,06% päevas, viivitusperiood 08.04.2015 kuni 17.08.2016. a.

5 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 Kostja 06.06.2016. a vastuses kohtunõudele ei tunnista hageja poolt esitatud hagi ja leiab, et hagiavalduses toodud nõuded on alusetud ja õiguslikult põhjendamatud. Kostja jääb esitatud vastuväidete juurde. Pärnu Maakohtus 30.09.2016. a toimunud kohtuistungil hageja jäi esitatud hagi juurde ja palus hagi rahuldada. Pärnu Maakohtus 30.09.2016.a. toimunud kohtuistungil kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus kuulanud ära hageja ja kostja esindaja, tunnistaja ütlused ja tutvunud kõigi asjas kogutud kirjalike tõenditega ja hinnanud tõendeid kogumis leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tartu Ülikooli ja R. T.`e vahel on 30.07.2009.a. sõlmitud õppeteenuse osutamise leping nr. 2.19.2/01-10599 , mille kohaselt Tartu Ülikool osutab R. T.`ele õppeteenust. Üliõpilane kohustub täitma õigusteaduskonna bakalaureuseõppe õigusteaduse õppekava ja maksma õppeteenustasu iga semestri eest. Vastavalt lepingu p.2 lepingu sõlmimisel ja täitmisel juhindutakse ülikooli nõukogu kehtestatud õppekulude hüvitamise tingimustest ja korrast, mis on kättesaadavad interneti aadressil www.ut.ee/6038. Lepingu p. 11 ja 12 järgi üliõpilane tasub õppeteenustasu semestritasuna ja üliõpilane maksab õppeaasta õppeteenustasu neljas osas. Lepingu p.8 järgi planeeritud õppeaeg õppekava läbimiseks on neli aastat (45 ainepunkti õppeaastas), üliõpilase planeeritud õppeaja lõpp 31.08.2013.a. Lepingu p. 5.1 järgi ülikoolil on õigus nõuda õppeteenustasu , s.h. ettemaksu tähtaegset tasumist ning igakordsel makse tähtaegselt maksmata jätmisel lisaks viivist. Hageja poolt kostjale osutatud õppeteenuse näol on tegemist poolte vahelise võlaõigussuhtega, millest tulenevalt kohustus Tartu Ülikool osutama kostjale õppeteenust ning kostja kohustus selle eest tasuma. Lepingu osaks on Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimused ja kord, vastu võetud Tartu Ülikooli nõukogu 29.05.2009.a. määrusega nr.5 (tl.73-75). VÕS § 76 lg.1 kohustus tuleb täita vastavalt seadusele v. lepingule. 24.01.2012.a. saatis Tartu Ülikool kostjale e-posti aadressidel xxx ja xxx teate, et akadeemiline puhkus lõppes 20.01.2012.a. ja paluti teada anda kas kostja planeerib õpinguid jätkata v. lõpetab õpingud. Õpingute jätkamiseks tuleb ainetele registeerida ning õigesse listi lasta. Õpingute lõpetamiseks esitada vastavasisuline avaldus paberkandjal allkirjastatult dekanaati v. elektrooniliselt digiallkirjastatult e-mailile (tl.32). R. T. kohtuistungil selgitas, et tema e-posti aadress ei olnud xxx vaid oli xxx ja tema ei tea mis ajani kehtis aadress xxx, kuna õppepuhkusele minnes ta seda aadressi enam ei kasutanud (tl.149). Viimati nimetatud aadress oli ülikooliga suhtluseks loodud ja selleks oli kostjal võimalik nimetatud e-posti aadressi kasutada. Kostja ei ole teatanud Tartu Ülikoolile ka oma uut e-posti aadressi. Hageja saatis kostjale arve OG02703/27.02.2012.a. õppeteenustasu tasumiseks 2011/2012 kevadsemestri eest summas 1050 eurot (tl.31). Kostja R. T. kohtuistungil kinnitas, et sai arve

6 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 kätte posti kaudu ja läks peale arve saamist Tartu Ülikooli s.o. märtsis 2012.a. (tl.149). Seega on kostja kinnitanud arve kättesaamist hiljemalt märtsis 2012.a. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule võimaldas ülikool kostjal õppekava täitmist ja kostjal oli kohustus täita õppekava ning selle eest tasuda vastavalt lepingule. VÕS § 195 lg.1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Lg.2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele v. lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.Lepingu p.14 järgi leping lõpeb üliõpilase eksmatrikuleerimisel õppekorralduseeskirjas sätestatud alustel. Lepingu p.16 järgi üliõpilasel on õigus leping üles öelda igal ajal. Lepingu p. 17 järgi lepingu ülesütlemisest teatatakse teisele poolele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis . Lepingu p.18 järgi lepingu lõppemisel kohustub üliõpilane maksma kogu jooksva semestri õppeteenustasu, v.a. õppekulude hüvitamise tingimustes ettenähtud juhtudel. Kostja on vastuses hagiavaldusele väitnud, et on esitanud Tartu Ülikoolile taasesitatavas vormis e-kirja, milles väljendas akadeemilise puhkuse lõppemisel, et ei soovi õpinguid jätkata ja akadeemilist puhkust pikendada. Kohtuistungil kostja selgitas, et saatis 2011.a. novembris v. detsembris Tartu Ülikoolile , M. O. e-posti aadressile lepingu ülesütlemise teate (tl. 149). Hageja väitel ei ole Tartu Ülikool sellist teadet saanud. Kui kostja väidab, et ta on pooltevahelise lepingu üles öelnud, peab kostja seda tõendama, s.t kostja peab tõendama, et ta ütles lepingu üles ja vastavalt TsÜS § 69 lg.1 on teine pool vastava tahteavalduse kätte saanud. Lepingu ülesütlemine realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Tunnistaja S. T.`e kohtuistungil antud ütluste kohaselt kostja on tema endine abikaasa ja 2011.a. lõpus võtsid nad vastu otsuse, et R. õpinguid enam ei jätka, R. esitas kooli M. O.`le avalduse , et ta ei soovi enam õpinguid jätkata ega pikendada akadeemilist puhkust. Vastava ekirja saatis R. T. ka tema e-posti aadressile xxx teadmiseks. Kuna firma läks 2013.a. lõpetamisele siis vahetult enne seda said e-mailid suletud ja kirjavahetusi ei ole enam alles. R. saatis koolile saadetud e-kirja talle teadmiseks ja talle tuli kiri cc-na ja ta sai aru , et kiri oli saadetud ka ülikoolile. Õppeteenustasu arve R.i nimele said märtsis 2012.a. ja R. oli selleks ajaks asunud uuele töökohale Lõuna Eestis ja tema võttis arve vastu ja teavitas R.it sellest (tl. 150). Kohus leiab, et kostja ei ole kohtule usaldusväärselt tõendanud lepingu ülesütlemist ja ka seda millal leping üles öeldi. Kostja ei ole kohtule esitanud lepingu ülesütlemise avaldust , kuigi kohus seda kostjalt nõudis (kohtumäärus 09.05.2016.a. (tl.76-78). Kostja ei tea millisel kuupäeval leping on üles öeldud. Kostja on vastuseks antud võlanõudele (võlanõude esitas PlusPlus Onkasso OÜ) saatnud 08.01.2013.a. järgneva sisuga e-kirja „samuti ei ole te mind teavitanud mitte mingit pidi, et peaksin Teile midagi üldse tasuma. Oleksin ma seda teadnud, oleksin koheselt enda lepingu lõpetanud nii nagu te praegu nõuate. Samuti olete Te mind eksmatrikuleerinud millegi pärast arutult pika viivitamisega ilma minuga üldse ühendust võtmata. Samuti ei ole ma mingit kahju tekitanud Tartu Ülikoolile nagu mulle ka detsembri kuus öeldi , kui kohapeal käisin. Samas ei loe ma ka lepingust välja kusagilt, et mina pean midagi teile teavitama v. muidu maksan terve semestritasu teile. Kokkuvõtvalt , ma ei ole teie koolis käinud peale akadeemilist puhkust , te ei ole minule mingit teenust osutanud ja seega ei ole ma teile midagi võlgu „(tl.43). Seega kostja on ise 08.01.2013.a. kirjalikult

7 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 tunnistanud, et ta ei ole eelnevalt lepingut üles öelnud. Ei ole eluliselt usutav, et kui leping on kirjalikult üles öeldud siis hiljem kirjavahetuses inimene kirjutab, et oleks ta teadnud siis oleks ta lepingu lõpetanud ja ta ei loe kuskilt välja , et tema peab lepingu lõpetama. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ja tunnistaja ütlus lepingu ülesütlemise teate saatmise kohta 2011.a. lõpus Tartu Ülikoolile , ei ole usaldusväärne tõend ja jätab selle arvestamata. Samuti tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlused ei tõenda , et väidetav e-kiri lepingu ülesütlemise kohta on jõudnud lepingu teise pooleni s.o. Tartu Ülikoolini. Tunnistaja ei ole isiklikult näinud, et kiri on Tartu Ülikoolini jõudnud. E-kirja saatmise riski kannab eelkõige saatja , sest tema valib saatmise viisi. Kui saatja edastab teate epostiga , siis kannab ta teate kadumise riski hetkeni , mil e- kiri jõuab saajani. Riskide hajutamiseks saab valida kindlama viisi teate edastamiseks s.h. nõuda e-kirja kättesaamise kinnitust. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud , peab saatja tõendama , et teade jõudis saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga näit. kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Selline on ka kohtupraktika – RKL 3-2-1-123-07 p. 14. Kostja on väitnud vastuses hagile, et teda ei ole teavitatud nõude loovutamisest. VÕS § 164 lg.1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna v. osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Lg.2 järgi nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemel. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Hageja on esitanud kohtule Tartu Ülikooli poolt 23.10.2012.a. koostatud nõude loovutamise teatise, mille kohaselt Tartu Ülikool on nõude loovutamise lepinguga loovutanud OÜ-le PlusPlusBaltic nõude kostja vastu summas 1050 eurot + kõrvalnõuded. Nõue põhineb õppeteenuse osutamise lepingul (tl.39). Hageja on esitanud kohtule PlusPlusBaltic OÜ nõude loovutamise teatise 19.12.2014.a., mille kohaselt nõue kostja vastu on loovutatud PlusPlusLegal OÜ-le (tl.31). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta , et nõude loovutamise teatised on kostjale saadetud v. et kostja on need enne hagi esitamist kätte saanud. PlusPlus Inkasso OÜ on edastanud kostjale võlanõude 19.11.2012.a. (tl.41), mille on kostja kätte saanud, kuna ta on sellele 28.11.2012.a. e-kirja teel vastanud , et sai väidetava võlanõude kätte ja võlga ei tunnista (tl.42). Isegi kui lugeda, et kostja ei ole nõude loovutamise teatisi enne hagi esitamist kätte saanud , on kostja nõude loovutamise teatised kätte saanud koos hagiavaldusega ja vastavalt VÕS § 170 on nõude loovutused kehtivad. Kostja kohtuistungil esitatud väited, et enne õppepuhkusele minekut 2011.a. ta tasus õppeteenustasu ja ta läks õppepuhkusele ning seda tasu talle ei tagastatud, ei oma asjas tähtsust. Kui kostja on tasunud õppeteenustasu eelnevate ajaperioodide eest (sellekohaseid tõendeid ei ole kohtule esitatud) ja ta leiab, et tal on õigus tasutu tagasi saada , oleks kostja saanud esitada vastava nõude Tartu Ülikoolile v. esitada tasaarvestusavalduse, mida ta ei ole teinud. Hageja poolt esitatud nõuet õppeteenustasu 2011/2012 kevadsemestri eest summas 1050 eurot ei ole kostja tasunud ega tasumise kohta vastavaid tõendeid kohtule esitanud. Nõude hea usu põhimõttega vastuolu põhjendab kostja sellega, et hageja ei ole nõuet maksma pannud mõistliku aja jooksul ning Tartu Ülikool ei ole esitanud kostjale kunagi põhi- ega viivisenõude arveid ja hagi on esitatud alles detsembris 2014.a. ning hageja on viivitanud

8 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 nõude maksmapanekuga enam kui 2,5 aastat eesmärgiga saada viivist ja tekitades sellega kostjale kahju. Ei ole õiged kostja väited, et Tartu Ülikool ei ole hagejale põhinõude osas arvet esitanud. Kostja ise kohtuistungil kinnitas arve saamist 2012.a. märtsis (tl. 149). Samuti on tunnistaja S. T. kinnitanud kohtuistungil , et kostjale saadeti Tartu Ülikoolist õppeteenustasu arve posti teel 2012.a. märtsis (tl.150). Ka on PlusPlusInkasso OÜ teavitanud kostjat nõudest ja kostja on selle kätte saanud 28.11.2012.a. ja sellele ka vastanud , et nõuet ei tunnista (tl.41-43). Maksekäsu kiirmenetluse avaldus on kohtule esitatud 30.12.2014.a. (tl.4). Kohus leiab, et kostjale on arve põhivõla kohta esitatud , kostjale on enne kohtumenetlust nõue esitatud ja nõude (nii põhi kui viivisenõude) maksmapanek kohtus lühema kui seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul , ei ole antud asjaoludel hea usu põhimõttega vastuolus. Asjas ei nähtu ka erandlike asjaolusid, mille tõttu nõude maksmapanek oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja on nõudnud kohustuse täitmist ega ole käitunud vastuoluliselt. Seega on lepingu täitmise nõue õppeteenustasu tasumiseks 2011/2012 kevadsemestri eest summas 1050 eurot põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 101 lg 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud , võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ette nähtud viivisemäär. Vastavalt lepingu p.2 lepingu sõlmimisel ja täitmisel juhindutakse ülikooli nõukogu kehtestatud õppekulude hüvitamise tingimustest ja korrast, mis on kättesaadavad interneti aadressil www.ut.ee/6038. Seega Tartu Ülikooli ja R. T.`e vahel sõlmitud lepingu lahutamatuks osaks on Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimused ja kord, vastu võetud Tartu Ülikooli nõukogu 29.05.2009.a. määrusega nr.5 (tl.73-75). Lepingu p. 4.5 kohaselt üliõpilane kohustub igakordsel makse tähtajaks maksmisega viivitamisel maksma viivist õppekulude hüvitamise tingimustes ettenähtud ulatuses. Antud korra punkt 26 kohaselt õppeteenustasu tähtaegselt maksmata jätmisel tasutakse viivist 0,06 % päevas viivitatud summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. Kohus ei nõustu kostjaga , et viivisemäära kokkulepe puudub. Kostja on lepingu allkirjastanud ja nõustunud sellega , et eelpoolnimetatud kord on lepingu lahutamatu osa. Kohus leiab, et tegemist on lepingu tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes. Kohus leiab, et tüüptingimustes kehtestatud viivisemäär ei ole ka ebamõistlikult suur ja seega saab lähtuda lepingujärgsest viivisemäärast. Hindamaks viivisemäära mõistlikkust , on põhjendatud silmas pidada lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Kohtupraktika (RKL 3-2-1-25-16 p.13) kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg.3 p.5 ja § 42 lg.1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe , kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. Seadusjärgne viivisemäär VÕS § 113 lg.1 ja § 94 lg.1 järgi lepingu sõlmimisel 8% aastas ja 0,0219% päevas ja lepingujärgne viivisemäär 0,06% päevas , seega ei ületa lepingujärgne viivisemäär seadusjärgset viivisemäära kolm korda.

9 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 Viivist saab nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostjale saadetud arves õppeteenustasu maksmise tähtaeg 15.04.2012.a. (tl.31). Seega on õigus viivist nõuda alates 16.04.2012.a. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 30.07.2009. a sõlmitud õppeteenuse osutamise lepingust nr 2.1-9.2/01-10599 tulenev põhivõlg 1050,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis (ajavahemik 16.04.2012 – 27.10.2016.a. summas 1043,28 eurot (viivis 0,63 eurot päevas ja 1656 päeva eest). TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab ka edasist viivist lepingujärgses määras, mis on põhjendatud. Samas kohus leiab, et kostja vastuväidete alusel viivise osas (s.h.viivisemäära osas) saab viivisenõuet piirata põhivõla suurusega. Kuna tasumata põhivõlg on summas 1050 eurot, siis kohus leiab, et edasist viivist (koos eelneva viivisega) ei saa nõuda suuremas summas kui põhivõlg. Asjas ei ole tõendatud põhivõlast suurema viivisenõude põhjendatust ja hagejal suurema kahjunõude olemasolu. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasutud riigilõiv 45 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 180 eurot, kokku 225 eurot, kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel.

10 (11)

Tsiviilasi nr 2-14-41372 Hageja on palunud menetluskuluna kostjalt välja mõista hageja kulud õigusabile 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot dokumentide komplekteerimise ja analüüsimise eest 2 tunni ulatuses ning 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot hagiavalduse koostamise ja esitamise eest 2 tunni ulatuses. 30.09.2016. a kohtuistungiga seotud kulud on hageja esindaja osalemine kohtuistungil 2 tunni ulatuses summas 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot ja transpordikulud kohtuistungile sõitmiseks 72,60 eurot, millele lisandub käibemaks 14,52 eurot. Hageja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu kantud menetluskuludelt käibemaksu tagasi. Kohus leiab, et hageja taotlus õigusabikulude kindlaksmääramiseks kokku 6 tunni ulatuses on põhjendatud, arvesse võttes vaidluse sisu, tõendite mahtu, menetluse kestust, õigusliku vaidluse olemasolu ja asjas toimunud kahte kohtuistungit, kusjuures 30.09.2016. a kohtuistungi kestvus oli 1 tund ja 55 minutit. Hageja esindaja transpordikulude kohta kohtuistungile on kostja esitanud istungil vastuväite. Kohus siinkohal märgib, et hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Eelnimetatud seisukohani on jõudnud Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 03.06.2013. a lahendis nr 3-2-1-65-13: Menetlusosalise õigus nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist teiselt menetlusosaliselt tuleneb TsMS § 174 lg-st 1. TsMS § 175 lg 1 ja § 144 p 1, samuti korra § 1 järgi on menetlusosalisele hüvitatavaks menetluskuluks tema esindaja kulud. Kolleegium märgib, et TsMS §-d 174 ja 175 ning kord ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Kolleegium leiab, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole TsMS §-de 217 ja 218 järgi piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Hageja esindaja sõidukulu taotletud määras ei ole küll tõendatud bussipileti või kütusearvega, kuid kohus loeb põhjendatuks hageja esindaja sõidukulu 30.09.2016. a kohtuistungil osalemiseks marsruudil Tallinn – Pärnu – Tallinn kokku summas 72,60 eurot (242 km x 0,3 eurot iga läbitud km kohta) (lisandub käibemaks), kuivõrd TsMS § 144 p 2 alusel on menetlusosalise sõidukulu menetluskuluks ja 0,3 eurot kilomeetri eest on mõistlik maksumus ja võrreldav riigi õigusabi seaduses sätestatud riigi õigusabi osutamisega seoses advokaadi poolt kantud sõidukulu maksumusega. Eeltoodu alusel määrab kohus kindlaks hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku summas 432,60 eurot, millele lisandub käibemaks 86,52 eurot, kokku 519,12 eurot. Nimetatud menetluskulu tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele välja mõista kostjalt hageja kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots Kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.