Võlaõigus › Alusetu rikastumine

1

2-23-4975 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue

2

2-23-4975 1.4 Kuigi toonase perekonnaseaduse kohaselt lõppes poolte abielu abielulahutuse kande jõustumisel (PKS § 66 p 3) ehk 15. augustil 1997, siis hageja ja kostja abielusuhted olid lõppenud juba ammu enne seda 1992. aastal, mil pooled eraldi elama asusid. Pooled olid vaidlusaluse korteri ostmise hetkeks eraldi elanud juba rohkem kui kaks aastat, mis on abielusuhete lõppemise eelduseks PKS § 67 lg 2 kohaselt. See tähendab, et kuigi abielu lõppes abielulahutamisega (PKS § 66 p 3), siis ühisvara jagamise seisukohalt on oluline abielusuhte lõppemise aeg (PKS § 67 lg 2). Hageja rõhutab, et pooled ei panustanud peale lahku kolimist enam ühiselt vara soetamisse või parendamisse. Poolte käitumine korteri ostmisel näitab, et pooled lähtusid teadmisest, et korter on lahusvara. Abikaasad on ühisvara suhtes ühised omanikud (PKS § 25 koosmõjus TsÜS §-ga 66) ning teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes ühisvara valitsedes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest. See eeldab ühist rahalist majandamist kui ka ühist majapidamist ja kooselu. 1.5 Kuivõrd korter osteti ajal, mil poolte abielulised suhted olid lõppenud ning neil puudus ühine majapidamine ja ühise vara soetamise soov, ei olnud pooltel ka vastastikuseid ootusi selles, et kostja osaleks ostusumma tasumisel, korteri remondil, parendamisel, sisustamisel ega ka korteri müümisel 2022. aastal selle müügist saadava tulu osas. Hageja oli seni teadmisel, et pooled jagasid eraldi elama asudes oma ühisvara ning leidsid, et neil ei ole järele jäänud jagamata ühisvara, mida peaks veel täiendavalt jagama. Pooled käsitlesid oma vara ja varalisi õigusi-kohustusi alates 1992. aastast kuni abielu lahutamiseni juba lahusvarana. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hageja on kasutanud korteri ostmiseks ja majandamiseks oma isiklikku, sh oma praeguse abikaasa I.L. vara, mis ei olnud poolte ühisvaraks. Kostja ei ole osalenud korteri ostmises ega ka selle majandamises, mis tähendab, et pooled ei ole teostanud antud ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt ja ühise vara arvelt. 1.6 Hageja taotleb, et kostja annaks välja õigusliku aluseta saadud 1⁄2 korteri müügihinnast, so 30 000 eurot. 1.7 Alternatiivse nõudena, kui abikaasade ühisvara koosseisu ja varasuhet ei saa lugeda lõppenuks abielusuhete lõppemise ajast PKS1995 § 18 lg 2 alusel, taotleb hageja oma lahusvara arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hagejal on õigus küsida tagasi kogu ühisvarasse oma lahusvara arvelt, sh I.L., tehtud panus, mis on kulunud korteri ostmiseks ja kinnisvara väärtuse parendamiseks. Kostja vastus hagiavaldusele

3

2-23-4975 2.1 Poolte abielulised suhted kestsid sisuliselt lahutamiseni. 1997. aasta alguses oli selge, et abielulised suhted on lõppemas ning enam ei taastu ja pooled otsustasid 1997. aasta suvel, kui suhe oli külmunud, abielu lahutada. Seni osales hageja laste kasvatamises ja perekonna ülalpidamises. Riigikohus on rõhutanud, et abielusuhete lõppemise tuvastamiseks peavad olema lõppenud ka poolte varalised suhted. 1996. aastal varalised suhted lõppenud ei olnud. Seega kuulus vaidlusalune korter abikaasade ühisvara hulka, sest see osteti enne abikaasade isiklike ja varaliste suhete lõppemist. Lahutuse ajal hageja ei soovinud ühisvara jagada, mistõttu pidi hageja arvestama, et ühisvara on jagamata. 2.2 Seda, et vaidlusalune korter kuulus ühisvara hulka, on kinnitanud ka hageja 12. jaanuaril 2022 müügi- ja asjaõiguslepingus. Tehingu kokkuleppimisel oli hageja kohe nõus korteri kui ühisvara ostuhinna võrdselt jagamisega ning hageja soovis vaid pärast abielusuhete lõppu soetatud vallasasjade eest ostuhinda endale, millega kostja loomulikult nõustus. 2.3 Samuti on pooled leppinud kokku tehingust saadava raha jagamises. Notar on selgitanud osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Kui hageja ei oleks nõustunud kas raha kostjale kandmisega või tehingu tegemisega, oleks tal olnud võimalus enne tehingut sellest loobuda. Samuti, kui hageja oleks olnud eksimuses, oli tal pool aastat aega tehingut vaidlustada, mida ta samuti teinud ei ole. Üllatuslik on hageja väide, et vaidlusalune korter ei olnud poolte ühisvara. 2.4 Kostja ei vaidle, et hageja on pärast abielu lõppemist korterisse sisustust ostnud või seal elanud või jooksvalt korterit viimase 20 aasta jooksul korras hoidnud ja ka kaasajastanud. Vallasasjad korteris ei tõsta korteri väärtust. Kostjale teadaolevalt on hageja koos korteriga eraldi müünud ka vallasasjad 15 000 euro eest. Korteri hind on tõusnud pigem üldise inflatsiooni ja hindade tõusu tuttu, mitte remondi tõttu. 2.5 Hageja ei tasunud korteri eest lahusvaraga, sest korteri ostmise ajal olid pooled abielus. Riigikohus on selgitanud, et „kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks (RKTKo nr 3-2-1-126-04 p-s 19. Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni 1. jaanuarini 1995. a kehtinud abielu- ja perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1.“ 2.6 Hageja on esitanud alternatiivse nõude, mille kohaselt taotleb hageja oma lahusvara arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud milliseid kulutusi, parendusi ja mis summas ta on teinud ning kuidas on see väidetavalt ühisvara suurendanud. Kostja leiab, et sarnaselt ei ole pooled jaganud ka ühisvara hulka kuuluvat kasutuseelist, mille on ainuisikuliselt saanud hageja ning mis ilmselt ületab oluliselt võimalike kulutuste väärtust. Hageja 15. veebruaril 2024 ja 10. mail 2024 esitatud seisukohad hagivastusele

4

2-23-4975 omanud. Hageja suhtlemine oma lastega pärast lahku kolimist, ei tähenda, et hageja elas koos kostjaga xxxxxxxxxkorteris või et eksisteerisid mingilgi moel abielulised suhted. 3.1 Vaidlusaluse korteri 25. juuni 1996. a ostu-müügilepingu p 2 ja arhiiviteatiste kohaselt nähtub üheselt, et korteri erastamisel tasus hageja 3000 EVP krooni ja I.L. tasus 19800 EVP krooni. Seega tasus hageja korteri XXX erastamisel maksumusest 13,15% ja I.L. tasus 86,84%. Juhul kui kohus peaks leidma, et vaidlusalune korter kuulus siiski poolte ühisvarasse, siis moodustab poolte ühisvara korteri osas vaid 13,15% ja ülejäänud korter 86,84% ulatuses kuuluks I.L.-ile. Seega jagaksid hageja ja kostja oma ühisvarana 13,15% korteri maksumusest pooleks ehk kummalegi poolele 6,57%. Hageja on aga jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei olnud poolte ühisvaraga kuna erastamise ajaks 25. juuniks 1996 olid poolte abielulised suhted juba üle kolme aasta tagasi lõppenud. 3.2 Hageja ei nõustu kostjaga, et 12. jaanuari 2022 müügileping tõendab, et tegemist oli tegelikult poolte ühisvaraga. Notar ei küsinud ka hagejalt, millal poolte abielulised suhted lõppesid, vaid lähtus puhtalt formaalselt abielulahutuse päevast. Juhul, kui hageja poleks nõustunud tol hetkel tehingut lõpuni viima, siis oleks ostja loobunud ja tehingut poleks üldse toimunud. Korteri ostuhind 60 000 eurot kanti enne tehingut notari ametikontole. 3.3 Pooltel on vaidlus üksnes selles, millal abielulised suhted lõppesid ning millisel hetkel ühisvara poolte vahel jagatud sai. Hageja jääb oma hagiavalduses öeldu juurde, et poolte abielulised suhted lõppesid 1992. aastal, mil hageja ja kostja eraldi elama asusid ning sellega ühtlasi ka ühise vara jagatuks lugesid. Kostja ei olnud enne 1997. aastat nõus abielu lahutama ning enne seda ei saanud abielu lahutada, sest abielu lahutamine ilma teise pooleta ei ole võimalik. Samas ei haaku kostja väide kooselu jätkumise osas tegelikkusega, sest kostja lahkus ise 1993. aastal Txxxxxxx korterist ning asus koos lastega elama Pxxxxxxx oma vanemate juurde. 3.4 PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagati või lõppes abielu lahutamisega pärast abielusuhete lõppemist, siis abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes (vt ka RKTKo 14.05.2014, nr 3-2-1-31-14, p 10). Riigikohus leiab ka sama otsuse p-s 12, et üldjuhul kuulus abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (RKTKo 21.03.2007 nr 3-21-13-07, p 17). 3.5 Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega. Põhjusel, et abielusuhete lõppemise aeg on määrava tähtsusega antud asjas, palub hageja kohtul asja lahendamiseks ühtlasi määrata kindlaks abielusuhte lõppemise aeg. 3.6 Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide müügitehingust saadu tasaarveldamise kohta elatise nõudega peale abielulahutust. Hageja on kostjale tasunud elatisraha, sealjuures ka hageja ja kostja lahutuse ajal 1997. aastal 8500 krooni, ning kostja sellekohased etteheited hageja suunal elatise tasumata jätmise osas on alusetud. Hageja on omalt poolt lastega suhelnud ja lapsi toetanud vastavalt võimalusele. 3.7 Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja on saanud kasutuseelist korteri kasutamisest, mille hageja ostis koos I.L.-iga ning et see korter ja kasutuseelis kuuluvad ühisvara hulka. Samuti ei nõustu hageja sellega, et kasutuseelise jagamine korvab kuidagi hageja ja I.L. poolt

5

2-23-4975 korterile tehtud kulutused selle ostmiseks, korrashoiuks, kapitaalremontideks ja korteri parendamiseks selle väärtuse tõstmiseks. 3.8 Hageja jääb oma hagiavalduses toodud nõuete ja seisukohtade juurde ning leiab, et hagiavaldus kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Samuti jääb hageja oma menetlusdokumentides esitatud taotluste juurde. Kohtu menetlus

6

2-23-4975 1992. aasta suvest, kui lahku koliti ning peale seda ei ole hageja ja kostja kohtunud mitme aasta vältel. Pooled kohtusid alles viis aastat hiljem abielu lahutamisel perekonnaseisuametis 5.5 Kostja selgitas vande all ning vastas kohtu täpsustavale küsimusele, et hageja hakkas lastele elatist tasuma alles 2003. aastast ning enne seda mingeid elatise laekumisi ei toimunud. Kuna kostja on vande all esitanud selliseid väiteid siis esitab hageja dokumendi millest nähtub, et hageja elatist 2000. aasta eest tasunud. Olenemata sellest, et tõendite esitamise aeg on möödunud, palub hageja tõendi vastu võtta kuna selle esitamise vajadus on tekkinud alles pärast kostja vande all antud ütlusi ning tõend lükkab ümber kostja väidetu. Kostja on vande all andnud valeütlusi ja eksitanud kohut. Pärnu Maakohtu 7. juuni 1994. aasta lahendi nr 2202 kohaselt mõisteti hagejalt välja laste elatis ning selle lahendi alusel on hageja elatist igakuiselt tasunud (algselt rahakaardiga ning hiljem pangaülekandega). Kostja vastupidised väited ja selgitused on meelevaldsed ja tõendamata. Elatise maksete võlgnevuse korral oleks täitemenetluse käigus võlgu oldavad summad igal juhul tagantjärele hagejalt välja mõistetud kostja kasuks. Kostja ütlused ei ole tõesed ning neid ei tohiks otsuse tegemisel arvestada. Hageja on järjepidevalt selgitanud, et ta maksis 8500 krooni kostja nõudmisel 1997. aastal, et kostja nõustuks abielu lahutamisega ning kostja nõudmisel võimaliku ühisvara jagamise tulemina. Hagejal ei olnud põhjust maksta eraldi täiendavalt laste elatist kuna elatist tasuti läbi täitemenetluse alates kohtulahendist. 5.6 Hageja peab vajalikus selgitada, et ta ei ole tegelenud Txxxx linnas korterite ostmise ja siis hilisemalt kallima hinnaga müümisega, ta ei ole tegelenud nn politseivastaste seadmete tootmise ja paigaldamise ja müügiga, teda ei ole kriminaalkorras karistatud jne. Kostja on vande all esitanud absurdseid väiteid hageja suunas sooviga hagejat mustata ning halva inimesena näidata. Samuti vajab täpsustamist, et hageja töösuhe xxxxxxxx observatooriumis lõpetati koondamise tõttu. Arusaamatu on ka kostja selgitus enesetapukatse osas, kuna see ei ole hagejale üldse teada. Kuna kostja on vande all andnud seosetuid selgitusi, mis on tõendamata, siis tuleb kõik kostja selgitused jätta tähelepanuta ning ütlusi tõendina mitte käsitleda. 5.7 Eelnevatest selgitustest ja hageja esitatud tõenditest tulenevalt ning kohaldades enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust, saab üheselt järeldada, et hageja ja kostja abielulised suhted lõppesid 1992 aastal ning vaidlusalune korter ei ole poolte ühisvara vaid hageja lahusvara ning sellest tulenevalt tuleb kostjal tagastada saadu hagejale. 5.8 Hageja ei nõustu kostja väitega nagu oleks hageja nõustunud notari selgitusega poolte ühisvara osas. Hageja esitas oma kahtlused juba e-kirja vahetuses mis toimus hageja ja tema poja vahel enne notari tehingut. Hageja on selgitanud, et tal ei olnud teist võimalust ja arusaama notari tehingu ajal. Sellest tulenevalt teavitas hageja kostjat, et soovib kostjalt raha tagasi saada. 5.9 Arusaamatu on milliseid summasid ja mille eest kostja püüab tasaarveldada käesolevas menetlusstaadiumis. Kostjal ei saa olla tasaarveldatavat nõuet hageja vastu, vähemalt ei ole kostja esitanud mitte ühtegi sellekohast kohtulahendit jne. Kostja viimased seisukohad ja repliik hageja seisukohale

7

2-23-4975 väärtusest tasunud (püüdes väita, et lastele antud elatisevõlg võiks justkui olla ühisvara jagamine). Eelistungil väitis hageja, et elas perekonna juurest lahkumisel Tartus, kuid kohtuistungil oli hageja selle juba unustanud ning elas väidetavalt perekonna juurest lahkudes hoopiski oma töökohal. Nii on hageja püüdnud üheksa kuud pärast notariaalset tehingut hakata väitma, et kostja ei oleks pidanud abikaasade ühisvara jagamisest üldse osa saama 6.1 Seda, et vaidlusalune korter kuulus poolte ühisvara hulka, on hageja kinnitanud 12. jaanuari 2022. a müügi- ja asjaõiguslepingus. Hea usu põhimõttega on vastuolus, et üle üheksa kuu pärast tehingu toimumist asub hageja saatma kostjale nõudekirju, milles soovib summat, mis jäi kokkuleppe kohaselt kostjale, hoopiski endale. Hagejale on hagejale teada, et abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud ning hageja laste kasvatamises osalenud ei ole, andes neile vaid minimaalselt ülalpidamist summas, mis jääb oluliselt alla selle, mis temalt välja mõistetud oli. 6.2 Korteri müügihind oli 75 000 eurot, kuid see vormistati nii, et notariaalsesse lepingusse märgiti hinnaks 60 000 eurot, mis jagati poolte vahel võrdselt. Ülejäänud 15 000 eurot vormistati kui vallasasjade müük ning selle summa sai endale hageja ainuisikuliselt. Kostja oli nõus tegema kompromissi seoses hageja ja tema praeguse abikaasa panusega korterisse ning oli nõus jagama summa nii, et hageja sai tehingust 50% rohkem (hageja sai 45 000 eurot ja kostja 30 000 eurot). Hageja ei vaielnud kordagi vastu, et tegemist ei oleks poolte ühisvaraga ning ta pidas läbirääkimisi tehingust saadavate vahendite jagamiseks, olles kohe nõus, et osa tehingu vahenditest on õigustatud saama kostja. 6.3 Ühiseid kortereid, sõidukeid ega muu vara pooled abielu lahutamisel ei jaganud ning nende võõrandamisest saadud rahalisi vahendeid samuti mitte. Vaidlusaluse korteri lugemine ühisvaraks on põhjendatud, sest Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-126-04 p-s 19 selgitanud, et „kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda PkS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks. Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni 1. jaanuarini 1995. a kehtinud abielu- ja perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1.“ XXX korteri ostuhinnaks oli 22 800 krooni. I.L.-ilt tulnud rahalisi vahendeid, EVP-sid, kasutati seejuures 6300 krooni ulatuses ning ülejäänud summad tasuti hageja ehk ostja EVP arvelt, Eesti Ühispanga Tartu PK Elva filiaalis ja Eesti Ühispanga EVP arvelt. 6.4 Poolte abielulised suhted ei lõppenud 1992. aastal. Nimelt kinnitas hageja kostjale, et tema huvi ongi omada kahte pere ning hagejal ei olnud huvi kostjast lahutada kuni 1997. aastani. Sel ajal oli selge, et suhe on külmunud ning abielulised suhted enam ei taastu ja pooled otsustasid abielu lahutada. Seega ei olnud abieluliste suhete lõppemine poolte vahel enne seda kindel. 6.5 Kostja hinnangul on oluline ka see, et hagejal tekkis kostja ees elatise võlg. Nimelt pidi hageja alates perekonna juurest lahkumisest tasuma lastele elatist, mis vastas 1/3 hageja sissetulekutest, kuid hageja seda ei teinud. Hageja teenis ka väljaspool tööaega lisasissetulekut. Ainus panus aastatel 1994-2003 oli 8500 krooni, kuigi võttes aluseks selle aja keskmine töötasu, oleks hageja pidanud tasuma kostjale elatise 133 060 krooni, mis teeb võlgnevuse ainuüksi kuni 2002. aasta lõpuni 124 560 krooni (ca 7961 eurot). Alates 2003. aastast sai kostja elatist täituri vahendusel, kuid oluliselt väiksemas ulatuses kui 1/3 hageja sissetulekust, mistõttu võlgnevus suurenes kordades. Seega on ootuspärane, et kostja sai tasumata elatise ja jagamata ühisvara eest raha vaidlusaluse korteri müügist. Juhul kui kohus peaks tuvastama, et kostja ei olnud vaatamata poolte notariaalsele kokkuleppele ning ühisvara

8

2-23-4975 kasutamisele korteri soetamisel õigustatud tehingust rahalisi vahendeid saama, tasaarvestab kostja saadud summa elatise võlgnevusega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9

2-23-4975 Kostja seevastu leiab, et abielu suhted kestsid veel 1997. aastani, kui sai päris selgeks, et abielu taastada ei õnnestu ja pooled abielu lahutasid.

10

2-23-4975 hagivaldusele märkis. Kostja hagivastusest nähtub: „Hageja ja kostja abielulised suhted kestsid sisuliselt lahutamiseni. 1997.a alguses oli selge, et abielulised suhted on lõppemas ning enam ei taastu ja pooled otsustasid seetõttu suvel 1997.a, kui suhe oli külmunud, abielu lahutada. Seni osales hageja mh laste kasvatamises ja perekonna ülalpidamises.“ TsMS § 328 lg 1 näeb ette, et menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohus on seisukohal, et kostja on selliste väidetega kohut eksitanud ning pärast vande all kinnitanud vastupidist.

11

2-23-4975 nõudeid tasaarveldada. Kostjal ei saa olla tasaarveldatavat nõuet hageja vastu. VÕS § 197 lg 1 näeb ette, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Siiski ei ole tasaarvestamine absoluutne. VÕS § 200 lg 1 alusel ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet.

12

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.