Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
16. oktoober 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-4975
Tsiviilasi
J.R. hagi M.R. vastu 30 000 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. juuli 2023 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.R. määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (hageja): J.R. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kunnar Korsten Vastustaja (kostja): M.R. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Birje Kalmus
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuli 2023 määrus täies ulatuses ja saata asi tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamaks.
2.Rahuldada J.R. määruskaebus.
3.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.J.R. (hageja) esitas 30. märtsil 2023 kohtule hagiavalduse M.R.lt 30 000 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja endised abikaasad ning nende abielulised suhted lõppesid 1992. aastal, kui abikaasad lõpetasid kooselu ja asusid eraldi elama ning sellest ajast (1992. aastast) ei ole neil enam ühist majapidamist. Hageja asus 1992. aastal elama koos I.L. ning 25. juulil 1996 osteti üheskoos väärtpaberite eest korteriomand X aadressil XXXXXXX (korteriomand). Hageja ja kostja abielu lahutati XXXXXXXX, kuigi abikaasad olid juba ca 5 aastat lahus elanud ning abielulised suhted olid lõppenud. Abikaasade (hageja ja kostja) ühise vara jagamist ei pidanud pooled vajalikuks, kuna pooled olid omavahel jõudnud vastastikusele arusaamisele ja kokkuleppele, et neil midagi jagada ei ole. Pooled olid ühisvara lugenud jagatuks selle hetke seisuga, mil abikaasad eraldi elama kolisid ehk 1992. aastal. Hageja ja I.L. ühiselt ostetud korteriomand sai hageja ja I.L. ühiseks koduks ja elukohaks. Hageja ja I.L. tehtud ehitus- ja remonttööde tulemusel tõusis korteri väärtus märkimisväärselt. Hageja võõrandas 12. jaanuaril 2022 korteriomandi. Tehingut tõestanud notar kaasas tehingusse omaalgatuslikult kostja, kuna abielu lahutamise registrikande järgi tegi notar järelduse, et tegemist on abielu kestel ostetud korteriomandiga ja seega ühisvaraga. Notar leidis, et kostjal on õigus saada seetõttu pool ühisvaraks oleva korteriomandi müügihinnast. Hageja oli notari poolt kostja kaasamisest ja selle kohta antud selgitustest hämmingus ega osanud oma õigusi notari tehingu hetkel kaitsta ega julgenud notariga vaielda. Hageja proovis kostjaga omavahel kokkuleppele jõuda, et kostja alusetult saadud raha hagejale tagastaks, kuid kostja ei reageerinud. Hageja hinnangul on hageja ja kostja abielusuhted ja varaühisus lõppenud enne abielu lõppemist ja enne seda kui hageja korteriomandi ostis, mistõttu oli korter enne
1.juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 2 alusel hageja lahusvara. Hageja taotleb hagejale kuulunud korteriomandi lugemist hageja lahusvaraks tulenevalt PKS § 210 lg 3 abielusuhete lõppemise ajast 1992. aastal ning kohustada kostjat andma hagejale välja õigusliku aluseta saadud 1⁄2 korteriomandi müügihinnast võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 alusel. Alternatiivselt, kui abikaasade ühisvara koosseisu ja varasuhet ei saa lugeda lõppenuks abielusuhete lõppemise ajast enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 2 alusel, taotleb hageja oma lahusvara arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Maakohus jättis 10. juuli 2023 määrusega hagiavalduse menetlusse võtmata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus viitas hagi menetlusse võtmisest keeldumisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p-le 1. Maakohus nõustus hagejaga, et vastavalt esitatud asjaoludele oli müüdud korteri puhul tegemist hageja lahusvaraga. Maakohus selgitas, et alusetule rikastumisele viidates saab nõuet esitada võlaõigusseaduse
52.peatükis sätestatud alustel ja ulatuses. Hagiavalduses esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja teinud kostjale sooritust, st kostja ei ole hagejalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja ja kostja olid korteri ostu-müügilepingus ühel poolel (müüjad) ning rahalise soorituse tegi nii hagejale kui kostjale korteriomandi ostja. Tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1 saab saadut saajalt tagasi nõuda vaid üleandja. Kuna hageja ei ole kostjale midagi üle andnud, siis ei ole hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tekkinud. Hagiavalduses esitatud asjaolud ei paigutu ka ühegi teise võlaõigusseaduse alusetu rikastumise peatüki sätte alla. Maakohtu hinnangul
ei ole hagiavalduses esitatud asjaolusid arvestades täidetud ka võimalikest muudest lepinguvälistest võlasuhetest tulenevate nõuete faktilised eeldused. Kuivõrd tegemist oli poolte lahusvaraga, on maakohtu hinnangul perspektiivitu ka nõue lahusvara arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamiseks. Kuna korteriomand oli hageja esitatud asjaolude nii hageja enda kui ka kohtu hinnangul hageja lahusvaraks, oleks perspektiivitu menetleda nõuet, mille rahuldamiseks on vaja tuvastada, et kõnealune korter oli poolte ühisvaraks. Eelnevast tulenevalt ei ole ka hageja alternatiivse nõude eeldused täidetud.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse ning anda hagejale võimalus puuduste kõrvaldamiseks. Hageja leiab, et hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks puudub seadusest tulenev otsene alus (TsMS § 371 lg 1). Maakohus on jätnud täitmata õigusliku olukorra selgitamiskohustuse, mh mis oleks alternatiivselt hageja nõude õiguslik alus kohtu arvates. Määrus on õigusvastane ning rikub hageja õigusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei kohusta hagejat oma nõuet õiguslikult kvalifitseerima. Alles siis, kui pooled on kõik olulised asjaolud ja tõendid esitanud, saab kohus anda asjale korrektse õigusliku hinnangu. Maakohus aga leidis hagejale üllatuslikult, et kuna hageja ei ole andnud ostuhinda kostjale üle isiklikult, nagu VÕS § 1028 lg 1 sõnastus ette näeb, siis tuleb jätta hageja hagi menetlusse võtmata, analüüsimata, kas VÕS § 1027 alusel esitatud hagiavaldust on võimalik õiguslikult teisiti kvalifitseerida. Hagejale jäi täielikult arusaamatuks, milline on hagi nõude õiguslik hinnang või milline on see õiguse rikkumine, seda enam kui maakohus hagejaga nõustus, et kostjal puudus hageja korteri maksumuse hinnast raha saamise õigus. Notar tekitas omaalgatusliku seaduse tõlgendamise ja kostja tehingusse kaasamisega olukorra, millel on eksimuse tõttu sõlmitud tehingu tunnused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 mõttes. Tehingu tühistamise tulemusel tekiks ikkagi olukord, kus kostja on alusetult rikastunud ja saanud hageja vara arvelt raha 30 000 eurot. Juhul, kui hageja esitatud nõude alus on ebaselge, peab kohus sellele tähelepanu juhtima ja andma vajadusel hagejale tähtaja nõude alust täpsustada.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Kostja (vastustaja) on seisukohal, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja on seisukohal, et kohtu eelmenetluse ülesandeid täidetakse eelmenetluses, mitte enne seda, kui hagi menetlusse võetakse. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja neid asjaolusid tuleb tal endal tõendada. Käesoleval juhul on hageja tuginenud asjaolule, et temale kuulus korter lahusvarana (mida kostja omaks ei võta) ning hageja on soovinud seetõttu alusetu rikastumise sätete alusel 30 000 euro enda kasuks välja mõistmist. Maakohus on põhjendanud, miks kohus on jätnud hagiavalduse menetlusse võtmata. Maakohus on, hageja esitatud asjaolude õigsust eeldades, kaalunud hageja nõude perspektiivikust erinevatel võimalikel õiguslikel alustel ning teinud selle põhjal kaalutlusotsuse perspektiivitu nõude menetlusse mittevõtmiseks. Hageja on määruskaebuses asunud esitama uusi väiteid, mille kohaselt oli hageja notariaalset tehingut tehes eksimuses TsÜS § 92 mõttes ning vastava tehingu tühistamisel tekiks tal nõudeõigus
30 000 eurole. Käesoleval juhul on vastav notariaalne tehing tehtud jaanuaris 2022 ning TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu tühistada kuue kuu jooksul eksimusest teada saamisest. Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga. Õiguskirjanduse kohaselt on põhjendatud hagi menetlusse võtmata jätmine perspektiivituse tõttu ka juhul, kui nõude hagetavuse välistab õigustlõpetav tähtaeg. Seega on maakohus jätnud õigesti hagiavalduse menetlusse võtmata.
5.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus kuulub menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistamisele ning asi tuleb saata tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks (TsMS § 667 lg 2 teine lause). Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
7.Hageja esitas maakohtule hagi oma endise abikaasa vastu 30 000 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 12. jaanuaril 2022 notariaalselt tõestatud lepingu, millega müüs talle kui ainuomanikule kuuluva korteriomandi, kuid korteri müügist saadud rahast kanti vastavalt notari selgitustele pool (30 000 eurot) hagejale ja pool (30 000 eurot) kostjale. Kostja osales tehingus kui müüja endine abikaasa. Hagiga taotletav eesmärk on kostjale tehingu alusel kantud raha 30 000 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
8.Maakohus keeldus hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu
8.märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10; 28. detsembri 2022 määrus tsiviilasjas nr 221-3244, p 11 ). TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (Riigikohtu 1. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-16, p 9). Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas menetlusnorme rikkudes menetlusse võtmise keeldumise määruses ennatlikult müüdud korteri kuulumise hageja lahusvara hulka, st erinevalt notariaalses lepingus poolte poolt avaldatust. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolud korteri kuuluvuse osas on ebaselged, pooled on selles küsimuses erinevatel seisukohtadel, st et see asjaolu on vaidluse all ning seda asjaolu ei saa kohus tuvastada tsiviilasja menetlusse võtmise otsustamisel. Samuti asus maakohus ennatlikult seisukohale, et kostjale raha ülekandmisel ei olnud tegemist hageja sooritusega kostjale VÕS § 1028 lg 1 tähenduses ning hageja ei ole kostjale midagi üle andnud ning hagiavalduses esitatud asjaolud ei paigutu ka ühegi teise võlaõigusseaduse alusetu rikastumise peatüki sätte alla.
9.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta selgitatakse välja eelmenetluses (TsMS § 392 lg 1). Tõendeid hindab kohus asja sisulisel lahendamisel kohtuotsuses (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus selgitab, et hageja väite, et müüdud korter kuulus tema lahusvarasse, hindamine eeldab mh lepingu tõlgendamist, mida maakohus hagi menetlusse võtmise staadiumis teha ei saa. Maakohus peab asja sisulise arutamise käigus välja selgitama, milline oli poolte tahe 12. jaanuari 2022 lepingu sõlmimisel ja kas poolte tahe oli suunatud koos vaidlusaluse korteri müügiga ka abikaasade ühisvara jagamisele või võis tegemist olla kompromissiga VÕS § 578 tähenduses. Asja materjalide kohaselt oli hageja kantud kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna ja asjaõiguskokkulepet selle kande muutmiseks pooled ei sõlminud.
Kui kohus jõuab hageja väiteid arvestades asja sisulise lahendamise käigus järeldusele, et vaidlusaluse korteriomandi puhul oli tegemist hageja lahusvaraga, ei ole välistatud hageja õigus esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue VÕS § 1028 ja § 1029 alusel. Tavapärasest soorituskondiktsiooni olukorrast erineb VÕS § 1029 selle poolest, et üleandja poolt oma kohustuse täitmiseks teisele isikule millegi üleandmine (st sooritus VÕS § 1028 tähenduses) ei toimu mitte eeldatavale võlausaldajale (st isikule, kelle suhtes soorituse aluseks olev kohustus eksisteeris), vaid viimase korraldusel kolmandale isikule (vt ka Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne IV osa, lk 671). Hagi asjaolude kohaselt on hageja enda tegevuse tulemusena talle kuulunud korteriomandit müües jäänud ilma poolest müügihinnast, kuivõrd nõustus selle tasumisega ostja poolt kostjale (lepingu p 2.2) enda kohustuse täitmise eesmärgil, millega suurendas kostja vara. Seega võib hagejal olla kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kui kohus jõuab asja sisulise arutamise käigus arvestades kostja vastuväiteid ikkagi järeldusele, et korter kuulus poolte ühisvarasse ja ühisvara on jagamata, tuleb kohtul hageja alternatiivse nõude alusel võtta seisukoht, kas hagejal on enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 2 alusel õigus taotleda lahusvara arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist ja millises ulatuses. Sellisel juhul peab hageja eelnevalt taotlema ka ühisvara jagamist.
10.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja saadab asja tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.