Reet Allikvere (eesistuja), Ande Tänav, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. oktoober 2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-100186
Tsiviilasi
Mervelon Investeeringute Osaühing hagi ML vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 706,89 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mervelon Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Mervelon Investeeringute Osaühing (registrikood: 10361733), lepinguline esindaja Krista Arraste Kostja ML (isikukood: XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jelena Lehter
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus ja saata ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
2.Rahuldada Mervelon Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. 1(7)
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Mervelon Investeeringute Osaühing (hageja) esitas 06.01.2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ML-lt (kostjalt) 6 400 euro saamiseks. 28.01.2015 makseettepanekule esitas ML 12.02.2015 vastuväite, milles vaidles nõudele täies ulatuses vastu. Pärnu Maakohtu 04.03.2015 määrusega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 05.03.2015 jäeti hagi käiguta ja kohustati hagejat esitama nõuetele vastava põhjendatud hagiavalduse. Hageja esitas hagi 23.03.2015.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.12.2012 rendilepingu nr 18/12/2012, millega hageja andis kostjale rendile sõiduauto Volvo XC 90. Lepingu kohaselt oli rendi suuruseks 100 eurot kuus, millele lisandus käibemaks, viivisemääraks oli 0,15% päevas. Pooled leppisid kokku, et rentnik teeb omal kulul auto korralist hooldust ja remonti, auto tehnilist ülevaatust, sõlmib kaskokindlustuse jne, v.a juhul, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (lepingu p 3.3). Pooled leppisid ka kokku, et rentnik kohustub tagama auto töökorras oleku ning katma kõik autoga seotud jooksvad kulud: varustama auto kütuse, määrdeõlide, varuosade ja muude auto ekspluateerimiseks vajalike vahenditega (v.a rehvid) (lepingu p 3.4). Samuti leppisid pooled kokku rentniku täielikus materiaalses vastutuses. Auto üleandmisel allkirjastasid pooled üleandmise akti, mille kohaselt oli auto väga heas seisukorras ning defektid puudusid. Lepingu punktis 5 leppisid rendileandja ja rentnik kokku pooled kokku, et leping on sõlmitud tähtajaga 5 kuud (lepingu p 5.1) ja leping jõustub selle allkirjastamisest kuni 01.05.2013 (lepingu p 7.1). Vastavalt lepingu punktis 6.1 kokkulepitule toimus lepingu tingimuste muutmine kirjalikult poolte kokkuleppel, millisel alusel sõlmisid pooled 01.06.2013 lepingu lisa 1 auto rendilepingule nr 18/12/2012, millega pooled pikendasid lepingut 2 kuu võrra ehk kuni 01.07.2013.
3.Kostja tagastas auto juulis 2013 ning tagastamisel koostasid pooled 02.07.2013 akti. Aktis kinnitasid pooled, et auto üleandmisel tuvastati järgmised puudused: auto parema külje mõlemad uksed on mõlkis ja tugevate värvikahjustustega; auto parema peegli suunatuli ei tööta; auto sise- ja välispesu on teostamata (vajalik sisu keemiline puhastus, pigieemaldus jne).
4.Kostja hagejale renditasu ei maksnud. Hageja väljastas kostjale rendi kohta arved kogu rendiperioodi kohta kokku summas 782,25 eurot. Lisaks väljastas hageja kostjale arveid auto korralise remondi, kindlustuse, puhastuse, kütuse ja auto tagastamisel esinenud puuduste kõrvaldamise eest summas 1629,32 eurot. Hageja palub välja mõista põhivõla 2 411,57 eurot ning viivised seisuga 23.03.15 summas 1 295,32 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja selgitas, et rendileping oli näiline ja tegelikult oli poolte vahel töösuhe ning kostja sai auto enda kasutusse töölepingu alusel lisatasuna tehtud töö eest. Hageja juhatuse liige VB oli kostjale selgitanud, et rendilepingu allkirjastamine oli vaid formaalsus, et hageja raamatupidamine oleks korrektne. Kostja ja VB omavaheliste
2(7)
suhete halvenemine ei anna kostja arvates hagejale õigust kostja vastu nõude esitamiseks.
7.Hageja ei ole kostjale arveid esitanud ega pöördunud kostja poole nõudega. Kostja nägi arveid esmakordselt alles hagimaterjalide hulgas. Kostjal leiab, et tehtud remonditööd olid mittevajalikud ning nende eest peaks vastutama hageja. Lisaks oli sõiduauto suure osas ajast hageja valduses, mida tõendab asjaolu, et kõikide hoolduse ja remondi arvete saajaks oli hageja. Puudused, mis ilmnesid ajal, mil sõiduauto oli kostja kasutuses, on kostja enda kulul ka parandanud. Hageja nõutav kulu kütuse tankimise teenuse eest on arusaamatu ja kostja selle eest ei vastuta.
8.Kostja leiab, et hagejapoolne nõude maksmapanek on hea usu põhimõtte vastane, sest hageja on oma senise käitumisega näidanud, et ei soovi kostjalt rendi tasumist ja kulutuste hüvitamist. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
9.Harju Maakohtu 30.06.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määratud.
10.Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1-3 maakohus põhjendas, et kui näilik rendileping sõlmitakse töösuhte raames ja/või töösuhtest tulenevate kokkulepete vormistamiseks, kuulub kohaldamisele töölepinguseadus. Tööandja ja töötaja võivad ka töösuhtes sõlmida kokkuleppe, mille alusel tööandja annab töötaja kasutusse vara või muu soodustuse. Kui poolte vahel ei ole teistsugust kokkulepet, siis tuleb eeldada, et tööandja kannab ka vara hooldamise ja remondiga seotud kulutused. Töötaja vastutus tööandja vara eest on süüline (§ 72). Töötaja vastutab täiel määral tahtlikult tekitatud kahju eest. Vastavalt TLS § 73 lg 2 kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.
11.Maakohus selgitas, et sõltumata sellest, kas pooled on sõlminud süüta vastutuse kokkuleppe TLS § 75 mõttes või mitte, on nõude esitamine piiratud tavapärasest lühema aegumistähtajaga (TLS § 74 lg 4). Tööandja kahjunõude eeldused on samad, mis üldisel lepingulisel kahjunõudel (RKTKo 3-2-1-5-12, p 27).
12.Kohus leidis, et kostja on tõendanud oma väidet, et rendileping sõlmiti töösuhte varjamiseks. Kostja on oma väiteid tõendanud eelkõige vande all antud seletusega. Kostja selgituse kohaselt töötas ta hageja juhatuse liikme VB-ga koos AD. Pärast mõlema töösuhte lõppemist AD tegi VB kostjale ettepaneku ühiselt ettevõtlusega tegeleda ja lubas ettevõttes väikeosalust. Koostöö VB-ga algas 2012. aasta detsembris, kui olid esimesed kohtumised, firma loodi 2013. aasta jaanuaris ja töö hakkas pihta 2013. aasta veebruaris. Ettevõtluseks oli saunauste tootmine ja müük eelkõige välismaale. Uste tootmine toimus Pajustis ja puidutööstus oli Kadilas. Kadila puidutööstusest ostis ettevõte puitraamid, alguses oli ka uste komplekteerimine seal, hiljem Pajustis. Kostja ülesanneteks VB ettevõttes oli turundamine, tootmine, pakendamine ja transport. Kostja töötasu suurus oli 1500 eurot, millest arvutati maha tasu auto ja kütuse eest. Sularahas sai kostja kätte igakuiselt 800 eurot. Kostja seletuse kohaselt arvestati auto eest maha 500 eurot ja kütuse eest 200. Kostja väitel kandis VB kütusekaardile igakuiselt 100-200 eurot. Töösuhe lõppes kostja selgituse kohaselt 2013. aasta augustis.
13.Kohus põhjendas, et lähtub kostja selgituste hindamisel sellest, et hageja ei ole soovinud omapoolselt üksikasjalikke selgitusi anda ning on ühemõttelisel eitanud töösuhte
3(7)
olemasolu poolte vahel. Samas ei ole hageja pakkunud selgitust selle kohta, miks rendileping sõlmiti ja miks tehti see turutingimustest oluliselt soodsamalt. Samuti ei ole hageja selgitanud, miks ei nõudnud ta renti rendiperioodi ajal ega ütelnud rendilepingut üles kui kostja renti ei tasunud. Teadmata motiividel sõlmitud kordades soodsam rendileping tekitab kahtlusi selle tõepärasuses.
14.Maakohus põhjendas, et kostja andis mõlemal istungil üksikasjalikke selgitusi ning vastas kõikidele küsimustele piisava põhjalikkusega, tema väited olid kooskõlalised ning esinemine veenev. Üldise taustana tõi kostja välja, et ta jäi pärast AD lahkumist töötuks ning oli majanduslikult ja psühholoogiliselt raskes olukorras. Kostja väited ja tema esinemine istungil viitasid, et kostja tegutses kõnealusel ajal teatud määral sundolukorras ning võis nii sellest, kui oma isikuomadustest tulenevalt leppida kaheldava väärtusega äriliste ettepanekutega ja kaheldava sisuga dokumentide allkirjastamisega. Kohus ei nõustunud hageja arvamusega, et kostja väited on vastuolulised.
15.Kohus jättis TsMS § 331 lg 1 alusel arvestamata hageja kohtukõnele lisatud tõendi 06.03.14 istungi protokolli. Viimasel kohtuistungil lõpetas kohus tõendite uurimise ja asja sisulise arutamise ning andis hagejale tema soovil võimaluse esitada kohtukõne. TsMS § 402 lg 2 kohaselt kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esile toodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele.
16.Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et kostja oli töösuhte ajal töötuna arvel. Kohus luges selle väite kostja poolt omaks võetuks TsMS § 231 lg 2 järgi. Kohus leidis, et eelnimetatud asjaolu viitab sellele, et kostja võis ka ise soovida töösuhet varjata. Seega lisaks isikuomadustele ja psüühiliselt ning majanduslikult raskele olukorrale oli kostjal ka täiendav motiiv fiktiivset rendilepingut allkirjastada.
17.Hinnates kõiki vastu võetud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal, et hageja ja kostja soovisid rendilepingu sõlmimisega varjata sõiduki kostja kasutusse andmist töösuhtest tuleneva kokkuleppe alusel. TsÜS § 89 lg 1 mõttes on tegemist näiliku tehinguga ning tehingule tuleb kohaldada TLS sätteid.
18.Kohus leidis, et näilik oli ka rendilepingu see osa, kus sisaldus kokkulepe, et auto korralise hoolduse ja remondiga seotud kulud jäävad töötaja kanda. Kostja seletuse kohaselt kasutas ta sõidukit eelkõige töösõitudeks, kusjuures paljud töösõidud olid koos VB-ga. Lisaks kasutas sõidukit kostja sõnul ka VB üksi. Hageja esitatud remondi- ja hooldusarvetest nähtub, et kõik tööd võttis vastu ja tellis VB. Hoolduse tegemise ajal ei esitanud VB kostjale hoolduskulu nõudeid. Rendilepingu koostamise initsiatiiv tuli VBlt ning kostja seletuse kohaselt selgitas VB, et dokumenti oli vaja raamatupidamise jaoks (mis on ka õige, kuivõrd tööandja soovis raamatupidamises töösuhet varjata). Maakohus leidis, et kõik eelnev viitab sellele, et tegelikkuses ei olnud poolte vahel kokkulepet, et hooldus- ja remondikulud tasub kostja ja selline kokkulepe oleks olnud vastuolus poolte tegeliku käitumisega. TsÜS § 89 g 1 järgi on kokkulepe selles osas tühine. TLS sätete järgi on hooldus- ja remondikulu tasumise kohustus tööandjal. Kohus jättis hagi hooldus- ja remondikulu osas rahuldamata.
19.Kohus leidis, et hageja kahjunõue tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hagi vastuse p-s 1.9 on kostja leidnud, et hagi on esitatud heade kommete vastaselt pika tähtaja jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest alates. Kohus leidis, et sellega on kostja sisuliselt esitanud aegumise vastuväite. Kuigi kostja ei ole kasutanud sõna „aegunud“ on tema vastuväite sisust selgelt näha, et ta leiab, et hageja on nõude maksmapanekuga hilinenud ning seetõttu on ta nõudeõiguse kaotanud; millised asjaolud kujutavadki endast hagi aegumise vastuväidet. Aegumise vastuväidet tuleb seda enam arvestada, et kostja on menetluses esindanud end ise ega ole kasutanud kvalifitseeritud õigusabi. Kostja tagastas auto 02.07.13 ning siis fikseeriti ka kõik kostjale ette heidetavad
4(7)
defektid. Seega hakkas hagi aegumine kulgema 02.07.13 ning vastavalt TLS § 74 lg 4 lõppes 02.07.14. Hageja esitas maksekäsu avalduse kostja vastu 06.01.15, seega oli selleks ajaks hageja nõue aegunud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
20.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
21.Maakohus ei ole kohelnud menetlusosalisi võrdselt. Kohus ei või poole/menetlusosalise suhtes asja lahendada üllatuslikult ega rajada kohtuotsust neile normidele, mida menetluse vältel sisuliselt arutatud ei ole. Kohus on omaalgatuslikult tõlgendanud kostja poolt esitatud vastuväiteid kostjat soosivalt ja kostjale soodsamal viisil, mis ei ole mitte mingil juhul lubatud ja seaduslik (TsMS § 436 lg 4).
22.Lisaks on kohus vääralt tõlgendanud kostja vastuväiteid ennekõike näiliku tehingu mõiste ja aegumise vastuväite osas. Kostja ei ole esitanud aegumise vastuväidet ja hageja ei saanud esitada omapoolseid vastuväiteid aegumisele.
23.Hageja on seisukohal, et maakohus on vääralt jätnud hagiavalduse lisadena esitatud tõendid kogumis hindamata ja on vääralt rajanud kohtuotsuse vaid kostja poolt vande all antud selgitusele, st maakohus on jätnud täitamata TsMS § 232 lg 1 sätestatud kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja on korduvalt allkirjastanud autorendi lepinguga seotud dokumente omakäelise allkirjaga, seega on kostja nõustunud dokumendis poolte vahel kokkulepituga. Kohus ei ole kohtuotsuses põhistanud, miks on kostja poolt vande all antud seletus kaalukam tõend, kui hageja poolt hagiavalduse lisadena esitatud kirjalikud tõendid kogumis.
24.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostja ei ole esitanud ühtegi veenvat ega kirjalikku tõendit, mis tõendaks, et kostja vastuväited ja vande all antud seletus vastaks tõele ja tegelikkusele. Muu hulgas on kohtu seisukoht rajatud kostja isikuomadustele, mida maakohtu menetluses pooled ei käsitlenud asja arutamisel, samuti ei olnud maakohtus kõne all kostja psüühiliselt raske olukord, millise olukorra tõendamiseks oleks tulnud esitada vastav tõend kostja poolt.
25.Hageja arvates on igasuguste eetika- ja moraalinormide vastane pidada kohtuotsuses õigustatuks, et kostja varjas Eesti Vabariigi eest oma töösuhet hagejaga, olles samal ajal töötuna arvel. Hageja rõhutab ja jääb oma seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei ole kunagi olnud töölepingulist suhet. Seda asjaolu kinnitab ka kostja enda poolt 06.03.2014 tsiviilasjas nr 2-13-42730 antud tunnistus, milles kostja kinnitas, et tunneb hageja juhatuse liiget, kuid töösuhet ei ole neil olnud, vaid on sõlmitud mõned lepingud, sh autorendileping. Selle väite jättis maakohus otsuses arvesse võtmata. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele töölepinguseaduse sätted.
26.Lisaks on kohus kohelnud pooli ebavõrdselt ka seetõttu, et 06.04.2016 toimunud kohtuistungil pärast eelmenetluse lõpetamist võimaldas kostjal järgmisel istungil esitada vande all antud ütlused, kuid ei lubanud hagejal esitada vastuseks omapoolset tõendit (Harju Maakohtu 06.03.2014 kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-13-42730), ehkki andis hagejale tähtaja 06.06.2016 seisukohtade esitamiseks kirjalikult. Enne eelmenetluse lõpetamist ei olnud kostja oma väidete kohta esitanud ühtegi tõendit.
27.Hageja on seisukohal, et kui kostja oleks esitanud tõendid vastuväite kohta tehingu näilikkusest, oleks hagejal tekkinud võimalus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid. Kostja ei ole tõendanud tehingu näilikkust. Vastustaja seisukoht
28.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
5(7)
Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 30.06.2016 otsus tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole piisaval määral täitnud TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, sh asjaolude väljaselgitamise kohustust. Asjaolude väljaselgitamise kohustuse rikkumise tõttu ei ole maakohus ka kohaselt hageja nõuet õiguslikult kvalifitseerinud ega arutanud võimalikku nõude kvalifikatsiooni pooltega ning on teinud üllatusliku lahendi. Samuti on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 4) ja tõendite igakülgse hindamise kohustust, sest ei ole hinnanud hageja esitatud kirjalikke tõendeid ja põhjendamatult eelistanud tõendina kostja vande all antud ütlusi. Lisaks on maakohus omaalgatuslikult kohaldanud hageja nõudele aegumist. Ringkonnakohtul ei ole võimalik neid puudusi kõrvaldada, mistõttu tuleb otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Seega tuleb Mervelon Investeeringute Osaühing apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
30.TsMS § 392 näeb ette eelmenetluse ülesanded, mh ülesande selgitada välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid (TsMS § 392 lg 1 p 3 ja 4). Kolleegiumi arvates lõpetas maakohus eelmenetluse ennatlikult, olles jätnud välja selgitamata kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid ning poolte väited (TsMS § 392 lg 1 p 3 ja 4). Kuna tõendite kogumine toimub eelmenetluses ja kohus kavatses kostja vande all ära kuulata, siis ei olnud põhjendatud eelmenetluse lõpetamine 06.04.2016 istungil. Lisaks ei andnud maakohus hagejale võimalust esitada uusi tõendeid vastuseks kostja vande all antud ütlustele, millega maakohus rikkus TsMS § 351 lg-t 2.
31.Kuna maakohus ei selgitanud eelmenetluses välja, milline õigussuhe poolte vahel tegelikult oli ja millised olid sellest õigussuhtest tuleneva nõude rahuldamise eeldused, siis ei olnud maakohtul ka piisavalt asjaolusid hageja nõude kvalifitseerimiseks. Seega on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama (RKTKo 3-2-1-145-14, p 15). Maakohus on täitnud selgitamiskohustust osaliselt 21.09.2015 kirjas (tl 87-89). Samas ei selgitanud kohus hagejale vajadust esitada seisukoht seoses kostja vastuses esitatud väidetega ega kostja vande all antud ütlustega. Lisaks kolleegium märgib, et maakohus ei ole teinud kindlaks kõiki asjaolusid, mis on vajalikud töösuhte tuvastamiseks (vt nt RKTKo 3-2-1-41-11, p 14).
32.Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on teinud üllatusliku lahendi. Kumbki pooltest ei olnud menetluses tuginenud sellele, et sõiduki rendilepingust tulenevat nõuet võiks käsitleda tööandja kahju hüvitamise nõudena töötaja vastu TLS § 74 lg-st 4 tulenevalt. Maakohtu menetlusõiguse normi oluline rikkumine seisneb selles, et maakohus hindas vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, kuid ei arutanud seda enne pooltega.
33.Riigikohus on selgitanud, et kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 19; 3-2-1-41-15, p 18). Kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Kohus peab kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2
6(7)
teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2) (RKTKo 3-2-1-169-10, p 11).
34.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on rikkunud ka tõendite igakülgse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1), sest otsuse tegemisel on maakohus arvestanud üksnes kostja vande all antud ütlustega, jättes põhjendamata, miks jätab kohus kõrvale hageja esitatud kirjalikud tõendid ega arvesta neid asja lahendamisel. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut hagis esitatud väidetele, vaid on üksnes kostja vande all antud ütlustele tuginedes lugenud usutavamaks kostja versiooni hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest. Sellega rikkus maakohus ka poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 7).
35.Samuti ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et kostja vastuses väidetut saab käsitleda aegumise vastuväitena. Kostja üksnes viitas sellele, et teatud juhtudel saab aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Kostja leidis, et hagi tuleks jätta rahuldamata ka hea usu põhimõttest tulenevalt, kuna hageja on jätnud kostjale mulje, et ta ei nõua kostjalt rendi ja muude tasude maksmist. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Lahendades aegumise kohaldamise taotlust, mida kostja tegelikult ei esitanud, väljus maakohus vaidluse piiridest. Hagejal ei tekkinud võimalust esitada seisukoht nõude aegumise osas. Ka aegumise omaalgatusliku kohaldamisega rikkus maakohus poolte võrdsuse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 7). Aegumise kohaldamise taotluse esitas kostja alles apellatsioonimenetluses. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik kostja aegumise vastuväitega arvestada.
36.Lisaks on maakohus rikkunud kohustust menetleda hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel (TsMS § 5 lg 1) sellega, et on viidanud kostja sundolukorrale dokumentide allkirjastamisel. Kostja ei ole sellisele asjaolule tuginenud. Samuti ei saanud kohus asuda hindama kostja psühholoogilist seisundit või arvestada järelduste tegemisel kostja isikuomadusi. Tegemist ei ole objektiivse tõendite hindamisega TsMS § 232 lg 1 tähenduses, samuti ei ole ringkonnakohtul võimalik kontrollida maakohtu põhjenduse õigsust.
37.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja poolte seisukohad nendevahelise õigussuhte kohta. Selleks tuleks maakohtul selgitada välja hageja seisukoht kostja 08.05.2015 esitatud väidete kohta (sh et kostja pole saanud hagi aluseks olevaid arveid, et remonttööd olid mittevajalikud, et kostja parandas autot oma kulul jne) ja ka selle väite osas, et sõiduki puudused kuuluvad hüvitamisele kindlustuse poolt (tl 115 pöördel). Vajadusel tuleb pooltele võimaldada esitada kohtule täiendavaid tõendeid.
38.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus asja uuesti lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.