Muud

3-15-248 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

3-15-248 Harku- ja Murru Vangla jättis 29.12.2014 vaideotsustega (tl 48-49 ja tl 63-64) vaided rahuldamata. Distsiplinaarrikkumine on piisavalt tõendatud. Vaide esitaja väited, et tema tervislik seisund ei võimaldanud sööklasse minna, on distsiplinaarmenetluse käigus veenvalt ümber lükatud. Vaide esitaja on ära kuulatud. Iga kinnipeetava suhtes viidi läbi eraldi menetlus, arvestades vaid konkreetse kinnipeetava rikkumist. Arvestades kinnipeetava eelnevat käitumist vanglas, juhtumi asjaolusid ja rikkumise iseloomu, on määratud karistus proportsionaalne.

Harku ja Murru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Käskkirjad ja vaideotsused on õiguspärased. Kaebajale anti 27.10.2014 õhtul ja 28.10.2014 hommikul korraldused minna sööklasse. Asjaolu, et kaebaja arvates käitusid vanglaametnikud teise kinnipeetava suhtes õigusvastaselt, ei anna õigust keelduda korralduse täitmisest. Korraldused ei olnud tühised. Tegemist ei olnud jätkuva toimingu ega kollektiivse karistamisega. Kaebaja väited, et tervislik seisund ei võimaldanud tal sööklasse minna, on distsiplinaarmenetluses ümber lükatud. Kaebaja väiteid kontrolliti meditsiiniosakonnast ning kaebaja kirjeldatud seisund ei leidnud tuvastamist. Ta ei pöördunud väidetavat šokki ja stressi kaevates meditsiiniosakonna ega valvurite poole. Väited šoki kohta on ebausutavad, sest kaaskinnipeetava mahasurumine ja talle käeraudade panemine ei saanud kaebajale sellist tagajärge tekitada. Tõsiseks ei saa pidada väidet, et jaanuaris määratud ravi oli seotud oktoobris toimunud sündmustega. On usutav, et kartseris viibimine avaldas kaebajale mõningast mõju, kuid tervislik seisund võimaldas tal kartseris viibida. Tavaolukorras võetakse kartseris päevaks madrats ja voodiriided ära, kuid kaebaja terviseseisundit arvestades lubas meditsiinitöötaja talle kambrisse madratsi. Distsiplinaarmenetlused ja määratud karistused olid nii vormilt kui sisult õiguspärased. Kaebaja tegelikult ei eita rikkumise toimepanemist, vaid õigustab oma käitumist. Tema rikkumised ja süü on tuvastatud. Kinnipeetaval on kohustus minna päevakorras ettenähtud ajal sööklasse, kuid tal pole kohustust süüa. Praktikas ei ole peetud noomitust allumatuse korral piisavaks karistuseks. Elektriseadmete keelamine ei ole laagertüüpi vanglas eesmärgipärane ning kokkusaamiste keelamine oleks kohane isikute puhul, kes seda võimalust kasutavad.

3-15-248 Harku ja Murru Vangla kodukorra p-st 9.5.1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud minema päevakavas sätestatud söögiaegadel sööklasse. Korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse täitmata jätmist ei saa õigustada rahulolematusega vanglaametnike käitumise suhtes. Kaebaja väited, et tema terviseseisund takistas sööklasse minekut, ei ole veenvad. Ka pelgalt söögiisu puudumine ei saa õigustada vanglateenistuse seaduslike korralduste täitmata jätmist ja sööklasse minemata jätmist. Mõlemal kõnealusel juhul on tõendatud, et kaebaja pani toime distsiplinaarkorras karistatava teo. Vastustaja ei käitunud õigusvastaselt, viies kahe teo osas läbi kaks eraldi distsiplinaarmenetlust ja andes kaks karistamiskäskkirja. Samuti ei ole rikutud kollektiivse karistamise keeldu, distsiplinaarasjade menetlemine ja karistuse määramine sarnase teo eest toimus individualiseeritult. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. See ei ole aga distsiplinaarkaristuse määramise ainus kohane kaalutlus. Kuigi kinnipeetavate distsiplinaarmenetluses ei kohaldata reeglina analoogia korras ametnike või töötajate distsiplinaarvastutuse norme (3-3-1-89-07, p 7), ei ole välistatud distsiplinaarmenetlusele üldiselt omased universaalsed põhimõtted. Distsiplinaarvastutuse kohaldamisele on omane, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning isiku eelneva käitumisega (töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1) ning karistuse määramisel võetakse arvesse erinevaid asjaolusid (avaliku teenistuse seaduse § 75). Seega on kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisel oluline võtta arvesse kõiki kaalutlusotsust mõjutada võivaid asjaolusid. Karistuse liigi ja määra otsustamisel võib võtta arvesse distsiplinaarrikkumise koosseisuväliseid asjaolusid (3-3-1-44-12, p 17; 3-3-1-91-11, p 12). Kahe eraldi distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja eraldi käskkirjade andmine oli küll õiguspärane ja kohus hindab mõlemat käskkirja iseseisvalt, kuid siiski tuleb käskkirjades esitatud kaalutlusi ja neil põhinevaid järeldusi vaadelda ka kahe käskkirja koosmõjus. Kahe käskkirja andmise asjaolud ei ole sedavõrd kokkulangevad, et pidada piisavaks ja õiguspäraseks neis samasuguse karistuse määramisel esitatud ühesuguseid kaalutlusi. Vastustaja väitel on kaebajale allumatuse eest määratud karistused vastustaja praktikas miinimumilähedased. Samas, isegi kui vastustaja on välja kujundanud praktika, milliseid tegusid ta peab raskeks ning milliseid karistusi nende eest proportsionaalseks, ei saa väljakujunenud karistusmäär olla igakordselt õigustatud. Ka 27.10.2014 vahejuhtumi puhul ei karistatud vastustaja sõnul kõiki sööklasse minekust keeldujaid. On õige, et samal päeval kaht käskkirja andes ei saanud vastustaja esimese teo eest määratud karistust käsitada kehtiva karistusena. Karistuse määramise käskkirja kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (haldusmenetluse seaduse § 61 lg 1) ning mõlemad käskkirjad toimetati kaebajale kätte 26.11.2014. Mõlema teo toimepanek ja nende asjaolud olid siiski menetlejale ja karistuse määrajale teada, kuid käskkirjade põhjendustes ei kajastu, et seda oleks arvestatud. Tegemist on ühe asjaoluga kogumist, mis võib tegudele ja nende toimepanijale antavat hinnangut mõjutada. Isegi kui karistuse määraja ei saa teise teo puhul arvesse võtta esimese teo eest määratud kehtivat karistust kui vastutust raskendavat asjaolu, iseloomustab kahe järjestikuse sarnase teo toimepanek tegu ja toimepanija suhtumist. Sõnastuslikult peaaegu kokkulangevate põhjendustega samaliigiliste ja sama pikkusega karistuste määramine näitab, et tegelik kaalumine, mis arvestaks tegude toimepanemise asjaolusid ning isiku suhtumist oma tegudesse ja kehtivatesse reeglitesse, on teostamata. Vastustaja käitumine viitab automatismile, mis ei ole kooskõlas karistuse mõistmise individualiseeritud olemusega. Kaalumist mõjutavad asjaolud olid seoses teise teo toimepanemisega pigem muutunud ning võib eeldada, et kaalumisviga on tehtud just käskkirjas nr 366-d. Samas, arvestades mõlema teo eest sama pika kartserikaristuse määramist, ei veena käskkirjas nr 365-d esitatud kaalutlused selles, et karistuse määramisel on kõiki asjaolusid piisavalt arvestatud.

4(7)

3-15-248 Kummaski käskkirjas pole karistuse valiku juures käsitletud kaebaja terviseseisundit. Vastustaja on küll andnud hinnangu kaebaja väitele, et tervislikud põhjused takistasid sööklasse minekut, kuid mitte selle kohta, kas ja kuidas kaebaja terviseseisund võis mõjutada karistuse valikut ja pikkust. Ka kaebaja vanuse (61) arvestamist pole kaalutlustes märgitud. Kuna Eesti ühiskonnas ei ole selles vanuses isik veel pensionieas, ei saanud kaebaja vanus kartserikaristuse pikkuse üle otsustamisel eraldivõetuna olla oluliseks kaalutluseks, kuid sai seda olla koosmõjus terviseseisundiga. Vastustaja on tunnistanud, et kaebaja tervislik olukord tingis tema erikohtlemise kartserikaristuse täideviimisel, st tal võimaldati kasutada päevasel ajal madratsit. Seega pole kummagi teo puhul kaebaja tervislikku olukorda karistuse valikul arvestatud. Kaebaja terviseprobleemid olid vastustajale teada. Asja materjalidest nähtuvalt olid kaebajale ette nähtud ravimid, mida ta pidi söögiaegadel saama. Tervislik seisund koostoimes karistatava isiku vanusega on pikaajalise kartserikaristuse määramisel kaalukas argument ning vastustajal tulnuks silmas pidada, et kaebajale määrati kaks järjestikust üsna pikka kartserikaristust. Käskkirjad tuleb kaalumisvigade tõttu tühistada ja seetõttu tuleb tühistada ka vaideotsused distsiplinaarkaristuste vaidlustamist puudutavas osas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-15-248 võimalik saada kartserisse madrats, kinnitab hoopis seda, et kinnipeetava tervisega seonduvad nüansid ei puutu karistuse määramisel asjasse. Kartseris madratsiga olemine on tavarežiimil olemisest isegi parem, sest tavarežiimil ei tohi päeval voodis pikutada, kartseris seda ei keelata. Pealegi on kinnipeetava tervist puudutavad asjaolud ajas kiiresti muutuvad ja delikaatsed, karistuste käskkirjad võivad aga sattuda avalikku ruumi, mis tooks kinnipeetavatele kaasa raskemad tagajärjed. Kinnipeetava vanust ja tervist ei pea arvestama karistuse määra mõjutava asjaoluna. Kinnipeetavatel on kogu aeg ligipääs väga heale meditsiiniteenusele. Kõrgem iga ei peaks andma võimalust karistusest pääseda või saada seetõttu kergemat karistust. Kui isik vajab mingil põhjusel erikohtlemist, siis tehakse seda kartserikaristuse kandmise ajal, mitte selle määramisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(7)

3-15-248 lude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad ka kaebaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.