3-16-1316 I.O.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.06.2016 otsuse nr 4.2-1/26612-1 „Relvaloa kehtetuks tunnistamine“ tühistamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebaja – I.O., esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamise vorm Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.11.2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuur väljastas 25.04.2014 I.O.ale relvaloa RL 760361 püstolile TT kal 7,62 mm Tokarev nr 30025611.
2.PPA Põhja prefektuur tegi 28.04.2016 väärteoasjas nr 2317,15,012018 otsuse, millega karistas I.O.at relvaseaduse (RelvS) § 891 lg 1 alusel 20 euro suuruse trahviga. Väärteo kirjelduse järgi kandis I.O. 15.11.2015 avalikus kohas tulirelva TT nr 30025611 teksapükste parempoolses taskus, kust paistis relva käepide koos salvega välja. Sellise tegevusega pani I.O. toime tulirelva käitlemise nõuete rikkumise (RelvS § 50 lg 2). Otsus jõustus 20.05.2016 ning karistus on kehtiv.
3.PPA 01.06.2016 otsusega nr 4.2-1/26612-1 tunnistati I.O.a nimele väljastatud relvaluba RL 760361 RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 alusel kehtetuks, sest I.O.at on PPA 28.04.2016 otsusega väärteo korras karistatud relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumise eest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.I.O. esitas 01.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 01.06.2016 otsuse tühistamiseks. Kaebuses taotleti jätta asja lahendamisel kohaldamata RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteo korras 1(6)
karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, sätete vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 11 ning § 19 lg-ga 1. Relvaloa kehtetuks tunnistamine üksnes kehtiva väärteokaristuse olemasolule tuginedes on ebaproportsionaalne ja piirab vaba eneseteostamise õigust. Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitseks kuulub PS § 19 lg 1 kaitsealasse. RelvS § 43 lg 3 p 2 imperatiivsus on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse ja §-s 14 sätestatud tõhusa menetluse põhimõttega. Kaalutlusõiguse puudumine on PS-vastane. Riigikohus on 14.12.2010 otsuses nr 3-4-1-10-10 tunnistanud PS-iga vastuolus olevaks ja kehtetuks RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osas, milles see ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toime pandud tegu. Riigikohus leidis, et isegi siis, kui isik on toime pannud kriminaalkorras karistatava süüteo, tuleb talle anda võimalus esitada argumente enda kaitseks ning haldusorganil peab olema võimalus kaaluda, kas toimepandud süütegu on sellise iseloomuga, et õigustab isiku põhiseadusliku vaba eneseteostuse õiguse olulist piirangut. On PS-vastane, et väärteo kui kuriteost kergema süüteo toime pannud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigus puudub, kuid kuriteo toime pannud isikute puhul on seaduses tehtud parandus Riigikohtu 14.12.2010 otsuse alusel. Arvestades I.O.a isikut ning väärteo toimepanemise asjaolusid, puudub alus relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja elab maakohas suvilarajoonis, kus tungivad talvel tühjaks jäänud suvilatesse sageli kriminaalse taustaga isikud, kes omandavad sealt ebaseaduslikult vara. Samuti on talvel probleemiks väljapääsuteede lahtihoidmine. Kaebaja elab XXXXX külas koos naise ja väikese lapsega ning ta soetas omale relvaloa perekonna ja vara kaitseks. Rünnaku korral saab ta loota ainult iseendale, sest korrakaitseorganite reageerimisvõimalused on ajaliselt ja ka teede olukorra tõttu piiratud. Seetõttu on relvaloa omamine kaebajale väga tähtis. Kodust 15.11.2015 kella 18:00 ajal lahkudes võttis kaebaja relva kaasa ning pani selle pükste taskusse. Kaebajal oli seda kombeks teha, kui ta sõitis kodust välja pimedal ajal. Läbi metsa kulgeval teel pani kaebaja tähele tee ääres seisvat autot, kust tema arvates laaditi metsa alla ebaseaduslikult prügi. Kaebaja peatus ning avastas seisva auto ligidalt tema hinnangul hiljuti maha laaditud plastikkottides olmeprügi hunniku. Autos viibivad kaks isikut väitsid, et nemad ei laadinud prügi maha ning kaebaja kutsus sündmuskohale politseipatrulli. Patrulli saabudes paluti kaebajal näidata oma tulirelva, kuivõrd vahepeal oli üks tee ääres seisnud autos olnud isikutest helistanud politseisse ja esitanud teate, et ta nägi kaebaja valduses tulirelva. Patrull kontrollis arvuti kaudu relvaloa olemasolu ning tagastas relva kaebajale. Selle sündmuse tõttu algatatigi kaebaja suhtes väärteomenetlus ning karistati teda RelvS § 50 lg 2 rikkumise eest. Kaebaja rikkumine ei olnud tahtlik ning ei esinenud mingit ohtu relva kadumiseks, teise isiku valdusesse sattumiseks ega juhusliku kahju tekitamiseks. Pükste tasku on küllalt sügav, et tasasel maal rahulikult seistes ja kõndides relv välja ei paista, kuid ebatasasel metsamaal astudes võis püstoli käepide küll ajuti välja paista. Relv ei kujutanud juuresviibivatele isikutele ohtu. Seega kaebaja poolt 15.11.2015 relvaseaduse rikkumine ei olnud niivõrd raske, et õigustada relvaloa kehtetuks tunnistamist. Kaebajale määratud karistus väärteoasjas on piisav juhtimaks tema tähelepanu sarnaste rikkumiste vältimisele tulevikus.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus 26.08.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuna RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei anna PPA-le kaalutlusõigust, ei ole määravad rikkumise asjaolud ega rikkuja isik, vaid jõustunud väärteootsuse olemasolu. Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-10-10 tunnistati RelvS § 43 lg 1 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osaliselt PS-vastaseks ja kehtetuks, kuid see ei tähenda, et PPA saaks kohaldada samu põhimõtteid automaatselt RelvS § 36 lg 1 p 7 tõlgendamisele. Vastustaja on imperatiivseid sätteid õiguspäraselt kohaldanud. Otsus ei tulnud kaebajale ootamatult ning talle anti võimalus arvamuse esitamiseks. Eelduslikult relvaseadust tundev ning teoreetilise eksami sooritanud kaebaja pidi juba relvaloa saamisest saadik teadma, milliseid tagajärgi tema käitumine võib kaasa tuua. Haldusmenetluses väärteootsusele õigusliku hinnangu andmine ei ole õiguslikult võimalik. Teo karistatavus
2(6)
mõnede relvaseaduse nõuete rikkumise eest näitab, et seadusandja on pidanud vajalikuks rikkumistele rangelt reageerida ning isik ei saa eeldada möönduste tegemist. Riik ja avalikkus tahavad olla veendunud ja kindlad, et relva omaja teadvustab relva omamisega kaasnevat vastutust ja riske. Vastustaja nõustub, et RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Piirang on sobiv, sest sellega on võimalik tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ning avalik kord. Relvakäitlemise nõuete rikkumine tähendab, et isik võib olla ohtlik endale, teistele või avalikule korrale, ning et isik ei oska relva õigesti käsitseda. Kui isik jääb relva omamise õigusest ilma ning loovutab relva, siis langeb oht ära. Piirang on vajalik, sest puuduvad muud alternatiivid, mis tagaks, et isik ei jätkaks relva omamist ja kasutamist olukorras, kus ta käitleb relva ja laskemoona nõuetevastaselt. Kui kaebaja vajab tulirelva pere ja vara kaitseks, siis seda enam peaks ta hoiduma tegudest, mille tõttu ta võib relvast ilma jääda. Pealegi võib relva omada vara ja enese, mitte perekonna, kaitseks. Eraisikul ei ole õigust asendada korrakaitseorganit. Jääb ebaselgeks, kuidas pääseb kaebaja elukohta kaebajat ohustav isik. Relva omajalt oodatakse vastutustundlikku käitumist ning juba relva nägemine, sõltumata selle ehtsusest, võib kõrvalistes isikutes hirmu ja paanikat tekitada. Ka ei saa relvaomanik oma käitumist põhjendada spontaansusega. Kaebaja arusaam relva omamisest ja relvaseadusest jääb seaduse mõttest kaugele. Relv on kõrgendatud ohu allikas, mille tõttu on riik pidanud vajalikuks relvade tsiviilkäivet reguleerida. Piirang on mõõdukas. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei võta isikult täielikult võimalust tegeleda relvadega. Näiteks võib külastada lasketiiru või osaleda spordi- või jahiseltsis. Vara ja lähedaste kaitseks võib kasutada turvateenuseid, paigaldada signalisatsiooni või turvakaamera koos mõne infotehnoloogilise lahendusega. Riive seab eesmärgiks ebapädeva isiku poolt relva käitlemise välistamise ja teisalt teiste isikute elu ja tervise kaitse ning avaliku korra tagamise. Kui isik ei käitu suurema ohu allika kasutamisel vastutustundlikult, siis tekib mõistetavalt põhjendatud kahtlus sellise isiku isikuomadustes. Seega esinevad vaieldamatult asjaolud, mis viitavad relvaloa omaja enda ja teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele, mis on sobimatu seda liiki relva soetajale või omajale. Nõustuda ei saa kaebaja arvamusega, et RelvS § 36 lg 1 p-st 7 tuleneva piirangu võiks kehtestada sarnaselt sellele, nagu seda on teinud Riigikohus RelvS § 36 lg 1 p 6 suhtes, mis on sõnastatud üldsõnaliselt ning mis hõlmab kõiki kuriteokoosseise. RelvS § 36 lg 1 p 7 sõnastus on detailsem ja seal loetletakse otseselt sama valdkonnaga seotud rikkumisi, mille eest määrati kaebajale haldustõkend. RelvS § 36 lg 1 p 7 loetelu (soetamine, hoidmine, kandmine, vedu või kasutamine) hõlmab RelvS § 11 lg-s 2 sätestatud käitlemise mõistest vaid osa ning säte laieneb just relva käitlemisega seotud väärteokoosseisudele, mitte igasugustele väärteokoosseisudele. Sätte sõnastus langeb kokku Riigikohtu väljendatud mõttega, et mitte iga (väär)teo eest karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Kaebajale ei ole saabunud pöördumatuid tagajärgi, sest karistuse kustumisel võib ta uuesti relvaluba taotleda.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam RelvS-iga kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. RelvS § 50 lg 2 näeb ette, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise.
3(6)
7.Vaidlust ei ole selles, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on imperatiivne, s.o PPA peab § 36 lg 1 p-s 7 nimetatud rikkumis(t)e eest kehtivat väärteokaristust omava isiku relvaloa kehtetuks tunnistama. Kuna kaebajat karistati PPA 28.04.2016 väärteootsusega relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumise eest (RelvS § 50 lg 2) ning otsus jõustus 20.05.2016, oli PPA-l kohustus kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada.
8.Kaebuse saaks seega rahuldada ainult juhul, kui relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevad sätted oleksid PS-iga vastuolus. Kaebaja ongi taotlenud jätta asja lahendamisel kohaldamata RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteo korras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, sätete vastuolu tõttu PS §-ga 11 ning § 19 lg-ga 1.
9.PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Selle normi kaitsealasse võib kuuluda ka õigus soetada ja omada relva (vt Riigikohtu 14.10.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10 p 40 ja seal viidatud praktika). Relva omamise ja kasutamise eelduseks on kehtiv relvaluba (RelvS §-d 34, 44). Kaebajale oli väljastatud relvaluba vintraudsele püstolile TT kal 7,62 mm Tokarev nr 30025611 (tl 25) ning kaebuse kohaselt on relv kaebajale vajalik turvalisuse tagamiseks (RelvS § 28 lg 1 p 3). Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-10-10 p 44). Kuna relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt õiguse relva omada ja kasutada, siis on vaidlustatava otsusega riivatud kaebaja õigust vabale eneseteostusele.
10.RelvS § 43 lg 3 p 2 eesmärk on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning tagada avalik kord. Need eesmärgid on vaba eneseteostuse piiramiseks lubatavad (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse nr 3-4-1-16-08 p 28 ja otsuse nr 3-4-1-10-10 p 49).
11.Relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobiv. Isik, kes ei oska relva ja laskemoona õigesti kanda, kes ei pea relva ja laskemoona kandmise nõuete järgimist oluliseks või kes ei märkagi, et ta nõudeid rikub, võib oma tegevusega ohustada teiste isikute elu ja tervist ning avalikku korda. Kohus nõustub vastustajaga, et pelgalt relva kandmine avalikult nähtavalt võib tekitada inimestes paanikat ja hirmu, samuti võib relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumine põhjustada relva kadumise, teise isiku valdusesse sattumise või juhusliku kahju tekkimise (vt RelvS § 50 lg 2). Relvaloa kehtetuks tunnistamisel peab isik relvaloa, relva ning laskemoona politseile üle andma (RelvS § 44) ega saa seega relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumise kaudu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale ohtu põhjustada.
12.Relvaloa kehtetuks tunnistamine on eesmärkide saavutamiseks vajalik, sest puuduvad teised abinõud, mis koormaks isikut vähem, kuid oleks vähemalt sama efektiivsed.
13.Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 ka mõõdukas.
14.Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-10-10 oli vaidluse all RelvS § 43 lg 3 p 2 kooskõla põhiseadusega koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6, mis sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Riigikohus tunnistas RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohus leidis, et kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata ning et igasuguse kuriteo ja isiku puhul ei saa olla tõenäosus, et kaitstavaid
4(6)
õigushüvesid relvaga rünnatakse, sedavõrd suur, et ilma kaalumata relvaluba kehtetuks tunnistada (vt otsuse p 59). Muuhulgas selgitas Riigikohus viidatud otsuses järgmist: „/.../ kõige paremini tagab ühelt poolt inimese elu ja tervise kaitse, riigi julgeoleku ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele (p 64). /.../ eelöeldu ei tähenda seda, et seadusandja ei võiks kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja –vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt 60). Seadusandjal on otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud, mille esinemisel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada.(p 65)“ Praegusel juhul on seadusandja piiritlenud asjaolud, mille esinemisel tuleb väärteo korras karistatud isiku relvaluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada.
15.Relvaloa kehtetuks tunnistamine välistab kaebajale võimaluse kasutada turvalisuse tagamiseks relva ning uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist eeldab loa taotlemist, millega kaasneb aja- ja rahakulu. Täiendavalt tuleb arvestada kaebaja põhjendustega selle kohta, miks on tema jaoks relva omamine oluline. Kohus mõistab kaebust selliselt, et tühjade suvilate tõttu on kaebaja elukohas kuritegude arv suur ning see tõstab omakorda tõenäosust sattuda rünnaku ohvriks. Kaebaja ei tugine seejuures sellele, et suvilates käivad kurjategijad oleks teda, tema perekonda või vara kunagi reaalselt ohustanud. Kohus möönab, et ilmselt ei ole välistatud ühegi inimese sattumine kuritegeliku rünnaku ohvriks, kuid kaebuse põhjendused ei anna mõistlikku alust arvata, et kaebaja elab niivõrd kriminaalses kohas, kus relva omamine oleks turvalisuse tagamiseks ilmtingimata ja äärmiselt vajalik. On usutav, et pikemat aega tühjana seisvatesse suvilatesse pole väga keeruline sisse murda, kuid see ei suurenda kuigivõrd tõenäosust, et piirkonnas viibivad kurjategijad murraksid sisse ka alaliste elanikega majadesse, kus nad võivad elanikega silmitsi sattuda ja „vahele jääda“. Kohus nõustub vastustajaga, et turvalisust saab alternatiivselt tagada ka näiteks turvateenuse kasutamise, signalisatsiooni või turvakaamera paigaldamisega jne. Ka Riigikohus on märkinud, et turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist (otsuse nr 3-4-1-10-10 p 44). Seega kokkuvõttes ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine kaebaja jaoks eriliselt intensiivne piirang.
16.Kaitstavad õigushüved – inimeste elu ja tervis ning avalik kord – on seevastu väga kaalukad. Nõuded relva ja laskemoona kandmisele, mida kaebaja rikkus, on mõeldud isikute elu ja tervise ning avaliku korra kaitseks. Kohus nõustub vastustajaga, et relv on kõrgendatud ohu allikas, mille tsiviilkäive on rangelt reguleeritud ning mille käitlemise nõuete rikkumisse tuleb tõsiselt suhtuda. PPA 28.04.2016 väärteootsuse aluseks olev kaebaja käitumine annab põhjendatud aluse kahelda, kas kaebaja mõistab relva varjatult ja ohutult kandmise vajalikkust. Kaebaja tugineb küll sellele, et RelvS § 50 lg 2 rikkumine ei olnud tahtlik ning tegelikult midagi ei juhtunud, kuid relva (ja laskemoona) kandmise nõuete rikkumine viitab siiski üldisemalt kaebaja vastutustundetusele ja annab põhjendatud aluse eeldada, et kaebaja võib enda käitumisega avalikku korda ning teisi isikuid ohustada (kui relv kaob või satub kellegi teise valdusesse). Nagu kohus eespool märkis võib ka pelgalt relva kandmine avalikult nähtavalt tekitada inimestes paanikat ja hirmu.
17.Kaaludes ühelt poolt kaebaja õigust kasutada relva turvalisuse tagamiseks ja teiselt poolt vajadust ennetada ohtu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale, leiab kohus, et viimati nimetatud hüvede kaitsmise vajadus on kaebaja õigustest kaalukam. 5(6)
18.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja argument, justkui tuleks RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 tunnistada PS-vastaseks ja kehtetuks, sest sama on tehtud RelvS § 43 lg 3 p-ga 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6, on põhjendamatu. RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 võimaldas isiku relvaloa kehtetuks tunnistada isiku poolt mistahes kuriteo toimepanemisele tuginedes. Karistusseadustik sisaldab aga väga erinevaid süüteokoosseise, mis kõik ei ole suunatud teise inimese elu ja tervise ega avaliku korra vastu ning mis ei anna alust eeldada, et teo toime pannud isik võiks nimetatud õigushüvesid relvaga rünnata. Proportsionaalse tulemuse saavutamiseks on seetõttu vajalik, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel oleks menetlejal võimalik arvestada kriminaalkorras karistatu isiku ja toimepandud teoga. RelvS § 36 lg 1 p 7 puhul on seadusandja aga detailsemalt reguleerinud, milliste relva käitlemise nõuete rikkumise puhul võib eeldada, et teiste isikute elu ja tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on kaalukam rikkuja õigustest ning seega on seadusandja kaalumise teostanud juba seaduse tasandil.
19.Kuna RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei andnud PPA-le õigust kaaluda kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist ja kohus ei leidnud nende sätete koostoimes vastuolu PS-ga, jääb kaebus rahuldamata.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.