Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld
Kohtuasi
AS Kihnu Veeteed kaebus Lääne maavanema 15. mai 2015. a korralduse nr 1-1/15/81 tühistamiseks ning Lääne maavanema ja Väinamere Liinid OÜ vahel
17.mail 2015 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu tühisuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja AS Kihnu Veeteed, volitatud esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson Vastustaja Lääne Maavalitsus, volitatud esindaja Roger Uusmaa Kolmas isik Väinamere Liinid OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Kristo Kallas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-15-1536
Menetluse alus Riigikohtus
Lääne Maavalitsuse kassatsioonkaebus ja AS Kihnu Veeteed vastukassatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Lääne Maavalitsuse kassatsioonkaebus.
2.
Jätta AS Kihnu Veeteed vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2016. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
17.detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-15-1536 osas, milles kohtud tühistasid Lääne maavanema 15. mai 2015. a korralduse nr 1-1/15/81.
4.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AS Kihnu Veeteed kaebus Lääne maavanema 15. mai 2015. a korralduse nr 1-1/15/81 tühistamiseks rahuldamata.
5.Mõista AS-lt Kihnu Veeteed Väinamere Liinid OÜ kasuks välja menetluskulud 3000 eurot.
Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.
6.Arvata AS Kihnu Veeteed tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lääne Maavanem kuulutas 17. juuli 2014. a korraldusega välja lihtsustatud korras tellitava teenuse riigihanke operaatori leidmiseks Sviby-Rohuküla-Sviby reisiparvlaevaliinile.
2.AS Kihnu Veeteed esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles palus tunnistada kehtetuks Lääne Maavanema 28. novembri 2014. a korralduse, millega tunnistati vastavaks ja edukaks Väinamere Liinid OÜ. VAKO rahuldas vaidlustuse ja tunnistas maavanema korralduse kehtetuks. Kohtud jätsid Väinamere Liinid OÜ kaebuse rahuldamata. Otsused jõustusid.
3.Lääne Maavanem tunnistas 30. aprilli 2015. a korraldusega enda 17. juuli 2014. a korralduse kehtetuks.
4.Lääne Maavalitsus otsustas 4. mai 2015. a korraldusega leida isiku, kellega sõlmida SvibyRohuküla-Sviby reisiparvlaevaliini teenindamise otseleping, ning kinnitada reisiparvlaevaliini teenindamise otselepingu sõlmimise korra (kord). Lääne Maavalitsuse eesmärgiks oli pärast riigihanke kehtetuks tunnistamist tagada katkematu reisijate-, sõidukite- ja kaubavedu Vormsi ja Mandri-Eesti vahel.
5.Lääne maavanem otsustas 15. mai 2015. a korraldusega nr 1-1/15/81 sõlmida avaliku teenindamise otselepingu Väinamere Liinid OÜ-ga reisiparvlaevaga Ormsö parvlaevaliinil SvibyRohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveo teenuse osutamiseks alates 1. juunist 2015 kuni Lääne Maavalitsuse korraldatud riigihanke tulemusel sõlmitava avaliku teenindamise lepingu alusel uue vedaja liinile tulekuni, seejuures minimaalselt kuni 1. novembrini 2015 ja mitte kauemaks kui 31. mai 2016.
6.Lääne maavanem ja Väinamere Liinid OÜ sõlmisid 17. mail 2015 avaliku teenindamise otselepingu teenuse osutamiseks.
7.AS Kihnu Veeteed esitas halduskohtule kaebuse Lääne maavanema 15. mai 2015. a korralduse nr 1-1/15/81 tühistamiseks ning Lääne maavanema ja Väinamere Liinid OÜ vahel 17. mail 2015 sõlmitud otselepingu tühisuse tuvastamiseks. Kaebaja väitis järgmist: 1) vastustaja oleks pidanud korraldama riigihanke, sest lepingu alusel vedajale eeldatavalt makstav tasu ületab riigihangete seaduse (RHS) § 15 lg-s 1 sätestatud piirmäära (40 000 eurot); 2) kolmanda isiku pakkumus oli põhjendamatult madala maksumusega ja see toob kaasa vaidlustatud korralduse tühistamise; 3) vaidlustatud leping on eeltoodust tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 alusel tühine.
8.Tallinna Halduskohus tagastas 17. juuni 2015. a määrusega AS Kihnu Veeteed kaebuse selle väite osas, et vastustaja pidi korraldama riigihanke. Kohus oli seisukohal, et selles osas tuleb läbida VAKO kohustuslik kohtueelne menetlus.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 17. detsembri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas vaidlustatud korralduse ning ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) haldusasjas nr 3-15-1883 vaieldakse selle üle, kas vastustaja võis sõlmida otselepingu ilma riigihanget korraldamata; 2) korra p-st 5.3, võrdse kohtlemise põhimõttest ja konkurentsi moonutuse keelust tuli vastustajale kohustus kontrollida pakkumuse põhjendatust; 3) vastustaja käsitles 14. mai 2015. a protokollis tööjõukulude erinevust vaid ettevalmistuskulude osas, muid täpsemaid andmeid ei küsitud ega analüüsitud. Kui arvata kaebaja esitatud tööjõukuludest maha ettevalmistuskulud ja laevapersonali toitlustuskulud (mille kolmas isik paigutas muude kulude alla), on kaebaja kulud (294 570 eurot) kolmanda isiku kuludest 95 178 euro võrra suuremad. Kolmanda isiku laevapersonali tööjõukulu on väiksem ka Politsei- ja Piirivalveameti sarnaste ametikohtade tööjõukulust. Tööjõukulude erinevust ei saa pidada sedavõrd väheoluliseks, et jätta see hindamisel kaalumata. Asjaolu, et kolmas isik on lepingut siiani hinnapakkumises toodud kuludega täitnud, ei kõrvalda ristsubsideerimise kahtlust; 4) kolmanda isiku poolt kaldapersonalile makstava lisatasu väiksem suurus võib olla seletatav tööjõukulude parema optimeerimisega. Vastustaja ei ole teinud nimetatud kulude hindamisel kaalumisvigu; 5) vastustaja on hooldus- ja remondikulude hindamisel teinud olulise kaalumisvea. Uue ja kasutatud laeva hooldus- ja remondikulude võrdlemine ei pruugi olla asjakohane, kuna uuele laevale kehtib tootja määratud kohustuslik hooldustööde plaan ning neid tuleb teostada tootja näidatud ettevõtja juures, mitte enda valitud teenusepakkuja juures ega ise. Kaebaja pakkumuses on hoolduskulud (kaasa arvatud määrdeainete hind) 24 201 eurot, kolmas isik on määrdekuluna nimetanud 8131 eurot ning osalt katab hoolduskulusid ka kolmanda isiku välja toodud 7000 eurot. Seega on kulude erinevus märkimisväärne ja vastustaja oleks pidanud kulude põhjendatust hindama; 6) kolmanda isiku selgitustest ei nähtu, et ta oleks arvestanud riigilõivukuluga; 7) kaebaja ja kolmanda isiku kindlustuskulude erinevus kindlustusobjekti arvestades ei ole sedavõrd märkimisväärne, et vastustajal oleks pidanud tekkima kahtlus kolmanda isiku kindlustuskulude põhjendatuses; 8) kuna vastustaja jättis õigusvastaselt hindamata kolmanda isiku hinnaettepanekus toodud laevapersonali kulude ning hooldus- ja remonditööde (sh ülevaatus) kulude põhjendatuse või tegi nende kulude kontrollimisel olulisi kaalutlusvigu, oli kolmanda isiku hinnapakkumise parimaks tunnistamine õigusvastane ning vastustaja 15. mai 2015. a korraldus nr 1-1/15/81 tuleb tühistada; 9) otselepingu tühisuse tuvastamine ei ole põhjendatud. Lepingu tühisuse tuvastamise korral ei jõuaks kaebaja lepingut täita kuigi pikka aega, samas hinnaettepanekute uus hindamine, pakkujatele lisaküsimuste esitamine ja vastuste ootamine, uue lepingu sõlmimine ja kaebaja töötajate poolt 14päevane laevaga tutvumise aeg võivad kaasa tuua olukorra, kus laevaühendus mandri ja Vormsi saare vahel on vahepeal katkenud. Kaebajal on oma õigusi võimalik piisavalt kaitsta vastustaja vastu kahju
hüvitamise nõude esitamisega.
10.Lääne Maavalitsus esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata.
11.AS Kihnu Veeteed esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kaebus jäi rahuldamata.
12.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. veebruari 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) nagu tavapärases hankemenetluses, oli ka vastustajal korra p 5.3 järgi kohustus kontrollida pakkumuse maksumuse põhjendatust, kui tal tekkis kahtlus pakkumuse maksumuse tõsiseltvõetavuses; 2) korra p 5.6 kohaselt pidi vastustaja järgima põhimõtteid, mis on toodud määruse nr 1370/2007 lisas ja mis suuresti põhinevad Euroopa Kohtu lahendil kohtuasjas nr C-280/00. Nende kriteeriumide kohaselt on keelatud nii vedaja ülekompenseerimine kui ka puudulik kompenseerimine. Lisaks tuleb nende kriteeriumide järgi vältida ka ristsubsideerimist; 3) kolmanda isiku madalad kaldapersonali kulud võivad olla seletatavad tööjõukulude parema optimeerimisega. Kolmas isik on suurem ettevõte kui kaebaja ning teenindab rohkem liine. On usutav, et ühe liini lisandumisel ei teki kolmandal isikul selle teenindamisega märkimisväärseid lisakulusid; 4) kaebaja tööjõukulu oli 294 570 eurot, s.o 95 178 eurot enam kui kolmanda isiku tööjõukulu. Hindamiskomisjoni protokollist ei nähtu, et vastustaja oleks hinnanud kolmanda isiku laevapersonali kulu põhjendatust. Töötasu erinevust ei saanud jätta hindamisel tähelepanuta. Olukorras, kus haldusorganil endal puuduvad enne pakkumuste esitamist andmed võimalike kulude kohta, on pakkujate omavaheline võrdlemine üks võimalusi, kuidas selgitada välja, kas mõni pakkumustest võib olla põhjendamatult madala maksumusega; 5) võrreldes kolmanda isiku arvestuslikku palgakulu kaebaja ja avaliku sektori palgakuluga, on see avaliku sektori keskmisest oluliselt madalam. Ka administratsiooni- ja muud kulud on kolmandal isikul madalamad. Kolmanda isiku tööjõukulude kujunemise kohta pole piisavalt informatsiooni, et saaks olla veendunud selles, et tegemist ei ole alapakkumusega. Vastustajal oleks pidanud tekkima kahtlus, kas kolmanda isiku pakutud hinnaga on võimalik teenust osutada ning kas tööjõukulu puhul võib olla tegemist ristsubsideerimisega; 6) vastustaja tegi kaalumisvea ka plaanilise hoolduse ja jooksva remondi kulude hindamisel. Kaebaja arvestas nendeks kuludeks, sh määrdeainete kuluks 35 185 eurot. Kolmas isik näitas hooldus- ja remondikuludena 13 000 eurot ning määrdeainete kulu 8131 eurot (kokku 20 131 eurot). Kuna uue laeva puhul tuleb järgida tootja määratud hoolduskava ning kahe aasta pikkuse garantiiperioodi jooksul tuleb tööd teostada tootja heaks kiidetud ettevõtja juures, ei pruugi võrdlus vana laevaga (s.o Reet) olla asjakohane. Arvestades, et laeva opereeriv ettevõte saab ise teha vaid väiksemaid hooldustöid (nt liftihooldus), ei saanud kolmas isik arvestada hoolduskulude olulise kokkuhoiuga sel
moel, et mitmed hooldustööd teevad ära oma töötajad. Kolmanda isiku madalamaid kulusid ei saa põhjendada ka garantiiga arvestamisega. Kaebaja on oma pakkumuses välja toonud vaid hoolduskulud ning garantiiga hõlmatud remondikulusid, mida vedaja ise kandma ei pea, tema kuluarvestus ei kajastagi. Kaebaja näitas remondikulude hulgas kohustuslike ülevaatuste kulusid enam kui 10 000 euro ulatuses. Kolmas isik on selles osas arvuliselt välja toonud vaid Mereregistri Laevade Eesti AS-i iga-aastase ülevaatuse kulu 5000 eurot. Kaebaja ja kolmanda isiku näidatud kulusid võrreldes oleks siiski pidanud tekkima kahtlus, kas kolmanda isiku näidatud summa eest on võimalik kanda nii ülevaatuste kui ka plaanilise hoolduse kulud; 7) kindlustuskulude hindamisel ei teinud vastustaja kaalumisviga; 8) otselepingu tühisuse tuvastamine ei ole praegusel juhul põhjendatud. Kohus tühistab korralduse menetlus- ja põhjendamisvigade tõttu. Vaidlustatud korralduse tühistamine ei tähenda, et kolmanda isiku pakkumuse parimaks tunnistamine oli ka sisuliselt õigusvastane. Seda laadi rikkumiste keelu mõtteks pole kaasa tuua tehingu tühisust TsÜS § 87 tähenduses. Otseleping sõlmiti kuni üheks aastaks. Kolmas isik on seni täitnud lepingut pakutud hinnaga. Kui kohus tuvastaks vaidlusaluse lepingu tühisuse, tuleks sõlmida uus otseleping.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Lääne Maavalitsus taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuste tühistamist osas, millega kaebus rahuldati, ning palub teha uue otsuse, millega kaebus jäetaks tervikuna rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) otselepingu sõlmimise õigus tuli määrusest nr 1370/2007 ja ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 10 lg-st 11. Juhinduda ei tulnud riigihangete seadusest; 2) korra p 5.3 kohaselt pidi pakkumus olema silmanähtavalt põhjendamatult madala maksumusega. Kohustus oli hinnata üksnes reisitasu ühe reisi kohta, mitte üksikuid komponente. Lääne Maavalitsusel oli avar kaalutlusruum otsustamaks kellega ja millistel tingimustel leping sõlmida; 3) isegi kui juhinduda riigihangete seadusest, oli Lääne Maavalitsuse tegevus õiguspärane. Komisjoni protokollist nähtuvad hinnapakkumuste erisused ja täpsustavad küsimused. Kulukomponentide kohta on sisuline hinnang antud. Isegi kui tehti kaalumisviga, ei ole see oluline; 4) laevapersonali kulu on komisjon analüüsinud komisjoni protokolli lisas ja selgitustes, samuti on arvesse võetud eelneva aasta statistikat. Tegelikku ristsubsideerimist on võimalik kontrollida tegelike kulude järgi auditi alusel. Avaliku sektori ja erasektori tööjõukulud ei ole võrreldavad. Tellija ei saa ette kirjutada, millistel tingimustel ja palgamääradega vedaja oma töötajatega lepinguid sõlmib; 5) plaanilise hoolduse ja jooksva remondi kulude kohta ei ole kolmas isik väitnud, et ta teostaks töid enda valitud soodsaima teenusepakkuja juures. Uue ja kasutatud laeva võrdlemine on asjakohane. Üle 40 aasta ekspluatatsioonis olnud laeva kulu on suurem kui vastvalminud laeval. Komisjon ei ole kuluarvestust hinnates eeldanud, et kolmas isik teeb kõik hooldustööd ise. Võimalike avariiremontide kulud on kaetud tehasegarantiiga. Ülevaatuse kulu võib olla sõltuvalt ettevõttest erinev. Laeva meeskonnal on võimalik teha ka muid hooldustöid lisaks liftihooldusele;
6) kohtud on jätnud analüüsimata kolmanda isiku väited.
14.AS Kihnu Veeteed on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse põhjendused on järgmised: 1) Lääne Maavalitsus on jätnud täitmata üldise kontrollikohustuse; 2) kolmanda isiku tööjõukulu on nii laevapersonali ettevalmistuskulude kui ka muude kulude osas põhjendamatult madal, mh seetõttu, et hinna hulka pole arvestatud liini käivitamisele eelnevaid kulusid; 3) plaanilise hoolduse ja remondi kulud on ebarealistlikult madalad; 4) kindlustuskulude erinevus pole põhjendatav; 5) täpsete menetlusreeglite puudumine ei anna Lääne Maavalitsusele absoluutset otsustusõigust; 6) küsimuste esitamine ei asenda pakkumuste sisulist analüüsi; 7) kuigi vastustaja sõlmis 29. aprillil 2016 riigihanke tulemusena kaebajaga alalise parvlaevaliini lepingu, ei muuda see praegust kohtuasja ainetuks.
15.Väinamere Liinid OÜ toetab vastuses Lääne Maavalitsuse kassatsioonkaebust. Määrav on koondhinnang hinnapakkumusele ja pakkuja võime esitatud hinnaga teenust osutada, mitte aga üksikute kulukomponentide kontrollimine. Kaebaja pakutud hind on põhjendamatult kõrge.
16.AS Kihnu Veeteed palub vastukassatsioonkaebuses tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles kohtud jätsid vaidlustatud lepingu tühisuse tuvastamata. Vaidlusalune leping on TsÜS § 87 alusel tühine.
17.Väinamere Liinid OÜ palub jätta vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kolleegium kontrollib esmalt, kas seaduse järgi on kaebajal õigus nõuda väidetavalt ebaharilikult madala maksumusega pakkumuse esitanud pakkuja kõrvaldamist (I), ning seejärel, kas vastustaja kehtestatud otselepingu sõlmimise kord annab kaebajale sellise õiguse (II). I
19.Kuni 30. septembrini 2015 kehtinud ÜTS § 10 nägi ette kolm erinevat menetlust avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks. ÜTS § 10 lg 1 sätestas, et üldjuhul sõlmiti avaliku teenindamise leping avaliku konkursi tulemusel, v.a juhul, kui avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale eeldatavalt makstav tasu ületas RHS § 15 lg-s 1 sätestatud piirmäära. Niisugusel juhul tuli korraldada riigihange riigihangete seaduses sätestatud korras. ÜTS § 10 lg 11 nägi ette, et veo tellija võis vedajale panna sõitjateveoteenuse osutamiseks mh Eesti Vabariigi territoriaalvetes avaliku teenindamise kohustuse avaliku teenindamise otselepingu alusel.
20.RHS § 1 kohaselt on riigihangete seaduse eesmärk tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel. Hankelepingu sõlmimine riigihangete seaduse alusel loob potentsiaalsetele pakkujatele võimaluse esitada enda pakkumus läbipaistvas ja
kontrollitavas menetluses, milles pakkujal on õigus võrdselt konkureerida teiste pakkujatega.
21.ÜTS § 10 lg 11 alusel saab avaliku teenindamise otselepingu konkreetse isikuga sõlmida ilma avalikku konkurssi ja riigihanget korraldamata, kui selleks on täidetud õigusnormis sätestatud eeldused. Avaliku teenindamise otseleping sõlmitakse konkreetse isikuga. Otselepingu regulatsiooni eesmärgiks on lubada avaliku teenindamise leping sõlmida erandina ilma võrdse kohtlemise ja konkurentsi kaitse kaalutlusele tähelepanu pööramata. Avaliku teenindamise otselepingu sõlmimine ei pea toimuma konkursi ega muu läbipaistva menetluse tulemusena. ÜTS § 10 lg 11 kaitseb teisi turul osalejaid ja potentsiaalseid pakkujaid eelkõige ulatuses, milles see keelab teenuse tellijal konkreetse isikuga avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise ning kohustab kas läbi viima avalikku konkurssi või riigihanget (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5.märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 22 jj; 27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-66-10, p 16 jj). Kolleegium märgib, et kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-15-1883 vaidlusalust otsust ja lepingut argumendiga, et otselepingu sõlmimine ei olnud lubatav, kuna vastustajal tuli korraldada riigihange riigihangete seaduses sätestatud korras. Tallinna Halduskohus jättis 5. mai 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsus on jõustunud. Seepärast ei anna kolleegium praeguses asjas hinnangut otselepingu põhimõttelisele lubatavusele. Selles asjas on oluline, et ÜTS § 10 lg 11 ei anna teistele võimalikele pakkujatele õigust nõuda, et veo tellija küsiks otselepingu sõlmimise menetluses tulevaselt vedajalt selgitusi pakkumuse maksumuse kohta, ega ka seda, millise hinnaga tuleb pakkumus esitada. II
22.Lääne Maavalitsus otsustas 4. mai 2015. a korraldusega kehtestada avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise korra ja viia selle alusel läbi otselepingu sõlmimise menetluse. Kord sätestab avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise protseduurireeglid, mille eesmärgiks on tagada otselepingu sõlmimiseks vajalike toimingute teostamine kooskõlas õigusaktidega ja määratleda teostatavate toimingute järjestus (korra punkt 1.1). Veo tellija on ise otselepingu sõlmimise üldpõhimõttena määratlenud riigi rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise, sh minimeerides võimalike veoteenuse osutajate diskrimineerimist (korra punkt 2.1). Tellija pidas võimalikuks läbi rääkida üksnes teenuse maksumuse ja vormistuse üle, ülejäänud tingimuste üle läbi rääkimisi ei toimunud (korra punkt 3.2). Otseleping tuli sõlmida madalaima pakkumuse esitanud isikuga (korra p-d 4.3 ja 5.7). Kui esitatud hinnapakkumine annab aluse eeldada, et sellise hinnaga pole ilmselt võimalik veoteenust osutada, ja seda kahtlust ei ole kõrvaldatud, jäetakse isikuga otseleping sõlmimata (korra p 5.3).
23.Kolleegiumi hinnangul tuleb selles asjas vastata küsimusele, kas kord kaitseb kaebaja õigusi ulatuslikumalt, kui teeb seda ÜTS § 10 lg 11, sh, kas korra punktid 5.3 ja 5.6, mille rikkumist kaebaja sisuliselt väidab, on kaebaja huve kaitsma loodud sätted või on tegemist pelgalt avalikku huvi kaitsvate reeglitega. Kui kaebaja huvide kaitse ei ole sätte eesmärk, ei tule sellest kaebajale
subjektiivset õigust ning selle normi alusel ei saa kaebust rahuldada.
24.Vastustaja tunnistas 17. juunil 2014 välja kuulutatud riigihanke menetluses vastavaks ja edukaks kolmanda isiku pakkumuse. VAKO tunnistas vaidlustatud otsused kehtetuks (VAKO otsus jõustus). Vastustaja hinnangul ei olnud võimalik 17. juunil 2014 välja kuulutatud riigihankega jätkata, mistõttu ta tunnistas selle kehtetuks, et uue riigihanke menetluse raames leida parvlaevaliinile vedaja. Praeguses vaidluses on vastustaja tahteks olnud tulenevalt eelnevast riigihanke menetluse vaidlusest tekkinud segaduse tõttu avalikke vahendeid võimalikul säästlikult kasutades tagada alates 1. juunist 2015 kuni Lääne Maavalitsuse korraldatud riigihanke tulemusel sõlmitava avaliku teenindamise lepingu alusel uue vedaja liinile tulekuni, kuid mitte kauemaks kui 31. maini 2016, parvlaevaliini toimimine (Lääne Maavalitsuse 4. mai 2015. a korraldus, sh 4. mai 2015. a hinnaettepaneku küsimine). Tegemist on vastustaja ajutise ja lühiajalise meetmega tagamaks avaliku teenuse kättesaadavus kuni uue vedaja leidmiseni. Kaebaja väidete kohaselt sõlmis vastustaja temaga riigihanke menetluse tulemusena 29. aprillil 2016 lepingu.
25.Korra punktis 5.3 märgitakse, et kui esitatud hinnapakkumisest lähtuvalt võib eeldada, et võimalik veoteenuse osutaja ei ole ilmselt võimeline hinnapakkumises esitatud tingimustel veoteenust osutama, seejuures ei ole kõnealust kahtlust lisaselgituste küsimisega kõrvaldatud, jäetakse võimaliku veoteenuse osutajaga otseleping sõlmimata.
25.1.Korra punkt 5.3 reguleerib veo tellija ja võimaliku vedaja vahelist õigussuhet hinnapakkumuse esitamisel ning selles selgitakse võimalikule vedajale neid õiguslikke tagajärgi, kuidas veo tellija võimaliku pakkujaga käitub, kui tellijal on tekkinud hinnapakkumuse osas kahtlus, ja millised on otselepingu sõlmimise tagajärjed, kui võimalik pakkuja jätab kahtluse kõrvaldamata. Korra punkti 5.3 mõtteks on kaitsta eelkõige nii võimalikku vedajat otselepingu sõlmimise menetlusest meelevaldselt kõrvaldamise eest kui ka veo tellijat andmaks talle võimaluse jätta otseleping sõlmimata isikuga, kes ei ole võimeline märgitud hinnaga teenust osutama. Kaebaja ei saa otselepingu sõlmimisel kaitsta veo tellija huvi saada pakkumine hinnaga, mis ei tekitaks kahtlust võimaliku teenuse osutamises. Kaebaja õigusi ei riku see, kui kaebaja arvates küsib kolmas isik otselepingu sõlmimisel liiga väikest tasu.
25.2.Korra punkti 5.3 kohta tehtud järeldust ei muuda kolleegiumi hinnangul ka korra p-s 2.1 märgitu, et otselepingu sõlmimise eesmärgiks on mh minimeerida võimalike veoteenuste osutajate diskrimineerimist. Otselepingu sõlmimine väidetavalt ebaharilikult madala hinnaga ei kujuta endast teiste võimalike veoteenuse osutajate diskrimineerimist. Võimalike alapakkumuste tõrjumine võib kaitsta pakkuja huve hankemenetluses ja avalikul konkursil. Nende menetluste põhituumaks on kohustus sõlmida leping parima pakkumuse teinud ettevõtjaga. Alapakkumine moonutaks hankemenetluses ja avalikul konkursil konkurentsi. Seevastu otselepingu puhul odavaima või majanduslikult soodsaima pakkujaga lepingu sõlmimise kohustust seadusest ei tulene. Otselepingu võib hankija sõlmida vabalt valitud ettevõtjaga, ilma et hankija peaks pöörduma teiste ettevõtjate poole. Olukord, kus tellija maksab vabalt valitud vedajale otselepingu alusel liiga väikest tasu, ei riiva konkurentide õigusi. See, et vastustaja püüdis vältida vedajate ebavõrdset kohtlemist ja võimaldas neil enne otselepingu sõlmimist teha pakkumised, ei toonud kaasa kohustust kontrollida pakutud
hindade piisavust konkurentide huvides. Seega mõistab kolleegium korra p 5.3 selliselt, et see andis tellijale võimaluse jätta otseleping kahtlusi mittekõrvaldanud pakkujaga sõlmimata, mitte aga pakkujale nõudeõigust teiste pakkujate kõrvaldamise nõudmiseks.
25.3.Eespool tehtud järeldust ei väära ka Riigikohtu halduskolleegiumi 2. detsembri 2015. a otsuse nr 3-3-1-50-15 p-des 20-26 esitatud seisukoht. Nimetatud asjas oli vaidluse all küsimus, kuidas tuleb hankijal tegutseda, kui riigihankemenetluses väidab konkureeriv pakkuja, et edukaks tunnistatud pakkumus on põhjendamatult madal põhjusel, et talle on antud riigiabi. Praeguses asjas ei ole tegemist hankemenetluses tehtud pakkumusega.
26.Kuigi korra punkt 5.3 kaebajale subjektiivset õigust ei loo, märgib kolleegium, et kohtute etteheited selle sätte rikkumise kohta ei ole ka objektiiv-õiguslikult põhjendatud. Korra punkti 5.3 kohaldamise eelduseks oli veoteenuse osutaja ilmne võimetus hinnapakkumises esitatud tingimustel veoteenust osutada. VAKO ja kohtud ei ole tuvastanud, et kolmas isik ei ole ilmselgelt võimeline nendel tingimustel lepingut täitma. Kohtud asusid seevastu seisukohale, et maavalitsusel oleks pidanud tekkima kahtlus lepingu täitmise võimekuses, ning seetõttu heidavad kohtud maavalitsusele ette selle kahtluse kõrvaldamata jätmist. VAKO ja kohtute hinnangu kohaselt oleks maavanem pidanud kahtluste hajutamiseks tegema põhjalikud majandusanalüüsid mitmesuguste kulukomponentide kaupa. Kolleegium märgib, et seadus ei pane maavanemale kohustust kõrvaldada otselepingu sõlmimise otsustamise menetluses mistahes kahtlus, et pakkumus on väidetavalt ebaharilikult madala maksumusega. Korra punktist 5.3 nähtub tellija võimalus leping sõlmimata jätta, kui tema hinnangul pole pakkuja ilmselt võimeline lepingut täitma. Kahtlus ei ole võrdsustatav olukorraga, kus pakkuja ei ole tellija arvates ilmselt võimeline lepingut täitma.
27.Kui kohtutel tekkis kahtlus, et kolmas isik ei ole võimeline lepingut täitma, oleks nad pidanud seda asjaolu uurimispõhimõttest tulevalt kontrollima, mitte rahuldama kaebust pelgalt kahtluse tõttu.
28.Kolleegiumi hinnangul ei anna ka korra punkt 5.6 kaebajale õigust vaidlustada vastustaja tegevust otselepingu sõlmimisel. Korra punktis 5.6 on märgitud, et veo tellija peab teenuse osutajale hüvitise maksmisel järgima määruse nr 1370/2007 lisas toodud Euroopa Kohtu asjas C-280/00 märgitud põhimõtteid (nn Altmarki kriteeriume). Euroopa Kohus loetles Altmarki kaasuses tingimused, millal ei käsitata lepingu täitmise eest makstavat tasu riigiabina. Alla omahinna jääv lepingutasu ei kujuta endast riigiabi. Samuti ei ole kohtuasjas tuvastatud, et kolmanda isiku avalike teenuste ja muu tegevusvaldkonna vahel toimuks lubamatu ristsubsideerimine.
29.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vastustaja poolt kaebuses tõstatud üksikute kulukomponentide kohta lisaks küsitud selgitustele uute selgituste küsimata jätmine ei riku kaebaja õigusi vaidlusaluse otselepingu sõlmimise menetluses. Seetõttu tuleb jätta kaebus vaidlustatud korralduse tühistamisnõude osas rahuldamata. Seega puudub alus ja vajadus analüüsida, kas vaidlustatud leping on seadusest tuleneva keeluga vastuolus ning on seetõttu tühine TsÜS § 87 tähenduses.
30.Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse ja jätab vastukassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolleegium tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, millega kohtu vaidlustatud korralduse tühistasid. Kolleegium teeb uue otsuse ja jätab ka selles osas kaebuse rahuldamata.
31.Kuna kaebus jääb rahuldamata, kannab kaebaja menetluskulud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad tema kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Väinamere Liinid OÜ taotles esimese astme menetluskulude 1837 euro ja 50 sendi väljamõistmist. Halduskohtu hinnangul ei olnud kolmanda isiku menetluskulud põhjendatud, kuna ta ei esitanud kohtumenetluses ühtegi seisukohta ega menetlusdokumenti ning kinnitas kohtuistungil vaid vastustaja seisukohtadega nõustumist. Arvetelt nähtus, et kolmanda isiku esindaja õigusabi seisnes menetlusdokumentidega tutvumises ja nende esindatavale tutvustamises. Halduskohus pidas põhjendatud kuluks 1000 eurot. Väinamere Liinid OÜ taotles apellatsiooniastmes, et talle hüvitataks menetluskulud 2175 eurot. Õigusteenuse osutamiseks kulus 14 tundi ja 30 minutit, mis koosneb Lääne Maavalitsuse apellatsioonkaebuse ja vastuse, AS Kihnu Veeteed vastuse ja vastuapellatsioonkaebuse analüüsidest ning vastuste koostamisest, samuti kohtuistungil osalemisest. Väinamere Liinid OÜ ei ole kassatsiooniastme kohta menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad need kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Seega on menetluskulu haldus- ja ringkonnakohtus 4012 eurot ja 50 senti. Kolleegium peab põhjendatud menetluskuluks 3000 eurot, mis tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1, § 108 lg 8, § 109 lg 6). AS Kihnu Veeteed tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Ivo PIlving, Viive Ligi, Jüri Põld
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.