Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
5.Rahuldada Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ taotlus osaliselt ja võtta asja materjalide juurde lisa 2 vara tasuta kasutada andmise lepingule 01.07.1997, Kiviõli Linnavolikogu 26. juuni 1997 otsus nr 68 ja Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korraldus nr 194. Muus osas jätta Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ (hageja) esitas 4. mail 2015 Pärnu Maakohtule Anželika Butuzkina (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja menetlus jätkus Viru Maakohtus hagimenetluses. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 641 eurot 74 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 316 eurot 6 senti ning viivise põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 42 eurot 20 senti. Hagiavalduse kohaselt haldab hageja Kiviõli Linnavalitsusega 1. juulil 1997 sõlmitud lepingu alusel korterelamut asukohaga Keskpuiestee 53 Kiviõli linn. Kostja on korteriomandi Keskpuiestee 53-12 omanik. Hageja osutas kostjale kommunaalteenuseid (varustas elektriga, osutas prügiveo-, heakorratööde- ja üldhooldusteenust). Hageja esitas ajavahemikus 30. juuni 2007 kuni 31. oktoober 2010 kostjale igakuiselt teenuste eest arveid kogusummas 701 eurot 54 senti. Kostja on tasunud võlgnevuse katteks 59 eurot 80 senti. Poolte vahel on käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja käsundita asjaajamist tõendanud. Poolte vahel tekkisid 1963. aastal lepingulised suhted, kui kortermaja korteriomanikud ja üürnikud said maja oma valdusesse. Riigikohtu seisukoha järgi loetakse teenuse osutaja leping sõlmituks maja kasutusele võtust alates. Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korraldusega anti kõik Kiviõli Elamuettevõtte omandis olnud elamud koos üüri-, hooldus- ja rendilepingutest tulenevate õiguste ja kohustustega üle linnavalitsusele. Seega on hageja (elumaja haldaja) ja kaasomanike enamuse või volitatud esindaja vahel sõlmitud elamu haldusleping. Eluruumide erastamise kohustatud subjektile või isikule, kellele on haldamine üle antud, kohaldatakse selles õigussuhtes korteriomandiseaduses valitseja kohta käivaid sätteid. Hageja lepingust tulenev nõue on aegunud, seega on põhjendamatu ka viivisenõue. Hageja ei ole tõendanud tervikuna kortermaja majapidamiskulude tasu suurust ajavahemikus, mille eest tasumist nõutakse. Hageja arved ei tõenda kostja võlgnevust, selle suurust ja jaotamise alust. Kui kohus leiab, et kostja on kohustuse rikkumise eest vastutav, tuleks viivist vähendada 0 euroni, sest kostja ainsaks sissetulekuks on pension ning hageja ei ole põhjendanud, millist kahju on kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitamine talle tekitanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. märtsi 2016 otsusega hagi ja mõistis Anželika Butuzkinalt Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse 641 eurot 74 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 316 eurot 6 senti ajavahemiku 26. juuli 2007 kuni hagiavalduse esitamiseni (30. juuni 2015) ja viivise põhinõudelt sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 42 eurot 20 senti. Maakohus jättis menetluskulud Anželika Butuzkina kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus märkis, et tegemist on lihtmenetluses menetletava asjaga (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 405 lg 1). Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole toimikus tõendeid, mis viitaksid pooltevahelisele lepingulisele suhtele. Seega on tegemist lepinguvälise võlasuhtega ja hageja nõue ei saa olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud. Hageja nõue ei ole aegunud ka TsÜS § 149 esimese lause järgi. See, et hageja ja Kiviõli Linnavalitsus sõlmisid vara tasuta kasutada andmise lepingu, ei tähenda, et poolte vahel olid lepingulised suhted. Kostja viidatud Riigikohtu lahendis ei ole seisukohta, millele kostja on tuginenud. Asjakohatud on kostja väited eluruumide erastamise kohustatud subjekti kohta, samuti väited, et korteriühistu arved majandamiskulude kohta ei tõenda võlgnevuse olemasolu, selle suurust ja jaotamise alust ning, et hageja on korterelamu valitseja. Korterelamus korteriühistut ei olnud ja hagejat pole korterelamu valitsejaks valitud. See, kuidas hageja osutab teenust teistele kortermajadele ja kuidas viimased selle eest tasuvad ei seostu praeguse asjaga. Kostja väited halduslepingu kohta on ebaselged. Selgusetuks jääb, kelle vahel kostja arvates väidetav leping sõlmiti, st kas hageja ja korteriomanike enamuse või hageja ja volitatud esindaja vahel ning, kes on kostja arvates selleks volitatud esindajaks. Kortermaja puhul sõlmitakse ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava korteriühistu vahendusel. Lepingut ei saa sõlmida kaasomanike enamus. Samuti peab see, et isik sõlmib lepingu kõigi kaasomanike nimel, selgelt tulenema lepingust. Lepingus peab olema märgitud, et isik sõlmib lepingu korteriomanike kaasomandi valitsejana. Toimiku materjalides eeltoodu kohta tõendeid ei ole. Hageja nõude saab kvalifitseerida VÕS § 1023 lg 2 alusel käsundita asjaajaja tasunõudena. Kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuseid ning teisi korteriomandi kasutamiseks vajalikke teenuseid (nt küte) lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega.
Hageja on osutanud kostjale teenuseid, kostja teenuste tarbimist ei eita. Seega on kostja kui soodustatud isik selle heaks kiitnud ning see vastab kostja kui soodustatud isiku huvile ja tegelikule tahtele. Tegemist on elutähtsa teenusega (avalikes huvides oluline) ja hageja on üldhuviteenuse osutaja. VÕS §-s 1018 sätestatud eeldused käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamiseks on täidetud. Hageja tasunõue on mõistlik, kuna tasu osutatud teenuste eest on arvestatud teenindatava korterelamu üldpindala ja 1 m2 maksumuse järgi. Hageja nõue seadusjärgse määraga viivise saamiseks tuleb rahuldada (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1, TsMS § 367). Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Viivise vähendamiseks alust ei ole. Kostja ei ole tõendanud viivise suuruse ebaproportsionaalsust. Kuna kostja on tasumisega viivitanud pikka aega (2007. aastast), viivist on arvestatud seadusjärgses määras ja viivise nõue ei ületa põhinõuet, siis ei ole sisse nõutavaks muutunud viivis ebamõistlikult suur. Ainult võlgniku ebapiisav sissetulek ei ole viivise vähendamise aluseks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja Anželika Butuzkina esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu 23. märtsi 2016 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade kohaselt: 1) rikkus maakohus otsuse põhjendamise- ja selgitamiskohustust ning jättis asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Enamus kostja seisukohti on jäänud tähelepanuta ja kostja vastuse väited analüüsimata. Maakohus hindas valesti tõendeid ja asjaolusid; 2) ei ole hageja nõue tõendatud, hageja ei ole esitanud ka korrektset viivise arvestust. Maakohus leidis valesti, et poolte vahel ei ole lepingulist suhet, kostja viidatud sellekohane Riigikohtu lahend on jäetud tähelepanuta. Eeltoodu tõttu kohaldas maakohus valesti ka materiaalõiguse norme.
5.Hageja Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 23. märtsi 2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ hagi Anželika Butuzkina vastu võlgnevuse 641 eurot 74 senti ning viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
7.Asja materjalide kohaselt esitas hageja Pärnu Maakohtule 4. mail 2015 kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ning kiirmenetlus muutus hagimenetluseks. Hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt võlgnevuse perioodi 30.06.2007 – 31.10.2010 eest summas 641 eurot 74 senti. Hageja seisukoha kohaselt pooltevahelist õigussuhet reguleerivad käsundita asjaajamise sätted (VÕS § 1018 jj) ning seetõttu ei ole tema poolt esitatud nõue aegunud. Kostja vastuväite järgi on poolte vahel lepinguline suhe ning seetõttu arvestades võlgnevuse perioodi ja hagi esitamise aega on nõue aegunud (TsÜS § 146 lg 1).
8.Ringkonnakohus arvates on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud hageja nõude VÕS § 1023 lg 2 alusel käsundita asjaajaja tasunõudena. Asja materjalide kohaselt saab poolte vahel tekkinud õigussuhet käsitada lepingulise suhtena. Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korraldusega kohustati ME Kiviõli Linna Elamuettevõtet andma üle kõik ettevõtte valduses/bilansis olevad elamud Kiviõli Linnavalitsusele koos sõlmitud
üüri-, hooldus- ja rendilepingust tulenevate õiguste ja kohustustega. Kiviõli Linnavolikogu 26. juuni 1997 otsusega nr 68 otsustati asutada Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ. Kiviõli linna ja Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ vahel sõlmiti 1. juulil 1997 vara tasuta kasutada andmise leping nr 72 (tl 72-74), mille p-i 3.1. kohaselt on lepingu objektiks kõik Kiviõli linnas olevad munitsipaalelamud koos nendes elamutes asuvate munitsipaaleluruumide ja – mitteeluruumidega, mis on Kiviõli linna haldamisel eluruumide erastamise seaduse ja mitteeluruumide erastamise seaduse kohaselt kuni korteriühistu moodustamiseni või korteriomanike vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseni vastavalt lepingu lisale nr 1, samuti kõik munitsipaaleluruumid või mitteeluruumides nendes Kiviõli linnas asuvates elamutes, mille haldamine on üle antud korteriühistule või ühise tegutsemise lepingu aluusel volitatud isikule. Nimetatud lepingu p-i 6.1.3 järgi oli Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ-l õigus sõlmida elanikega eluruumide üüri- või halduslepinguid ning p-i 6.2. alusel sai Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ lepingu lisas 2 toodud lepingutest tulenevad Kiviõli Linnavalitsuse õigused, sh elamute haldaja õigused enne korteriühistute moodustamist. Lepingu lisast 2 nähtuvalt andis linn muuhulgas hagejale üle ME Kiviõli Linna Elamuettevõtte poolt vastavalt eluruumide erastamise seadusele sõlmitud hoolduslepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Seega on toimunud lepingute ülevõtmine VÕS § 179 mõttes ning Kiviõli linna ja Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ vahel 1. juulil 1997 sõlmitud lepingust omandas hageja muuhulgas Keskpuiestee 53 korterelamuga sõlmitud hoolduslepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kuigi asjas ei ole esitatud kirjalikku lepingut hageja ja kostja vahel, saab ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud hooldusleping, s.o poolte vahel oli lepinguline suhe.
9.Nimetatud asjaolu kinnitab hageja enda käitumine. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses on hageja märkinud, et kostjaga oli sõlmitud leping alates 05.12.2002 (tl 4). Samuti nähtub asja materjalidest, et hageja on esitanud kostjale igakuuliselt kommunaalteenuste arveid (23-28) ning kostja on neid osaliselt tasunud (tl 29-30). Hageja on vastuses kostja vastusele (tl 66-71) märkinud, et kostja kohustus tasuma iga kuu 25-ndaks kuupäevaks Kiviõli Kinnisvarahoolduse OÜ poolt esitatud arved, kuid ta ei teinud seda, ning hageja oli sunnitud saatma korduvalt meeldetuletusi (tl 75).
10.Lähtudes eeltoodust on õige kostja seisukoht, et asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse perioodi 30.06.2007 – 31.10.2010 eest väljamõistmist. Tegemist on kommunaalteenuste tasuga igakuuliste arvete alusel, s.o korduvate kohustustega. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt korduvate kohustuste aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kohaldades TsÜS § 146 lg-t 1 ja § 154 lg-t 1 muutus 2007. aasta eest võlgnevuse nõue sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2008 ning aegus 31. detsember 2010; 2008. aasta eest muutus võlgnevuse nõue sissenõutavaks 1. jaanuarist 2009 ja aegus 31. detsember 2011; 2009. aasta eest muutus võlgnevuse nõue sissenõutavaks 1. jaanuarist 2010 ja aegus 31. detsember 2012; 2010. aasta eest muutus võlgnevuse nõue sissenõutavaks 1. jaanuarist 2011 ja aegus 31. detsember 2013. Kuna hagi kohtule esitati 4. mail 2015 ja antud asjas ei esine aluseid aegumise katkemiseks või peatamiseks, siis oli hagi esitamise ajaks kõigi nõuete osas 3-aastane aegumistähtaeg möödunud.
11.TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.
Antud juhul on kostja esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks nii maakohtus kui apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus kohaldab kostja taotlusel aegumist ja jätab hagi rahuldamata.
12.Ringkonnakohus märgib selgituseks, et isegi kui asuda seisukohale, et asjas on tegemist käsundita asjaajamisega, siis sellisel kujul esitatud hagi ei kuuluks rahuldamisele. Antud juhul on maakohus asunud seisukohale, et hageja nõuab mõistlikku tasu ja seetõttu kostjalt välja mõistnud hageja kasuks 641,74 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja nõudnud kogu summat asjaajamise tasuna, vaid teenuste eest tasumist. Maakohus on jätnud välja selgitamata, kas nende teenuste puhul, mille eest tasumist hageja kostjalt nõuab, on täidetud VÕS §-s 1018 sätestatud eeldused käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamiseks. Samuti puudub maakohtu seisukoht, millises ulatuses saab hageja VÕS § 1023 järgi nõuda tehtud kulutuste hüvitamist ja enda vabastamist asjaajamisel võetud kohustustest ning milline on mõistlik tasu käsundita asjaajamise eest.
13.Hageja on koos täiendavate seisukohtadega esitanud 26.09.2016 ringkonnakohtule 27 tasumata arvet; lisa 2 vara tasuta kasutada andmise lepingule 01.07.1997; Kiviõli linna heakorraeeskirja; Kiviõli Linnavolikogu 26. juuni 1997 otsuse nr 68; Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korralduse nr 194; 2006. aasta eelarve. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde TsMS § 652 lg 3 alusel lisa 2 vara tasuta kasutada andmise lepingule 01.07.1997, Kiviõli Linnavolikogu 26. juuni 1997 otsuse nr 68 ja Kiviõli Linnavalitsuse 22. mai 1997 korralduse nr 194. Nimetatud tõenditele on kostja viidanud oma vastuses hagile, kuid hageja ei ole pidanud vajalikuks neid maakohtus esitada. Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluste puudumise tõttu 27 tasumata arvet, Kiviõli linna heakorraeeskirja ja 2006. aasta eelarve.
14.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebus rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus samuti TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-142-15 lahendi p-s 21 asunud järgmisele seisukohale: „Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.“
Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.