Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. oktoober 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-15-120219
Tsiviilasi
OMEGA INVEST OÜ hagi Krista Gornovi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
747 eurot 88 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. jaanuari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Krista Gornovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Krista Gornov (isikukood: XXXXX); esindaja Irina Kuzmina Vastustaja (hageja): OMEGA INVEST OÜ (registrikood: 10866568); volitatud esindaja Anne-Liis Veski
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Apellatsioonkaebus rahuldada.
2.Tühistada Viru Maakohtu 22. jaanuari 2016. a otsus osas, millega maakohus rahuldas OMEGA INVEST OÜ hagi Krista Gornovi vastu ja saata asi Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Omega Invest OÜ (hageja) esitas 22. septembril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Krista Gornovi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses esitatud vastuväitega jätkus vaidluse lahendamine hagimenetluses.
30.novembri 2015 hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Sampo Pank ja kostja 20. veebruaril 2004 limiidilepingu nr 474JM041655 (tl 19–20), millega AS Sampo Pank võimaldas kostjal lepingus sätestatud järelmaksu limiidisumma (10 000 Eesti krooni) kasutamist ning kostja kohustus kasutatud järelmaksu limiidisumma tagastama igakuiste maksetega hiljemalt
21.veebruariks 2007. 15. veebruaril 2007 sõlmiti lepingu lisa 1 (tl 22–23), mille kohaselt muudeti limiidi summa 15 000 Eesti kroonile. Limiidilepingu lisa 4 (tl 24–26) järgi lepiti limiidi summaks 958 eurot 59 senti. Kostja jättis järelmaksusumma tagastamata. Pank ütles lepingu 8. oktoobril 2014 (tl 30) üles. Ülesütlemisavalduse kohaselt on kostja kohustuse lõpptähtaeg 27. oktoober 2014. Pank loovutas nõude hagejale. 4. detsembril 2014 sõlmis hageja kostjaga kokkuleppe (tl 31–33), millega kostja kohustus tasuma hagejale 662 eurot 68 senti, millele lisandub aastaintress 25% ning viivituse korral viivis 0,1% päevas võlasummalt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja põhivõlg 592 eurot 68 senti. Kuivõrd hageja tegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis hageja kostja võlgnevuse sissenõudmiseks käsunduslepingu OK Incure OÜ-ga, millest hagejale tekkis kahju 191 eurot 73 senti, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal oli leping AS-ga Sampo Pank, kuid AS Sampo Pank ei ole teavitanud kostjat nõude loovutamisest. Kostja näeb võlatunnistust esmakordselt. Hageja ei ole esitanud võlgnevuse kujunemise arvestust koos intresside ja laekumistega. Ebaselge on viivise kujunemine.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 747 eurot 88 senti, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud 445 eurot. Vaidlust ei ole, et AS Sampo Pank ja kostja sõlmisid 20. veebruaril 2004 tarbijakrediidilepingu, mida muudeti mitmeid kordi. Maakohus leidis, et nõude loovutamine AS Sampo Pank poolt hagejale on piisavalt tõendatud AS Sampo Pank õigusjärglase Danske Bank AS-i 28. novembri 2014 teatisega kostjale nõude loovutamisest (tl 40) ning hageja ja kostja vahel 4. detsembri
2014 kokkuleppega (tl 31–33). Väär on kostja väide, et ta ei ole teadlik hageja ja kostja vahelisest kokkuleppest. 4. detsembril 2014 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe on digitaalselt allkirjastatud hageja esindaja ja kostja poolt (tl 31–33). Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nimetatud kokkuleppe puhul tegemist võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõistes, millega pooled lõid iseseisva kohustuse st kostja tunnistas oma võlgnevust hagejale summas 662 eurot 68 senti ja kohustus selle tasuma vastavalt võlatunnistuse lisale 1 (tl 32) hiljemalt 8. detsembriks 2016 aastaintressiga 25% ja viivisega 0,1% päevas tasumata võlasummalt. Kostja tasus peale võlatunnistuse sõlmimist üksnes 70 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud võlatunnistusest tuleneva põhivõlgnevuse, intressi ja viivise arvestust. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja viited ebaselgusele, st milline nõue loovutati, kuidas nimetatud võlgnevus kujunes, kas nõude loovutajal oli õigus arvestada intressi ja viivist. Hageja kahjunõue ei ole põhjendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja on kandnud kulusid seoses OK Incure OÜ volitamisega hageja esindamiseks. Koos hagiga on esitatud menetluskulude hüvitamise taotlus, milles hageja taotleb OK Incure OÜ poolt tasutud riigilõivu ja õigusabikulude hüvitamist. Seoses hagi osalise rahuldamisega jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulu 445 eurot, s.o riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulu 270 eurot, on põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise ulatuses ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagiavalduses esitatud nõuded rahuldamata või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise osas ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti. Asjas tähtsust omav asjaolu on jäänud välja selgitamata. Maakohus ei ole jaganud tõendamiskoormust ning on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus on jätnud enamuse kostja esitatud seisukohti tähelepanuta ja kostja vastuväited analüüsimata. Hageja ei ole tõendanud võlgnevuse kujunemist ega ka asjaolu, et viivistelt ei ole arvestatud viivist. Hageja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi arvestust, mistõttu on selgusetu, kuidas põhisumma on kujunenud. Danske Bank AS-i 8. oktoobri 2014 limiidilepingu ülesütlemise avalduses on kostja võlgnevus 247 eurot 33 senti. Kuna kostja pidi tasuma igakuiseid makseid, mis koosnesid põhisummast ja laenusumma põhiosa kasutamise eest arvestatud intressidest, siis sisaldas võlgnetav summa lisaks põhivõlgnevusele ka tasumata intresse. Limiidilepingu ülesütlemise avalduse kolmanda lõigu kohaselt võlgneb kostja hagejale juhul, kui ta ei tasu võlgnevust tähtaegselt, 519 eurot 16 senti. 4. detsembri 2014 kokkuleppe kohaselt on aga kostja põhivõlgnevuseks 662 eurot 68 senti. On ebaselge, mida nimetatud põhisumma sisaldab ja kuidas on põhivõlgnevus kujunenud. Danske Bank AS 14. veebruaril 2012 sõlmitud täiendava kasutatava laenulimiidi suurendamise kokkulepe on läinud vastuollu VÕS § 113 lg-s 6 sätestatuga, kuivõrd refinantseeris ka võlgu olevad intressid põhivõlgnevuseks ja hakkas nendelt arvestama intresse. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29). VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tuleneb keeld nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine (Riigikohtu 15. jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). Ka võlatunnistuses on lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Alates 2012. aastast ei ole pank arvestanud intressi ja viivist
üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt, vaid kogu võlgnevuselt. Pärast laenulepingu ülesütlemist 27. oktoobril 2014 puudus pangal õigus arvestada lepingujärgset intressi ja viivist. Pangal ja hagejal oli peale lepingu ülesütlemise tähtaega õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Viivise nõue on põhjendamatu ainuüksi seetõttu, et kostja vastu esitatud põhinõue ei kuulu rahuldamisele. Viivise nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna hagis ei ole esitatud asjaolusid viivise nõude tekkimise tuvastamiseks (ei ole esitatud viivise arvestust). Maakohus on vääralt jaotanud menetluskulud. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis oleks maakohus pidanud jaotama menetluskulud vastavalt TsMS § 163 sätestatule, s.o jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need poolte endi kanda.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuse kohaselt tuvastas maakohus, et hageja on tõendanud võlatunnistuse sõlmimist, võlatunnistusega loodi VÕS § 30 mõistes iseseisev kohustus ning kostja viited nõude ebaselgusele ei ole asjakohased. Riigikohus on asunud kohtuasjas 3-2-1-175-14 p-s 16 seisukohale, et poolte kokkuleppel ei ole välistatud kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, seega on maakohtu otsus jõustunud osas, millega maakohus jättis hageja nõude rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud hageja nõude sisu, suuruse ja õigusliku põhjendatuse välja selgitamata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse sätteid, jättes mh kostja vastuväited täielikult tähelepanuta ning täitmata selgituskohustuse nõude, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja lahendada.
8.Maakohus on õigesti lugenud tuvastatuks ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 4. detsemberil 2014 kokkuleppe, mille p-i 2 järgi võlgneb kostja hagejale kogusumma 662 eurot 68 senti. Hagiavalduse kohaselt oli nimetatud summa kostja ja AS Sampo Pank vahelisest lepingust tulenev võlgnevus. Kostja vaidles hageja nõudele vastu leides mh, et hageja ei ole esitanud võlgnevuse kujunemise arvestust koos intresside ja laekumistega. Maakohus on kostja vastuväited jätnud täielikult tähelepanuta. Maakohus on otsuses ilma õigusliku põhjenduseta ning ilma et pooled oleksid menetluses sellele tuginenud, asunud seisukohale, et 4. detsembri 2014 kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus. Maakohus on sellega sisuliselt hageja nõuet õiguslikult kvalifitseerinud hagiavalduses esitatud asjaoludest erinevalt. Maakohus on ekslikult jaganud konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu tõendamiskoormise. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega
VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu 18. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 13).
9.Juhul, kui 4. detsembri 2014 kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, peab kostja kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja on 15. jaanuari 2016 menetlusdokumendis (tl 66jj) asunud seisukohale, et pank on refinantseerinud võlgnetavad intressid põhivõlgnevuseks ning nendelt arvestanud viivist. Seega leiab kostja, et tal ei ole hagis esitatud suuruses võlga hageja ees. Kostja selgitas nimetatud menetlusdokumendis võlgnevuse kujunemist. Maakohus on ekslikult otsuses leidnud, et kostja viited nõude ebaselgusele ei ole asjakohased. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul võib olla tegemist olukorraga, kus asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber. Kostja on esitanud asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele (vt Riigikohtu 12. märts 2015. a otsus 3-2-1-149-14, p 13). Hagejal tuleb sellisel juhul hagi rahuldamiseks tõendada kausaalsuhtest tulenevat võlga: selgitada võla tekkimise asjaolusid ja esitada tõendeid. Maakohus peab pooltele selgitama tõendamiskoormist. Maakohus leidis, et hageja kinnitusega on tõendatud, et kostja on tasunud 70 eurot. Maakohus ei ole selgitanud, millist tõendit maakohus TsMS § 229 järgi on silmas pidanud. Ringkonnakohtul ei ole, arvestades maakohtus puudunud eelmenetlust, võimalik asjas uut otsust teha. Ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.