2.Tühistada Harju Maakohtu 17.02.2023 otsus osas, milles mõisteti kostjalt hageja kasuks välja intress 829,38 eurot, lepingutasud 925,36 eurot, enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivis 959,91 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
4.2.Mõista K.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1988,55 eurot, millest põhivõlg on 1452,71 eurot, käesoleva otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 485,84 eurot ja võla sissenõudmise kulu 50 eurot.
2-21-139662
4.3.Mõista K.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõude summalt 1452,71 eurolt alates 15.03.2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte rohkem kui 1452,71 eurot.
4.4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 53% ulatuses hageja kanda ning 47% ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.01.2022 Harju Maakohtule K.C (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1452,71 eurot, intressi 830,09 eurot, lepingutasu 925,36 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 959,91 eurot. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivise alates 20.01.2022 kuni põhinõude (1452,71 eurot) täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lisaks palus hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud, sh riigilõivu 560 eurot ja hageja õigusabikulud 480 eurot ning märkida, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.
2.Hageja täpsustas 25.01.2022 intressi nõuet, s.o kokku oli intressi võlgnevus 829,38 eurot. Seega palus hageja pärast täpsustust mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 1452,71 eurot, intressi 829,38 eurot, lepingutasu 925,36 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 959,91 eurot. Lisaks sissenõutavaks muutuva viivise alates 20.01.2022 kuni põhinõude (1452,71 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja BB Finance OÜ-ga perioodil 21.06.2019–21.11.2019 kaheksa laenulepingut: 21.06.2019 laenulepingu nr 2101887119, 27.06.2019 laenulepingu nr 2101888730, 18.07.2019 laenulepingu nr 2101893848, 08.08.2019 laenulepingu nr 2101899704, 09.10.2019 laenulepingu nr 2101916465, 14.10.2019 laenulepingu nr 2101918142, 17.10.2019 laenulepingu nr 2101919069 ja 21.11.2019 laenulepingu nr 2101932119. Kuna kostja laenulepingute järgseid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, siis ütles BB Finance OÜ lepingud 04.07.2020 üles. BB Finance OÜ loovutas 11.03.2021 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. 2
2-21-139662
3.1.Laenulepingu nr 2101887119 alusel väljastati kostjale laen 475 eurot, laenulepingu nr 2101888730 alusel väljastati kostjale laen 450 eurot, laenulepingu nr 2101893848 alusel väljastati kostjale laen 378 eurot, laenulepingu nr 2101899704 alusel väljastati kostjale laen 156 eurot, laenulepingu nr 2101916465 alusel väljastati kostjale laen 390 eurot, laenulepingu nr 2101918142 alusel väljastati kostjale laen 300 eurot, laenulepingu nr 2101919069 alusel väljastati kostjale laen 345 eurot, laenulepingu nr 2101932119 alusel väljastati kostjale laen summas 49 eurot. Kostja on saanud laenu kokku 2543 eurot (475 eurot + 450 eurot + 378 eurot + 156 eurot + 390 eurot + 300 eurot + 345 eurot + 49 eurot = 2453 eurot). Kostjalt on toimunud laekumisi kokku 1090,29 eurot. Hageja arvestas nõuet kostjale kasumlikumal moel, arvestades kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust oli põhivõlg summas 1452,71 eurot (2543 eurot - 1090,29 eurot).
3.2.Laenulepingute põhitingimustes oli kokku lepitud, et põhisummale lisandub intress. Laenulepingus nr 2101887119 leppisid pooled intressimääraks 42,8% aastas. Kostjal oli intressi võlgnevus alates 10. osamaksest 16.04.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 12. osamakseni 15.06.2020 47,91 eurot (16,09 eurot + 15,97 eurot + 15,85 eurot = 47,91 eurot). Seega oli intressivõlgnevus summas 47,91 eurot. Kuivõrd kostjaga sõlmitud lepingud nr 2101888730, nr 2101893848, nr 2101899704, nr 2101916465, nr 2101918142, nr 2101919069, nr 2101932119 olid refinantseerimislepingud, millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ning lepingu põhiosa moodustus eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist, arvestas hageja nõuet kostjale kasumlikumal moel ja esitas uue intressiarvestuse.
3.3.Laenulepingus nr 2101888730 leppisid pooled intressimääraks 44,8% aastas. Hageja arvestas intressi laenu väljastamise päevast 27.06.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020 laenusummalt 450 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,8% aastas. Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus summas 206,29 eurot. Laenulepingus nr 2101893848 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas intressi laenu väljastamise päevast 18.07.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020 laenusummalt 378 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus 162,81 eurot. Laenulepingus nr 2101899704 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestab intressi laenu väljastamise päevast 08.08.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020 laenusummalt 156 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, on kostjal intressi võlgnevus summas 63,19 eurot. Laenulepingus nr 2101916465 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas intressi laenu väljastamise päevast 09.10.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020 laenusummalt 390 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus summas 128,43 eurot. Laenulepingus nr 2101918142 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestab intressi laenu väljastamise päevast 14.10.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020 laenusummalt 300 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus summas 96,96 eurot. 3
2-21-139662 Laenulepingus nr 2101919069 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas intressi laenu väljastamise päevast 17.10.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020 laenusummalt 345 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus summas 110,23 eurot. Laenulepingus nr 2101932119 leppisid pooled intressimääraks 44,6% aastas. Hageja arvestas intressi laenu väljastamise päevast 21.11.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2020 laenusummalt 49 eurolt lepingus kokku lepitud intressimäära järgi 44,6% aastas. Hageja esitas intressiraporti. Kostja intressi tasunud ei ole, seega on kostjal intressi võlgnevus summas 13,56 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli intressi võlgnevus kokku 830,09 eurot (47,91 eurot + 206,29 eurot + 162,81 eurot + 63,19 eurot + 128,43 eurot + 96,96 eurot + 110,23 eurot + 13,56 eurot). Pärast hagiavalduse täpsustust laenulepingute nr 2101916465, nr 2101918142, nr 2101919069, nr 2101932119 osas oli intressi võlgnevus kokku 829,38 eurot (47,91 eurot + 206,29 eurot + 162,81 eurot + 63,19 eurot + 128,43 eurot + 96,96 eurot + 110,23 eurot + 13,56 eurot).
3.4.Lepingutes leppisid pooled kokku lepingutasus. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 11.1. on laenusaaja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus. Pooled leppisid kokku, et lepingutasu laenulepingu nr 2101887119 sõlmimise eest on 16,63 eurot, laenulepingu nr 2101888730 eest on 57,40 eurot, laenulepingu nr 2101893848 eest on 84,42 eurot, laenulepingu nr 2101899704 eest on 99,75 eurot, laenulepingu nr 2101916465 eest on 128,12 eurot, laenulepingu nr 2101918142 eest on 154,71 eurot, laenulepingu nr 2101919069 eest on 185,59 eurot ning laenulepingu nr 2101932119 eest on 198,74 eurot. Kostja lepingutasu maksnud ei ole. Tulenevalt eeltoodust oli lepingutasu võlgnevus summas 925,36 eurot.
3.5.Laenuandja ja hageja saatsid kostjale kohtuvälises menetluses korduvalt meeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletustele ei likvideerinud kostja võlgnevust. Hageja nõudis võla sissenõudmiskulusid pärast laenulepingute ülesütlemist lähtudes VÕS § 113 2 lg-s 1 ja 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste p-st 15.2. Seega oli hageja võla sissenõudmise kulu nõue kokku 50 eurot, millest esimese tasulise kirja saatmise kulu 25 eurot, teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot.
3.6.Hageja palus VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt välja mõista viivise. Kuivõrd kostjaga sõlmitud lepingud nr 2101888730, nr 2101893848, nr 2101899704, nr 2101916465, nr 2101918142, nr 2101919069 ja nr 2101932119 olid refinantseerimislepingud, arvestas hageja nõuet kostjale kasumlikumal moel ning arvestas viivist algses laenulepingus nr 2101887119 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 42,8% aastas kogu põhivõla summalt 1452,71 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 05.07.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.01.2022. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivisenõue 959,91 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.
4.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostja ei ole selgitanud, kuidas on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Alusetu on kostja etteheide, et laenulepingud ei ole allkirjastatud. Laenulepingu saab lugeda sõlmituks poolte kokkuleppe saavutamisega. Laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele end registreerida laenuandja 4
2-21-139662 koduleheküljel ning laenutaotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi oma andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega ja need kinnitama, misjärel tekkis võimalus laenuandjale laenutaotlus esitada. Kostja tutvus tingimustega ja aktsepteeris neid, mistõttu on need saanud lepingu lahutamatuks osaks.
4.1.Hageja esitas maksekorraldused, millest nähtub, et kostjale on laenusummad üle kantud, mistõttu on kostja vastupidised väited ekslikud. Laenude ülekandmist tõendab asjaolu, et kostja on teinud laenuandjale tagasimakseid. Samuti ei nõustunud hageja, et kostja ei ole teenustasude tingimust allkirjastanud ja tegu on teda ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Lepingutasu on majandustegevuses antava laenu korral tüüpiline tasu. BB Finance OÜ ja kostja on laenulepingute põhitingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma laenulepingu sõlmimise eest lepingutasu.
4.2.Laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole oma vastavaid väiteid tõendanud. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Laenuandja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui tema sissetulekud. Kostja on laenutaotluses märkinud igakuiseks neto sissetulekuks 1290 eurot ning igakuisteks kohustusteks 300 eurot, mistõttu oli kostja laenuvõtmise ajal piisava sissetulekuga ehk usaldusväärne laenuvõtja. Laenuandja teostas kostjale profiilianalüüsi ning hindas temaga seotud riske. Laenuandja lähtub Finantsinspektsiooni vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendist. Hageja on tõendanud Finantsinspektsiooni vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendi p-s 4.3 toodud kohustuste täitmist. Maksehäireregistri andmete kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Kostja kontrollis hageja krediidivõimelisuse hindamisel avalikke andmebaase (rahvastikuregistri andmed, kinnistusregistri andmed, krediidiregistri andmed, e-krediidiinfot ja krediidiinfo registri andmeid). Lisaks kontrolliti kostja dokumentide kehtivust ja finantssanktsiooni info andmeid. Lepingu sõlmimisel ei tekkinud laenuandjal kahtlust, et kostja võib olla maksevõimetu. Tarbija kohustus on esitada täielikke ja tõeseid andmeid. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 403 4 lgle 6. Kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.
4.3.Hageja viivisenõue on seaduslik ning põhjendatud. Hagis nõutud viivisemäär 42,8% aastas ei saa olla liiga suur ja viivise kokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine, kuivõrd viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on arvestanud nõuet kostjale kasumlikumal moel ning arvestanud viivist algses laenulepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Järgnevas seitsmes laenulepingus kokku lepitud intressimäär oli esialgses lepingus kokku lepitud intressimäärast kõrgem. Kokkulepe intressi ja viivise määra kohta oli laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris, mistõttu ei olnud viivisemäära kokkulepe tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Kui viivise kokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokku lepitud intressimääras ehk 42,8% aastas. VÕS § 415 lg 1 ega VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ei sea kokku lepitud intressimäära suurusele ühtegi piirmäära. Lisaks ei ole ebamõistlikult suur krediidikulukuse määr. Lepingute krediidi kulukuse määrad ei ületa rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikule antud tarbimislaenude kulukuse määra.
5
2-21-139662 Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja ei ole esitanud allkirjastatud laenulepinguid, mis tõendaksid laenulepingute sõlmimist. 25.11.2022 kinnitas kostja siiski, et vaidlus puudub selle üle, et BB Finance OÜ on andnud kostjale laenu ja kostja on teinud laenu tagasimakseid 1452,71 euro ulatuses.
6.1.Hageja nõudeõigus on tõendamata. Hageja nõude aluseks on kaheksa BB Finance OÜ-ga sõlmitud laenulepingut. Hagile lisatud laenulepingutel puuduvad numbrid, mistõttu on numbrite seos konkreetse kuupäevaga lepinguga tõendamata. Hageja esitatud nõude loovutamise teatis kinnitab üheselt laenulepingust nr 2101932119 tuleneva nõude loovutamist koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Nõude loovutamise teatis ei tõenda, et BB Finance OÜ oleks loovutanud hagejale nõudeid ülejäänud seitsme laenulepingu alusel. Lepingu ülesütlemise teatisega on üles öeldud ainult üks laenuleping nr 2101932119, kusjuures tagasimakse infol on märgitud võlasummaks 457,76 eurot. Iga refinantseerimine on tehtud enne, kui kostjal üldse oleks tekkinud võlgnevus, mistõttu ei saanud olla tegemist refinantseerimisega. Isegi, kui tegemist oli refinantseerimisega, tähendab see uue võlakohustusega asendamist. Eelnevad lepingud pidid lõppema ja asenduma uuega, mistõttu saab nõude aluseks olla vaid viimane leping ja selle tingimused. Seda loogikat toetab ühe lepingu üles ütlemine 19.06.2020 ülesütlemisavalduse järgi.
6.2.Põhivõla kujunemine on ebaselge. Pole selge, millised graafikujärgsed maksed tasumata olid. Kuni on ebaselge, millise lepingu alusel nõue on esitatud, vaidles kostja vastu intressinõudele. Viivise nõue on alusetu ja ebamõistlik. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Sisuliselt on taoline viivis samastatav leppetrahviga, mida VÕS § 415 lg 1 kolmanda lause järgi on keelatud nõuda tarbijalt maksetega viivitamisel. Kuna hageja käsitluse järgi oli tegu refinantseerimislepingutega, arvestati varasema laenulepingu võlgnevus, mis sisaldas põhinõuet ja kõrvalkulusid uue laenulepingu põhinõude hulka ning saadud summa kujundati ümber uueks kokkulepitud tähtaja ja intressimääraga laenuks. Sellises olukorras ei saa kostjalt viivist nõuda (VÕS § 113 lg 6).
6.3.Viivisekokkulepe oli tüüptingimus. Laenulepingu üldtingimused olid tervikuna, sh viivise kokkulepe, tüüptingimused, mida ei saanud ega saa läbi rääkida. Laenulepingu üldtingimuste puhul ei ole tõendatud, millise lepingu juurde need kuulusid, kas need olid kõnealuste lepingute juures just sellises sõnastuses või muus sõnastuses. Personaalsetes tingimustes ei sisaldu viivise kokkulepet intressimääras. Arvestades lepingu sõlmimise kiirust, ei ole selge, millal oleks üldse saanud lepingutingimusi läbi rääkida. Kui kohus leiab, et viivis kuulub kohaldamisele lepingulises määras, palus kostja viivist vähendada VÕS § 162 alusel. Kostja pidas mõistlikuks viivist määraga 8% aastas ja palus vähendada viivist selle suuruseni.
6.4.Lepingu sõlmimise tasu nõue ei ole selge. Lepingutasu sisaldub lepingute maksegraafikute esimeses osamakses. Pole vaidlust, et kostja osamakseid tasus. Alates teisest lepingust on lepingutasu järel sulgudes märgitud: „lepingutasu sisaldub laenu põhiosas ning see tagastatakse osamaksetena“. Laenuandja ei selgitanud kostjale võlajäägi kujunemist, sh milliste maksete katteks laekumisi loeti. Lepingu sõlmimisel lepingutasu kujunemist kostjale ei selgitatud, mistõttu ei saa tasu olla kehtiv.
6.5.Laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole tõendanud kõiki toiminguid, mida laenuandja väidetavalt tegi. Hageja esitatud tabel ei ole korrektne 6
2-21-139662 tõend, sest see on võõrkeelne, sellel puudub koostamise aeg, koostaja nimi ja allkiri. Pole ka selge, mida tabeli sisu kajastab ning mille põhjal andmed sisestati. Hageja viitas ise kostja avaldatud sissetulekule, mistõttu lähtus laenuandja ainult kostja taotluses esitatust ega omandanud mingit täiendavat teavet ega teinud päringuid hindamaks tarbija sissetulekuid, maksevõimet, sh mis liiki sissetulek see oli. Kostja on laenutaotlustes märkinud, et ta ei tööta, mis pidi tekitama laenuandjas kahtlusi ja küsimusi. Hageja väliste päringute tabelist nähtub, et taotluste ja Krediidiinfo, Ametlikud Teadaanded portaalidesse (võlakohustuste) päringute tegemise vahe on 1–2 minutit ning tõenäoliselt jõuti lepingute sõlmimise ja raha väljamaksmiseni samuti minutitega. Vaidlust ei ole, et laenutaotlus tehti ja raha maksti välja samal päeval. Seega ei olnud laenuandjal piisavalt aega, et hinnata kostja krediidivõimekust. Pidevalt eelmiste laenude refinantseerimiseks uute laenude peale võtmine pidi olema laenuandjale ohu märk ja aluseks, et viia läbi täiendavaid toiminguid laenusaaja krediidivõimekuse hindamiseks, mida laenuandja ei teinud. Hageja ei ole tõendanud kostjale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede esitamist. Hagile on lisatud üks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, mille puhul ei ole tõendatud, millise lepingu juurde see kuulub ja millal see kostjale esitati. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et BB Finance igale väidetud laenulepingule eelnevalt kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta nõudis, et hinnata adekvaatselt kostja krediidivõimet. Küsimustike täitmise nõue pole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kui laenuandja oleks küsinud kostjalt täiendavat informatsiooni, oleks ta teadnud, et kostja on võlaorjuses. Kostja oli viivituses juba esimese laenulepingu järgsete tagasimaksetega, millele vaatamata andis BB Finance veel kostjale seitsme erineva laenulepingu alusel krediiti. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 17.02.2023 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4217,36 eurot, millest põhivõlg on 1452,71 eurot, intress 829,38 eurot, lepingutasud 925,36 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 959,91 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt (1452,71 eurot) alates 20.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1040 eurot, millest 560 eurot oli riigilõiv ja 480 eurot kulu õigusabile ja märkis, et menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist maakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et BB Finance OÜ on andnud kostjale laenu ja kostja on teinud laenuandjale tagasimakseid 1452,71 eurot. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja peab hagejale tasuma laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse koos kõrvalnõuetega. Kuigi kostja nõustus, et ta sai laenuandjalt laenu ning tegi lepingu alusel ka tagasimakseid, siis asus kostja hagile vastu vaieldes siiski eitama laenulepingute sõlmimist. Kohtu hinnangul olid need kostja vastuväited alusetud ning kohus osundas, et seadus ei näe ette laenulepingute sõlmimisele kohustuslikku kirjalikku vormi ehk laenulepingut ei pea tingimata sõlmima mõlema poole poolt allkirjastatud vormis. Sidevahendi abil sõlmitud leping ei pea olema mõlema poole poolt allkirjastatud. Kostja isikusamasus tuvastati ning kostja on ise teatanud kontaktandmed, millele sai talle teateid saata. Kostjale on saadetud laenulepingu üldtingimused ning korduvalt on kostjale saadetud laenulepingu personaalsed tingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Kostjale on saadetud teatised, et tema taotlused rahuldati ning väljamakse on ootejärjekorras või summa juba üle kantud. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud väidet, et Euroopa tarbijakrediidi infolehte talle esitatud ei ole. Kostja pidi tulenevalt laenulepingute üldtingimuste p-st 5.18 enne laenu saamist kinnitama, et ta on esitanud õiged, täpsed ja asjakohased andmed. Kostja pidi 7
2-21-139662 üldtingimustest tulenevalt olema teadlik, kuidas arvestatakse viivist ja intressi ning millal võib laenuandja lepingu üles öelda. Hageja esitatud väljavõtetega kostjale tehtud maksete kohta ja kostja tehtud maksete kohta on tõendatud kostjale laenu ülekandmine. Ilma laenulepingu sõlmimiseta ei oleks hageja saanud kostja konto andmeid teada.
9.Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et hageja ei ole tõendanud nõuetekohast lepingu ülesütlemist ega nõude loovutamist. Lepingute numbrid nähtuvad nende failidest ning kuna lepingud sõlmiti laenuandja iseteeninduskeskkonnas, pidid lepingute numbrid sealt kostjale nähtavad olema. Igal juhul on numbrid nähtavad kohtumenetluses. Ükski õigusnorm ei näe ette, et laenulepingut saab refinantseerida alles siis, kui eelmise lepingu alusel on tekkinud laenuandjal sissenõutav võlgnevus. Poolte kokkuleppel on võimalik laenulepinguid muuta ja laenu refinantseerida igal ajal, selleks ei tulene seadusest piiranguid. Ühtlasi ei ole kostja põhjendanud väiteid, et lepingute refinantseerimisel lisati eelmistele kohustustele varasemad viivised, mistõttu nõuab hageja kostjalt viivist viiviselt. Selliseid asjaolusid asjas kogutud tõenditest järeldada ei saa.
10.Maakohus ei nõustunud ka kostja väidetega, et lepingutes toodud krediidi kulukuse määr oli ebamõistlikult suur. VÕS § 406 2 lg-le 1 vastav kolmekordne määr oli seisuga 31.05.2019 58,11% ja seisuga 30.11.2019 61,83%. 21.06.2019 lepingus oli krediidikulukuse määr 56,38%, 27.06.2019 lepingus 56,43%, 18.07.2019 lepingus 56,43%, 08.08.2019 lepingus 56,42%, 09.10.2019 lepingus 56,42%, 14.10.2019 lepingus 56,43%, 17.10.2019 lepingus 56,43 ja 21.11.2019 lepingus määr 56,43%. Seega ei ületanud laenulepingute krediidikulukuse määr ühelgi korral seaduses sätestatut.
11.Maakohus osundas, et viivise, intressi ja teenustasude suurused olid märgitud lepingu personaalsetes tingimustes ning üldtingimustes. Kostja nõustus lepingute sõlmimisel, et ta on tingimustest aru saanud. Kohus nõustus hageja väitega, et viivisemäär, mis on võrdne intressimääraga, on mõistlik juba ainuüksi põhjusel, et lepingu rikkumine ei peaks laenuvõtjale olema soodsam lepingu täitmisest. Tarbijakrediidilepingutes võib kokku leppida seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, millisel juhul peab võlgnik arvestama kohustust maksta viivist lepinguga ettenähtud määra alusel (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-12008, p 12). Kostja ei ole põhistanud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada vaidlusalustes lepingutes intressi ja viivise määra ebamõistlikuks. Intressi ja viivise määra ei muuda ebamõistlikuks alati üksnes selle suurus. Kostja on nõustunud, et laenuandjalt oli laenu taotlemine lihtne ja kiire, samuti nähtus asjas kogutud tõenditest, et kostja ei pidanud laenulepingute sõlmimisel esitama tagatisi. Kohtu hinnangul oli tegemist asjaoludega, mis iseenesest põhistavad kõrgemat intressimäära. Kostja esitas menetluses ka viivise vähendamise taotluse, kuid ei põhistanud seda sisuliselt. Ainuüksi sissenõutavaks muutunud viivisenõude suurus ei saa olla aluseks viivisenõude vähendamisele. Hageja ei ole nõudnud kostjalt viivist summas, mis ületaks põhivõlgnevust. Kohtupraktikas on peetud üldiselt mõistlikuks viivisenõuet, mida nõutakse kuni summani, mis on põhivõlgnevusega võrdne. Seega ei saa ka ainuüksi viivisenõude suurus olla piisavaks asjaoluks, mis võimaldaks viivisenõuet vähendada. Kokkuvõttes leidis maakohus, et kostja vastuväited intressi, viivise ja lepingutasude suuruse kohta olid tõendamata ja põhistamata. Kostja võttis endale teadlikult lepingulise kohustuse ning lepingulisi kohustusi tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita. Sõltumata sellest, et tegemist on tarbijaga, ei saanud kohus nõustuda, et tarbija võib lepingu rikkumise korral täita lepingulisi kohustusi vaid enda äranägemisel või jätta mõned kohustused lihtsalt täitmata.
12.Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja nõude kujunemine on talle ebaselge. Hageja on selgelt välja toonud, milline on kostja põhivõlgnevus. Kõik kostja tasutud maksed 8
2-21-139662 on arvestatud põhivõlgnevuse katteks. Hageja muutis viivise- ja intressiarvestuse kostjale soodsamaks ning esitas viivise ja intressi arvestamise kohta raportid. Sõltumata sellest, kas kostjale saadeti erinevate esindajate poolt enne kohtuvaidluse algust nõudeid erinevates summades, oli nõue hagiavalduses selgelt välja toodud ja põhjendatud. Kui hagiavalduses toodud nõue on selge, ei saa kohus jätta nõuet rahuldamata põhjusel, et see võis kostjale olla ebaselge enne kohtuvaidluse algust. Kostja ei ole ka kohtumenetluse käigus nõustunud nõuet vabatahtlikult tasuma.
13.Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud oma väidet, mille kohaselt tuli tavapraktikas 2019. a tarbijalaenu väljastamisel tingimata nõuda laenutaotlejalt pangakonto väljavõtet. Hageja esitatud Finantsinspektsiooni vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendi p-st 4.3 ei tulene, et andmeid tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei võiks koguda muul moel peale pangakontode väljavõtete. Kostja esitas kohtule väljavõtte AS Swedbank kodulehelt, mille kohaselt ei peaks igakuised laenukohustused ületama 30–50% igakuisest sissetulekust. Kui kostja esitatud andmed tema kohustuste suuruse kohta oleksid olnud õiged, ei olekski tema laenukohustused ületanud igakuised sissetulekuid 50% ulatuses. Hageja esitas kostja andmete alusel koostatud krediidivõimekuse analüüsi ning väljavõtte kostja kohta andmebaasidesse tehtud päringutest, millest nähtus, et kostjal ei olnud ajavahemikul 18.03.2019–16.12.2019 võlgnevusi. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna krediidivõimekuse analüüsi genereerimise kuupäev on hilisem võrreldes lepingute kuupäevadega ning analüüsist nähtuvad vaid kostjale arusaamatud numbrilised andmed, siis ei ole tegu nõuetekohase tõendiga. Maakohus leidis, et ilmselt on tegu väljavõttega andmebaasist, mis kuvab väljavõtte loomise kuupäeva. Sellest sõltumata ei saa analüüsist järeldada, et kui kostja esitatud andmed tema kohustuste ja sissetulekute kohta oleksid olnud õiged, siis oleks laenuandja tema krediidivõimelisust hinnanud ebaõigesti.
13.1.Laenuandja on selgitanud 02.11.2022 e-kirjas, et kostja pangakontot laenu andmisel ei analüüsitud, kuid aluseks võeti EVK andmed pensionikonto sissemaksete kohta, mille alusel arvutati laekunud netopalk. Kostja ise teatas oma igakuise sissetuleku suuruseks 1290 eurot. Igakuine laenu limiit arvestati kostja kohustuste alusel. Laenuandja esitas kohtule allkirjastatud kinnituse hagejale andmebaasist väljastatud dokumentide kohta. Tõendid kogumis näitavad, et laenuandja kontrollis kostja krediidivõimelisust ning kontrollis ka seda, et kostjal oli sissetulek. Kuna hageja tõendas, kuidas laenuandja kontrollis kostja krediidivõimelisust, selgitas kohus kostjale 02.11.2022 eelistungil vajadust põhjendada väiteid, milliste kohaselt rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 13 näeb ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Küll on aga Riigikohus selgitanud, et tõendamise üldiste reeglite järgi peab esmalt laenusaaja, kes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele tugineb, oma väiteid tõendama. Tõendamise koormus võib ümber pöörduda alles siis, kui laenusaaja tõendab, et tal ei ole vajalikke asjaolusid võimalik objektiivselt tõendada, kuid ta on siiski piisavalt põhistanud asjaolu esinemise tõenäosust (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 26).
13.2.Kostja esitatud maksehäireregistri väljavõttest nähtus, et see on tehtud seisuga 25.11.2022. Ainult ühe väljavõttes märgitud maksehäire alguseks oli teatises märgitud 24.10.2019 ehk ainult üks maksehäire oli alguse saanud varem, kui laenuandja ja kostja vahel sõlmiti viimane laenuleping. Kõik ülejäänud kostja maksehäired olid hilisemad. Kostja esitas oma 2019. a konto väljavõtte. Maakohus saab tõendeid kogumis hinnates järeldada, et kostja esitas laenu taotlemisel laenuandjale teadlikult ebaõigeid andmeid oma igakuiste kohustuste suuruse kohta. Juba ainuüksi kostja igakuised kulud eluasemele ületasid laenutaotluses märgitud summat oluliselt. Kuna tegemist oli kostja igakuiste kuludega, mida ta tasus 9
2-21-139662 pangakonto vahendusel, pidi talle olema arusaadav, et tema tegelike igakuiste kohustuste suurus ületab oluliselt taotluses märgitut. Kuna kostja esitas laenuandjale tahtlikult ebaõigeid andmeid oma kohustuste suuruse kohta, siis ei saa kostja käitumine kaasa tuua intressimäära muutmist. Kostjal tuleb tasuda intressi kokku lepitud määras. Muid tagajärgi laenulepingust tulenevale kohustusele vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine aga kaasa ei too.
14.Maakohus leidis, et kostja vastuväited ei võimaldanud jätta hagi rahuldamata. Kuna kostja rikkus laenulepingut, tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 1452,71 eurot, intressina 829,38 eurot, lepingutasuna 925,36 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisena 959,91 eurot. Rahuldamisele kuulus ka edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise nõue alates 20.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning hageja võla sissenõudmiskulu nõue 50 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel.
15.Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi menetluskulud kostja kanda ning määras TsMS § 174 lg 2 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Maakohtu hinnangul olid hageja menetluskulud, sh kulu õigusabile, põhjendatud ning kostjalt tuli hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 1040 eurot. Kooskõlas hageja taotlusega tuli kostjalt välja mõista ka viivis menetluskuludelt 1040 eurolt alates maakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
16.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi kostja vastu tervikuna rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja saata asi uueks arutamiseks tagasi Harju Maakohtusse. Kostja palub määrata kindlaks menetluskulude jaotuse ja jätta mõlema astme menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja viivis välja mõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
17.Kostja leiab esiteks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg-t 1 jj ja lg 3 jj koosmõjus VÕS § 403 4 lg 1 p-iga 1 ja lgga 3 ning KAVS § 50 lg-t 3 ja 4, ei järginud seotud ringkonnakohtute praktikat ja tõlgendas vääralt tõendeid küsimuses laenuandja kohustusest teha kindlaks tarbija varaline seis ning küsida selle tarbeks pangakonto väljavõtet. Hageja tõendas ise oma 16.12.2022 menetlusdokumendi lisaga 4, et BB Finance OÜ võttis vaid laenulepingu nr 2101932119 sõlmimise eelselt kostja sissetuleku hindamise aluseks EVK andmed pensionikonto sissemaksete kohta, kuid mitte ülejäänud seitsme laenulepingu sõlmimise eelselt. Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Ringkonnakohtute praktikas on korduvalt rõhutatud, et VÕS § 403 4 lg 1 p-st 1 ja lg-st 3 ning KAVS § 50 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on tarbijakrediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks kõige minimaalsemal juhul nõudma laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisav ei ole pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta.
18.Kostja leiab teiseks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-t 3, KAVS § 49 lg 3 p-i, rikkus oluliselt TsMS § 442 lg 8 mõttes põhjendamiskohustust ja seotud ringkonnakohtute praktikat küsimuses, kas töötu isikuga, kellel on juba makseraskused sama laenuandja ees on uute laenulepingute sõlmimine 10
2-21-139662 kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Hageja enda 27.05.2022 seisukohtadele lisatud kostja laenutaotluste realt „Amet“ nähtub, et kostja märkis oma staatuseks „Ei tööta“ või „Palgatöötaja ettevõttes aegunud“. Asjaolu, et kostja ei töötanud, ei takistanud BB Finance OÜ-d kostjale laenu andmast. Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Sellega rikkus BB Finance OÜ vahetult vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille järgi ei saa olla mõeldav, et lubatud on laenu andmine isikule, kellel püsisissetulek puudub. Maakohus ei võtnud seda arvesse. Kostja oli alates esimesest tarbijakrediidi lepingust (leping nr 2101932119) võlgnevuses BB Finance OÜ ees. See ei takistanud BB Finance OÜ-l sõlmida kostjaga veel seitse tarbijakrediidilepingut, millest ühegi tagasimaksekohustust ei suutnud kostja järgida. Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Tallinna Ringkonnakohus on toonud esile, et laenuandja oleks pidanud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt kindlasti kahtlema laenusaaja krediidivõimekuses ja mitte laenu väljastama, kui laenusaaja oli varasemalt viimatise kuu jooksul jäänud oma kohustuste täitmisega laenuandja ees viivitusse (TlnRnKo 07.10.2022, 221-119187, p 12.7.2). Nii sätestab ka KAVS § 49 lg 1 p 3, et krediidiandja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma varasemate ja seniste finantskohustuste täitmist. Maakohus ei põhjendanud, miks oli vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas laenu väljastamine kostjale, kes ei saanud olemasolevategi kohustustega hakkama.
19.Kostja leiab kolmandaks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust KAVS § 44 lg-t 2 ja lg 3 p-i 2 koosmõjus VÕS § 4034 lg-ga 13 ning seotud ringkonnakohtu praktikat küsimuses, kas ja mis sisus sise-eeskirjad BB Finance OÜ-l eksisteerivad krediidivõimelisuse hindamiseks ja kuidas neid kostja puhul järgiti. Hageja esitas hagiavalduse lisaga 9 vaid ühe tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja hiljem rohkemaid mitte. Samas hageja nõude aluseks on kaheksa erinevat tarbijakrediidilepingut, mistõttu ei esitanud BB Finance OÜ kostjale infot mahus, milleks seadus teda kohustab. Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Hageja väidab BB Finance OÜ-l olevat õiguspärase sisekorra eeskirja ja krediidivõimelisuse hindamise metoodika, mida BB Finance OÜ kostjale laenu andes järgis. Hageja vastavaid eeskirju ei esitanud hindamaks vastavust seadusele kuigi kostja seadis kahtluse alla vastavate sisekorra eeskirjade õiguspärasusele. Maakohus jättis välja selgitamata, kas ja mis sisus sise-eeskirjad BB Finance OÜ-l eksisteerivad krediidivõimelisuse hindamiseks ja kuidas neid kostja puhul järgiti. Ringkonnakohus on taolises olukorras leidnud, et sellega rikkus maakohus nii eelmenetluse ülesandeid, jättes täitmata selgitamiskohustuse kui ka otsuse põhjendamiskohustuse, jättes kontrollimata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise (TlnRnKo 24.01.2023, 2-22-104201, p 32).
20.Kostja leiab neljandaks, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust KAVS § 50 lg-test 3 ja 4 koosmõjus VÕS § 4034 lg-ga 4 ning seotud ringkonnakohtute praktikat küsimuses laenutaotluses esitatud andmete täpsustamise kohta. Tarbija tahtlust valeandmete esitamisel peab esile tooma ja tõendama krediidiandja. Ainuüksi asjaolust, et tarbija esitatud andmed ei vasta tõele, ei saa järeldada, et tarbija on esitanud valeandmeid tahtlikult. Valeandmete esitamine võib tuleneda ka tarbija kogenematusest, teadmatusest või hooletusest. Selle vältimiseks ongi krediidiandjal tarbija esitatud andmete kontrollimise kohustus (TrtRnKo 19.12.2022, 2-21-129359, p 15). Hageja pole vastavaid põhjendusi ega taotlusi oma menetlusdokumentides avaldanud. Laenuandja ei saanud tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Praeguses asjas ei ole BB Finance OÜ ega hageja isegi mitte väitnud, et kostjalt oleks mistahes täiendavat teavet küsitud. Sellisel juhul ei saa ka maakohus väita, et kostja jättis mistahes teabe tahtlikult esitamata või võltsis esitatud teavet (TlnRnKo 16.12.2022, 2-20-3933, p 68).
21.Kostja toob viimasena välja, et maakohus ei teostanud laenulepingute tüüptingimuse kontrolli, kohaldas valesti materiaalõigust, s.o VÕS § 42 lg 3 p-i 5 ja § 42 lg-t 1 ning jättis 11
2-21-139662 kõrvale asjas relevantse Riigikohtu praktika, mistõttu vaidlustatud otsus põhineb vastavas osas TsMS § 631 lg 1 õigusnormi rikkumisel. Hageja kohaldas BB Finance OÜ ja kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingutele tüüptingimustest tulenevat viivisemäära 42,8%, samas kinnitas Riigikohus tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (24%) ja seega tühiseks tüüptingimuseks (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 16). Hageja seda asjaolu ei vaidlustanud. Maakohus ei teostanud ei kostja taotlusel ega omal algatusel ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kontrolli BB Finance OÜ üldtingimuste p-le 12.2.1. Vastupidisel juhul sedastanuks maakohus, et üldtingimustega kokkulepitud viivisemäär (42,8%) ületab seaduslikku viivisemäära (kuni 31.12.2022 VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi 8%, alates 01.01.2023 on see 10,5%) enam kui viiekordselt, alates 01.01.2023 enam kui neljakordselt olles seega VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokku leppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24). Vastustaja seisukoht
22.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et kostja esitatud laenutaotlustest nähtub, et kostja märkis enda igakuiseks neto sissetulekuks 1290 eurot ning igakuisteks kohustusteks 300 eurot. Esialgne võlausaldaja on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks on esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära (42,8%) järgi mõistlik ja seadusega kooskõlas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja intress 829,38 eurot, lepingutasud 925,36 eurot ja hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 959,91 eurot ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldatakse hagi osaliselt põhivõla 1452,71 eurot, võla sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks alates 20.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus peab vajalikuks muuta ka menetluskulude jaotust vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
24.Kostja on taotlenud lõplikes seisukohtades TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel võtta tsiviilasja materjalide juurde tõendina Finantsinspektsiooni 27.06.2023 ettekirjutuse kokkuvõtte. Ringkonnakohus ei rahulda taotlust, kuivõrd tõend on esitatud alles lõplikes seisukohtades ning tõendi vastuvõtmine põhjustaks asja lahendamise viibimise. Lisaks oli vastav tõend olemas juba 27.06.2023 ning kostja ei ole põhistanud, miks ta ei saanud tõendit esitada apellatsioonimenetluses varem.
25.Kolleegium on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõendamiskoormise jaotamisel. Riigikohus on põhjalikult selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist ning eeldusi, mida tuleb selliste nõuete lahendamisel kontrollida sõltumata menetlusliigist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormis on krediidiandjal. Sealhulgas, kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, nagu ka käesolevas asjas, oleks pidanud maakohus hagejale juba hagiavalduse 12
2-21-139662 menetlusse võtmise otsustamisel selgitama, et hagi on muude nõuete, kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas, õiguslikult põhjendamatu ja andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 25). See, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb tõendada vaidluse korral krediidiandjal on otsesõnu sätestatud ka seaduses (VÕS § 403 4 lg 13). Seega on maakohus eksimuses olnud juba menetluse algusest peale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormise jagunemise osas.
26.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et laenuandja kontrollis piisavalt enne kostjaga laenulepingute sõlmimist kostja krediidivõimelisust. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on tuginenud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud laenutaotlustele (dtl 264– 276), teinud päringud avalikesse andmebaasidesse (dtl 295) ning esitanud tõendina laenuandja poolt tehtud krediidivõimelisuse analüüsi (dtl 294). Sealhulgas nähtub, et krediidiandja laenulepingute sõlmimisel kostja pangakonto väljavõtet ei analüüsinud ning lepingu nr 2101932119 puhul võeti sissetulekute arvestuse aluseks Eesti Väärtpaberi Keskuse andmed kostja pensionikonto sissemaksete kohta (dtl 356). Arvestades kohtute kujundatud praktikat tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimelisuse kohta (TlnRnKo 16.12.2022, 2-20-3933, p 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama seisukohta kinnitab ka Riigikohtu kujundatud praktika (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Laenuandja on kinnitanud, et kostja pangakonto väljavõtet ei analüüsitud (dtl 356). Hageja esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et laenuandja oleks analüüsinud laenulepingute sõlmimise eelselt piisava hoolsusega kostja krediidivõimelisust. Arvestada tuleb ka asjaolu, et laenuandja sõlmis kostjaga laenulepingud vaatamata sellele, et esimeses seitsmes laenutaotluses märkis kostja oma staatusena „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“ ning viimases laenutaotluses, et ta ei tööta. Seega on antud laenu isikule, kellel puudub püsiv sissetulek. Hageja ei ole esitanud ka apellatsioonimenetluses selgitusi ega tõendeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et laenuandja on piisavalt kostja krediidivõimelisust hinnanud. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik asjas kogutud tõendite pinnalt järeldada, et laenuandja oleks kontrollinud piisaval määral kostja krediidivõimelisust, olenemata laenutaotluste pinnalt tekkivast mõistlikust kahtlusest, kas kostja on suuteline laenulepingujärgseid kohustusi üldse täitma ning jättes täitmata minimaalsed nõuded (pangakonto väljavõtte küsimine) vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.
27.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul eksinud, kui leidis, et kostja esitas laenuandjale tahtlikult ebaõigeid andmeid, mistõttu ei saanud kostja käitumine kaasa tuua intressimäära muutmist vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7. Kolleegium nõustub kostjaga, et tarbija tahtlust valeandmete esitamisel tuleb esile tuua ja tõendada krediidiandjal. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks vastavat asjaolu tõendanud. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et ainuüksi asjaolust, et tarbija esitatud andmed ei vasta tõele, ei saa järeldada, et tarbija on esitanud valeandmeid tahtlikult. Valeandmete esitamine võib tuleneda ka tarbija kogenematusest, teadmatusest või hooletusest. Selle vältimiseks ongi krediidiandjal tarbija esitatud andmete kontrollimise kohustus (TrtRnKo 19.12.2022, 2-21-129359, p 15). Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Krediidiandjal oleks pidanud tulenevalt eeltoodust (vt käesoleva otsuse p 26) tekkima kostja laenutaotluste pinnalt põhjendatud kahtlus kostja tegelike sissetulekute ning kohustuste suuruses. Laenuandja oleks pidanud küsima kostjalt täiendavaid andmeid, eelkõige konto väljavõtet. Tegemist ei ole ebamõistliku kontrollikohustusega. Hetkel on aga krediidiandja pidanud olulisemaks kiirust laenu 13
2-21-139662 väljastamisel (dtl 326), mitte käitumist vastutustundliku laenuandjana, jättes oma seadusest tulenevad kohustused tarbijale laenu andmisel täitmata. Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maakohus on oluliselt eksinud asjaolude tuvastamisel ning jätnud tähelepanuta varasema kohtupraktika leides, et VÕS § 4034 lg 7 käesoleval juhul ei kohaldu.
28.Kuivõrd ringkonnakohus on ülaltoodu põhjal tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, siis kohaldub VÕS § 4034 lg 7, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. See ei tähenda aga seda, et kostjal ei oleks kohustust tasuda põhivõlga. Intressimääraks kuni laenulepingute ülesütlemiseni (04.07.2020) oli 0%. Hageja on arvestanud kõik kostja tehtud maksed põhivõla katteks (dtl 22), mistõttu ei olnud praegusel juhul vajalik hageja poolt ümberarvestuse esitamine. Kostja on maksnud lepingu alusel laenuandjale tagasi 1090,29 eurot (dtl 79–82). Seega on kostjal põhivõlast tagastamata 1452,71 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja intressinõuet ning lepingutasude nõuet ei rahuldata.
29.Vaidlust ei ole, et kostja ei ole maksnud hagejale tagasi kogu laenu, mistõttu on hagejal õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS § 113 lg-st 1 nõuda kostjalt viivist. Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja arvestanud viivist algses laenulepingus nr 2101887119 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 42,8% aastas kogu põhivõla summalt 1452,71 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 05.07.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.01.2022. Kolleegium leiab, et kuna käesolevas asjas on viivisemäär seotud lepingust tuleneva intressimääraga ja lepingule kohaldatav määr on 0%, siis on lepingust tulenev viivisemäär antud juhul võrdne VÕS § 113 lg-st 1 tuleneva määraga (TlnRnKm 04.06.2024, 2-23-112810, p 14.6). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist ning tarbija satub nende tagasimaksetega viivitusse (TlnRnKo 07.10.2022, 2-21-119187, p 13, TlnRnKo 23.08.2024, 2-22-127879, p 14). Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõuded ümber arvestanud, arvestades kostja tagasimaksed põhinõude katteks, alles hagiavalduses, s.o 19.01.2022 (dtl 95–98 ja dtl 22). Seega on põhjendatud arvestada viivist alates 20.01.2022 seadusjärgses määras ning kuni 19.01.2022 arvestatud viivise nõue 959,91 eurot jääb rahuldamata. Põhjendatud on rahuldada sissenõutavaks muutunud viivise nõue põhinõude summalt 1452,71 eurolt alates 20.01.2022 kuni otsuse tegemiseni (14.03.2025) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, s.o 485,84 eurot ning edasiulatuv viivis põhinõude summalt 1452,71 eurolt alates 15.03.2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Arvestades, et ringkonnakohus mõistab välja seadusjärgse viivise ning ei mõista viivist välja suuremas ulatuses, kui põhivõlg, siis ei ole käesoleval juhul alust viivise vähendamiseks vastavalt kostja taotlusele.
30.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, sest maakohus ei ole oma otsustust põhjendanud. VÕS § 113 2 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on saatnud kostjale neli tasulist meeldetuletuskirja (dtl 95–98). Hageja on selgitanud, et esimese tasulise kirja saatmine oli 25 eurot ning kahe järgmise tasulise kirja saatmine 5 eurot, mis on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 3. Lisaks on hageja arvestanud 14
2-21-139662 sissenõudmiskulude hulka muud makseviivitusega seonduvad kulud 15 eurot. Hageja esitatud lepingu üldtingimuste p-i 15.2 kohaselt teeb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel laenuandja laenusaajale esimese meeldetuletuse tasuta ning järgnevatele meeldetuletustele kohaldub tasu vastavalt seadusele ja hinnakirjale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 50 eurot.
31.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja intressi 829,38 eurot, lepingutasud 925,36 eurot ning enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise 959,51 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1452,71 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 485,84 eurot, võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt (1452,71 eurot) alates 15.03.2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte rohkem kui 1452,71 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
32.TsMS § 173 lg 3 kohaselt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsuse osalisel tühistamisel muuta vastavalt menetluskulude jaotust.
33.TsMS § 163 lg 1 II alternatiivi alusel leiab kolleegium, et menetluskulud on põhjendatud käesoleval juhul jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagiavalduses ja selle täienduses nõudeid summas 4217,36 eurot (1452,71 + 829,38 + 925,36 + 959,91 + 50). Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1988,55 eurot (1452,71 + 485,84 + 50). Seega rahuldatakse hageja hagi ca 47% ulatuses, mistõttu on põhjendatud maakohtu menetluskulud jätta 53% ulatuses hageja kanda ning 47% ulatuses kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis jäävad ka ringkonnakohtu menetluses menetluskulud TsMS § 163 lg 1 II alternatiivi alusel 53% ulatuses hageja kanda ning 47% ulatuses kostja kanda.
34.Erinevalt maakohtu otsustatust jätab ringkonnakohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 53% ulatuses hageja kanda ning 47% ulatuses kostja kanda. Maakohus ei ole kostja menetluskulusid kindlaks määranud. Seega ei määra ringkonnakohus praegusel juhul menetluskulusid rahaliselt kindlaks (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p-d 20–22). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
15
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.