OÜ OSC Transport hagi Osaühingu Janere vastu viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. detsembri 2015. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1884,10 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Janere apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: OÜ OSC Transport (registrikood 11679182), lepinguline esindaja Andreas Türkson Kostja: Osaühing Janere (registrikood 10001584), lepinguline esindaja advokaat Sulev Tammemäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 30. detsembri 2015. a otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi suuremas ulatuses kui 117,42 eurot ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Rahuldada hagi osaliselt arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.
3.Välja mõista Osaühingult Janere viivistena 117,42 eurot OÜ OSC Transport kasuks.
Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskuludest 5,1% kostja kanda ja 94,9% hageja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.OÜ OSC Transport (hageja) esitas 18. detsembril 2014. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingult Janere (kostja) 6304,11 euro saamiseks. Nõue tulenes poolte kokkuleppest transporditeenuse osutamisel. Kohus tegi kostjale maksettepaneku. 9. jaanuaril 2015. a esitas kostja kohtule nõudele vastuväite. Maksekäsu kiirmenetluses tasus kostja hagejale põhinõude, kuid jättis tasumata viivisarve nr 18122014 summas 2301,05 eurot. Pärnu Maakohus andis asja üle hagimenetluses menetlemiseks.
2.Hageja esitas 25. veebruaril 2015. a hagi ja palus kostjalt välja mõista perioodi 28. veebruar 2014. a kuni 18. detsember 2014. a eest arvestatud viivise 2301,05 eurot (I kd, lk 19). Hageja lähtus poolte kokkulepitud viivisemäärast 0,38% päevas. Hageja ei esitanud kostjale varem viivise arveid, sest tahtis kostjale teenuseid pakkuda. Viivisenõue oleks seadnud ohtu pooltevahelise koostöö. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi osaliselt rahuldamata.
4.Vastuväidete kohaselt sai kostjale viivisenõue teatavaks 19. detsembril 2014. a. Mõistlik ei ole esitada viivisenõuet detsembrikuus perioodi 28. veebruar 2014. a kuni 18. detsember 2014. a kohta. See viitab asjaolule, et kuna kostja soovis vahetada transporditeenuse pakkujat, soovis hageja kliendi kaotuse eest kätte maksta. Kui hageja tahtis kostjat viivisearve koostamisega mõjutada, siis oleks ta pidanud eelnevalt hagejaga sel teemal rääkima ning viivisearve aluseks olevat perioodi põhjendama.
5.Kostja aktsepteeris võlgnevust üksnes nelja viivise arve eest kokku 480,61 eurot.
6.Kuigi kostja oli viivitanud ka varasemate arvete maksmisega, siis nende osas kostja viivisenõuet ei tunnistanud, sest need arved olid tasutud ja viivisenõuet hageja ei esitanud. Arved, mille osas kostja viivisenõuet tunnistas, olid maksekäsu kiirmenetluse ajal osaliselt tasumata.
7.Kostjale saabus osa arveid hiljem, kui hageja märkis. Seega pole nende osas maksetähtaja arvestus korrektne ning uus viivisesumma oleks kostja arvestus järgi 1985 eurot. Hageja arved nr 4660-14 ja nr 5267-14 olid vigased ja hageja tegi need ümber. Kostja rõhutas, et ei nõustu hageja nõudega ja esitas arvestuse vaid juhuks, kui kohus asja lahendamisel lähtub viivisearvestusest.
8.Hageja ei kasunud inkassoteenust, mistõttu võib lugeda, et hageja on viivisenõudest loobunud. Samuti on hageja keeldunud arvete tasumisega hilinemise tõttu kostjale transporditeenuse osutamisest ja sellega on kostjat juba karistatud.
9.Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Menetluskuludest on kostja juba 189,12 eurot maksekäsu kiirmenetluse raames tasunud.
Maakohtu otsus
10.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 1985 eurot. Menetluskulud jättis kohus 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt välja menetluskuludena 48,70 eurot.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt seisneb vaidlus selles, kas hagejal on õigust nõuda kostjalt viivist summas 2301,05 eurot teenuse eest kokkulepitud tasu maksmisega viivitamise eest perioodil 28. veebruar 2014. a kuni 18. detsember 2014. a. Kostja aktsepteeris võlgnevust osaliselt ning põhiline kostja vastuväide ülejäänud viivisenõudele seisnes selles, et hageja enne maksekäsu kiirmenetluse alustamist kostjale viivisenõuet ei esitanud ning aasta jooksul kogunenud viivise nõudmine alles aasta lõpus on vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega.
12.Maakohus viitas Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus nr 3-2-1-70-09, p 11) ning leidis, et käesoleval juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid hea usu põhimõttest tulenevalt viivisenõude lõppenuks lugeda. Viivisenõue ei ole aegunud, mis tähendab, et seda nõutakse seadusega võimaldatud aja jooksul. Pooled tegutsevad mõlemad majandustegevuses ning viivise nõudmine maksetähtaja ületamisel on tavapärane. Asjaolu, et viivisenõue kogu aasta eest esitati alles aasta lõpus, ei ole piisavalt erakorraline, et see välistaks viivisenõude õiguse. Aasta ei ole sedavõrd pikk aeg, et kostja saanuks eeldada, et hageja enam viivisenõuet ei esita.
13.Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et kuna hageja ei algatanud kostja suhtes võla sissenõudmiseks inkassomenetlust, võis ta lugeda viivisenõudest loobunuks. Inkassomenetluse alustamine on pigem äärmuslik abinõu äritegevuses koostööd tegevalt partnerilt võlgnevuse sissenõudmiseks, samuti ei välista see viivisenõude esitamist.
14.Ka juhul, kui lugeda õigeks kostja väited selle kohta, et arvete maksetähtaja ületamisel ei taganud hageja kostjale transporditeenust kokkulepitud tähtajaks, ei välista see hageja viivisenõuet kostja poolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest.
15.Esitatud arvetel on kirjas, et arve väljastajal on õigus arve mittetähtaegsel tasumisel arvestada viivist 0,38% iga viivituses oldud päeva eest, mistõttu pidi võimalik viivisenõue olema kostjale ettenähtav. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid viivisemäära suurusele.
16.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Sama sätte lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud aja möödumisel.
17.Küsimuse osas, kas arve maksmiseks antud seitset päeva tuleb lugeda korrektse arve koostamise või selle kostjale edastamise ajast, pidas kohus mõistlikuks tõlgendust, mille kohaselt oli kostjal aega maksta arved 7 päeva jooksul alates korrektse arve saamisest. Vastasel juhul puuduks mõte arvele märgitud maksetähtajal 7 päeva ning vajalik olnuks märkida üksnes maksetähtpäev. Samuti ei oleks arve saatmise kiirus (kas koostamise päeval või hiljem) kostja kontrolli all ning tekkida võiks olukord, kus hageja saadab arve välja mitu päeva pärast koostamist ning kostjale jääb selle tasumiseks aega vähem kui seitse päeva. Maksetähtaeg 7 päeva viitab pigem kostjale antud reaalsele ajale arve tasumiseks, mille jooksul oli kostjal võimalik tutvuda arve sisuga ja sellele vajadusel vastuväiteid esitada. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus asjakohaseks kostja esitatud viivise ümberarvestust, mille järgi tekkis põhinõuete tasumisega viivitamisel kostjal hageja ees viivisevõlgnevus 1985 eurot.
18.TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus 80% menetluskuludest kostja kanda ja 20% hageja kanda. Hageja taotles menetluskuluna hagimenetluses tasutud riigilõivu 60,88
eurot väljamõistmist kostjalt. Kuna kostja kanda jäi menetluskuludest 80%, tuli temalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 48,70 eurot. Apellatsioonkaebus
19.Kostja esitas apellatsioonkaebuse ja palub tühistada maakohtu otsuse 1884,10 euro ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivis 100,90 eurot. Kostja palub muuta menetluskulude jaotust vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
20.Kaebuse kohalselt on kostja seisukohal, et kohus on lepingulises määras viivise väljamõistmisel kohaldanud ekslikult VÕS § 113 lg-t 1. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks tuvastanud, millal, millistel asjaoludel ning kuidas saavutasid pooled kokkuleppe viivise määra osas. Kokkuleppe olemasolu viivise kohta oli aga hageja nõude rahuldamise vältimatu eeldus, kuivõrd VÕS § 113 lg 1 viimase lause kohaselt on võimalik seadusest kõrgemat intressimäära rakendada vaid juhul, kui selles on kokku lepitud.
21.Kohtumenetluses tuvastati, et arved edastati kostjale e-posti teel ning kirjalikku kokkulepet viivise kohta ei olnud. Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks edastanud hagejale omapoolse tahteavalduse seoses arvetele märgitud viivisega, aktsepteerides seeläbi viivist. Eelkirjeldatud asjaoludel on Riigikohtu praktikas jäetud viivisnõue rahuldamata (vt Riigikohtu otsus 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). Kostjapoolset aktsepti viivisele ei saa tuvastada asjaolust, et ta ei esitanud arvel märgitud tingimustele pretensioone 5 päeva jooksul, nagu märgiti arvel olevas tekstis. Riigikohus on märkinud, et arve vastuvõtmine ja/või selle allkirjastamine ei tähenda üldreeglina, et arve vastuvõtja nõustub arvel märgitud tingimustega, milles varem ei ole kokku lepitud. Arve vastuvõtmine või selle allkirjastamine võib üksnes erandjuhtudel tähendada arvel märgitud tingimustega aktsepteerimist, näiteks juhul, kui vastuvõtja on varasema käitumisega näidanud, et ta aktsepteerib arvel näidatud tingimusi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Praeguses asjas ei ole kostja varasema käitumisega teada andnud, et tema poolt on viivisele antud aktsept.
22.Sellest, et kostja ei vaidlustanud viivisemäära, ei järeldu kostja omaksvõttu, kuna sellist kirjalikku avaldust ega protokollilist kannet omaksvõtu kohta ei ole tehtud. Lisaks on oluline, et omaks saab võtta üksnes faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu 6. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 15; Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas 32-1-129-11 p 12), kuid see, kas poolte vahel oli või ei olnud kokkulepe viivise kohta on õiguslik mitte faktiline asjaolu.
23.Riigikohus on 7. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 leidnud, et kui hageja on esitanud viivisnõude, kuid ei ole tõendanud kokkuleppelist viivist, tuleb tema nõuet käsitleda seadusjärgse viivise väljamõistmise nõudena. Kostja esitas arvestuse seadusjärgse viivise kohta, lähtudes teenuse osutamise ajal kehtinud määrast 7,05% aastas ning on nõus sellega, et temalt mõistetakse välja viivis seadusjärgses määras kokku 100,90 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kolleegium jagab kostja seisukohta, et pooltevaheline kokkulepe viiviste kohta on jäänud tõendamata ja seetõttu on kohus rajanud otsuse ebaõigele eeldusele. Kohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud asjaolude
tuvastamisel menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel otsuse tühistamise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse.
26.Pooled vaidlevad küsimuse üle, kas hagejal on õigus kostjalt viivise tasumist nõuda ja kui on, siis millises määras. Kuigi maakohtus ei ole kostja otseselt viivise suurust eraldi vaidlustanud, vaid on vaielnud vastu viivisenõudele üldiselt, ei tähenda see, et kostja oleks lepingulise viivisemäära 0,38% kohaldatavuse asjaoluna omaks võtnud või et viivisemäära vaidlustamise näol ringkonnakohtus oleks tegemist TsMS § 652 lg 3 tähenduses uue asjaoluga.
27.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda transporditeenuse eest tähtaegselt tasumata jätmise tõttu viivist. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja vastuväited, et viivise nõudmine aasta lõpus on vastuolus hea usu põhimõttega, või et viivise nõudmine lisaks teenuse edasisest osutamisest keeldumisega tähendab lubamatut topeltsanktsiooni või et hageja on inkassoteenuse kasutamata jätmisega viivisest loobunud, on põhjendamatud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lõike 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7). Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus tuvastas milliste arvete ja millise perioodi oli kostja viivituses rahalise kohustuse täitmisega, mis andis hagejale õiguse nõuda võla tasumist ning nõuda viiviseid. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi otsuse tegemisel selles osas aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud ning ei pea TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks maakohtu seisukohti korrata.
28.Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohti viivise arvestamisel rakenduva määra osas. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõuda kostjalt seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist üksnes juhul, kui pooltevaheline sellesisuline viivise kokkulepe on tuvastamist leidnud. Ringkonnakohtu arvates on kostja õigesti leidnud, et maakohtu lähtumine nõude esitamisel viivisemäärast 0,38% päevas ei ole põhjendatud. Seisukoht, et pooled on saavutanud viivise määra osas kokkuleppe, kuna kostja on arveid tasudes aktsepteerinud kõiki arvetel märgitud tingimusi, ei ole õige. Maakohus on tuvatanud, et arved edastati kostjale e-posti teel ning kirjalikku kokkulepet viivise kohta pooled sõlminud ei olnud. VÕS § 9 kohaselt loetakse leping sõlmituks vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kokkuleppe selgus tähendab seda, et poolte tahteavaldused peavad olema vastassuunalised ja üheselt mõistetavad. Kokkulepe peab sisaldama lepingu tingimusi niisuguses ulatuses, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud. Vastavalt VÕS § 20 lg-le 1 on nõusolekut lepingu sõlmimiseks võimalik väljendada ka teoga, milleks muuhulgas võib olla, nagu ka käesoleval juhul, arves näidatud hinna tasumine. Nõustumisest maksta saadud teenuse eest hageja poolt küsitud hinda, ei saa aga teha kohest järeldust, et kostja on arve tasumisega andnud ühtlasi ka nõusoleku sõlmida kokkulepe arvel märgitud viivise tasumise kohustuse osas. Teenuse eest tasumisest saab teha järelduse lepingu olemuslike tingimuste (ese ja hind) osas kokkuleppe saavutamise kohta, kuid viivise kokkuleppe sõlmimist see ei kinnita. Põhivõlgnevuse tasumist ei saa pidada TsÜS § 68 lg 2 või 3 tähenduses otseseks või
kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua ka viivise osas kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumist arvel märgitud viivise ja selle määraga. Viivise kokkuleppega nõustumist saaks lugeda teoga aktsepteerituks näiteks siis, kui kostja oleks ka arvel näidatud viivise ära maksnud (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11; Riigikohtu 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05, p 14). Kuna hageja ei esitanud enne kohtusse pöördumist kordagi viivisenõuet, kostja arvel märgitud viivisemäära ei tunnistanud ega ole oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud viivise määra ning hageja ei ole pooltevahelise viivise kokkuleppe kohta muid tõendeid esitanud, puudub hagejal alus kostjalt lepingulise viivise tasumist nõuda.
29.Kuigi hagejal ei ole eeltoodu põhjal õigust nõuda kostjalt viivist kokkuleppelisel alusel, saab tema nõuet käsitleda seadusjärgse viivise väljamõistmise nõudena (vt Riigikohtu 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05, p 16). Kostja on nõustunud tasuma viivist seaduses märgitud ulatuses ja on esitanud apellatsioonkaebuses seadusjärgse viivise arvestuse, kuid on ekslikult arvestanud kogu perioodi viivisemääraks 7,05% aastas (II kd, tl 2-3 ja 6). Kuna kostja on vaatamata viivise ebakorrektsele arvutuskäigule siiski nõustunud seadusjärgse viivise väljamõistmisega, teeb ringkonnakohus alljärgnevalt ise uue ja õige seadusjärgse viivise arvestuse. Hageja võib VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi nõuda kostjalt viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Referentsintressimäär 1. jaanuar 2014. a kuni 30. juuni 2014. a oli Eesti Panga teatel 0,25% (aastas), st 2014. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 + 8 = 8,25% aastas. Referentsintressimäär 1. juuli 2014. a kuni 31. detsember 2014. a oli Eesti Panga teatel 0,15% (aastas), st 2014. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. Selliselt kujuneb kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele kuuluvaks seadusjärgseks viiviseks alljärgneva arvutuse kohaselt hageja taotletud perioodi eest kokku 117,42 eurot. Periood (makse tähtaeg/ laekumine) 09.03.2014-31.03.2014 24.03.2014-28.04.2014 08.04.2015-09.05.2014 24.04.2015-09.05.2014 09.05.2014-29.05.2014 23.05.2014-26.06.2014 09.06.2014-27.06.2014 23.06.2014-30.06.2014 / 01.07.2014-08.07.2014 12.07.2015-22.07.2014 24.07.2014-04.08.2014 08.08.2014-26.08.2014 23.08.2014-01.09.2014 08.09.2014-10.09.2014
30.Eeltoodu alusel on hageja nõue kostja vastu osaliselt põhjendatud ja hagi tuleb osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 117,42 eurot.
31.Kuna hagi kuulub rahuldamisele maakohtu otsusega võrreldes väiksemas ulatuses, tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt kohtuotsust muuta ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 1 alusel tuleb võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega jätta menetluskuludest 5,1% kostja kanda ja 94,9% hageja kanda.
32.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu 20. aprill 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).