Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

maagaasi müügilepingud lõpptarbijatega, kes tasuvad müüdud maagaasi eest otse hagejale. Maagaasi lõpptarbijatele jaotamise teenust (võrguteenust) hageja ei osuta. Hagejale kuuluvas gaasivõrgus osutavad maagaasi jaotamise teenust AS Gaasivõrgud (hageja jagunemisel 11. juulil 2013 tekkinud uus äriühing), kes toimetab hagejalt saadud gaasi kostja võrguga liitumise punktini, ning kostja, kes toimetab saadud maagaasi edasi lõpptarbijatele Tallinnas Nõmme linnaosas kahes võrgupiirkonnas. Lõpptarbijad tasuvad kostja võrgus osutatud võrguteenuse eest tasu kostjale. Kostjale üleantud maagaasi koguseid mõõdetakse nii maagaasi kostja võrku sisenemisel kui ka sealt väljumisel. Hageja ja kostja võrkude ühenduskohas mõõdetakse hageja võrgust kostja võrku siseneva maagaasi kogust (sisendmõõtepunkt) ning kostja võrgu ja tarbijapaigaldiste ühenduskohtades mõõdetakse kostja võrgust väljuva maagaasi kogust (väljundmõõtepunktid). Kostja edastab hagejale lõpptarbijate mõõtepunktide näidud, sest lõpptarbijad tasuvad müüdud maagaasi eest hagejale lõpptarbijate mõõtepunktide näitude alusel. Ühelt poolt hageja ja AS-i Gaasivõrgud ning teiselt poolt kostja vahel on aga võrguteenuse eest arvete esitamise aluseks hageja ja kostja võrkude liitumispunkti, s.o sisendmõõtepunkti näidud. Kostjale kuuluva gaasivõrgu sisendmõõtepunktide näidud ei kattu alati kostja võrgust väljuva maagaasi kogusega väljundmõõtepunktides, st kostjale on osal kuudel üle antud suurem kogus maagaasi kui antakse üle lõpptarbijatele. Nende kuude kohta on hageja esitanud alates 2008. aastast kostjale lõpptarbijatele müüdud maagaasikogusest suurema maagaasi koguse saamise eest arved, mida kostja ei ole tasunud. Kokku võlgneb kostja hagejale arvete alusel 7866 eurot 24 senti. Pooltevahelistes suhetes tuleb lähtuda sisendmõõtepunktis mõõdetud maagaasi kogustest. Kostja on nõustunud sisendmõõtepunktis mõõdetud maagaasi kogustega, sest tasub iga kuu selle alusel AS-le Gaasivõrgud võrguteenuse eest. Kuna sisendmõõtepunkti näitude järgi on maagaas kostjale üle antud, peab kostja hüvitama hagejale maagaasi hinna osas, milles see on kostjale üle antud, kuid ei ole üle antud lõpptarbijatele. Hageja ei vastuta kostja gaasivõrgus tekkivate kadude eest, sest kostja peab tagama võrgu korrashoiu. Samuti vastutab kostja maagaasi koguste mõõtmise eest. Kuigi hageja ja kostja ei ole sõlminud kirjalikku lepingut ning hageja on sõlminud müügilepingud lõpptarbijatega, on poolte vahel lepingulaadne võlasuhe, mis on olemuselt sarnane maagaasi müügilepinguga. Kostjale on maagaas üle antud, kuid ta keeldub selle eest hagejale tasumast. Juhul, kui poolte vahel ei ole müügilepingut või lepingulaadset suhet, tuleneb hageja nõue käsundita asjaajamisest.

Hageja toob välja, et osal kuudel ületab väidetav sisendmõõtepunkti näit tarbijamõõtepunktide näitude summat, kuid ei arvesta seda, et osal kuudel on see vastupidi. Kuna kostja ei osta ega tarbi selles võrgupiirkonnas maagaasi ning kostja gaasivõrgus ei ole lekkeid, mida kinnitab ka kostja gaasivõrgu tehnilise kontrolli protokoll, ei nõustu kostja hagejale mõõtetulemuste vahet hüvitama. Mõõteandmed võivad erineda mitmesugustel põhjustel. Nii müüb hageja lõpptarbijatele müügilepingute järgi maagaasi temperatuuril 20 °C absoluutse rõhuga 1,01325 baari, kuid kostjale üleantav gaas neile parameetritele ei vasta. Samuti teisendatakse hageja väidetavas sisendmõõtepunktis mõõdetud maagaasikoguseid, kuid tarbijate mõõtepunktides seda ei tehta. See tingib mõõdetud maagaasikoguste erinevuse, kuigi tegelikult ei pruugi kostjale üleantud maagaasikogus lõpptarbijatele üleantud kogusest erineda. Samuti ei arvesta hageja lubatud mõõteveaga. Kuna hageja väidetav mõõtetulemuste erinevus jääb lubatud mõõtetäpsuse piiridesse, ei ole hagejal alust kostja vastu nõudeid esitada. Mh ei erine mõõtetulemused üksnes kostja võrgus, vaid ka teiste gaasiettevõtjate võrkudes. Kuna hageja on võrgupiirkonnas ka bilansihaldur, peab ta piirkonnas tekkinud mõõteseadmete erinevustest tulenevad küsimused lahendama süsteemihalduriga. Kostjal ei ole hagejaga müügilepingut ega sellelaadset lepingulist suhet. Samuti ei ole kostja kohustatud hagejaga müügilepingut sõlmima, kuna kostja osutab selles võrgupiirkonnas üksnes võrguteenust ega müü või tarbi maagaasi. Kostjal ei ole soovi maagaasi omandada. Kostja ei ole ka soodustatud isik käsundita asjaajamise mõttes, sest ta ei ole lõpptarbija ning ei müü ega vahenda maagaasi lõpptarbijatele. Kostja osutab üksnes võrguteenust. Nõuded, mis tulenevad enne 2012. aastat esitatud arvetest, on aegunud.

s.o osas, milles hageja esitas arved mõõtepunktide gaasikoguste vahe (kokku 7866 euro 24 sendi) hüvitamiseks. Hoolimata kirjaliku lepingu puudumisest on hageja ja kostja vahel Mahla 14 võrgupiirkonna gaasiga varustamisel lepingulaadne võlasuhe. Ei ole välistatud, et pooltevaheline õigussuhe vastab müügilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 3 kohaselt, kuid Mahla 14 võrgupiirkonna puhul tuleb siiski arvesse võtta, et gaasi müüjaks lõpptarbijatele on selles võrgupiirkonnas hageja, kes saab tarbitud maagaasi eest tasu vahetult lõpptarbijatelt, mitte kostja. Seetõttu sarnaneb poolte õigussuhe enam vastastikusele käsunduslepingule (VÕS § 619), mille puhul mõlemad pooled osutavad teineteisele teenuseid. Käsunduslepingu puhul peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta käsundi täitmise tõttu on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud (VÕS § 626 lg 1). Seega kostja, võttes hagejaga sõlmitud kokkuleppe alusel endale kohustuse toimetada hagejalt saadud maagaas hageja klientidele ja osutada neile võrguteenust, on kohustatud hagejale välja andma (hüvitama) selle koguse maagaasist, mida ta lõpptarbijatele ei jaotanud. Selleks tuleb tuvastada, kas kostja on täitnud oma kohustuse toimetada kogu hageja üleantud maagaas lõpptarbijateni või mitte. Õige ei ole hageja ja kostja käsitus, et pooltevahelises õigussuhtes on tähtsust ainult sellel, milline kogus gaasi on üle antud kostja võrku või millise koguse maagaasi on tarbijad ära tarbinud. Kuna hageja nõue tuleneb mõõtepunktide näitude erinevusest, tuleb tuvastada, kui õiged, objektiivsed ja võrreldavad on mõlema mõõtepunkti andmed ja kas nende alusel saab teha põhjendatud järelduse selle kohta, et tarbijatele on üle antud vähem maagaasi, kui hageja kostja võrku tarnis. Mõlemas mõõtepunktis asuvad mõõteseadmed vastavad tehnilistele nõuete. Seetõttu tuleb eeldada mõõteseadmete usaldusväärsust. Asjas on tõendatud, et kostja omandis olev võrk on liitumispunktist kuni tarbijapaigaldisteni korras ja toimib nõuetekohaselt. Samas ei saa jätta arvestama, et hageja on arvestanud kostja võrku üleantud maagaasi koguseid leppekoguse mõõturi EK 260 abil kokkuleppeliste näitajate alusel, mitte temperatuuri ja rõhu faktiliste näitajate alusel. Tarbijate mõõtepunktides analoogilisi mõõtureid ei kasutata. Konkurentsiameti tellimusel valminud Tallinna Tehnikaülikooli eksperdiarvamuse kohaselt ei saa tarbijatega sõlmitud lepingutingimustele vastavatele näitajatele teisendatud mõõteandmeid kõrvutada tarbijate juures toimunud mõõtmiste andmetega, mis juhul sellist teisendamist ei toimu. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et gaasi temperatuuri ja rõhku arvestava leppekoguse mõõturite kasutamine või mittekasutamine tarbijate mõõtepunktides on kostja valik ja risk ning et juhul kui kostjal ei ole võimalik täpsemaid mõõteseadmeid kasutada, peab ta kasutama tavaliste gaasiarvestitega leitud andmete teisendamiseks leppenäitajatega võrreldavateks andmeteks matemaatilisi korrigeerimisvalemeid. Ilma kokkuleppeta ei saa selliseid kohustusi kostjale panna. Maagaasiseaduse (MGS) § 24 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja tagama võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning pidama sellekohast arvestust. Kehtiva õiguse kohaselt on tarbitud maagaasikoguste kindlaksmääramise aluseks eelkõige mõõtmisandmed, mitte

nende andmete teisendamine korrigeerimisvalemite abil. Korrigeerimisvalemi kasutamist tarbijate mõõtepunktidest saadud andmete suhtes ei ole aktsepteerinud ka majandus- ja kommunikatsiooniminister 4. oktoobri 2013. a kirjas Konkurentsiametile. Asjaolu, et mõõtepunktide näidud ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa kostjale õiguslikult ette heita, vaid tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tingitud nn süsteemse puudusega, mille eest kostja ei vastuta. Õige ei ole hageja seisukoht, et vastutus mõõteandmete mittevõrreldavuse eest lausub MGS § 22 lg 2 järgi kostjal. Kostjalt ei saa nõuda tarbijapaigaldiste juures lisaks tavapärastele gaasiarvestitele kallihinnaliste leppemõõturite kasutamist, samuti ei saa kostja omal äranägemisel kehtestada tarbijate mõõteandmete teisendamiseks korrigeerimisvalemeid. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kostja võrgust oleks vaidlusalusel ajavahemikul gaasi tarbitud teisiti kui hageja lepinguliste klientide tarbijapaigaldiste kaudu ja tarbimise kogused on õigusaktides lubatud mõõtevahenditega kindlaksmääratud, ei saa lugeda tõendatuks väidet, et kostja on tarbijatele üle andnud maagaasi vähem, kui ta seda on hagejalt saanud. Seega ei ole tõendatud, et kostja oleks oma lepingulist kohustust (toimetada hagejalt saadud gaas lõpptarbijateni) rikkunud, mistõttu ei ole hagejal alust lisaks tarbijatelt saadud tasule kostjalt lisatasu saada. Kuna hageja on MGS § 12 lg 2 kohaselt Mahla 14 võrgupiirkonnas bilansihalduriks ja MGS § 12 lg-s 7 ja lg-s 8 sätestatust tulenevalt peab hageja võrku antud ning võrgus tarbitud gaasi koguste erinevuste esinemisel tegema tehinguid süsteemihalduriga, siis peab hageja lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga. Kuna hagi esitati 5. juunil 2014, olid 2008-2010 esitatud arvetest tulenevad nõuded kogusummas 2391 eurot 91 senti hagi esitamise ajaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud. Kuna hageja nõue on käsitatav lepingust tuleneva nõudena, ei tule käsitleda hageja alternatiivset nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel.

eest. Õige ei ole hageja väide, et poolte vahel on müügileping. Lõpptarbijatele müüb maagaasi hageja, mitte kostja. Kostja ei osta hagejalt midagi. Seega ei saa pooltel olla müügilepingut. Õige on maakohu käsitus, et poolte vahel on käsundusleping. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsunduslepingu sisuks on kostja kohustus jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja edastada hagejale lõpptarbijate näidud. Lepingulise suhte olemasolu kinnitab asjaolu, et kostja on jaotanud tarbijatele hageja maagaasi vähemalt alates 2008. aastast. Asja materjalidest nähtuvalt fikseeritakse kostja gaasivõrku edastatava maagaasi kogus hageja võrgus asuvas mõõtepunktis. Lõpptarbijatele müüdava maagaasi kogust mõõdetakse tarbijapaigaldiste asukohas. Hageja võrgus asuvas mõõtepunktis ja lõpptarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasikogused ei kattu alati. Sageli on hageja võrgus asuvas mõõtepunktis fikseeritud gaasikogus suurem kui tarbijate mõõtepunktides mõõdetud gaasikogus kokku. Asjas ei ole tõendatud, et mõõteandmete erinevuse põhjuseks on gaasikaod. Inspecta Estonia OÜ

majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. veebruari 2013. a määrus nr 8 „Gaasikoguste energiaühikutesse teisendamise metoodika" ei võimalda mõõteseadme tegelikku näitu korrigeerida. Eeltoodut arvestades ei ole kostja käsunduslepingut rikkunud. Õige on maakohtu seisukoht, et TsÜS § 146 lg 1 järgi on hageja 2008-2010 esitatud arvetest tulenevad nõuded aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

vastavaks oma võrguteenuse hinna. Väär on kohtute seisukoht, et hageja peab lahendama selle probleemi süsteemihalduriga. Seda tehes on kohtud keeldunud tsiviilasja lahendamast. Hageja on üksnes lõpptarbijate bilansihaldur, mitte aga kostja bilansihaldur. Kohtud jätsid põhjendamatult võtmata seisukoha hageja alternatiivse nõude kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

mõõtepunktis fikseeritud kostja võrku antud gaasi ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi tarbimise mõõteandmete vahele vastava gaasikoguse eest tasumine. Hageja on sõlminud lõpptarbijatega maagaasi müügilepingud ja kostja võrgulepingud. Omavahel ei ole hageja ja kostja lõpptarbijate gaasiga varustamise kohta kirjalikus vormis lepingut sõlminud. Arvestades asjaolu, et hageja müüb maagaasi lõpptarbijatele ja on sõlminud selleks nendega müügilepingud, samuti seda, et kostja on seadusest tulenevalt kohustatud hageja lõpptarbijatele müüdavat maagaasi üle kandma ja jaotama, ei saa pooltevahelist õigussuhet pidada müügilepinguks, sest sellises olukorras ei olnud hageja ega kostja tahe see, et kostja omandaks mingis osas maagaasi ja kohustuks selle eest hagejale maksma (VÕS § 208). Nii hagejal kui ka kostjal on seadusest tulenev kohustus tagada tarbijate gaasiga varustamine. Kostjal kui võrguettevõtjal on seadusest tulenev kohustus hageja müüdavat maagaasi edastada. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd lepingu olemasolu müüja ja võrguteenuse pakkuja vahel ei ole seaduse järgi korraldatud maagaasi müügi ja vahendamise eelduseks, on käesolevas asjas hageja ja kostja vahel seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6). Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlasuhte põhisisu on, et hageja varustab kostjat piisavas koguses maagaasiga, et võimaldada kostjal kui tarbijapaigaldisega ühendatud võrku omaval gaasiettevõtjal tagada seaduses ettenähtud kohustuse täitmine ehk tarbijate gaasiga varustamine (MGS § 8 lg 1). Kostja on kohustatud osutama hageja klientidest tarbijatele tasulist võrguteenust ja toimetama hageja üleantud maagaasi lõpptarbijateni, mille kaudu saab hageja täita enda seadusest tulenevat kohustust ja müüa vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele kõigile selles võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele kodutarbijatele nende soovi korral maagaasi (MGS § 9 lg 1). Võrguettevõtjana on kostja kohustatud tagama tarbijapaigaldiste võrku ühendamise, võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga, paigaldama projektikohase mõõtesüsteemi, võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise, töötlemise ja teisendamise energiaühikutesse vastavalt määrusele ja pidama sellekohast arvestust (MGS § 22 lg-d 1 ja 3, § 24 lg-d 1-3) ning edastama lõpptarbijatelt saadud näidud hagejale. VÕS § 620 lg 1 ei kohaldu.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaatamata sellele, et on tuvastatud, et sisend- ja väljundmõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa seda puudust kostjale ette heita, sest tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tuleneva puudusega. Põhjendatud ei ole ka hageja väide, et kostja vastutab mõõturite näitude vahe eest, kuna kostja saab valida, millised mõõturid ta lõpptarbijatele paigaldab. Kuna kostja mõõdab lõpptarbijatele edastatavat maagaasi kogust kooskõlas seadusega (MGS § 22 lg-d 1 ja 3, § 24 lg-d 1-3) ning pooled ei ole kokku leppinud, milliste parameetrite juures mõõdetakse lõpptarbijatele müüdava maagaasi koguseid, ei saa hageja nõuda kostjalt hüvitist seetõttu, et lõpptarbijatele müüdava maagaasi summeeritud kogus alati ei kattu ning on tarbijate mõõturite järgi vahel väiksem kui kostja võrku siseneva maagaasi kogus hageja mõõturi järgi.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.