Vabastada M.T. riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.T. (hageja) esitas Tartu Maakohtule 11. detsembril 2013 hagi aktsiaseltsi Adavere Agro (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Maakohus kaasas hageja taotlusel 9. detsembri 2014 määrusega menetlusse hageja varasemad tööandjad Piimandusühistu E-Piim, Sawmill Of Sadala OÜ ja Jaan Ploompuu Allikmäe talu. Maakohus tegi 6. novembril 2015 vaheotsuse (jõustunud 26. novembril 2015), millega jättis hageja nõude tema varasemate tööandjate vastu aegumise tõttu rahuldamata. Menetlus jätkus hageja nõudes kostja vastu. Hageja palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista ühekordse hüvitise aastate 2011 - 2013 eest 2507 eurot 24 senti ja igakuise hüvitise ajavahemiku 1. aprill 2014 kuni 31. märts 2015 eest 102 eurot 26 senti ning alates 1. aprillist 2015 114 eurot 60 senti. Hüvitist tuleks indekseerida tööohutuse- ja töötervishoiuseaduse (TTOS) § 312 järgi pensionitasu indeksiga. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt diagnoositi hagejal 3. jaanuaril 2011 esmane kutsehaigus ning 24. mail 2012 määrati talle Tartumaa VEK otsusega kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 70%. Kutsehaigusena diagnoositi hagejal astma, allergia ja karpaalkanali sündroom. Hageja töötas alates 14. jaanuarist 2008 kuni 22. juunini 2011 kostja juures lüpsjana. Alates 2011. aasta maist hakkas hageja saama pensioni, tööleping lõpetati temaga sama aasta augustis. Hageja leiab, et tema tervisehädad tekkisid töötamise ajal mh kostja juures. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte ja kutsehaigestumise raporti järgi olid kostja juures kutsehaigust põhjustavateks teguriteks kontakt kummi, lehma karvade, piima ja pärmitoodetega ning korduvad liigutused ja sundasendid kätele. Kostja on rikkunud töölepingulisest suhtest tulenevaid kohustusi. Nii ei taganud kostja nõuetekohast tervisekontrolli, ei teavitanud tööga seotud ohtudest, ei taganud hageja tervisele ohutuid töötingimusi ning ei kontrollinud individuaalsete kaitsevahendite ohutust ja vastavust hageja tervisele.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt on hagi alusetu, sest kostja ei ole ühtegi nõuet rikkunud. Hageja oli tööle asudes instrueeritud, töökoha riskide kohta oli koostatud riskianalüüs. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt ei olnud kostja tegevus õigusvastane. Kostja käitumise ja hagejal kahju tekkimise vahel ei ole ka põhjuslikku seost, sest hageja tuli hoolimata terviseprobleemidest kostja juurde tööle ja töötas jätkuvalt. Kui kostja oleks kahju eest vastutav, tuleks hüvitist vähendada, sest kahju tulenes vähemalt osaliselt hageja enda raskest hooletusest või tahtlikust käitumisest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 16. märtsi 2016 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis aktsiaseltsi Adavere Agro menetluskulud M.T. kanda ning määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on hagejal nõue kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 alusel. Pooled ei vaidle, et hagejal tuvastati kutsehaigus ning seda tõendavad ka asjas esitatud kirjalikud tõendid. Esitatud tõendite alusel ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, millise osa mingi kutsehaigus on hageja töövõimetusest põhjustanud (tõendites käsitletakse kõiki kutsehaigusi ühe kogumina). Hageja sellekohase ekspertiisi määramist ei soovinud. TTOS § 13 lg 1 p 61 kohustab tööandjat rakendama vaid TTOS §-des 6-9 loetletud töökeskkonna ohutegurite mõju neutraliseerimiseks töö- ja kollektiivlepingutes sätestatud abinõusid. Kutsehaigestumise raporti ja Tööinspektsiooni kutsehaigestumise kokkuvõtte kohaselt on kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriteks kontakt kummi, lehma karvade, piima ja piimatoodetega ning korduvad liigutused ja sundasendid kätele. Hageja leiab, et ohuteguriks olid ka pesuvahendid. TTOS-is lehmakarvu, piima ja piimatooted ohuteguritena ei nimetata. Kostjal ei olnud kohustust kaitsta töötajat lehmakarvade ja piima- ning piimatoodetega kaasnevate võimalike riskide eest, sest seadus ei käsitle neid tegureid ohutegurina, mille eest tööandaja töötajat hoidma peaks. Need tegurid on inimest harva ohustavad ja seetõttu pole neid seaduses ohuteguritena ka nimetatud. Tegemist on hageja individuaalse eripäraga, mille eest tööandja ei vastuta. Puutuvalt ohuteguritesse, mille suhtes TTOS § 13 näeb ette tööandja tegevusi töötajate kaitsmiseks, märkis maakohus järgmist. Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja ei teavitanud hagejat võimalikest ohuteguritest ega viinud läbi instrueerimist. Tõendite kohaselt on kostja TTOS § 13 lg 1 p-des 2, 4, 6, 12 ja 13 sätestatud nõuded täitnud. Kostja on koostanud riskianalüüsi ja selles on arvestatud kutsehaigestumisega seotud riske. Hagejat juhendati tööle asumisel kaks tundi teemadel sissejuhatav juhendamine I ja II, tuleohutusalane juhendamine, lüpsmine nr 3, 5 ja esmane piimatöötlus. Juhendid on kinnitatud
1.septembril 2004. Hageja väide, et tegelikult sisulist juhendamist ei toimunud, on paljasõnaline. Hageja on kolmel kohal nimetatud registreerimiskaardil oma allkirjaga kinnitanud, et on osalenud juhendamisel ja instrueerimisel. Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja ei kontrollinud kaitsevahendite (kummikindad) ohutust ja nende sobivust töötajale. Vaidlust ei ole selle üle, et keemiliste ohutegurite mõju vältimiseks (hagejale oli allergia kummile) kasutati kummikindaid, mis olid isikukaitsevahendiks TTOS § 3 lg 5 ja Vabariigi Valituse 11. jaanuari 2000. a määrusega nr 12 kinnitatud isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise korra § 1 p 2 mõttes. Eeltoodud korra kohaselt tuleb tööandjal isikukaitsevahendit valides kontrollida, kas see sobib töötajale. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttega on tõendatud, et kostja juures oli kummikinnaste kasutamine võimalik viisil, et nende all sai kanda puuvillaseid kindaid. Tartu Ülikooli kliinikumi epikriisi kohaselt anti kostjale ka soovitus kasutada puuvillavoodriga kindaid. Seega oli kostja hinnanud keemilisi ohutegureid, teinud kohustuslikuks isikukaitsevahendite kasutamise ja võimaldanud kasutada erinevaid tüüpi kaitsevahendeid, sh hagejale sobivaid. Ei ole tõendatud, kas hageja kummikindaid
üldse kasutas. TTOS § 14 lg 1 p 4 kohaselt oli hageja kohustatud kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras. Tuvastatud asjaoludel teadis hageja kostja juurde tööle asudes, et tal on kummikinnaste kandmisega probleeme, kuid kostjale ta seda ei avaldanud. Hageja teavitas tööle asumisel kostjat sellest, et tal on probleeme naha tervisega, kuid see ei segavat töötamist. Hageja ei öelnud kostjale, et tal on allergia just kummi vastu. TTOS § 14 lg 1 p 6 järgi oli hagejal kohustus teavitada kostjat töökohustuste täitmist takistavast tervisehäirest. Hageja ei täitnud oma teavitamiskohustust, siiski võimaldas kostja hagejal kasutada sobilikke isikukaitsevahendeid. Seega ei vastuta kostja selle eest, et kummiga kokku puutudes hageja haigusnähud süvenesid. Tõendatud asjaoludel on kostja täitnud nõuetekohaselt ka kohustust töötaja tervisekontrolli osas. Kostja on suunanud hageja sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrusega nr 74 kinnitatud töötajate tervisekontrolli korra järgi tervisekontrolli. 21. aprilli 2008 arsti otsusega (neli kuud pärast hageja tööle asumist) leiti, et hageja sobib tööks, 9. aprilli 2010 arsti otsuses leiti, et hagejale ei sobi kokkupuude desinfektsioonivahenditega ja vajalik on korduv nahaarsti konsultatsioon ning töökeskkonna tingimuste täpsustamine. Esitatud tõenditest ei nähtu, millised soovitused või ettekirjutused on teinud nahaarst 2010. aastal pärast töötervishoiuarsti saatekirja alusel visiidil käimist. Kostja ei saanud teha mingeid töö ümberkorraldusi, kuna tal ei olnud infot, milliseid ümberkorraldusi lisaks desinfektsioonivahenditega kokkupuudete vältimisele ta veel tegema peaks. Desinfektsioonivahenditega kokkupuudete vältimiseks oli kostja rakendanud isikukaitsevahendid. Kostjal ei olnud infot, millised ohutegurid hagejat üldse mõjutavad, ning ta ei saanud otsustada, kas need ohutegurid on riskianalüüsis ammendavalt kajastatud. Kui ka tervisekontroll oli läbi viidud formaalselt, ei saa selle eest vastutada kostja, kes tervisekontrolli ei teinud. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et ei ole tõendatud kostja poolt tööohutusnõuete rikkumine. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja ei saanud töölepinguit sõlmides ette näha, et hagejal avalduvad ebatüüpilised allergiad. Kostja käitumises ei esine tahtlikkust ega ka rasket hooletust. Kostja on täitnud tööohutuse nõudeid talle teadaoleva info foonil parimal võimalikul viisil. Seega kostja ei vastuta hagejal kutsehaiguse tekkimise ega sellega kaasneva võimaliku kahju eest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja M.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 16. märtsi 2016 otsuse tühistada ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) hindas maakohus menetlusõiguse norme rikkudes esitatud asjaolu erinevalt mõlemast poolest, kui asus seisukohale, et piima ja looma karvu ei saa ohuteguriteks lugeda. Asjas esitatud tõendid (kutsehaigestumise raport ja Tööinspektsiooni kutsehaigestumise kokkuvõte) käsitlesid nii kontakti piimaga kui ka looma karvadega bioloogilise ohutegurina ja maakohus pidi sellega arvestama. Samuti ei ole maakohtu eeltoodud seisukoht kooskõlas TTOS § 8 lg-ga 1. Maakohus leidis valesti, et kostjal ei olnud kohustust nimetatud ohutegureid hinnata ja rakendada tervisekahjustust vältivaid abinõusid; 2) kui bioloogilised ohutegurid hagejal kutsehaigust ei põhjustanud, siis tingisid hagejal kutsehaiguse (karpaalkanali sündroom) füsioloogilised ohutegurid. Maakohus neile ohuteguritele (korduvad liigutused ja sundasendid) hinnangut ei andnud;
3) rajas maakohus oma otsuse põhjendamatult vaid Tööinspektsiooni kokkuvõttele, kui leidis, et kostja on kõiki tööohutuse norme täitnud. Järeldus, et hagejat on tööle asumisel nõuetekohaselt juhendatud, ei ole põhjendatud. Maakohtu osundatud tõendist ei nähtu, et hagejat oleks töökeskkonna ohuteguritest teavitatud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks sellekohast hageja instrueerimist. Tõenditele ei tugine ka maakohtu järeldus, et hagejale tagati sobivad ja töötaja tervisenõuetele vastavad individuaalsed kaitsevahendid (kummikindad). Asjas ei ole tõendatud, et hagejat oleks instrueeritud ohtudest ja tagajärgedest kaitsevahendite ebaõigel kasutamisel. Kui töötaja eeltoodust ei tea, ei kanna ta ka vastutust kaitsevahendi ebaõigest kasutamisest põhjustatud tagajärgedest. Kummikindad ei olnud ka tööks sobivad, sest aluskinnaste kasutamisel vähenes käe tunnetus; 4) ei ole kooskõlas töötaja tervisekontrolli korra sätetega maakohtu seisukoht, et kostja täitis töötaja tervisekontrolli saatmise kohustust nõuetekohaselt. Tööandja peab läbi viima riskianalüüsi ja tuvastama töötaja tervist ohustada võivad tegurid. Seega pidi kostjale olema teada, milliste ohuteguritega seoses tuleb töötaja tervisekontrolli suunata. See, et kostja ei teadnud, millised ohutegurid hagejat ohustavad, ei välista tema vastutust. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et kahju tekkimine ei olnud kostjale ette nähtav.
5.Kostja aktsiaseltsi Adavere Agro vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
16.märtsi 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Asja materjalide kohaselt on hagejal diagnoositud 11.04.2011 kutsehaigusena allergiline astma, allergiline kontaktdermatiit, allergiline riniit ja karpaalkanali sündroom kätel (töötervishoiuarsti 11.04.2011 teatis kutsehaiguse diagnoosimisest - I kd tl 80). Viidatud teatises on ohuteguritena nimetatud kontakt kummiga (kummikindad), lehma karvadega, piimaga, piimatoodetega (kaseiin), samuti korduvad liigutused ja sundasendid kätele. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 18.05.2011 otsuse kohaselt (II kd tl 140) on hagejal kutsehaigustena diagnoositud bronhiaalastma, allergia ja karpaalkanali sündroom, töövõime kaotuseks määratud 70%. Sama kutsehaiguste diagnoos ja töövõime kaotuse protsent on märgitud ka järgnevates Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsustes (I kd tl 4; II kd tl 141). Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et esitatud tõendite alusel ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, millise osa on konkreetne kutsehaigus hageja töövõimetusest põhjustanud. Maakohtule esitatud tõendites käsitletakse kõiki kutsehaigusi ühe kogumina ning ei ole võimalik eristada erinevate kutsehaiguste osa töövõimetuse 70 protsenti tekkimises. Samas aga ei oleks (ja ei ole olnud) nimetatud asjaolu hagi rahuldamata jätmise aluseks ning antud juhul puudub vajadus piiritleda, kui suur oleks iga konkreetse kutsehaiguse osa kahju tekkimises.
8.Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada kutsehaiguse väljakujunemise perioodi. Töötervishoiuarsti 11.04.2011 teatises kutsehaiguse diagnoosimisest on märgitud kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 2007-2011 ning eelmise tööandjana, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist, Piimaühistu E-Piim Põltsamaa Meierei. Samas nähtuvalt hageja enda sõnade järgi koostatud töökohtade loetelust (I kd tl 8) puutus ta töötervishoiuarsti 11.04.2011 teatises märgitud ohuteguritega kokku eeldatavasti töötades lüpsjana
Adavere riigimajandis, Esku riigimajandis, Annemõisa farmis, Annemõista talus jne (vt ka tööraamatu fotokoopia I kd tl 112-115). Hageja on ka ise olnud menetluses seisukohal, et kutsehaiguse väljakujunemise perioodi algusaastaks on varasem aasta kui 2007, sest ta esitas 02.12.2014 hagiavalduse täienduse (I kd tl 192-193), milles taotles muuhulgas menetlusse kostjana Jaan Ploompuu Allikmäe talu kaasamist ning kahjuhüvitise väljamõistmist. Kuna ei ole selge kutsehaiguse väljakujunemise periood, siis ei ole võimalik tuvastada seda, kui suures osas vastav periood langeb hageja töötamisele kostja juures, s.o asjas olevate materjalide alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses vastutab kostja kahju eest, mis on hagejal tekkinud kutsehaigestumise tagajärjel. Riigikohus on korduvalt oma lahendites asunud seisukohale, et kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige lähtuda osavastutuse põhimõttest, lähtudes eelduslikult töötamise proportsionaalsest ajast iga tööandja juures (nt Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 29-30; Riigikohtu 3. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16 p 21). Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud hagi lisaks aktsiaseltsi Adavere Agro vastu veel Jaan Ploompuu Allikmäe talu (töötamise aeg 16.07.2004 – 06.07.2007), Sawmill of Sadala OÜ (töötamise aeg 09.07.2007 – 16.08.2007) ja Piimandusühistu E-Piim (töötamise aeg 63 päeva) vastu (I kd tl 119-130). Hageja on jaganud osavastutuse põhimõttel kahjuhüvitise nimetatud ettevõtjate vahel. Samas ei ole selge, mis välistab eelnevate tööandjate vastutuse hagejal tekkinud tervisekahjustuse eest (kuigi ka töötamisel nende tööandjate juures esinesid kutsehaiguste tekkimisel aluseks olnud ohutegurid). Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata seetõttu, et tõendatud ei ole kostjapoolne töölepingu rikkumine, mis oleks kaasa toonud hageja kutsehaigestumise, siis puudub vajadus tuvastada kostja vastutuse suurust lähtudes eelduslikult töötamise proportsionaalsest ajast iga tööandja juures. Seega ringkonnakohus ei tee hagejale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid kutsehaiguse väljakujunemise perioodi kohta.
9.Apellandi seisukoha kohaselt hindas maakohus menetlusõiguse norme rikkudes asjas esiletoodud asjaolu erinevalt mõlemast poolest, kui asus seisukohale, et piima ja looma karvu ei saa ohuteguriteks lugeda. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega ning leiab, et maakohus ei ole menetlusõiguse normi rikkunud. Hagiavaldusest nähtuvalt tugines hageja nõue kostjapoolsele töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisele, mis seisnes selles, et: 1) kostja ei teavitanud hagejat võimalikest ohuteguritest ega viinud läbi instrueerimist; 2) kostja ei kontrollinud kaitsevahendite (kummikindad) ohustust ja nende sobivust töötajale; 3) kostja oli teadlik hageja allergiast, kuid eiras seda, tervisekontrolli otsused on formaalsed. Hindamaks, kas kostja on eelnimetatud kohustusi rikkunud, oli maakohus õigustatud muuhulgas tuvastama, kas hageja poolt nimetatud ohutegurid oli bioloogilisteks ohuteguriteks seaduse mõttes, s.o tegemist on seaduse kohaldamisega, ning vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 kohaldab seadust kohus.
10.Töötervishoiuarsti 11.04.2011 teatises kutsehaiguse diagnoosimisest on kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguritena nimetatud kontakti kummiga (kummikindad), lehma karvadega, piimaga, piimatoodetega (kaseiin), samuti korduvaid liigutusi ja sundasendeid kätele. Tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte (I kd tl 58-60) kohaselt on kostja riskianalüüs tehtud 2006. aastal ning bioloogilised ohutegurid, sh kokkupuude loomade ja loomakarvadega, on hinnatud riskitasemega 2 (teatud risk). Kutsehaigestumise raportist nähtuvalt olid aktsiaseltsis Adavere Agro kutsehaigestumise põhjustanud bioloogilisteks ohuteguriteks kontakt kummiga (kummikindad) ja lehma karvadega ning füsioloogilised ohutegurid olid korduvad liigutused ja sundasendid kätele (I kd tl 182-183).
Lähtuvalt eelnimetatud tõenditest on ringkonnakohus seisukohal, et ei ole tõendatud hageja kokkupuude aktsiaseltsis Adavere Agro piima ja piimatoodetega kui ohuteguriga (s.o kokkupuude kaseiiniga). Nähtuvalt töö kirjeldusest (I kd tl 57) lüpsti lehmi torusselüpsiseadmega ning asja materjalidest ei selgu, kas ja kuivõrd puutus hageja oma igapäevatöös kokku piimavalguga. Asja materjalide hulgas on aktsiaseltsi Adavere Agro 2001. aastal koostatud riskianalüüs (I kd tl 94-96). Analüüsist nähtuvalt on bioloogiliste ohuteguritena märgitud bakterid, seened ja viirused, riskitasemeks on märgitud 2 (teatud risk) ning ohuteguri vältimiseks on vajalik tervisekontroll, sanitaarnormidest kinnipidamine, loomade vaktsineerimine ja isikukaitsevahendite kasutamine. Asjas olevate materjalide kohaselt on kostja rakendanud õigusaktide ettenähtud abinõusid bioloogiliste ohutegurite vältimiseks (mõju minimaliseerimiseks).
11.Alusetu on apellandi väide, mille kohaselt ei ole teda tööle asumisel nõuetekohaselt juhendatud ning teda ei teavitatud töökeskkonna ohuteguritest. Tööandja kohustused on loetletud TTOS § 13 lg-s 1. Viidatud sätte kohaselt on tööandja kohustatud muuhulgas viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli (p 1); korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele (p 3); töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks (p 4); teavitama töötajaid ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest (p 6); korraldama töötervishoiuteenuse osutamist ja kandma sellega seotud kulud (p 62); korraldama õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist või tööprotsesse käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad; oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, kui töö laad seda nõuab (p 11); tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist (p 13). Asjas olevate materjalidega on tõendatud kostja poolt riskianalüüsi koostamine ja selles oli arvestatud kutsehaigestumisega seotud riske. Enne tööle asumist on hagejat juhendatud järgmistel teemadel: sissjuhatav juhendamine I ja II; tuleohutusalane juhendamine; lüpsmine nr 3,5: lüps ja esmane piimatöötlus (juhendid on kinnitatud 01.09.2004 – II kd tl 82). Hageja väide, et tegelikult sisulist juhendamist ei toimunud ning ta ei olnud teadlik ohuteguritest, on paljasõnaline. Hageja on ise registreerimiskaardil oma allkirjaga kinnitanud, et osales juhendamisel ja instrueerimisel.
12.Ebaõige on apellandi seisukoht, et kostja ei kontrollinud kaitsevahendite (kummikindad) ohustust ja nende sobivust töötajale. Asja materjalide kohaselt ühe ohutegurina tuvastati hagejal allergia kummile. Poolte vahel ei ole vaidlust, et keemiliste ohutegurite mõju vältimiseks kasutati kummikindaid. Seega olid kummikindaid isikukaitsevahendiks TTOS § 3 lg 5 ja Vabariigi Valituse 11.01.2000 määruse nr 12 Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord § 1 p 2 mõttes. Kostja kinnitusel oli töötajatel võimalik kasutada erinevaid kummikindaid ja kinnaste all sai kanda puuvillaseid kindaid. Kuna hagejal oli allergia igasugustele kummiühenditele, siis oli tal võimalik kasutada kummikindaid koos puuvillakinnastega. Hageja seisukoha järgi kummikinnaste kasutamine koos aluskinnastega takistas normaalset töö tegemist ja seetõttu oli tegemist tervistkahjustava töötingimusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal oli võimalik kasutada sobivamaid isikukaitsevahendid (kummikindaid koos puuvillaste aluskinnastega) ning asjaolu, et ta seda ei teinud (hageja avaldas ise 2009 Tartu Ülikooli kliinikus ravil viibides, et kasutab kloorivett
lehmade udarate puhastamiseks ja peseb paljaste kätega), ei tõenda kostja poolt kaitsevahendite (kummikindad) ohutuse ja sobivuse töötajale mittekontrollimist. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et hagejal diagnoositi allergia kummi suhtes juba 2007 (I kd tl 78) ning seega teadis ta juba kostja juurde tööle asudes, et tal on probleem kummikinnastega. Tööle asudes hageja küll teavitas kostjat, et tal on probleeme naha allergiaga, kuid märkis, et see ei sega töötamist. Hageja ei informeerinud kostjat, et tal on allergia just kummi vastu ja seega ei saa panna kostjat vastutama selle eest, et hagejal haigusnähud kummiga kokkupuutest süvenesid.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja oli suunatud nõuetekohaselt tervisekontrolli, ning apellandi vastupidine väide on alusetu. Töötajate tervisekontrolli reguleerib Sotsiaalministri 24.04.2003 määrus nr 74. Viidatud määruse § 2 lg 1 kohaselt töötaja tervisekontrolli suunamisel võtab tööandja aluseks: 1) töökeskkonna riskianalüüsi tulemused, millest peavad selguma lisas 1 loetletud töökeskkonna ohutegurid, millega töötaja oma töökohal kokku puutub ja mis võivad põhjustada töötajale tööga seotud haigestumist ning nende ohutegurite mõju ja kestus töötajale tööpäeva või töönädala jooksul; 2) andmed töökeskkonna ohutegurite parameetrite väärtuste kohta, millega töötaja oma töökohal kokku puutub, kui see teave ei sisaldu punktis 1; 3) töötaja viimase tervisekontrolli otsuses märgitud järgmise tervisekontrolli aja. Sama paragrahvi lg 4 järgi esitab tööandja tervisekontrolli tegijale järgmised dokumendid: 1) lõikes 3 nimetatud nimekirja; 2) lõike 1 punktis 1 nimetatud töökeskkonna riskianalüüsi tulemused; 3) lõike 1 punktis 2 nimetatud dokumenteeritud andmed; 4) töötaja varasemate tervisekontrollide otsuste koopiad. Lähtudes viidatud sättest on alusetu apellandi väide, et kostja ei täitnud töötaja tervisekontrolli saatmise kohustust nõuetekohaselt, sest ei olnud läbi viinud riskianalüüsi ja tuvastanud töötaja tervist ohustada võivad tegurid. Sotsiaalministri 24.04.2003 määrus nr 74 § 2 lg 4 kohaselt pidi kostja tööandjana vastavad andmed töötervishoiuarstile esitama. Kostja on suunanud hageja tervisekontrolli 21.04.2008, s.o neli kuu pärast tööle asumist (I kd t lk 93) ning tervisekontrolli otsuse kohaselt töökeskkond ja töökorraldus sobis töötajale. Tervisekontrolli 09.04.2010 otsuse kohaselt ei sobinud hagejale kokkupuude desinfektsioonivahenditega, vajalik korduv nahaarsti konsultatsioon ja töökeskkonna tingimuste täpsustamine (I kd tl 152). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milliseid soovitusi või ettekirjutusi on teinud nahaarst 2010. aastal pärast töötervishoiuarsti saatekirja alusel visiidil käimist. Seetõttu ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei saanud teha mingeid töö ümberkorraldusi, kuna tal puudus info, milliseid ümberkorraldusi lisaks desinfektsioonivahenditega kokkupuudete vältimisele ta veel tegema peaks. Desinfektsioonivahenditega kokkupuudete vältimiseks oli kostja rakendanud isikukaitsevahendeid.
14.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt kui bioloogilised ohutegurid hagejal kutsehaigust ei põhjustanud, siis tingisid hagejal kutsehaiguse (karpaalkanali sündroom) füsioloogilised ohutegurid. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole tuvastanud, et bioloogilised ohutegurid ei põhjustanud hagejal kutsehaigust. Maakohus on asunud seisukohale, et kostja ei ole rikkunud töölepingust tulenevaid kohustusi ning seetõttu ei vastuta hageja kutsehaigestumise eest, kuid maakohtu põhjendustest nähtuvalt ei ole kohus leidnud, et hagejal ei oleks diagnoositud kutsehaigusena allergilist astmat, allergilist kontaktdermatiiti ja allergilist riniiti, mida põhjustasid bioloogilised ohutegurid. Samas ei ole asjas olevate tõendite pinnalt võimalik tuvastada kostjapoolset kohustuste rikkumist hagejal füsioloogiliste ohutegurite mõjul kutsehaiguse karpaalkanali sündroomi – väljakujunemisel. Karpaalkanali sündroomi väljakujunemisel on ohuteguriteks olnud korduvad liigutused ja sundasendid kätele. Hageja väite kohaselt pidi ta
tõstma raskusi (lüpsiaparaadi tõstmine, loomade söötmine) ning tegema ühesuguseid ja korduvaid liigutusi. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt kaalub lüpsiseade 5,8 kg, veeämber on kaaluga 10 kg, töötajal on vaja lükata käru jahu andmisel ja kasutada plastmassist kühvlit, lüpsi juures kasutatakse masinate allapanekuks abipinki ja sõnnikueemaldussüsteem on automatiseeritud, korduvliigutuste sooritamist esineb lüpsi käigus. Uurimiskokkuvõttes on tuvastatud, et tööandja poolt õigusaktide rikkumist ei tuvastatud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades uurimiskokkuvõttes märgitut ei ole tuvastatav kostjapoolne kohustuste rikkumine seeläbi, et hageja oleks pidanud tõstma raskusi, mis olid vastuolus õigusaktides sätestatuga, või tegema ühesuguseid ja korduvaid liigutusi, milliste tegemise eest vastutaks kostja, s.o et kostja oleks rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
15.Kõige eeltoodu alusel on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata ning hageja apellatsioonkaebus tuleb samuti jätta rahuldamata.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostja on esitanud ringkonnakohtule taotluse hagejalt menetluskulude summas 480 eurot väljamõistmiseks (apellatsiooni analüüs, kohtuotsuse analüüs, apellatsioonivastuse koostamine ja esitamine kokku 3,5 tundi ehk 420 eurot (käibemaksuta); suhtlus kliendiga, menetluskulude nimekirja koostamine esitamine kokku 0,5 eurot ehk 60 eurot (käibemaksuta)). Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks apellatsiooniastmes on 240 eurot (s.o 2 tundi 120 eurot tund = 240 eurot). Ringkonnakohus arvestab siinkohal seda, et apellatsioonkaebuses ei ole esitatud maakohtus esitatust erinevaid õiguslikke põhjendusi ning seetõttu vastuses apellatsioonkaebusele on tuginenud samadele asjaoludele ja seisukohtadele, millistele tugineti juba maakohtus. Maakohus andis hagejale 27. veebruari 2014 määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja majanduslik seisund ei ole muutunud, siis on võimalik TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada hageja riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.