Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.10.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-3317
Tsiviilasi
AO hagi AO vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AO apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1768.10 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja AO (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Kalle-Kaspar Sepper Vastustaja/hageja AO (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Anne Nurmi
Kohtuistungi toimumise aeg
07.09.2016
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.03.2016 otsus tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud võlgnevuse suuruse, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 1597.40 eurot ja jaotada uuesti menetluskulud.
Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Välja mõista AO-lt võlgnevus 1597.40 eurot AO kasuks; 3) Välja mõista AO-lt viivis põhivõlalt 1597.40 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni AO kasuks; 4) Jätta maakohtu menetluskuludest 98% kostja kanda ja 2% hageja kanda;
5) Jätta ringkonnakohtu menetluskuludest 90% kostja kanda ja 10% hageja kanda; 5) Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus peale käesoleva lahendi jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.27.02.2015 esitas hageja maakohtule hagi kostjalt võlgnevuse 810.18 euro ja seadusjärgse viivise alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni väljamõistmiseks. Menetluskulud palus jätta kostja kanda. 01.10.2015 suurendas hageja nõuet 766.22 euro võrra, samuti lisas nõudele 59.97 eurot, millise summa ta oli ekslikult hagiavalduses väljamõistetavast summast maha võtnud. Seega jäi hageja nõudeks peale suurendamist kokku 1636.37 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja aprillis 2014 soovi hakata kasutama hagejale kuuluvat korteriomandit aadressil XXX Tallinnas ja selle reaalosi isikliku kasutusõiguse alusel. Kostja isiklik kasutusõigus on sisse kantud kinnistusraamatusse. Alates 07.05.2014 on kostja asunud regulaarselt korteriomandit kasutama.
3.Hageja esitas kostjale nõudekirja ja arved korteriomandiga seotud kommunaalkulude tasumiseks perioodil maist 2014 kuni jaanuarini 2015. Hageja märkis, et arvetel on kajastatud kaks garaaži, kuid kostja kasutuses on üks garaaž, teine ei ole isikliku kasutusõiguse objektiks, seega tuleb ühe garaaži kommunaalkulu kostjale esitatavast nõudest maha arvata, so arvete kogusummast 882.14 eurost tuleb maha arvata kokku 59.97 eurot + käibemaks 11.99 eurot, mistõttu hageja nõudeks jäi 810.18 eurot.
4.Kostja keeldus arveid tasumast, põhjendades seda asjaoluga, et tegelikult ei ole ta korteriomandit kasutama asunud. Arved esitab A OÜ. Hageja on arved tasunud.
5.01.10.2015 avalduses suurendas hageja nõuet, märkides, et hagejatavaks perioodiks on 30.05.2014 kuni 01.10.2015. Hageja suurendas oma nõuet 766.22 eurot + 59.97 eurot, kokku 826.19 euro võrra. Nõue on kokku 1636.37 eurot. Samuti märkis hageja, et võttis hagiavalduses ebaõigesti mahavõetavast garaažiga seotud summast lisaks maha
käibemaksu, kuna tegemist oli juba km-ga summaga, seega lisas hageja oma nõudele 59.97 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
7.Kostja ei ole hagis märgitud ajavahemikul XXX korteriomandit kasutanud. Kostja küll soovis korteriomandit elukohana kasutada alates 2014.a aprillist, kuid hageja vastas eitavalt. Kuivõrd kostja elukorralduse muutus tingis tõsise soovi hakata konkreetset korteriomandit elukohana kasutama, käis kostja seal ka oma lepingulise esindaja Karl Haavasaluga peale pooltevahelist kirjavahetust. Järgmisena edastas esindaja tõepoolest hagejale teate, et kostja on asunud kõnealust korterit kasutama, kuid reaalselt isiklikku kasutusõigust ei saanud kostja teostada mitte enne 02.03.2015, mil esindajate juuresolekul andis hageja kostjale üle korterivõtmed. Ka sellest ajast alates on korteriomandi faktiline ja mõistlik kasutamine piiratud, kuna garaažipulti ei ole hageja kostjale senini andnud. Kostjal ei õnnestunud saada pulti ka haldusfirmalt.
8.Kuna kostja elamisõiguse realiseerimine oli takistatud ning kostja tõsimeelne soov oli korterit kasutama hakata, mida aga hageja vastuseisust tulenevalt teha ei olnud võimalik, ei jäänud kostjal muud üle, kui 29.07.2014 vastavasisulise hagiavaldusega valduse rikkumise lõpetamiseks ja sellega seotud kahju/kasutuseeliste hüvitamiseks Harju Maakohtu poole pöörduda (tsiviilasi nr 2-14-55094). Esimese astme kohtu otsus
9.03.03.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 1636.37 eurot ja seadusjärgse viivise. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 2644.47 eurot.
10.Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 31.01.2011 notariaalse isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, mille alusel on kostjal õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult korteriomandit asukohaga XXX Tallinnas. Isiklik kasutusõigus on kostja kasuks kinnistusraamatusse kantud 14.02.2011.
11.Hagiavalduse kohaselt kasutab kostja korteriomandit ja selle juurde kuuluvat panipaik/garaaži regulaarselt alates 07.05.2014, kuid ei ole tasunud XXX kommunaalkulude eest haldusfirmale ega ka hagejale. Hageja on haldusfirmale tasunud kommunaalkulude eest perioodil mai 2014 kuni september 2015 kokku 1636.37 eurot, mistõttu kohustub kostja tasuma kommunaalkulude eest hagejale 1636.37 eurot. Kostja ei eitanud arvete tasumata jätmist, kuid tema hinnangul puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu, kuna eluaegse elamisõiguse realiseerimine oli takistatud hageja vastuseisu tõttu. Hagi esitamine kostja vastu on ka pahatahtlik, kuna hageja on teadlik, et keegi ei kasuta XXX korteriomandit (t I kd lk 47).
12.Kohus kostja vastuväidetega ei nõustunud. Kohus on tsiviilasjas nr 2-14-55094 jõustunud kohtuotsuses tuvastanud, et kostja on asunud alates 07.05.2014 isikliku kasutusõiguse alusel XXX korterit regulaarselt kasutama ning hageja ei ole kostjale teinud takistusi vaidlusaluses korteriomandis elamiseks. Kostja esindaja on 30.05.2014 kirjas hagejale kinnitanud, et kostja on asunud XXX korterit kasutama (t I kd lk 11). Kostja väiteid selle kohta, et korterivõtmete kaotamise tõttu ei saanud ta korterit kasutada enne 02.03.2015 (t I kd lk 25), kohus veenvaks ei pidanud. Võtmete kaotamine
ei muuda ega lõpeta isiklikku kasutusõigust, samuti ei vabasta see korteriomandi valdajat valdamisega seotud kohustustest.
13.Kostja leidis, et vaidlusalustel arvetel kajastatud kulutused on seotud korteriomandi ja korteriomanikuga. Hageja ei ole tõendanud kostja seotust korteriomandiga (t I kd lk 215). Kohtu hinnangul leiab kostja ekslikult, et isikliku kasutusõiguse seadmisel on kommunaalkulude kandjaks automaatselt kinnisasja omanik. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 228 järgi kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid. Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid. Vastavalt AÕS § 223 lõikele 1, kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid ning koormatised, majandamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldaja vastavalt oma õiguste kestusele, ning lõike 2 järgi, kui maksud, koormatised või kulutused on sisse nõutud omanikult, on kasutusvaldaja kohustatud talle need samas ulatuses hüvitama. Praeguses menetluses puudub vaidlus selles, et hageja on A OÜ-le vaidlusalused arved summas 1636.37 eurot tasunud ning perioodil mai 2014 kuni september 2015 kostja isiklik kasutusõigus XXX korterile kestis. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning kostjalt kuulub 1636.37 eurot hageja kasuks väljamõistmisele.
14.Hageja esitas nõude viivise väljamõistmiseks alates kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis hageja kasuks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhinõude 1636.37 eurot kohase täitmiseni.
15.Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud kokku 2644.47 eurot (sh asjas tasutud riigilõiv 225 eurot, lepingulise esindaja kulu 2108.52 eurot ning 27.01.2016 kohtuistungiga seotud esindajakulu 285.95 eurot). Hageja tasus riigilõivu 175 eurot ja täiendavalt 50 eurot, kokku 225 eurot, milline summa on tasutud riigilõivuseadusega kooskõlas ning kostjalt kuulub seetõttu hagejale väljamõistmisele riigilõiv 225 eurot. Järgnevalt kontrollis kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kasutas esindaja teenust kokku 11 tundi 57 minutit, määraga 130 eurot tunnis ja 2 tundi määraga 120 eurot tunnis. Kohtuistungil osalemise ajakulu oli 1 tund ja 50 minutit (t I kd lk 212, 213, 225). Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse ning vastuse koostamiseks jne. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 2644.47 eurot (sh asjas tasutud riigilõiv 225 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2419.47 eurot), milline summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Apellatsioonkaebus
16.04.04.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on jätnud arvestamata asjas kogutud ja tähtsust omavate tõenditega ning sisustanud ebaõigesti materiaalõiguse sisu, tõlgendades vääralt isikliku kasutusõiguse sisu.
17.Kostja on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et ei ole korterit hageja poolt viidatud ajavahemikul kasutanud. Kostja sai asuda isiklikku kasutusõigust teostama alles 02.03.2015, mil hageja andis kostjale üle korterivõtmed. Kohus ei pidanud kostja vastavat väidet usaldusväärseks hoolimata asjaolust, et hageja on võtnud omaks, et kostja oli korterivõtmed kaotanud, avaldades tsiviilasjas nr 2-14-55094 21.01.2015
istungil nõusoleku kostjale uute võtmete andmiseks ja on 16.09.2015 menetlusdokumendis avaldanud, et kostja sai võtmed 02.03.2015. Kohus on jätnud lahendi tegemisel arvestamata ka hageja avaldusega, mille kohaselt ei ole keegi vaidlusalust korteriomandit hagis toodud ajavahemikul kasutanud. Seega ei saa asuda seisukohale, et kostja on asunud korteriomandit juba alates 07.05.2014 regulaarselt kasutama. Kohus on jätnud tähelepanuta ka kostja väite, mille kohaselt tõendavad hagile lisatud kommunaalteenuste arved, et korteris ei ole tegelikkuses elatud. Kuluarvete järgi ei ole korteris kasutatud vett ega ka olulises ulatuses elektrienergiat, mis on erinevalt üldkuludest korteriomandi kasutamisega otseses seoses. On mõeldamatu, et isik, kes kasutab korterit elamiseks, ei tarbi vett ega käi tualetis. Eeltoodust tulenevalt on kostja toonud menetluse vältel välja terve hulga ilmselgeid tunnuseid, mis kinnitavad, et kostja ei ole vaidlusalust korteriomandit kasutanud.
18.Kohus on arvestanud tõenditega üksnes valikuliselt, rajades otsuse põhjendamatult vaid kostja lepingulise esindaja 30.05.2014 kirjale, milles viimane teatab, et kostja on asunud korterit kasutama. Kohtul puudus võimalus rajada otsus üksnes eelviidatud deklaratiivsele teatele. Hageja on edastanud kostjale 12.05.2014 kirja, milles avaldab, et talle teadaolevalt elab kostja endiselt XXX. Kohus ei ole hinnanud viidatud kirjavahetust koosmõjus ega tervikuna.
19.Kohtul puudus võimalus rajada otsus ka üksnes tsiviilasjas nr 2-14-550984 tehtud lõpplahendile. Meelevaldne on kohtu seisukoht, et viidatud asjas tehtud otsusest tuleneb, et kostja on asunud korterit isikliku kasutusõiguse alusel alates 07.05.2014 kasutama. Kohus on kõnealuses lahendis tuvastanud, et hageja ei ole teinud kostjale takistusi vaidlusaluses korteris elamiseks ning kostjal on olnud korterile juurdepääs. Pelk võimalus korterit takistusteta vallata ei tähenda nagu oleks kostja seal ka tegelikkuses elanud. Kohus ei ole seega eristanud korteri valdamise võimalust selle tegelikust kasutamisest kostja poolt.
20.Kuivõrd kostja ei ole korterit alates 07.05.2014 kasutanud, ei saa hagejal olla kostja vastu ka kahju hüvitamise nõuet. Kohtu ebaõige lõppjärelduse korteri valdamise ja kommunaalkulude kandmise osas on toonud kaasa väär tõendamiskoormuse jaotamine. Kohus on pannud kostja olukorda, kus tal tuleb tõendada korteri mittekasutamist kui negatiivset asjaolu. Kostja on hagivastuses viidanud, et saab kõnealuse korteri mittekasutamist ehk oma senises elukohas XXX elamist tõendada tunnistajate JO, MV, SV ja DJ ütlustega, kuid kohus jättis kostja vastava taotluse põhjendamatult ja menetlusnorme rikkudes rahuldamata, võttes selliselt kostjalt ainsa võimaluse tõendada, et ta ei ole hageja poolt väljatoodud perioodil XXX korteris elanud.
21.Kohus käsitleb kostja seisukohti vääralt. Kostja ei ole kordagi avaldanud seisukohta nagu oleks kõnealuse korteri võtmete kaotamine lõpetanud tema kasuks seatud isikliku kasutusõiguse või välistanud tema kohustuse kanda korteri kasutamisega seotud kulud. Kostja on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et tema kanda ei saa jääda korteri kasutamisega seonduvad kulud perioodi eest, mil ta ei ole korterit kasutanud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et AÕS § 223 lõikes 1 sätestatud kohustuse vältimatuks eelduseks on korteri reaalne kasutamine õigustatud isiku poolt. Kuigi kostja isiklik kasutusõigus vaidlusalusele korteriomandile seati juba 14.02.2011, ei ole hageja 07.05.2014 eelnenud perioodi eest kostjalt majandamiskulude tasumist nõudnud. Seega tõlgendab ka kostja isikliku kasutusõiguse ja sellega kaasnevate kohustuste sisu selliselt, et kinnisasjaga seotud kulud kannab isik, kes seda kasutab. Kuivõrd kostjal puudus enne 02.03.2015 igasugune võimalus tema kasuks seatud isiklikku kasutusõigust realiseerida, puudub tal
ka seadusest tulenev kohustus hüvitada hagejale korteri kasutamisega seotud majandamiskulud.
22.Kohtu otsustus hageja menetluskulude kindlaksmääramisel ja kostjalt väljamõistmisel ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohus on rikkunud diskretsiooniõigust. Kohus on vääralt tuvastanud justkui paluks hageja mõista kohtul kostjalt välja menetluskulud kogusummas 2644.47 eurot. Arvestades hageja tasutud riigilõivuga 225 eurot ning arvetel nr 2016-6, 41-2015 ja 2016-8 toodud summadega, on hageja menetluskulude kogusuurus 2619.47 eurot. Kohus on ületanud diskretsiooniõigust määrates hageja menetluskulud kindlaks 25.00 eurot suuremas summas kui hageja on taotlenud. Mõistes kostjalt välja hageja menetluskulud suuremas ulatuses kui põhinõue, on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ja kaalutlusõigust. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas on õigustatud üksnes tsiviilasja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks piisava põhjalikkusega vaidluse keerukust ja hageja nõude suurust arvestanud ega põhjendanud, miks peab põhjendatuks mõista menetluskulud kostjalt välja haginõudest oluliselt suuremas ulatuses. Arvestades, et tegemist on tavapärase võlaõigusliku vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud õiguslikult keerukad, ning menetlusosaliste esitatud dokumentide arv oli tavapärane, peeti ainult üks istung, ei olnud põhjendatud mõista hageja menetluskulusid kostjalt välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Lisaks ei nähtu otsusest, et kohus oleks hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust üldse hinnanud. Vastustaja seisukoht
23.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi esindaja ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada menetlusõiguse normide rikkumise tõttu väljamõistetud kommunaalkulude võlgnevuse suuruse osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha osaliselt uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Menetluskulude, sh apellatsioonimenetluse kulude, rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lõike 4 teise lause ja § 177 lõike 2 alusel kindlaks asja sisuliselt lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
25.Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja kasuks on alates 14.02.2011 kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus hagejale kuuluvale Tallinnas XXX asuvale korteriomandi reaalosaks olevale korterile ning et kuni aprillini 2014 ei ole kostja nimetatud korterit kasutada soovinud ega kasutanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millise ajavahemiku eest tuleb kostjal tasuda kõnealuse korteri ja garaažiboksi kasutamisega seotud kulud.
26.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjal kui XXX korteriomandi suhtes isiklikku kasutusõigust omaval isikul on AÕS § 223 alusel koosmõjus §-ga 228 kohustus hüvitada hagejale isikliku kasutusõiguse teostamise perioodil viidatud korteriomandi kasutamisega seotud kulud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et 30.05.2014 on kostja oma lepingulise esindaja vahendusel teatanud hagejale, et ta on asunud vaidlusalust korteriomandit isikliku kasutusõiguse alusel regulaarselt kasutama (t I kd lk 11). Eelnevalt, so 14.04.2014 oli kostja teavitanud soovist vaidlusalust korteriomandit
kasutama hakata hiljemalt 2014 aprillikuu teisest poolest (t I kd lk 88-90). 24.04.2014 kirjas on kostja teavitanud, et soovib korterit kasutada alates 07.05.2014 kell 12.00 (t I kd lk 91-92). Seega on õige maakohtu seisukoht, et alates ajast, millal hagejal oli kostja kirjast tulenevalt põhjendatud alus arvata, et kostja hakkab korterit kasutama, tuleb korteri kasutamisega seotud kulud tasuda kostjal. Seda sõltumata asjaolust, kas kostja ka tegelikkuses korterit alates maist 2014 kasutas. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus olukord, kus korteri omanik peaks tasuma korteri kasutamisega seotud kulud ka juhul, kui isikliku kasutusõiguse omaja teatab korteriomanikule oma kasutusõiguse teostamisest, kuid tegelikkuses seda õigust realiseerima ei asu. Sellises olukorras on ka korteriomanikul põhjendatud alus lähtuda teadmisest, et tema sel perioodil korterit kasutada ei saa ning ebaõiglane oleks, kui ta vaatamata eeltoodule peaks tasuma korteriga seotud kulud. Seega on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited, et maakohus ei ole eristanud korteri valdamise võimalust selle tegelikust kasutamisest ning et ainult võimalus korterit takistusteta vallata ei tähenda nagu oleks kostja seda alates 07.05.2014 ka tegelikkuses kasutanud.
27.Õige ei ole kaebuse seisukoht, et kohus on pannud kostja olukorda, kus tal tuleb tõendada korteri mittekasutamist kui negatiivset asjaolu. AÕS §-st 223 lähtuvalt tuleks üldjuhul tasuda isikliku kasutusõiguse omajal isikliku kasutusõiguse objekti kasutamisega seotud kulud isikliku kasutusõiguse tekkimisest alates. Seega ei ole asjakohane kaebuse käsitlus, et kuivõrd hageja ei ole nõudnud kulude tasumist 07.05.2014 eelnenud perioodi eest, tuleb isikliku kasutusõiguse ja sellega kaasnevate kohustuste sisu tõlgendada selliselt, et kinnisasjaga seotud kulud kannab isik, kes kinnisasja kasutab. Antud juhul puudub vaidlus, et hageja nõuab kostjalt kulude kandmist alates kostja poolt korteri kasutamise soovist teatamisest. Seega ei tulnud kostjal tõendada mitte tema poolt korteri mittekasutamist (kuna kulude kandmise kohustus on tal sõltumata sellest), vaid kui ta leidis, et hagejast tulenevatel põhjustel ei olnud tal võimalik alates maist 2014 korterit kasutada, tulnuks kostjal tõendada hageja poolt korteri kasutamise takistamist. Seega jättis maakohus õigesti ka kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Maakohus on kaevatavas otsuses jõudnud õigele järeldusele, et korterivõtmete kaotamine ei muuda ega lõpeta isiklikku kasutusõigust ega vabasta korteriomandi valdajat valdamisega seotud kohustustest ning käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud hageja poolt korteri kasutamise takistamist.
28.Eeltoodust tulenevalt on seega hageja nõue materiaalõiguslikult põhjendatud. Kuna kostja vaidlustas nõude rahuldamise täies ulatuses, kontrollib ringkonnakohus järgmiselt hagetavate kommunaalkulude arvestust. Tsiviilasja materjalide alusel tuvastas kolleegium, et hageja on nii 27.02.2015 hagis kui 01.10.2015 nõude suurendamise menetlusdokumendis teinud arvutusvigu nõude suuruse arvestamisel, mille maakohus jättis tähelepanuta ja rahuldas seetõttu hagi osaliselt põhjendamatus suuruses. Nimelt on hageja hagis nõudnud mai 2014 kuni jaanuar 2015 arvete eest kokku 810.18 eurot (hageja on märkinud arvete kogusummaks 882.14, millest on maha võtnud ühe garaažiboksi kulud 59.97 eurot + käibemaks 11.99 eurot. 01.10.2015 menetlusdokumendis märgib hageja, et käibemaks on maha võetud ekslikult ja suurendas nõuet ka selle summa võrra, kuid märgib ekslikult käibemaksu summaks mitte 11.99 eurot, vaid 59.97 eurot). Ringkonnakohus saab mai 2014 kuni jaanuar 2015 arvete kogusummaks 891.14 eurot (70.71 + 68.28 + 72.48 + 112.53 + 134.76 + 169.97 + 75.68 + 90.50 + 98.23), millest tuleb maha võtta ühe garaaži kulud 59.97 eurot, seega on hagiavalduse seisuga hageja nõue 831.17 eurot. 01.10.2015 nõude suurendamise menetlusdokumendis on hageja õigesti märkinud veebruari 2015 kuni septembri 2015 arvete kogusummaks 832.61 eurot, millest tuleb maha võtta ühe garaažiga seotud kulud
66.38 eurot (hageja on eksinud juuni 2015 garaažikulude väljaarvutamisel 1 sendi võrra, arvates selle tulemusel maha 66.39 eurot, kuigi õige on 66.38 eurot), seega on hageja nõue veebruari 2015 kuni septembri 2015 arvete eest 766.23 eurot. Nagu eelnevalt märgitud, on hageja ebaõigesti 01.10.2015 menetlusdokumendis lisanud oma nõudele 59.97 eurot, märkides, et see on garaažikuludelt arvestatud käibemaks, mille ta hagiavalduses ebaõigesti väljamõistetavast summast maha võttis. Ringkonnakohus märgib, et hagiavaldusest nähtuvalt arvestas hageja garaažiga seotud kuludeks 59.97 eurot ning käibemaksu summa oli hoopis 11.99 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja tegelik nõue mai 2014 kuni september 2015 kommunaalkulude arvete eest kokku 831.17 + 766.23 = 1597.40 eurot. Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja nõude suuremas summas, kui tegelikult arvetest nähtub. Hageja nõue ei saa käesoleva hagi alusel olla suurem kui 1597.40 eurot.
29.Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt (1597.40 1636-st), so 98%, ulatuses, tuleb TsMS § 173 lõike 3 alusel muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on põhjendatud jaotada maakohtu menetlusega seotud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, seega tuleb maakohtumenetluse kuludest jätta 98% kostja ja 2% hageja kanda.
30.Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja ka temalt väljamõistetud menetluskulude suuruse. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on teinud hageja menetluskulude suuruse kokkuarvutamisel arvutusvea ja mõistnud kulud kostjalt välja 2619.44 euro asemel summas 2644.47 eurot, so 25.03 eurot rohkem, kui õige aritmeetilise tehte 225+2108.52+285.95 tulemusena oleks tulnud mõista. Lisaks on kolleegiumi hinnangul maakohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel ületanud diskretsioonipiire, st kohtu diskretsiooniotsus ei ole jälgitav. Maakohus ei ole oma vastavat otsustust TsMS § 465 lõike 2 punktiga 8 kooskõlas põhjendanud (puudub mistahes hageja leingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontroll TsMS § 175 lõike 1 mõttes). Eeltoodust tulenevalt tuleb kaevatav lahend tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu selline otsustus on ka kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Eelnevalt ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotas ümber ka menetluskulud viisil, mis eeldab mõlema menetlusosalise menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Maakohus määras kindlaks ainult hageja kulude rahalise suuruse. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-142-15 punktidest 21 ja 22 tulenevalt määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks juhul, kui seda on eelnevalt teinud ka maakohus (TsMS § 177 lõige 2). Ka lahendites nr 3-2-1-28-16 (punktis 17) ja nr 3-2-1-145-15 (punktis 22) on Riigikohus asunud seisukohale, et menetlusökonoomiliselt on üldjuhul põhjendatud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle kõigi kohtuastmete menetluses otsustatakse korraga.
31.Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulude jaotusel lähtuda TsMS § 163 lõikest 1 (koosmõjus TsMS § 639 lõikega 1). Kolleegium on seisukohal, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele hinnanguliselt 10% ulatuses (lisaks 2%-le väljamõistetava summa osas ka menetluskulude kindlaksmäääramise osas). Seega jääb ringkonnakohtu menetluskuludest 90% kostja kanda ja 10% hageja kanda.
32.Menetluskulud määrab kindlaks maakohus peale käesoleva lahendi jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Ringkonnakohtu vastav seisukoht tugineb Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-142-15 punktides 21 ja 22 väljendatule.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.