Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2(12)

Hageja esitas andmed alates 1988. aastast oma tööstaaži kohta kuni 02.09.2011 ja tõi esile, et töötas 01.08.2005 – 02.09.2011 kostja juures masinistina. Hagejal oli kostja juures töötades ebamugav tööasend, sundasend ja ebaergonoomiline töökorraldus. Töötades kostja juures läbis hageja 31.10.2005, 04.12.2006, 16.01.2008 ja 15.12.2009 tervisekontrolli ning võis vastava otsuse alusel töötada kostja juures nimetatud töökohal. 07.12.2011 tuvastati hagejal kutsehaigus ja seetekkis töötamisest kostja juures aastatel 2005-2011. Oluline osa hageja kutsehaiguse tekkimisel on ka töötraumal, mis tekkis 28.01.2011 kostja juures töötades. Selle vigastuse tõttu lõpetas kostja hagejaga töölepingu. Kutsehaiguse põhjustasid hagejale sellised ohutegurid nagu koormus kätele, korduvad liigutused ja sundasendid. Kostja ei ole hagejale tutvustanud õigusaktides ettenähtud juhendeid ega korraldanud vajalikku väljaõpet. Kostja riskianalüüs möönis ülekoormuse riskide olemasolu, kuid hageja ei olnud analüüsi tulemustest teadlik. Sellega jättis kostja täitmata TTOS § 13 lg 1 p 6 sätestatud tööandja kohustuse informeerida töötajat. Kostja esitatud riskianalüüsidest ei selgu konkreetse hageja töökohaga seotud riskide analüüsimine. Oma töökoha mugandamiseks ja kõrguse kohandamiseks pani hageja ise oma jalgade alla euroaluse. Selle aluses suhtes tegi kostja töökeskkonna spetsialist märkuse, kuid ei pakkunud midagi omaltpoolt välja. Võimalik on tõmbetuule mõju hageja kutsehaiguse tekkimisele. Kostja ei tutvustanud hagejale füüsilise ülekoormuse kahjustuste vältimise juhendit ja ülekoormustraumade vältimise juhendit. Riskianalüüsidest ei selgu, et analüüsitud oleks hageja töökohaga (tööpingiga eksenterpress) seotud riske. Töötervishoiuarst ei ole hinnanud hageja töötingimusi, vaid hageja tervislikku seisukorda antud ajahetkel. Sotsiaalkindlustusamet 12.01.2012 ja 10.12.2013 otsustega määrati hagejale püsiva töövõime kaotus 40 % põhjusega kutsehaigus. Hageja on pöördunud kostja poole kutsehaigusest tingitud hüvitise saamiseks, kuid kostja on selle maksmisest keeldunud. Tervisekahjustuse tõttu oli hageja sunnitud töötamise kostja juures lõpetama 04.09.2011 ja jäi seeläbi ilma sissetulekust, tal oli vähenenud töövõime ja võime sissetulekut teenida. Hageja nõuab hüvitist alates 05.09.2011. Hageja esitas hüvitisenõude tagasiulatuvalt perioodi 05.09.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni (sh perioodi 05.09.2011 – 30.09.2015 eest 12 148,16 eurot ning edasi igakuine hüvitis 466,87 eurot võttes samas arvesse võimalikku indekseerimist), seadusjärgses määras viivise alates 05.09.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni ja kahjuhüvitis perioodiliste maksetena iga kolme kuu eest ette 466,87 eurot kuus, võttes arvesse võimalikku indekseerimist. Tulenevalt töövõimetuse püsimisest palus hagejal kostjalt välja mõista hüvitise tulevikus perioodiliste maksetena iga kolme kuu eest ette 466,87 eurot kuu kohta. Kostja vastus hagile

3(12)

töötervishoiuarst hagejale elektriravi käte liigestele ning käsimassaaži õlavöötmele. Kostja on hagejale juba varasemalt võimaldanud massaaži ning sellega seonduvad kulud hüvitanud. Kostja ei olnud teadlik 28.01.2011 toimunud töötraumast. Hageja ise tunnistab, et avaldas kostjale ebaõiget informatsiooni, eksitades kostjat. Juhul, kui viidatud juhtum siiski leidis aset töö juures ning on seotud kutsehaigusega, siis tuleb hagejal kahjuhüvitise seda osa proportsionaalselt vähendada. Kostjal puudub võimalus 28.01.2011 toimunud juhtumi uurimiseks. Hageja selgitused nimetatud osas ei ole usaldusväärsed. Kutsehaiguse diagnoosimisel ei võetud arvesse hagejale aprillis 2011 tehtud operatsiooni. Kuna hageja selgitused 28.01.2011 toimunu kohta on vastuolulised, siis on tõenäoline, et hageja kutsehaiguse diagnoos määrati ebaõigete andmete alusel. Kostja on aastatel 2006, 2008 ja 2009 tellinud riskianalüüsid, millest tulenevalt on kostja järginud kõiki TTOS tulenevaid kohustusi. Hageja ei nõustu kahju hüvitise arvestuse käigu ning suurusega. Hüvitist ei saa kostjalt välja mõista päev pärast töösuhte lõppemist (05.09.2011), kui kutsehaigus diagnoositi 07.12.2011. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi pooles ulatuses ja ei rahuldanud hageja taotlust tasuda edasiulatuvat hüvitist kolme kuu eest ette. Kohus jaotas menetluskulud ja määras kindlaks nende suuruse. Kohus mõistis menetluskuluna kostjalt hageja kasuks välja 2292,50 eurot. Kohus lahendas hageja kahjunõude kui lepingust tuleneva nõude ja kohaldas VÕS § 127 lg-s 1, § 128 lg-tes 2 ja 4, § 130 lg-s 1 sätestatut. Kohus tuvastas, millal ja milliste tööandjate juures oli hageja töötanud ja et 07.12.2011 diagnoositi hagejal kutsehaigus, mille tulemusel hageja on kaotanud töövõimest 40%. Hageja jäi seetõttu ilma tööst ja sissetulekust kostja juures ning ei ole tänaseks töövõime osalise kaotuse tõttu saanud töötada ega sissetulekut teenida samas mahus. Seega on hagejale kutsehaigusega varaline kahju tekkinud. Kohus tuvastas kostja poolt õigusaktidega kehtestatud töökaitse ja –ohutuse alaste nõuete rikkumise (TTOS § 4 lg 2, § 121, § 13 lg 1 p 6 ja sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 3 lg 1). Kohus leidis, et hageja kutsehaiguse kujunemises omab tähtsust 28.01.2011 hagejaga toimunud tööõnnetus (TTOS § 22 lg 1 mõttes), mis vajas kirurgilist ravi ja viis hageja enam kui pooleks aastaks haiguslehele. Kohus järeldas tõenditest, et hageja ei olnud piisavalt teadlik töökeskkonna kahjulikest tingimustest ja teguritest, kuna need jäid hagejale kostja juures töötamise ajal konkreetselt selgitamata ning töötaja töökeskkond vastavalt töötaja vajadustele ergonoomilisemaks kujundamata. Hageja ei olnud teadlik kõikidest riskidest kostja juures, kuna riskianalüüsi ei ole hagejale tutvustatud ja regulaarseid täiendõppeid ei ole läbi viidud. Riskianalüüsid hageja töötamise ajast aastatel 2006-2009 on küll olemas, kuid nende reaalne töökeskkonnas rakendamine oli ilmselt puudulik. Kohus tuvastas kostja eelnimetatud rikkumiste ja hagejale tekkinud kutsehaiguse (TTOS § 23 mõttes) vahelise põhjusliku seose. Kohus tuvastas, et poolte töösuhe lõppes 05.09.2011 kostja poolse ülesütlemisega hagejast tingitud tervislikel põhjustel, kutsehaigus diagnoositi ligi 3 kuud hiljem. 4(12)

Vastutuse võimaliku jagunemise väljaselgitamiseks erinevate tööandjate juures teostati kohtulik ekspertiis. Eksperdi hinnangul ei saanud välistada, et kutsehaiguse teket mõjutasid varasemad perioodid, sh eeskätt krevetikoorija amet AS-is J, aga ka kõõluspõletike vaevused pikaajalisel tööl Audru sovhoosis. Seetõttu ei pidanud kohus võimalikuks panna kogu vastutust kutsehaiguse tekkes kostjale. Kohus vähendas hüvitist varasemate tööandjate osavastutuse arvelt 35 % võrra. Hageja tegi suurema palga saamiseks ületunde ja tõstis enda töökoormust vabatahtlikult. Kohus kohaldas VÕS § 139 lg-tes 1 ja 3 sätestatut. Hageja väitel tekkisid tal kätes valud juba varem, töökirjelduse järgi jättis ta ära pause ja töötas ka nädalavahetustel, hageja väitel tegi ta ületunnitööd ülemuste soovil, et mitte sattuda halba nimekirja, kuna tellimused oli vaja tähtaegselt valmis saada ja vältida tootmisvõlgu. Hageja pidi mõistliku inimesena eeldama, et konkreetse raskuste tõstmisega seotud ja sundasendit nõudva intensiivse töö puhul üle normtundide töötamine kiirendab hageja tervisliku seisundi halvenemist ja töötaja oleks ka ise saanud vähendada kutsehaiguse tekkeriski, vältides ületunde. Otsest tööandja poolset survet töökoha kaotuse vms karistuse ohuna ületundidest loobumise korral asjas ei nähtu. Konfliktis töötaja tervisliku seisundi ja töötaja soovi vahel jätkata suure palga saamiseks tervisele sobimatul töökohal, ei saa panna kogu vastutust tööandja peale - ka töötajal on vastutus oma tervise eest hoolitseda ja ära hoida enda tegutsemisest tulenev kahju, kui see on võimalik. See võis kaasa aidata kutsehaiguse välja kujunemisele või selle välja kujunemist kiirendada. Töösuhtes on mõlemad pooled, nii tööandja kui ka töötaja huvitatud kasusaamisest ning peavad ka mõlemad selle õigussuhte pikaajaliste mõjude riske kandma. Hageja palgaarvestusest nähtuvalt on tema palgad tavalistel täistöökuudel 2010 kõikunud ligi 18 % (vähim 12160 kr, suurim 14859 kr, vahe 2699 kr). Kuna hageja mitme aasta jooksul ei järginud tööajanormi, mõjutas see kutsehaiguse väljakujunemist, tegemist on hooletusega ja kostjalt nõutavat kahju hüvitist tuleb seetõttu vähendada omavastutuse arvelt 15 % võrra. Kokku vähendas kohus kostja osa hagejale kutsehaiguse põhjustamisel 50 %-le nõutud hüvitisest (täishüvitis 100 %, millest maha arvatud omavastutus 15% ja varasema perioodi tööandjate osavastutus 35 %). Sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju välja arvestamiseks tuvastas kohus hageja sissetuleku enne kutsehaiguse diagnoosimist. Kohus tuvastas, et hageja keskmine kuupalk oli 839,40 €, millest 40% moodustab 335,76 eurot kuu kohta. Sissetuleku indekseerimine on põhjendatud (VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 4, § 136 lg 4). Kuna hageja ei ole vanaduspensioni ikka jõudnud, töötaks ta täistööajaga edasi, kui tema tervislik seisund seda võimaldaks. Hageja töötas metallitoodete toomises, mistõttu tuleb palga muutmise aluseks võtta keskmine brutoja netopalk tegevusalal „Metallitoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed“ alates püsiva töövõime kaotuse tõttu kostja juures töö ja sissetuleku kaotamisele järgnevast aastast. Kohus tuvastas otsuses nimetatud sektori brutopalga muutumise. Arvestada tuleb asjaoluga, et palgamuutusega indekseerimisel kajastab muutumine hüvitise muutumises aastase nihkega, sest jooksva aasta kohta andeid ei ole: ei saa indekseerida eelmise – 2015 - sissetulekut jooksva 2016 näitajaga, sest see avaldatakse alles 2017. Kohus indekseeris hageja keskmise töötasu alates 2012. aastast esimese aprilli seisuga ja määras kostjalt välja mõistetava igakuise perioodilise hüvitise suuruse, millest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hüvitise maksmise ajal saadavad töövõimetuspensioni summad. Kohus pani hagejale kohustuse teavitada kostjat viivitamata töövõime kaotuse määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest.

5(12)

Kokkuvõttes mõistis kohus kostjalt hageja kasuks perioodi 05.09.2011 – 29.02.2016 eest kahjuhüvitise ühekordse maksena 6795,33 eurot. Kohus rahuldas hageja viivisenõude alates 01.05.2012 kuni võla tasumiseni, s.o sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 1172,56 eurot ning mõistis välja viivise edasiulatuvalt alates 01.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hüvitise perioodiliste maksete 3 kuu kaupa ettemaksmist kohus põhjendatuks ei pidanud (VÕS § 136 lg 3) ja pani kostjale kohustuse hüvitise maksmiseks igakuiselt, hiljemalt jooksva kuu 15. kalendrikuupäevaks. Arvesse võttes asjaolu, et hagi rahuldatakse pooles ulatuses, kuid ka asjaolu, et kostja ei ole ilmutanud valmisolekut kompromissiks, sh on keeldunud vastuvõtmast hageja poolt veebruaris 2015 pakutud kompromissi, mis on ulatuselt sarnane otsusega väljamõistetud hüvitise suurusele, pidas kohus põhjendatuks jätta 90 % hageja menetluskuludest kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Hageja nõuet väljamõistetud hüvitiselt õigusabikulu tulemustasuna saamiseks pidas kohus põhjendatuks ja rahuldas selle. Kohus jättis rahuldamata hageja ebaproportsionaalselt keeruka ja raskesti täidetava nõude 28%-lise tulemustasu saamiseks tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt maksekohustustelt. Kohtu hinnangul sellise tasu esindajale hüvitamine õigusabilepingu alusel on mõistlik ja võimalik hageja kui asjast kasusaanud kliendi poolt vastavate hüvitiste kättesaamise järel. Kohus mõistis kostjalt välja menetluskulu 2292,50 €. Apellatsioonkaebus

6(12)

hageja perearsti ÜR 23.11.2015 tõendis on selgitatud, et „vasaku käe kõõlusepõletik ja müofastsiaalne valu 2001 ei ole seotud kutsehaigusega. Vasaku käe rannet vigastanud 10 aasta vanuselt. Kutsehaigus on määratud parema õlavarre pöörajate lihaste kõõluskätise sündroomi tõttu 2011.a././“ Maakohus on vähendanud kostja vastutust hageja omavastutuse arvel 15% võrra. Põhjendamatu on maakohtu poolt ületundide tegemist, nende hulka ja mõju järeldada hageja palkade kõikuvuse alusel erinevatel kuudel. Kohtu poolt esiletõstetud palganumbritest oli vähim 12160 kr 2010 aasta jaanuaris, milles oli 20 tööpäeva ning suurim 14859 kr 2009 aasta oktoobris, milles oli 22 tööpäeva. Järelikult oli 2010 aasta jaanuaris hageja keskmine päevapalk 608 kr ja 2009 aasta oktoobris 675 kr, mille erinevus on 11 % ehk oluliselt väiksem, kui maakohtu poolt märgitud 18%. Käesolevas asjas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik öelda, millest palgaerinevused tulenesid. Hageja on töökirjelduses küll maininud ületundide tegemist, kuid ületundide tegemise võimalikku mõju kutsehaiguse tekkimisele kohtus ei arutatud. Kostja ei ole menetluses kordagi väitnud, et hageja kutsehaiguse tekkimise põhjuseks võis olla hageja poolt kostja juures tehtud ületunnid. Vastuseks hageja taotlusele selgitas kostja menetluses, et tal ei ole võimalik esitada andmeid hageja tööaja kohta. Kostja kinnitas menetluses, et ületunnid ei saanud olla hageja kutsehaiguse tekkimise põhjuseks. Ei ole tõendeid selle kohta, et hageja tegi ületunde eesmärgiga põhjustada endale kutsehaigus. Tõendatud ei ole ka, et hageja oleks olnud raskelt hooletu ja sellega kuidagi põhjustanud endale kutsehaiguse. Kostja ei ole väitnud, et hageja oleks olnud raskelt hooletu. Hageja on Kutsehaiguste kliinikule esitatud töötingimuste kirjelduses selgitanud, et ületunde tuli teha kostja survel olukordades, kus kostjal oli mõne tellimuse täitmisega kiire. Maakohtu otsuses sätestatud regulatsioon, mille kohaselt tuleb kindlaksmääratud igakuise hüvitise summast maha arvestada sama perioodi eest saadud töövõimekaotuspension, on üldpõhimõttena õige, kuid otsuse kontekstis puudulik. Olukorras, kus kostja vastutab hagejale kutsehaigusest põhjustamisest tekkinud kahju hüvitamise eest üksnes osaliselt mingi % ulatuses, tuleb kostja poolt tasumisele kuuluvast hüvitisesummast maha arvestada hageja poolt saadud töövõimetuspensioni summa üksnes sama % ulatuses. Hagis on esitatud haginõue igakuise edasise hüvitisemakse summas 446,87 €/kuus, milles sisaldub viimase indekseerimisena 01.03.2015 arvestatud indeks, mis lähtus 2014 aasta keskmise palga muutusest 2013 aasta keskmise palga suhtes. Seetõttu on ekslik maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 4.1.1 sulgudes märgitud „sh indekseeritud juurdekasv perioodi 2012 – 2015 eest“ ja õige oleks „sh indekseeritud juurdekasv perioodi 2012 – 2014 eest“. Menetluskulude määramisel ja väljamõistmisel on maakohus jätnud alusetult kindlaks määramata ja kostjalt välja mõistmata pärast kohtuotsuse tegemisest kuni otsuse jõustumisest 12 kuu möödumiseni sissenõutavaks muutuvatelt maksetelt ja väljamõistetud viiviselt hageja õigusabikulu 28 %, millele lisandub käibemaks. Vastus apellatsioonkaebusele

7(12)

8(12)

hageja kutsehaiguse väljakujunemise seisukohast, kuna tegemist oli tükitööga ning intensiivsus võis olla küllalt suur. Tööstaaži oli hagejal selles ettevõttes ligikaudu neli aastat. Samas oli töö füüsiliselt tunduvalt kergem. Ekspert on leidnud vastates küsimusele, kas hageja kutsehaigus oleks tekkinud ka ilma töötamiseta kostja juures, et seda ei saaks välistada, kui hageja oleks töötanud varasemate tööandjate juures kauem. Olemasolevate andmete ja dokumentide põhjal on ekspert leidnud, et hageja kutsehaiguse seisukohalt olid kõige raskemad töötingimused ning kõige pikem tööstaaž kostja juures.

9(12)

10(12)

Maakohus määras hageja menetluskulud kindlaks summas 2547,23 eurot arvestatuna kostjalt väljamõistetud ühekordsest maksest 6795,33 eurot ning liidetuna hageja poolt esindajale fikseeritud tasuna tasutud 264 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus suurendas kostjalt väljamõistetavat ühekordset makset 13 590,64 euroni ehk 6795,31 euro võrra, tuleb vastavas osas suurendada ka hageja esindaja õigusabi kulu, s.o 2283,22 euro võrra (6795,31 x 0,28 x 1,2). Igakuiste hüvitiste osas rahuldas ringkonnakohus hageja nõude selliselt, et maakohtu otsuse tegemise aja seisuga oli igakuise hüvitise suuruseks 446,87 eurot, millest hüvitise lõpliku suuruse saamiseks tuleb maha arvestada töövõimekaotuspension (01.04.2016 seisuga 167,40 eurot). Seega on menetluskulude arvestuse aluseks võetavaks igakuiseks hüvitiseks 279,47 eurot ning hageja esindaja tulemustasuks vastavas osas 1126,82 (279,47 x 12 x 0,28 x 1,2) eurot (käibemaksuga). Hageja viivise nõude rahuldas ringkonnakohus summas 2354,98 eurot, millest 28% on 791,27 (2354,98 x 0,28 x 1,2) eurot (käibemaksuga). Seega tuleb hageja menetluskulud maakohtus kindlaksmäärata kokku summas 6748,54 (2547,23 + 2283,22 + 1126,82 + 791,27) eurot (käibemaksuga). Tsiviilasjas 3-2-1-115-13 punktis 25 on Riigikohus asunud seisukohale, et ka tulemustasu puhul tuleb lisaks esindamisele kulunud ajale TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu, põhjendatust ja vajalikkust. Arvestades lepingulise esindaja töömahuks 116 tundi ning hageja poolt taotletavateks lepingulise esindaja kuludeks 6748,54 eurot tuleb esindaja tunnitasu hinnaks 58,18 (6748,54/116) eurot (käibemaksuga), mida ei saa pidada põhjendamatult suureks. IV

11(12)

Kuivõrd ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse maakohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise osas ning rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse tulemustasu arvestuse osas, siis lahendab ringkonnakohus hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse üksnes lepingulise esindaja fikseeritud tasu nõude osas. Nähtuvalt hageja selgitustest tasub hageja lepingulisele esindajale lisaks tulemustasule fikseeritud tasuna 140 eurot igas kohtuastmes esindamise eest ja 40 eurot kohtuistungil osalemise eest. Tasudele lisandub käibemaks. Hageja esindaja on hageja nimel esitanud apellatsioonkaebuse ning esindanud hagejat ka ringkonnkohtu istungil. Seega on hageja esindaja kulud summas 216 ((140 + 40) x 1,2) eurot põhjendatud ning vajalikud. Arvestades apellatsiooniastmes esindamisele kulunud aega 16,83 tundi ja taotletavat esindaja kulude hüvitist 216 eurot (käibemaksuga), ei saa ka esindaja arvestuslikku tunnitasu 12,83 (216/15,42) eurot (käibemaksuga) pidada ülemäära suureks. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kokku 216 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.