Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Võlaõigusseadus § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu ning § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja on saanud hagejalt laenu 900 eurot. Kostja on teostanud 02.08.2014. a hagejale ühe tagasimakse. Hageja on arvestanud sellest 47,62 eurot põhiosa katteks, 53,38 eurot intressi katteks ja 18 eurot lepingutasu katteks (tl 6). Toimiku materjalidest nähtub, et kostja maksete arvestamisel on hageja lähtunud VÕS § 415 lg 2 sätestatust, mille kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Antud maksete sidumise järjekord on kohtu hinnangul seadusega kooskõlas ja seega põhjendatud. Kohtu hinnangul on hageja põhinõue kostja vastu on õiguslikult põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 852,38 eurot. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Pooled on lepingu lisas kokku leppinud intressimääras 56,67%. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi summas 456,62 eurot. Kohus on seisukohal, et intressimäär on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 13.06.2015-14.04.2016. a laenulepingu üldtingimuste alusel. Hagejal on kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 13.06.2015. a ning hageja viivisenõue summas 57,71 eurot on põhjendatud. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis alates 15.04.2016. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude summas 44 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot ning lg 2 järgi võib sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist nõuda, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on 06.01.2005 a. lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tinginud kostja tegevusetus. Kostja laenu täies ulatuses ei tagastanud ning hageja oli sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 300.00 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 200.00 eurot, õigusabikulu 100 eurot). Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 1 479,33 eurot tasumisele riigilõiv 200.00 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 200.00 eurot. Järgnevalt kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse koostamiseks ning kohtule edastamiseks jne. Kokku on esindaja teenust kasutatud 1 tundi. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 100 eurot (s.o kokku 1 töötunni eest). Kohus on seisukohal, et selline tasu õigusteenuse eest ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 300.00 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 200.00 eurot, lepingulise esindaja kulu 100.00 eurot). Nimetatud summa tuleb kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.