Jätta OÜ Aktiva Finance Group hagi E. K. vastu võla nõudes rahuldamata.
Menetluskulud jätta hageja OÜ Aktiva Finance Group kanda.
2.1 Välja mõista OÜ-lt Aktiva Finance Group E. K. kasuks kostja menetluskulude katteks 2430 (kaks tuhat nelisada kolmkümmend) eurot.
2.2 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates lahendi jõustumisest kuni kulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras.
EDASIKAEBAMISE KORD
1
Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.
1.AS Aktiva Portfolio esitas 12.04.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E. K. vastu võla nõudes. Kohus tegi 14.04.2022 võlgnikule makseettepaneku, millele E. K. esindaja esitas 19.04.2022 vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas TsMS § 486 lg 1 p 1 alusel 27.04.2022 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.26.10.2022.a. otsusega rahuldas Viru Maakohus AS Aktiva Portfolio hagi ja mõistis E. K.lt välja AS Aktiva Portfolio kasuks 6185 eurot 84 senti ja viivise põhivõlalt (3274,37 eurot) 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast (17.05.2022.a.) kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus E. K. kanda ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskulude katteks 1050 eurot. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse.
3.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 26.10.2022.a. otsusega E. K. apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus märkis muuhulgas, nõude aluseks oleva lepingu numbri märkimine ei ole asja lahendamiseks piisav olukorras, kus kostja on menetluse käigus tuginenud asjaolule, et võla kujunemine ei ole arusaadav. Laenulepingut nr L89003592277 ei ole kohtule menetluse käigus esitatud. Tarbija ei saa ühegi lepinguga (sh võlatunnistusega) võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Seaduse järgi on tühine seadusjärgset intressimäära ületav intressikokkulepe tarbijaga, kui tarbijakrediidilepingu sõlmimisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 7 esimene lause). Sellist kokkulepet ei saa muuta kehtivaks sõltumata sellest, mitu korda tarbija erinevate võlatunnistuste või muude sarnaste lepingutega seda nõuet tunnistab. VÕS § 421 esimese lause järgi on VÕS 23. ptk esimeses jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada võlatunnistuse aluseks oleva lepinguga seonduvad asjaolud. Kui võlatunnistuse aluseks on tarbijakrediidileping, tuleb maakohtul kontrollida selliste nõuete lahendamisel seadusest tulenevaid eelduseid.
HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
2
4.Viru Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Aktiva Portfolio1 ja E. K. 27.11.2020 võlatunnistuse ning maksekokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kinnitas kostja võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kostja nõustus, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Punktis 1.2 leppisid pooled kokku, et võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast hageja ja kostja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võlgnevuse osaks olevalt põhivõla jäägilt. Kostja võlatunnistusest tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 5836,04 eurot, millest on põhisumma 3775,91 eurot, viivis 1817,89 eurot, sissenõudekulu 50,00 eurot, intress 112,24, lisandub lepingutasu 80 eurot. Kostja kohustus võlga tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on võla katteks makseid teostanud summas 501,54 eurot. Hageja arvestab selle laekumise põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on võlatunnistusest tulenev E. K. võlg 5334,50 eurot (5836,04-501,54). Pooled leppisid maksekokkuleppe punktis 1.3 kokku kohaldatava viivise määras 0.065% iga kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist põhivõla summalt 3274,37 (3775,91-501,54) eurot alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast s.o 12.04.2021 kuni hagi esitamiseni 16.05.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o. 0,065%. Hageja nõuab viivist summas 851,34 eurot (hagiavaldusele lisatud viivise arvestus). Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 17.05.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065%. Hageja palub kostjalt välja mõista - võlg 5334,50 eurot, - hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 851,34 eurot, - viivis alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast(17.05.2022) kuni põhinõude täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest; Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustu. Hageja rõhutab, et haginõude aluseks on hageja ja kostja vahel 27.11.2020 sõlmitud võlatunnistus ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkulepe. Vastavalt võlatunnistusele on pooled s.o hageja ja kostja kokku leppinud, et võlatunnistus on konstitutiivne VÕS § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes käesoleva võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne käesoleva võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Seega on pooled omandanud lepingu (võlatunnistuse) alusel uued õigused. Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Tulenevalt eeltoodud seisukohtadest, ei ole hageja kohustatud
konstitutiivse võlatunnistuse alusel tunnustatud võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid ja asjaolusid peale võlatunnistuse. 1
Aktiva Portfolio AS ühines Aktiva Finance Group OÜ-ga ja Altiva Portfolio on 6.11.2023.a. kustutatud äriregistrist.
3
Kostja on võlatunnistust allkirjastades tunnistanud võlgnevust hageja ees summas 5836,04 eurot. Kostja asus võlatunnistust ka täitma, millega samuti tunnistas kokkuleppe sõlmimist.
6.9.07.2024.a. seisukohas (asja uuel läbivaatamisel) selgitab hageja võlatunnistuse aluseks olevat nõuet. AS Inbank ja E. K. sõlmisid - 18.03.2016. a laenulepingu nr L89000202968, mis on kostja poolt allkirjastatud ja mille kohaselt sai kostja laenu 3087 eurot. Laenu eesmärgiks oli sõiduki ost. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 18,92% ja intressimäär 14,90% aastas. - 30.09.2016. a laenulepingu nr L89000502215, mis on kostja poolt allkirjastatud ja mille kohaselt sai kostja laenu 2000 eurot. Laenu eesmärgiks oli sõiduki ost. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 20,56% ja intressimäär 14,90% aastas. - 28.12.2018. a laenulepingu nr L89002262362, mis on kostja poolt allkirjastatud ja mille kohaselt sai kostja laenu 1860 eurot. Laenu eesmärgiks oli sõiduki ost. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 20,41% ja intressimäär 14,90% aastas. - 27.09.2019. a kokkuleppe laenulepingute nr L89000202968, L89000502215, L89002262362 muutmiseks, mille kohaselt muutmise järgselt hakkab leping kandma numbrit L89003006307. Lepingu põhitingimuste kohaselt on oli laenusumma 3925,57 eurot krediidi kulukuse määr aastas 17,27% ja intressimäär 14,90% aastas. Lepingu alusel tuli kohustus täite perioodil 20.10.201920.09.2025 - 07.05.2020. a kokkuleppe laenulepingu L89003006307 muutmiseks, mille kohaselt muutmise järgselt hakkab leping kandma numbrit L89003592277. Lepingu põhitingimuste kohaselt on oli laenusumma 3790,92 eurot krediidi kulukuse määr aastas 17,45% ja intressimäär 14,90% aastas. Lepingu alusel anti kostjale täismaksepuhkust alates 21.04.2020-20.07.2020. Kohustus tuli täita perioodil 20.07.2020-20.12.2025. a. Kostja ei täitnud lepingut kohaselt, mistõttu edastas esialgne võlausaldaja 03.11.2020. a lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja ei täitnud lepingut vaatamata hoiatusele ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu edastas 24.11.2020. a ülesütlemise teatise. Ülesütlemise seisuga on kostja poolt tasumata põhisumma 3768,41 eurot, st kostja oli võlgnevuses alates 47. osamaksest 20.10.2020. a. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustele kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi. Lisalepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 14,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 20.09.2020. a osamaksest kuni ülesütlemiseni 24.11.2024. a kokku summas 112,24 eurot (11,51+46,79+47,83+6,11). Lepingus on pooled kokku leppinud haldustasu nõudes 2,50 eur kuus. Kostjal oli tasumata haldustasu alates 20.09.2020. a osamaksest kuni 20.11.2024. a kokku summas 7,50 eurot (3*2,50). Võlatunnistuse kohaselt koosnes võlgnevus põhivõlg 3775,91 eurot, viivis 1817,89 eurot, sissenõudekulu 50 eurot, muud kulud 192,24 eurot. Hageja märgib, et võlatunnistuses märgitud põhivõlg 3775,91 koosneb eelpool toodud põhiosa jäägist 3768,41 eurost ja lepingu haldustasust 7,50 eurot. Muud kulud 192,24, sisaldas lepingujärgset intressi võlgnevust 112,24 ja võlatunnistuse ühekordset lepingutasu 80 eurot. Vastavalt võlatunnistusele lisandub ühekordne lepingutasu 80 eurot. Sissenõudmiskulu vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 summas 50 eurot. Viivis 1817,89 eurot. Lepingu punkti 1.3. kohaselt on võlgniku ja võlausaldaja kokkuleppel kohaldatava viivise määraks 0.065% kalendripäeva eest. Viivise suurus on kajastatud maksegraafiku tulbas „Viivis“. Viivis 1817,89 eurot oli arvestatud kokku võlatunnistuse perioodi peale ning kajastus tulbas „viivis“.
7.Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist järgmiselt: Lepingu L89000202968 taotlus oli esitatud läbi veebikeskkonna. See tähendab, et klient on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud (taotlus lisatud). Taotluse 4
kohaselt oli sissetulek 535 eurot ja kohustused 140 eurot, ülalpeetavaid ei olnud. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja maksehäireid, mida lepingu sõlmimise eel ei tuvastatud. Hageja märgib, et leping oli sõlmitud 18.03.2016 ning VÕS § 4034 jõustus alles 21.03.2016. a Lepingu L89000502215 taotlus oli esitatud läbi veebikeskkonna. Taotluse kohaselt oli sissetulek 750 eurot ja kohustused 250 eurot, ülalpeetavaid ei olnud. Võlausaldaja kontrollis kostja sissetulekuid pensioniregistrist, mille kohaselt kostja brutopalk oli 686 eurot. Lepingu L89002262362 taotlus oli esitatud läbi veebikeskkonna. Taotluse kohaselt oli sissetulek 1300 eurot ja kohustused 160 eurot, ülalpeetavaid ei olnud. Võlausaldaja kontrollis kostja sissetulekuid pensioniregistrist, mille kohaselt kostja brutopalk oli 939 eurot. Inbank kasutab lisaks muudele krediidivõimelisuse hindamise printsiipidele laenuteenindusmäära ülempiiri, mis ei ületa kunagi 65%. Kliendi olemasolevad igakuised kohustused ja taotletava finantseerimisega kaasnevad igakuised kohustused ei tohi moodustada rohkem kui 65% kliendi igakuistest sissetulekutest. Täiendavalt on seatud laenuteenindusmäära reeglile nõue, et kliendi igakuistest sissetulekutest peab üle jääma vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum. Käesoleval juhul olid eeltoodud tingimused täidetud. Hageja selgitab seoses pangakonto väljavõttega, et antud juhul ei olnud tarbija pangakonto küsimine krediidivõime hindamiseks vajalik. Arvestades krediidi olemust, suurust ja tarbijaga seotud asjaolusid, oli krediidiandjal võimalik veenduda tarbija võimes krediiti teenindada. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei ole tarbija pangakonto väljavõtte küsimine ja analüüsimine vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuslik ega vältimatu eeldus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Riigikohus on viidatud punktis selgitanud, et: „Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teabe on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“
8.Esialgne võlausaldaja loovutas nõude AS-le Aktiva Portfolio, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud ja on võlatunnistuse allkirjastamisega AS-i Aktiva Portfoliot kui uut võlausaldajat tunnustanud. Hageja esitab nõude loovutamise osas VÕS § 172 alusel esialgse võlausaldaja poolt väljastatud kinnituskirja, et nõue oli loovutatud AS-le Aktiva Portfolio. Seega on nõude loovutamine tõendatud.
9.Hageja esitab nõude ümberarvestuse, s.o määrab kostja tagasimaksed uuesti, kui kohtu hinnangul on laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai lepingute alusel laenu summas 6947,00 eurot (3087,00+2000,00+1860,00) ning on esialgsele võlausaldajale teostanud tagasimakseid lepingutele kokku summas 6302,51 eurot (3183,20+1865,54+462,89+526,38+264,50) eurot (Lisa 1-5). Hagejale on kostja teostanud tagasimakseid summas 501,54 eurot. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 142,95 eurot (6947,00-6302,51-501,54). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 24.11.2020 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Hageja märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas vastavalt 24.11.2023 Riigikohtu määrus ts 2-21-13098 p 24. Seega on hageja seisukohast viivisekokkulepe kehtiv. Hageja esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning taotleb tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt (dtl 355). Arvestades, et kostja ei ole üle nelja aasta täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et ta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid ei tähtaegselt ei tasu. 5
KOSTJA VASTUVÄITED
10.Kostja hagi ei tunnista, leiab et hageja nõue on alusetu ja faktiliselt tõendamata. Kostja eeldab, et tal võib olla hageja ees võlgnevus, kuid kostja ei ole nõus märgitud võlatunnistuses võlgnevuse (põhivõla ja viiviste) suurusega. 24.03.2017.a leidis Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-103-16, et „põhimõtteliselt on võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine (p 26). Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tähenduses. Võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust (p 27)“. Kostjale jääb arusaamatuks põhinõude 3775, 91 kujunemine. Kostja selgitab, et võttis AS-st Inbank 2 laenu: 18.03.2016 summas 3087 eurot (laenuleping nr L89000202968) ja 30.09.2016 summas 2000 eurot (laenuleping nr L89000502215), mis on ühtlasi põhivõla summaks. Täiendavalt märgib kostja, et teostas makseid esialgsele võlausaldajale: Laenulepingu L89000502215 katteks alates 20.10.2016 kuni 14.12.2017 – 784,16 eurot Alates 17.01.2018 kuni 18.09.2019 – 1035,39 eurot Kokku: 1819,55 eurot. Laenulepingu L89000202968 katteks alates 18.04.2016 kuni 14.12.2017 – 1579,20 eurot Samuti nii nagu märkis hageja tasus kostja 501,54 eurot Julianus Inkasso OÜ-le. Kostjale ei ole selge hagis esitatud nõude kujunemise alused ning metoodika. Kostja vaidleb vastu viiviste nõudele. Kuna algse laenulepingu alusel anti kostjale laenu 3087 eurot ja 2000 eurot ning hilisema võlatunnistuse alusel on laenusumma suurem (3775,91 eurot), siis peab võlatunnistuses märgitud summa hõlmama mingeid täiendavaid kohustusi peale põhivõlgnevuse. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6). Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega võib 27.11.2020 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse summalt (3775,91 eurot) viivise arvutamise kokkulepe olla osaliselt tühine. Hageja ei ole välja toonud, milline osa võlatunnistuse järgi nõutavast summast moodustab 2016. a laenulepingu järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline osa muid nõudeid. Niisuguse arvestuse järgi on võimalik kindlaks teha, kas vastuolus VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keeluga on arvestatud viivist ka intressilt ja viiviselt. Kuna kostja ei ole nõus kohtumenetluses nõutud põhivõla suurusega, siis on arusaadav, et kostja ei ole nõus viivise summas 851,34 eurot arvestuskäiguga. Samuti ei ole kostja nõus täiendava viivise nõudega alates 17.05.2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,065% päevas. Kostja ei tea, kas esitatud võlatunnistus oli seotud 18.03.2016 võetud laenulepinguga L89000202968 summas 3087 eurot või 30.09.2016 võetud laenulepinguga L89000502215 summas 2000 eurot. Lisaks sellele on kostja seisukohal, et esitas kohtule tõendid, mis viitavad sellele, et märgitud võlatunnistuses ei ole põhiosa suurus õige.
11.28.10.2024.a seisukohas (asja uuel läbivaatamisel) jäi kostja varasemale seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja märgib, et kuigi kohus kohustas 20.05.2024.a hagejat esitama kohtule: loovutatud nõude alusdokumendid (laenutaotlus, laenuleping L89003592277 (lepingutingimused), arvestus võlatunnistuse aluseks oleva võla kohta) on võlaarvetus esitamata: - andmed laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta; kuidas hindas tarbija krediidivõimelisust (milliseid andmeid laenuandja kontrollis, millise teabe omandas tarbijaga seotud näitajate kohta). Andmed esitamata tõendada E. K. tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus - tõendamata
Kostja jääb oma varasema seisukoha juurde. Kostja leiab, et kõik laenulepingud sõlmiti kostjaga vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes. Seetõttu, tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7, kohaldub 6
tarbijakrediidilepingutele seaduslik intressimäär 0 % aastas ja muud kohustused langesid ära. Seega kostjal ei olnud ega ole ka vaidlusaluse võlaga seoses muud kohustust, kui reaalselt kätte saadud laenusummad tagasi maksta. Sellest tulenevalt vaidleb kostja võlanõudele vastu täies ulatuses. Hageja nõue ei ole õige ühegi nõudeliigi, st põhivõla ega ühegi kõrvalnõude osas. Kostjal ei tekkinud tarbijakrediidilepingust kõrvalkohustusi ja kõik kostja maksed peavad vähendama põhivõlga. Hageja märkis, et lepingu L89000202968 taotlus oli esitatud läbi veebikeskkonna. Taotluse kohaselt oli sissetulek 535 eurot ja kohustused 140 eurot, ülalpeetavaid ei olnud. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja maksehäireid, mida lepingu sõlmimise eel ei tuvastatud. Hageja märgib, et leping oli sõlmitud 18.03.2016 ning VÕS § 4034 jõustus alles 21.03.2016. a. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Selgelt on nähtav, et kõik laenulepingud sõlmiti kostjaga vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 sätestab tarbija krediidivõimelisuse hindamise korra, mille kohaselt krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine. Laenuandja pole täitnud mitte ühtegi punkti. VÕS § 4034 lg-st 7 tuleneb ka see, et krediidiandja peab esitama kostjale nõuete vähenemist arvestava uue maksegraafiku. Kostja rõhutab, et see on krediidiandja kohustus. Kuni krediidiandja poolt kostjale uue maksegraafiku esitamiseni on kostja VÕS § 110 lg 1 alusel õigustatud keelduma tarbijakrediidilepingust tuleneva, võlatunnistuses kajastuva nõude täitmisest (vt TlnRnKo tsiviilasjas 2-21-119506 p 62). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (p-d 14-16, 17-23, 28, 29). Kostja on seisukohal, et võlatunnistus on tühine. Kostja soovis kõigest saada võimalust oma tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tasumiseks osamaksetena. Kostja ei ole selgituse teksti ise koostanud ja sellest ei ole õige kostja tahet järeldada. Kostja ei ole väljendanud tahet võlatunnistuse, ammugi mitte konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks ega ka vastuväidetest loobumiseks. Võlatunnistusega sõlmimisel lepiti muuhulgas kokku lepingutasu 80 eurot ja maksegraafik võidetava võlgnevuse tasumiseks. Sellest tulenevalt vastab võlatunnistus koos tasumise kokkuleppega tarbijakrediidilepingu tunnustele – tegemist on majandus- ja kutsetegevuses tegutseva äriühingu suhetes tarbijaga tasulise maksetähtaja edasilükkamisega (VÕS § 401 lg 1 ja 2 ja § 402 lg 1). Kuivõrd võlatunnistus sõlmiti teadvalt finantsraskustesse sattunud tarbijaga krediidivõimet kontrollimata, tehti seda vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes. Sellest tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 alusel ei pea kostja tasuma lepingutasu, intressi ega muid 7
kõrvalkohustusi ega ka võlatunnistusse vormistatud nõuet põhjendamatus osas. Kostja on nõudele vastu vaielnud. Kõik laenulepingud on sõlmitud intressimääraga 14,90 % aastas. Seega sõlmis algne võlausaldaja laenulepinguid 14,90 %-lise aastase intressimääraga. Sama suur on laenulepingutes ka viivise määr (14,90 % aastas, 0,04 % päevas). VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda viivist intressimäärast suurema määra alusel. Kuivõrd võlatunnistusse on vormistatud tarbijakrediidilepingust tulenev võlg, ei võinud pooled kokku leppida kõrgemas viivise määras kui 14,90 % aastas. Võlatunnistuses sisalduv viivise määra kokkulepe 0,065 % aastas on suurem kui laenulepingute intressimäär. Kostja on seisukohal, et võlatunnistuste näol on tegemist täies mahus kostjat ebamõistlikult kahjustava, tüüptingimustel sõlmitud, VÕS § 42 lg 3 lg-te 1, 2, 5, 10 ja 11 alusel tühise kokkulepetega, kuna võlatunnistuses puudub viide algsele võlale. Sellega on tarbijast kostja jäetud ilma võimalusest oma õiguste kaitseks argumenteeritud seisukohti ja tõendeid esitada. Hageja märkis, et kostja sai laenu kokku 6947 eurot (3087+2000+1860). Tegelikult kostja sai 2992 (kuna lepingu tasu oli summas 95 eurot)+1905 (kuna lepingutasu oli 95 eurot)+1765 (kuna lepingutasu oli 95 eurot) Seega sai kostja 6662,00 eurot. Kostja tasus 6302,51 eurot + 501,54 eurot hagejale= 6804,05 EUR, ehk juba rohkem kui pidi. Hageja esitas ümberarvestuse koos lepingutasuga, kuid pidi esitama ilma. Seega loeb kostja, et esitatud nõue on põhjendamata ja kostja poolt tasutud.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.
14.Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue AS Aktiva Portfolio ja E. K. vahel 27.11.2020.a. sõlmitud võlatunnistusest ja maksekokkuleppest (dtl 41-44, kostja allkirjastatud dtl 101, dtl 328-331). Hageja viitab, et vastavalt võlatunnistusele (dtl 43 viimane lõik) leppisid pooled kokku, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid. Võlatunnistuse / maksekokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 5836,04 eurot, millest on põhisumma 3775,91 eurot, viivis 1817,89 eurot, sissenõudekulu 50 eurot, muud kulud 192,24 eurot. Kostja ei nõustu hageja väitega selles, et võlatunnistuse andmisega loobus kostja vastuväidetest. Kostja väitel oli tema soov saada võimalus oma tarbijakrediidilepingust tuleneva võla
tasumiseks osamaksetena. Kostja ei ole võlatunnistuse teksti ise koostanud ja sellest ei saa tema tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus järeldada. 8
Riigikohus on märkinud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei anna alati alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-10316 p 18) Võlatunnistuse liigi määramisel on oluline tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu 10.12,2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p 28). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu 2.05.2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124 p12.2) Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Kohus on seisukohal, et kuigi võlatunnistuse sõnastuse järgi on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, ei ole hageja tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus. Asjaolu, et võlatunnistus on koostatud nii eesti kui vene keeles, kostja on seda lugenud ning allkirjastanud, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et ta tarbijana on avaldanud tahet luua iseseisev kohustus ning loobuda mistahes vastuväidetest võlale ja selle suurusele. Kostja on selgitanud, et tema tahe ja eesmärk oli saada võimalus tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tasumiseks osamaksetena, mitte loobuda mistahes vastuväidetest võla suurusele jne. Võlatunnistusest tulenev võlg sisaldas muuhulgas nii põhinõuet, viivist, kui ka sissenõudmiskulu, mis kohtu hinnangul viitab sellele, et tegemist ei olnud senistest võlasuhetest sõltumatu kohustusega, vaid kinnitati olemasolevat võlga ehk deklaratiivne võlatunnistus. Lisaks eeltoodule osundab kohus, et võlatunnistuse sõlmimisel lepiti muuhulgas kokku lepingutasus 80 eurot ja maksegraafikus võlgnevuse tasumiseks. Seega vastab sõlmitu koos tasumise kokkuleppega pigem tarbijakrediidilepingu tunnustele – tegemist on tasulise maksetähtaja edasilükkamisega (VÕS § 401 lg 1 ja 2 ja § 402 lg 1).
15.Riigikohus on seisukohal, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (vt Riigikohtu 24.11.2023 lahend tsiviilasjas nr 2-21-13098 p 13). Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus hindama. Viidatud lahendis märgib Riigikohus, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline on tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (p 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse toob kaasa ka see kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised.
Olenemata sellest, kas hageja tugineb nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, tuleb kontrollida, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad. 9
16.Tsiviilasja materjalide kohaselt sõlmisid E. K. ja AS Inbank - 18.03.2016. a laenulepingu nr L89000202968, mille kohaselt sai kostja laenu 3087 eurot sõiduki ostu eesmärgil. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 18,92% ja intressimäär 14,90% aastas (dtl 63-65, 280-284); - 30.09.2016. a laenulepingu nr L890005022152, mille kohaselt sai kostja laenu 2000 eurot sõiduki ostuks. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 20,56% ja intressimäär 14,90% aastas (dtl 68-70, 286-290); - 28.12.2018. a laenulepingu nr L890022623623, mille kohaselt sai kostja laenu 1860 eurot sõiduki ostuks. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 20,41% ja intressimäär 14,90% aastas (dtl 292-296); - 27.09.2019. a kokkuleppe laenulepingute nr L89000202968, L89000502215, L89002262362 muutmiseks, mille kohaselt hakkas muutmise järgselt leping kandma numbrit L89003006307. Lepingu põhitingimuste kohaselt on oli laenusumma 3925,57 eurot krediidi kulukuse määr aastas 17,27% ja intressimäär 14,90% aastas. Lepingu alusel tuli kohustus täite perioodil 20.10.201920.09.2025 (dtl 298-304); - 07.05.2020. a kokkuleppe laenulepingu L89003006307 muutmiseks, mille kohaselt muutmise järgselt hakkas leping kandma numbrit L89003592277. Lepingu põhitingimuste kohaselt on oli laenusumma 3790,92 eurot krediidi kulukuse määr aastas 17,45% ja intressimäär 14,90% aastas. Lepingu alusel anti kostjale täismaksepuhkust alates 21.04.2020-20.07.2020. Kohustus tuli täita perioodil 20.07.2020-20.12.2025. a. (dtl 306-310). AS Inbank esitas 03.11.2020. a lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 312). Kuivõrd E. K. võlgnevust ei tasunud ka täiendava tähtaja jooksul, edastas 24.11.2020. a ülesütlemise teatise (dtl 313). 26.11.2020 loovutas AS Inbank laenulepingust nr L89003592277 tuleneva nõude E. K. vastu AS-le Aktiva Portfolio (dtl 333; dtl 126).
17.Kuivõrd 27.11.2020 sõlmitud võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, kontrollib kohus, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kulukuse määr ja kas laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
18.Hageja on esitanud AS Inbank ja E. K. vahel sõlmitud ja digitaalselt allkirjastatud laenulepingud 18.03.2016 nr L89000202968; 30.09.2016 nr L89000502215; 28.12.2018 nr L89002262362, 21.09.2019 nr L89003006307 ja 21.04.2020 nr L89003592277 (hageja 9.07.2024.a. menetlusdokumendi lisad) E. K. füüsilise isikuna sõlmis lepingud tarbijana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
19.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust
seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1122-08 p 19). 10
Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). 18.03.2016 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr L89000202968 krediidi kuluse määr oli lepingu järgi 18,92% (dtl 66) ; 30.09.2016 sõlmitud lepingus nr L89000502215 20,56% aastas (dtl 71); 28.12.2018 sõlmitud lepingus nr L89002262362 20.41% aastas (dtl 295); 21.09.2019 sõlmitud lepingus nr L89003006307 17,27% aastas (dtl 303) ja 21.04.2020 nr L89003592277 17,45% aastas (dtl 310). Lepingu nr L89000202968 sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 21,65% seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 64,95 % aastas; lepingu nr 89000502215 sõlmimise ajal oli avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,49%, VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks vajalik määr vähemalt 58,47 % aastas; lepingu nr L89002262362 sõlmimise ajal tarbimislaenude kulukuse määr 18,81%, VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks vajalik määr vähemalt 56,43 % aastas; lepingu nr L89003006307 sõlmimise ajal 19,37%, VÕS § 406 2 lg 1 kohaldumiseks vajalik vähemalt 58,11 % aastas; lepingu nr L8900359227 sõlmimise ajal oli tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% , VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks vajalik vähemalt 61,83 % aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), Kuivõrd ühegi viidatud tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (VÕS § 406 2 lg 1), ei ole lepingud VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
20.VÕS § 4034 sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte. Vastavalt VÕS § 403 4 lg 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja leiab, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 11
Mõne eelloetletud näitaja puudumisel tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. (vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098 p 18) Tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 20.1 Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist järgmiselt: lepingute nr L89000202968, L89000502215 ja L89002262362 taotlused esitas kostja läbi veebikeskkonna, kostja sisestas ise andmed (sissetuleku suuruse, samuti kohustused), kostjal ülalpeetavaid ei olnud. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja maksehäireid. Maksehäired puudusid. Võlausaldaja kontrollis sissetulekuid pensioniregistrist. Hageja selgitab, et Inbank kasutab lisaks muudele krediidivõimelisuse hindamise printsiipidele laenuteenindusmäära ülempiiri, mis ei ületa kunagi 65%. Kliendi olemasolevad igakuised kohustused ja taotletava finantseerimisega kaasnevad igakuised kohustused ei tohi moodustada rohkem kui 65% kliendi igakuistest sissetulekutest. Täiendavalt on seatud laenuteenindusmäära reeglile nõue, et kliendi igakuistest sissetulekutest peab üle jääma vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum. Käesoleval juhul olid hageja arvates eeltoodud tingimused täidetud. Kostja pangakonto väljavõtet ei küsitud. Hageja leiab, et arvestades krediidi olemust, suurust ja tarbijaga seotud asjaolusid, oli krediidiandjal võimalik veenduda tarbija võimes krediiti teenindada. 20.2 Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. Hageja selgitustest tulenevalt tugines laenuandja taotleja laenutaotluses esitatud andmetele, kontrollis andmeid (sissetuleku suurust) pensioniregistrist ja maksehäirete olemasolu maksehäireregistrist. Kohtu hinnangul ei ole teave piisav krediidivõimelisuse hindamiseks ning pangakonto küsimine ja analüüsimine võimaldanuks adekvaatselt kostja maksevõimet hinnata (sh olemasolevate kohustuste suurust). Seega ei ole laenuandja kogunud ega võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediiti tagasi maksta. Hageja sõlmis kostjaga 2016. aastal 2 laenulepingut, 2018.a kolmanda lepingu, 2019.a muutis varasemaid lepinguid (refinantseeris) ja 2020.a. uuesti. Mitte ühegi lepingu sõlmimisel ei analüüsitud kostja pangakonto väljavõtteid, isegi siis kui oli ilmne, et kostja on makseraskustes. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kohus on seisukohal, et laenuandja on rikkunud VÕS 403 4 lg 6 toodut, mistõttu loeb kohus pooltevahelise tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS § 94 järgse intressimäära. 12
Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne .
21.Hageja esitas 21.02.2025 menetlusdokumendis nõude ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (dtl 353-356). Kostja sai lepingute alusel laenu kokku 6947 eurot (arvestades VÕS § 4034 lg 7 sätestatut, tuleb maha arvestada lepingutasud) -L89000202968 järgi 3087 eurot (dtl 63-65), millest tuleb maha arvata lepingutasu 95 eurot, ehk saadud laen 2992 eurot; -L89000502215 järgi 2000 eurot (dtl 68), millest tuleb maha arvata lepingutasu 95 eurot, ehk saadi laen 1905 eurot; -L89002262362 järgi 1860 eurot (dtl 292), millest tuleb maha arvestada lepingutasu 95 eurot, ehk laekus laen summas 1765 eurot. Kokku sai E. K. laenulepingute alusel laenu 2992+1905+1765=6662 eurot E. K. on esialgsele võlausaldajale teostanud tagasimakseid kohtu arvestuste kohaselt 6207,51 eurot -L89000202968 alusel 3183,20 eurot (dtl 357-365); -L89000502215 alusel 1865,54 eurot (dtl 366-375); -L89002262362 alusel 367,89 eurot (dtl 376-375); -L89003006307 alusel 526,38 eurot (dtl 379- 381); - L89003592277 alusel 264,50 eurot (dtl 382-383). Hageja kinnitusel on kostja teostanud tagasimakseid hagejale summas 501,54 eurot. Seega on põhinõude täitmisena laekunud kostjalt 6207,51 + 501,54 = 6709,05 eurot Kostja sai laenu 6662 eurot ning on tagastanud kokku 6709,05 eurot, seega tagastanud rohkem kui laenuna laekus ning võlgnevust hageja ees ei ole. Hageja väitel jättis kostja tasumata osamaksed lepingu nr L89003592277 alates 20.10.2020.a. Arvestades E. K. teostatud tagasimaksed põhivõlgnevuste katteks, oli seisuga 20.10.2020.a. põhivõlg tasutud. Laenulepingut ei saa lugeda kehtivalt ülesöelduks 24.11.2020. Kostja ei olnud osamaksetega viivituses. VÕS § 94 järgne intressimäär alates lepingute sõlmimisest 18.03.2016 kuni lõppemiseni 20.10.2020 (põhivõla tasumiseni) oli 0,00% aastas (intressimäär oli 0,00% aastas kuni jaanuarini 2023), seega intressi tasumise kohustust kostjal ei olnud (vt https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Kuivõrd kostja tasumisega viivituses ei olnud, on alusetu ka viivisenõue.
22.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõude rahuldamata. Arvestades hagihinda, menetles kohus asja lihtmenetluses (TsMS § 405). Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus
23.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus jätab hagi rahuldamata.
Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja Aktiva Finance OÜ kanda. 13
24.Kostja menetluskulud on kokku 3150 eurot, sh riigilõiv apellatsioonkaebuselt 630 eurot ja esindaja kulu 2520 arvestusega 21 töötundi x 120 eurot töötunni hind (dtl 399-400). Kohtu hinnangul on kostja esindaja õigusabikulu ülepaisutatud ega vasta õigusabitoimingutele vajaminevale ajakulule ja töömahule. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja esindaja on menetluses esitanud 5 menetlusdokumenti (menetlusdokumendi maht ca 2-3 lk) ja menetluskulude nimekirja. Esitatud seisukohad osaliselt kattuvad. Mahukam menetlusdokument on apellatsioonkaebus (11 lk). Kohtu hinnangul põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas loetletud toimingutele kokku 15 töötundi, mis korrutatuna töötunni hinnaga 120 eurot on kokku 1800 eurot. Õigusabikuludele lisandub riigilõiv apellatsioonkaebuselt, kostja põhjendatud menetluskulu seega 1800+630=2430 eurot.
25.Kostja palub välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
14
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.