Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Kostja vastuväited 03.07.2016 esitas kostja vastuse hagiavaldusele. Kostja hagi õigeks ei võtnud. Kostja tunnistas põhinõuet summas 470 eurot, kuid ei nõustunud viivise nõudega. Registreerumislehel ei ole ühtegi kirjalikku märget poolte kohustuste kohta, viivise nõude ja tasumise kohta, isikuandmete edastamise kohta. Kostja leidis, et Tartu Ülikool on registreerumislehe edastamisel hagejale rikkunud tema isikuandmete avalikustamise õigust, kuna kirjalikku nõusolekut ta oma isikuandmete kolmandatele osapooltele registreerumislehele ei ole andnud. Registreerumisel küsiti ka andmeid kursuse tasumise kohta. Kostjal on seal märge „täpsustan“. Selleks ajaks ei olnud selge, kes tasub kursuse eest: kas kostja või tema tööandja. Kostjale saadetud arvetel puudusid andmed viivise nõude ja suuruse osas. Kuna kostja töötab käsunduslepingute alusel ja üks lepingupartner viivitas oma makse tegemisega, sattus viivitusse ka kostja, mistõttu ei suutnud ta arveid õigel ajal tasuda. Kostja märkis, et kuna tema sissetulek on alla 400 eurot, siis saatis ta pakkumisi tasumise kuupäevade osas, kuid siiani ei ole ta suutnud võlga tasuda. Kostjale leidis, et on ebaõiglane, et hageja nõuab viivist ajavahemiku eest, mil nõue ei olnud hagejale veel loovutatud, s.o 22.01.2015 – 22.11.2015. Kostja meelest on põhjendatud viivise nõue perioodil alates võlanõude esitamisest 23.11.2015 kuni 01.12.2015. Ajavahemikul 01.12.2015 kuni 28.04.2016 ei pea kostja viivise nõuet põhjendatuks, kuna sellel ajavahemikul ei toimunud tema ja hageja vahel ühtegi kirjavahetust. Kostja teatas, et on valmis sõlmima kohustuse tasumise osas kokkuleppe, kuid kokkuleppele hagejaga ei jõudnud. Kostja on meilis hagejale teatanud, et esindaja tasu on tema hinnangul liiga suur. Kohtuistung 23.08.2016 kohtuistungile kumbki menetlusosaline ei ilmunud. Hageja esitas põhjendatud avalduse ja palus ais lahendada tema osavõtuta. Kostja esitas avalduse kohtuistungi edasilükkamiseks, kuid kohus seda ei rahuldanud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  Tartu Ülikool ja kostja sõlmisid omavahel 26.09.2014 lepingu, millega Tartu Ülikool võimaldas kostjal pedagoogika täienduskoolitusel osaleda ning kostja kohustus koolituse eest tasuma 470 eurot (t lk 22, 26-27);  Tartu Ülikool esitas kostjale kaks arvet vastavalt kostja soovile (t lk 29, 30);  Kostja osales koolitusel, kuid arvete eest Tartu Ülikoolile ei maksnud (t lk 31- 39);  18.11.2015 loovutas Tartu Ülikool nõude hagejale ja sellest teavitatai kostjat 23.11.2015.a (t lk 16);  Kostja ei ole ka hagejale käesoleva ajani põhivõlga tasunud. Poolte vahel puudub vaidlus põhivõla üle. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja sõlmis Tartu Ülikooliga lepingu, sai teenuse (koolituse), kuid selle eest tasunud ei ole. Kostja vastuväiteks on, et tema sissetulek ei võimalda tal võlga korraga tasuda. Kohus leiab, et esitatud asjaolu ei vabasta teda kohustuse täitmisest. Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kostjal oli võimalus asuda kohustust täitma osadena pärast arvete saamist ja esialgne võlausaldaja on andnud talle korduvalt nn maksepikendust. Kui kostja oleks asunud kohustust täitma kasvõi väikeste summadena, oleks see juba täidetud (nt 30 eurot kuus tasudes oleks

kohustus täidetud olnud 16 kuuga –2016.a maiks). Kostja on aga palunud endale pidevalt lisatähtaegu, mida ta aga ikkagi pole järginud ja selle tulemusel on tal kogunenud täimata kohustuselt viivis. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1 on võlausaldajal juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 164 lg 1 lause 1 ja lg 2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule ning nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Tartu Ülikool on nõude kehtivalt hagejale loovutanud ja sellest kostjat teavitanud (VÕS § 170). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele. Seega saab hageja nõuda kõigi kohustuste täitmist kostjalt, mille täitmise õigus oli Tartu Ülikoolil. Pooltel on vaidlus viivisenõude esitamise õiguse ning arvestuse osas. Hageja nõuab viivist alates viimasest Tartu Ülikooli poolt antud maksetähtajast, st 21.09.2015 kuni hagiavalduse esitamiseni 09.06.2016. Kostja on esitanud viivisele mitmeid vastuväiteid, mis kohtu hinnangul on kõik asjakohatud ega ole seadusega kooskõlas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivisenõude esitamise õigus sõltub kehtiva lepingu ja rahalise kohustuse olemasolust ja nõude sissenõutavaks muutumisest. Käesolevas asjas ei ole vaidlust lepingu olemasolu või kehtivuse üle. Tartu Ülikoolil oli rahaline nõue kostja vastu (470 eurot), mille kostja on omaks võtnud. Nõue muutus sissenõutavaks vastava maksetähtaja möödumisel, s.o viimase maksetähtaja 21.09.2015 möödumisel, mille andis Tartu Ülikool oma 18.09.2015 e-kirjas (tl 39). Kostja maksetähtajast kinni ei pidanud, mistõttu oli Tartu Ülikoolil õigus nõuda viivist alates 22.09.2015 (TsÜS § 135 lg 1). Kuna Tartu Ülikool loovutas oma nõude hagejale, hõlmas loovutus ka juba kogunenud viivist. Kohus selgitab kostjale, et kui poolte vahel ei ole kokku lepitud viivise määra, samuti kui seda pole märgitud lepingus või arvetel, siis kohaldub seadusjärgne viivise määr. Viivise nõudmise õigus on võlausaldajal igal juhul olenemata sellest, kas viivise kohta on märge arvetel või mitte. Tegemist on võlausaldaja kujundusõigusega, mida ta võib kasutada vastavate eelduste olemasolul (kehtiv leping, rahaline nõue, nõude sissenõutavaks muutumine) ning millised eeldused antud juhul on kohtu hinnangul kõik täidetud. Kohus selgitab veel lisaks, et viivise nõude suurust ei saagi 08.01 ja 28.01.2015.a esitatud arvetel olla, kuivõrd sellel hetkel ei olnud kohustuse täitmisega viivitatud ning mistõttu ei saanud ka viivist veel nõuda. Viivise nõude suurus oleneb rahalise kohustuse ja viivise määra suurusest ning viivitatud päevade arvust. Mingisugust konkreetset viivise nõude suurust ei olegi võimalik kohe arvetele märkida. Viivise arvestus ei sõltu mingilgi viisil ka poolte omavahelisest suhtlemisest. Väär on seega kostja seisukoht, et kui nemad hagejaga mingil perioodil ei suhelnud, siis pole hagejal õigus viivist nõuda. Viivist võib nõuda seni, kuni võlgnevus on tasumata. Kohus märgib, et viivist ei ole asutud arvestama arvetele märgitud makstähtaegadest 22.101.2015 ja 10.02.2015, kuigi võlausaldajal see õigus oli. Algne võlausaldaja on kostjale

vastu tulnud ja andud erinevaid maksetähtaegasid- ja võimalusi, et 470 eurot ära maksta, kuid kostja on sellegipoolest jätnud võla tasumata. Eeltoodust tulenevalt oli Tartu Ülikoolil viivise nõudeõigus kostja vastu. VÕS § 167 lg 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Viivis on VÕS § 113 lg 1 järgi osa üldisest intressist ehk tegemist on viivitusintressiga. Seega lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka kõik kõrvalnõuded (sh viivis). Kuna nõude loovutamise hetkeks oli Tartu Ülikoolil õigus nõuda võlgnevust 470 eurot ning maksetähtaja möödumise tõttu ka viivist, siis läksid mõlemad nõuded üle hagejale. Sellest tulenevalt on ka hagejal õigus nõuda viivist alates 22.09.2015. Hagiavaldusest lähtuvalt nõuab hageja viivist alates Tartu Ülikooli poolt antud viimasest maksetähtajale, 21.09.2015 järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 09.06.2016, samuti jooksvat viivist alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras: vastavalt VÕS § 94 ja 113 on viivise määraks alates 01.07.2015.a 8,05% aastas. Kohus kontrollis viivise arvestust ja leiab, et viivis ei ole arvestatud korrektselt. Põhinõue 470 eurot muutus sissenõutavaks 22.09.2015 (TsÜS § 135 lg 1). Perioodil 22.09.2015-09.06.2016 on viivitatud päevi 262. Viivis on seega 27,17 eurot (8,05%/365p/100x470€x262p). Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (periood 10.06.2016-12.09.2016) on viivis 9,85 eurot (8,05%-365p/100x470€x95p). Kokku on viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga seega 37,02 eurot (27,17+9,85). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 507,02 eurot, millest 470 eurot on põhinõue ja 37,02 eurot sissenõutavaks muutunud viivised. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised seadusjärgse viivise määraga. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus selgitab kostjale, et viivised kasvavad seni, kuni kostja kohustust ei täida- seega ka pärast kohtuotsuse tegemist. Kohus leiab, et kostja väide, et Tartu Ülikool on registreerumislehe edastamisel hagejale rikkunud tema isikuandmete avalikustamise õigust (sest kostja ei andnud kirjalikku nõusolekut sellel), on asjassepuutumatu, kuid selgitab kostjale siiski järgnevat. Isikuandmete avalikustamine kujutab endast ühte isikuandmete töötlemise viisi, st isikuandmetele juurdepääsu teadlikku võimaldamist määratlemata isikute ringile. Käesoleval juhul ei olnud registreerumislehe üleandmisega hagejale tegemist isikuandmete avalikustamisega, sest registreerumislehel olevaid isikuandmeid ei avaldatud teadlikult määratlemata isikute ringile, vaid üksnes uuele võlausaldajale, st hagejale. VÕS § 168 lg 1 lause 1 kohaselt peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas käesoleva seaduse § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Registreerumislehe näol on tegemist nõuet tõendava dokumendiga, mille alusel võlasuhe Tartu Ülikooli ja kostja vahel tekkis. Registreerumislehe üle andmine ja sellega seonduvalt ka kostja isikuandmete edastamine hagejale oli Tartu Ülikooli seadusest tulenev kohustus seoses nõude loovutamisega.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus jätab kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja palus hagiavalduses kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud, sh nõude esitamisel tasutud riigilõiv 125 eurot (maksekäsu kiirmenetluse avaldusel 45 eurot, hagiavalduse esitamisel täiendavalt 80 eurot), esindaja tasu hagimenetluses ja esindaja tasu maksekäsu kiirmenetluses, kokku 278 eurot. Hageja esitas 22.08.2016 ka menetluskulude nimekirja. Kohtu hinnangul on kostja poolt taotletud menetluskulud olnud põhjendatud ja vajalikud. Kohus on kindlaks teinud, et hageja on nõude esitamisel tasunud riigilõivu 125 eurot, millest 45 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja 80 eurot täiendavat riigilõivu hagi esitamisel. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses sätestatud ulatuses ja see tuleb kostjalt välja mõista. Hageja on menetluskulude nimekirjas märkinud, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel on õigusabikulu olnud summas 20 eurot ja hagimenetluses kulus hagejal õigusabile 3h tasumääraga 86€/h käibemaksuta (hageja on käibemaksukohuslane). Kostja leiab, et kulud on liiga suured, kuid oma seisukohta ei põhjenda. Arvestades asja keerukust, mahukust ja asjas esitatud menetlusdokumente, hindab kohus, et õigusabile kulunud aeg (3h) ja tasumäär (86€/h) on olnud põhjendatud ja vajalik. Kohus märgib, et Õigusabile kulunud aega hõlmab ka kohtumenetluse jala peetud meilivahetust kostjaga võimaliku kompromissi üle. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 403 eurot, millest 125 eurot on nõudelt tasutud riigilõiv ja 278 eurot õigusabikulud. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.