Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-14-57778 on tunnistanud aastate jooksul tehtud laenu põhiosa ja intressi makseid. Kostja palub mitte välja mõista temalt nõutavat summat ning lugeda tema poolt hagejale kõik võlgnevused tasutuks viitega Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja lahendile tsiviilasjas nr 2-10-51956. Menetluse käik Hageja kirjalikus arvamuses hagi vastuse kohta leiab, et sõlmitud 29.10.2007 krediidilepingut nr 0700818/35sp ei pidanud hageja vajalikuks hagiavalduse esitamisel nimetatud lepingut esitada, kuna pärast seda lepingut on poolte vahel sõlmitud uus leping (0800160/35st) ning kaks kokkulepet, millest viimase kokkuleppe alusel on hageja esitanud ka nõude hagiavalduses. Hageja ja kostja sõlmisid 26.03.2008 krediidilepingu nr 0800160/35st, mille kohaselt sai kostja krediiti 3352.16 eurot intressimääraga 33.01% krediidisummalt aastas. Krediidilepingu nr 0800160/35st sõlmimisel tasaarvestati 3352.16 eurot krediidilepingust nr 0700818/35sp tulenevate kostja rahaliste kohustustega hageja ees, millest 3192.39 eurot moodustas tagastamata krediidisumma ja 159.77 eurot viivis. Seega olid refinantseeritud kõrvalkohustused kokku summas 159.77 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid 29.10.2009 krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 1, millega muudeti lepingus sätestatud intressimäära ning alates 29.10.2009 loetakse uueks intressimääraks 30.36% kokkuleppe sõlmimise hetkeks tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja ja kostja sõlmisid 12.10.2011 krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2, mille kohaselt sai kostja krediiti 1034.46 eurot intressimääraga 30.75% krediidisummalt aastas. Krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 sõlmimisel tasaarvestati 1034.46 eurot krediidilepingust nr 0800160/35st tulenevate kostja rahaliste kohustustega hageja ees, millest 943.39 eurot moodustas intress, 52.73 eurot viivis ja 38.34 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud. Seega olid refinantseeritud kõrvalkohustused kokku summas 1034.46 eurot. Eelnevast tulenevalt nähtub, et krediidilepinguga nr 0800160/35st on refinantseeritud täitmata kõrvalkohustusi summas 159.77 eurot ja krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppega nr 2 1034.46 eurot, kokku 1194.23 eurot. Hageja on hagiavalduses märkinud, et krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 alusel on tagastamata krediidisumma suuruseks 3464.67 eurot. Tegemist on summaga, mis sisaldab ka refinantseeritud summat, 1194.23 eurot. Hageja on vähendanud hagiavalduses tagastamata krediidisummat refinantseeritud kõrvalkohustuste ehk 1194.23 euro võrra. Seega on 16.01.2015 seisuga kostja poolt hagejale tagastamata reaalselt saadud krediidisumma 2270.44 eurot. Hageja on esitatud hagiavalduses märkinud, et krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 alusel on intressinõude suuruseks 1034.32 eurot. See tähendab, et nii krediidilepingu nr 0800160/35st kui ka selle kokkuleppe nr 2 puhul on hageja välja arvutanud refinantseeritud kõrvalnõuetelt arvestatud intressi, need kokku liitnud ja maha arvestanud krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 alusel sissenõutavaks muutunud tasumata intressist. Refinantseeritud kõrvalnõuete pealt arvestatud intress on kokku 337.63 eurot. Seega on 16.01.2015 seisuga kostja poolt hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud tasumata intress 696.69 eurot. Krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 raames on kostja tasunud hagejale järgmised maksed: 1) 07.03.2012 summas 130 eurot ja 2) 16.05.2012 summas 3,19 eurot Kokku on kostja hagejale kokkuleppe nr 2 raames tasunud 133.19 eurot. Kui kostja leiab, et ta on krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 raames tasunud hagejale rohkem kui 133,19 eurot, peab kostja seda ise tõendama. Siinkohal peab hageja täiendavalt vajalikuks ka märkida, et kostja poolt enne kokkuleppe nr 2 sõlmimist tasutud summad, on arvesse võetud kokkuleppe nr 2 sõlmimisel. Vastuseks kostjale peab hageja vajalikuks märkida, et tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 383 lg-st 1 ja ka krediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 üldtingimuste punktist 5.1 on tarbijast krediidisaajal õigus lepingust taganeda 14 päeva 3(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778 jooksul alates lepingu sõlmimise päevast. Kostja nimetatud võimalust kasutanud ei ole. Hageja palub hagi rahuldada. Kostja kirjaliku seisukoha kohaselt BIGBANK AS-lt on kostja saanud laenu lepingu nr 0700818-35sp 29.10.2007 alusel 50 000 EEK (3195.58 EUR), millest arvele laekus 49 500 EEK. Teiste lepingute ja kokkulepetega ei ole kostja reaalselt raha saanud. Tagasi on ta pangale maksnud 93 376 EEK (5967.83 EUR). Kokkuleppega nr 2 nõuti veel 8528.33 EUR. Vaatamata sellele, et pank oli teadlik kostja makseraskustest, sõlmiti kostjaga tugevama positsioonilt uusi lepingu lisasid ja kokkuleppeid, rikkudes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eriti absurdne ja küüniline oli lisalaenu pakkumine võlgnevuse katteks 20.06.2012 lepingu ülesütlemise avalduses. See, et BIGBANK AS-i nõue on vähenenud 2967.13 EUR-le, ei ole mitte panga vastutulelikkus, vaid kostja tähelepanu juhtimise tulemus panga poolt koostatud ebapädevatele lepingu lisadele ja kokkulepetele. Hageja kirjalikus seisukohas leiab, et kostja on asunud seisukohale, et ta on hagejale tasunud 5967.83 eurot. Kostja ei ole oma väiteid kuidagi tõendanud. Ühtlasi ei ole kostja selgitanud, miks peaks antud asjas omama tähtsust üldsõnaline väide, et kostja on hagejale üldse tasunud 5967.83 eurot. Kostja ei ole selgitanud milliste kohustuste katteks on ta väidetavat summat tasunud ning kuidas see asjaolu võib olla seotud antud tsiviilasjaga. Ühtlasi märgib hageja, et ta ei ole kuidagi mõjutanud ega sundinud kostjat lepinguid ja kokkuleppeid sõlmima. Kostjal oli vaba valik otsustada kas ja mis tingimustel ta lepinguid sõlmib. Kostjal oli igal ajal, igas lepingu sõlmimise faasis võimalik keelduda lepingu sõlmimisest, tutvuda lepinguga, saada hagejalt selgitusi ning läbi rääkida selle tingimuste üle, kui lepingus sätestatud tingimused olid kostja jaoks liiga koormavad. Pärnu Maakohus otsusega 15.06.2015.a. jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus otsusega 04.02.2016.a. tühistas Pärnu Maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uuesti lahendamiseks Pärnu Maakohtule. Kohus määrusega 06.06.2016.a. andis pooltele tähtaja kõikide täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks ning vastamise tähtaja ja määras eelmenetluse lõpptähtaja ning kohtuotsuse teatavakstegemise aja. Hageja esitas täiendava seisukoha, mille kohaselt enne krediidilepingu 0800160/35st sõlmimist on kostja täitnud oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt 6 kuu jooksul. Krediidilepingu sõlmimise avalduse esitas kostja ise. Samuti on kostja esitanud andmed oma majandusliku olukorra kohta. Viimaste kostja poolt esitatud andmete kohaselt ületas kostja igakuine sissetulek hagejaga sõlmitud krediidilepingu järgse kuumakse suurust vähemalt 3 kuni 4 korda. Lisaks ülaltoodule on hageja enne krediidilepingu nr 0800160/35st sõlmimist teinud vastavad päringud avalikesse registritesse (maksehäireregister, kinnistusraamat), mille kohaselt Maksehäireregistri andmetel ei olnud kostjal ühtegi kehtivat maksehäiret. Samuti on hageja enne krediidilepingu sõlmimist täiendavalt kontrollinud kostja maksevõimet. Nimelt, hageja seadis krediidilepingu sõlmimise eeltingimuseks, et kostja peab enne krediidilepingu sõlmimist tasuma hagejale eeldusmakse tõestamaks, et kostja on ka reaalselt võimeline oma kohustusi täitma. Kostja tasus eeldusmakse 24.03.2008 summas 127,82 eurot ja alles pärast nimetatud eeldusmakse hagejale laekumist sõlmisid pooled krediidilepingu nr 0800160/35st. Asjaolu, et krediidilepingu nr 0800160/35st sõlmimisel oli kostja maksevõimeline kinnitab ka fakt, et vastustaja on krediidilepingut korrektselt täitnud. Enne kokkuleppe nr 1 sõlmimist on kostja täitnud oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt ca kahe (2) aasta jooksul. Samas kokkuleppe nr 1 sõlmimise põhiline eesmärk oli terve lepingu ulatuses maksepäeva muutmine 4(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778 1-st kuupäevast 15-ks. Samuti on kostja esitanud vastavad andmed oma majandusliku olukorra kohta. Kostja igakuine sissetulek ületas hageja sõlmitud krediidilepingu järgse kuumakse suurust vähemalt 3 kuni 5 korda. Lisaks ülaltoodule on hageja enne krediidilepingu nr 0800160/35st sõlmimist teinud vastavad päringud avalikesse registritesse (maksehäireregister, kinnistusraamat), mille kohaselt maksehäireregistri andmetel ei olnud kostjal ühtegi kehtivat maksehäiret. Enne kokkuleppe nr 2 sõlmimist on kostja täitnud oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt ca 30 kuu jooksul. Samuti on kostja esitanud vastavad andmed oma majandusliku olukorra kohta. Kostja igakuine sissetulek ületas hagejaga sõlmitud krediidilepingu järgse kuumakse suurust ca üheksa (9) korda. Samuti kostja sissetuleku suuruseks oli kokkuleppe nr 2 sõlmimise hetkel 1278 eurot ja kõik väljaminekud moodustasid ca 995 eurot. Seega oli kokkuleppe nr 2 sõlmimise hetkel kostjal vabu rahalisi vahendeid vähemalt 283 eurot. Kokkulepe nr 2 igakuise makse suuruseks oli 149,91 eurot. Kuna kostja vabade vahendite summa ületas kokkuleppe nr 2 igakuiset makset ca kaks (2) korda, siis on hageja asunud seisukohale, et kostja on võimeline kokkuleppest nr 2 tulenevaid kohustusi selles sätestatud tingimustel täitma. Pärast hagiavalduse esitamist ei ole nõude katteks ühtegi makset toimunud. Seega on hagejal kostja vastu Riigikohtu otsuse nr 3-2-1175-14 p-is 16 ja 17 väljendatud seisukohtadele tuginedes nõue 7510,67 eurot, millest 3464,67 eurot on tagastamata krediidisumma, 1034,32 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 3011,68 eurot viivis. Kuna aga hageja jääb hagiavalduses esitatud nõuete juurde, siis ei ole vajalik eelnimetatud nõude arvestuse esitamine. Hageja ja kostja sõlmisid 26.03.2008 krediidilepingu nr 0800160/35st. Krediidilepingu nr 0800160/35st sõlmimisel tasaarvestati 3352,16 eurot krediidilepingust nr 0700818/35sp tulenevate kostja rahaliste kohustustega hageja ees, millest 3192,39 eurot moodustas tagastamata krediidisumma ja 159,77 eurot viivis. Kokkuleppega nr 1 kõrvalkohustusi ei refinantseeritud. Tarbijakrediidilepingu nr 0800160/35st kokkuleppe nr 2 kohaselt oli lepingu järgseks krediidisummaks 3484,39 eurot, mis koosnes kokkuleppe nr 1 järgsest krediidisummast 2449,39 eurot, sissenõutavaks muutunud intressist 943,39 eurot, viivisest 52,73 eurot ning võla sissenõudmiskuludest 38,34 eurot. Kokkuleppe nr 2 raames on laekunud kaks makset 07.03.2012 makse summas 130 eurot, millest 19,52 eurot arvestati põhisumma katteks ja 110,28 eurot arvestati intressi katteks, ning 16.05.2012 3,19 eurot tõendi tasu, siis 30.06.2016.a seisuga on tagastamata krediidisummaks 3464,67 eurot. Hagiavalduses esitas hageja tagastamata krediidisumma nõude selliselt, et arvestas krediidisummast maha tarbijakrediidilepingu ja selle raames sõlmitud kokkuleppe sõlmimisel tasaarvestatud kõrvalnõuded. Seega on kostja poolt hagejale tagastamata krediidisummaks 2270,44 eurot (3464,67 – 943,39 – 52,73 – 38,34 – 159,77 = 2270,44). Seega tuginedes eeltoodule, hagiavalduse punktile 2.2.3, üldtingimustele ja seadusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2270,44 eurot. Kokkulepe nr 2 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 30,75% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, on sissenõutavaks muutunud tasumata intress 1034,32 eurot. Lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-21-163-13 p-dest 27-30, mille kohaselt ei võinud krediidisumma osalt, mis koosnes juba intressist ja viivisest, omakorda arvestada intressi ja viivist, vähendas hageja sissenõutavaks muutunud ja tasumata intressi nõuet 337,63 euro võrra. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt lepingu üldtingimuste p-de 2.1 ja 6.3 ning seaduse alusel välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 696,69 eurot (1034,32 – 337,63). Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja esitas täiendava seisukoha, mille kohaselt kostja on saanud hagejalt laenulepingu 0700818/35sp alusel 50 000 krooni, millest arvele laekus 49 500 krooni. See on ainuke leping, millega kostja reaalselt raha sai. Kokkuleppe nr. 2 12.10.2011 sõlmimise ajaks oli 5(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778

kostja pangale tagasi maksnud 86 559 krooni, mida kinnitab BIGBANK AS tõend nr. 1672442-12 31.05.2012. a.. Kokkuleppega nr. 2 nõudis pank kostjalt veel 133 439 krooni (8528.33 EUR). Seega oleks panga soovitud tagasimakstav summa olnud 86 559 krooni+133 439 krooni=219 998 krooni (14 060. 43 EUR).Hageja, olles teadlik kostja maksejõulisuse probleemidest (seda tõendab selgelt uute kokkulepete vormistamine, makseraskus väljendus varasemate lepingute mittekorrektses täitmises), kasutas oma positsiooni, et sõlmida uusi lepinguid. Uued lepingud ja nende lisad ei olnud sõlmitud võrdsete osapoolte vahel, sest krediidi summade tagasimaksmine oli raskendatud ja suruti peale ebasobivaid kokkuleppeid, ähvardati suurte kohtukuludega, inkassofirmadega ja täitemenetlusega. Need nn. pangapoolsed „kokkulepped" suurendasid tagasimakstavad summad ebareaalsete suurusteni ning ülejõu käivateks (laenu sai kostja 50 000 krooni, tagasi peab maksma 219 998 krooni. Suhtlus panga töötajatega toimus ainult telefoni teel, allkirjastamised toimusid küll Pärnu panga kontoris, kuid ilma pikema lepingute tutvustamiseta. Lepinguid tutvumiseks enne allkirjastamist kaasa ei lubatud. Kokkuleppe nr. 2 sõlmimisel ei olnud pangal esmane kostja maksevõime hindamine, vaid soov tasaarveldada ja suurendada juba väljastatud laenuvõlga raskustes oleva kostja arvel. Kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal oli kostjal krediidiinfos üleval kehtiv maksehäire alates 22.06.2011 Danske Bank AS-s. Kokkulepe nr. 2 sõlmiti12.10.2011. a. (krediidiinfo tõend väljastatud 19.02.2016). Krediidiasutus peab vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata krediidisaaja varasemat maksekäitumist. Kostja on seisukohal, et hageja on rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, millest tulenevalt tuleb tarbijakrediidi lepingute taoline uuendamine — kostja laenukohustuste suurendamine olukorras, kus kostja oli krediidisummade tagasimaksmisega raskustes — lugeda heade kommetega vastuolus olevaiks. Hageja ei käitunud hoolsusega, mida käibes vajalikuks peetakse, vaid on rikkunud KAS paragrahv 83 lg 3 kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja lugeda kõik võlgnevused kostja poolt hagejale tasutuks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei soovi esitada menetluses tasaarvestuse avaldust. Kohtu seisukoht Kohus tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja asjas esitatud kõigi tõenditega ning hinnates tõendeid kogumis leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- v. kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab v. kohustub andma tarbijale krediiti v. laenu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et sõlmitud lepingute näol on tegemist tarbijakrediidilepingutega. Hageja ja kostja vahel on 29.10.2007.a. sõlmitud krediidileping 0700818/35sp , mille kohaselt hageja andis kostjale laenu summas 50 000 Eesti krooni, intressimääraga 65,57% krediidisummast aastas ja lepingu sõlmimise tasuga 500 Eesti krooni. Kostja pidi hagejale tagastama laenusumma (50 000 krooni) ja intressid ( 10 239.04 krooni) maksegraafiku alusel, viimane makse 20.02.2008.a. kokku 60 239.04 krooni (I toimik tl. 55-57). Kostja maksis tagasi 3 intressimakset vastavalt maksegraafikule , kuid põhivõlga summas 50 000 krooni tähtaegselt (s.o. 20.02.2008.a.) ei tagastatud, kuid osalise tagastamise maksed tehti 21.02.2008.a. summas 2750 krooni ja 24.03.2008.a. summas 2000 krooni , millest hageja on vastavalt oma teatisele 31.05.2012.a. arvestanud intressi katteks 10239.04 eurot, 6(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778 krediidisumma katteks 50 eurot, viivise katteks 1750 eurot ning võla sissenõudmiskulu katteks 200 eurot ( I toimik tl. 58-61). Kostja on vastuses hagile viidanud, et ta on reaalselt saanud raha 49 500 krooni ja tagasi on maksnud 86 559 krooni, kuid ikka on tema vastu nõue. Ta on tagasi olukorras justkui poleks ta pangale midagi tasunud. Ta on juhtinud tähelepanu panga poolt tehtud vigadele s.o. arvestuslikult valed krediidisummad, mitmekordselt arvestatud intressid ja viivised. Kostja palub lugeda kõik võlgnevused pangale tasutuks. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist , mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. Selline on ka kohtupraktika – RKL 3-2-1-169-13 p. 15. VÕS § 415 lg.2 järgi kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste katteks, 2) teises järjekorras põhivõla katteks, 3) kolmandas järjekorras intressi katteks 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Ebapiisava maksega on tegemist juhul, kui krediidivõtja teeb krediidiandjale krediidilepingu täitmiseks makse, millest ei piisa kõigi krediidivõtja makse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks krediidiandja ees. Tarbijakrediidilepingu puhul kujutab § 415 lg.2 endast erisätet VÕS § 88 lg.8 suhtes. Seega laenulepingu 0700818/35sp tagasimaksed summas 2750 krooni ja 2000 krooni pidi vastavalt VÕS § 415 lg.2 arvestama sissenõudekulu katteks 200 krooni ja ülejäänud summa 4550 krooni põhivõla katteks. Seega põhivõlg oli sel hetkel 50 000 – 4550 = 45450 krooni s.o. 2904.78 eurot. Hageja ja kostja vahel on 26.03.2008.a. sõlmitud tarbijakrediidileping 0800160/35st, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu summas 52449.91 krooni e. 3352.16 eurot, intressimääraga 33,01 % ja lepingu sõlmimise tasu 524.50 krooni. Lepingus on märgitud, et krediidisumma 52 449.91 krooni tasaarvestatakse krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu , mis tulenevad lepingust 0700818/35sp (I toimik tl. 9-11). Kostja pidi krediidisumma 52 449.91 krooni ja intressi 85440.66 krooni tagastama maksegraafiku alusel, viimane makse 01.02.2013.a. Hageja väitel refinantseeriti tagastamata krediidisumma 3192.39 eurot ja viivis 159.77 eurot (I toimik tl.77-78). Tagastamata krediidisumma , mida refinantseeriti sai olla 2904.78 eurot. Hageja arvestuse kohaselt (hageja poolt kostjale antud tõend 31.05.2012.a.) on antud lepingu järgi kostja makseid teostanud perioodil 03.04.2008- 16.10.2009.a. kokku summas 47257.86 krooni ja antud lepingu järgi on kostja laenusummast tagastanud 6313.30 krooni s.o. 403.49 eurot, intressi 38420.06 krooni s.o. 2455.49 eurot, võla sissenõude kulu 2000 krooni s.o. 127.82 eurot ja ka lepingutasu 524.50 krooni s.o. 33.52 eurot (I toimik tl.58-61). 16 oktoobriks 2009.a. oli muutunud sissenõutavaks laenusumma 6284.62 krooni (I toimik tl. 10). Seega oli põhivõla nõue selleks hetkeks 2904.78 – 403.49 = 2501.29 eurot. Kohus ei nõustu kostjaga, et seadus ei võimalda laenu refinantseerida ja sõlmida uus laenuleping , millega saadud laenuga tasaarvestatakse senisest laenulepingust tulenev nõue. Kohtu arvates nimetatud lepingut saab pidada 29.10.2007.a. sõlmitud laenulepingu muutmise kokkuleppeks. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-169-13 p. 17. Pooled on sõlminud laenulepingu muutmise kokkuleppe ja seega ei ole laenusummat reaalselt kostjale 7(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778 välja makstud, vaid laenusummaga on refinantseeritud v. tasaarvestatud hageja laenulepingust 0700818/35st 29.10.2007.a. tulenev nõue kostja vastu. Nimetatu ei ole vastuolus seadusega. Hageja ja kostja vahel on 29.10.2009.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr.0800160/35st kokkulepe nr.1, mille kohaselt muudeti lepingus sätestatud intressimäära ning alates 29.10.2009.a. lepiti kokku uueks intressimääraks30,36% kokkuleppe hetkeks tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja pidi krediidisumma 46 136.61 krooni ja intressi 47311.22 krooni tagastama maksegraafiku alusel, viimane makse 15.03.2013.a. ( I toimik tl.15-19). Lepingu järgi on kostja makseid teostanud perioodil 16.11.2009 – 17.12.2010.a. kokku summas 25158.71 krooni. Hageja arvestuse kohaselt (hageja poolt kostjale antud tõend 51.05.2012.a.) on antud lepingu järgi kostja laenusummast tagastanud 6356.95 krooni s.o. 406.28 eurot, lepingu sõlmimise tasu 400 krooni, , intressi 15 626.98 krooni , viivist 273.krooni ja võla sissenõudekulu 2501.78 krooni (I toimik tl. 58-61). 17.12.2010.a. oli muutunud sissenõutavaks laenusumma 8663.43 krooni s.o. 553.69 eurot ( I toimik tl. 16). Vastavalt VÕS § 415 lg.2 oleks pidanud hageja arvestama kostja poolt tasutud ebapiisavad summad eelkõige põhivõlgnevuse katteks ja alles seejärel intressi katteks. Seega oli põhivõla nõue antud hetkeks 2501.29 – 553.69 = 1947.60 eurot. Hageja ja kostja vahel on 12.10.2011.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr.0800160/35st kokkulepe nr.2, mille kohaselt krediidisummat suurendati 1034.46 euro võrra ja nimetatud täiendav summa tasaarvestati lepingutest 0800160/35st tulenevate rahalist kohustustega krediidiandja ees , millest 943.39 eurot moodustab intress, 52.73 eurot viivis ja 38.34 eurot võla sissenõude kulu. Kostja pidi krediidisumma 3484.39 eurot ja intressi 5009.10 eurot tagastama maksegraafiku alusel , viimane makse 15.06.2016.a. ( I toimik tl. 20-26). Hageja arvestuse kohaselt (hageja poolt kostjale antud tõend 31.05.2012.a.) on antud lepingu järgi kostja tasunud 16.05.2012.a. 3.19 eurot ja 07.03.2012.a. 130 eurot. Hageja on arvestanud antud summa laenuvõla katteks 19.72 eurot, intressi katteks 110.28 eurot ja muude kulude katteks 3,19 eurot (tõendi väljastamine). Summa 3.19 eurot on tasutud maksena tõendi väljastamise eest. Kohus leiab, et hageja oleks pidanud vastavalt VÕS § 415 lg.2 arvestama 07.03.2012.a. tasutud 130 eurot eelkõige sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse katteks. 16.05.2012.a. oli sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 148.99 eurot (I toimik tl.22). Seega on põhivõla nõue 1947.60– 130 = 1817.60 eurot. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks põhivõlga suuremas summas tasunud. Vastavalt VÕS § 94 lg.1 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele v. lepingule tasuda intressi , on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1 juulit, kui seaduses v. lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingutes on ette nähtud intressimäära suurus. Hageja on esitanud intressinõude lepingu ülesütlemise aja seisuga s.o. 20.06.2012.a. Hageja on arvestanud intressi põhinõudelt 3464.67 eurot summas 1034.32 eurot ja vähendanud põhinõuet 2270.44 euroni ning intressi 696.69 euroni. Hageja tegelik põhivõla nõue on summas 1817.60 eurot. Põhjendatud intressinõue põhivõlalt on perioodil viimase kokkuleppe sõlmimisest 12.10.2011 - lepingu ülesütlemiseni 20.06.2012.a. Vastavalt 12.10.2011.a. kokkuleppele intress 30,7504% aastas, 0,084 % päevas ja 252 päeva. Põhivõlalt 1947.60 eurot perioodil 12.10.2011.a. – 07.03.2012.a. ( tasutud 130 eurot põhivõla katteks), 1,64 eurot päevas x 148 päeva = 242.72 eurot ja põhivõlalt 1817.60 eurot perioodil 08.03.2012.a. – 20.06.2012.a., 1,52 eurot päevas x 104 päeva = 158.08 eurot. Seega

8(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778 on põhjendatud intress kokku 400,80 eurot. Kohus on arvestanud intressinõude selliselt , kuna 12.10.2011.a. kokkuleppes on ebaõige nii põhivõla summa kui ka intressisumma. Kostja leiab, et hageja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja laenuleping on seetõttu heade kommetega vastuolus. Krediidiasutuste seaduse § 83 lg.3 kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Alates 01.07.2011.a. kehtiva VÕS § 403.2 lg.1 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata , kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidi võimelisust, 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi , et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Lg.1.1 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teada olevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju , määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. KAS § 83 lg.-s 3 ja VÕS § 403.2 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt. Tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust v. muuks eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusesse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-169-13 p. 21. Käesoleval ajal kehtiva VÕS § 403.4 lg.13 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Nimetatud põhimõte kehtis ka eelnevalt. Hageja kohustus on tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. 27.10.2007 ja 26.03.2008.a. lepingute sõlmimisel ei ole kohus tuvastanud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on esitanud avalduse krediidilepingu sõlmimiseks. Samas ei ole kohtule esitatud andmeid kostja sissetulekute kohta sellel ajal, kuid kostja andmed maksehäireregistris puudusid. 2007.a. sõlmitud lepingujärgsed intressimaksed tasus kostja vastavalt lepingule. Kostja tasus ka makseid 2008.a. lepingu alusel kuni 16.10.2009.a., kuid korduvalt tasus makseid hilinemisega ja tasus makseid erinevates summades mitu korda kuus. Ka varasem maksekohustuste täitmine tõendab , et 9(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778 vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole rikutud. Hageja ei ole tõendanud, et kokkulepete sõlmimise ajal 29.10.2009.a. ja 12.10.2011.a. on ta järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ei tõenda ainuüksi kostja poolt esitatud andmed oma sissetulekute kohta. Puuduvad tõendid , et hageja oleks kostja poolt avaldatud andmeid kontrollinud. See, et kostja laenu saamisel esitas kinnituse vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta, ei tähenda, et hageja on laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on esitanud kohtule tõendi, mille kohaselt on ta maksehäireregistris alates 22.06.2011.a. võlgnevusega Danske Bank AS- le ( II toimik tl. 20). Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi laenu andmisel võlgnikule nõuetekohase riskianalüüsi ja oli veendunud tema võimes leping täita. Kostja oli eelnevalt sõlminud 27.10.2007.a. võetud laenu kohta laenulepingu muutmise kokkuleppe, kuna ei suutnud laenu tähtajaks tasuda ja võttis uue laenu eelneva laenu refinantseerimiseks. Vaatamata sellele sõlmiti 12.10.2011.a. uus kokkulepe ja uuesti refinantseeriti tasumata kohustusi kuigi kostja ei suutnud eelnevaid kohustusi igakuuliselt õigeks tähtajaks tasuda. Seega pidi krediidiandjale kokkuleppe sõlmimisel 12.10.2011.a. olema piisavalt selge, et uue laenu andmine eelnevate kohustuste refinantseerimiseks täiendava tasu eest üksnes suurendab laenusaaja võlgnevust ja laenusaaja ei ole suuteline laenu tähtajaks tagastama. TsÜS § 86 lg.1 järgi heade kommetega v. avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Lg.2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab v. peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest v. muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel v. pooletele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa laenulepingu tühisust. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-169-13 p.18 ja 22. Riigikohus on selgitanud antud lahendis, et kostja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega põhjendanud laenulepingu sätete heade kommete vastasust ja tühisust, kuid lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Kostja ei ole väitnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega on talle tekitatud kahju, mille hüvitamise nõude saab ta hageja nõudega tasaarvestada. Kostja on vastuseks kohtumäärusele 06.06.2016.a. , milles kohus selgitas tasaarvestatava nõude esitamist ja andis selleks tähtaja , vastanud, et ta ei soovi tasaarvestuse avaldust esitada. Seega ei ole kostjal hageja vastu tasaarvestatavat nõuet, mis tuleneks hageja sõlmitud laenulepingu muutmise kokkuleppe rikkumisest (vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest). Arvestades eeltoodut kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt s.o. põhivõla osas summas 1817.60 eurot ja intressi osas summas 400.80 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 163 lg.1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega v. ei jäta menetluskulusid täielikult v. osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt tuleb menetluskulud jätta poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

10(11)

Tsiviilasi nr 2-14-57778 Hagihind antud asjas 2967.13 eurot ja nõue kuulub rahuldamisele summas 2218.40 eurot s.o. 74,76 %. Seega tuleb menetluskulud jätta 25,24 % hageja kanda ja 74,76 % kostja kanda. Kostja ei ole kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nõuet esitanud. Hageja on esitanud menetluskulude nõude järgnevalt: hagiavalduselt tasutud riigilõiv 275 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 275 eurot. Riigilõivude näol on tegemist vältimatute ja põhjendatud kuludega. Hageja on esitanud õigusabikulu nõude s.o. 100 eurot hagiavalduse koostamise eest ja 100 eurot apellatsioonkaebuse koostamise eest. Nõue on esitanud koos käibemaksuga ja hageja ei ole taotluses kinnitanud vastavalt TsMS § 174 lg.10 , et ta ei ole käibemaksukohuslane v. ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus leiab arvestades esitatud dokumente, et õigusabikulude näol on tegemist vajalike ja põhjendatud kuludega summa ilma käibemaksuta s.o. 166.66 eurot. Seega on hageja põhjendatud menetluskulude nõue kokku 716.66 eurot. Hageja on kinnitanud , et kõik nimetatud kulud on ta kandnud seoses käesoleva menetlusega. Nimetatud summast kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 74,76 % s.o. 535.77 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots Kohtunik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.