Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

valduse üleandmise-vastuvõtmise akti. Nimetatud lisade kohaselt läksid kostjalt hagejale üle sõiduki omand ja sõidukiga seotud dokumendid. Laenulepingu lahutamatuks lisaks olid ka üldtingimused, millele on viidatud poolte vahel sõlmitud laenulepingus ja millega tutvumist on kostja omakäeliselt kinnitanud. Seoses kostja poolt 2014 veebruari, märtsi ja aprilli osamaksete tasumata jätmisega ütles hageja 16.04.2014.a. avaldusega kostjaga sõlmitud laenulepingu (st laenulepingu ja selle lisadeks oleva tagatisomandamise lepingu) üles üldtingimuste p 8.1. alusel ja nõudis kogu võla tasumist 30.04.2014.a. Eelnevalt on hageja edastanud kostjale ka meeldetuletuskirju osamaksete tasumata jätmise kohta, millele kostja pole reageerinud. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste 3 ptk-s ette nähtud korrale ja täpsemalt p 3.12. võõrandas 05.11.2014.a. hageja sõiduki kolmandale isikule A Autod Haagised OÜ-le ostuhinnaga 2 000 eurot, millisest asjaolust teavitas kostjat 13.11.2014.a. ühes nõudega maksta laenulepingust tulenev võlgnevus. Kuna seoses sõiduki parklas hoidmise ja selle remontimise vajadusega kaasnesid hagejal vastavad kulud, nõudis hageja samas 13.11.2014.a. kirjas nende hüvitamist kostjalt vastavalt üldtingimuste p-dele 5.4., 9.7, summas 1 588,18 eurot. Vastavalt üldtingimuste p 9.3. nõudis hageja meeldetuletuskirjade tasu kolme meeldetuletuskirja saatmise eest, summas 16 x 3 = 48 eurot ning p 10.1, 10.3 alusel leppetrahvi summas 250 eurot. Kuna kohtuväliselt ei õnnestunud kostjalt võlga sisse nõuda, otsustas hageja oma õiguste kaitseks pöörduda kohtu poole. Antud juhul on hageja oma laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud (andnud kostjale laenu), kostja aga jättis omapoolse laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustuse täitmata. Kostjapoolse lepingulise kohustuse täitmata jätmise tagajärjel võõrandas hageja vastavalt sõlmitud laenulepingule hageja nõude tagatiseks oleva kostja sõiduki kolmandale isikule. Tasutud summast 2000 eurot ei piisanud aga väljastatud laenu summas 2500 eurot katteks, seega on kostja kohustatud tasuma laenu jäägi summas 500 eurot. Kuna hageja ütles laenulepingu üles 16.04.2014.a, sai kostja laenulepingu alusel laenu kasutada 3 kuu jooksul, seega kohustub tasuma intressi 3 kuu eest summas 300 eurot. VÕS § 115 lg 1 ja üldtingimuste p-ide 5.4., 9.3., 9.7 alusel nõuab hageja kostjalt ka kahju hüvitamist sõiduki parklas hoidmise, remondi ja meeldetuletuskirjade saatmise eest, summas kokku 1 636,18 eurot. Kostja on viivitanud laenu õigeaegse tasumisega, mille tagajärjel ütles hageja 16.04.2014.a. laenulepingu üles ja nõudis kogu võlgnetava summa tasumist 30.04.2014.a. Sellest tulenevalt on hagejal vastavalt VÕS § 113 lõikele 1, laenulepingu põhitingimustes ja üldtingimuste p 9.1.märgitud viivise määrale 0,26% seisuga 08.07.2015.a. õigus nõuda kostjalt viivist tasumata laenu jäägilt summas 564,20 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lõigetele 2,3 ja üldtingimuste p-s 9.1. märgitud viivise määrale 0,26% on hagejal seisuga 08.07.2015.a. õigus nõuda kostjalt viivist kahju hüvitise nõudelt, millest hageja teatas kostjale 13.11.2014.a., summas 952,91 eurot. Seega on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist kokku 1542,64 eurot. Antud juhul leppisid pooled kokku leppetrahvis üldtingimuste p 10.1. toodud kostja informeerimise kohustuse täitmisele sundimiseks. Kostja pole hagejat makseraskustest informeerinud ehk pole oma p 10.1 sätestatud kohustust täitnud, seega saab hageja nõuda nii kohustuse täitmist, kui leppetrahvi summas 250 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja kokku 4228,82 eurot, s.o. laen summas 500 EUR; intress 300 EUR; kahjuhüvitis 1 636,18 EUR, sissenõutavaks muutunud viivis 1 542,64 EUR; leppetrahv 250 EUR.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja andis laenulepingu sõlmimisel hagejale tagatisena üle sõiduauto Renault Escape reg. nr 384 TJL Tagatiseks antud vara pidi katma kõik hageja poolt esitatavad nõuded kuna auto väärtuseks hinnati 3500 eurot. Kostja poolt üle antud mootorsõidukil oli kaheks aastaks kehtiv ülevaatus ja auto väljalaskeaasta oli 2004 st. auto oli täielikult korras ega vajanud remonti. Kostja leiab, et ta ei ole tekitanud hagejale mingit kahju

ja on käitunud hageja suhtes igati heauskselt. Antud juhul on hageja esitanud nõude koos viivistega ja seega ei saa sissenõudmiskulud olla suuremad kui 40 eurot (tl 49). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,

TEHTUD JÄRELDUSED

Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nad sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt kostja sai sularahas laenu 2500 eurot (tl 10) ja maksegraafiku, mille kohaselt pidi kostja laenu tagasi maksma 10 kuu jooksul ja intresse 100 eurot kuus kogusummas 1000 eurot (tl 11); pooled sõlmisid laenulepingu lisana tagatisomandamise lepingu (tl 13) ja tagatise valduse üleandmise vastuvõtmise akti (tl 14), mille kohaselt andis kostja hagejale laenulepingust tulenevate nõuete tagatiseks üle sõiduki Renault Espace registrinumbriga 384 TJL, väljalaskeaastaga 2004, tagatisväärtusega 3500 eurot. Poolte vahel lepingu sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tagatisomandamise näol on tegemist eseme omandiõiguse üleandmisega tagatise andmise eesmärgil ehk omandiõigus antakse üle spetsiifilisel eesmärgil – pakkuda võlausaldajale tagatist. Traditsiooniline tagatise andmise instituut, kus tagatiseks on konkreetne asi või õigus, on asjaõiguslik pandi instituut. Nagu tagatisomandi kui omandi eriliigi nii ka tagatisomandi kui tagatise eriliigi puhul saab üksnes tõdeda, et AÕS ei sätesta tagatisena sellist piiratud asjaõigust nagu tagatisomand. Tagatisomandamist ei saa käsitleda ka pandi alaliigina, sest seadus ei nimeta sellist pandi alaliiki ning asjaõigusena ei saa tekkida pandiõigust, mida ei ole seaduses sätestatud. Seeläbi võib öelda, et tagatisomandit kui asjaõigust, mis annaks nii tagatise saajale kui ka tagatise andjale absoluutse nõudeõiguse teiste isikute suhtes, ei eksisteeri. Tagatisomandist saame seetõttu rääkida üksnes kui võlaõiguslikust õigussuhtest tagatise saaja ja andja vahel. VÕS §-s 5 sätestatud dispositiivsuse põhimõttes sisaldub lepinguvabaduse põhimõte, mis väljendub lepingu sõlmimise, sisu ja vormi vabaduses. Lepingu sisu vabadus tähendab nii õigust kokku leppida veel seaduses tundmata tingimustes kui ka seadusele

täiendavalt, sh õiguses sõlmida seadusele täiesti tundmatuid lepingutüüpe. Seega kui liigitada tagatisomandamine võlaõiguslikule regulatsioonile alluvaks, saab VÕS teleoloogiast tulenevalt pidada tagatisomandamist lubatavaks tagatisinstrumendiks. Tagatisomandamise näol on tegemist võlaõigusliku lepingu alusel saadava esemelise tagatisega, kus tagatis ei ole küll ise asjaõiguslik, kuid kus tagatise ulatus on limiteeritud konkreetse eseme ehk tema realiseerimisest saadava tulemiga. Seniks kui puuduvad õigusnormid, mis reguleerivad tagatisomandamist, tuleks konkreetse tagatisomandamise tehingu hindamisel pidada määravaks ajendit, miks on pooled valinud tagatisinstrumendiks tagatisomandamise, ning kas konkreetse lepinguga pooltele antud õigused ja kohustused ei erine oluliselt seadusega reguleeritud analoogsete õigussuhete õigustest ja kohustustest. Ehk tagatisomandamise eesmärgiks ja tagajärjeks ei tohiks olla lepinguvabaduse printsiibi alusel ühe lepingupoole seisundi ebaproportsionaalne halvenemine võrreldes seadusega reguleeritud tagatisinstrumentidega. Analoogia saab olla siinkohal vahendiks, mille abil sisustada detailsemaid küsimusi lüngana eksisteeriva tagatisomandamise reguleerimisel. Et saavutada lünklikus olukorras läbi lepinguvabaduse printsiibi sõlmitava lepingu kehtivus, on selle saavutamisel lahenduseks lepingu tingimuste kujundamine sarnaste institutsioonide regulatsiooni kaudu. Kui sarnaste tagatisinstrumentide puhul on teatud regulatsioon lubatud, siis on lihtsam põhjendada ka sõlmitud lepingu seaduslikkust ning kooskõla heade kommetega. Sarnase tagatisinstrumendina saab käesolevas asjas eelkõige käsitleda liisingulepingut, kuivõrd nii liisingu kui ka tagatisomandamise puhul räägime tagatise saaja omandis oleva eseme realiseerimisest vastukaaluks pandiõigusele, kus realiseerimise esemeks on tagatise andja omandis olev ese. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 13.veebruari 2008.a. otsuses nr 3-2-1-140-07 leidnud, et erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Poolte vahel on vaidlus selles, et kostja väitel kattis tema poolt tagatiseks antud sõiduki väärtus 3500 eurot laenu ja intresside ning laenu sissenõudmise ja sõiduki parklakulud. Hageja leiab, et sõiduki väärtuseks oli selle müügist saadud 2000 eurot, peale selle kuuluvad lepingu järgi hüvitamisele kahju hüvitisena sõiduki remondikulud 1468,18 eurot, 3 kuu parklatasu 120 eurot ja kostjale meeldetuletuskirjade saatmine 48 eurot ning lepingust tulenev leppetrahv 250 eurot. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus saab omal algatusel hinnata tehingu heade kommete vastasust (Riigikohtu 15.novembri 2000.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-00, 24. mai 2001.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01, 8.mai 2006.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, 25.02.2009.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08 jt). Kuna tegemist on tüüptingimustega lepinguga, tuleb käesolevas asjas arvestada ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine

muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 6.veebruari 2013.a. otsuses nr 3-2-1-184-12 asunud liisingulepingu puhul seisukohale, et ÜT säte, mis liisinguandja nõude arvestamisel lähtub rahast, mille liisinguandja liisingueseme võõrandamisest sai, on tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seega tühine. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimustega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Pooltevaheliste lepingute üldtingimuste p 3.12 kohaselt on laenuandjal õigus võõrandada tagatis hinnaga omal äranägemisel, s.h. lepingu sõlmimisel kindlaksmääratud tagatisväärtusest kõrgema või madalama hunnaga. Üldtingimuste p 3.14 kohaselt ei lõpe laenusaaja rahalised kohustused, mille täitmiseks ei piisa tagatise võõrandamisel saadud rahasummast. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu p. 3.12 ja 3.14 tingimused koostoimes, mille kohaselt võib laenuandja võõrandada tagatise hinnaga omal äranägemisel ja kui sellest summast ei piisa, siis ei lõpe laenusaaja rahalised kohustused, kahjustab teist lepingu poolt ebamõistlikult ja loob olukorra, kus võlausaldaja võib realiseerida tagatiseks saadud suure väärtusega sõiduki ka mõne euro eest ja nõuda ülejäänud summa tasumist kostja poolt. Seetõttu on selline tüüptingimus kostjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Liisingulepingu puhul tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on oma 28.veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-1-07 asunud seisukohale, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikses ulatuses. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas ei vasta seadusele lepingu üldtingimuste punkt, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 29.aprilli 2008.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohtu Tsiviilkolleegium märgib 6.veebruari 2013.a. otsuses lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Käsitletavate lepingute üldtingimuste p 3.10 oli küll fikseeritud laenusaaja kohustus teavitada laenuandjat laenusaajale teadaolevatest tagatise võõrandamise võimalustest ning teha laenuandjaga koostööd tagatise võõrandamise eesmärgil, kuid ei andnud võimalust sõiduki võõrandamisprotsessi ja -hinda mõjutada. Hageja

paljasõnaline väide, et kostjat teavitati telefonitsi sõiduki müügist , ei tõenda kostja kaasamist sõiduki müügiprotsessi. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus andis pooltele 26.04.2016 eelistungil aega täiendavate tõendite esitamiseks ja lükkas asja arutamise edasi (tl 69). Hageja on kohtule esitanud A Autod Haagised OÜ poolt 02.05.2016 koostatud hindamisakti (tl 78), mille kohaselt sõiduki Renault Espace 2,2 D ostueelne hind oli 2000 eurot; hageja juhatuse liikme Eero Jaska 03.05.2016 avalduse (tl 75-76), mille kohaselt esinesid sõidukil kaks suurt mootori riket, mis remondi käigus parandati: mootoriõli lekkis mootorist ja valgus väljalaskesüsteemi ning jahutusvedelik lekkis jahutussüsteemist; peale selle oleks vaja vahetada pidurikettad ja klotsid; esimesed stabilisaatori puksid olid lõtkudega ja varda pikendused katki, rool vasakule viltu ja roolilatis sees lõtk, esimesed amordi kaitsekummid katki, õli vajalik vahetada jne, ilma remontimata oli sõiduki turuhind 1000 eurot, pärast remonti 2000 eurot; City Motors AS poolt 05.06.2014 teostatud sõiduki Renault Espace 2,2D reg nr 384 TJL remondiarve, millest nähtuvalt (tl 38, 77) on tehtud sõiduki remondi- ja hooldustöid 1224,64 euro väärtuses ja sõidukil esinevad eeltoodud hageja juhatuse liikme avalduses toodud vead; Eurostauto OÜ arved (tl 36,37) autol tehtud hooldustööde kohta 243,54 euro eest. Kostja on esitanud 17.05.2016 väljavõtte veebileheküljest www.auto24.ee , millest nähtuvalt on kõiguvad analoogiliste Renault Espace 2,2D (ehitusaasta 2004) müügipakkumiste hinnad rohkem kui kaks aastat pärast vaidlusaluse sõiduki valduse üleandmist 1400 (läbisõit 360 000 km) - 3900 euroni, Renault Espace 1,9D 3390 eurot. Hageja poolt esitatud City Motors AS 05.06.2014 arvest, millel on fikseeritud, et oleks soovitav vahetada vaidlusaluse sõiduki mootori õli ja hageja poolt esitatud Eurost Auto 16.04.2014 (lepingute ülesütlemise päeval koostatud) arvest (tl 36), mille kohaselt on teostatud sõiduki registrimärgiga 384TJL kevad-talvine hooldus õli, õli- ja kütusefiltrite vahetusega ning 21.04.2014 arvest (tl 37) mootori puhastuse ja lekete kontrolli kohta, järeldub, et sõidukit on 16.04.2014 hoolduse ja 05.06.2014 remondi vahelisel perioodil aktiivselt ekspluateeritud uue mootoriõli mustenemiseni. Vaidlusaluse sõiduki läbisõit oli City Motors AS 05.06.2014 arvelt nähtuvalt 271 074 km (tl 38). Kohtule ei ole pooled esitanud tõendeid sõiduki läbisõidu kohta auto hagejale üleandmise hetkel ja seda ei ole fikseeritud ka sõiduki valduse üleandmisevastuvõtmise aktis. Kostja poolt on tuginetud sõiduki hinna määramisel veebilehel www.auto24.ee avaldatud müügikuulutustele. Riigikohus on liisingulepingu kontekstis oma 9.detsembri 2008.a. otsuses nr 3-2-1-118-08 selgelt väljendanud, et müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Kostja poolt esitatud müügikuulutused on aga seisuga 17.05.2016, s.o. rohkem kui kaks aastat pärast vaidlusaluse sõiduki hagejale üleandmist; sõiduki üleandmisel on pooled jätnud fikseerimata sõiduki tegeliku tehnilise seisukorra; hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid, et mootorsõidukil oli kaheks aastaks kehtiv ülevaatus. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik müügihind (turuhind). Kohus leiab, et kumbki pool ei ole kohtule esitanud usaldusväärseid tõendeid vaidlusaluse sõiduki tegeliku väärtuse kohta auto valduse hagejale üleandmise ajal. Hageja poolt esitatud sõiduki hindamisakt on koostatud ostja enda poolt alles 02.05.2016 ja kajastab sõiduki

turuväärtust selle müügi ajal, kui sõiduk oli olnud juba kümme kuud hageja valduses ja omanduses. Hageja seadusliku esindaja avaldus kajastab City Motors AS 05.06.2014.a. teostatud remondi järgset olukorda ning põhistamata on väited, et ilma remontimata oli sõiduki turuhind 1000 eurot; remont teostati olukorras, kus sõiduk oli lepingu kohaselt hageja valduses ja omanduses olnud viis kuud; 1,5 kuud enne seda oli teostatud sõiduki hooldus ja mootori puhastus. Tagatise valduse üleandmise-vastuvõtmise aktist (tl 14) ei nähtu, et sõidukil oleks esinenud valduse üleandmisel 03.01.2014 puudusi. Pooled on laenulepingus määranud sõiduki Renault Espace tagatisväärtuseks 3500 eurot (tl 109). Lepingute üldtingimuste p 2.4. sätestab, et tagatisväärtuse määravad kindlaks kokkuleppel Laenukassa OÜ esindaja ja laenutaotleja. Kuna lepingu üldtingimuste kohaselt ei ole laenuandja käsitletav tagatiseks olevate esemete väärtuste hindamisel eksperdina, mistõttu ta ei saa tagada, et tagatise turuväärtus vastab kohalikule keskmisele turuhinnale, võib laenutaotleja nõudel tagatise hindamise läbi vastava ala tunnustatud ekspert. Kohus leiab, et olukorras, kus pooled ei ole esitanud kohtule muid usaldusväärseid tõendeid vaidlusaluse sõiduki väärtuse kohta hagejale üleandmise ajal, laenutaotleja ei ole taotlenud tagatise hindamist vastava ala eksperdi poolt vaid pooled on tagatisväärtuses kokkuleppele jõudnud, on põhjendatud sõiduki väärtuse määramisel lähtuda poolte poolt laenulepingu sõlmimisel kokkuleppel kindlaksmääratud sõiduki tagatisväärtusest 3500 eurot. Paljasõnalised on hageja väited, et kostja sõiduk ei vastanud kokkulepitud tingimustele ja oli varjatud puudustega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millistele tingimustele vastavuses pooled sõiduki üleandmisel kokku leppisid, samuti ei ole sõiduki üleandmisel fikseeritud ühtegi puudust. Laenulepinguga ja poolte ütlustega on tõendatud, et kostja sai hagejalt sularahas laenu 2500 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks laenu täielikult või osaliselt tagastanud. Laenulepingu kohaselt oli kostja kohustatud tasuma intressi 48% aastas ehk 1000 eurot 10kuuse laenuperioodi jooksul. Laenulepingu p 8.1.7. kohaselt on laenuandjal õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui graafiku alusel osamaksena tagastatava laenusumma tagastamise ja intressi tasumise kohustuse täitmisega viivitamise korral, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja laenuandja on andnud laenusaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja sissenõutavaks muutunud raha tasumise kohustuse täitmiseks. Laenulepingu ja tagatis-omandamise lepingu 16.04.2014 ülesütlemise teatisest (tl 23) nähtuvalt võlgnes kostja kolme kuu laenulepingujärgsed laenu põhisumma osamaksed ja intressid ning kostjale on antud tähtaeg kuni 30.04.2014 võlgnevuse tasumiseks ning öeldud lepingud üles. Kohus leiab, et kuna 2-nädalane täiendav kohustuse täitmise tähtaeg möödus 30.04.2014, tuleb vaidlusalused lepingud lugeda üles öelduks 30.04.2014. Hageja nõuab intressi kuni laenulepingu ülesütlemiseni 3 kuu eest kokku 300 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks intresse tasunud. Seega on kostja laenulepingust tulenevad laenu 2500 eurot ja intresside 300 eurot võlgnevused tõendatud. Hageja on kostjale saatnud kolm meeldetuletuskirja (tl 20-22), milles on tuletanud meelde laenutasumise kohustust ning nõuab kostjalt nende saatmise eest 48 euro hüvitamist. Lepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmiseks tehtud kulude, sh. kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulude hüvitamist ning laenusaajale saadetud kirjalike meeldetuletuskirjade koostamise ja saatmise

kulude hüvitamist. Laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku, et laenusaaja on kohustatud hüvitama laenuandjale kõik meeldetuletuskirja koostamise ja saatmise kulud, kuid mitte väiksemas ulatuses kui 16 eurot. Kolme meeldetuletuskirjaga on leidnud tõendamist ka hagejapoolne laenu sissenõudmiskulude nõue kostjalt 48 eurot. Hageja taotleb kostjalt leppetrahvi 250 eurot sissenõudmist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 1 järgi leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks. VÕS § 102 järgi peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Üldtingimuste p 10.1.1 ja 10.1.2 kohaselt kohustub laenusaaja informeerima laenuandjat igast olukorrast, mis vähendab või võib vähendada laenusaaja maksevõimelisust ja olemasolevatest või võimalikest raskustest lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. Üldtingimuste p 10.3 kohaselt kohustub laenusaaja p 10.1 -10.2 sätestatud kohustuste mittetäitmisel maksma laenuandjale leppetrahvi summas, mis vastab kümnele protsendile tagastamata laenusummast. Kostja on küll esitanud vastuväite, et ta võttis kohe ühendust hageja esindajaga, kui selgus, et ta ei saa tööd, kuid kohus loeb neid väiteid paljasõnalisteks, kuna need on vastuolus hageja poolt veebruaris, märtsis ja aprillis 2014 igakuuliselt kostjale saadetud kirjalike meeldetuletustega. Kohtu arvates ei ole selline leppetrahv ka ebamõistlikult suur. Seega on ka hageja leppetrahvi 250 eurot nõue tõendatud. Hageja taotleb kostjalt 3 kuu parkimiskulu 120 eurot sissenõudmist. Kostja parklatasude vastu ei vaidle (tl 68). Pooltevaheliste lepingute üldtingimuste p 9.7 kohaselt on laenusaaja, kes on andnud tagatise laenuandja valdusse, kohustatud hüvitama laenuandjale kuni laenusumma tagastamise tähtpäevani tekkinud tagatise säilitamise, hoiustamise või ladustamise kulud (nt parkimiskulud) vastavalt laenuandja poolt kehtestatud hinnakirjale või laenuandjale hoiu- või ladustamise teenust osutanud isiku osutatud teenuse maksumusele sätestatud määradele, kuid mitte väiksemas ulatuses kui 40 eurot kuus, millele lisandub käibemaks seaduses sätestatud määras. Laenulepingu kohaselt jäi tagatis tasulisse parklasse ja parklakulu on 200 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et laenulepinguga ja kostja õigeksvõtuga on tõendatud poolte kokkulepe, mille kohaselt kuni lepingu ülesütlemiseni oli hageja 3 kuu lepingujärgne parkimiskulu 3x40= 120 eurot. Hageja nõuab kostjalt sõiduki hooldus- ja remonditööde 1468,18 euro hüvitamist ning on esitanud nende tõendamiseks vastavasisulised arved. Hageja põhjendab, et teostatud remonttööd olid vajalikud, kuna ilma remondita ei oleks saanud seda sõidukit võõrandada. Kostja väitel oli sõiduk sõidukõlbulik ja omas kaheks aastaks kehtivat ülevaatust. Pooltevahelistest lepingutest ei nähtu, et laenusaaja pidi kandma sõiduki müügikõlblikuks seadmise, müügiks ettevalmistamise ning võõrandamise kulud. Asjakohane ei ole hageja viide üldtingimuste p 9.3 ja 9.7, mis reguleerivad võla sissenõudmiseks ja tagatise säilitamise, hoiustamise ja ladustamise kulude hüvitamist. Tagatisomandamise lepingu p 5 kohaselt sai hageja sõiduki omanikuks juba vahetult peale tagatisomandamise lepingu allakirjutamist. Kohus nõustub hagejaga, et kuna ta on finantsettevõte, siis ei oleks tal ilmselt olnud sõidukiga midagi peale hakata, mistõttu oli sõiduki müügikõlblikuks seadmine ainuõige otsus, kuid sel

juhul oli sõiduki turuväärtus vaja määrata sõiduki üleandmisel-vastuvõtmisel. Kuigi mõistlikuks ei saa pidada sõiduki remonti, kus sõidukil hageja poolt väidetava turuväärtusega 1000 eurot tehtava 1468,18 eurot maksva remondi tagajärjel on selle turuväärtuseks 2000 eurot. Seega tuleb hagi sõiduki hooldus- ja remondikulude 1468,18 euro kostja poolt hüvitamise nõudes jätta rahuldamata. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on leidnud liisingulepingu puhul 20.juuni 2011.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Käesolevas asjas andis kostja võetud laenu 2500 eurot ja kõrvalkohustuste tagatisena hageja omandusse 03.01.2014 sõiduki Renault Espace 2,2D väärtusega 3500 eurot. Hageja nõuded laenu 2500 eurot tagastamiseks, intressi 300 eurot, laenu sissenõudmiskulude 48 eurot, tagatise parklas hoidmise kulude 120 eurot ja leppetrahvi 250 eurot nõudes muutusid sissenõutavaks lepingute hageja poolt ülesülemisega 30.04.2014.a. ning need nõuded on tasaarvestatavad laenu tagatise väärtusega 3500 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 1542,64 eurot, millest 564,20 eurot on laenujäägilt 500 eurot perioodi 01.05.2014-08.07.2015 eest ja 978,44 eurot auto remondikulude, parklatasude ja meeldetuletuskirjade saatmise kulult perioodi 21.11.201408.07.2015 eest. Hageja ei ole taotlenud viiviste väljamõistmist kuni kohtuotsuse tegemiseni või TsMS § 367 alusel edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooltevahelisest laenulepingust ja ka lepingute üldtingimuste punktist 9.1. nähtuvalt oli laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt viivist 0,26% iga tagasimaksega viivitatud päeva eest. Kuna asja materjalidest nähtuvalt kattis kostja poolt antud laenu tagatise väärtus kostja kohustused hageja ees, puudus hagejal alates lepingute ülesütlemisest alus nõuetelt viiviste arvutamiseks ning viiviste nõue tuleb jätta rahuldamata. Neil asjaoludel leiab kohus, et hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS §-dest 162 lg 1, § 173 lg 1, 4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub ta kostjalt välja mõista menetluskuluna hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 350 eurot ja hageja esindaja õigusabikulud kokku 1942,50 eurot (tl 120-125). Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalidest ei nähtu ka tema poolt menetluskulude kandmist. Kuna kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja kostja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, puudub vajadus käesolevas asjas menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.