Rahuldada vastustaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
5.Mõista OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus välja Swedbank Liising AS-i kasuks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude hüvitamiseks 550 eurot.
6.Mõista OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus välja Swedbank Liising AS-i kasuks viivis menetluskulude hüvitise 550 euro tasumisega viivitamise korral võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.04.03.2015 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub tulenevalt hinna alandamisest kostjalt välja mõista enamsaadud 6142.80 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Kostja müüs Hitech Kinnisvara OÜ-le lepingutingimustele mittevastava sõiduki Volkswagen Touareg (reg/nr 647BHP) maksumusega 16 500 eurot. Tehingu võlausaldajaks on hageja, kuna hageja ja ostja vahel on sõlmitud sõiduki ostmiseks liisinguleping. Sõidukil ilmnesid 09.05.2014 puudused, mis ei saanud tekkida sõiduki tavapärase kasutamise käigus ning pidid seega olema juba müügilepingu sõlmimise hetkel, kuid varjatud kujul. 22.05.2014 esitas ostja müüjale puuduste kõrvaldamise nõude, millele oli lisatud esialgne eksperdiarvamus. 02.06.2014 keeldus müüja puudusi kõrvaldamast.
3.Riiklikult tunnustatud ekspert RP jõudis arvamusele, et nii pihusti kui mootori väntmehhanismi rike on esinenud juba 26.03.2014, kui läbisõit oli 170 454 km. Peale mõne tuhande kilomeetri läbimist tekkis mootorisse kolin, mis aja jooksul progresseerus. Diagnostika käigus selgus, et 2. silindri pihusti ei ole töökorras. Mootori töötamisel pihustati 2. silindrisse normidest suurem kütuse kogus. Peale pihusti vahetust muutusi mootori töös ei olnud, võõrheli ei kadunud. Mootor võeti maha ja selle alumise osa osandamisel leiti, et 2. silindri kepsu alumine saale koos vastava vändakaela- ja kepsusilmaga on riknenud.
4.Ostjale üleantud ese ei vastanud müügilepingu tingimustele. Ilmnenud vea tõttu ei olnud võimalik sõidukit kasutada ning hageja soovib kokkulepitud hinna alandamist ja enammakstud 6142.80 euro tagastamist. Sõiduki alandatud hinnaks peaks olema 10 357.20 eurot (sisaldab käibemaksu). Moneklar OÜ (tegeleb kasutatud sõidukite müügiga) hinnangu kohaselt oli mootori rikkega ostetud sõiduki turuväärtuseks 8000– 10 000 eurot (sisaldab käibemaksu). Sama seisuga tehniliselt korras sama sõiduki
turuväärtuseks võis olla 16 500 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja võttis nõude esitamisel aluseks, et mootoririkkega sõiduki kohaseks turuväärtuseks oli 10 000 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagi on põhjendamata ning tõendamata. Vaidlusalune sõiduk vastas lepingu tingimustele.
6.Ostjal lasus asja ülevaatamise kohustus. Ostja oli lepingu sõlmimisel teadlik, et tegemist on kasutatud autoga. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast lepingutingimustele mittevastavusi. Sõidukit oli eelnevalt regulaarselt hooldatud, samuti vaatas ostja esindaja sõiduki enne lepingu sõlmimist mitmeid kordi põhjalikult üle.
7.Puudus sai tekkida sõiduki kasutamisest (õli puudumine, ebakvaliteetse kütuse tankimine jms). Kütuse ja määrdeainete valdkonna teadusmagister RH on andnud arvamuse, et sõiduki pihusti ja mootori väntmehhanismi rikke võis antud juhul põhjustada mootori vaegõlitus, mis omakorda võis olla tingitud madalast õlitasemest, madalast õlirõhust või mootoriõli saastumisest põlemata transpordikütusega või selle põlemisjääkidega.
8.Arvestades sõidukiga peale müüki läbitud kilometraaži (6441 km), ei saanud osundatud puudus eksisteerida müügi hetkel. Kui väidetavalt tekkis mootorisse kolin peale mõnetuhande kilomeetri läbimist, siis ülevaatusele läks sõiduk alles siis, kui läbitud oli 6441 km. Väidetava mootori kolinaga sõitis ostja edasi ca 5000 km. Hageja teguviis võis põhjustada väidetava kahju tekkimise või vähemalt soodustas selle tekkimist.
9.Kuivõrd hageja oleks asja lepingutingimustele vastavuse hoolsal kontrollimisel pidanud avastama sõidukil väidetavalt esinenud puudused vahetult peale müügilepingu sõlmimist 26.03.2014, ei saa 22.05.2014 puudustest teavitamist pidada mõistliku aja jooksul esitatuks. Seega ei saa hageja tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 220 lõikest 3 enam asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.
10.RP ekspertarvamus on koostatud ja/või esitatud OÜ Hiteh Kinnisvara kui sõiduki ostjaga lähedalt seotud ja/või alluvussuhetes oleva isiku poolt. Äriregistrist nähtuvalt on OÜ Hiteh Kinnisvara juhatuse liikmeks JK. AS-i Krediidiinfo väljavõtte kohaselt on JK-l osalus nii OÜ-s Hiteh Kinnisvara kui AS-s Hiteh. AS-i Krediidiinfo andmetest tulenevalt on AS-i Hiteh tütar-ja sidusettevõte OÜ Hiteh Autoteenindus. AS-i Krediidiinfo kohaselt on OÜ Hiteh Autoteenindus omanikuks AS Hiteh ja juhatuse liikmeks RP. Vastavalt AS-i Krediidiinfo väljavõttele on RP-l osalus Raja Haldus OÜs, samuti on RP Raja Haldus OÜ juhatuse liige. Ärilise ja majandusliku huvi tõttu seotud isiku poolt koostatud arvamus ei ole usaldusväärseks tõendiks, on kallutatud ning sellesse tuleks suhtuda äärmiselt kriitiliselt.
11.Ostja ei esitanud müüjale eelnevate läbirääkimiste ajal ega 09.05.2014 puuduste kõrvaldamise nõudes hinna alandamise avaldust. Puuduste kõrvaldamise nõue ei ole käsitletav hinna alandamise avaldusena VÕS § 112 lõike 2 mõttes. Samuti on hageja ebaõigesti arvestanud sõiduki alandatud hinna.
Esimese astme kohtu otsus
12.26.02.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 6142.80 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulu hüvitise 1782.50 eurot.
13.Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: 26.03.2014 ostis Hiteh Kinnisvara OÜ (edaspidi puudutatud isik) kostjalt sõiduki VOLKSWAGEN TOUAREG 3.0, VIN WVGZZZ7LZ7D063759, ehitusaasta 2007, maksumusega 16 500 eurot (käibemaksuta 13 750 eurot). Kostja väitis, et sõiduk on tehniliselt korras. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud sõiduki odomeetri näiduks 170 454 km; Nimetatud tehingu võlausaldajaks on hageja. Hageja ja puudutatud isiku vahel on sõlmitud liisinguleping nr 01176845L; 26.03.2014 anti liisinguese puudutatud isikule üle; 09.05.2014 ilmnesid sõidukil puudused. 22.05.2014 esitas puudutatud isik kostjale puuduste kõrvaldamise nõude, milles andis võimaluse kõrvaldada puudused hiljemalt 02.06.2014; 02.06.2014 kirjas keeldus kostja puudusi kõrvaldamast; Puudutatud isik tellis ekspertiisi Raja Hooldus OÜ-lt. Ekspert RP jõudis arvamusele, et nii pihusti kui mootori väntmehhanismi rike esines juba 26.03.2014 läbisõidul 170 454 km.
15.Riiklikult tunnustatud eksperdi RP ekspertarvamuses on märgitud, et probleemi tekitanud viga leiti alles siis, kui sõidukilt võeti mootor maha ja mootori alumise osa osandamisel leiti, et 2. silindri kepsu alumine saale koos vastava vändakaela- ja kepsusilmaga on riknenud. Kohus leidis, et viga, mis on tuvastatav alles mootori mahavõtmisel ja osandamisel, ei ole puudus, mida oleks võimalik avastada käibes vajaliku hoole järgimisel tavapärase või isegi tavapärasemast hoolsama ülevaatuse käigus. Kohtu hinnangul on täiesti ebareaalne eeldada, et iga kasutatud autot ostev isik peab auto osadeks lahti võtma ja iga pisemagi detaili üle vaatama. Seejuures ei ole kostja vastu vaielnud väitele, et just konkreetne viga oli probleemi põhjuseks. Kostja ei ole pakkunud välja alternatiivseid viise (peale mootori mahavõtmise ja osandamise), kuidas tuvastada 2. silindri kepsu alumise saale koos vastava vändakaela- ja kepsusilmaga riknemist. Seega tulenevalt vastava puuduse võrdlemisi keerulisest tuvastamisprotsessist, leidis kohus, et tegemist oli varjatud puudusega, mida ei olnud võimalik kohe avastada.
16.Kostja leidis, et puudus sai tekkida sõiduki kasutamisest. Kohus ei pidanud kostja väiteid reaalseks ega tõendatuks. Kostja poolt kirjeldatud juhtudel oleks probleem kohtu hinnangul olnud kindlasti laiem ja mitte piirdunud kõigest 2. silindri kepsu alumine saale ja vastava vändakaela- ja kepsusilmaga. RH ekspertarvamus on üldsõnaline ja ekspert sisuliselt selgitab teadusteoreetiliselt, et mootori töötamine ilma mootoriõlita kahjustab mootorit ning tõdeb lõpetuseks, et ka antud sõiduki puuduse võis põhjustada vaegõlitus. Kohus leidis, et nimetatud ekspertarvamus on ebavajalik, kuivõrd nii kohus kui ilmselt ka menetlusosalised teavad, et vaegõlitus võib põhjustada mootoris kahjustusi. Samamoodi nagu on teada, et aknapesuvedeliku või
vihma puudumisel saavad auto kojamehed kuivalt töötades kahjustada või et ilma kütuseta auto ei sõida. Samas on aga RP arvamuses, mis põhineb mootori osalisel osandamisel ja sellele järgneval vaatusel, tuvastatud, et teistes saaledes ei ole näha vaegõlitamise tagajärgi (t lk 43). Seega ei ole RH seisukoht põhjendatud ega eluliselt võimalik, kuna osalist vaegõlitamist ei saa mootori selles osas toimuda ning järelikult ei olnud tegemist loetletud kahjustuste tekkimisega vaegõlitamise tagajärjel.
17.Kostja leidis, et arvestades sõidukiga peale müüki läbitud kilometraaži (6441 km) ei saanud osundatud puudus eksisteerida müügi hetkel. Kostja märkis, et kui väidetavalt tekkis mootorisse kolin peale mõne tuhande kilomeetri läbimist, siis ülevaatusele läks sõiduk alles siis, kui müügilepingu sõlmimisest oli sõiduk läbinud 6441 km. Kostja arvates võis hageja teguviis põhjustada väidetava kahju tekkimise või vähemalt soodustas selle tekkimist. Kohus leidis, et antud vastuväide ei ole põhjendatud ega tõendatud. Eelnevalt leidis kohus, et ilmnenud puudust ei põhjustanud vaegõlitamine, mis oleks olnud otseselt hageja vastutusel ning oleks välistanud kostja vastutuse. RP on osundanud, et tema hinnangul arenes leitud puudus välja 10–20 tuhande kilomeetrise läbisõidu jooksul – seega oluliselt enne sõiduki üleminekut hagejale. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et koheselt või mõistlikuma aja jooksul remonti pöördudes oleks hageja või liisinguvõtja kokku hoidnud rikke likvideerimise kuludelt. Seejuures märkis kohus, et ei ole iseenesest mõistlikult oodatav, et iga vähimagi heli muutuse peale mootoris koheselt pöördutakse remonti. Mil määral oli tekkinud heli mootoris häiriv või oleks pidanud mõistlikult ettevaatlikkust tekitama ega ka see, kui hulluks kasutaja selle lasi minna, ei ole teada. Seetõttu kohtu hinnangul on kostja antud etteheite näol tegemist otsitud vastuväite ja tagantjärgi tarkusega.
18.Kostja leidis, et kuna hageja ei teavitanud kostjat väidetavatest puudustest mõistliku aja jooksul, ei saa ta enam asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kohus on juba eespool leidnud, et ostja ei saanud mõistlikult avastada sellist varjatud puudust vahetult peale müügilepingu sõlmimist 26.03.2014, vaid üksnes peale probleemi tekkimist ja tuvastamist. Vaidlust ei ole, et lepingutingimustele mittevastavus ilmnes igal juhul millalgi enne 22.05.2014. Kohus leidis, et puudusest teavitamine 22.05.2014 peale selle maikuus 2014 avastamist (nagu väidab hageja) on tehtud mõistliku aja jooksul. Samuti leidis kohus, et 22.05.2014 puudusest teavitamine on tehtud mõistliku aja jooksul ka juhul, kui puudus oleks avastatud 26.03.2014, kuna vähem kui kahe kuu pikkust perioodi ei saa pidada ebamõistlikuks ajaks, tegemist on siiski võrdlemisi lühikese ajaperioodiga.
19.Kostja on juhtinud tähelepanu, et ekspertarvamus on koostatud ja/või esitatud OÜ Hiteh Kinnisvara kui kõnealuse mootorsõiduki ostjaga lähedalt seotud ja/või alluvussuhetes oleva isiku poolt. Kohus leidis, et antud juhul ei ole põhjust riiklikult tunnustatud eksperdi RP arvamuses kahelda. Kohtu hinnangul oleks eksperdi seotus puudutatud isikuga võimalikuks hindamisfaktoriks üksnes juhul, kui kohtule oleks esitatud kaks samaväärset, kuid vasturääkivat ekspertarvamust ja kohtul tuleks üht teisest usaldusväärsemaks hinnata. Antud juhul aga sellise olukorraga tegemist ei ole.
20.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et sõidukil esines varjatud puudus, millest tulenevalt ei vastanud sõiduk lepingutingimustele ning kuigi lepingutingimustele mittevastavus ilmnes hiljem, oli mittevastavus olemas juba juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Puudus ei tulenenud ostjast ja ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma. Ostja on teatanud
puudusest kostjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai. Seega vastutab kostja antud juhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest.
21.Kostja on leidnud, et hageja ei ole esitanud eelnevate läbirääkimiste ajal ega 09.05.2014 nõudes hinna alandamise avaldust. Kohus märkis, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-59-06 leidnud, et VÕS § 112 lõige 2 ei sätesta hinna alandamise avaldusele kohustuslikku vormi. Seega tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lõikest 1 võis hageja teha hinna alandamise avalduse mistahes vormis. Sellele, et hinna alandamise avalduse võib teha ka kohtumenetluse kestel kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus, on viidanud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-5509. Seega leidis kohus, et isegi kui kostja hinnangul ei ole hageja eelnevalt kostjale esitanud hinna alandamise nõuet, on see esitatud käesoleva kohtumenetluse käigus.
22.Riigikohus on asunud seisukohale, et kuna hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohustuste vahel, tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise väärtuste omavahelist suhet. Eeltoodut saab väljendada valemina: alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega (mittekohase täitmise väärtus) x lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta (kohase täitmise väärtus) (lahend nr 3-2-1-131-05, punkt 20).
23.Hageja esitas Moneklar OÜ hinnangu mootoririkkega sõiduki turuväärtuse kohta. Hinnangus leiti, et mootoririkkega sõiduki turuväärtuseks on 8000–10 000 eurot (sisaldab käibemaksu). Samuti leidis Moneklar OÜ, et seisuga märts 2014 võis antud tehniliselt korras sõiduki turuväärtuseks olla 16 500 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja on võtnud nõude aluseks, et mootoririkkega sõiduki turuväärtuseks oli 10 000 eurot (sisaldab käibemaksu). Seega on sõiduki alandatud hinnaks 10 000 eurot (10 000 * 16 500 : 16 500) (sisaldab käibemaksu). Kostjale on makstud sõiduki eest 16 500 eurot, mistõttu ülemäära on makstud 6500 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid eeltoodud hinna alandamise metoodikale ega sõiduki väärtusele.
24.Samas, kuigi hageja nõuab hinna alandamist ja tulenevalt hinna alandamisest ülemäära makstu tagastamist, ei ole hageja esitanud nõuet mitte summas 6500 eurot, vaid summas 6142.80 eurot. Kohus on eespool leidnud, et sõidukil esines varjatud puudus, millest tulenevalt ei vastanud sõiduk lepingutingimustele ja et kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest ning seega on hinna alandamise nõudmine hageja poolt põhjendatud. Vaidlust ei ole hinna alandamise metoodika ega puudusega sõiduki väärtuse üle. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja ei ole esitanud asjakohaseid põhjendatud vastuväiteid, mis lubaksid jätta hagi rahuldamata. Sõiduki müügihinda tuleb alandada summale 10 000 eurot ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista ülemäära makstud 6142.80 eurot.
25.Maakohus jaotas ja määras kindlaks menetlusosaliste kulud. Nimekirja kohaselt moodustuvad hageja menetluskulud riigilõivust 450 eurot, eksperthinnangu kulust 150 eurot ja õigusabikulust summas 2 172.50 eurot (ajakulu esindusele 19,75h, tunnitasu 110 eurot). Hageja ei taotle õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kostja leidis, et hageja menetluskulude hüvitamise nõue on osaliselt põhjendamatu (va riigilõivu osas), et enne kohtumenetlust kantud kulud õigusabile ei kuulu hüvitamisele ja kuna hageja ei andnud TsMS § 174 punkti 10 kohast kinnitust, ei ole võimalik
kontrollida, kas tunnihind sisaldab või ei sisalda käibemaksu ning esindaja õigusabiteenuste ajaline kestus on ebamõistlikult suur.
26.Maakohus leidis, et enne kohtumenetlust kantud kulud õigusabile ei kuulu antud tsiviilasjas TsMS-s ettenähtud korras hüvitamisele, va kulu, mis on tekkinud alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest, ning jättis kõrvale õigusabikulud nimekirjas märgitud toimingutelt nr 1-6 (kokku 6,5h).
27.Kuivõrd TsMS § 174 punkt 10 seab isikule kohustuse kinnitada, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada üksnes juhuks, kui isik taotleb menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist ja hageja antud juhul ei taotle menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist, ei pidanud hageja sellekohast kinnitust andma. Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saakski ta käibemaksu hüvitamist nõuda. Seega ei sisalda tunnitasu 110 eurot käibemaksu.
28.Riigikohtu senises praktikas on õigusabikulude arvestamisel põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga (määrus nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta (määrus nr 3-2-1-93-13). Kohtul on diskretsiooniõigus määrata ka Riigikohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasust suurem või väiksem tunnitasu määr, kui see on konkreetse kohtuasja asjaoludest tulenevalt põhjendatud. Lähtudes Riigikohtu praktikast, on tunnitasu 110 eurot mõistlik.
29.Kostja leiab, et hageja nimekirjas sisalduv õigusabiteenuste kulu on ebamõistlikult suur järgmiste toimingute osas: 1) 20.05.2015 kostja taotlusega tutvumine 1,5h, mõistlik 30 min; 2) 20.05.2015 kohtunõudega tutvumine ja kliendiga konsulteerimine 1h, mõistlik 10 min. Kohus leiab, et viidatud toiminguid tuleb vaadelda ja hinnata koos, kuivõrd on seotud kostja 02.04.2015 taotlusele vastamisega. Taotluse osas koostas kohus 14.05.2015 nõude, millele hageja vastas 25.05.2015 (toiming nr 11, ajakulu 0,75h). Seega oli hageja koguajakulu seoses kostja 02.04.2015 taotlusega 3,25h (taotlusega tutvumine 1,5h; kohtunõudega tutvumine 1h; vastuse koostamine 0,75h). Kohus leiab, et ajakulu on osaliselt põhjendamatu, kuivõrd kohtunõue seoses 02.04.2015 taotlusega oli võrdlemisi lühike ja nõudis sisuliselt lihtsalt hageja seisukohta kostja taotlusele esindusõiguse osas. Kohtunõue ei sisaldanud hageja jaoks uut informatsiooni, mis oleks tinginud tunniajase tutvumise ja/või konsulteerimise vajaduse. Samuti ei vajanud kostja taotlusega tutvumine aega 1,5h, mõistlikuks ajakuluks on 0,5h. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus hageja ajakulu konkreetsete toimingutega seotud õigusabile 2h võrra.
30.Hageja menetluskulude nimekirja punktis 12 esitatud kulu (03.06.2015 kostja taotlusega tutvumine 0,75 h) on samuti ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et kõne all oleva menetlusdokumendiga tutvumise (2 lk lugemise) mõistlikuks ajakuluks on 0,25h ja vähendab vastavat ajakulu 0,5 tunni võrra. Menetluskulude nimekirja punktis 15 esitatud kulu (01.10.2015 kostja vastusega tutvumine, kliendiga konsulteerimine 2h) on põhjendatud ega kuulu vähendamisele. Kostja vastus, millega tutvuti, oli pikk ja põhjalik ning sisaldas kostjapoolse eksperdi arvamust. Kliendiga konsulteerimine on käsitletav menetluskuluna, kuivõrd esindaja on kulutanud tööaega kliendiga tsiviilasja asjaolude arutamisele.
31.Vaidlust ei ole, et hageja on õigusabi kasutanud ja vastavat kulu kandnud ning see tuleb kostjal hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohtu hinnangul on hageja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud põhjendatud aeg kokku 10,75h (19,75-9) ja õigusabi tunnihind mõistlik, mistõttu tuleb määrata kostja poolt hüvitamisele kuuluvate õigusabikulude suuruseks 1182.50 eurot.
32.Riigilõiv 450 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Eksperthinnangule kulutatud 150 eurot on põhjendatud ja kuulub väljamõistmisele, kuivõrd hinnangut kasutati antud tsiviilasja lahendamisel ja eksperdikulu on asja läbivaatamise kulu ning asja läbivaatamise kulu on kohtukulu. Eeltoodust tulenevalt tuleb määrata kostja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruseks 1782.50 eurot (riigilõiv 450 + eksperdikulu 150 + õigusabikulud 1182.50). Apellatsioonkaebus
33.24.03.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või, alternatiivselt, teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ning kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
34.Maakohus asus seisukohale, et vaidlusaluste puuduste näol on tegemist varjatud puudustega. Samas ei nähtu otsusest, miks kohus üldse leiab, et tegemist on puudustega, mille näol on tegemist asja lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 mõttes. Kõnealuse sõiduki näol on tegemist 2007.a väljalaskega ning nii hageja kui sõiduki ostja olid teadlikud, et tegemist on kasutatud autoga. On selge, et sellistel sõidukitel esineb teatavaid puudusi. Kostja ei lubanud ostjale, et auto on täielikult heas korras. Müügilepingu sõlmimise ajal oli auto läbinud 170 454 km. Mõistlik on eeldada, et enam kui 170 000 km läbisõiduga sõiduki detailid on kulunud ning vajavad ekspluatatsiooni käigus kontrollimist ning parandamist või asendamist. Sellise läbisõidu ja vanusega mootorsõiduki puhul on harilik, et kui teha põhjalik tehniline ülevaatus, ilmneb puudusi ning kulunud seadmeid ja detaile. Niisuguse vanuse ja läbisõiduga mootorsõiduki puhul ei ole puuduste ilmnemine ega nende kõrvaldamise hind asjaolusid arvestades ootamatu ning kõnealune sõiduk vastas selle eale ja läbisõidule. Samuti sellist kasutatud sõidukit ostes teeb mõistlik isik, kes soovib omandada heas korras ja vigadeta sõiduki, selle tehnilise seisundi tuvastamiseks ülevaatuse, kasutades selleks vajaduse korral asjatundja abi. Müüjal lasub kohustus anda ostjale teada asjaoludest, mis on müüjale teada ja mille teadmise vastu on ostjal õigustatud huvi. Antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks olnud hagis toodud puudustest teadlik. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja oleks sõiduki omaduste, hoolduse ja/või remondi kohta andnud eksitavat teavet. Maakohus ei tuvastanud, et kostja poolt ostjale üle antud sõidukil oleks esinenud puudusi, mis ei oleks omased sarnasele kasutatud autole ja mida saaks käsitleda auto lepingutingimustele mittevastavusena, mille olemasolul on võimalik VÕS §-s 218 sätestatud müüja vastutuse kohaldamine. Lähtuvalt eeltoodust kohaldas kohus vääralt VÕS § 217 lõiget 1 ja lõike 2 punkti 1 ning VÕS § 218 lõiget 1.
35.Kostja väiteid, et puudus sai tekkida sõiduki kasutamisest, ei pidanud kohus reaalseks ega tõendatuks. Seejuures ei ole kohus põhjendanud, miks ta kõnealuseid väiteid reaalseks ei pea. Samuti ei nähtu otsusest, millel põhineb kohtu hinnang, et kostja kirjeldatud juhtudel oleks probleem olnud kindlasti laiem ja mitte piirdunud kõigest 2. silindri kepsu alumise saale ja vastava vändakaela- ja kepsusilmaga. Eeltoodud osas
on kohtu põhjendused ebapiisavad ega ole veenvad. Seega on rikutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 436 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Samuti ei nõustu kostja sellega, et ta oma vastavat väidet ei tõendanud ja et tegemist on üksnes kostja isikliku arvamusega. Kostja esitas dokumentaalse tõendina RH kui eriteadmistega isiku arvamuse. Arvamuses jõudis RH järelduseni, et sõiduki VW Touareg pihusti ja mootori väntmehhanismi rikke võis põhjustada mootori vaegõlitus, mis võis olla tingitud madalast õlitasemest, madalast õlirõhust või mootoriõli saastumisest põlemata transpordikütusega või selle põlemisjääkidega.
36.Kohus leidis, et RH ekspertarvamus on üldsõnaline. Kuivõrd see arvamus põhineb hageja poolt kohtule esitatud RP arvamuses kajastatud andmetel, ei ole tegemist üldise dokumendiga. RH tugines konkreetse sõiduki omadustele. Sisuliselt heitis kohus kostjale ette, et ta ei ole tõendanud, et sõiduki puudused on tingitud asja kasutamisest. Kohus ei saa nõuda poolelt tõendeid asjaolu kohta, mille kohta vastaval poolel kohtu poolt oodatavaid tõendeid ei ole võimalik esitada. Vaidlusalune sõiduk ei olnud enam kostja valduses. Sõltumata eeltoodust oli kostjal, tuginedes RP arvamuses kajastatud andmetele, võimalik tõendada, et vastavad vead peavad oma iseloomu tõttu olema tingitud asja ebaõigest kasutamisest. Samuti ilmneb arvamusest, et puudused said tekkida väga kiiresti, mis on selges vastuolus RP arvamusega, mille kohaselt mootori väntmehhanismi rikke iseloom viitab pikaaegsele protsessile, arenedes sõltuvalt ekspluatatsioonitingimustest 10 000 kuni 20 000 km jooksul. Lähtuvalt eeltoodust on kohus ebaõigesti hinnanud RH arvamust. Kohtuotsusest ei nähtu ka põhjendused, miks ei saa osalist vaegõlitamist mootori selles osas toimuda.
37.Kaevatava otsuse kohaselt ei ole põhjendatud ega tõendatud kostja seisukoht, et kui väidetavalt tekkis mootorisse kolin peale mõne tuhande kilomeetri läbimist, siis ülevaatusele läks sõiduk alles siis, kui müügilepingu sõlmimisest oli sõiduk läbinud 6441 km ning seega väidetava mootori kolinaga sõitis ostja edasi ca 5000 km. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et koheselt või mõistlikuma aja jooksul remonti pöördudes oleks kokku hoitud rikke likvideerimise kuludelt. Lisaks märkis kohus, et ei ole iseenesest mõistlikult oodatav, et iga vähimagi heli muutuse peale mootoris koheselt pöördutakse remonti. Kostja eeltooduga ei nõustu. RP arvamusest nähtub, et peale mõne tuhande kilomeetri läbimist tekkis mootorisse kolin. Kostja hinnangul peab kolin tähendama piisavalt kuuldavat heli, mis iga mõistliku sõidukikasutaja tähelepanu köidab. Kohus on alusetult eeldanud, et kolin mootoris ei olnud piisavalt vali, et selle peale oleks sõiduki kasutaja pidanud viivitamatult reageerima. Kusjuures hageja ei ole väitnud, et kolin oleks olnud vähekuuldav või tajutav ainult vastavate teadmiste ja kogemustega isikule. Kostja on veendunud, et kolina puhul mootoris on mõistlikult oodatav, et sõiduki kasutaja pöördub koheselt remonti. Kohtu vastupidine seisukoht, mis sisuliselt pooldab käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja seeläbi võimaliku kahju tekkimist/suurenemist, seab ohtu kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel arvesse võtmise.
38.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et 22.05.2014 puudusest teavitamine on tehtud mõistliku aja jooksul ka juhul, kui puudus oleks avastatud 26.03.2014. Kuivõrd VÕS § 220 lõige 1 annab tarbijale 2-kuulise asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtaja, on tarbijaks mitteolemise puhul vastav tähtaeg oluliselt lühem. Kohtu poolt välja toodud kuupäevade 26.03.2014 ja 22.05.2014 ajavahe on peaaegu 2
kuud, millise viivitusega tehtud teavitust ei saa pidada mõistlikuks mittetarbijast ostja puhul. Seega on kohus vääralt kohaldanud VÕS § 220 lõiget 1.
39.Seoses kostja väitega RP arvamuse ebausaldusväärsuse kohta leidis kohus, et ei ole põhjust nimetatud arvamuses kahelda. Kostja sellega ei nõustu. Kostja esitas vastukaaluks hageja eriteadmistega isiku arvamusele oma asjatundja arvamuse. Nimetatud arvamused on võrdväärse kaaluga ning käsitletavad dokumentaalsete tõenditena. RH arvamus tugineb RP arvamuses toodud andmetele kõnealuse sõiduki kohta. Seega puudub alus arvata, et RH arvamus põhineb oletuslikel asjaoludel või üldistel andmetel. Puudub põhjendatud alus jätta RH arvamus arvesse võtmata. Kohus peab otsuse tegemisel alati tõendi usaldusväärsust arvesse võtma. TsMS §-st 2, § 232 lõikest 1 ja § 238 lõikest 5 tuleneb, et kohus peab tõendi usaldusväärsust igakordselt hindama ning ei tohi ebausaldusväärsetele tõenditele otsuse tegemisel tugineda. Samuti ei tulene TsMS-ist, et kohus peaks tõendi usaldusväärsust hindama üksnes siis, kui esineb vähemalt kaks samaväärset ent vastandlikku tõendit.
40.Maakohus on järjekindlalt rajanud oma otsuse riiklikult tunnustatud eksperdi RP arvamusele. Kaevatavast otsusest nähtub selgelt, et kohus käsitles nimetatud arvamust ekspertiisina (kostjalt on välja mõistetud eksperdikulud; kohus nimetas otsuses RP arvamust läbivalt ekspertarvamuseks). Kostja hinnangul ei ole RP arvamuse näol tegemist ekspertarvamusega TsMS § 293 lõike 1 tähenduses. Ekspertiisi määramise kohta teeb kohus määruse, millist antud asjas ei tehtud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et RP näol on tegemist riiklikult tunnustatud eksperdiga. Kostja hinnangul on nimetatud arvamus käsitletav eriteadmistega isiku kirjaliku arvamusena TsMS § 293 lõike 2 mõttes. Seega on kohus kõnealuse tõendi vääralt kvalifitseerinud. Kuivõrd kohus kohaldab seadusi ega ole seotud menetlusosaliste õiguslike põhjenduste ega ebatäpsete viidetega, ei mõjuta kohtupoolset rikkumist ka asjaolu, et pooled on kõnealust arvamust nimetanud ekspertarvamuseks.
41.Hageja esitas tõenditena lisaks RP arvamusele ka OÜ Hiteh Autoteenindus hooldusosakonna juhataja TL arvamuse ning Raja Haldus OÜ ja AS-i Hiteh arved. Kõik dokumendid on koostatud ja/või esitatud OÜ Hiteh Kinnisvara kui sõiduki ostjaga lähedalt seotud ja/või alluvussuhetes olevate isikute poolt. Kostja leiab, et ärilise ja majandusliku huvi tõttu seotud isikute poolt koostatud arvamused ja muud dokumendid ei tohiks olla usaldusväärsed tõendid, on kallutatud ning neisse tuleks suhtuda äärmiselt kriitiliselt.
42.Hagi kohaselt olevat ostja OÜ Hiteh Kinnisvara teinud sõiduki töökorda viimiseks kulutusi koos käibemaksuga 6142.80 eurot, mille tõendamiseks on esitatud 2 arvet. Eeltooduga tõendas hageja mh puuduste väärtust. Hageja poolt kohtule esitatud kulutuste kandmist tõendav arve nr 14292 sisaldab mh velgi, rehve ja nende paigaldust, seega kulusid, mis ei seondu väidetavate puudustega. Eeltoodud rehvide ja velgede kulu ei olnud hageja maha arvestanud sõiduki töökorda viimise kulutustest. Samuti nähtub kõnealuselt arvelt hooldus, mille puhul jäi arusaamatuks, kuidas vastav kulu on seotud kostjapoolse väidetava lepingu rikkumisega. Seega oli hageja alusetult jätnud väidetavalt kantud kulutustest maha arvestamata ka arvelt nähtuva hoolduse kulu. Samalt arvelt nähtub, et tööd olid teostatud seonduvad sõidukiga VW Touareg reg/märgiga XXXXXX. Kuna antud vaidluse esemeks on teise reg/märgiga (XXXXXX) sõiduk, on arvel kajastuvad tööd asjasse puutumatud ega tõenda kulude kandmist seonduvalt vaidlusaluse sõidukiga. Kostja hinnangul ei ole tegemist inimliku
eksitusega, st asjaoluga, et arvele on märgitud kogemata vale auto reg/märgi number. Eeltoodut väites tugineb kostja mh sellele, et hageja väited on tervikuna ebausutavad ja mõned hageja esitatud tõendid selgelt ebausaldusväärsed. Kohus ei ole ülaltoodut otsuse tegemisel arvesse võtnud. Vastustaja seisukoht
43.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
44.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või otsuse tühistamiseks alused puuduvad, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Otsuse põhjendused kuuluvad muutmisele osas, kus maakohus nimetas RP ja RH koostatud dokumente eksperdiarvamusteks ning nimetatud tõendite saamise kulu eksperdikuluks. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, järgib neid apellatsioonkaebuse lahendamisel ning TsMS § 654 lõike 6 alusel kaebuse põhjendustele vastates ei korda. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud ja määrab kindlaks nende põhjendatud ja vajaliku suuruse.
45.Iseenesest õige on apellandi tähelepanek, et maakohus nimetas RP arvamust eksperdiarvamuseks ja selle saamise kulu eksperdikuluks, kuigi TsMS-i 32.peatüki kohast eksperdiarvamust kohus ei kogunud. Maakohus nimetas eksperdiarvamuseks ka RH arvamust ja ka teda ei olnud kohus asjas eksperdiks määranud. Samas on kolleegium seisukohal, et tegemist ei ole sellise olulise menetlusõiguse normide rikkumisega, mis mõjutab kohtuotsuse lõpptulemust. TsMS § 272 lõike 2 kohaselt on mõlema tõendi puhul tegemist menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamusega ehk tsiviilkohtumenetluses lubatud dokumentaalse tõendiga. TsMS § 232 lõike 2 kohasele ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesolevas asjas vastav kokkulepe puudub. Sõltumata nimetusest peab kohus TsMS § 232 lõikest 1 tulenevalt hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Maakohus on käesolevas asjas nimetatud hindamisreeglit asjakohases ulatuses järginud, ka on maakohtu arutluskäik arusaadav ja jälgitav ning kolleegium tõendite ümberhindamiseks alust ei näe. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et maakohus eelistas RP arvamust RH arvamusele selle sisu (konkreetse sõiduki ülevaatuse tulemusena esitatud konkreetsed seisukohad asjas tähtsust omavate asjaolude kohta) alusel, mitte sel alusel, et nimetatud isik kuulub EKEI andmetel riiklikult tunnustatud maanteetransporditehnika ja autotehnika ekspertide nimekirja. Dokumentaalse tõendi saamise kulu (TsMS § 143 punkt 2) on sarnaselt eksperdikuluga (samas punkt 1) asja läbivaatamise kulu, mis kuulub kohtuvälise kuluna menetluskulude koosseisu (TsMS § 138 lõiked 1 ja 2). Eeltoodu alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selliselt, et asendab RP ja RH arvamuste käsitlemisel kasutatud nimetuse „eksperdiarvamuse“ nimetusega „eriteadmistega isiku arvamus“ (vastavas käändes) ja menetluskulu nimetuse „eksperdikulu“ nimetusega „dokumentaalse tõendi saamise kulu“ (vastavas käändes).
46.Vastuseks apellandi teistele väidetele selgitab kolleegium järgmist. Apellandi vastuväited, millised seonduvad TL e-kirja (t lk 10), Raja Haldus OÜ arve nr 203 (t lk 28) ja AS-i Hiteh arve nr 14929 (t lk 30, 134) ebausaldusväärsusega, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna hageja need maakohtumenetluse alguses küll esitas, kuid
maakohus otsuses neid tõenditena ei analüüsinud põhjusel, et hinna alandamise hagi põhjendatuse kontrollimisel need tõendid tähtsust ei omanud. Hageja esitas menetluse käigus dokumentaalsed tõendid (Monestar OÜ arvamused), mille alusel maakohus tuvastas hagejale tegelikult müüdud sõiduki väärtuseks 10 000 eurot (sisaldab käibemaksu). Samuti tuvastas maakohus, et hagejal oleks olnud õigus nõuda tasutud hinnast tagasi 6500 eurot, kuid hageja esialgset hagi ei suurendanud. RP majanduslik seotus sõiduki kasutajast äriühinguga (RP poolt juhitaval äriühingul ja sõiduki kasutajast äriühingul on sama omanik) iseenesest ei anna alust jätta tema poolt koostatud arvamust kui ebausaldusväärset tõendit arvestamata. Kostjal oli võimalik RP arvamus oma tõendi(te)ga ümber lükata, kuid seda ta ei suutnud.
47.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja poolt esiletoodud puudused (pihusti ja mootori väntmehhanismi rike) konkreetsel autol esines, kuid leiab, et tegemist ei ole pooltevahelise müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 217 mõttes. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et kasutatud asjade müügi puhul ei kujuta asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused lepingutingimustele mittevastavust. Samas on apellant ise toonud esile Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-23-10 (punktis 12) väljendatud seisukoha, et kasutatud asjade puhul tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Seega kui kostja oli seisukohal, et konkreetsel sõiduautol ilmnenud pihusti ja mootori väntmehhanismi rike tavaliselt sarnase kasutusastmega sõiduautodel esinebki, pidi ta oma väidet tõendama. Tsiviilasja materjalides vastavasisuline tõend puudub.
48.Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lõike 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised eeldused: müügileping on kehtiv; müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (so puudutega) asja; müüja vastutab asja puuduste eest; müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-156-11). Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas leidsid hinna alandamise eeldused tõendamist.
49.Apellant on kaebuses jätkuvalt seisukohal, et tema müüjana ei vastuta müüdud sõiduki puuduse eest, kuna ei olnud puudusest teadlik, ostja mõistliku isikuna oleks saanud teha koheselt peale müügilepingu sõlmimist sõiduki tehnilise seisundi tuvastamiseks ülevaatuse vajadusel asjatundja abi kasutades, puudus sai tekkida sõiduki kasutamisest (õli puudumine, ebakvaliteetse kütuse tankimine jms) ja ostja ei teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul. Kolleegium nõustub maakohtuga, et müüja vastutusest vabanemise alused tõendamist ei leidnud.
50.Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale; puudus ei tulenenud ostjast; ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma; sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda; ostja teatas puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, va kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav või kui puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-156-11).
51.Müüja vastutuse eeldustest tuleneb, et müüja vastutab müüdud asjal varjatud puuduste ilmnemise eest ka juhul, kui ta neist teadlik ei olnud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5015, punkt 18). Seega apellandi viide sellele, et kohtule ei esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja oleks sõiduki omaduste, hoolduse ja/või remondi kohta andnud eksitavat teavet, ei saa olla käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane.
52.Iseenesest on asjakohane kostja viide ostja asja ülevaatamise kohustusele esimesel mõistlikul võimalusel pärast kauba enda kasutusse saamist. Vastav ostja kohustus majandus- või kutsetegevuses sõlmitud müügilepingu puhul on sätestatud VÕS § 219 lõikes 1. Samas on käesolevas asjas tõendatud RP arvamusega, et vaidlusalused puudused avastas ta alles peale sõiduki mootori maha- ja lahtivõtmist. Seega on asjakohane maakohtu järeldus, et tegemist oli selliste puudustega, mida ei oleks saanud tavapärase välise ülevaatuse käigus avastada. Ka majandus- või kutsetegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi ega pea üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-06, punkt 19). Kuna vaidlusalust puudust ei olnud võimalik tavapärasel ülevaatusel avastada, tuleb puudusest teatamise aja mõistlikkuse VÕS § 220 mõttes tuvastamisel lähtuda mitte ajahetkest, mil lepingu sõlmimise järgne ülevaatus toimuma pidi, vaid ajast, mil konkreetne puudus tegelikult ilmnes. 22.05.2014 puuduste kõrvaldamise nõudes on sõiduki kasutaja nimetanud vastavaks kuupäevaks 09.05.2014 (t lk 11-13). Muid tõendeid täpsema ajahetke kohta maakohtule ei esitatud. 12 päeva jooksul peale avastamist puudusest teavitamine on tehtud mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lõike 1 esimese lause mõttes ja apellandi vastupidised seisukohad ei ole asjakohased.
53.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei suutnud esitatud tõenditega piisava veenvusega tõendada oma vastuväiteid. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kuid seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta asus seisukohale, et RH arvamus ei lükka ümber RP arvamust selle kohta, et puuduvad faktid, mis viitaksid konkreetse sõiduki konkreetse rikke (pihusti ja mootori väntmehhanismi rikke) tekkepõhjusena kasutaja poolt sõiduki valmistajatehases väljatöötatud ekspluatatsiooni- ja hooldusnõuete rikkumisele. Kolleegium nõustub maakohtuga. RP põhjendas oma arvamust, tuues mh esile, et mootori õlitase oli enne lahtivõtmist normis ja mootori väntmehhanismil puudusid vaegõlituse tunnused, mis võiksid olla tingitud madalast õlitasemest, madalast õlisurvest või põlemata kütuse sattumisest karterisse. RH oma arvamuses neid fakte ümber ei lükanud, selgitades sisepõlemismootori töö protsessi, mille tulemusena asus seisukohale, et ka konkreetse sõiduki rike võis olla tingitud madalast õlitasemest, madalast õlirõhust või mootoriõli saastumisest põlemata transpordikütusega või selle põlemisjääkidega, seostamata oma järeldust samas konkreetse sõidukiga ja lükkamata ümber RP arvamuses esiletoodud konkreetse sõiduki tehnilist seisundit iseloomustavaid faktilisi asjaolusid. Nimetatud asjaoludele on viidanud ka RP oma vastuses RH-le (t lk 133).
54.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja
põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
55.Vastavalt vastustaja menetluskulude nimekirjale (t lk 181 pöördel, 188 pöördel) koosnevad tema kulud esindaja tasust kokku 7,25h eest (20.04.2016 kaebusega tutvumine ja sellele õigusliku hinnangu andmine 2h, 21.04.2016 kliendile ülevaate andmine 1h, 26.27.04.2016 vastuse koostamine 4h, apellandi menetluskulude dokumendiga tutvumine 0,25h), tunnitasu 110 eurot, seega kulud kokku 797.50 eurot (ilma käibemaksuta), millise summa palub vastustaja apellandilt välja mõista. Vastustaja palub ka kohustada apellanti tasuma väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellant vaidleb vastustaja kuludele osaliselt vastu.
56.Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada osaliselt. Seoses apellandi vastuväitega, et vastustaja taotluses puudub TsMS § 176 lõikes 5 sätestatud kinnitus, märgib kolleegium, et vastustaja menetluskulude nimekirjast koosmõjus toimiku materjalidega nähtub, et kulud on kantud seoses käesoleva asjaga. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kulunud 4h on osaliselt ülepaisutatud, arvestades, et eelnevalt on vastustaja esindaja kulutanud kaebusega tutvumiseks ja sellele õigusliku hinnangu andmiseks 2h, millise ajakulu loeb kolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks arvestades kaebuse sisu ja mahtu. Arvestades eelnevalt kulunud 2h on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ajakulu kirjaliku vastuse koostamiseks 3h, kuivõrd kaebus ei sisalda mingeid uusi olulisi asjaolusid ega väiteid võrreldes maakohtu menetluses esitatuga. Põhjendatud toiminguteks ei saa aga pidada kliendile ülevaate andmist (1h) ja apellandi menetluskulude dokumendiga tutvumist (0,25h). Seoses kliendile ülevaate andmisega märgib kolleegium, et ringkonnakohtul ei ole võimalik kontrollida nimetatud kulu tekkimist ning antud menetluse staadiumis ei olnud selline ajakulu ka vajalik. Menetluse seisust kliendile lühiülevaate andmise ajakulu arvestab ringkonnakohus antud juhul apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele hinnangu andmise ajakulu 2h hulka. Menetlusosalise esindajal on õigus anda kliendile menetluse seisust mistahes ajal ülevaateid, kuid sellise kulu puhul ei ole tegemist teiselt poolelt väljamõistetava kuluga, kui tegemist ei olnud põhjendatud ja vajaliku toiminguga. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole ka menetluskulude nimekirjaga tutvumise kulu puhul tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna nimetatud toiming ei nõua õigusalaseid eriteadmisi. Poolte kulud, mis seonduvad menetluskulude kindlaksmääramise üle vaidlemisega, ei kuulu teiselt poolelt väljamõistmisele. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja lepingulise esindaja kulud põhjendatud 5h ulatuses. Esindaja tunnitasule 110 eurot ei ole apellant vastu vaielnud ning ka kolleegiumi hinnangul on tegemist mõistliku tunnitasuga, seega kuulub vastustaja taotlus rahuldamisele 550 euro (5x110) ulatuses. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, tuleb kulud välja mõista ilma käibemaksuta.