Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hagejalt laenu võtnud ning hageja ei ole kunagi kostjale laenu andnud, ei sularahas ega ülekandega. Seda põhjusel, et kostjal puudus igasugune vajadus hagejalt raha laenata. Kostja ei ole käesoleva ajani teinud kirjalikku lepingu tühistamise avaldust, kuna ei ole olnud jätkuvalt kindel enda ja oma lähedaste turvalisuses, st., et kostja ei ole tajunud ähvarduse mõju lakkamist. Kuna aga hageja on pöördunud alusetu nõudega kohtusse, siis palub kostja käsitleda vastust hagile kui tehingu tühistamise avaldust. Kostja vastuse kättetoimetamisega on hageja saanud teadlikuks kostja tahteavaldusest ning sellega on kostja lepingu kehtivalt tühistanud. Kostja seisukoha kohaselt on ähvarduse mõju lakkamise ajaks hagi esitamise aeg, s.o 29.09.2014. a. Et kostja vastus ja sellega koos ka tühistamise avaldus on edastatud 13.11.2014. a, on kostja järginud TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaega. Kostja on seisukohal, et 03.08.2011.a sõlmiti laenuleping nr 08-2011, millises olid poolteks Eero Hanikat ja Petri Kalervo Pesonen ning hageja andis P. K. Pesonenile laenu 30 000 eurot. On äärmiselt ebausutav, et hageja andis 03.08.2011. a laenu kahel korral sularahas kokku summa 130 000 eurot. Oluline on, et K. Randveri poolt esitatud lepingu tähtajaks oli 10.08.2011. a, hagi aga on esitatud, küll suuremas nõudes, alles 29.09.2014. a. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega aegus hageja nõue 10.08.2014. a ning hageja nõue tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. KOSTJA, PETRI KALERVO PESONENI, VASTUS HAGILE ( I kd, tl 124). Kostja tunnistab oma võlgnevust hageja ees ning märgib, et Kertu Randveri survestati lepingule allkirja andma.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kostja, Petri Kalervo Pesonen, on oma vastuses tunnistanud hageja nõuet ning hagile vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja, Kertu Randver, on esitanud hagile järgmised vastuväited: - esitatud hagi on aegunud. - laenulepingut ei sõlmitud lepingus näidatud kuupäeval, 03. augustil 2011. a, vaid augusti lõpus või septembri alguses 2011. a Soomes, mil kostja allkirjastas lepingu ähvarduse mõjul ning seetõttu on kostja ja hageja vahel sõlmitud laenuleping tühine. - hagi rahuldamise korral palub kostja vähendada viiviste määra (I kd, tl 187). Kohus käsitleb esmalt nõude aegumist (I), seejärel tehingu tühistamist ja kostjate võlgnevust hageja ees (II), intressi ja viivist (III) ning lõpetuseks menetluskulusid (IV). I Kohtule esitatud hageja ja kostjate vahel 03. augustil 2011. a sõlmitud laenulepingu (I kd, tl. 6-8) p 3.1. kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 30.09.2011. a. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt TsÜS § 147 lg 2 nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna 03.08.2011. a lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 31.09.2011.a ning hagi on esitatud 29.09.2014.a, siis ei ole hagi eelpoolnimetatud nõude osas aegunud. Kostja, Kertu Randver, on viidanud oma vastuses Eero Hanikati ja Petri Kalervo Pesoneni vahel sõlmitud laenulepingule, millega E. Hanikat on andnud P. K. Pesonenile laenu 30 000 eurot (I kd, tl 154-156). Nimetatud lepingus on laenu tagasimaksmise tähtajaks 10.08.2011. a. Kuna nimetatud laenulepingu osas hageja nõuet kostjate vastu esitanud ei ole ning K. Randver ei ole ka laenulepingu pooleks, siis kohus nimetatud lepingut ei käsitle. II

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eero Hanikati ja Petri Kalervo Pesoneni ja Kertu Randveri vahel 03.08.2011. a sõlmitud laenulepingu nr 08-2011 (I kd, tl. 6-8; II kd, tl 1-3) punkti 2.1 kohaselt said kostjad laenu summas 100 000 eurot, mille kohustusid lepingu punkti 3.1 kohaselt tagastama 30.09.2011. a. Vastavalt laenulepingu punktile 2.2 anti laen üle sularahas, mille kohta vormistati sularaha vastuvõtmise / üleandmise akt (I kd, tl 9; II kd, tl 4), mille on laenusaajatena allkirjastanud Petri Kalervo Pesonen ja Kertu Randver. TsÜS § 96 lg 1 kohaselt isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. TsÜS § 96 lg 2 järgi on ähvardus õigusvastane juhul, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle vastavusest TsÜS § 96 eeldustele ja on seotud TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaegadega. Oma 13.11.2014. a vastuses hagiavaldusele, tegi kostja, Kertu Randver, muuhulgas laenulepingu tühistamise avalduse, mille hageja sai kätte 26.11.2014. a (I kd, tl. 43). Seega peab kostja, K. Randver, tõendama, et ta on tühistamiseks õigustatud TsÜS § 96 lg-s 1 nimetatud alusel, põhjusliku seose ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka TsÜS § 96 lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse. Kohus asja arutanud ja hinnanud tõendeid kogumis on seisukohal, et antud asjas esitatud tõenditega ei leidnud tõendamist, et kostja kirjutas eelpoolnimetatud laenulepingule alla ähvarduse mõjul. Samuti on kohus seisukohal, et kostja poolt antud ütlused on vastuolulised. Kostja väidab, et ta kirjutas laenulepingule ja raha üleandmise / vastuvõtmise aktile alla Soomes, kuna hageja ähvardas teda ja tema lähedasi vägivallaga. Samas väidab kostja, et laenulepingu allakirjutamise juures, s.o. Tartu Lõunakeskuses, ei viibinud V. Põldmaa. Tunnistaja V. Põldmaa on kohtus kirjeldanud laenulepingu sõlmimise eelseid sündmusi, laenulepingu sõlmimise asjaolusid ja kohta, raha üleandmist. Samuti on tunnistaja V. Põldmaa kohtus kinnitanud, et ta viibis 03.08.2011. a lepingu allkirjastamise juures Tartu Lõunakeskuses ning et seal oli ka kostja, K. Randver, kes lepingu allkirjastas. V. Põldmaa on ka ise laenulepingule ja sularaha vastuvõtmise / üleandmise aktile tunnistajana alla kirjutanud. Tunnistaja ütlusi kinnitab Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakt nr 16E-DM0016;19.05.2016. a (II kd, tl 26-28) p. 3.4, mille kohaselt Kertu Randveri ja Petri Kalervo Pesoneni nimel on laenuleping nr 082011 kuupäevaga 03.08.2011. a ja selle lisa sularaha vastuvõtmise/üleandmise akt allkirjastatud tõenäoliselt sama kirjutusvahendiga samaaegselt. Ekspert on ekspertiisiaktis märkinud, et analüüsides kirjutusvahendite värvaineid ja kirjutusvahendi otsaku tunnuseid kirjajoontes, on allkirjade kirjutamise tõenäosus Kertu Randveri ja Petri Kalervo Pesoneni poolt samaaegselt suurem kui see, et Kertu Randver kirjutas oma nimelt allkirjad kuu aega hiljem. Seega on V. Põldmaa ütlustega ja eksperdi järeldustega ümber lükatud kostja väide selle kohta, et V. Põldmaa ei viibinud laenulepingu allkirjastamise juures, samuti kostja väide selle kohta, et tema ei allkirjastanud laenulepingut 03.08.2011. a Tartu Lõunakeskuses. Õigusvastase ähvardusega on tegemist juhul, kui ähvardaja tegutseb teadlikult eesmärgiga mõjutada ähvardavat kindla sisuga tahteavaldust tegema. Nii tunnistaja V. Põldmaa kui ka hageja ise on vande all kinnitanud, et just Kertu Randver otsis võimalusi laenu saamiseks, kasutades selleks oma tuttava, V. Põldmaa, abi. V. Põldmaa kui ka K. Randver on kohtus öelnud, et K. Randver ja P. K. Pesonen olid elukaaslased ning et laenu vajati hosteli ostmiseks Eestis. V.

Põldmaa on kohtus kinnitanud, et laenulepingu allkirjastamisel olid kõik positiivselt meelestatud ning tal on kostjaga head suhted käesoleva ajani, samuti et laenulepingu sõlmimisel K. Randveri keegi ei ähvardanud. Tulenevalt kohtule esitatud tõenditest on kohus seisukohal, et kohtus ei leidnud tõendamist, et hageja ähvardas K.Randveri negatiivsete tagajärgedega juhul kui K.Randver keeldub laenulepingule alla kirjutamast. Kohus peab vajalikuks märkida, et K. Randveri poolt esitatud Ida-Uusimaa Prokuratuuri 20.11.2014. a eeluurimise lõpetamise otsus nr 14/2084 (I kd, tl 101-106) ja Riigiprokuratuuri vastus 02.04.2015. a, nr RP6-8/15/115-(1) kostja pöördumisele (I kd, tl 108) ei tõenda kostja väiteid tema suhtes kasutatud ähvarduse või vägivalla kohta. Jaanus Koort on esitanud kohtule 08.01.2016. a tunnistuse (I kd, tl 181), millest nähtuvalt lubas Kertu Randver anda temale kuuluva mootorratta augusti lõpus 2011. a või septembris 2011. a võlgade katteks hageja valdusesse. Samuti nähtub Kertu Randveri poolt hagejale saadetud sõnumite (17. -18. oktoober 2011; 21. oktoober 2011 ja 6. november 2011) (I kd, tl 180), sisust, et kostja tunneb muret tasumata võla pärast ja soovib leida lahendust. Kohus on seisukohal, et eelpoolnimetatud tõendeid kogumis arvestades, ei ole leidnud tõendamist, et kostja, K. Randver, sõlmis laenulepingu ähvarduse tulemusel ning et tal puudus vastavalt olukorrale võimalus ja muud valikud, et laenulepingut mitte sõlmida. Kostjal oli võimalus keelduda laenulepingu sõlmimisest. Seega vastutavad kostjad hageja ees solidaarselt tulenevalt VÕS § 65 lõikest 1. Kuna kohtus ei leidnud tõendamist hageja poolt K. Randveri ähvardamine laenulepingu sõlmimisel, mis oleks andnud aluse tehingu tühistamiseks, siis puudub ka vajadus hinnata seda, millal lakkas väidetava ähvarduse mõju ning kas kostja on teinud hagejale tehingu tühistamisavalduse õigeaegselt. III VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on palunud kostjalt välja mõista intress summas 2500,00 eurot. Laenulepingu p 5.1 kohaselt on intress laenuperioodil 2,5 %. Seega kuulub kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele intress summas 2500,00 eurot. VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu (I kd, tl 18-21) p 5.2 kohaselt on viivis maksetähtaja ületamisel 0,5% tasumata laenusummast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist laenusummalt (100 000 eurot) alates 01.10.2011. a kuni hagi esitamiseni 29.09.2014. a (1094 päeva) summas 547 000 eurot, mida on vähendanud ning palub kostjatelt välja mõista viivis 97 500 eurot. Kohus leiab, kuna viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest, võlgnik peab sellega arvestama ning võlgnikul on võimalus seda vältida, siis ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kostja K. Randver leiab, et viivised on ülemäära suured ja palub viivise määra vähendada. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel. Kohus, arvestades tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis, võlgnevuse suurust, viivise arvestamise algust, haginõude s.h viivisenõude esitamise aega ning kokkulepitud viivise protsenti, milleks on 182,50 % aastas, on seisukohal, et käesoleval juhul on viivise määr kostja K. Randveri jaoks liialt koormav ning põhjendatud on käesoleval juhul kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kuivõrd laenu ei ole hagejale tagastatud, tuleb viivist arvestada alates 01.10.2011. a. Seadusjärgne viivisemäär oli perioodil 01.10.2011. a kuni 31.12.2011. a oli 8,25 % aastas, perioodil 01.01.2012. a kuni 31.12.2012. a 8 % aastas, perioodil 01.01.2013. a kuni 14.04.2013. a 7,75 % aastas, perioodil 15.04.2013. a kuni 30.06.2013. a 8,75 % aastas, perioodil 01.07.2013. a kuni 31.12.2013. a 8,5 % aastas, perioodil 01.01.2014. a kuni 30.06.2014. a 8,25 % aastas, perioodil 01.07.2014. a kuni 29.09.2014. a 8,15 % aastas. Seega on seadusjärgne viivis põhisummalt 100 000 eurolt perioodi 01.10.2011. a kuni 29.09.2014. a (1095 päeva) eest kokku 24 541,51 eurot. Kuna viivise vähendamist taotles vaid Kertu Randver, tuleb vähendatud viivisemäära kohaldada üksnes tema suhtes. Seega kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele viivis 97 500 eurot, kuid Kertu Randverilt mitte rohkem kui 24 541,51 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab Petri Kalervo Pesonenilt ja Kertu Randverilt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 100 000 eurot, intressi 2500 eurot ja viivise 97 500 eurot, kokku 200 000 eurot, millest Kertu Randveril tuleb väljamõistetud viiviste osas tasuda 24 541,51 eurot.

IV Tulenevalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõikest 1 ja 2 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lõike 1 järgi kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lõige 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja ( I kd, 93; II kd, tl 61) kohaselt on hageja kantud menetluskuludeks tasutud riigilõiv 1800 eurot, tõlkekulud 196,42 eurot ja õigusabikulud 1533 eurot, kokku 3529,42 eurot, mille hageja palub kostjatelt välja mõista. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Hageja on hagiavalduse esitamisel 06.10.2014. a tasunud riigilõivu 1800 eurot. Seega on põhjendatud kostjatelt hageja kasuks välja mõista hageja kantud riigilõiv 1800 eurot. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulud tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud ning kohtuekspertiisiseaduse alusel hüvitatavad menetlusvälisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. Tamos Grupp OÜ 06.02.2015. a arvest nr 11 (I kd , tl 121) nähtuvalt on hageja kandnud menetluses tõlkekulusid kokku summas 196,42 eurot. Arvestades TsMS § 165 lõikes 2 sätestatut ja seda, et tõlkekulud on seotud üksnes kostja Petri Kalervo Pesoneniga, tuleb tõlkekulud summas 196,42 eurot jätta Petri Kalervo Pesoneni kanda.

TsMS § 144 p 1 ja 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud ja menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindajad vastavad TsMS § 218 nõuetele. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindaja õigusabi tunnihind 80 eurot ja kokku on kulunud 13,35 tundi, menetlusdokumentide tõlkimisse viimiseks on kulunud 1 tund, 65 eurot tund ja sõidule on kokku kulunud 16 tundi, 25 eurot tund. Kohus leiab, et lepingulise esindaja sõidukuludest on õigus nõuda üksnes kohtuistungile sõitmisega seotud otsese sõidukulu, s.o transpordikulu (nt bussipileti või autokütuse maksumuse) hüvitamist. TsMS § 175 ega TsMS § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-65-13; 32-1-64-13). Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid otseste sõidukulude, nt bussipileti või autokütuse maksumuse kohta, ei ole hageja esindaja istungile sõiduks kulunud aeg põhjendatud ning ei kuulu kostjate poolt hüvitamisele. Kohus leiab, et hageja ajakulu, mis on kulunud hagi ja lisade tõlkimisse viimiseks ja kättesaamiseks 1 tund summas 65 eurot, ei ole põhjendatud ning jätab selle menetluskuluna arvestamata. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõude olemust ning hageja esindajate poolt tehtud menetlustoimingute vajalikkust, mahtu ja sisu, leiab, et hageja õigusabikulud on põhjendatud kokku 13,35 tunni ulatuses summas 1068 eurot (13,35 x 80 eurot). Seega on põhjendatud kostjatelt hageja kasuks välja mõista hageja kantud õigusabikulud 1068 eurot. Tulenevalt eeltoodust kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmisele hageja menetluskulud summas 2868 eurot (riigilõiv 1800 eurot + õigusabikulu 1068 eurot) ja Petri Kalervo Pesonenilt hageja kasuks tõlkekulud 196,42 eurot. Kuna pooled paluvad menetluskuludelt viivise väljamõistmist tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.