Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 25.06.2025, Tallinn Kohtuasja number Kohtuasi
2-23-5814 A.D avaldus L.I ja W.L suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning suhtluskorra määramiseks J.O vastuavaldus L.I ja W.L W.L suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning suhtluskorra määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.06.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
A.D
määruskaebus
J.O vastumääruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (ema) A.D (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte Puudutatud isik (isa) J.O (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Madis Piirla ja Simona Vissak Puudutatud isikud (lapsed) L.I (isikukood XXX) ja W.L (XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen Tallinna Linnavalitsus Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu Rae Vallavalitsus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
2-23-5814 Võtta tõenditena vastu A.D määruskaebusele ja 14., 15. ja 30.05.2025 seisukohtadele lisatud tõendid ning isa vastumääruskaebusele ja 18.02.2025 ja 14.05.2025 seisukohtadele lisatud tõendid. Rahuldada A.D määruskaebus osaliselt. Rahuldada J.O vastumääruskaebus osaliselt. Tühistada Harju Maakohtu 28.06.2024 määrus osas, millega maakohus jättis J.O vastuavalduse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamise osas rahuldamata (määruse resolutsiooni p 2), ning osaliselt suhtluskorra määramise osas (määruse resolutsiooni p-d 5.7 ja 5.8). Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada J.O vastuavaldus laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks ja anda J.O-le ainuotsustusõigus L.I ja W.L Prantsusmaale kolimise küsimuses, samuti muuta lastega välisriiki reisimise ja L.I-ga tema terviseuuringute ja -kontrolli eesmärgil Prantsusmaale reisimise korraldust vastavalt määruse tervikresolutsiooni p-le 5.5.8. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:
5.1.Jätta A.D avaldus L.I ja W.L suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks või ainuotsustusõiguse saamiseks rahuldamata.
5.2.Jätta J.O vastuavaldus L.I ja W.L suhtes ühise hooldusõiguse osalise lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks rahuldamata.
5.3.Rahuldada J.O vastuavaldus L.I ja W.L Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks ning anda J.O-le ainuotsustusõigus L.I ja W.L Prantsusmaale kolimise küsimuses.
5.4.Rahuldada A.D avaldus L.I ja W.L W.L-iga suhtluskorra määramiseks osaliselt.
5.5.Rahuldada J.O vastuavaldus L.I ja W.L-iga suhtluskorra määramiseks osaliselt.
5.6.Määrata L.I ja W.L (lapsed) suhtluskord A.D (ema) ja J.O-ga (isa) järgmiselt:
5.6.1.lapsed viibivad isaga paarisnädala pühapäevast kell 18.00 kuni paaritu nädala pühapäevani kell 18.00 ning emaga paaritu nädala pühapäevast kell 18.00 kuni paarisnädala pühapäevani kell 18.00;
5.6.2.lastele tuleb järele vanem, kelle suhtluskord algab;
5.6.3.vanemad lepivad laste üleandmise koha kokku hiljemalt laupäeval kell
18.00.Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, siis toimub üleandmine selle vanema elukohas, kus suhtluskord lõpeb;
5.6.4.jõulupühad ja aastavahetuse on lapsed paarisaastal emaga ning paaritul aastal isaga. Vanemad lepivad täpse ajavahemiku kokku hiljemalt 30.11. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, siis on jõulupühade ja aastavahetuse ajavahemik 23.12–02.01;
5.6.5.suvevaheajal, s.o ajavahemikul 01.06–31.08, on lapsed vaheldumisi kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures. Vanemad lepivad täpse suveajagraafiku kokku hiljemalt 31.03. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, siis on lapsed esimesed kaks nädalat isaga;
5.6.6.isal on õigus lastega koos olla isadepäeval ja emal on õigus lastega koos olla emadepäeval. Sel ajal ei kehti tavapärane suhtluskord;
2-23-5814
5.6.7.vanematel on õigus suvevaheajal (ajavahemikul 01.06–31.08) enda suhtluskorra ajal lastega Euroopa Liidu piires reisida ilma teise vanema nõusolekuta. Muul ajal (01.09.–31.05) on emal õigus enda suhtluskorra ajal isa nõusolekuta lastega Euroopa Liidu piires reisida kuni kolm korda aastas ja isal enda suhtluskorra ajal ema nõusolekuta kuni üks kord aastas;
5.6.8.emal on lisaks p-s 5.6.7 toodule õigus enda suhtluskorra ajal reisida pojaga või mõlema lapsega ilma isa nõusolekuta poja uuringute ja tervisekontrolli läbiviimiseks Prantsusmaale kuni kaks korda aastas;
5.6.9.ülejäänud juhtudel on reisimiseks vaja teise vanema nõusolekut;
5.6.10.lastel on õigus suhelda vanematega sidevahendite abil;
5.6.11.suhtluskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad vanemad on sellega selgesõnaliselt ja üheselt mõistetavalt e-kirja teel nõustunud.
6.Jätta L.I-le ja W.L-ile määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda ja kõik muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.Kohtumäärus kehtib ja on resolutsiooni p-s 5.6 määratud suhtluskorra osas viivitamata täidetav alates määruse teatavaks tegemisest A.D-le , J.O-le ning L.Ile ja W.L-ile (määratud esindaja kaudu). Suhtluskorra rikkumise korral on kohtutäituril vanema taotlusel õigus rakendada teise vanema suhtes täitemenetluse seadustiku § 179 lg-tes 2, 21 ja 22 sätestatud rahatrahvi ja aresti. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus, vastuavaldus ja menetlusosaliste seisukohad
1.A.D (avaldaja, ema) esitas 17.04.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada enda ja J.O (isa) ühise hooldusõiguse laste L.I (poeg) ja W.L (tütar) viibimiskoha määramise, tervise- ja haridusküsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõiguse emale. Ema tegi 26.02.2024 avalduse täienduses ettepaneku määrata järgmine vanemate ja laste suhtluskord. - Lapsed on Eestis vähemalt 10 nädalat aastas, sh 6 nädalat suvel, millest 18 päeva on nad isaga, 6 päeva emaga ja 18 päeva isaga, ning 4 nädalat akadeemiliste vaheaegade ajal, s.o kaks kahenädalast perioodi kas jõulu- ja kevadvaheajal või sügis- ja veebruari vaheajal, mille nad veedavad isaga. Selline korraldus annab lastele võimaluse veeta 64 päeva aastas isa ja isapoolse perekonnaga Eestis. Kui isa ei saa kogu selle aja vältel laste eest hoolitseda, nt töö tõttu, siis teeb seda vajadusel ema.
-
-
-
-
-
-
-
-
-
2-23-5814 Isa võib lapsi Prantsusmaal külastada ja veeta nendega Prantsusmaal kuni 80 päeva aastas tema valitud kohas (välja arvatud ema ning ema perekonna kodudes), teatades sellest emale vähemalt 4 nädalat ette, kui vanemad ei ole kokku leppinud lühemat etteteatamisaega. Lapsed saavad isaga koos veeta maksimaalselt 16 järjestikust päeva. Võimalik on planeerida ka lühemaid ja sagedasemaid perioode, et isa saaks jätkata oma tööd piloodina. Isa ja laste suhtlusaeg Prantsusmaal ei tohi kattuda laste koolivaheajaga, mis on ette nähtud emaga koos veetmiseks, ega ema iga-aastase puhkusega, välja arvatud juhul, kui vanemad selles eelnevalt kokku lepivad. Nende ajavahemike jooksul tuleb järgida kavandatud õppetöös osalemist, hobisid ning meditsiinilisi või sotsiaalseid tegevusi. Kõik perekondlikud kohtumised või seltskondlikud üritused, mis on planeeritud enne isa etteteatamist, jäävad ema suhtluspäevaks. Selline kord annab lastele võimaluse veeta isaga aastas 144 päeva, s.o Prantsusmaal 80 ja Eestis 64 päeva. Kui isa jääb selle juurde, et ta ei külasta lapsi Prantsusmaal, saab kontakti puudumist osaliselt kompenseerida sellega, et ema korraldab lastele isaga Eestis kaks lisanädalat aastas (kuus suvenädalat ja kaks kolmenädalast perioodi, seega kokku 78 päeva isaga ja 84 päeva Eestis aastas). Kuivõrd see korraldus tähendab laste 2 nädalat koolist puudumist, saab see kehtida ainult juhul, kui pedagoogiline meeskond kiidab puudumise heaks ja kui lastele antakse Eestis viibimise ajal haridust. Selle variandi puhul isa lapsi Prantsusmaal külastada ei saa. Jõulupuhkuse (sh uusaasta puhkuse) perioodi on lapsed vaheldumisi Prantsusmaal ema perekonna juures (paarisaasta) ja Eestis isa perekonna juures (paaritu aasta). Vanemad jagavad laste reisikulud kahe koduriigi vahel võrdselt. Laste reisimise aeg jaguneb vanemate suhtlemisaegade vahel võrdselt, mis tähendab, et lapsed reisivad üht suunda ema suhtlemisaja ajal ja teist suunda isa suhtlemisaja ajal, sõltumata sellest, kellega lapsed reisivad. Vanemad kasutavad tegevuste, nt iga-aastaste puhkuste ja reiside läbipaistvaks planeerimiseks veebikalendrit. Paremat planeerimist võimaldaks eelnevalt määratud aastane kalender. Kui lapsed reisivad Eestisse, arvestatakse poja haiguse asjaolusid ja võimalusi, vältides reisimist plaaniliste konsultatsioonide ja kontrollide ajal. Kuna poja tervislik seisund võib hetkega muutuda ja halveneda ning sellises olukorras on välistatud võimalus reisida kommertslennuga, nõustuvad vanemad tegema meditsiinilise repatrieerimiskindlustuse, mille kulud jagatakse võrdselt mõlema vanema vahel, ja nad teevad kõik endast oleneva, et poeg saaks ravi Prantsusmaal. Ühe lapse haiglaravi korral Prantsusmaal on terve laps teise vanema, teise võimalusena ema perekonna (emapoolse vanaisa, vanaema või ema vanatädi) hoole all. See sündmus ei tohi takistada tervet last järgimast kavandatud akadeemilist rutiini, harrastusi, meditsiinilisi või sotsiaalseid tegevusi, ning külastamast vanemat ja teist last haiglas. Erakorralised asjaolud võivad õigustada isa Eestisse reisimist koos terve lapsega, kuid tingimused peavad olema enne reisi vanemate vahel kokku lepitud. Kumbki vanem ei takista laste ja teise vanema suhtlust ning teeb ettepaneku videokõnede planeerimise sisseseadmiseks. See kehtib laste viibimisel nii ema kui ka isa juures. Ema teeb kõik endast oleneva, et lapsed saaksid säilitada suhtluse isa laiendatud perekonnaga (nt isapoolse vanaemaga), hõlbustades veebipõhist suhtlust ja pakkudes neile majutust, kui nad soovivad lapsi külastada. Vanemad julgustavad lapsi saama osa mõlema riigi kultuurist ja suhtlema mõlema riigi kohalike elanikega.
-
-
-
-
-
2-23-5814 Vastavalt laste vanusele ja õppimisvõimele ning paralleelselt Prantsuse akadeemilise haridusega pakutakse lastele võimalust läbida eemalt Eesti avaliku kooli või yleilmakool.ee kaudu Eesti õppekava. Kui see eeldab kohustuslikku kohalolekut üritustel (nt eksamid, lõpuaktused jne), on ema valmis ajakava vastavalt muutma ja jagama reisikulusid. Ema teeb kõik endast oleneva, et lapsed harjutaksid eesti keelt, eriti kui isa ei käi neid Prantsusmaal külastamas. Ema teeb endast kõik võimaliku, et palgata lastele eesti keelt kõnelev au pair või keeleõpetaja, või korraldab kontakte kohalike eestikeelsete peredega. Samuti võimaldab ema lastele eestikeelset televisiooni ja saateid ning eesti muusikat ja raamatuid. Vanemad eraldavad selleks kuni 1000 eurot aastas. Isa võib sellele eelarvele lisa eraldada, kui ta soovib tundide mahtu suurendada. Vanemad ei tee takistusi, kui lapsed reisivad teise vanema suhtlemisaja jooksul välismaale, ning annavad kirjaliku nõusoleku vajalikkuse korral selle reisi planeerimiseks mõistliku etteteatamisega. Mõlemal lapsel võiks olla sünnipäevapidu mõlema vanema juures ning üks vanem ei suru oma kohaolekut teise vanema korraldatavale peole peale. Sünnipäevad planeeritakse võimalusel vaheldumisi mõlema vanema juures. Isal on suhtlemise eelisõigus isadepäeval ja tema sünnipäeval, emal on suhtlemise eelisõigus emadepäeval ja tema sünnipäeval. Laste tervisega seotud küsimustes teavitavad mõlemad vanemad teist vanemat võimalikult kiiresti lapse meditsiinilistest vajadustest, millest nad teada saavad. See hõlmab teise vanema eelnevat teavitamist lapse kavandatud arstlikest visiitidest ja lapse tervist käsitleva teabe jagamist teise vanemaga.
1.1.Avalduse kohaselt sündisid ema ja isa kooselust ja abielust XX.XX.XXXX tütar ja XX.XX.XXXX poeg. Ema on Prantsusmaa ja isa Eesti kodanik ning lastel on nii Prantsuse kui Eesti kodakondsus. Pere elas kuni oktoobrini 2022 koos Rae vallas XXX alevikus asuvas elamus, mis on ka laste registreeritud elukoht. Laste ja majapidamisega tegeles peamiselt ema. Enne poja sündi plaanis pere kolida Prantsusmaale, kuid poja sünni järel vanemate suhted halvenesid, eriti seoses poja sagedaste raskete haigustega alates kuue kuu vanusest. Kuna vanemate kooselu muutus talumatuks, lahkus ema oktoobris 2022 lastega pere ühisest kodust ning vanemad lahutasid abielu detsembris 2022. Ema asus elama Tallinnas asuvasse korterisse ja lapsed olid enamuse ajast temaga. Isaga kohtusid lapsed isa töölt vabadel päevadel, kuid osa sellest ajast tegeles nendega lapsehoidja. Lapsed käivad Tallinnas XXX eralasteaias.
1.2.Kuigi pojale tehti Eestis mitmeid uuringuid, ei suudetud siin tuvastada tema terviseprobleemide tagamaid. Lõpuks diagnoositi pojal juunis 2021 Prantsusmaal CHU Estaing Clermont-Ferrand haiglas neutropeenia, s.o infektsioonidega võitlevate valgete vereliblede puudulikkus, mis muudab ta infektsioonide suhtes vastuvõtlikumaks. Neutropeenia loogilise jätkuna diagnoositi pojal Tallinna Lastehaiglas oktoobris 2021 Shwachman-Diamond Sündroom (SDS). SDS on väga haruldane pärilik haigus, mis mõjutab peamiselt luuüdi, pankreast ja luustikku. Kuna haigus pärsib oluliselt luuüdi normaalset talitust, esineb suur risk eluohtlikeks tüsistusteks. SDS-i haigestunutel on 1:5 tõenäosus 20. eluaastaks ja 1:3 tõenäosus 30. eluaastaks haigestuda müelodüsplastilisse sündroomi või ägedasse müeloidleukeemiasse ehk verevähki. SDS-i mõju pankreasele avaldub selles, et haigestunu ei saa kasvamiseks vajalikke toitaineid ja vitamiine toidust kätte ning tema kasv pidurdub. Veel võib esineda luustiku ja rinnakorvi väärarenguid ning erinevate elundite talitlushäireid. Poja SDS on siiani olnud
2-23-5814 mõõduka raskusega ja talle on määratud ka keskmine puue. Hetkel töötab poja pankreas normaalselt, kuid arstide hinnangul muutub see suure tõenäosusega peagi ja poeg võib vajada täiendavat ravi. Nõrgenenud immuunsüsteemi tõttu peab poja eest hoolitsemisel olema väga ettevaatlik. Kui tal tõuseb palavik üle 38,5 kraadi, tuleb eluohtlike tüsistuste vältimiseks esimesel võimalusel veenisisese antibiootikumi manustamiseks haiglasse pöörduda.
1.3.Eestis tegeleb pojaga Tallinna Lastehaigla hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja Dr C ning pojale tehakse iga kolme kuu tagant vereanalüüsid ja roojaproov. CHU Estaing Clermont-Ferrand haiglas tehakse pojale muid haiguse kulu jälgimiseks vajalikke uuringuid, sh maikuus iga-aastast geneetilist vereanalüüsi (NGS test) ja septembris järelkontrolli. Kui NGS testi tulemused näitavad muutusi, on vaja kohe teha luuüdi biopsia. Eestis ei ole NGS testi siiani tehtud ja Eesti arstidel ei ole selle tulemuste tõlgendamiseks oskusi. Pärast SDS-i diagnoosimist on poeg registreeritud Pariisi Trousseau haiglas, kus uuringute tulemusel koostatakse tema raviplaan. See haigla on ühtlasi SDS-i kompetentsikeskus, kus on eraldi SDS-ile spetsialiseerunud arstide osakond koos SDS-i patsientide riikliku registriga. Prantsusmaa on seejuures üheks kolmest maailma riigist, mis juhib SDS-i uuringuid ja haldab patsiendiregistreid. Dr C on jäänud tegelema poja igapäeva terviseküsimustega ning on soovitanud SDS-i jälgida ja ravida Prantsusmaal, kus pojal on samuti ravikindlustus. Teadaolevalt on Eestis kolm SDS-i haigusjuhtumit, kuid Prantsusmaal on neid 170. Eesti arstidel ei ole SDS-i ravimiseks kogemust ega kompetentsi.
1.4.Isa on elukutselt lennukipiloot ja töötab lennufirma kaptenina XXX, mille asukoht on Kopenhaagenis. Isa töötab töögraafiku alusel, mille järgi on ta viis päeva tööl, neli päeva vaba, viis päeva tööl ja kolm päeva vaba. Tööpäevadel lendab ta Skandinaavia riikide vahet ja vabadel päevadel Tallinnasse. Eestis viibib ta seega maksimaalselt 3–4 järjestikkust päeva, millest osa kulub Kopenhaageni ja Tallinna vahet reisimisele. Ema on elukutselt teine piloot ja on aastaid Eestis töötanud ning tema tööandjaks on YYY. Esialgu vanemapuhkusel viibimisest ja seejärel poja haigusest tingituna asus ta tööle lennuandmete seirejuhi ja lennuohutuse vanemametnikuna, tehes valdavalt kaugtööd. Emale anti 2024. a alguses teada peatsest koondamisest YYYst, mistõttu asus ta otsima uut töökohta. Lennuandmete analüütiku töökoht on vaid suurtes lennuettevõtetes. Eestis opereerib suuri lennukeid vaid kolm lennuettevõtet ja emal ei õnnestunud neist ühtegi tööle saada. Samas pakuti talle alates 17.06.2024 tööd BBB-is. Ema pidi selle töö vastu võtma, mh selleks, et tagada pojale Prantsusmaal ravikindlustus, et saada seal parimat ravi. Kuigi see on kaugtöö arvutiga, tuleb seda töölepingu järgi teha Prantsusmaal, mis tähendab Prantsusmaale elama asumist.
1.5.Vanemate vahel on vaidlused nii laste viibimiskoha, sh elukoha määramise, tervise- kui ka haridusküsimustes. Poeg vajab haiguse tõttu pidevat arstide järelevalvet ning nii järelevalvet kui ka ravi on mõistlik teha täielikult Prantsusmaal, kus on selleks ja seeläbi ka poja elukvaliteedi tagamiseks ja eluea pikendamiseks parimad võimalused ning kus ema saab arstidega suhelda oma emakeeles. Kuivõrd vähimgi kaasuv haigus või erakorraline tüsistus võib lapse jaoks halvasti lõppeda ning vähimagi kõrvalekalde avastamisel peaks saama kohe reageerida, saab pojale parima ravi tagada vaid Prantsusmaal elades. Praegu kahe riigi vahel toimuv ravi konsulteerimine teeb asjaajamise ja ravimise väga keeruliseks ja välistab kiireloomulise sekkumise. Poja haigusega on peamiselt tegelenud ema ning ta on väga motiveeritud sellega jätkama ja selleks
2-23-5814 Prantsusmaale kolima. Ema avaldas isale ka vastavat soovi ning isa oli esialgu kolimisega nõus ja andis emale nõusoleku tütre Prantsusmaa lasteaeda panekuks. Ema ostis Prantsusmaale ka eramaja, kuid seejärel isa siiski keelas Prantsusmaale kolimise ja tütre sinna kooli paneku. Ta ei anna enam emale nõusolekut lastega Prantsusmaale minekuks enam kui üheks päevaks. Samas on vaja pojaga iga aasta Prantsusmaal uuringutel käia, et saada uus raviplaan ja jälgida selle toimimist. Uuringute tegemisele kulub küll 1–2 päeva, kuid raviplaani kokkupanekule ja selle esialgsele kontrollile nädal kuni kaks, sh võib uuringute alusel vajalikuks osutuda luuüdi biopsia tegemine. Samuti on laste huvides veeta koos pikemaid perioode Prantsusmaal, et kujundada oma prantsuse rahvusega seotud identiteeti, saada osa Prantsuse kultuurist ja hoida suhet seal elavate sugulastega. Kuivõrd isa käitub poja Prantsusmaal ravimisele ning laste koos ja pikemaks ajaks Prantsusmaale reisimisele takistusi tehes laste huvide vastaselt ning võib sellega kahjustada laste heaolu ja poja tervist, tuleb hooldusõigus vaidlusalustes küsimustes anda mõlema lapse suhtes emale. Lapsed on omavahel väga kiindunud ja neid ei saa üksteisest eraldada. On mõistlik, et ema kolib Prantsusmaale mõlema lapsega ja nad jätkavad seal haridusteed. Ema eramaja Prantsusmaal asub poja ravihaiglast veidi üle pooletunnise autosõidu kaugusel. Isal ei ole töö eripärast tulenevalt nagunii võimalusi laste eest hoolitsemiseks ning tal ei ole vahet, kas lennata tööst vabal ajal Prantsusmaale või Eestisse. Samuti ei oska või ei soovi ta poja haigusega tegeleda ajal, mil tekivad probleemid. Kiireloomulise küsimuse korral on väga tähtis, et selle otsustamisel osaleks vanem, kes on lapse haigusega kursis ja võimeline tagama talle parima võimaliku arstiabi.
1.6.Ema suhtluskorra ettepanek lähtub sellest, et laste elukohaks saab Prantsusmaa. Pakutud suhtluskord tagab lastele kontakti mõlema vanemaga, samuti eesti keele oskuse ja seotuse ka Eesti kultuuriga. Lapsed saavad pidevalt Eestit külastada ning isal on võimalus soovi korral lapsi Prantsusmaal külastada. Samas tagab selline suhtluskord poja ravi Prantsusmaal.
2.Isa vaidles ema avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ei ole laste huvides. Lastel on kaks hoolivat vanemat, kellega lastel on hea ja usalduslik suhe ning kes on mõlemad võimelised ja motiveeritud lapsi kasvatama. Vanemate peamine erimeelsus on laste viibimiskoha määramise, sh elukoha küsimuses, millest sõltuvad nii laste haridusasutuse valiku kui ka tervishoiu küsimused. Neil ei ole tegelikult sisulisi vaidlusi kõigis lastega seotud olulistes küsimustes ning isa ei ole andnud alust arvata, et vanemad ei saaks lastega seotud küsimusi ühiselt otsustada. Seetõttu on igal juhul põhjendamatu vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine terviseja haridusküsimustes.
2.2.Laste huvides on ennekõike säilitada stabiilne elukeskkond, turvalisus ning mõlema vanema hoolitsus ja nende maksimaalne osalemine laste elus. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel ema taotletud viisil ei ole see võimalik, kuivõrd laste Prantsusmaale elama asumine muudaks täielikult nende senist elukorraldust ning tooks kaasa isa ja laste suhete katkemise. Vanemad kohtusid Eestis, lõid siin pere ja otsustasid lapsed siin ühiselt üles kasvatada. Lastel on Eestis ka vajalik sotsiaal- ja tugivõrgustik, eelkõige isapoolse vanaema ja tädi näol. Ka ema on Eestiga vahetult seotud, kuivõrd tal on siin stabiilne töökoht, kinnisvara ja vajalik keeleoskus toimetulekuks. Isal ei ole sellist seotust Prantsusmaaga. Vanemad küll arutasid enne
2-23-5814 lahkuminekut võimalust kolida kogu perega Prantsusmaale, kuid isa ei ole andnud emale nõusolekut kolida lastega Prantsusmaale ega laste seal lasteaias või koolis käimiseks. Isa andis emale mais 2022 vaid ühekordse nõusoleku tütre Prantsusmaal lasteaias käimiseks laste emaga Prantsusmaal ajutiselt oleku ajaks ja seda mh seetõttu, et ema saaks seal viibides tegeleda tööülesannetega. Tõele ei vasta ema väide, nagu tal oleks piiratud võimalused Eestis töö leidmiseks. Asjaolu, et ema on võtnud vastu töö Prantsusmaal, on kantud tema kindlast plaanist Prantsusmaale elama asuda.
2.3.Ema avaldusest ei nähtu, et isa ei suudaks laste hooldusõigust teostada või ei lähtuks laste parimatest huvidest. Ema etteheited isale on alusetud ja kantud eesmärgist näidata isa negatiivses valguses. Isa ei ole kunagi teinud lastele põhjendamatuid takistusi Prantsusmaale reisimiseks. See, kuidas vanemad jagasid aastaid tagasi kooselu ajal kodu ja lastega seotud kohustusi, ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks. Isa tuli ka töölt ära, et lastega rohkem aega veeta ja neile pühenduda. Ajal, mil lapsed on isaga, tegeleb ta nendega vahetult. Lapsed on elanud pikemat aega võrdselt mõlema vanemaga, millega nad on harjunud ja mis on hästi toiminud. Laste sellises elukorralduses muudatuste tegemine ei ole nende huvides.
2.4.Poja haigus on tõsine ning tema tervislik seisund vajab tähelepanu ja teatud juhtudel kiiret reageerimist, kuid hetkel on see hea ja ei ole esinenud ühtegi halvenemise märki. Poeg vajab praegu vaid profülaktilist antibiootikumi ravi ning regulaarseid tervisekontrolle tervise jälgimiseks. Hetkel ei olegi tema tervise jaoks võimalik enamat teha ning seda ka Prantsusmaale kolides. Seejuures ei toimu Dr S sõnul muutused poja tervises mitte päevade, vaid kuudega, mis jätab vanematele veel piisava aja teha poja elukorralduses muudatusi. Pojal on Eestis raviarst, kes teeb regulaarselt vajalikke proove. Asjaolu, et poeg peab kord aastas tegema Prantsusmaal geneetilist vereanalüüsi, mis võtab aega ligi ühe päeva, ei tingi vajadust kolida lastega Prantsusmaale ja eraldada lapsed isast ja oma tavapärasest keskkonnast. Isa ei ole kunagi teinud ega kavatse teha takistusi selleks, et poeg saaks kord aastas või vajadusel tihemini Prantsusmaal vajalikel uuringutel käia. Haiglad teevad seejuures ka omavahel rahvusvahelist koostööd. Poja tervise eest on hoolitsenud ka isa, kes on käinud poja arstivisiitidel igal võimalusel kaasa. Poeg vajab olukorda arvestades mõlema vanema täielikku tähelepanu ja hoolitsust. Kummagi lapse huvides ei ole täielik keskkonna vahetus ja isa eemaldamine nende elust. Ema kasutab poja seisundit oma huvides ära ja Prantsusmaale kolimine teeniks vaid tema huve. Pelgalt asjaolu, et ema jaoks on Prantsusmaa tuttav ja tal on olemas vajalik keeleoskus, ei anna alust isa ja laste eraldamiseks. Kui kunagi peaks ka realiseeruma prognoos poja lühemast elueast, on oluline, et isal ei kaoks võimalus veeta pojaga võimalikult palju aega. Kui kohus peaks siiski andma laste viibimiskoha määramise küsimuses ainuhooldusõiguse emale, tuleb seda piirata viibimiskoha määramise õigusega Eesti piires.
2.5.Ema saab nõuda suhtluskorda, mis reguleerib tema ja laste, mitte isa ja laste suhtlemist. Igal juhul saab isa ja laste suhtlemine toimuda Eestis. Ema pakutud suhtluskord tooks kaasa isa ja laste suhete katkemise ning mõjutaks oluliselt laste sidet Eesti ja teiste siin elavate lähedastega. Samuti paneks see isa majanduslikult keerulisse olukorda. Isal ei ole Prantsusmaal elukohta ja tema hetkeline majanduslik seisund ei võimalda tal lastega Prantsusmaal suhelda.
3.Isa esitas 30.05.2025 vastuavalduse, milles palus juhuks, kui kohus leiab, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine on vajalik, lõpetada see laste viibimiskoha määramise küsimuses ning anda selles osas ainuhooldusõiguse isale.
2-23-5814 Samuti palus isa määrata laste suhtluskorra vanematega ning tegi järgmise ettepaneku. -
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
Vanemad on lastega võrdse aja nii, et lapsed on isaga paarisnädalal pühapäevast neljapäeva õhtuni ning emaga neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni. Paaritul nädalal on lapsed emaga pühapäevast neljapäeva õhtuni ning isaga neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni. Vanem, kellega lapsed suhtluskorra järgi olema hakkavad, võtab lapsed nende viibimiskohast peale kell 18.00 ning viib nad tagasi kell 18.00. Täpsest lastele järele tulemise ajast teavitab vanem teist vanemat ette vähemalt eelneval päeval. Jõulupühad on lapsed paarisaastal 24.12 alates kell 15.00 kuni 25.12 kell 15.00 emaga ja 25.12 kell 15.00 kuni 27.12 kell 15.00 isaga ning paaritul aastal vastupidi. Aastavahetuse 31.12 alates kell 15.00 kuni 01.01 kell 15.00 on lapsed paarisaastal emaga ning paaritul aastal isaga. Lapsed võtab teise vanema viibimiskohast vanem, kelle juurde lapsed lähevad. Suvevaheajal on lapsed vaheldumisi kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures, kui hiljemalt 15. maiks ei ole kokku lepitud teisiti. Esimesed 2 nädalat on lapsed isaga ja sealt edasi vaheldumisi, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Isal on õigus lastega olla isadepäeval ja oma sünnipäeval. Emal on õigus lastega olla emadepäeval ja oma sünnipäeval. Vanem võib isiklikest rahalistest vahenditest lastega reisida kestusega kuni kaks nädalat järjest väljaspool Eesti Vabariiki. Laste viibimist puhkusereisil loetakse mõjuvaks põhjuseks samal ajal toimuma pidanud kohtumiste ärajäämiseks. Vanem peab teavitama teist vanemat reisi sihtpunktist ja kestusest vähemalt 30 päeva ette. Reisi planeerimisel peavad vanemad arvestama laste huvide ja kohustustega ning nende arvestamisel ei ole teisel vanemal õigust põhjendamatult keelduda last reisile lubamast. Vanem, kes annab lapsed üle, annab kaasa ka lastele vajalikud tarbed (sh dokumendid). - Mõlemal vanemal on õigus lastega suhelda ka suhtluskorra välisel ajal, kui nad võtavad osa üritustest näiteks lasteaias, lastehoius või koolis, lapse sünnipäevast, avalikest üritustest jne. Vanem informeerib teist vanemat lastega seoses toimuvatest üritustest esimesel võimalusel, kuid hiljemalt kolme kalendripäeva jooksul teadasaamisest. Vanemad peavad teineteist viivitamatult informeerima lapse haigestumistest, sh meditsiinilisest hädaolukorrast. Juhul, kui laps viibib haiglas, on mõlemal vanemal õigus lapse juures viibida. Kui laps haigestub sellisel viisil, mis takistab kodust väljumist, või esineb mõni muu objektiivne takistus lapse üleandmiseks, siis üleandmist ei toimu. Sellisel juhul toimub üleandmine esimesel võimalusel takistuse äralangemisel. Üldjuhul ei takista lapse üleandmist lapse kergem haigestumine, mille ravi saab jätkuda ka teise vanema juures (s.o eelkõige kergem, ilma kõrge palavikuta kulgev viirushaigus, sh köha ja nohu). Lapsi puudutavate otsuste tegemisel juhinduvad vanemad laste huvidest ja heaolust ning otsused, mis puudutavad lapse lasteaeda, lastehoidu, kooli, huvitegevust, kasvatuskorda, tervist jmt, võetakse vastu ühiselt e-kirja teel. Erakorralistel ja ettenägematutel juhtudel tuleb vanemal valida teise vanema teavitamiseks viis, mis tagab olulise teabe viivitamatu kättesaamise. Vanem austab laste kiindumust teise vanemasse ja tal on keelatud laste juuresolekul teist vanemat või tema lähikondseid halvustada, samuti ei tohi lapsi mõjutada vanemate vahel valima.
-
-
-
-
-
2-23-5814 Vanemad võimaldavad lastel teise vanemaga telefoni või muu sidevahendi teel suhelda. Juhul, kui vanem peab kodust eemal viibima ajal, mil lapsed on suhtluskorra järgi tema juures, ning lapsed tuleks jätta kellegi teisega, siis eelistab vanem võimaluse korral laste hoidmisel teist vanemat. Vanem kohustub teise vanema vastamist nõudvale teatele vastama esimesel võimalusel. Vanemad kohustuvad teineteist teavitama enda ja laste viibimiskoha ja sidevahendite andmete (sh telefoninumber, e-posti aadress) muutumisest. Suhtluskorraga reguleerimata küsimustes ja/või suhtluskorra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (sh kirja, e-posti, SMS-i vms teel) selgesõnaliselt nõustunud. Kui vanematel ilmneb suhtluskorra täitmisel takistusi, kohustuvad nad teineteist sellest teavitama vähemalt 3 päeva ette ning saavutama vastava kokkuleppe. Informatiivseid, sh käesoleva suhtluskorra asjaoludest tulenevaid teateid edastatakse teineteisele kas telefonitsi või meilitsi. Lastega suhtlemine võib toimuda ka suhtluskorrast erinevatel tingimustel, kuid vanemad peavad selles eelnevalt kirjalikult kokku leppima.
3.1.Isa on valmis hooldusõigust ühiselt edasi teostama, kuid kui kohus ei peaks seda võimalikuks pidama, palub isa vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada vaid laste viibimiskoha määramise küsimuses ning anda selles osas ainuhooldusõiguse isale. Isa jääb selles osas ema avaldusele esitatud seisukohtade juurde. Isa on läbivalt näidanud, et ta tegutseb vaid laste huvides ning isale laste viibimiskoha määramise küsimuses ainuhooldusõiguse üleandmisel saaksid lapsed säilitada oma harjumuspärase keskkonna ning vanemad jätkata võrdset panustamist laste heaolusse. Nimelt on ema kinnitanud, et kui ta ei saa koos lastega Prantsusmaale kolida, jääb ta Eestisse, seega ei katkeks laste suhe emaga.
3.2.Isa on püüdnud pikemat aega emaga kokkuleppele jõuda lastega rohkema aja veetmises. Isa vähendas selleks ka töökoormust, kuid ema ei võimaldanud siiski lastel isaga tihemini olla. Sisuliselt on ema võtnud isa ja laste suhtlemise osas ainuotsustaja rolli ning isa kohtumised lastega toimuvad vaid ema tingimustel või üldse mitte. Ema ei lähtu seejuures mitte laste huvidest, vaid enda soovidest ja mugavusest. Isal ei jää seega üle muud, kui taotleda suhtluskorra määramist. Lastel on mõlema vanemaga tugev side ja nende huve arvestab kõige paremini elukorraldus, kus nad on ema ja isaga võrdse aja.
4.Ema vaidles isa vastuavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, jäädes oma avalduse juurde.
4.1.Isale laste viibimiskoha määramise küsimuses ainuhooldusõiguse andmine ei ole laste huvides ega põhjendatud. Isa keskendub vaid enda huvidele ja lähtub sellest, kuidas temal on parem ja kuidas temal ei ole võimalik Prantsusmaale elama kolida. Isa seisukohtadest nähtub, et ta ei ole endale siiani selgeks teinud, mida lapse haigus endast kujutab, mis sellega kaasneb ning kus on parimad võimalused poja ravimiseks, ning kogu vastav koormus on jäänud emale. Isa on hakanud lapse haiguse vastu huvi tundma alles siinse menetluse ajal. Prantsusmaal elamise peamine eesmärk on pidev kompetentsema arstiabi kättesaadavus, sh kui pojal peaks tekkima ootamatu tõsise terviseprobleemi tekitav terviserike, mis tema haigust arvestades tõenäoliselt varem või hiljem juhtub. Vanemate erimeelsusi laste viibimiskoha määramise küsimuses ei ole võimalik lahendada ainult suhtluskorra määramisega.
2-23-5814
4.2.Isa seisukohtadest järeldub, et lastel ei tohikski olla muud kui Eestiga seonduvat identiteeti. Prantsuse rahvus on laste teine rahvus, Prantsusmaa on nende emapoolne kodumaa ja lapsed on kakskeelsed. Prantsusmaa on laste jaoks tuttav, turvaline ja harjumuspärane keskkond. Nad on mitme aasta vältel olnud Prantsusmaal vähemalt kahel korral aastas. Prantsusmaal elavad ka emapoolsed sugulased, keda lapsed armastavad ning kes lapsi Prantsusmaal olles pidevalt külastavad ja on toeks emale. Seejuures on isa õppinud prantsuse keelt ja valdab seda A2 tasemel, mis on piisav elementaarseks suhtluseks. Isa ei tööta Eestis, mistõttu ei ole tema võimalikul puudulikul keeleoskusel ja töökoha leidmisel Prantsusmaal mingit tähtsust. Asjaolu, et talle ei kuulu Prantsusmaal kinnisvara, ei saa üles kaaluda seda, et poeg saaks Prantsusmaal paremat arstiabi, ega seda, et tütar saaks seal kasvada koos venna ja emaga, kes on omavahel kõik väga lähedased.
4.3.Isa ei ole tegelikult töölt eemale jäänud mitte omal soovil laste huvides, vaid ta on tervislikel põhjustel ajutiselt töölt kõrvaldatud. Samas on tema motivatsioon lastega rohkem aega veeta tekkinud igal juhul alles siinse menetluse kestel tingituna hirmust, et ema võib saada laste ainuhooldusõiguse. Enne seda oli ainult ema probleem, kuidas saada lastega hakkama käies samal ajal ka tööl, samas kui isa tegeles lastega ainult siis, kui see talle sobis. Lisaks ei ole selge, mis saab siis, kui isa tööle naaseb. Kui tema töögraafik on sarnane varasemale, ei oleks tal võimalust laste eest hoolitseda ja enda pakutud suhtluskorda täita. Isa pakutud suhtluskord ei ole laste huvides. See eeldab laste Eestisse elama jäämist ja pojal jääks sellega saamata parim võimalik arstiabi.
5.Laste esindaja vaidles vanemate avaldusele ühise hooldusõiguse lõpetamise osas vastu ning toetas vanemate ja laste suhtluskorra kindlaksmääramist. Laste esindaja vestles mõlema vanemaga ja kohtus ka lastega, kuid laste seisukohti ei olnud nende vanusest tingituna võimalik sisuliselt välja selgitada. Pojaga kohtus laste esindaja isa juures. Kuigi poeg oli isa juurde jõudnud eelmisel päeval pärast 18 päeva pikkust eemalviibimist, klammerdus ta isa külge, mis näitab tugevat emotsionaalset sidet isaga. Isa oli lapse vajadustest teadlik, mõistis lapse märguandeid ja oskas lapsega suhelda. Poeg küsimustele ei vastanud ja tema verbaalne suhtlus piirdus mänguga. Tütrega kohtus laste esindaja ema juures. Tütar oli alguses tagasihoidlik, kuid kohanes kiiresti ja suhtles avatult endale meeldivatest asjadest, kuid vastas enda elukorraldust puudutavatele küsimustele napilt ja emotsioonitult, vahetades ise teemat. Jäi mulje, et lapsel oli emotsionaalselt keeruline eelistusi kujundada ja enda soove esiplaanile seada, mis võib olla tingitud vanemate pingelistest suhetest ning sellega seotud ärevusest ja ebakindlusest. Isa avaldas, et ta on pärast lahkuminekut soovinud kogu aeg võrdest vanemlust, kuid ema on võtnud hoiaku, et tal on õigus öelda, millal ja kui kaua lapsed isaga olla saavad. Ema hinnangul on lapsed temasse rohkem kiindunud, sest ta on nendega tegelenud sünnist saadik, ning isa võrdse vanemluse soov ei ole siiras. Poja haigus on küll tõsine ja ta võib tulevikus vajada intensiivsemat ravi, aga praegu ei esine pojal ühtegi SDS-ist tulenevat ravi vajavat haigusseisundit ega seega ka vajadust püsivalt Prantsusmaal viibida. Vanemate vahel ei ole vaidlust, et poja jälgimine peab toimuma vastavalt erialaarstide ettekirjutustele, mis tähendab hetkel kaks korda aastas põhjalikke uuringuid Prantsusmaal, kus uuringu tulemusi analüüsivad suurema kogemusega arstid. Seetõttu ei ole alust kartusel, et poja tervise jälgimine ei toimu samal tasemel, kui poeg elab Eestis või kui vanematel säilib ühine hooldusõigus. Täna ei ole ette näha, kas, millal ja millisena tekib poja ravivajadus, ning vanemad saavad poja ravi osas otsustusi teha ravivajaduse tekkimisel. Vanemate vahel ei ole praegu vaidlust, milliseid raviprotseduure
2-23-5814 peaks tegema, kui poeg vajab täiendavat ravi. Kuna poja seisundis toimuvate muutuste korral on vaja reageerida kuude, mitte päevadega, on võimalik poja elu ümber korraldada alles siis, kui selleks tekib reaalne vajadus. Arvestades, et poja tervislik seisund on viimase aastaga pigem paranenud, saab tema praegust elukorraldust pidada talle sobivaks. Tütrel ei ole mingit vajadust Prantsusmaale elama asuda. Põhjendatud ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine hüpoteetilise olukorra pinnalt hüpoteetiliselt tekkida võiva vaidluse ärahoidmiseks, olukorras, kus see tooks ka kaasa kogu laste senise elukorralduse muutmise ja suhete katkemise ühe vanemaga. Laste õigus mõlemale vanemale ning turvalisele ja harjumuspärasele keskkonnale kaalub üles paar korda aastas lendamisega seotud ebamugavuse. Vanema isiklik õigus valida enda elu- ja töökohta ei ole olulisem laste õigusest omada lähedasi suhteid mõlema vanemaga. Kuna hariduse küsimused sõltuvad laste elukoha küsimusest, on vaja hinnata, kas vanemate vahel on vaidlus laste hariduse üle ka siis, kui lapsed elavad Eestis. Põhjendatud on määrata vanemate ja laste suhtluskord ning säilitada sellega võimalikult suures ulatuses menetluse ajal väljakujunenud suhtluskord, võttes arvesse ka vanemate soove puhkuste, tähtpäevade ja reisimise osas. Laste aastas kolm kuud Eestis viibimine ei tagaks isa ja laste lähedaste suhete säilimist ega laste vanust arvestades ka piisavat eesti keele oskust ja sidet Eestiga. See kahjustaks tugevalt laste huve.
6.Tallinna Linnavalitsus toetas ema avaldust. Tallinna Linnavalitsuse ja Rae Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistid külastasid mõlema vanema kodu. Lastel on mõlema vanema juures sobivad tingimused ja kõik pere igapäevaeluks vajalik. Ema kodukülastusel olid kodus mõlemad lapsed. Ema suhtlus lastega oli toetav, sõbralik ja hooliv. Ema oli laste vajaduste osas tähelepanelik ja tunda oli laste usaldust ema suhtes. Isa kodukülastusel oli kodus poeg. Isa suhtlus pojaga oli samuti sõbralik, toetav, hooliv ja tähelepanelik ning tunda oli poja usaldust isa suhtes. Kuigi poeg ei olnud ligi kaks nädalat enne kodukülastust isaga kohtunud, ei olnud tunda lapse võõristamist isa suhtes ega seda, et isa last ei mõistaks. Vaatamata vanemate lahkuminekule on neil mõlemal siiski hea side lastega. Antud juhul tuleb esikohale seada poja huvid, tervis, võimalikult tervelt elatud eluaastad ja parima võimaliku elukvaliteedi hoidmine, mitte säilitada iga hinna eest senist elukorraldust. Poja jälgimine ja talle vajalike meditsiiniliste protseduuride tegelemine on parima ja tõhusaima ravi, analüüside tõlgendamise, tervise hoidmise ja võimalikult pika elu perspektiivi silmas pidades põhjendatud Prantsusmaal Trousseau haiglas, mis on seotud kompetentsikeskusega Prantsusmaal. Sealsetel arstidel on poja haigusega tegelemiseks rohkem kompetentsi ja võimalusi. Arvestades, et poja haiguse kulg on ettearvamatu, on ka põhjendatud, et poeg elab Prantsusmaal kompetentsikeskuse läheduses FFF’ linnas. Oluline on õigel ajal ära tabada, millal tekivad poja kehas muutused, ja reageerida enne leukeemia tekkimist. Reageerimine on kiirem seal, kus on suuremad teadmised. Kui peaks tekkima vajadus luuüdi siirdamiseks, võib kahe riigi vahel transportimine olla pojale kahjulik, tuues kaasa olulise aja kaotuse. Isa ei ole ka alati toiminud laste, eriti poja huvides. Kohus on mitmel korral pidanud rakendama esialgset õiguskaitset, et ema saaks pojaga tervisekontrolliks Prantsusmaale reisida. Laste haridusküsimustes ei ole vanematel selliseid vaidlusi, mis võiksid kahjustada laste huve, mistõttu on mõistlik jätta vanematele selles küsimuses ühine hooldusõigus. Laste viibimiskoha määramise ja tervise küsimustes on põhjendatud ja laste huvides emale ainuhooldusõiguse andmine. Laste huvides ei ole neid teineteisest lahutada. Neile tuleb
2-23-5814 võimaldada kooskasvamist ja elamist Prantsusmaal ning regulaarset suhtlust isa ja teiste Eestis elavate lähisugulastega. Lastel on kodu ja lähedased ka Prantsusmaal ning nad on sealse keskkonnaga harjunud. Sisuliselt ei ole vahet, kummas riigis lapsed elavad ja kumba nad külastavad. Isa saab oma elu korraldada selliselt, et tegeleb laste Eestis viibimise ajal nendega maksimaalselt ja planeerib külaskäike Prantsusmaale, samuti saab ta kaasa aidata laste eesti keele oskuse arendamisele. Isal on lastega hea side ja ei ole alust arvata, et see laste Prantsusmaale elama asudes ema pakutud suhtlusmahtu arvestades muutub.
7.Rae Vallavalitsus toetas ema avaldust ning vanemate ja laste suhtluskorra määramist. Lastel on mõlema vanemaga soe ja lähedane side ning mõlemad vanemad hoolivad lastest. Poja parimates huvides on aga tagada talle parim võimalik jälgimine ja ravi. Prantsusmaa arstid on poja tervise jälgimisega pikalt tegelenud ning ei ole teada, kas ravi ja lapse jälgimise üle toomine Eestisse oleks poja parimates huvides. Vanemad on kunagi teinud ühise otsuse, et lapse tervist on parim jälgida Prantsusmaal ning kuivõrd poja meditsiiniline abivajadus ei ole seoses vanemate lahkuminekuga muutunud, peaksid nad olenemata erimeelsustest tagama lapse tervise jälgimisel nii, nagu see oli nende kooselu ajal ja mis on ka lapse parimates huvides. Prantsusmaa arstidel on ka SDS-i diagnoosiga patsientide ravis suurem kogemus. Poja huvides on väga tähis ära hoida leukeemia teke ja kui tema seisundis peaksid toimuma muudatused, ei pruugi enam olla võimalik teda Prantsusmaale transportida. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus jättis 28.06.2024 määrusega ema avalduse ja isa vastuavalduse vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise osas rahuldamata ning rahuldas osaliselt ema avalduse ja isa vastuavalduse vanemate ja laste suhtluskorra kindlaksmääramise osas. Maakohus määras, et suhtluskord kehtib ja kuulub täitmisele viivitamata ning suhtluskorra rikkumisel on kohtutäituril vanema taotlusel õigus rakendada teise vanema suhtes täitemenetluse seadustiku § 179 lg-tes 21 ja 22 sätestatud abinõusid, s.o rahatrahvi ja aresti. Maakohus jättis laste esindaja kulud riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus määras järgmise suhtluskorra. 1) Lapsed viibivad isaga paarisnädala pühapäevast kell 18.00 kuni paaritu nädala pühapäevani kell 18.00 ning emaga paaritu nädala pühapäevast kell 18.00 kuni paarisnädala pühapäevani kell 18.00. 2) Lastele tuleb järele vanem, kelle suhtluskord algab. 3) Vanemad lepivad laste üleandmise koha kokku hiljemalt laupäeval kell 18.00. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, siis toimub üleandmine selle vanema elukohas, kus suhtluskord lõpeb. 4) Jõulupühad ja aastavahetuse on lapsed paarisaastal emaga ning paaritul aastal isaga. Vanemad lepivad täpse ajavahemiku kokku hiljemalt 30.11. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, siis on jõulupühade ja aastavahetuse ajavahemik 23.12–02.01. 5) Suvevaheajal, s.o ajavahemikul 01.06–31.08, on lapsed vaheldumisi kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures. Vanemad lepivad täpse suveajagraafiku kokku hiljemalt 31.03. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, siis on lapsed esimesed kaks nädalat isaga. 6) Isal on õigus lastega koos olla isadepäeval ja emal on õigus lastega koos olla emadepäeval. Sel ajal ei kehti tavapärane suhtluskord.
2-23-5814 7) Vanem võib lastega enda suhtluskorra ajal reisida, kuid reisi sihtkohast ja pikkusest tuleb teist vanemat teavitada. Kui vanem soovib reisida väljapool tema suhtlusaega, siis tuleb selleks teise vanemaga kokkulepe sõlmida. 8) Erandina üldisest suhtluskorrast toimuvad poja ravireisid Prantsusmaale vm vastavalt raviarsti korraldustele. 9) Lastel on õigus vanematega suhelda sidevahendite abil. 10) Suhtluskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad vanemad on sellega selgesõnaliselt ja üheselt mõistetavalt e-kirja teel nõustunud.
8.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamine vajalik. Kohtu ülesanne on hinnata, kas vanemad saavad jätkata ühise hooldusõiguse teostamisega või tuleb ühte vanemat teisele eelistada ja anda talle mingis küsimuses ainuhooldusõigus. Seetõttu ei anna kohus hinnangut sellele, millises riigis elamine, haridusasutuses õppimine või tervisekeskuses ravimine oleks laste parimates huvides. Mõlemad vanemad hoolivad lastest, suhtlevad lastega ja soovivad nende elus osaleda, mida kinnitab ka menetluse ajaks määratud suhtluskorra toimimine. Lapsed tunnevad end mõlema vanemaga hästi ning nende vahel on tugev kiindumussuhe. Kummagi vanema avaldusest ei nähtu, miks tuleks teine vanem laste hooldusõiguslike küsimuste lahendamisest täielikult välja jätta. Vanemad on siiani suutnud laste elukohta, haridusse ja tervisesse puutuvaid küsimusi ühiselt lahendada. Ei ole tõendatud, et nad ei suudaks ühise hooldusõiguse teostamisega jätkata. Ema ei ole esile toonud ületamatuid või tõsiseid erimeelsusi laste hariduse ja tervise küsimustes. Dr C avaldas ärakuulamisel, et poja tervislik seisund ei vaja kiireloomulist sekkumist ning raviplaaniga on võimalik jätkata Eestis ja käia kaks korda aastas Prantsusmaal kontrollis. Isa ei ole vastu poja ravile Eestis ega Prantsusmaal ning on kinnitanud, et ei tee takistusi poja raviks parimal viisil. Asjaolu, et ema on Prantsuse kodanik, kes soovib kodumaale naasta, ei anna alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Selle asemel saab vanemate ja laste suhtluskorda reguleerida nii, et tagatud oleksid vanemate ja laste ühised pikemad reisimised ja kohtumised laste emapoolsete sugulastega ning laste silmaringi laiendamine mõlema vanemaga reisides.
8.2.Ema avaldus ja isa vastuavaldus on osaliselt põhjendatud vanemate ja laste suhtluskorra määramise osas. Menetluse kestel on üldjoontes toiminud esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskord, mille järgi lapsed olid emaga reeglina neli ja isaga kolm päeva nädalas. Kummagi vanema suhtlusmahtu ei ole vaja vähendada, kuid suhtlemist tuleks reguleerida eespool märgitut arvestades. Kõiki asjaolusid ja tõendeid, laste vanust ja siiani toiminud suhtlust arvestades on laste huvides suhtluskord, mille üldreegli järgi on nad kummagi vanemaga vaheldumisi nädala kaupa, suvevaheajal aga kahe nädala kaupa.
8.3.Maakohus selgitas, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 562 1 lg 1 alusel võib kohtumääruse täitmiseks läbi viia täitemenetluse. Määruse rikkumisel võib kohus kohtutäituri ettepanekul trahvida isikut, kes kohtumäärust ei täida. Teistkordse trahvi määramise asemel võib määrata kohustatud isikule aresti. Trahvi maksmine või aresti kandmine ei vabasta kohustatud isikut täitedokumendis ettenähtud toimingu tegemise, selle talumise või sellest hoidumise kohustusest. Määruskaebus, vastumääruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
2-23-5814
9.Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ema avalduse rahuldamata jätmise (resolutsiooni p-d 1 ja 3), isa avalduse osalise rahuldamise (resolutsiooni p 4) ja suhtluskorra kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p 5), ning teha tühistatud osas uue määruse, millega rahuldada ema avaldus täies ulatuses. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud ja laste parimad huvid ning teinud selle tulemusel ebaõige lahendi. Ema jääb kõigi varasemate seisukohtade juurde, lisades järgmist. Asjas on võtmeküsimuseks poja SDS sündroom, millega kompleksseks tegelemiseks ei ole Eestis tegutsevatel arstidel kompetentsi ja mille tõttu ei pruugi nad poja tervises või analüüsides ära tunda sekkumist vajavaid muutusi. Vastavat kompetentsi omab aga Prantsusmaal SDS sündroomile spetsialiseerunud haigla, kus poeg käib uuringutel ja kus ta ei saa Eestis elades ravil olla. Sellegipoolest on maakohus vaidlustatud määruses märkinud, et ei anna hinnangut sellele, millises riigis elamine, haridusasutuses õppimine või tervisekeskuses ravimine oleks laste parimates huvides. Teisisõnu on maakohus ka ise välja öelnud, et ei selgita välja laste parimaid huve, kuigi tegu on poja jaoks eluliselt tähtsa ja talle parimate ravivõimaluste tagamise küsimusega. Seejuures ei ole ema kunagi väitnud, et ta soovib Prantsusmaale naasta seetõttu, et see on tema kodumaa ja ta on Prantsuse kodanik. Maakohtu sellekohane tõlgendus on ema alandav ja solvav, olukorras, kus tema Prantsusmaale kolimise soov on ajendatud poja haigusest ja ta võitleb poja tervise eest. Maakohus on ekslikult leidnud, et ema ei ole esile toonud vanemate vahelisi ületamatuid erimeelsusi. Vanemate vahel on suured erimeelsused selles, mis riigi meditsiiniasutuses peaks poega ravima. Samuti on neil erimeelsused lastega reisimise ja laste haridusasutuse küsimustes. Poja tervise küsimused ei ole tavalised küsimused, vaid pojal on eluohtlik sündroom, mis võib vajada kiireloomulist sekkumist. Ema soovib teha kõik selleks, et poeg saaks parimad ravivõimalused Prantsusmaa kompetentsikeskuses, samas kui isa mõtleb vaid sellele, kuidas on mugavam temal. Isa on järjepidevalt tegutsenud poja Prantsusmaale uuringutele minemisele vastu, rääkimata poja parimaks raviks sealse kompetentsikeskuse lähedusse kolimisest. Ema on pidanud esitama korduvaid esialgse õiguskaitse taotlusi pojaga Prantsusmaale uuringutele minemiseks ja raviplaani kokkupanekuks. Eestis elades saab küll pojale Prantsusmaal uuringuid teha, aga teda ei saa seal kiireloomulist sekkumist vajavate muudatuste avastamiseks järjepidevalt jälgida ega ravida. Samas on isa vaielnud vastu ka pojale Prantsusmaal tehtavale NGS testile, mida Eestis ei tehta, kuigi see on palju vähem invasiivne kui luuüdi biopsia. Isa on keelanud ka emal Prantsusmaale reisimise koos mõlema lapsega. Lisaks on vanemad ka Eestis elades vaielnud pidevalt laste haridusasutuse üle. Isa leiab, et lapsed peaksid käima XXX lasteaias, ema aga on soovinud enda Eesti elukohajärgset lasteaeda. Kuigi tütre terviseküsimustes ei ole suuri vaidlusi, on isa asunud seisukohale, et kõik arstid peaksid suhtlema eesti keeles, jättes ema suhtlusest kõrvale. Nõusolekute saamise teema muutus kohe aktuaalseks ka Prantsusmaale kolides. Vanemate ühise hooldusõiguse säilimise korral jäävadki nad kohtus käima, sest iga uue uuringu, reisi, laste haridusasutuse muudatuse vmt seonduvalt peaks ema esialgse õiguskaitse avaldusega kohtusse pöörduma. Maakohus on jätnud äärmiselt suurt kaalu omavaid tõendeid tähelepanuta või hinnanud neid ebaõigesti. Dr S ärakuulamisel avaldatust tuleneb, et kuigi poja haiguse progresseerumine on kuude, mitte päevade küsimus, on luuüdi siirdamise planeerimine ajamahukas ning kui tegu on kuude küsimusega, siis on juba kiire. Sel juhul ei ole enam võimalik ravikorraldust ja luuüdi siirdamist teise haiglasse üle viia ega ka kolida. Pojal ei ole küll hetkel vajadust meditsiinilise sekkumise järele, kuid kui tekib müelodüsplaasia või leukeemia, peab Dr S avaldatu kohaselt kiiresti reageerima ning reaktsiooni kiirus tingib olulise vahe. Kui tekib
2-23-5814 vajadus kiireks reageerimiseks, ei pruugi enam olla võimalik poega transportida. Samuti võtaks aega kohtult kiireloomuliseks raviks esialgse õiguskaitse korras nõusoleku saamine. Maakohus ei ole hinnanud dr S ja ema väidet poja ravimite kättesaadavuse osas. Dr S selgitas, et kompetentsikeskuses on parimad võimalused vajalike ravimite saamiseks, kuid Eestis võib olla nende kättesaadavuse ja maksumusega tõsiseid probleeme. Maakohus on jätnud tähelepanuta isa võimalused ja valmisoleku laste eest hoolitsemiseks. Isa kinnitas viimasel istungil, et ta ei tööta ega plaani lähiajal tööle minna. Seejuures on vanematel jagamata ühisvarasse kuuluv kinnistu, kus isa praegu elab. Isa on emale selgitanud, et selle jagamise korral ei ole tal vahendeid uue eluaseme ostuks ja lastega kooselamiseks, mistõttu on ta palunud kinnistu jagamata jätta. See on tõsiseks ohuks lastele ning vaja oleks kindlaks teha isa valmisolek lapsi ülal pidada ka kinnistu jagamise korral. Ema on otsinud endale töö, mis võimaldab tal tagada lastele kõik vajaliku, sh pojale vajaliku tervisekontrolli ja ravi Prantsusmaal. Ema juhtis korduvalt maakohtu tähelepanu sellele, et laste esindaja ei esinda mitte laste, vaid isa huve. Maakohus jättis selle aga tähelepanuta. Laste esindaja on menetluse käigus kaotanud ema silmis usalduse, mistõttu palub ema hinnata tema tegevust ja võimalusel tema asendamist. Vastasel juhul saab kahtluse alla seatud ausa kohtupidamise printsiip. Maakohtu määratud suhtluskord ei ole täidetav ega taga poja uuringuid ja parimat ravi Prantsusmaal. Maakohus on määranud, et reisimise erandiks üldisest suhtluskorrast on poja ravireisid Prantsusmaale vastavalt raviarsti korraldustele. Samas ei anna ega saagi ükski arst anda lapsega tervisekontrolli minemise korraldust. Kuivõrd isa on juba keelanud pojaga reisimise uuringute tegemiseks, on maakohtu määratud suhtluskorda edasised vaidlused sisse kirjutatud. Samuti ei taga see poja tervise pidevat jälgimist Prantsusmaal ja seetõttu võib poeg ilma jääda ka vajalikust ravist sealses kompetentsikeskuses. Ema suhtluskorra ettepanek aitab eelneva tagada, tagades samas ka laste ja isa igakülgse suhtluse ning lastele eesti keele oskuse ja seotuse Eesti kultuuriga.
10.Isa vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ema ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust määruskaebuse rahuldamiseks. Isa jääb kõigi varasemate seisukohtade juurde, lisades järgmist. Maakohus lähtus vaidlust lahendades õigesti hetkeolukorrast. Dr S on kinnitanud, et hetkel on poja tervis hea, ta ei vaja meditsiinilist sekkumist ning tänase päeva seisuga ei ole kiiret mingiteks muudatusteks. SDS-iga kaasnev oht seisundi kiireks progresseerumiseks ei tähenda päevade küsimust, vaid jutt käib kuudest, kui üldse. Teisisõnu ei muutu poja terviseseisund üleöö, vaid seal on eelduslikult järjestikused muutused, mida saab märgata regulaarsete kontrollide käigus. Vanematel oleks seega vajaduse ilmnemisel aega mistahes muudatusi teha, seejuures on Prantsusmaale reisimine vajadusel ka ette planeerimata võimalik päeva või paari jooksul. Väide, et lapsel võib siis olla ebamugavam reisida, on hüpoteetiline ega saa anda alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tänasel päeval. On suur võimalus, et poja tervis ei muutu halvemaks ja piisab vaid tervisekontrollist kord või kaks aastas, millele isa ei ole takistusi teinud ega plaani teha ka tulevikus. Kohatud on ema väited, et ta oli isa vastuseisu tõttu sunnitud esitama esialgse õiguskaitse taotlusi, arvestades, et maakohus leidis korduvalt, et ema taotlused olid põhjendamatud. Reisid poja tervisekontrolliks on alati toimunud. Isa ei ole teinud midagi sellist, mis võimaldaks kahelda, et ta peab oma otsustes silmas laste huve.
2-23-5814 Maakohus on põhjendatult leidnud, et hetkel ei ole vanemate vahel selliseid erimeelsusi, mis tingiks ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise. Erimeelsustele laste haridusküsimustes on vanemad leidnud siiani koos lahenduse ning hetkeolukorraga seonduvalt ei ole vanemate vahel vaidlusi ka laste tervise küsimustes. Ema määruskaebusest jääb mulje, et ta ei mõista, et pojal ei ole praegu ravivajadust ja seetõttu ei ole praegu alust isale ette heita vastumeelsust ravi osas. Isa ei ole kunagi avaldanud, et ta ei oleks (kiireloomulise) ravivajaduse tekkimisel nõus poja raviga Prantsusmaal. Vanemate vahel sellekohase vaidluse tekkimine on hüpoteetiline ega ole hetkel aktuaalne. Praegu ei ole seega mingit põhjust laste elusid ulatuslikult ümber korraldada ja üht vanemat nende elust välja jätta. Laste huvides on, et neid kasvatavad ja hooldavad mõlemad vanemad, ning oluline on tagada lastele võimalikult stabiilne elukorraldus. Dr S kinnitusel on poja tervise stabiilsena hoidmiseks oluline vältida stressi, kuid elukohariigi vahetus ja isast eraldamine seda paratamatult tekitaksid. Kuivõrd pojal on Prantsusmaal ravikindlustus, on talle seal vajalik arstiabi tagatud ka siis, kui ta sinna elama ei koli. Puudub statistika, millest järeldada, et Prantsusmaale kolimine vähendaks SDSiga kaasnevaid riske. Paraku ei saa olukorda kontrollida, vaid seda saab vaid jälgida. Prantsusmaale kolimine muudaks seega olukorra mugavamaks vaid emale. Ema soovib naasta oma koduriiki ja otsib selleks võimalust kohtu kaudu, kasutades selleks mh ära poja haigust ja väidet, nagu ta oleks olnud sunnitud töökohta vahetama. Vahepealne ravimite kättesaadavuse probleem võis dr S sõnul tarneraskuste tõttu esineda kogu Euroopas. Lisaks on Eestis võimalike tarneraskuste korral olemas ravimitele alternatiivid. Eestis on võimalused teha ka NGS testi ja selle laialdasem kasutuselevõtt on lähituleviku küsimus. Kuigi Eestis on SDS-i kogemust vähem ja poega jälgitakse regulaarselt Prantsusmaal, on siin mistahes kaasuvate haiguste korral olemas vajalikud spetsialistid. Kohatu on heita isale ette pilooditööst loobumist, arvestades, et see andis isale võimaluse olla lastega võrdse aja. Tähtsust ei ole sellel, kas vanemate ühisvara on jagatud või kas isale laekub iga kuu töötasu, kuna ei ole kahtlust, et isa suudab laste eest piisaval määral hoolitseda ja nende huve arvestada. Laste vajadused on isa juures kaetud. Isa ei nõustu ema etteheidetega laste esindaja suunal.
11.Isa esitas vastumääruskaebuse, milles palub muuta maakohtu määratud suhtluskorra reisimist puudutavat punkti (resolutsiooni p 5.7) selliselt, et vanem võib lastega reisida enda suhtluskorra ajal, kuid mitte rohkem kui kahel korral aastas ja kuni kahe nädala pikkustel reisidel, ning reisi sihtkohast ja pikkusest tuleb teist vanemat teavitada vähemalt kaks nädalat ette, koos teabega reisil viibimise ja tagasijõudmise aegadest ja lennunumbrist. Samuti palus isa tühistada maakohtu määruse isa avalduse rahuldamata jätmise osas (resolutsiooni p 2) juhul, kui ringkonnakohus leiab, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb laste viibimiskoha määramise küsimuses lõpetada, ning rahuldada sel juhul isa vastuavaldus ja anda selles küsimuses ainuhooldusõigus isale. Vastumääruskaebuse väidete kohaselt on ema asunud suhtluskorda realiseerima selliselt, et reisib lastega Prantsusmaale iga kuu. Sedavõrd intensiivne reisimine ei ole aga laste huvides ja välistab isa võimaluse lastega reisida. Kogu reis kestab kokku umbes 10 tundi, mis on väikestele lastele väga väsitav ning häirib praeguseid lennuaegasid ja ajavööndi muutust arvestades oluliselt ka laste unerütmi. Laste unerütm taastub küll isa juures viibitud ajaga, kuid algab ema poole reisimisega otsast peale. Olukorras, kus ema on juba sisuliselt kolimas välisriiki, tuleks suhtluskorras reguleerida reiside arvu, et vältida laste liigset koormamist reisimisega ja tagada ka isale võimalused lastega reisimiseks. Mõlemal vanemal võiks olla õigus lastega reisida kaks korda aastas ja seda kuni kahe nädala pikkuselt. Arvestades, et ema on siiani isa teavitanud lastega reisimise kavatsusest ette vähem kui päeva jagu ning ei ole
2-23-5814 isaga jaganud reisi algus- ja lõpukuupäevasid, tuleks suhtluskorda täiendada ka kohustusega teavitada reisist vähemalt kaks nädalat ette ning seda koos teabega reisil viibimise ja tagasijõudmise aegadest ja lennunumbrist. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb laste viibimiskoha määramise küsimuses lõpetada, palub isa rahuldada enda vastuavalduse ja anda selles küsimuses ainuhooldusõigus isale. Isa on kõiki otsuseid tehes seadnud esile laste huvid ja kavatseb seda teha ka edaspidi. Kuna ema soovib lastega kolida välisriiki, ei ole talle ainuhooldusõiguse andmine laste huvides.
12.Laste esindaja vaidleb ema määruskaebusele ja isa vastumääruskaebusele vastu, nõustudes maakohu määrusega.
13.Tallinna Linnavalitsus toetab ema määruskaebust, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja lisades järgmist. Lapsed on sellises vanuses, et peavad peagi alustama kooliteed. Kui nad alustavad seda Eestis, siis oleks poja tervise halvenedes Eestist Prantsusmaale kolimine ja sealse haridussüsteemiga kohanemine kõigile osalistele korralduslikult keeruline ja põhjustaks lisastressi, eriti lastele. Mõistlik ja laste huvides on laste püsielukohaks valida Prantsusmaa just praeguses vanuses, kus nad suhtuvad mänguliselt õppimisse, lasteaeda jne, ja ei ole veel kooliteed alustanud. Asjas esitatud tõenditest nähtub isa ähvardav suhtlusstiil emaga, mis näitab lisaks ka tema suhtumist laste heaolusse ja vajadustesse vanemana. Vanemaks olemine eeldab igal hetkel laste huvide ja heaolu esikohale ja ettepoole seadmist enda omast ning oskust nende vahel vahet teha. Teise vanema ähvardustega survestamine ei ole hea viis vanema õiguste teostamiseks ning kahjustab kaudselt laste heaolu, turvalisust ja huve. Kui ema kaotas Eestis töö, otsis ta uusi võimalusi, kuidas tagada pojale tervisekindlustus ja jätkuvalt parima tervisekontrolli saamise võimalused Prantsusmaal. Isa aga väitis viimasel istungil maakohtus, et ta ei tööta ega plaani tööle asuda. Kuigi isa väitel suudab ta tagada enda ja laste esmavajaduste katmise, ei ole ta pakkunud rahalist abi poja reisideks Prantsusmaale tervisekontrolli eesmärgil. Need kulud on katnud ema. Isa on sõnades väljendanud oma hoolivust lapse tervise suhtes, kuid on oma tegevusega andnud vastupidiseid signaale. Kuigi isa laste Prantsusmaal tervisekontrollis käimist ei toeta, teeb ta takistusi, et ema ei saaks jätkata uues töökohas. Samuti soovib ta piirata ema õigust lastega reisida neljale nädalale aastas ning takistab laste kolimist Prantsusmaale. Isa ei pruugi aru saada olukorra tõsidusest ning oma tegevuse kaugeleulatuvast mõjust laste heaolule, elule ja tervisele. Siinsel juhul tuleb esikohale seada vaid poja huvid ning võimaldada tema igapäevast jälgimist, ravi ja viibimist Prantsusmaal. Ema on oma tegevustes lähtunud ja tegutsenud vaid laste huvides ja seadnud oma poja elu esikohale ning seda kõike isa toetuseta. Emale tuleb tagada võimalus jätkata praegusel töökohal, et ta saaks tagada laste huvide kaitse, sh säilitada lastele Prantsusmaal tervisekindlustuse ja regulaarse sissetuleku, osalemaks sealses kompetentsikeskuses tervisekontrollis. Isal on võimalik leida töö, mida teha mh kaugtööna Prantsusmaal, otsida seal elukoht ja osaleda igapäevaselt laste elus. Küsimus on aga valikutes, st kas vanem tähtsustab ennast ja seab esikohale enda huvid ja mugavuse või laste huvid.
14.Rae Vallavalitsus ei esitanud määruskaebusele ega vastumääruskaebusele seisukohta. Menetluse edasine käik
15.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-23-5814
16.Isa esitas 04.10.2024 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus piirata ema suhtlusõigust selliselt, et emal oleks õigus lastega reisida enda suhtluskorra ajal mitte rohkem kui kahel korral aastas kuni kahe nädala pikkustel reisidel, v.a poja tervisest tulenevatel reisidel, ja lõpetada selles osas maakohtu määruse täitmine. Alternatiivselt palus isa piirata ema suhtlusõigust kohtu äranägemisel ja kohustada ema lastega reisimiste planeerimisel lähtuma laste heaolust ning keelata ülenädalased reisimised. Alternatiivselt palus isa määrata esialgse õiguskaitse abinõu, mille järgi kohustab kohus vanemaid ettekirjutuse alusel lastega reisima üksnes kohtu poolt määratud kordi aastas.
17.Ema esitas 06.10.2024 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus laste ja vanemate vahelise suhtluskorra muutmist ühenädalastelt perioodidelt kahenädalasteks perioodideks ning laste üleandmise kellaaja muutmist pühapäeviti kella 18lt pühapäeval kella 12ks. Ema palus sellise suhtluskorra määrata kuni põhiasjas lahendi jõustumiseni selliselt, et lapsed on alates 03.11 isaga ning selle järel kahe nädala pärast emaga.
18.Ringkonnakohus peatas 15.10.2024 määrusega kohtu algatusel maakohtu 28.06.2024 määruse resolutsiooni p 5.1 viivitamata täitmise alates 03.11.2024 kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni, märkides, et ülejäänud osas jääb maakohtu määrus jätkuvalt viivitamata täidetavaks. Ringkonnakohus rahuldas vanemate esialgse õiguskaitse taotlused osaliselt ning määras esialgse õiguskaitse korras maakohtu 28.06.2024 määruse resolutsiooni p 5.1 asemel alates 03.11.2024 kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni vanemate ja laste suhtlemise selliselt, et lapsed viibivad vaheldumisi kaks nädalat isaga ja kaks nädalat emaga, esimesed kaks nädalat (03.11.2024–17.11.2024) viibivad lapsed isaga, seejärel kaks nädalat (17.11.2024–01.12.2024) emaga jne, ning laste üleandmine toimub iga paarisnädala pühapäeval kell 12.
19.Ringkonnakohus tegi vanematele 06.05.2025 kohtunõude, milles palus vanematel selgitada oma avalduse eesmärki, sh seda, kas ema taotleb avaldusega üksnes laste Prantsusmaal kolimise küsimuse ühekordset lahendamist ja isa on sellele vastu või on kummagi vanema soov määrata edaspidi alati üksi lapse võimalik elu- ja viibimiskoht, sh elukohariik. Ühtlasi palus ringkonnakohus emal sama täpsustada ka laste tervise- ja haridusküsimuste osas – kas ema taotleb laste puhul koolivaliku õigust ja poja puhul konkreetse raviotsuse tegemist või edaspidi alati üksi nende otsuste tegemise õigust. Ringkonnakohus märkis, et vanemate esile toodud asjaolusid arvestades võib nende vahelise vaidluse lahendamine olla saavutatav ka ühele vanematest ühekordse otsustusõiguse andmise läbi ilma vanemate ühist hooldusõigust lõpetamata. Ringkonnakohus palus vanematel juhul, kui nad taotlevad jätkuvalt ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist, tuua selgelt esile ja võimalusel tõendada asjaolud, mis annavad kummagi lapse puhul alust jätta perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 3 järgi lapse viibimiskoha määramise (ja tervise- ning haridusküsimustes) ainuhooldusõigus just sellele vanemale, sh kirjeldada ja põhistada enda vaimset ja majanduslikku valmisolekut lapsi kasvatada, hingelist seotust kummagi lapsega ja senist pühendumist kummalegi lapsele, laste tulevasi elamis- ja haridustingimusi, laste sidemeid ja suhtluse tihedust lähedaste ja sõpradega mõlemas riigis ning ka laste keeleoskust ja kultuurilist seotust, tuues asjaolud võimaluse korral esile kummagi lapsega seoses eraldi. Lisaks palus ringkonnakohus vanematel esile tuua, kuidas on toiminud laste elukorraldus laste vahelduva elukoha puhul ja kas see võiks nii jääda ka edaspidi, sh kas vanemad suudavad korralda laste elu, kui lapsed elavad vahelduvalt kummagi vanema juures, ning kas ja milline on selle mõju kummalegi lapsele.
2-23-5814
20.Ema 14.05.2025 vastuse kohaselt on praegu esmaseks küsimuseks, kas ema saab lastega Prantsusmaale kolida, et tagada pojale parimad ravivõimalused ning seeläbi ka parem elumus. Ema eesmärk ei ole hiljem Prantsusmaa siseselt poja elukohta vahetada, mistõttu võib vanemate vaidlus olla lahendatav ka emale ühekordse otsustusõiguse andmise teel. Samas, isa käitumismustreid teades võib ta asuda ema kiusama ja jätta lapsed emale tagastamata, mistõttu võib siiski vajalik olla vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine viibimiskoha määramise küsimuses ja selles osas emale ainuhooldusõiguse andmine. Laste hariduse ja tervise küsimustes oleks samuti võimalik kaaluda emale ühekordse otsustusõiguse andmist kooli või ravikoha valiku küsimuses, kuid isa senine käitumine näitab, et sel juhul võib hiljem siiski probleeme tekkida, nt kui poja terviseküsimustes on vaja teha kiireloomulisi otsuseid, isal avaneb võimalus ema piiramiseks, isa ei anna nõusolekut mõne laste huviringi osas, lapsed peavad minema algkoolist põhikooli jne. Kokkuvõttes ei pruugi ühekordse otsustusõiguse andmisega piirdumine olla vanemate vahelisi pidevaid probleeme ja suuri vahemaid arvestades piisav ja laste huvides. Emal on parem vaimne ja majanduslik valmisolek lapsi kasvatada. Ema on vaimselt ja emotsionaalselt stabiilne, empaatiavõimeline ning laste vajadustele keskenduv vanem. Tal on tugev sotsiaalne tugivõrgustik ja peresidemed Prantsusmaal ning toetav töökeskkond. Ta on end harinud teaduspõhise laste kasvatuse valdkonnas, osaleb aktiivselt laste haridusasutuste kogukondades ning on avatud koostööle spetsialistide ja haridustöötajatega. Tulenevalt aastatepikkusest kogemusest esmaabis ja riskijuhtimises, oskab ta säilitada rahu ka keerulistes meditsiinilistes olukordades, mis on oluline poja haigust arvestades. Uus töökoht annab talle ka keskmisest kõrgema majandusliku valmisoleku laste kasvatamisel (tema brutopalk on 75 500 eurot aastas). Ema saab laste vajaduste toetamiseks oma tööd paindlikult korraldada, sh saab ta võtta lapsehoolduspuhkust, töökoormust vähendada ja teha kaugtööd kodust Prantsusmaal. Emal on Prantsusmaal FFF’s oma maja ning Eestis lahusvarana korter ja ühisvarana isa praegune elukoht XXXs. Ema tasub ka suurema osa lastega seotud kuludest, sh kõik kulud Prantsusmaal ning Prantsusmaa ja Eesti vahel reisimise kulud, kuid ka suurema osa laste eralasteaia kuludest Eestis. Prantsusmaal töötamine võimaldab emal säilitada ka poja tervisekindlustuse ja seega ravi võimaluse Prantsusmaal. Samal ajal ei ole teada, millistest vahenditest elab isa, kes enam tööl ei käi. Lapsed räägivad nii eesti kui ka prantsuse keelt ning on Prantsusmaa kooliga väga hästi kohanenud, mida kinnitab kooli direktori vastus emale. Lastel on Prantsusmaal tekkinud stabiilsed sotsiaalsed sidemed, nad tunnevad end seal turvaliselt ning on motiveeritud õppima. Ema toetab laste kakskeelsust ja seda, et nad saavad tulevikus ise valida, kumma riigi kodanikud nad soovivad olla. Ema on edendanud mõlema lapsega vastastikust usaldust ja lähedussidet ning on lastele pühendunud. Lapsed tunnevad end ema juuresolekul stressirohkete meditsiiniliste toimingute tegemisel turvalisemalt. Tütar on väga avatud suhtleja ning nad mõistavad emaga üksteist ka mitteverbaalselt. Kuigi poeg armastab enda isa ja naudib temaga koos veedetud aega, on ta siiski emasse äärmiselt kiindunud. Ema seab esikohale laste emotsionaalsed vajadused, olles nende jaoks kohal, pöörates neile tähelepanu ning pakkudes neile keskkonda, kus nad tunnevad end turvaliselt, kuulduna ja toetatuna. Ema tegeles varem poja terviseprobleemidega üksi, sest isa ei soovinud neid mõista. Ema pühendumus tähendab ka tuleviku planeerimist ning vaimset ja logistilist ettevalmistust juhuks, kui poja tervis järsult halveneb. Poja arstiabi jaoks peaks olema paigas kõige tõhusam plaan, sest poeg ei parane kunagi ja perel ei ole teist võimalust asju korda teha.
2-23-5814 Prantsusmaal on koolivaheaegu kokku 16 nädalat viiel perioodil, s.o suvel kaheksa nädalat ning oktoobris, jõuludel, veebruaris ja aprillis üks nädal, mis võimaldab säilitada lastele regulaarse kontakti isa ja teiste Eestis elavate sugulastega ning eesti keelega ja Eesti kultuuriga, samuti saaks isa veeta lastega Prantsusmaal aega laste kooliajal. Emal on plaan müüa FFF’s asuv linnamaja maha ning osta või ehitada piirkonda eramu, kus lastele oleks tagatud kõik kõige paremad elamistingimused. Pojal oleks Prantsusmaal juurdepääs kogu meditsiinilisele- ja arengutoele, mida ta võib vajada. Ema tagaks lastele ka juurdepääsu nende lemmikhuvidele. Lapsed jätkaksid õpinguid väikses, 64 õpilasega YYY’i riigikoolis, kus on lastele tagatud individuaalne tähelepanu ja erinevad arendustegevused. Lastel on Prantsusmaal tugev tugivõrgustik ning nad on lähedased seal elavate pereliikmetega, eriti vanaisaga, kellega nad veedavad kõik kolmapäevad. Neil on seal ka palju sõpru. Eestis on nende tugivõrgustik piiratud isapoolse vanaemaga. Laste vahelduv elukorraldus Eesti ja Prantsusmaa vahel on vastuvõetav vaid ajutise lahendusena menetluse ajal, ent pikaajaliselt ei ole see laste huvides ega ka praktiliselt teostatav.
21.Isa vastuse kohaselt seisneb vanemate vaheline vaidlus peamiselt selles, kas lapsed peaksid elama Eestis või Prantsusmaal, ning selle küsimuse lahendamisega langevad ära vaidlused teistes hooldusõiguse küsimustes. Seetõttu võib piisata ka ühele vanemale laste elukoha määramise küsimuses otsustusõiguse andmisest ja see otsustusõigus tuleks anda isale, kuid ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel viibimiskoha määramise küsimuses tuleks ainuhooldusõigus anda isale. Laste huvides on säilitada ennekõike stabiilne elukeskkond, turvalisus ja mõlema vanema hoolitsus nii suures ulatuses kui võimalik ning need huvid on enim kaitstud isa otsuste tulemusel, ning isa jääb selles osas maakohtu menetluses esitatu juurde. Isa rõhutab veelkord, et vanemad kohtusid Eestis ja otsustasid lapsed siin ühiselt üles kasvatada ning lapsed on alati Eestis elanud, kus neil on ka vajalik sotsiaal- ja tugivõrgustik. Isal ei ole Prantsusmaaga sellist seost ja võimalusi Prantsusmaal toimetulekuks nagu emal on Eestiga ja Eestis. Isal on olemas majanduslik valmisolek ja võimekus laste eest hoolitsemiseks ning ta suudab tagada lastele kõik eluks vajaliku, kui lapsed on temaga. Samas ei ole tal võimalik lubada endale ja lastele igakuist reisimist, eksklusiivset eluviisi, erakoole, mitut kodu erinevates riikides jne, mis oleks vajalik siis, kui laste elukoha üle otsustaks ema. Seetõttu katkeks isa suhtlus lastega senisel kujul. Isa on seadnud kõigis otsustes esikohale laste huvid, tal on lastega väga lähedane suhe, ta on olnud pühendunud laste eest hoolitsemisele ning tal on vaimne ja majanduslik valmisolek lapsi kasvatada. Isa on alati elus esikohale seadnud lapsed ja pere, seades töö ja eneseteostuse teisejärgusliseks. Ta vähendas pärast tütre sündi oma töökoormust, et veeta rohkem aega perega, ning ei läinud vahetult enne poja sündi toimunud koondamist kohe uuele tööle, vaid tegeles kodus lastega. Ka ajal, mil isa töötas piloodina Taanis, reisis ta eranditult kõigil vabadel päevadel ja puhkuste ajal koju Eestisse ning veetis aega lastega. Kuna maakohtu määratud ajutine suhtluskord ei sobinud isa töögraafikuga, otsustas ta oma senisest tööst loobuda ja omandada uue eriala, mis võimaldaks tal olla laste jaoks iga päev olemas. Isa õpib XXX IT süsteemide arendamise erialal, mille lõpetanud teenivad tavaliselt 2–4 kordset Eesti keskmist palka. Isa kogutud säästud võimaldavad tal karjääripöörde ellu viia. Isa saab ka välja teenitud aastate pensioni, tasemeõppes osalemise toetust ning dividenditulu investeeringutelt. Isa elamistingimused tagavad lastele vajaliku hoole ja stabiilsuse ka tulevikus. Eestis on laste jaoks olemas mõlemad vanemad ja seeläbi säilib paremini ka seos mõlema riigi keele ja kultuuriga. Prantsusmaa väikelinnas FFF’s ei ole miskit, mis toetaks sidet eesti keele ja Eesti kultuuriga.
2-23-5814 Prantsusmaale kolimine oli ema vaba ja teadlik karjääri esikohale seadev valik, mistõttu ei saa tema elu- ja töökohta Prantsusmaal tuua ettekäändeks laste eraldamisest nende harjumuspärasest keskkonnast. Laste huvides ei ole vahelduv elukoht ja regulaarne reisimine kahe riigi vahel. Senine reisimine on olnud lastele koormav ning häirib liigselt laste igapäeva elu, õppetööd, suhteid sõpradega, üritustel osalemist ning spordi- ja huvitegevustega tegelemise võimalusi. Sellises vanuses lapsed vajavad stabiilsust ega peaks pidevalt kohanema ning neil ei peaks olema elukohta ja kooli korraga kahes riigis. Pojale märtsis 2025 tehtud vereproovi järgi on tema kasvajamarkerid kerkinud üle normi, mis näitab negatiivset muutust poja tervises alates tihedamast reisimisest. Isa ei kavatse kunagi osaleda laste pidevas kahe riigi vahet reisimises.
22.Ringkonnakohus kuulas 02.06.2025 lapsed XXX eralasteaias ära. Poeg oli ärakuulamisel pigem vaoshoitud ja kidakeelne. Temaga joonistamise käigus peetud vestluse kokkuvõttena saab järeldada, et ta tunneb end Eestis paremini kui Prantsusmaal, kuid emotsionaalselt on talle lähedasem ema (kui saab haiget, soovib emaga olla). Tütar oli ärakuulamisel avatud ja jutukas. Temaga joonistamise käigus peetud vestlusest selgus, et talle väga meeldib elada Prantsusmaal, samuti oli tema emotsionaalselt lähedasem emaga. Mõlema lapse avaldatust jäi mulje, et kummalgi ei ole Eestis ega Prantsusmaal väga häid sõpru ei lasteaias ega ka mujal (tütar nimetas siiski Eestis kodu juures ühte head sõpra). Pojale meeldis rohkem Eesti lasteaed. Tütrele meeldis Prantsusmaal, sest seal käib ta juba eelkoolis ja õpib. Prantsusmaa vanavanemate kohta ei osanud kumbki midagi öelda, küll aga rääkisid nad Eesti vanaemast ja vanaisast (üksikutest seikadest koos nendega). Kumbki ei avaldanud, et talle oleks Eesti ja Prantsusmaa vahel liikumine seni väsitav olnud. Tütar oli väga huvitatud vanemate probleemile lahenduse leidmisest ning talle meeldiks elada Prantsusmaal, sh oli ta nõus, et isa käib külas. Poeg ei väljendanud selget eelistust oma elukorralduse osas, kuid poja vastustest ja kehakeelest võis välja lugeda, et talle on väga oluline olla isaga koos ja teha temaga kõike koos. Laste omavahelised suhted näisid olevad tavapärased õe-venna lähedased suhted, kuid tütar avaldas soovi olla vahepeal kummagi vanemaga üksi (mitte alati koos vennaga).
23.Ringkonnakohus kuulas vanemad 02.06.2025 Tallinna Ringkonnakohtus ära (toimikusse lisatud ärakuulamise protokoll).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Kolleegium leiab, et ema määruskaebus ja isa vastumääruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ning maakohtu määrus tühistada isa vastuavalduse rahuldamata jätmise osas laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks (määruse resolutsiooni p 2) ja osaliselt suhtluskorra kindlaksmääramise osas (määruse resolutsiooni p-d 5.7 ja 5.8). Ringkonnakohus saab teha selles osas uue määruse, millega rahuldab isa vastuavalduse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks ja annab isale ainuotsustusõiguse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses, samuti muudab lastega välisriiki reisimise ning pojaga tema terviseuuringute ja -kontrolli eesmärgil Prantsusmaale reisimise korraldust. Muus osas ei ole alust maakohtu määrust muuta.
25.Kolleegium võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel tõenditena vastu ema määruskaebusele lisad (dtl-d 1517–1527), isa vastumääruskaebuse lisad (dtl-d 2364– 2367), isa 18.02.2025 seisukoha lisad (dtl-d 2190 – 2914), isa 14.05.2025 seisukoha lisa (dtl
2-23-5814 2285–2289), ema 14. ja 15.05.2025 seisukoha lisad (dtl-d 2303–2306, 2310–2311) ning ema 30.05.2025 seisukoha lisa (dtl-d 2348–2349).
26.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ema vaidlustab maakohtu määrust tema ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja suhtluskorra määramise avalduse rahuldamata jätmise ning isa suhtluskorra määramise avalduse rahuldamise osas, isa aga tema vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja osaliselt maakohtu määratud suhtluskorra osas. Sisuliselt vaidlustavad seega vanemad maakohtu määrust tervikuna, mistõttu kontrollib ringkonnakohus selle seaduslikkust ja põhjendatust terves ulatuses.
27.Kolleegiumi hinnangul on maakohus lähtunud ekslikult sellest, et vanemad on suutnud ühiselt lahendada laste elukoha küsimuse, ning on menetlusõiguse norme rikkudes lähtunud vaid ema avalduse ja isa vastuavalduse taotluste sõnastusest ja lahendanud neid hooldusõigust puudutavas osas PKS § 137 lg 1 alusel, hindamata, kas vanemate erimeelsuse oleks võimalik lahendada PKS § 119 alusel. Kolleegium on seiskohal, et vanemate erimeelsus laste Prantsusmaale kolimise küsimuses on lahendatav PKS § 119 alusel.
27.1.Kolleegium selgitab, et vanematel on PKS § 116 lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p-d 13 ja 14). Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus esmalt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS § 477 lg 5). PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Ühe vanema lapsega välisriiki elama asumise soov võib olenevalt asjaoludest ja avalduse eesmärgist anda alust nii ühele vanemale lapse elukoha määramise küsimuse otsustamiseks ühekordse otsustusõiguse andmiseks PKS § 119 alusel kui ka
2-23-5814 vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise küsimuses PKS § 137 lg 1 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada arvamust. Arvestada tuleb ka seda, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686, p 18; RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-15915, p-d 25–27; RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15).
27.2.Mõlemad vanemad on esitanud kohtule avalduse PKS § 137 alusel ning ema on taotlenud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist laste viibimiskoha määramise, tervise- ja haridusküsimustes ning isa laste viibimiskoha määramise küsimuses. Vanemate vahelised erimeelsused lastega seotud küsimustes on võrsunud sellest, et ema soovib kolida lastega Prantsusmaale, põhjendades seda eelkõige poja sündroomi arvestades talle parima jälgimise ja parima võimaliku ravi tagamisega. Isa hinnangul ei ole poja tervislik seisund praegu selline, et see tingiks vajaduse asuda Prantsusmaale elama, ning laste huvides on säilitada harjumuspärane keskkond ja mõlema vanema võrdne hoolitsus, mis on tagatud Eestis elades. Mõlemad vanemad on vastuses ringkonnakohtu 06.05.2025 kohtunõudele möönnud, et vanemate erimeelsused võivad olla lahendatavad ühele vanemale kolimise otsustamiseks ühekordse otsustusõiguse andmisega. Isa leiab, et sellega langevad ära vaidlused ka teistes küsimustes, kuid ema arvates oleks vajalik talle ka laste kooli- ja ravikoha valiku küsimuses ühekordse otsutusõiguse andmine. Samas leiab ema, et otsutusõiguse andmisest ei pruugi piisata, sest isa senine käitumine annab alust arvata, et isa võib siiski tulevikus hakata probleeme tekitama ning otsuste ühine vastuvõtmine võib olla takistatud.
27.3.Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et vanemad suudavad lahendada laste edasise elukoha küsimuse ühiselt, kuivõrd vanemad on selles küsimuses täiesti vastandlikel seisukohtadel – ema leiab, et lapsed peaksid kolima Prantsusmaale ning isa leiab, et nad peaksid jätkama Eestis elamist – ja nad ei ole suutnud selles küsimuses sisuliselt alates 2022. a suvest kokkuleppele jõuda (vt ema 01.06.2022 sõnum isale, dtl 573; vanemate 27.08.2022 vestluse väljavõte, dtl 81 jj; vanemate 25.01.2023 vestluse väljavõte, dtl 602 ning vanemate menetlusdokumendid siinses menetluses). Ringkonnakohtule ei jäänud seejuures 02.06.2025 toimunud vanemate ärakuulamisel muljet, et nad suudaksid selle küsimuses üksmeelele jõuda ka edaspidi. Jättes välja selgitamata, milles täpselt seisnevad vanemate erimeelsused, ning käsitades vanemate avaldusi üksnes ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avaldusena ja jättes need avaldused rahuldamata, jättis maakohus vanemate vahel tekkinud erimeelsused sisulise lahenduseta.
27.4.Kolleegiumile ei nähtu asja materjalidest, et vanemate vahel oleks selliseid erimeelsusi laste viibimiskoha määramise küsimuses, mis tingiks selles küsimuses nende ühise hooldusõiguse täieliku lõpetamise või ka selle lõpetamise üksnes laste
2-23-5814 elukoha määramise ja/või välisriiki reisimise küsimuses, ning vastavas osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise. Nagu eespool märgitud, on vanemate erimeelsused laste elukoha, kuid paljuski ka lastega välisriiki reisimise küsimuses võrsunud ema soovist kolida lastega Prantsusmaale, kuid see on küsimus, mille saab lahendada ka kolimise küsimuses ühekordse otsustusõiguse andmisega ühele vanemale ning välisriiki reisimise küsimuses suhtluskorra määramisega. Kui on selge, kas lapsed elavad edaspidi Eestis või Prantsusmaal, ei ole kolleegiumil alust arvata, et vanematel oleks vaidlusi nende täpsema elukoha osas Prantsusmaal või Eestis, arvestades ka seda, et vanemate esitatust on aru saada, et Prantsusmaale elama asudes elaksid lapsed ema elukohas FFF’ linnas ning Eestis oleks neil maakohtu määratud suhtluskorda arvestades sisuliselt vahelduv elukoht isa ja ema juures (kumbki vanem ei ole vaielnud vastu võrdsele suhtluskorrale juhul, kui lapsed jäävad elama Eestisse). Arvestades ka seda, et mõlemal vanemal on lastega lähedane suhe ja nad suudavad ja tahavad laste eest hoolitseda ning laste huvid ei tingi praegu ulatuslikema muudatuste tegemist vanemate ühises hooldusõiguses, on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ning vanemate erimeelsus laste elukoha üle on lahendatav ühele vanemale Prantsusmaale kolimiseks ühekordse otsustusõiguse andmise teel PKS § 119 alusel.
27.5.Seejuures ei ole asjas esitatud tõendeid, mis kinnitaksid ema väidet, et isa andis talle nõusoleku lastega Prantsusmaale kolimiseks ning muutis hiljem oma meelt (vt ema 17.04.2023 avalduse p-d 1.36–1.38, dtl-d 11–12). Vanemate vahelise 23.06.2021 vestluste väljavõttest nähtub, et ajal mil ema oli pojaga Prantsusmaal haiglas, nõustus ta sellega, et vanemad elavad koos lastega Eestis (dtl 67). Ema avaldas isale 11.05.2022 soovi panna tütar Prantsusmaal lasteaeda/algkooli ajaks, mil ta on lastega ajutiselt Prantsusmaal, millega isa nõustus (dtl 571) ja andis 13.05.2022 ka nõusoleku registreerimaks tütre XXX'i kooli FFF’s (dtl 123). Ema avaldas isale aga alles 01.06.2022, et tema arvates on parim, kui lapsed elavad temaga Prantsusmaal ja reisivad 3–4 korda aastas Eestisse (dtl 573). Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et isa oleks ema vastava ettepanekuga nõustunud. Samas on vanemate juunis ja augustis 2022 toimunud vestlustest näha, et isa soovis, et ema tuleks lastega tagasi Eestisse eelnevalt kokku lepitud ajal (dtl 574), ning et isa ei ole nõus, et lapsed lähevad kooli ja elavad Prantsusmaal (dtl 81 jj).
28.Võttes arvesse nii vanemate menetlusdokumentides kui ka ringkonnakohtu korraldatud ärakuulamisel kummagi vanema esile toodud kaalutlusi, millest lähtudes nad otsustaksid laste Prantsusmaale kolimise, on kolleegiumi hinnangul laste huvides anda selle küsimuse otsustusõigus isale.
28.1.Ema on peamise kaalutlusena, millest lähtudes ta otsustaks laste Prantsusmaale kolimise, toonud esile poja tervise, s.o pojale nii parima võimaliku jälgimise kui ka ravi tagamise, mis omakorda tingib ka tütre kolimise, et poega ja tütart teineteisest ja tütart emast ei lahutataks. Samuti on ta esile toonud, et tal ei ole Eestis võimalik leida sellist tööd, mis vastaks tema kvalifikatsioonile ning võimaldaks tal tagada endale ja lastele head elulaadi, sh tasuda poja tervisekindlustuse eest Prantsusmaal, et tagada talle seal vajalikud uuringud ja ravi. Ema on määruskaebuses vaielnud vastu maakohtu määruses toodule, nagu ta sooviks Prantsusmaale naasta seetõttu, et see on tema kodumaa ja ta on Prantsuse kodanik, rõhutades veelkord poja tervist kui primaarset kaalutlust. Ema erinevatest esialgse õiguskaitse taotlustest on võimalik aru saada, et ema peab tähtsaks ka laste sidet Prantsusmaal elavate sugulastega ja Prantsuse kultuuriga, kuid ta ei ole neid esile toonud kui kaalutlusi, millest lähtudes ta otsustaks
2-23-5814 laste kolimise. Isa on põhiliste kaalutlustena laste Prantsusmaale kolimise küsimuse üle otsustamisel märkinud lastele stabiilse ja harjumuspärase elukeskkonna ning mõlema vanema hoolitsuse ja maksimaalse osalemise laste elus.
28.2.Kolleegium mõistab poja sündroomi arvestades ema suurt muret tema tervise pärast ning soovi tagada talle parim võimalik jälgimine ja ravi, kuid leiab, et praegu ei eelda see poja Prantsusmaal elamist, mistõttu ei ole sellel kaalutlusel hetkeseisuga määravat tähtsust. Pojal on diagnoositud SDS, mis on haruldane pärilik eluaegne haigus, mis pärsib mh oluliselt luuüdi normaalset talitust ning mille puhul esineb suur risk eluohtlikeks tüsistusteks, sh haigestumiseks müelodüsplastilisse sündroomi (leukeemiaeelne seisund) või ägedasse müeloidleukeemiasse. Poja raviarst Eestis dr S selgitas 04.06.2024 ärakuulamisel (dtl 1369 jj), et sündroomiga kaasnevad tervisehäired võivad muutuda ajas raskemaks, kuid jääda ka stabiilseks. Seetõttu kaasneb selle sündroomiga pidev jälgimine, et negatiivsed muutused avastada ja neile reageerida võimalikult varajases etapis. Poega jälgitakse peamiselt Prantsusmaal, kus tehakse iga aasta maikuus geneetiline vereanalüüs (NGS test), mille alusel koostatakse poja raviplaan, ning septembris järelkontroll, kontrollimaks raviskeemi muudatuste mõju pojale (vt nt ema 26.03.2023 seisukoha p 1.1, dtl-d 275–276, SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastus, dtl 1079). Eestis jälgitakse poega vahepealsel ajal ja tehakse lihtsamaid seisundi dünaamikat jälgivaid uuringuid, samuti infektsioonide ravi ja arengut soodustavat taastusravi (SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastus, dtl 1079; dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1379). Poja seisund on praegu hea ja ainsaks raviks on profülaktiline antibiootikumi ravi (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1371), mida poeg saab vanemate 02.06.2025 ärakuulamisel avaldatu kohaselt külmal viiruste hooajal. Hetkel on viirused ja palavik dr S hinnangul pojale sama ohtlikud nagu igas selles vanuses patsiendile, kuid jälgida tuleb seda, kas need tingivad muutusi tema vereanalüüsis (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtld 1370–1371). Kolleegiumi hinnangul nähtub eelnevast, et pojale on täielikult tagatud talle vajalik jälgimine peamiselt Prantsusmaal ja toetavalt ka Eestis, mis on vanemate ühise otsuse alusel sel moel toimunud juba pikemat aega. Poja jälgimist peamiselt Prantsusmaal asuvas kompetentsikeskuses (Pariisi Trousseau haigla, mis konsulteerib uuringuid ja järelkontrolli läbiviivat CHU Estaing Clermont-Ferrand haiglat poja raviplaani osas) on soovitanud ka dr S (poja 27.04.2023 saatekirja ambulatoorsele vastuvõtule anamnees, dtl 759), kes on 04.06.2024 ülekuulamisel selgitanud, et kompetentsikeskustes on rohkem kogemusi varaste muutuste äratundmiseks, mida tema ei pruugi oma vähesema kogemusega ära tunda (dtl-d 1369–1370). Kuigi isa on teatud hetkedel seadnud kahtluse alla poja Prantsusmaal jälgimise vajaduse (vt nt isa 26.04.2023 seisukoht, dtl 271; isa 30.05.2024 esitatud küsimused dr S ülekuulamiseks, dtl 1313 jj), on ta siiski korduvalt kinnitanud, et ta ei tee sellele takistusi (vt nt isa 30.05.2023 seisukoha ja vastuavalduse p 2.12, dtl-d 555; maakohtu 13.06.2023 ärakuulamise protokoll, dtl 788; isa 26.08.2024 vastuse ema määruskaebusele ja vastumääruskaebuse p 2.6, dtl 2355). Ema on küll väitnud, et ta on pidanud mitmel korral isa takistuste tõttu taotlema pojaga Prantsusmaale uuringutele või järelkontrolli minemiseks esialgset õiguskaitset, kuid asja materjalidest nähtub, et tegelikult on isa andnud emale nõusoleku pojaga Prantsusmaale minekuks, kuid ema on soovinud pojaga Prantsusmaale minna kas isa võimaldatust pikemateks perioodideks või võtta kaasa ka tütre (vt vanemate 20.04.2023 vestlus, dtl 291 jj; isa 26.04.2023 seisukoht, dtl 271; maakohtu 27.04.2023 määrus, dtl 835 jj; maakohtu 19.07.2023 ärakuulamise protokoll, dtl 923; maakohtu 24.07.2023 määrus, dtl 934 jj; isa 19.12.2023 seisukoha p-d 2.9–2.14, dtl-d 1040–1041; maakohtu 20.12.2023 määrus, dtl 1048 jj; isa 22.04.2024 seisukoha p 2.3, dtl 1260; maakohtu 23.04.2024 määrus, dtl 2388 jj). Seetõttu ei ole kolleegiumil alust leida, et isa oleks takistanud poja jälgimist Prantsusmaal, või
2-23-5814 et ta asuks seda tegema tulevikus. Kolleegiumil ei ole ka alust arvata, et Prantsusmaa ja Eesti haiglad ei saaks vajadusel üksteisega poja jälgimise küsimustes konsulteerida (vt nt SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastus, dtl 1081; poja 18.10.2023 digiloo haigusjuhtumi väljavõtte kokkuvõte, dtl 1158), sh et jälgimisel osutuks märkimist väärivaks takistuseks keelebarjäär. Arvestades, et poeg ei vaja praegu täiendavat ravi ega pruugi seda ka tulevikus vajada, ei ole praegu aktuaalne kaalutlus tagada talle Prantsusmaal parim võimalik ravi. Ema on küll leidnud, et Eestis elamine takistab pojale parima võimaliku ravi osutamist kiireloomulist sekkumist vajavatel juhtudel, kuid dr S selgitas 04.06.2024 ülekuulamisel (dtl-d 1369), et SDS-i puhul tekivad negatiivsed muutused üldiselt aja jooksul ning tänase päeva seisuga ei ole kiiret (dtl 1370). Oluline on need muutused võimalikult vara avastada, mis on praeguse jälgimisega tagatud. Samuti on oluline muutustele kiiresti reageerida, sh võtta kiirelt vastu raviotsused ja alustada raviga, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole see poja Eestis elamisel takistatud. Dr S on selgitanud, et poja seisund võib küll kiiresti progresseeruda, kuid see on kuude, mitte päevade küsimus, seejuures on ka näiteks luuüdi siirdamise planeerimine ajamahukas protsess (dtl-d 1380). Kolleegiumi hinnangul on poja huvides, et vanemad võtaksid poja seisundi negatiivsetel, täiendavat ravi tingivatel muutustel otsused ravi küsimustes vastu nii kiiresti kui võimalik, ning kolleegiumil ei ole alust kahelda, et vanemad seda ka teevad, pidades silmas pojale parima võimaliku ravi tagamist, mis olenevalt tema konkreetsest ravivajadusest võib olla tagatud nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Kui peaks realiseeruma vähetõenäoline stsenaarium, kus pojal tekib kohest sekkumist vajav muutus n-ö üleöö ning ta on sel hetkel Eestis (mis võiks sama hästi kõne alla tulla ka ema taotletud suhtluskorra alusel) ja tema transportimine Eestist Prantsusmaale ei ole võimalik, ei ole kolleegiumil alust kahelda, et poeg saaks talle vajaliku ja kvaliteetse ravi ka Eestis. Seda kinnitab mh SA Tallinna Lastehaigla 23.01.2024 vastuses toodu, mille kohaselt on Eesti arstid pädevad regulaarselt jälgima vereanalüüse seoses SDS-ga kaasneda võiva luuüdi puudulikkuse ja leukeemiaga ning Eesti arstid on pädevad ja neil on piisav kogemus, et ravida mh avalduda võivat leukeemiat (dtl-d 1080–1082). Kolleegiumi hinnangul ei võimalda asjas esitatud tõendid järeldada ka seda, et pojal jääksid Eestis talle vajalikud ravimid kätte saamata. Kuigi 2022. a alguses esinesid üleeuroopalised penitsilliinide tarneraskused (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1370) ja pojale määratud antibiootikum ei olnud seetõttu üle kuu aja Eestis kättesaadav (vt nt ema 22.02.2023 e-kiri dr Sle, dtl 1153 jj) ning 19.12.2022 seisuga ei olnud Eestis ajutiselt kättesaadavad paratsetamool, ibuprofeen ja antibiootikumid (vanemate 19.12.2022 vestlus, dtl 1162), ei ole siiski teada, et poeg oleks kordagi vajalike ravimiteta jäänud. Pojale määratud antibiootikumidele on ka alternatiive (dr S 04.06.2024 ülekuulamine, dtl 1378).
28.3.Olukorras, kus poja tervis ei eelda jälgimise tagatuse ja ravivajaduse puudumise (v.a hooajaline antibiootikumiravi) tõttu tingimata Prantsusmaale kolimist ning poja ärakuulamisel avaldatu kohaselt ei ole ta Prantsusmaaga kohtumenetluse ajal kohanenud ning talle on isa väga tähtis, on tema Prantsusmaale kolimise üle otsustades kõige tähtsamaks kaalutluseks praegu see, et tal säiliks senine lähedane suhe ja kontakt nii isa kui ka emaga. Seda kaalutlust peab ringkonnakohtu hinnangul paremini silmas isa, kes peab silmas, et emal säiliks lastega lähedane suhe, on varem teinud emale ettepaneku elada vaheldumisi lastega pere endises elukohas (nn pesamudel) ning taotles ka siinses vaidluses võrdset suhtluskorda (laste vahelduvat elukohta kummagi vanemaga). Kuna poja sündroomi kaalutlusel ei ole vaja poja elukohta tingimata vahetada, on ka tütre Prantsusmaale elama kolmise üle otsustades
2-23-5814 tähtsaimaks kaalutluseks tema senise lähedase suhte ja kontakti säilitamine nii isa kui ka emaga.
28.4.Kaalukas on ka isa argument tagada lastele harjumuspärane elukeskkond. Lapsed on sündinud ning kuni vaidlustatud määruse tegemiseni elanud ja kasvanud Eestis, mistõttu saab Eestit pidada nende harjumuspäraseks elukeskkonnaks ka praegu, olenemata sellest, et viimase aasta on lapsed veetnud enam-vähem võrdselt mõlemas riigis. Seejuures on kummalgi vanemal Eestis oma kodu ning lapsed on juba elanud vahelduvalt kummagi vanema juures. Mh on ema väljendanud korduvalt valmidust naasta Eestisse, kui kohus ei anna talle õigust elada lastega Prantsusmaal. Arvestades seda, et poja ärakuulamisel ilmnes, et ta ei ole Prantsusmaal kohanenud, ning ka ema avaldas ärakuulamisel, et pojal on tema isikuomadustest tulenevalt uute olukordadega üldiselt raske kohaneda, on poja heaolu ilmas pidades oluline tagada talle tuttav ja harjumuspärane elukeskkond. Kuigi ema on igati valmis poega elukorralduse muudatuste sisseviimisel toetama, peab isa poja vajadust tuttava ning stabiilse elukorralduse järgi paremini silmas. Kuigi tütre puhul ei ole sel aspektil sedavõrd suurt kaalu, arvestades mh tema kohanemist ja huvi Prantsusmaal elamise vastu, ei ole kumbki vanem pidanud silmas seda, et lapsi võiks teineteisest lahutada.
28.5.Iseenesest tuleb laste teise riiki kolimise üle otsustades arvestada ka vanemate huve, kuid neid ei saa pidada primaarseks. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistetav, et vanem soovib tagada lastele maksimaalselt häid kasvutingimusi ja elulaadi, mistõttu on vanemale oluline, et ta teenib võimalikult head sissetulekut, kuid see kaalutlus ei kaalu üles laste vajadust säilitada senine väga hea lähedane suhe ja koos kasvamise võimalus mõlema vanemaga. Kuigi ringkonnakohus pidas kohtumenetluse ajaks vanemate ja laste suhtluse ajutisel reguleerimisel oluliseks ema eneseteostusvabadust, ei ole sellel kaalutlusel vanemale laste püsiva kolimise küsimuses otsustusõiguse andmise otsustamisel määravat kaalu. Mh ei saa asja materjalidest järeldada, et emal ei oleks võimalik Eestis piisavalt tasuvat tööd leida. Ema on küll tõendanud, et ta võib tagasi Eestisse tulles kaotada praeguse töö, sest see ei võimalda töötamist mujalt kui Prantsusmaalt (ema ja BBB 15.05.2024 töölepingu artikkel 5, dtl 1344; GGG 28.05.2025 kiri, dtl-d 2348–2349), ning tal on Eestis turu väiksuse tõttu keeruline leida tööd lennuandmete seirejuhina (ema endise kolleegi F kiri, dtl 1997 jj; A OÜ 29.12.2023 vastus ema tööle kandideerimisele, dtl 1339), kuid see ei näita, et emal ei oleks Eestis lennundusvaldkonnas üldse erialast tööd, arvestades mh ka kaugtöö tegemise võimalusi, ning et ta peaks leppima madalapalgalise klienditeenindaja rolliga, nagu ta avaldas 02.06.2025 ärakuulamisel. Kuigi ema sissetulek võib Eestisse tagasi tulles väheneda, ei võimalda asja materjalid asuda seisukohale, et ema ei leiaks Eestis sellist tööd, mis võimaldaks tal jätkuvalt end ja lapsi ülal pidada. Kuna vanemad suutsid varem tagada selle, et pojal oli ravikindlustus ja ta sai käia Prantsusmaal uuringutel, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et vanemad ei saaks tagada pojale vajaduse korral jälgimist ja ravi Prantsusmaal, kui ema peaks olema sunnitud praegusest tööst loobuma. Seega ei ole ema poolt silmas peetud ema sissetulekul laste kolimisküsimuse otsustamisel määravat kaalu. Asjaolule, et isa ei tööta praegu, ei ole samuti põhjust erilist kaalu anda. Isa on nii oma menetlusdokumentides kui ka 02.06.2025 ärakuulamisel selgitanud, et ta õpib ning saab välja teenitud aastate pensioni ja õppetoetust ning lisaks on tal säästud, mis võimaldavad tal ennast ja lapsi vähemalt järgmised kolm aastat ülal pidada ka töötuna. Seega ei ole sellel ema kaalutlusel tähtsust.
28.6.Kuigi oluline on ka laste enda soov, lähtuvad mõlemad vanemad ärakuulamisel avaldatu kohaselt sellest, et arvestada tuleb laste eakohaseid soove. Arvestades laste vanust (poeg on
2-23-5814 4aastane ja tütar 6-aastane), ei ole nende avaldatud soovidel hetkel määravat kaalu, kuid vanuse kasvades tuleb vanematel seda üha enam nende elukohariigi muutmise küsimust otsustades arvestada. Last hooldades ja kasvatades peavad vanemad PKS § 116 lg 3 järgi arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb ning kui lapse arengutase seda võimaldab, peavad vanemad arutama lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi. 28.7. Hinnates vanemate kaalutlusi koosmõjus, suudab isa ringkonnakohtu hinnangul pidada laste kolimise küsimuse otsustamisel paremini silmas laste huve, mistõttu on põhjendatud anda isale õigus otsustada laste püsivalt Prantsusmaale kolimise üle. Kuigi isa on praegu laste kolimisele vastu, ei tähenda see seda, et aja möödudes, sh asjaolude muutudes ja laste vanemaks saades ei võiks ta laste eakohaseid soove arvestades otsustada lubada lastel püsivalt Prantsusmaale kolida, kui ühes sellega säilib lastel võimalus isaga koos kasvada või piisavalt koos aega veeta.
29.Arvestades seda, et ringkonnakohus ei anna emale laste viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõigust ega ka laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõigust, langeb ära ka vajadus anda emale laste tervise ja haridusküsimustes ainuhooldusõigus. Vanemate vahel ei ole laste tervise ja hariduse küsimustes selliseid erimeelsusi, mis tingiksid nendes küsimustes vanemate ühisesse hooldusõigusesse sekkumise ning laste huvides on see, et vanemad otsustavad nii nende tervise kui ka haridusega seotud küsimusi jätkuvalt ühiselt. Arvestades seda, et poja tervise jälgimine on tagatud ja ta ei vaja praegu täiendavat ravi, ei ole vanematel praegu poja tervise osas ühtki lahendamata olulist küsimust, st vanemate ühisesse hooldusõigusesse sekkumine poja raviasutuse valiku küsimuses oleks seega ennatlik ning ka vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt peab asja lahendades arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 21). Ema ei ole esile toonud ühtegi tütre tervisega seotud vanemate erimeelsust. Vanemate erimeelsused laste hariduse küsimustes on olnud tingitud sellest, et nad ei ole suutnud ühiselt otsustada, kas lapsed jätkavad elamist Eestis või kolivad Prantsusmaale ning käivad seega lasteaias/koolis Eestis või Prantsusmaal (vt nt vanemate 27.08.2022 vestluse väljavõte, dtl 81 jj; vanemate 19.09.2022 vestluse väljavõte, dtl 290 jj; vanemate 25.01.2023 vestluse väljavõte, dtl 602; vanemate 16.09.2024 vestluse väljavõte, dtl 1788; vanemate 16.09.2024 vestluse väljavõte, dtl 2006 jj).
30.Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu määratud suhtluskord üldjoontes laste huvidele, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu määratud suhtluskorra punkte, mis puudutavad lastega välisriiki reisimist ja poja tervise kontrolli puudutavaid reise Prantsusmaale.
30.1.Lapsel on PKS § 143 lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine, kui üks vanem ei ela lapsega koos. Vanemate lahuselu korral peavad vanemad PKS § 143 lg 2 1 järgi leppima kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning kui nad seda ei suuda, määrab vanemate vaidluse korral kohus lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama seejuures ka nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Sobiv suhtluskord tuleb määrata üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust, ning vältida tuleb seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lapsega
2-23-5814 suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg-st 5 tulenevalt seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, mis tähendab mh seda, et kaaluda tuleb kõiki võimalikke suhtluskorra alternatiive, mis tagaksid laste ja vanemate piisava suhtlemise (vt RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p-d 21 ja 22; RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347, p 22; RKTKm 15.02.2023, 2-21-5895, p-d 15 ja 16, RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 33). Eelneva kohaselt määrab kohus vanemate ja lapse suhtlemise korra lapse huvidest lähtudes, kaaludes kõiki asjas esitatud asjaolusid, ning kõrgema astme kohus sekkub alama astme kohtu kaalutlusotsusesse üksnes juhul, kui alama astme kohus on eksinud asjaolude kaalumisel, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 30.2. Maakohus on määranud suhtluskorra, mille alusel veedavad lapsed üldreeglina vaheldumisi nädala ema ja nädala isaga, suvevaheajal aga vaheldumisi kaks nädalat ema ja kaks nädalat isaga. Lisaks on maakohus eraldi reguleerinud vanemate ja laste suhtlemist jõulupühade ja aastavahetuse perioodil ning emade- ja isadepäeval, samuti vanemate õigust lastega reisida enda suhtluskorra ajal ning poja ravireise Prantsusmaale. Ema arvates ei taga maakohtu määratud suhtluskord poja tervise pidevat jälgimist ja võimalikku vajaminevat parimat ravi Prantsusmaal. Samuti ei ole ema arvates täidetav poja ravireise ettenägev suhtluskorra punkt, sest raviarst ei saa anda poja tervisekontrolli mineku osas korraldusi, ning seetõttu on suhtluskorda juba edaspidised vaidlused sisse kirjutatud. Isa arvates tuleb olukorda arvestades suhtluskorras reguleerida ka reiside arvu, et vältida laste liigest reisimisega koormamist ning tagada ka isale võimalus lastega reisida. Muus osas ei ole vanemad vastu vaielnud maakohtu määratud suhtluskorrale, sh laste võrdsele suhtlemisele kummagi vanemaga. Kolleegiumil ei ole ka põhjust arvata, et laste võrdne suhtlus vanematega, mis on alates vaidlustatud määruse tegemisest toiminud nädala kaupa ning alates ringkonnakohtu 15.10.2024 esialgse õiguskaitse määrusest kahe nädala kaupa, ei oleks laste huvides.
30.3.Arvestades seda, et ema soovib elada lastega Prantsusmaal, kuid pikemat perspektiivi silmas pidades on laste huvides stabiilne elukorraldus, sh elu- ja õppekoht ühes riigis, tuleb muuta ka maakohtu määratud suhtluskorra punkti, mis näeb ette laste vahelduva elukoha, kuid ei täpsusta vanematel lastega välisriiki reisimist. Ringkonnakohus märgib, et ühise hooldusõiguse korral peavad lahus elavad vanemad otsustama lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi ühiselt. Samas on vanemate lahuselu korral hooldusõiguslikul vanemal ajal, mil laps viibib teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures, PKS § 145 lg-te 2 ja 3 järgi õigus otsustada üksi lapse igapäevaelu küsimusi, s.o tavaküsimusi, mis esinevad sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. Puhkusereisid Euroopa Liidu piires on ringkonnakohtu hinnangul sellised reisid, mida pered tavapäraselt teevad ning mis ei mõjuta püsivalt lapse arengut, mistõttu võib vanem otsustada selliste reiside tegemist üksi ajal, mil laps viibib tema juures. Seega ei ole selliste reiside tegemiseks üldjuhul vaja ka teise vanema nõusolekut. Ringkonnakohtu hinnangul mõjutaks aga pikemas perspektiivis püsivalt lapse arengut see, kui lapse vahelduva elukoha korral soovib vanem lapsega pidevalt teise riiki reisida, sest sellisel juhul tekiks lapsel vahelduv elukoht eririikides ning see mõjutab oluliselt lapse elukorraldust ja koolikohustuse täitmist ning pideval reisimisel võivad olla ka muud olulised mõjud lapse arengule, samuti heaolule ja tervisele. Seetõttu saaks selline reisimine olla lubatav üksnes teise vanema nõusolekul. Nagu ülal märgitud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul siinses asjas põhjendatud anda emale laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõigust. Samuti ei ole põhjendatud anda
2-23-5814 emale laste viibimiskoha määramiseks ainuhooldusõigust, mis võimaldaks tal ilma isa nõusolekuta piiramatult lastega Prantsusmaale reisida. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta laste huvidele nende vahelduv elukoht erinevates riikides. Seejuures ei ole ka kumbki vanem pidanud vahelduvat elukohta erinevates riikides pikas perspektiivis laste huvidele vastavaks. Küll aga on emal PKS § 145 lg-te 2 ja 3 alusel õigus ilma isa nõusolekuta reisida lastega Euroopa Liidu piires (sh Prantsusmaale) sagedusega, mis ei mõjuta oluliselt laste elu. Arvestades seda, et tegemist on Eesti-Prantsuse perega, saab pere senist elukorraldust ja harjumusi arvestades pidada tavapäraseks seda, et suvevaheaja vältel võivad lapsed reisida kummagi vanemaga Euroopa Liidu piires (sh ema lastega Prantsusmaale) alati, kui lapsed on suhtluskorra järgi selle vanemaga, kuid muul ajal saab tavapäraseks reisimiseks pidada nende pere puhul seda, et ema reisib lastega välisriiki kuni kolm korda aastas ning isa kuni üks kord aastas. Ringkonnakohus peab laste tavapäraste reiside arvu määrates silmas, et kohtumenetluse ajal toimunud laste sage reisimine ei ole olnud lastele ülemäära koormav, st lapsed on reisimisega harjunud. Samuti arvestab ringkonnakohus seda, et laste huvides on säilitada sidet Prantsusmaal elavate sugulastega ning õppida paremini tundma prantsuse kultuuri ning rääkima prantsuse keelt. Seetõttu on tavapärane see, et ema reisib lastega rohkem kui isa. Ringkonnakohus peab silmas sedagi, et tavapärane reisimine ei või takistada lastel koolikohustuse täitmist, st peab üldjuhul toimuma koolivaheaegadel, mistõttu ei saa sellest sagedasemat reisimist pidada tavapäraseks.
30.4.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu määrust muuta ka poja terviseseisundist tingitud reiside osas. Nagu ülal märgitud, ei ole siinsel juhul põhjendatud lõpetada vanemate ühist hooldusõigust poja tervist puudutavates küsimustes. Mh ei kinnita asja materjalid seda, et vanematel oleks seoses Prantsusmaal poja tervise jälgimise ja uuringutega erimeelsusi. Seetõttu ei ole pojale adekvaatse ja vajaliku ravi tagamiseks põhjendatud lõpetada vanemate ühist hooldusõigust ka osas, mis puudutab pojale Prantsusmaal terviseteenuste osutamist. Vanemad on seni korraldanud poja terviseseisundi jälgimise nii Eestis kui ka Prantsusmaal ning suudavad ringkonnakohtu hinnangul ka edaspidi otsustada poja terviseseisundi jälgimist ja ravi puudutavaid küsimusi (sh vajalike toimingute tegemise Prantsusmaal) PKS § 145 lg 1 järgi ühiselt. Seda järeldades arvestab ringkonnakohus, et pojal ei ole hetkel peale hooajalise profülaktilise antibiootikumiravi muud ravivajadust ning tema tervise jälgimiseks piisab kahel korral aastas Prantsusmaal käimisest. Ühtlasi ei ole ringkonnakohtul praegu alust arvata, et vanematel võiksid tekkida poja tervise halvenemise korral erimeelsused, mille tõttu jääks pojale vajalik ravi ühise otsustusõiguse korral õigeaegselt tagamata. Mõlemad vanemad hoolivad väga oma lastest ja nende tervisest ning asja materjalidest ei saa järeldada, et isa käitumise tõttu oleks pojale vajaliku ravi tagamine viibinud. Olukorras, kus vanemad on sama meelt, et poja terviseseisundi jälgimine ja selleks vajalike uuringute tegemine Prantsusmaal on vajalik, saab ringkonnakohtu hinnangul pidada vajalikuks ka uuringute tegemiseks poja reisimist emaga Prantsusmaale kuni kaks korda aastas. Arvestades seda, et sel ajal viibib emaga ka tütar, võib tavapäraseks pidada ka tema reisimist samal ajal emaga kaasa. Neid reise saab pidada PKS § 145 lg-te 2–3 alusel sellisteks, mille puhul ei ole vaja isa nõusolekut, kui ema reisib poja terviseseisundi jälgimiseks ja uuringute tegemiseks Prantsusmaale ajal, mil lapsed viibivad suhtluskorra alusel tema juures. Samas ajal, mil lapsed viibivad isa juures, on sellistes reisideks vaja PKS § 145 lg 1 järgi isa nõusolekut. Seega tuleb emal korraldada poja tervisekontroll Prantsusmaal eelkõige ajal, mis lapsed viibivad suhtluskorra järgi emaga. Kui ema soovib poja tervise kontrollimiseks reisida pojaga Prantsusmaale ajal, mil lapsed viibivad isaga, peab isa sellega nõus olema.
2-23-5814 Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et isa ei annaks pojale reisimiseks nõusolekut enda suhtluskorrajärgsel ajal, kui ema suhtluskorra järgsel ajal ei peaks meditsiiniasutusest tulenevalt olema poja tervisekontroll Prantsusmaal võimalik.
30.5.Muus osas ei ole põhjust maakohtu määratud suhtluskorras muudatusi teha. Kolleegium märgib siiski, et vanemad peaksid lastega suhtlemisel alati esile seadma laste huvid ja olema vajadusel paindlikud, sh tegema järeleandmisi ja suhtluskorda erakorraliselt muutma, kui laste huvid seda tingivad, sest lapsi puudutavaid otsuseid vastu võttes peavad ka vanemad juhinduma eelkõige laste, mitte enda huvidest.
31.Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus ema määruskaebuse ja isa vastumääruskaebuse osaliselt ning tühistab vaidlustatud määruse isa vastuavalduse rahuldamata jätmise osas laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks (määruse resolutsiooni p 2) ja osaliselt suhtluskorra kindlaksmääramise osas (määruse resolutsiooni p-d 5.7 ja 5.8). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab isa vastuavalduse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks ja annab isale ainuotsustusõiguse laste Prantsusmaale kolimise küsimuses, samuti muudab lastega välisriiki reisimise ning pojaga tema terviseuuringute ja kontrolli eesmärgil Prantsusmaale reisimise korraldust. Muus osas ei ole alust maakohtu määrust muuta.
32.Vaidluse olemust ja asjaolusid arvestades on õiglane jätta nii määruskaebuse kui ka vastumääruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.
Hagita
menetluses
maakohtu
menetlust
lõpetava
määruse
peale
esitatud
määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib TsMS § 696 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.